2014

KOLMKÜMMEND SEITSE
Kellavärgiga printsess

Autor: Cassandra Clare
Lehekülgi: 464
Kokku: 13 229
Sisu: Hädaohud ja reetmine, saladused ja võluvägi triloogia „Põrgu sõdalased” viimases, peadpööritavalt põnevas raamatus.Tessa Gray peaks olema õnnelik – eks ole ju kõik pruudid õnnelikud. Ent ajal kui Tessa valmistub pulmadeks, hakkab Londoni Instituudi varjuküttide ümber koomale tõmbuma hirmuäratav ämblikuvõrk. Lagedale ilmuv uus deemon on vere ja salasidemete kaudu ühendatud Mortmainiga – mehega, kes on loonud varjuküttide hävitamiseks halastamatutest kellavärgikoletistest, põrgu sõdalastest armee. Mortmainil on oma plaani teostamiseks vaja veel ainult üht. Tal on vaja Tessat. Ning Jem ja Will, poisid, kellel on ühepalju õigust Tessa südamele, teevad kõik, et neiut päästa. Selle raamatuga jõuab lõpule Cassandra Clare’i triloogia “Põrgu sõdalased”. “Kellavärgiga printsessi” traagiline lugu toimub 19. sajandi keskel Põhja-Inglismaal hämaras Yorgi Instituudis ja järellugu toob lugeja kahekümne esimesse sajandisse. Vahepealsel ajal hargnevad peadpööritavalt põnevad sündmused.
Arvamus: Ausalt öeldes ei olnud ma Põrgu Sõdalaste sarjast erilises vaimustuses. See polnud küll otseselt halb, aga kindlast mitte ka eriliselt hea. Keskpärane. Aga see raamat. See oleks nagu teisest puust olnud. Mingi sekundi ma isegi kahtlesin, kas selle autor on ikka Clare. Nüüd ma kahetsen, et olin sarja eelmisi raamatuid nii kõrgelt hinnanud, sest ''Kellavärgiga printsess'' on neist rohkem kui ainult paari punkti võrra parem. See oli suurepärane. Sõltuvusttekitav. Ma katkestasin peaaegu kõik teised tegevused, et seda imelist raamatut nautida. Ja ma lihtsalt lugesin, lugesin, lugesin ja lugesin...ja see sai liiga kiiresti läbi.
Kahjuks oli sellel raamatul ka negatiivseid külgi. Nagu näiteks Jem. Muidugi ma teadsin kohe, kui selgus, et tal on see paha haigus ning tekkis Willi-Tessa-Jemi armukolmnurk, et ta saab surma. Aga see oli nii kuradi kurb! Ma ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nii kõvasti nutnud olen. Pidin raamatu vahe peal käest ära panema, et saaksin kerasse tõmbuda ja lihtsalt nutta... Ning pärast seda jäi selline vastik tühi tunne sisse. Jem on raudselt üks kõige heasüdamlikumaid raamatutegelasi üldse. Ma tõsiselt, tõsiselt armastasin teda. Pluss selle peatüki nimi, milles ta suri, oli nagu viimane piisk karikasse.
Ma pole ausalt öeldes kunagi eriline Tessa fänn olnud, aga see, kuidas ta Williga kõigest paar tundi pärast seda, kui sai teada, et Jem on surnud, suudlema kukkus, pani mind teda tõsiselt vihkama. Jäi selline mulje, et ta armastab Jemi vaid nagu sõpra ja on temaga koos ainult haletsusest, et poisi viimaseid elupäevi võimalikult rõõmsaks teha ning vaesed Tessa ja Will pidid kogu aeg oma tundeid tagasi hoidma ja sellepärast kannatama.
Ka Cecy ei meeldinud mulle eriti. Igas kuradi raamatus, on mingi selline tegelane, kes tahab hästi vapper näida ja pressib end igale poole, kuhu teda vaja pole, kuigi tegelikult puudub tal veel täielik väljaõpe. Võib olla on asi selles, et nad on mu lihtsalt ära tüüdanud.
See, et kõik enam figureerinud tegelased omavahel lõpuks kokku said, oli küll ameerikalikult imal, aga siiski väga armas.
Ja siis veel see epiloog. Olgugi, et see oli pisut ebaloomulik ja ..järsk? kiire?, oli nii südamlik ning leevendas ka minu südamevalu.
Punktid: 10/10
Üks koht, mis on kahjuks 100% tõsi: ,,Sa ju tead seda tunnet,'' lausus ta, ,,kui loed raamatut ja tead, et tulemas on kohutav õnnetus; tunned külma, tajud saabuvat pimedust; näed, kuidas võrk tõmbub raamatu lehekülgedel elavate ja hingavate tegelaste ümber üha rohkem koomale. Aga sina oled seotud jutustuse külge, nagu lohistataks sind tõlla taga, ilma et saaksid lahti lasta või kurssi muuta.''

KOLMKÜMMEND KAHEKSA
Vampiiride akadeemia. Viimne ohver. 1. osa

Autor: Richelle Mead
Lehekülgi: 279
Kokku: 13 508
Sisu: Kõik kandub põlvest põlve edasi – praegusesse hetke.
Mõrv. Armastus. Armukadedus. Ja ülim ohver.
Kuninganna on surnud ja moroide maailm ei saa enam kunagi endiseks. Nüüd, mil Rose’i ootab ebaõiglane hukkamine ja Lissa osaleb surmavõitluses kuningatrooni pärast, leiavad tüdrukud, et on sunnitud lootma vaenlaste peale ja kahtlema nendes, keda arvasid võivat usaldada…
Aga mis siis, kui tõeline vabadus tähendab, et ohvriks tuleb tuua kõige tähtsam?
Teineteist.
Arvamus: VA-ga on selline imelik lugu, et esimesed leheküljed lähevad mul kuidagi vaevaliselt ja eriti aeglaselt. Aga siis, väga järsku, läheb kõik väga põnevaks. Ja enam seda käest ära panna ei saa.
Ma nii lootsin, et see telgikoht on selles raamatus. Aga, noh, midagi peab ju järgmisesse raamatusse ka jääma, eks?
Seda, kui väga ma VA-d armastan, olen vist nii palju kuulutanud, aga ikka pean seda uuesti ütlema. See on lihtsalt nii eriliselt suurepärane. Sa võid seda kas ühe, kaks või kümme korda, üle lugeda, ja ikka on see sama hea. Isegi, kui sisu on sulle juba pähe kulunud, saad kasvõi armastatud tegelastega koos olla. Ja naerda. Neid muigama panevaid kohti oli siin nii palju, et kui ma neid üles kirjutama hakkaksin, läheks selleks väga-väga kaua aega. Nii et ma ei viitsinud neid üldse meelde jättagi.
Igatahes. Suurepärane raamat. Mida muud ma oskaksingi öelda?
Punktid: 10/10

KOLMKÜMMEND ÜHEKSA
Mõõkade maru. II osa. Veri ja kuld

Autor: George R.R. Martin
Lehekülgi: 600
Kokku 14 108
Sisu: Jätkub George R. R. Martini eepiline sari Jää ja tule laul, mis räägib eri suguvõsade konfliktidest ja heitlustest karmis ja kõledas fantaasiamaailmas, mis on juba üle 8000 aasta lahingutes ja katastroofides kannatanud. Westerosel voolab ohtralt verd, mille eest makstakse nii kulla kui lubadustega. Mõõk ja mürk teevad hoolega oma tööd. Kuningaid ja kõrgeid isandaid langeb nagu loogu ja raamatu lõpuks on lava senistest peategelastest tublisti hõredamaks jäänud, mitme eluga pääsenu saatus aga võtab täiesti uue suuna. Mere taga jätkab Dany oma võidukäiku, kuid Raudtroon püsib endiselt talle kättesaamatus kauguses. Samal ajal keeb kaugel põhjas lahing Müüri pärast, mida ründavad metslaste hordid, ja selle lõpp on enam kui ettearvamatu... NB! 8. septembrist toob Fox Life kanal eksklusiivselt oma vaatajate ette menuka fantaasiasarja “Troonide mäng”. Teleteos põhineb Georg R.R. Martini menuromaanide sarja “Jää ja tule laul” samanimelise raamatu esimesel osal. Telesarja näol on tegu HBO põnevusdraamaga ning seda on tituleeritud kõige oodatumaks telesarjaks maailmas 2011. aastal.
Arvamus: Ma ootasin seda raamatut pool aastat. Pool aastat! Igal kuradi korral, kui ma raamatukogus käisin, kontrollisin, kas see on olemas ja seda ei olnud ega olnud. Lõpuks oli mul igasugune lootus seda lugeda ära kadunud. Aga lõpuks, lõpuks, mul vedas.
Pika vahe pärast oli mul alguses raske raamatusse sisse elada, sest ma ei mäletanud täpselt, kus miski pooleli jäi. Õnneks sain varsti rea peale.
See raamat oli mõnes mõttes kõige kurvem ja mõnes mõttes kõige toredam. Paljud head tegelased said surma, aga see-eest saime ka mitmest vastikust tegelasest lahti. Aga see, mis Dany ja Jorahi vahel juhtus, mulle ei meeldinud.
Sarja neljandal hooajal oli mu vaieldamatu lemmikkoht Tyrioni murdumine kohtusaalis. Dinklage oli seda väga väga hästi mänginud. Ma vaatasin seda vist umbes miljon korda üle ja mingil hetkel oli tema kõne mulle isegi pähe kulunud. Raamatus see jäi minu meelest kuidagi nõrgemaks.
Tegelikult mulle ei meeldi, et ma sarja ja raamatut niimoodi omavahel võrdlen, aga ma ei saa sinna midagi parata: mu aju teeb seda minu eest. Aga õnneks pärines enamus neljanda hooaja sündmusi sellest raamatust. Ja kui ma nüüd ometi ''Vareste pidusöögi'' ruttu saaksin jõuaksin raamatuga jälle telesarjast ette. Nii on tegelikult palju parem.
Punktid: 10/10
Lahedad kohad: ''-Ainuke neist, kes kuhugi kõlbas, oli noor Baelor Hightower. Ilus poiss ja mu õde armus temasse pooleldi ära, kuni ta ükskord kogemata meie juuresolekul peeretas. Ma panin talle nimeks Baelor Kõhutuul ja pärast seda ei suutnud Elia teda nähes ükski kord naeru pidada.''
Kui Elia oleks naitunud Baeloriga, mitte Thaegar Targaryeniga, oleks ta ehk preagu Muinaslinnas oma sirguvate laste keskel. Tyrion mõistatas, kui palju elusid oli tolle peeretuse nahka läinud.

NELIKÜMMEND
Vareste pidusöök. Esimene raamat.

Autor: George R.R. Martin
Lehekülgi: 440
Kokku: 14 548
Sisu: Seitse Kuningriiki on jätkuvalt segaduste haardes. Suur sõda on küll vaibunud, kuid rahust on asi kaugel. Asevalitsejaks saanud kuninganna Cersei punub intriige oma võimu kindlustamiseks, samal ajal aga küpseb Dorne’is vandenõu, mille sihiks on tõsta Raudtroonile tema tütar Myrcella. Raudsaarlased kogunevad kärajatele, et valida hukkunud Baloni asemel endale uus kuningas või – esimest korda läbi aegade – kuninganna. Brienne otsib Jaime ülesandel mööda rahutut maad taga Sansat, kes aga varjab ennast Kotkapesas võõra nime all koos Pisinäpuga, keda Oru ülikud valmistuvad võimult kukutama. Sansa õde Arya on aga jõudnud Braavosesse ja leidnud seal varjupaiga Surma Kojas, korrates endiselt oma kättemaksupalvet ja lisades sellele lõppu valar morghulis…
Arvamus: Ja ma saingi selle raamatu! Super! Mul on selle üle siiamaani nii hea meel! Jõudsin ka enamike tegelastega sarjast ette.
Ma mäletan, et kunagi ma lehitsesin seda raamatut poes, et teada saada, millised tegelased on kindlalt ellu jäänud (siis ei teadnud ma ''Wicki Of Ice And Fire''- ist veel midagi) ja olin siiralt üllatunud, et neid nii vähe järgi on jäänud. Kuigi tegelikult vist poleks pidanud olema. Selles raamatus oli Martin keskendunud pigem väheste tegelaste seikluste põhjalikumale kirjeldusele. Ja ausalt öeldes meeldis see variant mulle natuke vähem. Tundsin Danyst puudust. Tyrionist muidugi ka. Ja Jonist.
Lõpuks hakkas mulle ka Arya meeldima. Enne kandsin ma tema peale ikka päris pikka aega viha, sest Sansa ürghunt tapeti ju osaliselt tema süü tõttu ära. Kuigi tegelikult on ta ju üks väga tore vapper tüdruk.
Mulle meeldis väga Käbe-Dick. Selline mõnus muhe sell oli.
Punktid: 8/10
Lahedad kohad: Kolmandal päeval sundis Horas Redwyne teda sea moodi kiunuma, kui ta armu anus.
''Poiss peab väheke küpsemaks saama, muud midagi,'' oli Sami isa sama päeva õhtul isand Redwyne'ile öelnud, mispeale Redwyne'i narr raputas oma kõristit ja vastas: ''Jah, ja lisaks näputäis pipart, paar kena küüslauguküünt ja õun suhu.'' Pärast seda keelas isand Randyll Samil õunu süüa, kuni nad Paxter Redwyne'i katuse all viibisid.

NELIKÜMMEND ÜKS
Vampiiride akadeemia. Viimne ohver. II osa

Autor: Richelle Mead
Lehekülgi: 272
Kokku: 14 820
Sisu: Kõik kandub põlvest põlve edasi – praegusesse hetke.
Mõrv. Armastus. Armukadedus. Ja ülim ohver.
Kuninganna on surnud ja moroide maailm ei saa enam kunagi endiseks. Nüüd, mil Rose’i ootab ebaõiglane hukkamine ja Lissa osaleb surmavõitluses kuningatrooni pärast, leiavad tüdrukud, et on sunnitud lootma vaenlaste peale ja kahtlema nendes, keda arvasid võivat usaldada…
Aga mis siis, kui tõeline vabadus tähendab, et ohvriks tuleb tuua kõige tähtsam?
Teineteist.
Arvamus: Jah, ma tean küll, et raamatuid ei hinnata kaane järgi, aga selle raamatu kaas oli eesti keelsetest ainus, mis mulle meeldis. Need teised olid ausalt öeldes päris jubedad.
Tegelikult olen ma Meadi peale päris vihane. Oli tal tõesti vaja Adrian ja Rose kokku panna? Miks ta pidi kõik niimoodi ära rikkuma? Nad oleksid võinud ju lihtsalt sõbrad olla. Nad oleksid ideaalsed sõbrad olnud. Kas siis Dimitri ja Rose suhe oli siis liiga vähe keeruline, ja sinna oli vaja mingi süütu kannataja vahele toppida? See oli päris südametu.
Imelikul kombel meeldis mulle teise poole inglisekeelne versioon rohkem. Eestikeelses läks kõik kuidagi kiiremini ja oli üldse pisut vähem arusaadavamalt seletatud.
Huvitav, kas nad Bloodlines'i sarja ka eesti keelde tõlgivad? Ja kas see on ka kahes osas?
Punktid: 10/10

Mulle üldse ei meeldi see, mida nad VA raamatutega tegid. Jajah, muidugi sisu on oluline, aga miks poolitada üht raamatut kaheks? Täiesti ajuvaba -.-

Just. Sellise lehekülgede arvu juures on see tõsiselt naeruväärne. Palju paksemaidki raamatuid on ju ühes tükis välja antud.
Oleksid need siis vähemalt odavamad ka, aga minu meelest on see vahe ainult mingi kolm eurot. Mind lausa huvitab, kui paljud inimesed need raamatujupid endale ostnud on. See läheb vist umbes 45 eurot kallimaks kui muidu. Aga noh. Kannatame ära ja loodame, et see nüüd mingiks trendiks ei muutu.

NELIKÜMMEND KAKS
Jahitud

Autorid: P. C. + Kristin Cast
Lehekülgi: 384
Kokku: 15 204
Sisu: Mis oleks, kui maailma kõige kuumem kutt varjaks nimetut kurjust, ent ihaldaks vaid sind? „Öö Koja“ sarja närvekõditava viienda osa alguses peavad Zoey ja tema kamp toime tulema ootamatu ohuga, mis võib osutuda saatuslikuks neile kõigile. Neferet kaitseb oma uut võimsat kaaslast Kalonat, kes näeb välja imekaunis ja on lummanud kogu Öö Koja. Ühes möödunud elus peitub võti tema kiiresti laieneva võimu purustamiseks, kuid kas Zoey suudab seal peituvaile tõdedele silma vaadata? Samal ajal on punased vastmärgitud taas inimlikuks saanud, ent on nad tõesti nii sõbralikud, kui pealtnäha paistab? Mis kuttidesse puutub, siis on Zoeyl võimalus siluda suhted oma ülikuuma endise poisi Erikuga, kuid ta ei suuda lõpetada mõtlemist Starkile, tema käte vahel surnud vibulaskjale, keda Zoey ihkab Nefereti õeluse küüsist päästa. Kas keegi suudab uskuda, milline kurjus end meie seas peidab? P. C. Cast on paljude auhinnatud noorteromaanide autor ja kogenud õpetaja. Tema tütar Kristin Cast on võitnud auhindu.
Arvamus: Ka seda raamatut pidin päris kaua ootama. Aga- kujutate ette?- ma ei olnudki ära unustanud, et Erin ja Shaunee olid kaksikud, kuid mitte välimuselt, vaid hingeliselt, et Damien oli gei ja Zoeyl polnud selle vastu midagi jne.
Ma ei saa aru, kas autorid tegid Eriku nüüd meelega hästi vastikuks ja armukadedaks, et Zoey ei tunduks selline mõrd, kui ta poisi maha jätab? Ta oli ju esimestes raamatutes nii nunnu ja meeldiv. Igatahes see on päris labane. Üks tegelane ära soperdada, et näidata teist paremas valguses. Tegelikult, olgem ausad, isegi teiste tegelaste mahategemisest ei piisa selleks, et Zoey käitumist normaalseks muuta. Ta on ju lihtsalt üks l*ts. Viskab end absoluutselt ilma igasuguse süütundeta teiste poiste (oleks siis veel vähemalt, et ainult ühe) käte vahele. Süda läheb pahaks. Ma usun, et selle sarja lõpuks jääb ta üksikuks. See oleks talle paras.
Aga Stark meeldib mulle küll väga.
Punktid: 9/10

NELIKÜMMEND KOLM
Ime

Autor: R. J. Palacio
Lehekülgi: 325
Kokku: 15 529
Sisu: August (Auggie) Pullman sündis moondunud näoga, mistõttu ta ei ole seni tavakoolis käinud. Nüüd läheb ta Beecheri erakooli viiendasse klassi ja kui teie olete kunagi koolis uus laps olnud, siis teate, kui raske see võib olla. Auggie on lihtsalt üks tavaline poiss, kellel on ebatavaline nägu. Aga kas ta suudab oma uusi klassikaaslasi veenda, et välimusele vaatamata on ta täpselt samasugune nagu nemad?
USA autor R. J. Palacio on kirjutanud moodsa klassika – humoorika, tujutõstva ja uskumatult liigutava romaani, mida ühe hooga läbi lugeda, teistele edasi anda ja tükk aega pärast viimase lehekülje lugemist mäletada.
Arvamus: Ma arvan, et see on seda sorti raamat, mida igaüks peaks vähemalt korra lugema. Selles ilusa sõnumi pärast. Olgugi, et see oli kirjutatud vist pigem noorematele inimestele, kui mina, nautisin seda väga. Kõik tegelased olid kuidagi täiskasvanulikud. Aga samas, kas selliste probleemidega juba lapseeas kokkupuutumine ei muuda inimesi oma east natuke küpsemaks?
Tegelikult ma ei mõistnud, miks osad lapsed Auggiet kiusasid. Vältimisest sain ma aru, aga milleks kiusata? Kas tal polnud siis niigi raske elu? Tõsi, lapsed võivad vahel väga õelad olla ning võib olla ei mõista ma seda sellepärast, et pole väga kiusaja-tüüpi inimene.
Igatahes suurepärane raamat. Südantsoojendav. Liigutav. Armas. Pisar tuli vahepeal silma küll. Mul on siiralt hea meel, et lõpuks kõik hästi läks.
Punktid: 10/10

Oh, ma loen ka just seda. Olen küll alles kuskil peaaegu poole peal, ent siiski. Sellel raamatul on tõeline sisu :')

Jaa just. Sellise sisuga raamatuid võiks rohkem olla. Seal olev sõnum on küll tunduvalt etem, kui nendes tüüpilistes noorteromaanides.

No ma lihtsalt nõustun sinuga 100%  Nii paljudes noorteromaanides polegi seda erilist sõnumit vms, seega see raamat on täiesti teisest universumist ja lihtsalt suurepäraselt kirjutatud :) Kusjuures see Justini vaatenurk oli ka huvitav just seepärast, et kirjanik kasutas seal seda vigast grammatikat(?)  

Lugesin eile selle koha ka ära, kus Daisy suri ja kuigi ma tean, et ma hakkan kergesti nutma, siis seekord tulid pisarad ikka päris südamest kohe :')

Haha, kusjuures su kommentaar tõi mulle meelde mõningaid asju, mida plaanisin varem öelda, aga unustasin. Justini grammatika oli tõesti vigane. Kusjuures veider oli see, et ühe korra oli ta Olivia suure tähega kirjutanud, sealt edasi aga väikese tähega nagu kõik ülejäänud nimed ja lause algused. Huvitav, kas see oligi nii plaanitud, et näidata, kui väga ta Oliviast lugu pidas või oli lihtsalt trükiviga?
Tõenäoliselt oleksin ma ka Daisy surma ajal nutma hakanud, kui oleksin üksi olnud. Nii et pidin lihtsalt pisaraid suure vaevaga tagasi hoidma.

MIDA KURADIT?!!!?? Ma tulen siia, et järgmine raamat sisse kanda JA MIDA MA NÄEN?? Minu eelmise raamatu postitus on millegipärast ära kadunud?!!! Kas keegi palun seletaks mulle, mis toimub?!!! Äkki A. on päriselt olemas ja kiusab nüüd mind?
Oh, igatahes ma kavatsen ’’Veatu’’ nüüd uuesti siia postitada, aga seekord olen targem ja salvestan selle ka igatahes kusagile mujale. Ei tohi liiga usaldav ja pahaaimamatu olla. Kahju. Väga kahju, et nii läks. See oli üks väheseid raamatuid, mille arvamusega ma enam vähem rahule jäin. KURAT et nii läks! Okei. Vabandust ma vannun liiga palju. Aga ma olen hetkel lihtsalt nii segaduses, ehmunud, närvis ja tige.

NELIKÜMMEND NELI
Valelikud võrgutajad. Veatu. II raamat.

Autor: Sara Shepard
Lehekülgi: 320
Kokku: 15 849
Sisu: Neli valelikku võrgutajat on endiselt väga pahad tüdrukud. Spencer lõi oma õe poisi üle. Aria südame murdis ta inglise keele ja kirjanduse õpetaja. Emilyle meeldib ta uus sõbranna Maya... märksa rohkem kui lihtsalt sõbranna. Hanna kinnisidee täiuslik välja näha on teinud ta sõna otseses mõttes haigeks. Aga tüdrukute kõige kohutavam saladus on nii skandaalne, et tõde hävitaks nende elud igaveseks. Ja miks ma ei peaks rääkima? Nad on ju väärt, et kõigest ilma jääda. Iga kortsus kirja, pahelise online-sõnumi ja kättemaksuhimulise sms-iga, mis ma saadan, vean need valelikud võrgutajad põhja. Uskuge mind, mul on piisavalt soppa, et nad elusalt matta. „Veatu” on teine osa „Valelike võrgutajate” romaanisarjast, mille põhjal valminud telesarja Pretty Little Liars näidatakse ka Eestis Kanal2 ekraanil.
Arvamus: Kahjuks taipasin ma liiga hilja, et see on tegelikult sarja teine osa. Aga kuna olin juba pool raamatut läbi saanud ja sellest juba üsna sõltuvusse sattunud, otsustasin siiski lõpuni lugeda.
Olen PLL sarjaga ka varem kokku puutunud. Huvi hakkasin tundma sellepärast, et olin kuulnud, et üks tüdruk armus oma õpetajasse ning see tundus mulle peale minevat. (Keelatud armastus ikkagi ju! ) Siis aga selgus, et nad kohtusid juba enne kooli algust kusagil baaris ning olid juba sellest ajast saati paar? ja see võttis minu jaoks kogu põnevuse nende suhtest ära ja nii ma selle vastu huvi kaotasingi.
Raamat läks mulle aga väga hästi peale. Alguses oli keeruline tegelaste nime ja nägu kokku viia. Muidugi on raske orienteeruda, kui sulle korraga suur hulk tegelasi näkku visatakse, kuid peagi muutus asi paremaks.
Ma ei arvanud vist hetkekski, et Toby on A.. Juba raamatu algusest peale vihjati temale nii selgelt, et kui ta olekski süüdlane olnud, poleks see põrmugi põnev olnud. Pealegi pole tema nime sees A. tähte.
Kuna ma nüüd hakkasin ka seriaali vaatama, on mu A. kahtlused pisut teistsugused, kui nädal aega tagasi, mil ma selle raamatu tegelikult siia sisse kandsin! Ńüüd olen ma kindel, et A.-sid on mitu. Üks inimene ei saaks selliste asjadega elu sees hakkama, (kui tal just supervõimeid pole). Ja praegu tundub kõige tõenäolisem, et Alison on ikkagi elus ning tõenäoliselt on seal veel mingi kaksikute/teisikute mäng ka.
Punktid: 10/10

NELIKÜMMEND VIIS
Vanamees ja meri

Autor: Ernest Hemingway
Lehekülgi: 86
Kokku: 15 932
Sisu: Santiago oli oma külas pikka aega parim kalamees olnud, vanana aga ei õnnestunud tal enam kalapüük. Ta elas tagasihoidlikus majakeses, kus oli suur ajalehevirn. Tema eest hoolitses ta õpilane, kes lähedalasuvast söögikohast talle tihti süüa tõi. Paljud olid vanamehe suhtes juba lootuse kaotanud, aga mitte tema noor õpilane, kes truult temaga koos merel käis kuni ta vanemad selle keelasid. Vanemad tahtsid, et poiss käiks kaasas nendega, kes midagi ikkagi püüavad ja keelasid tal vanamehega merel käimise ära.
Santiago käis ikka merel edasi, aga ei suutnud mitte midagi püüda. Ühel päeval nägi ta lindu ja otsustas tema järel minna, lootuses seegi kord kala saada. Kahjuks esimestel püüdlustel see ei õnnestunud, aga üsna pea püüdis ta kinni marliini, kes oli pikem kui tema paat. Mees püüdis kala paati saada, aga viimane keeldus alla andmast, justkui oleks tal mehe vastu isiklik vimm. Kala tõmbas liinist, ega andnud järele. Ta tiris paati kaugemale kaldast, nii kaugele, et mees sattus talle juba täiesti tundmatutesse vetesse ja kartis, et ei leia koduteed. Liin tõmbas mehe käed katki ja käsi kiskus krampi. Olelusvõitluses, kes on tugevam, jäi siiski peale mees.
Seda aga vaid esialgu, sest kui ta oli kala kinni püüdnud ja paadi külge kinnitanud, haistsid haid vette sattunud verd ja olid üsna pea marliini kallal. Esialgu õnnestus Santiagol haid minema ajada, aga tema ainus kaitsevahend, harpuun, purunes. Paat liikus mehele tuttava kalda poole, aga kuna tal ei olnud millegagi haisid eemal hoida, jäid marliinist ainult luud alles.
Mees jõudis lõpuks randa, kus ta leiti. Ta haigestus ja poiss hoolitses tema eest. Teised kalurid imestasid marliini korjuse suuruse üle. Külastavad turistid aga ei osanud mitte midagi aimata sellest, milline oli tegelik elu selles kalurikülas.
Arvamus: Selle raamatu võtsin kätte pigem kuulsa autori, kui sisu pärast. Kindlasti oleksin ma seda rohkem nautinud siis, kui oleksin kalastamisest rohkem teadnud. Praegu oli mul suhteliselt keeruline seda liini (kuidas ta täpselt seda oma keha ümber hoidis) ette kujutada. Aga muidu oli see suurepäraselt kirjutatud-mida veel Hemingwaylt oodata, eks? . Kõik need viimase detailini kirjeldused olid lausa hämmastavad, enam selgemat kujutluspilti ei saanudki nõuda. Lisaks veel pinge kerimine ja lugeja kaasahaaramine. Ma lihtsalt hoidsin mõttes kahe käega sellele vanamehele pöialt ja oleksin hea meelega need nõmedad haid ise läbi kolkinud. Ja lõpus hakkas mul temast nii kohutavalt kahju. Tõsiselt sitt lõpp.
Aga seda lugedes tekkis mul endal ka tahtmine kalale minna- istuda keset rahu ja vaikust ja tühjust paadis ja lihtsalt nautida vaikust.
Punktid: 8/10

PLL sari ja raamat ei lähe üldse kokku kui välja arvata esimene raamat. Tegelikult terve esimene raamat ongi sarja Pilot. Aga minu meelest on mõlemad ülimalt head ja see, et nad on erinevad on just parem, sest muidu mul oleks küll jube igav kõiki osasid lugeda. Mul ainult viis või kuus osa ongi "lõpuni" jäänud.

Ajaa, Ezria nad on mega armasad minu meelest .

Sorry, pidin oma arvamust avaldama :).

Ma hakkasin ka umbes nädal tagasi seda sarja vaatama ja praegu olen ma teise hooaja kolmanda osa juures. Järelejõudmiseks tuleb veel päris palju pingutada aga õnneks on sügisvaheaeg tulekul. Kusjuures esimesel hooajal oli päris palju kohti, mis tegelikult juhtus teises raamatus võis isegi pärast seda, ja rohkem kui korra jõudsin ma mõelda, et millest siis küll esimeses raamatus kirjutati.
Mulle meeldib ka, et sari ja raamat on suhteliselt erinevad, kuid siiski mõlemad väga head.
Ezra ja Aria on raudselt minu lemmikpaar selles sarjas. Nad lihtsalt sobivad nii ideaalselt. Ja Ian Harding on raudselt selle sarja kõige kenam näitleja.

Ian Harding on lihtsalt megakompu :) Jaa nad sobivad ikka täiega, ma kogu aeg kibestunult räägin kui vaatan viiendat hooaega. Peab mainima, et ei tea küll, mis selle seitsmenda hooaja lõpuks võib juhtunud olla kui arvestades neid OMG momente, mis juba praegu on tekkinud.

Ma liitun ja ütlen ka Ian Harding on nii kena.
Toby meeldib mulle ka, aga ainult sarjas, mitte raamatus.

Ma tõsiselt tõsiselt hoian pöialt, et Ezra Ariaga ikka lõplikult kokku jääks. Ja et nende kummagagi midagi paha ei juhtuks ja nad õnnelikud oleksid.

Ja, shine, ma olen sinuga täiesti nõus. Filmis on Toby tõesti väga kena. Ma ikka vaikselt loodan, et ehk jääb ta filmisarjas ikkagi ellu. :)

Mulle meeldib veel Caleb ka.

NELIKÜMMEND KUUS
Carrie

Autor: Stephen King
Lehekülgi: 240
Kokku: 16 172
Sisu: Carrie on seitseteistkümneaastane koolitüdruk, kes on kogu elu kannatanud oma ema usuhulluse ja klassikaaslaste pilgete ning mõnituste all. Juba väiksena avastas ta endas üleloomuliku võime vaimujõuga esemeid liigutada. Võime avaldus vaid äärmise stressi tingimustes. Siiski saabub päev, kui Carrie kogeb, et võib olla õnnelik ning imetletud. Kuid selleks päevaks on mõned klassikaaslased välja mõelnud eriliselt julma ja alandava "nalja".
Ja see on viimane piisk - nüüd vallandub eriti valuliselt Carrie üleloomulik jõud ja toob kaasa verise kättemaksu, mis vapustab kogu Chamberlaini linnakest.
Arvamus: Ma olin juba vahepeal ära unustanud, kui hästi King kirjeldada suudab. Lihtsalt suurepärane. Algus oli pisut segane, sest minevik ja olevik olid vaheldumisi, erinevad vaatepunktid, lõigud raamatutest, olid kõik laiali pillutud ja sellise stiiliga harjumine võttis pisut aega.
Minu jaoks on natuke veider, kui mees päevadest kirjutab, arvestades seda, et enamik neist suhtub sellesse kerge kohmetustundega.
Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et see, et just Carrie totaalselt usuhullul emal oli selline ''kuratlike võimetega'' tüdruk, oli päris irooniline, aga talle paras. Sellised inimesed peaksid tegelikult hullumajas olema. Kindlasti on tema üks Carrie lõpliku murdumise põhjuseid.
Ja muidugi see Carrie kiusamine. See oli jõhker. Tegelikult mina pole isiklikult kunagi kiusamise mõttest aru saanud, aga, noh, ilmselt on asi mu leebes iseloomus. Tuleb tunnistada, et ma päris nautisin seda, kui need kiusajad oma palga kätte said.
Muidugi see puänt seal lõpus, oli nii õudusfilmilik, nii kingilik ja nii lahe. Kuidas muudmoodi ühte õudusraamatut lõpetada?
Punktid: 9/10

NELIKÜMMEND SEITSE
Võti

Autorid: Sara Bergmark-Elfgren ja Mats Strandberg
Lehekülgi: 664
Kokku: 16 836
Sisu: Engelsforsis on lõpp lähedal. Gümnaasiumi võimlas toimunud tragöödiast on möödunud vaevalt kuu, aga Väljavalitud ei saa mahti hinge tõmmata. Peagi lendab nende maailm taas uppi. Küsimused saavad vastuse. Saladused paljastatakse. Truudus pannakse proovile. Aeg hakkab otsa saama ja Väljavalitud saavad olla kindlad vaid ühes – kõik muutub.“Võti” on Engelsforsi noortetriloogia kolmas osa. Esimesed raamatud “Ring” ja “Tuli” on osutunud nii kriitikute kui ka lugejate seas väga menukaks, ja seda mitte ainult Rootsis. Neid loetakse juba kolmekümnes riigis ja õige pea on oodata ka raamatutel põhinevat filmi.
Arvamus: Kui esimest raamatut motiveeris mind lugema Maxi ja Minoo armastus, teist väljavalitute kehavahetus, siis selles raamatus see sõltuvusttekitav faktor puudus. Mitte, et see halb oleks olnud, aga kohati lugesin seda ainult sellepärast, et see lihtsalt läbi saada. Neid lehekülgi oli ka pisut liiga palju.
Vahe peal ajas Linnea mind ikka tõsiselt närvi. Ta oli kuidagi nii kuri ja kärsitu ja arg ja lihtsalt tobe. Kogu see Minooga ülbitsemine ning Vanessa-jama. Ma ei tea. Oli seda kõike nüüd siis vaja?
Nendest lühikestest tegelaste tutvustustest esimestel lehekülgedel oli tohutult palju abi. Ma ei tea, kuidas ma ilma nendeta hakkama oleksin saanud.
Mind üllatas, et nad sellest Olivia jamast nii kiiresti ja kergesti lahti said.
Aga jah. Tegelikult oli ju täiesti okei raamat. Isegi natuke kahju, et see sari nüüd läbi sai. Kuigi autorid olid loo niimoodi lõpetanud, et seda oleks tegelikult võimalik veel jätkata. Ehk nad jätkavadki?
Punktid: 7/10

Ma sain selle raamatu sünnipäevaks ja esimesed 150 lehekülge ei tundunud see mulle üldse huvitav. Nüüd on mingi 100 lehekülge lõpuni jäänud ja ma ikkagi ei taha, et see läbi saaks ja selle pärast ei loe ma seda praegu.
Aga ma kahjuks tean juba, et mu lemmik tegelane saab surma. Poleks pidanud enne selle raamatu lugemist toda välja uurima. Muidu teine raamat meeldis mulle kõige rohkem.
Ja sellest peaks millalgi film tulema.
Oih, kirjutasin sulle siia päris pika teksti

Selle raamatuga vist ongi nii, et alguses ei lähe see lugu kuidagi käima ja kui tükk aega on möödas ja midagi ei mäleta, siis tuleb ennast natuke sundida. (või noh mina pidin )
Haha . Mul oli selline lugu vist Näljamängude ja VA-ga. Lihtsalt ei tahtnud, et need läbi saaksid.
Mulle meeldis esimene raamat kõige rohkem, kuigi teine oli ka väga põnev. Aga minu lemmiktegelane osutus pahaks ja sai lõpuks surma ka. Uut lemmikut pole ma leidnud.
Seda filmi tahaks küll näha.

NELIKÜMMEND KAHEKSA
Alaskat otsides

Autor: John Green
Lehekülgi: 262
Kokku: 17 098
Sisu: Esimene sõber.
Esimene tüdruk.
Viimased sõnad.
Enne. Miles Töntsu Halteril on kõrini oma turvalisest elust kodus. Kogu tema elu on olnud üks suur mitte-sündmus ning tema kinnisidee kuulsate viimaste sõnadega pole särtsu juurde toonud. Miles asub õppima Culver Creeki internaatkooli, mis on pöörane ja kõike muud kui igav. Tema igavavõitu elu on lõppenud, sest paar ust temast edasi elab Alaska Young. Ilus, tark, naljakas, seksikas, enesehävituslik, omadega sassis ja üdini kütkestav Alaska Young. Tüdruk ise on juba üksainus sündmus. Ta tõmbab Töntsu endaga oma maailma ja näppab tema südame. Siis…
Pärast. Mitte miski pole enam endine.
Alaskat otsides on rahvusvahelise menuautori John Greeni esikteos.
Arvamus: Ma olen seda raamatut väga pikka aega lugeda tahtnud. Oleksin hea meelega ka inglisekeelse versiooni ostnud, aga seda polnud poes. Nii et ma olin kohutavalt õnnelik, kui selle sünnipäevaks sain. Ja veel eesti keeles.
Ma pole ammu sellist raamatut lugenud, mis mind kohe esimesest sõnast kaasa haarab. Mind haaras pöörane tahtmine teada saada, mis edasi juhtub. Tõeline sõltuvus. Oleksin selle vist ühe päevaga läbi lugenud, kui mul oleks pisut rohkem aega olnud.
Kusjuures alguses arvasin, et see jutt räägib mingist seiklejast, kes läheb Alaskat avastama. Õnneks sain ma juba esimesel leheküljel aru, et päris nii ei lähe. Oleksin pidanud vist sisukirjeldust ka lugema.
Mis mulle selle raamatu puhul veel ääretult meeldis, oli huumor. Hoolimata pisut kurvavõitu sisust, oli neid naermaajavaid kohti piisavalt, et raamat liiga masendavaks ei muutuks. See Kolonel oli nii vahva tegelane. Minu jaoks oli kohutvalt naljakas see, et ta ei öelnud kuhugi minnes midagi, vaid jättis lihtsalt ukse lahti, et Töntsu temaga kaasa läheks.
Igatahes suurepäraselt hea raamat. Kindlasti üks parimaid, mida ma olen sellel aastal lugenud.
Punktid: 10/10