vabateemavabateemavabateema:D:D (666)

„Täna varahommikul tapeti sünnitusmajas naine, kes keeldus oma vastsündinud last kiibistamisele andmast.“

Need sõnad kajasid mu kõrvus, kui ma istusin, pilk naelutatud telekaekraanile, kus noor naisreporter nüüd juhtunust lähemalt rääkis, kuid ma ei kuulanud enam. Ema oli surnud oma lapse eest, sest polnud nõustunud teda vabatahtlikult selle väärastunud ühiskonna orjaks müüma. Sel vastsündinul polnud enam ema. Kuid võimudele see ei lugenud, sest veel ühe lapse kuklasse oli süstitud kiip – ühiskonnal oli nüüd üks tallaalune juures.

Juba mõte sellest ajas mul südame läikima ning tegin endale kiirustades teed välisukse poole, kergendunult hingates, kui õhtune jahe õhk mind tervitas.
Kätt kuklale viies, tundsin seal enda kiipi – seda väikest vastikut metallitükki, mis minuga sünnist saadik kaasas oli käinud. Algselt oli kiip olnud kasulik, tuhanded inimesed olid mõttes selle olemasolu tänanud – kunagi oli kiibi mõte seisnenud kadumaläinud inimeste leidmises ja tänu sellele olid tuhanded inimesed tagasi koju jõudnud. See oli aga enne, kui võimud avastasid kiibi teised, piiramatud võimalused, mis võimaldasid inimesed muuta orjadeks, kes me nüüd olime.

Jalutasin mööda tänavat, möödudes kohast, kus kunagi oli olnud mänguväljak ja kust kunagi oli kostnud laste lakkamatuid kilkeid.  Nüüd oli seal keelatud stsoon, kuhu peagi pidi kerkima järjekordne pilvelõhkuja – valitsuse järjekordne tasu neile, kes neid metallijublakaid valmistasid ja meile sisse süstisid. Kes hoolitsesid selle eest, et iga viimne kui isik siin väärastunud ühiskonnas oleks sunnitud alluma selle veelgi väärastunumale valitsusele.

Nagu juba öeldud, oli kiipi kunagi peetud inimkonna õnnestunumaiks leiutiseks – ta oli olnud meie sõber. Kuid järk-järgult hakkasid inimesed taipama, et sellest väikesest metallitükist hakkas saama meie vaenlane – kiip võis öelda meie täpse asukoha ja aja jooksul oli pool linna muutunud „keelatud stsooniks“, kuhu minnes jublakas sulle põrguvalu tekitas. Ja valitsusele ei piisanud ka sellest – valitsus oli otsustanud luua stereotüübi ning kõik inimesed pidid selle normidele vastama. Kõik pidid olema perfektses vormis, mistõttu enamus toite oli keelatud ning nende söömisel tegi kiip sulle valu. Kui inimene ei teinud päevas piisavalt trenni ehk tema vererõhk ei ületanud päeva jooksul vajalikku piiri, andis ka see kiibile signaali inimesele mõnda aega valu tekitada, kohati isegi tappa. Ühiskonnas võisid ellu jääda vaid kõige tugevamad – näiteks enamus suhkruhaigeid oli määratud hukule, sest vajalikke tablette võtta ega süste teha nad ei saanud, ka see oleks andnud kiibile signaali inimene ise ära tappa.


Olin oma jalutuskäiguga jõudnud välja lagedale alale ning eemal silmasin ma vaatetorni, kus me lapsena alati mängimas käisime. Teadsin, et peagi plaaniti ka see maha põletada, et teha ruumi uutele ehitistele, nagu näiteks mõni järjekordne luksuslik villa mõnele järjekordsele teadlasele, kes oli nõustunud aitama terve inimkond orjastada.
Ronisin mööda vaatetorni puust treppi üles ja tundsin, kuidas mu kuklasse terav valu lõi. Järelikult olid nad jõudnud juba ka selle keelatud stsoonina registreerida, kuid mind ei huvitanud see. Valu ignoreerides, rühkisin ma üles torni tippu, kust varem oli ühelt poolt avanenud vaade metsale ja teiselt poolt linnatäiele üksteise kõrvale pikitud elumajadele. Nüüd oli see kõik aga läinud, asendunud pilvelõhkujate, valitsuse hoonete ning valvekopteritega, mis pidevalt linna kohal tiirutasid, et võtta kinni need, kelle kiip andis teada, et selle kandja parajasti millegi keelatuga tegeleb.

Valu mu kuklas muutus teravamaks, peaaegu väljakannatamatuks ning ma tundsin pisaraid silma valgumas. Vihaselt hakkasid küüntega kukalt kratsima, tahtsin seda väikest tükki sealt välja, ma ei tahtnud seda enda sisse! Pisarad veeresid mööda mu põski alla, kui tundsin verd küünte alla valgumas ja see valu ainult juurde lisas. Kuid ma ei kavatsenud lõpetada.

Nägin, kuidas eemal taevas üks valvekopter nähtavale ilmus ning iga hetkega lähemale tuli. Muidugi, muidugi teadis valitsus juba ammu sellest, mis toimus.
See...
Kratsisin raevukamalt kukalt, veri küünte alla valgumas.
Väike...
Pisarad voolasid mööda mu põski alla, kui mu küüned taaskord nahka kaevusid.
Sitanikerdis...
Nii valus, nii valus oli.
See andis neile teada...

Kopter maandus vaatetornist mõne meetri kaugusel muruplatsil ning sealt hüppasid välja relvis maskidega mehed, kes endale kiirustades teed trepist üles hakkasid tegema.
Tuul vilises mu kõrvus ja järsku tabasin ma end mõttelt, et ma ei karda. Kuigi mehed seisid nüüd täisrelvistuses minu ees, kõikide sihikud minule suunatud, siis ma ei kartnud. Vastupidi – minus oli aset võtnud mingi kummaline sisemine rahu. Ma teadsin nüüd, teadsin täpselt, mida teha.

Kuulsin ähmaselt, kuidas üks meestest käskis mul karjudes kiibi kratsimine lõpetada. Ja ma tegin seda. Tegin seda meeleldi, kuid mitte selleks, et neile alistuda. Seda ei kavatsenud ma enam iialgi teha.

Tundsin, et isegi õnnelik naeratus libises mu huulile, kui ma meestele veel viimase pilgu kinkisin, et siis hetk hiljem üle torni käsipuu viskuda ja kõrvus vihiseval tuulel end enda rüppe haarata. Tundsin, et olen viimaks ometi vaba ja naeratus püsis mu huulil viimse hetkeni, teades, et enam iialgi ei pea ma orjama seda patoloogilist ühiskonda. Et lõpuks ometi saan ma olla vaba.