Hold Me Close (27/27).

Külaline

Häh!!!
Kõik ütlesid enam vähem ära mida mina mõtlesin siia kribada...nii ju ei tohii!!!

Põhimõtteliselt...PARIM JUTT MIDA LÄHIMA KÜMNE MINUTI JOOKSUL LUGENUD OLEN Very Happy

...aga veel kord ytlen, et olen nõus teiste mõtetega: Jared on parim ja see ainus ja õige...vist
Siim peab leppima sellega mis on...nuuuks talle
Marko on kahtlane, aga muutunud...naq me kõik'

UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!!!

lol!

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 17/12/2008, 16:55

Ooh.. nii mõnus osa oli :)
Aga jhaa.. vaata et ta Markosse ei armuks ekju ^^
Ja mu meelest oli Siim ka kena.. Jared ka muidugi Very Happy

Niiet mul pole vahet kumma ta lõpuks saab Very Happy

(kui üldse saab Razz

)
Uut

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 18/12/2008, 10:13

Lähima kümne minuti jooksul?
Sa oleksid pidanud sinna kirjutama lähima kümne AASTA Very Happy

Jarr forever Very Happy

Aitäh.

Marko kohta ei ütle ma mitte midagi, votttt.
Aitäh Very Happy

Tegelikult on hetkel asi nii, et ma suutsin endale kuuks ajaks arvutikeelu saada.
Nagu näha, viilin ma sellest hetkel XD
Ja ma ilmselt saan seda aeg ajalt teha ka, sest rääkimata oma jutust, mitte keegi ei saa elada kuu aega ilma Ingridi jututa Very Happy

Ja pealegi pole isegi minu ema nii kuri, et paneks mulle vaheajaks arvutikeelu Very Happy

Mistähendab, et nüüd tulvad osade vahed suuremad, aga samas kuna tuleb vaheaeg ja ma ei istu päevad läbi arvutis, jõuan ma ehk vaheajaga selle jutu isegi lõpuni kirjutada Very Happy

Vot.

See osa on väga masendav, kusjuures.

Seitsmeteistkümnes osa.

Ärkasin ja avastasin ennast toetuvat Marko õla peale. Ajasin ennast istukile ja nägin, et Marko oli juba ärkvel. Ta sirutas ennast, nagu poleks ta ennast liigutanud ärkamise hetkest saati lihtsalt sellepärast, et mina ta otsas olin.
„Sa oleksid võinud mind ju enda pealt maha lükata,“ laususin haigutades. Ma ei kujutanud ettegi, mis kell võis olla. Elutoas oli inimesi kindlasti vähem, kui eelmise ööl, aga osad siiski veel magasid.
„Ma ei tahtnud sind äratada.“
Ta ütles seda jälle selle hoolitseva häälega, millega ma olin juba ära harjunud. Ja see polnud üldse nii, nagu ma oleks talle tüdrukuna meeldinud. See oli selline hääl, mida kasutas näiteks Kaur. Hoolitsus, huvi minu tegemiste vastu ja sõbralikkus, aga ei mingit seksuaalset tõmmet.

Koukisin taskust telefoni välja, see näitas kahtteist. Polnudki väga hilja.
„Ma vist lähen nüüd koju ära,“ ütlesin Markole.
„Ma võin sind saata.“
„Pole vaja.“
„Ma tulen ikka. Sa ei ela ju kaugel.“
Mind üllatas, et ta üldse mäletas veel, kus ma elasin.
Tõusime püsti ja väljusime majast. Jahe tuul äratas mind täielikult üles. Kümne minuti pärast olime me minu maja juures.
„Tead, mul oli isegi päris lahe, olgugi, et me just kõige toredamal teemal ei arutlenud,“ laususin naeratades. Ta turtsatas.

„Tore, et sa mulle rääkisid. Tundus vähemalt, et just paljud ei tea selle kohta.“
Noogutasin.
„Ega ma jah pole just seda kuulutanud,“ tunnistasin, „tegelikult ei tahtnud ma sellest kellelegi rääkida. Aga sina ... tead, sa oled üks tõsiselt lahe sõber.“
Ta muigas. Me kallistasime ja ma astusin maja es olevast trepist üles. Lasin kella, kuid keegi ei tulnud uksele. Isegi karjumist ei kostunud. Kehitasin õlgu ja avasin ukse enda võtmega.
Majas tundus täielik vaikus ja tühjus olevat. Minu silt, kuhu ma olin kirjutanud, et jään ööseks kodust ära, oli endiselt sama koha peal peegli külge kleebitud. Lähemale astudes märkasin, et sinna oli väikselt alla „OK“ kirjutatud. Tundsin ära oma ema korraliku käekirja.
Kõndisin trepist üles. Mind ei üllatanud, et Kauri ja Kasparit polnud, aga mu õed, või vähemalt Kadi, oleksid pidanud kodus olema. Ometigi ei kostunud ühtki heli.

Olin oma toa ukse juba avanud, kui kuulsin Kärdi toast nuukseid. Peatusin poolel sammul. Kas Kärt nuttis? Miks?
Viskasin oma mobiili voodile ja koputasin siis vaikselt Kärdi toa uksele. Mingit vastust ei tulnud. Vajutasin lingi alla ja avasin ukse. Nägin otsekohe Kärti voodi peal istumas, põlved vastu keha tõmmatud, pea põlvedele toetatud ja lakkamatult nuttes. Astusin vaikselt uksest sisse.
„Mis juhtus?“ küsisin peaaegu sosinal, kuigi olin selle küsimuse vastuses juba üheksakümmend protsenti kindel. Kärt oli tegelikult tugev tüdruk. Ta nuttis harva. Ja kui ta seda tegi, oli see üldiselt Oliveri pärast.
Ohkasin. Ma teadsin, et see nii või naa peagi juhtub. Aga me keegi ei suutnud talle selgeks teha, et Oliver ei muutu kunagi. Kärt paistis veendunud olevat, et Oliver saab paremaks inimeseks. Ja iga kord pidi ta pettuma.

Istusin Kärdi kõrvale voodile, silitades ta pead. Ta nuuksatas veel paar korda, tõstis siis pea ja pühkis pisarad silmist.
„Ma olen nii loll olnud,“ pomises ta kurvalt. Ma ei öelnud midagi, sest kuigi ma ta lausega nõus olin, teadsin ma täpselt, mis tunne tal oli. Ja ma teadsin, et ta tahaks just vastupidiseid lauseid kuulda. Kuid enne, kui ma midagi sobivat peas valmis vormida oleks jõudnud, keeras ta oma näo minu poole. Ja ma ei saanud midagi muud teha, kui valjusti ahhetada.
Kärdi üht näopoolt, seda, mis oli minu eest enne varjatuks jäänud, kattis üleni suur punane laik, mis hakkas keskelt juba sinakaks tõmbuma. Vaatepilt polnud üldse ilus.

Oliver polnud varem Kärti löönud. Tõsi küll, igasuguste ebasündsate nimedega sõimanud ja pisut ka käsi muljunud, kuid mitte löönud. Veel vähem otse näkku. Ma kujutlesin Jared'it mind löömas. See mõtegi torkas mulle teravalt südamesse. Ma olin eksinud - ma ei teadnud sugugi, mida Kärt tundis.
„Tule ... lähme paneme midagi külma peale,“ ütlesin Kärdile vaikselt. Ma ei julgenud valju häält kasutada. Kartsin, et ta ehmatab selle peale või meenutab see kuidagi Oliveri ja et ta olukord läheb nii veel hullemaks.
Minu lause peale tõstis ta üles enda kõrval voodil lebava moosipurgi. Võtsin selle ta käest ära. Nagu ma arvasingi, oli see mu näppude all soe. Ilmselt oli Kärt juba tükk aega seal nutnud.

Võtsin õrnalt ta käest ja tõmbasin ta püsti. Ta järgnes mulle ilma mingi vaidluseta. Viisin ta alumisele korrusele kööki, kus ta tooli peale istuma vajus, pisarad hääletult mööda põski alla voolamas, kui ta üht punkti koridoris jõllitas. See näis teda aina rohkem nutma ajavat.
Uurisin siis isegi, mida ta nägi ja oleks tahtnud ennast maha lüüa. Koridoris oli kapiukse küljes peegel, mis ideaalselt köögist paista oli. Just seda Kärt jõllitaski - oma peegelpilti.
Astusin kiiresti kapi juurde ja tegin ukse lahti, nii et see jäi nii hoopiski seina peegeldama.

„Ära mõtle sellele,“ ütlesin Kärdile, kuigi ei kujutanud ettegi, kuidas see võimalik oleks. Ta põsk ju ilmselgelt valutas ja mina olin ametis talle millegi külma leidmisega. Rääkimata sellest, et selline tegu ei lähe nii pea meelest. Kärt näeb selle pärast veel õudusunenägusid, kartsin.
Sügavkülma ukse avanud ja kapis veidi ringi vaadanud, nägin nurgas friikartulite pakki, mis tegelikult seal vist juba kuid lebanud oli. Haarasin selle kätte ja ulatasin Kärdile, kes selle ettevaatlikult vastu oma põske surus.
Just siis kõlas uksekell. Palusin mõtteis jumalat, et see vabandama tulev Oliver ei oleks. See oleks Kärdi jaoks liig olnud. Õnneks olid need siiski Kaur ja Kaspar.

„Vau, Kata, mis ajast sa ust avama jooksed?“ küsis Kaspar lõbustatud ilmel, kuid peatus kohe, kui mu murelikku nägu nägi. Ma kõndisin sõnatult kööki tagasi. Kaur ja Kaspar järgnesid mulle samuti vaikides. Nad ei teinud esialgu mingit häält, vaid vaatasid pisut segaduses ilmel Kärti, kes friikate pakki vastu oma nägu surus. Kuid justkui efekti saavutamiseks võttis Kärt selle äkitselt ära.
Poisid ei öelnud algul midagi, kuid nende nägudest oli näha, et nad olid vapustatud. Mõni sekund hiljem segunes üllatus nende nägudel vihaga. Kärt viis paki tagasi põse peale, taas nuttes. Kaur astus talle lähemale ning istus siis toolile Kärdi kõrval, oskamata tegelikult midagi öelda või teha. Mida tal öelda oligi? Meie kõigi nelja mõtted olid niigi peaaegu ühesugused.

Lõpuks tõstis Kaur pisut kõhklevalt käe ja pühkis Kärdi katmata näopoolelt pisarad.
„Ära nuta,“ ütles ta tasa. Kärdi loppis olek ei muutunud kuidagi, ei paremaks ega halvemaks.
Kaspar seisis endiselt samal kohal, ainult ta käed olid rusikasse läinud.
„Miks kõik kutid just minu õdesid kiusavad? Pole kellelegi teisele haiget teha või? Järgmisena võiks äkki Kadi tunnete kallale minna!“ sõnas ta ägedalt, kusjuures viimase lausega sigines ta näkku veel rohkem ähvardust. Ta polnud kunagi välja näidanud, et ta niipalju Kadist hoolis, kuid tundus, et sügaval sisimas tundis ta ennast ilmselt Kadi kaitsjana, kuna Kaur justkui kaitses mind ja meie isa Kärti. Kõndisin samuti Kärdi kõrvale ja silitasin ta pead.
„Kõik saab korda. Usu mind.“

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Nii kurb... Sad

Oeh...
Ära korruta mulle seda, et ta ei helista Evil or Very Mad

Ta lihtsalt PEAB!
Oijahh..
Uut!

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 18/12/2008, 16:19

Nuuks
Mulle meeldib Kaur nii väga! ma tapaks oma kätega selle Oliveri ära, nii ei tohi teha, tüdrukuid ei või lüüa
Tekkis siuke mõte et Karu võiks Oliverile peksa anda, aga ma ei tahaks et Kauril jamasi tuleb, sest siis on Katu ka kurb, nii et ühesõnaga parem kui see tema viha piirduks ainult rusikate soojendamisega
Sa ikka tood Marko jutu sisse tagasi ka? Ma ikkagi tahaks temast rohkem teada:P ta tundub kuidagi lahe!!
Aga tead keda ma igatsen...ähh tegelikult ma ei üttle ka, nuputa ise välja, see pole kuigi keeruline!

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 18/12/2008, 17:42

Aiiaa :/
Vaene Kärt :/
Värdjas Oliver! (vabandust väljendi pärast ^^)
Need vennad-õed (Kaur, Kaspar jne..) on toredad ja kokkuhoidvad :) see on hea :)
Jared ja Siim võiks kah lähiajal juttu sisse tulla ^^ =)
Uuut ! :)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 18/12/2008, 19:14

kahjukahjukahju :/
aga see kaur on jah kõige armsam vend maailmas Very Happy

tahaks ka sellist :)

Naljatila Postituste arv : 94 Age : 31

alles hiljuti hakkasin lugema ja väga hea jutt on ,
oliver on nii mõttetu mees , aga markost tahaks veel kuulda ja kaur on ka nii tore .

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/12/2008, 18:18

SixxBitch.
Ma PEAN.
Ta EI helista.
Sorri Very Happy

Aitäh.

Funnyface.
Kaur pole kusjuures kakleja tüüp, pigem on seda Kaspar Very Happy

Ja Marko ... tema temaks Very Happy

Ja Jarr ... Jarriks.
Aitäh.

Pharaoh.
Värdjas Oliver on täiesti sobiv väljend Very Happy

Ja mul endal pole üldse suurt peret, nii et ma just üritasin hästi seda kokkuhoidvust ja staffi välja tuua Very Happy

Tore, kui välja tuli Very Happy

Aitäh.

Brit, täpselt.
Kaur on nii äge Very Happy

Ma tahan ka Very Happy

Anzu, aitäh.
Oliver on erakordselt mõttetu.

Umm ... ja kõik, keda te ka ei tellinud ... eks nad kõik tulevad lähemal või hiljemal ajal.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/12/2008, 18:41

Mingi, umm, topeltpost, aga ma ei viitsinud edit nupule vajutada XD
Nii et veel üks masendav osa ...
Ingridile, järelikult?
See selleks.
Lootke ainult, et midagi väga toredat juhtuma hakkab.
Ainuke tore on see, et osa on hästi pikk.
(Pluss, viimase ... umbes kahe nädala jooksul on ma kirjutanud pool osa.
Ma ei saa EALESKI valmis.)

Kaheksateistkümnes osa.

„Tsau Katu, tule peole!“
Tundsin telefonitorus ära Brenda hääle.
„Anna see siia!“
Ja Marko hääle.
„Tsau Kats, tegelikult oli see MINU mõte sind kutsuda!“
Naersin, kaaludes peoleminekut. Kärt tundus ennast juba paremini, mis mind tegelikult üllatas. Võrreldes minuga käis see kähku. Ta ikkagi oli tugev tüdruk. Ja pealegi, isegi kui tal tekiks vajadus kellegi õlal nutta, siis Kaur oli ju kodus ning võis teda lohutada. Ma pidin ainult saama Kauri käest lubaduse mitte kodust väljuda. Mis ei tohiks eriti raske olla.

„Mm ... mis kell?“ küsisin.
„No ütleme, et praegu on kell viis. Nii et kohe,“ ütles Marko.
„Hahaha,“ laususin sarkastiliselt.
„Ma olen poole tunni pärast seal,“ lubasin siiski sekundi pärast.
„Jään ootama,“ vastas ta.
„Jääme!“ karjus Brenda kuskilt kaugemalt. Naersin jälle ja panin kõne ära.
Läksin oma toast välja ja jooksin trepist alla, avades ilma koputamata Kauri toa ukse. Jäin uksele üllatunult seisma.

Kaur ei olnud oma toas üksi. Seal oli ka üks tüdruk. Täpsemalt Kauri tüdruk, kui ma õigesti mäletasin. Ma polnud teda just tihti näinud. Nad istusid laua taga, tüdruk Kauri süles ja uurisid mõlemad midagi Kauri läpakast.
Üllatus mu näol asendus kerge pahameelega. Miks tõi Kaur oma tüdruk meie poole just siis, kui Kärdil oli … eriti raske lahkuminek seljataga?
„Jah?“ küsis Kaur, tungides mu mõtetesse. Taipasin, et nad mõlemad vaatasid minu poole, tüdruku näol oli muie. Ta arvas kindlasti, et ma olen mingi imelik.
„Umm … kas sa jääd terveks päevaks koju?“ uurisin lõpuks.

„Jah, mis siis?“
„Ma lihtsalt mõtlesin, et ma lähen Marko poole ja jään ilmselt ööseks ka – ütle emale, muide – ja Kärt … jamh.“
Ma jäin vait, tahtmata selle tüdruku ees Kärdi muredest rääkida. Kaur loomulikult sai minust aru.
„Ma jälgin teda,“ vastas ta mulle. Noogutasin, heitsin veel ühe pilgu tüdruku suunas ja tõmbasin ukse enda järelt kinni.
Kuigi ma usaldasin Kauri täielikult, läksin ma siiski järgmisena Kärdi tuppa. Ta istus voodil ja luges mingit raamatut.
„Kõik korras?“ küsisin. Ta naeratas mulle, kuid naeratus kadus ta näolt kohe. Eeldasin, et igasugune näoliigutus oli tema jaoks valus.

„Tead, ainult sellepärast, et Oliver mu maha jättis, ei tasuks mind kohelda nagu invaliidi. Minuga on kõik täiesti korras.“
Naeratasin talle vastu ja olin juba ukselt lahkumas, kui ta mind tagasi hüüdis.
„Sa oled liiga rahulik. Ma kuulsin su telefonikõne. Sa lähed ära. Kuidas sa nii vähe minu pärast muretsed?“ küsis ta irooniliselt.
„Oota. Oh ei. Kata! Sa panid Kauri minu järele valvama? Oh ei! Kata, tal on ka elu. Lase ta lõbutseb oma tüdrukuga ka vahepeal. Ega ta ju koguaeg mind poputama pea.“
Kortsutasin kulmu. Nii et Kärt teadis, et Kaur oma tüdruku meile oli toonud?
„Ma olen lihtsalt mures,“ ütlesin Kärdile kerge naeratusega. Ta pööritas silmi ja süvenes jälle oma raamatusse.

Kümne minuti pärast istusin bussipeatuses ja ootasin bussi. Oli tunda, kuidas sügis lähenes. Õues oli juba palju külmem.
Õnneks ei lasknud buss ennast kaua oodata. Surusin ennast rahvast täis masinasse – tipptund ikkagi – ja viie minuti pärast astusin peaaegu Marko maja ees bussist maha. Mulle tuli vastu mees koos koeraga. Kes juhtumisi oli saksa lambakoer. Mu mõtted läksid kohe Jared’ile. Kas ma ta kunagi üldse unustan ka? See tundus ebatõenäoline.
Marko majja astudes oli mu tuju endiselt morn, kuigi ma kõigile naeratasin. Seal polnudki just pidu, pigem väike koosolemine. Ei mingit mõttetut lällamist.

„Sul läks vähem kui pool tundi!“ naeris Marko. Ma üritasin kaasa naerda, kuid miski oli justkui mu näolihased kinni kleepinud, nii et see ei õnnestunud mul sugugi.
„Ma pean vetsu minema,“ ütlesin Markole ja lausa tuiskasin trepist üles.
Teadsin täpselt, kus tualett oli. Astusin sisse ja keerasin ukse lukku. Toetasin käed kraanikausi äärtele ja vaatasin peeglisse. Ma nägin välja, nagu ma oleks kohe nutma hakkamas. Leidsin ka aja …
Kuulsin vaikset koputust uksele.
„Kats?“
Marko loomulikult nägi minust läbi. Polnud mul midagi vaja vestu minna, mul oli lihtsalt vaja teiste eest põgeneda.

Astusin ukse juurde ja keerasin selle lukust lahti. Avasin ukse ja leidsin selle tagant mureliku Marko.
„On kõik korras?“ küsis ta. Naljakas, alles olin seda sama Kärdi käest küsinud. Ja nüüd muretseti minu enda pärast.
„Jah,“ ütlesin ja samal ajal tundsin pisaraid silmadesse tekkivat.
„Ei,“ pomisesin nutuselt ja vajusin Markole kaela. Ta patsutas mind kohmetult seljale. Tõmbusin peaaegu kohe eemale, leides, kui ebaviisakas ma olin. Pühkisin käeseljaga pisaraid, kuid neid tuli aina juurde.
„Tahad oma mured mõnda pudelisse ära uputada?“ küsis Marko hoolitsevalt. Noogutasin.
„Oota siin,“ ütles ta mulle ja läks trepist alla. Viisin pilgu jälle peeglisse. See ajas mind veel rohkem nutma. Näis, nagu poleks ma aastaid nutnud ja kõik tagasihoitud pisarad voolasid nüüd omavoliliselt välja.

Vajutasin tualeti tule pahaselt kinni. Jared, kurat küll, miks sa pidid mulle nii mõjuma?
Marko tuli jälle trepist üles, neli purki käes. Kõndisin ta järel mingisse tuppa, ilmselt tema enda omasse. Ettevaatlikult pani ta purgid voodile. Ukse sulgenud, vajusin nende kõrvale istuma. Vaatasin liikumatult tükk aega läbi pisarate seina, kuni Marko samuti istus ja sellega mu tähelepanu endale tõmbas. Ohkasin, võtsin ühe purgi ja avasin selle. Võtsin sellest lonksu.
Ma ei tea, mida ma oodanud olin. Et nututuju kohe kaoks ja kõik oleks tore? Aga tegelikult ei juhtunud midagi. Pisarad ikka voolasid, Jared ei kadunud mõtetest kuhugi ja ausalt öeldes oli mul suur tahtmine see siidripurk toa teise otsa visata. Aga ma jõin edasi.

Tundsin, kuidas Marko mulle käe ümber pani. Nõjatusin ta vastu. Tundsin ennast tema juures kuidagi paremini. Mitte õnnelikumalt, aga lihtsalt turvalisemalt, kindlamalt.
„See on täiesti ebaaus. Millega ma selle ära teenisin? Miks ometi on Jared seal Inglismaal? See on kohe minu kiusuks! Täpselt minu kiusamiseks.“
Marko silitas õrnalt mu käsivart, mis ta käe all oli ja ei seganud mulle vahele. Kuulsin ust avanevat ja sulguvat, kuid ei vaevunud vaatama, kes see olnud oli.
„Nagu, ma tõepoolest ei teinud midagi! Ma mõtlen, ma valetasin küll, aga enne seda! Miks oli mul vaja Jared’it üldse kohata, kui ta minult kohe ära võeti? Või miks oli mul vaja üldse sinna Inglismaale minna, kui ma teadsin, et ma pean sealt nagunii tagasi tulema?“

Vaikisin järsult, ütlema mitu minutit midagi, lihtsalt nutsin.
„Jared … I miss you. I miss you so much.“
Ja ma nutsin ja nutsin ja nutsin …
Tulin tagasi reaalsusesse alles siis, kui kõik neli purki vedelesid tühjana põrandal – kusjuures ma ei mäletanud, et Marko oleks ühestki neist joonud – ja Marko pluus oli pooleldi läbiligunenud minu pisaratest.
Tõstsin kohe käe ja kuivatasin silmad.
„Oh, anna andeks,“ pomisesin. Marko vaid naeratas.
„Mine koju,“ ütles ta mulle. Teadsin, et ta ei mõelnud seda sugugi halvasti, vaid lihtsalt teadis, et ma ei taha siin peol enam olla.

„Ma ei saa. Kauri tüdruk on seal. Mis ta minust nii arvab, kui ma nutetud silmadega koju lähen?“
„Mine tee ennast korda. Ma käsin Taavil niikaua siin silma peal hoida, kui ma sind koju saadan.“
Ta aitas mind püsti ja talutas mind nagu väikest last uksest välja, tagasi tualeti juurde, minnes ise trepist alla.
Vaatasin ennast vaid korra peeglist ja loobusin sel samal sekundil. Polnud enam midagi päästa.
Astusin trepile, olles peaaegu valmis alla minema, kui eristasin seal hääli rääkimas. Muusika oli maha keeratud ja oli kuulda vaid üht selget poisihäält.

„No palju õnne. Katu. Lõpuks said ikka selle, mida sa tahtsid,“ ütles hääl. Ma arvan, et see kuulus Henrile.
„Mis palju õnne? Nagu ma käiks temaga,“ vastas Marko hääl pisut pahaselt.
„Aga Brenda ütles, et ta nägi …,“
Keegi, ilmselt Marko, turtsatas.
„Kahju küll. Tal on juba keegi, keda ta armastab ja kes armastab teda vastu ka. Mul pole mingit lootust.“
Kortsutasin kulmu. Nii et ma meeldisin Markole ka. Kas tõesti ainus kutt, kes mulle ka meeldis, oli samas ainus, kes polnud minust pööraselt sisse võetud?

Musafriiik Postituste arv : 619 Age : 31 Asukoht : Muhu :D

Marko-sugused poisid on super. Marko on suhteliselt lemmik hetkel. Very Happy

Ta meeldib mulle palju rohkem kui Jared näiteks. *näitab keelt* Ja Siim.. Tema on ammu ununenud. Very Happy

Aga siiski, tee nii, et kõik lõpuks hästi läheks, ükskõik millise poisiga Katu lõpuks kokku jääb. :)
Ja kusjuures, ei olnud masendav osa minu arust. Just selline.. armas omal veidral moel. Very Happy

Ootan ja loodan, et sa oma tempot tõstad. Very Happy

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Marko muutub sümpaatsemaks jah, aga Jaredit ma sellegipoolest ei unusta Very Happy

Ja Siim võiks ka vahepeal jälle sisse tulla, muidu ununeb ta täitsa ära Sad

See oli nii armas, samas kurb osa..
Superhea!
Uut tahan ka :)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/12/2008, 22:24

Marko on nii tore. Sa tead, eksju, kui palju mulle Marko meeldib! (: Selline võiks endal ka varnast võtta olla xd
hea.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 22/12/2008, 11:17

Liina.
Umm ... Marko on jah omal moel tore ja muud siukest Very Happy

Ta hetkel mulle väga ei meeldi, aga ta ilmselt varsti hakkab mulle meeldima XD
Mu lugejad mõjutavad mind XD
Aga Jarrist ta ikka parem ei ole Very Happy

Ja ära Siimu päris ära unusta, ta tuleb veel tagasi XD
Ja ... no oli ikka küll masendav osa.
Mingi nutmine ja masekas XD
Aga ma sain selle osa valmis, kusjuures, mis mul poolik oli! Very Happy

Ja mul on järgmine ka peas valmis mõeldud.
Ja järgmine umbes ka.
Ja JÄRGMINE.
Ja oota ... ma peaks pealkirja vist ära muutma.
Kakskümmend seitse osa tuleb kindlasti Very Happy

Aitäh.

SixxBitch.
Siim tuleb, ära muretse Very Happy

Mulle meeldivad nad kõik kolm juba ühepalju XD
Aitäh.

Bränts.
Tegelikult ... ma ei mäletagi, mida sa Marko kohta öelnud oled ... XD
Midagi ... kindlasti, aga mida?
Tšiis, see oli nii ammu, kui sa seda lugesid XD
Ma ei mäleta et sa ühtki sõnagi Marko kohta oleks öelnud Very Happy

Aitäh.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 22/12/2008, 13:13

sa ise ei ole mulle rohkem saatnud *viibutab näpuga*
aga.. nüüd siis ütlen: marko on ülituus kutt, kes on ülimalt nunnu ja sõbralik ja kes on üleüldse tore! :d

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 22/12/2008, 13:29

Seda ma juba sulle SELETASIN, Anni.
Mul POLE aega olnud.
Mul ON arvutikeeld.
Vii juhtmed kokku.
Ja ... NII hea see Marko ka ei ole! Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 22/12/2008, 13:34

mis tuletab omaette meelde küsimuse: MIKS sa arvutis oled? Very Happy

aja, teantean, su vanemad on tööl?! eksole? Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 22/12/2008, 16:34

Ma ei vasta sellele küsimusele.
Ja tegelikult olen ma solvunud.
Aga ma ei vasta sellele küsimusele ka, mida sa nüüd küsima hakkad.
Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 22/12/2008, 19:10

Eeeem.

Mis ma ikka ütlen?
Oeh. Very Happy

Mulle Marko ei meeldi, ausalt öeldes. Ma ise ka ei tea miks... aga...
Miks sul kõik tegelased seal jutus nii kuradi armsad on ?! Very Happy

See on nii... ebaaus. Katu kohtub nii armsate tüüpidega, aga vusserdab kõik alati ära. Very Happy

MINA ei vusserdaks... vist. Very Happy

Ma loodan.
Aga, aga, aga...
Ma tänan veel pühenduse eest. Ja siis veel... miks sa küll ütlesid, et sa nädal aega mu jututa elada ei saa ? Very Happy

Mul tekib kiusatus järele proovida...
Aga muidu meeldib ikka. :)
Kenasti piinav ja kõike. Very Happy

Ülimalt armas. ;D
UUUT !

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 22/12/2008, 19:21

avvts ,
marko on lahe, aga ma siiski tahan Jaredit tagasi :)
ja sa tood siis juttu nii palju poisse, et varsti läheb eriti segaseks :d iga järgmine poiss on parem kui eelmine, kuigi .. Jared on ikkagi parem .. vist :)

Naljatila Postituste arv : 94 Age : 31

mulle meeldib marko üha rohkem ja hea osa oli juu .

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 23/12/2008, 11:58

Ingrid.
Umm ... tead, ma pean JÄLLE sinuga nõustuma!
Mulle ka ei meeldi nagu Marko.
Aga ta on armas, võinii.
Ja Katul on tõesti iga kord mingi põhjus, mis on jura, onja? Very Happy

Ebaõnn armastuses Very Happy

Palun pühenduse eest.
Varsti ma enam sulle ei pühenda!
Või ma ei tea ka ... XD
Kurat, ma pühendan veel päris mitu osa sulle Very Happy

Ja sinu jututa EI SAA elada, see on nii hea.
Ma muidugi eeldan, et sa paned nüüd umbes sada osa juurde juba.
Oh, living in a dream.
Aitäh.

Brit.
Ma tahan ka Jarri, aga vaata, kõike, mida tahad, ei saa! Very Happy

Ja tegelikult mul poistevool hakkab tasapisi lõppema XD
Jarr on kõige parem ikkagi Very Happy

Aitäh.

Anzu, aitäh.

Ma ei tea, mida selle osa kohta öelda.
See pole masendav.
Aga pole ka rõõmus.
Kaks tellitud soovi on siin esindatud ...

Üheksateistkümnes osa.

Kus ma olen?
See oli mu esimene mõte ärkamisel. Proovisin silmi avada, kuid need protesteerisid. Valgus oli silmade avamiseks liiga ere. Proovisin uuesti ja suure vaevaga sain silmad siiski piisavalt lahti, et enda ümber vaadata. Mul kulus sekundeid, enne kui taipasin, et laman omaenda toas omaenda voodis.
Panin silmad jälle kinni. Me pea valutas kahtlaselt. Aegamisi tuli mulle meeldi, et olin omal jalal eelmisel õhtul koju tulnud.

Tõusin voodist – endiselt silmad kinni –, keerasin valgusele selja ja üritasin uuesti silmi avada. Seekord edukamalt.
Vaatasin ennast peeglist. Mu silmad olid puha punased. Ohkasin. Valgus tegi ikka veel silmadele haiget. Kirusin ennast, et olin unustanud ruloo eelmisel õhtul alla tõmmata. Automaatselt vaatasin akna poole ja avastasin enda üllatuseks, et ruloo oli täiesti all. Valgus, mis mind häiris, oli päikesest, mis ilma suurema vaevata läbi õhukese ruloo tungis.
Raputasin pead. Päike paistis otse minu aknasse õhtuti. Või noh, pärastlõunast saati. Praegu oli alles hommik.

Järjekordne automaatne pealiigutus kella suunas ja ma oigasin. Kell oli pool neli. Päeval. Miks ma OMETI nii kaua magasin?
Viisin pilgu jälle peeglisse. Ma nägin kohutav välja. Lihtsalt jube.
Sekundiga võtsin otsuseks duši alla minna. Juba minuti pärast oli otsus täide viidud. Duši all sain ma oma peavalust aina rohkem teadlikumaks. See muutus peaaegu talumatuks. Oleksin veel pikalt seal ligunenud, kuid mul hakkas lõpuks külm, kuigi kuum vesi mulle ülevalt peale sadas.
Ma riietasin ennast alateadvuslikult nii, nagu ma läheks välja. Mitte, et ma kuhugi minemas olin. Mu mõtted olid üsna masendunud. Unustasin isegi peavalu vahepeal ära. Nii oleks see muidugi võinud jäädagi. Aga looda sa.

Kõndisin elutuppa, et aspiriini otsida. Neelasin seda just veega alla, kui kuulsin uksekella. Viimasel ajal käis meil kuidagi palju külalisi. Panin klaasi kraanikaussi ja suud pühkides läksin ust avama.
Ukse taga oli Marko. Ta vaatas mind pisut imestunud näoga.
„On sul … hetk aega?“ küsis ta. Noogutasin. Ta heitis pilgu mu selja taha. Kuulsin seal telekat mängivat. Järelikult oli keegi seal.
„Umm … äkki sa tuleksid korra välja,“ lausus ta kõhklevalt. Võtsin ukse eest võtme ja astusin majast välja, lükates ukse enda selja tagant kinni.

„Ma tean, et see on äärmiselt ebasobiv moment ja puha … ja ma tean seda kõike, aga … tühja kah, mis ma siin keerutan. Kats, sa meeldid mulle kohutavalt. Ja ma TEAN, et sa oled sellesse Jared’i kutti armunud ja puha, aga ma mõtlesin, et ta on nagunii seal Inglismaal … et äkki me võiks proovida.“
Ma hammustasin kõhklevalt huulde. Ma teadsin seda kõike, mida ta mulle ütles, juba varem. Ja ma ei tea, miks ma kõhklesin. Ma oleks pidanud talle selge „ei“ ütlema. Aga ma ei tahtnud teda kui sõpra kaotada.
„Marko … see on tõesti ebasobiv moment. Võib-olla kunagi … tulevikus. Aga hetkel mitte. Mitte nii, et mina igatsen Jared’it ja samal ajal käin sinuga.“
Proovisin seda võimalikult hoolitsevalt öelda, kuid ma ei saanud salata, et selle kõige välja ütlemiseks polnud mingit muud viisi, kui lihtsalt otse ütlemine.

Marko ilme muutus morniks. Seal polnud pettumus äraütlemise pärast, vaid rohkem selle pärast, et ta teadis seda juba ette, aga lootis siiski teistsugust vastust.
„Eks ma seda eeldasingi. No võib-olla siis kunagi,“ vastas Marko, kummardus ettepoole, tegi mulle huultele musi ja lahkus kuidagi üleoleva naeratuse saatel.
Mu käsi tõusis mu huultele. Ma ütlesin talle ära ja ta leidis, et tal oli ikkagi õigus mulle musi teha? See tundus lihtsalt eriti ebasünnis selles olukorras olevat.
„Katariina!“
Võpatasin ja ei jäänud palju puudu sellest, et ma oleks ka kiljuma hakanud. Keerasin pea hääle suunas ja oleks peaaegu uuesti võpatanud. Minu poole kõndis Siim ja ta ilme ei tõotanud midagi head. Rääkimata sellest, et ta polnud mu pärisnime peaaegu kunagi kasutanud.

„Katariina, kes see oli?“
Ma eirasin ta küsimust, raputades enda ette pead.
„Siim, mida sa siin teed?“ küsisin üllatunult.
„Mina … see pole üldse oluline! Mis sai sellest, et sa armastasid seda Inglismaa kutti?“ nõudis ta pahaselt.
„Ma … ma armastangi!“ kogelesin talle vastu.
„Jah? Ja kes see kutt siin siis oli?“
Ta oli endiselt pahane, kuigi ma ei saanud hästi aru, miks.
„See … ee, see oli Marko.“

Kortsutasin kulmu.
„Mida sa siin teed?“ küsisin uuesti. Ta eiras mu küsimust.
„Tunnista üles, et sa tegelikult andsid mulle lihtsalt korvi! Mingit Inglismaal elavat tüüpi pole olemaski, jah? Sul oli lihtsalt minust kõrini! Või … või oli sul selle Markoga juba siis suhe ja sa tahtsid minust lihtsalt lahti saada!“
Ta põhimõtteliselt karjus minu peale. See jahmatas mind pisut. Või tegelikult kõvasti rohkem, kui pisut. Mis sai sellest, et ta ei olnud äkiline tüüp?
Kõik vastuväited olid mu peast äkki läinud. Miks ma üldse Siimu maha jätsin?
„Ei, Siim … sa oled kõigest valesti aru saanud!“ vaidlesin. Noh, algus oli juba tehtud.
Nii, Marko oli siin, sest …

„Ta tahtis minuga käima hakata!“ ütlesin kõva häälega välja. Mulle hakkas mõistus tagasi tulema. Olgugi, et ma olin päris veendunud, et kui Siim edasi karjub, siis on mul raske keskenduda sellele, mida ta karjub, vaid ma lihtsalt püüan aru saada, miks ta karjub. Sellele küsimusele ei paistnud vastust olevat, nii et polnud üllatav, et selle üle juurdlemine mul ajud krussi ajas.
„Jah, just, ta tahtis käima hakata. Aga ma ütlesin talle „ei“, sest ma armastan Jared’it.“
Ma arvasin, et sellega oli kõik Siimule ära seletatud, kuid tundus, et ta polnud veel asja point’ini veel jõudnudki.

„Ja mida see suudlus sinu arvates tähendas? Mis tüüp ta selline on, et talle öeldakse „ei“ ja siis ta kukub ikkagi minu tüdrukut suudlema?!“
Siim jäi vait. Ka mina ei öelnud midagi. Hammustasin vaid huulde. Kõik oli korrapealt arusaadav, kuigi Siim ikka veel minu peale karjus. Ta oli lihtsalt minu maja läheduses kõndinud, lootes mind näha. Aga see, mida ta nägi, et rõõmustanud teda sugugi. Ta muutus hoopis armukadedaks.
Hammustasin veel tugevamini huulde. Siim armastas mind ikka veel. Ja olukord näis olevat sama lootusetu, kui minul Jared’iga.

„See … see on lihtsalt Marko. Lihtsalt tema käitumine. Ja täiesti minult luba küsimata. Marko on mulle lihtsalt sõber. Ma ei tea, miks ta aru ei saanud, et ma armastan Jared’it. Ma ütlesin seda talle küll.“
Siimu nägu leebus, kuid mitte täielikult. Näis, nagu nüüd oli ta vihane mitte sellepärast, et keegi „tema“ tüdrukut musitas, vaid sellepärast, et seda oli tehtud tüdruku vastuväidetest hoolimata.
Ta ei öelnud endiselt midagi. Mu sisemus tõmbus krampi, aga ma teadsin, et ma ei saaks Siimuga koos olla. Ma poleks temaga koos õnnelik. Ohkasin õrnalt.

„Leia endale keegi. Keegi, kes tunneb sinu vastu midagi veel rohkemat, kui mina üldse tundsin. Ole kellegi Jared. Ainult, ära Inglismaal ela.“
Naeratasin närviliselt ja vaid sekundiks. Ohkasin uuesti. See kõik polnud sugugi lihtne.
Tõusin kikivarvukile ja tegin Siimule põsemusi. Ma isegi ei tea, miks. Küllap ma lootsin, et see lohutab teda kuidagi.
Avasin ukse ja kõndisin majja. Astudes akna äärde, nägin Siimu eemale kõndivat. Ühtäkki soovisin, et vihma oleks sadanud. Mitte keegi poleks tema pisaraid siis näinud.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 23/12/2008, 12:13

see on NII HEA OSA! *ikkagi minu ideed juu ;D*
mulle lihtsalt NII MEELDIB SEE! Very Happy

nüüd *läheb kahtlaseks* võiks siimu talle järgi joosta ja huultele musi teha ja siis tuleks jared ja hakkaks karjuma XD
haha, ma olen kergelt nikastanud hetkel. but don't worry, see läheb mööda.. ehk. Very Happy

kui veab.
enivei, mulle tõsiselt meeldis. ja minu arust oli see nunnu, et marko nii tegi. :d
hea, uut. (L)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 23/12/2008, 12:24

lõpp on nii armas, Very Happy

soo sweeeet :)
Siim on pahapahapahaa,
ausõna, mida ta karjub niimodi Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 23/12/2008, 13:18

Anni, saad aru.
Vaata.
On Eesti.
Ja on Inglismaa.
Neid lahutab ilusti mitutuhat kilomeetrit.
Ma arvan.
Jared ei saa järsku suure suitsepahvakuga ilmuda ja olla prints valgel hobusel Very Happy

Marko ... Marko.
Jajah Very Happy

Aitäh.

Brit, umm, Siim ei ole paha Very Happy

Siim on tegelikult ... broken hearted.
Keggi ei tohi Siimule öelda, et ta on paha!
Kurat, te kõik olete mulle nii mõjunud, mis aruga hakkan ma Siimu kaitsma? Very Happy

Einoh, Siim on hea.
Jarr on hea.
Marko on ka hea.
Minu jutus on kõik tegelased head Very Happy

» Hold me now