Hold Me Close (27/27).

Külaline

Algusest peale lugend. Very Happy

Mh, Kaur oli liiga hea, et auto alla jääda. Rolling Eyes

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 4/1/2009, 13:05

Brit, sa panid mind naeratama Very Happy

Tänks.
Ole pruun edasi Very Happy

Anni, sa oled imelik.
Õigus, sa tead seda.
Ja lõppkokkuvõttes on mul mulje, et sa ootad üleüldse viimast osa juba XD

Kiku, aitäh.

Selle osa pühendus läheb suurelt SixxStradlininile.
Ta vist ei loe seda juttu.
Aga see osa on suuresti mõjutatud Guns N' Roses'i loost "Don't Cry", ja tänu temale ma seda üldse kuulama hakkasin.
Nii et ...
Minujaoks on see väga masendav osa, kui aus olla.
Mul ei ole venda.
Aga mul on õde.
Väga lahinal nutmise osa.

Kahekümne neljas osa.

Vihma sadas. See ei meeldinud mulle. Ma lamasin millegi pehme peal keset vihmasadu. See polnud päris midagi sellist, mida ma tavaliselt teeks. See ei meeldinud mulle kohe üldse.
Vihmasadu ei lõppenud. Krimpsutasin nina.
„Kats?“
Tuttav hääl. Vägagi tuttav. Aga kust ma seda häält teadsin?
„Kats, kas sa kuuled mind?“
Mis rumal küsimus. Loomulikult kuulsin. Ega ma siis kurt polnud.
Avasin silmad. Nägin kellegi sõrmi, mis mulle vett näkku pritsisid. Sellest siis see vihm.
„Oh, lõpuks, ma mõtlesin, et sa ei teegi silmi lahti!“
Jälle see tuttav hääl. Käsi kadus mu näo eest. Selle asemel tuli kellegi nägu. Erakordselt tuttav. Miks kõik pidi nii tuttav olema? Inimene ei kannata nii palju tuttavat, kurat võtaks. Ükskord võiks midagi võõrast ka näha!

Vaatasin ruumis ringi. Ma teadsin seda kohta! No kurat küll.
„Ee … Kats? Kas sa kuuled mind?“ kordas see erakordselt tuttav oma küsimust. Lolli küsimust. Kas ma nägin välja, nagu ma oleks kuulmispuudega?
Püüdsin meelde tuletada, kus ma olin, sest ma teadsin, et ma teadsin seda kohta. Erakordselt tuttav inimene lehvitas mu näo ees käega. Mis ta arvas nüüd, et ma olin pime ka?
„Kats, reageeri kuidagigi, palun! Ma ei saa ju su vanematele öelda, et sa kaotasid mõistuse, mitte pärast seda, mis su vennaga juhtus!“
Ma ajasin ennast aeglaselt istukile, erakordselt tuttava isiku sõnad mõttes kajamas.
Mis su vennaga juhtus. Su vennaga juhtus. Vennaga. Vend.
Sündmused hakkasid mu pähe tagasi tulema. Marko maja, Annika, Marko, suudlus, naer, kõne …
Hüppasin ehmatusest püsti.

„Marko, Kaur! Ma pean teda nägema!“
Sahmisin ühe koha peal ringi, kui äkiline peapööritus mu tagasi istuma sundis.
„Rahune,“ ütles Marko ilmselt kergendunult.
„Ma EI SAA rahuneda! Kaur on haiglas!“
Hüppasin jälle püsti.
„Ma TEAN. Proovi rahuneda.“
Marko pani käed mu õlgadele ja lükkas mu tagasi istuma, kuid ma olin sekundi pärast uuesti püsti.
„MARKO! Ma PEAN teda nägema, kurat võtaks!“
Marko astus minust sammu eemale. Tegelikult ta lausa põrkus minust eemale. Ma vist hirmutasin teda.

„Olgu, olgu. Ma viin su sinna,“ lausus ta siiski. Kortsutasin kulmu.
„Kust sina tead, kuhu minna?“
„Sa kukkusid poole kõne pealt kokku, mäletad? Ma pidin su emale seletama, miks sa äkitselt midagi enam vastu ei öelnud,“ lausus ta kulme kergitades.
„Õigus,“ pomisesin.
Marko kõndis uksest välja, trepist alla, mina tema järel. Ta tegi ühe sammu ukse poole, peatus siis ning astus ühe kuti juurde, kes minu teadmiste järgi oli Taavi.
„Ole hea, hoia pilku siin asjadel peal. Ja … kui võimalik, saada rahvast minema ka. Ma ei usu, et ma niipea tagasi tulen.“
Taavi noogutas. Marko võttis mul käest kinni ja me kõndisime uksest välja.
„Tavai, pidu on läbi, liigume väljapääsu poole!“ kuulsin Taavit veel karjumas, enne, kui uks meie tagas sulgus.

Ma mõtlesin, et kuidas Marko teadis, et mul oli just praegu vaja kellelegi toetuda, kedagi käekõrvale, kedagi sellist, kes oli püsiv ja kindel ja turvaline.
Marko auto oli pargitud kõnnitee äärde. Ta lasi mu käest lahti – miks see nii väga haiget tegi? – ja me istusime autosse.
Ma vaatasin vaikides küljeaknast välja. Mulle hakkas tasapisi kohale jõudma, mis ikkagi juhtunud oli. See oli kuidagi vastuvõtmatu minu jaoks, liiga uskumatu, et tõsi olla. Ja ometi oli see juhtunud ja Kaur oli haiglas. Oh, miks ometi?
Ma vaikisin terve sõidu. Ka Marko ei öelnud midagi. Ta tõstis vaid korra käe käigukangilt, kuid asetas selle kohe sinna tagasi ka. Mulle ei meeldinud, et ta seda tegi. Mul oli endiselt tuge vaja. Aga võib-olla arvas ta, et see oli liiast.

Jõudes haiglasse, olin ma sekundiga autost väljas ja registratuuris.
„Tere õhtust, kuidas ma teid aidata saan?“ küsis vanem naisterahvas kerge vene aktsendiga minu käest. Nimesildilt lugesin, et ta nimi oli Tatjana.
„Kaur Reek toodi siia, kus ta on?“ küsisin ma kõiki viisakusreegleid eirates.
„Kes te talle olete? Me ei saa kõiki võõraid sisse lasta,“ seletas tema rahulikult, naeratus näol.
„Ma olen ta õde.“
Suutsin selle lause pisut viisakamalt välja pigistada.
„Oh.“
Naine näis olevat üllatunud. No kurat, miks ta nüüd üllatus, mul oli vaja teada, kus Kaur oli!
„Teie perekond on kolmandal korrusel –“
„Aitäh!“

Ma ei lasknud tal lõpetada, vaid jooksin juba treppide poole. Marko järgnes mulle pisut viisakama kiirusega.
„Noormees, kuhu teie lähete? Kas te olete ka pereliige?“ kuulsin Tatjanat oma vene aktsendiga küsivat, kuid ei suvatsenud vastust kuulama jääda.
Poole minuti pärast olin kolmandal korrusel.
Nägin neid kohe. Ema, isa, Kaspar ja Kärt.
„Kuidas tal on? Temaga on kõik korras, eks?“
Mu ema vaatas mulle sekundiks otsa ja purskus siis nutma. Isa võttis temalt ümber kinni. Viisin pilgu Kärdile.
„Nii hull?“ küsisin tooli peale istuma vajudes.

„Tal pidavat olema sisemine verejooks ja mitmeid luumurde,“ ütles Kärt mulle ohkega.
Ma ei tahtnud olla valiv, aga kõik mu perekonnas teadsid, et Kaur oli mulle kõige olulisem. Me olime olnud parimad sõbrad algusest peale. Me olime alati koos. Me olime lahutamatud. Ja nüüd … Mitte keegi ei tohtinud teda minult ära võtta!
„Nad lapivad teda praegu kokku,“ ütles Kaspar, „kui selle arsti väljendeid kasutada. Lollakas selline.“
Ma viisin pilgu oma perekonnalt eemale ja jäin enda vastas olevat seina jõllitama.

Kaur. Kaur. Kaur. Kaur oli alati minu jaoks olemas olnud. Siis, kui ma rattaga sõitma õppida tahtsin. Siis, kui ma sõitma õppides põlved katki kukkusin. Siis, kui esimest korda sõitmisega üksinda hakkama sain. Siis, kui võõrad poisid rannas minu liivalossi lõhkuda tahtsid. Siis, kui vanaema koer ära suri. Siis, kui ma vanaema juures tiiki kukkusin. Siis, kui ma esimest korda esinesin. Siis, kui ma esimest korda solist olin. Siis, kui ma tahtsin toita kõiki hulkuvaid koeri. Ka siis, kui meie vanemad selle ära keelasid. Siis, kui ma esimest korda ise koolist koju pidin tulema. Siis, kui ma olin unustanud taskuraha küsida. Siis, kui ma sain oma esimese kiituskirja. Siis, kui ma sain matemaatika tasemetöö maksimumpunktid. Siis, kui ma pidin oma esimest kahest emale rääkima. Siis, kui ma esimest korda armusin. Siis, kui mu esimene poiss mu maha jättis. Siis, kui vanemad teada said, et ma ei veetnudki ööd Mannu juures, vaid peol. Siis, kui mul oli esimene tõeline pohmell. Siis, kui ma oma sõpradega kaklesin. Siis, kui ma oma sõpradega ära leppisin. Siis, kui ma olin kurb. Siis, kui ma olin õnnelik. Ta oli alati olemas.

Ilma, et ma oleks märganudki, olid mu silmadesse pisarad tulnud. Ilma, et ma oleks märganudki, oli Marko mu kõrvale istunud. Ta pani oma käe üle mu õlgade. Vajusin tema vastu. See ei olnud aus!
Jooksuga tuli liftide juurest meie juurde Kadi.
„Kus ta on? Kuidas temaga on?“ nõudis ta.
„Temaga on kõik korras,“ ütles mu ema kohe.
„Ta on arstide juures praegu, aga temaga on kõik korras,“ lisas Kärt.
„Kauriga ei saagi midagi juhtuda, ta on liiga tugev,“ ütlesin ma omaltpoolt, sundides naeratust näkku.
„Oh jumal küll! Ma olen üksteist, mitte viiene! Ma saan ka siis hakkama, kui te mulle tõtt räägite!“
Mu naeratus kadus sekundiga ja ma vajusin rohkem Marko kaissu.

„Me ei tea tegelikult eriti midagi. Arstid ütlesid, et ta oli siia tulles ärkvel, mine tea, äkki on see hea märk,“ lausus Kaspar, püüdes head nägu teha. Kadi nägi ta läbi.
„Tule siia,“ lausus Kaspar, käed laiali, kui nägi Kadi silmadesse pisaraid ilmumas ja Kadi istus talle sülle, kallistades teda kõvasti, pisarad hääletult voolamas. Kaspar püüdis küll tugevana näida, kuid ma teadsin, et ta tundis ennast sama täbarasti, nagu me kõik.
„Temaga saab kõik korda, usu mind,“ sosistas Marko mulle kõrva.
„Jaa. Saab. Sul on õigus. Peab saama,“ ütlesin, kuid mu häälest puudus igasugune enesekindlus ja see kõik ajas mind ainult veel rohkem nutma.
„Tsss.“
Marko andis endast parima, kuid sellest lihtsalt ei piisanud hetkel.

Äkitselt ujus kes teab kust mu mõtetesse Kauri hääl.
„Katariina, sa oled tubli tüdruk, sa oled ilus ja enesekindel. Sa pole mitte kunagi alla andnud, kui sa vaid midagi väga tahtsid. Sa saad kõigega hakkama. Ma ei tea ühtki teist tüdrukut, kes oleks nii andekas, nii edukas. Ma olen sinu üle ääretult uhke, sa oled parim õde, kes mul üldse olla võib. Nüüd kuivata oma pisarad ja luba, et sa ei nuta enam. Sa tead, et sa saad sellega ilma minuta hakkama. Ma olen alati, ALATI sinu jaoks olemas, aga ma tean, et sul pole oma eduks mind tegelikult vaja. Nii et võta ennast kokku ja ole see tüdruk, kelle kohta saan ma kõigile uhkusega öelda, et „see on minu väike õde“. Sest sa oled minu kõige parem väike õde.“

Kaur oli mulle seda kord varem öelnud. Ma mäletasin seda sõna-sõnalt. Ma olin siis veel pisike ja üks poiss lasteaiast oli minu kohta midagi halvasti öelnud. Ja Kaur oli siis minu jaoks otseloomulikult olemas, aitas mul aru saada, kui oluline ma olin ja kui rumal oli see poiss, kes seda ei näinud.
Ma proovin, lubasin mõttes Kaurile. Ma proovin mitte nutta. Sa saad minu üle uhkust tunda, saad. Aga … seekord ma ilma sinuta hakkama ei saa.

Musafriiik Postituste arv : 619 Age : 31 Asukoht : Muhu :D

Tead, esimest korda olid mul pisarad silmas.
Kauriga PEAB kõik korda saama, sest ta on liiga hea vend.
Ja Marko tundub iga osaga järjest armsam.
Ja need kaks lõiku - see, kus ta Kaurist rääkis ja see, mida Kaur talle ütles - kui mul paha tuju oleks olnud, oleks ma nutma hakanud vist.
Mulle ÜLIVÄGA meeldis. :)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 4/1/2009, 13:49

Mul ka.
Nagu, ma üldiselt väga kirjutamise ajal ei nuta Very Happy

Ja ma TEAN, et peab, et te kõik tahate, et saaks.
Marko on väga nummidus.
Läheb veel nummimaks.
AITÄH.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 4/1/2009, 19:00

mulle ei meeldinud see osa.
punkt.
lõppu paluks, eratellimusena.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 4/1/2009, 19:02

Ma TEAN, et sulle meeldis!
Ma tean, et sulle SISU ei meeldinud.
Nüüd ära mossita, lõpp tuleb ka! Very Happy

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 29

mul on selline tunne, et sa tapad ta kiusu pärast ära..

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 4/1/2009, 19:05

Kas ma olen endast nii kiusliku mulje siis jätnud?

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 4/1/2009, 22:34

6hh mu viimased minutid raha eest netis ma sain selle loetud JESS :D
aga kurat, Kaurist on niii kahju, niiii kahju :/

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 4/1/2009, 22:55

Ma tean, mida sa tunned, ma tean.
Doesn't change anything.

Pealkiri: M 5/1/2009, 22:10

Aaaaaaaaah, misasja. Ainult 3 osa veel? :S:S:S Nii ei tohi teha. Mu lootused siin jutus veel Jaredit näha on peaaegu et kustunud. (aga mitte täielikult, sest ma (ja nagu ka paljud teised, i hope) siiski veel loodan ja ootan!) Raudselt on lõpp mingi selline, et öööööõõõõöääõööll, Katu saab aru et ta on Jaredist üle saanud või mida kuradit iganes. Ma ei taha sellele isegi mõelda mitte.

Kaurist on kahju. Tõsiselt on.
Marko on pm nummi, aga ta ei meeldi mulle. Vb peaksin ma Katu asemel ISE Jaredist üle saama, eksole. Siim tuleb ka veel sisse? Mitte et ma tahaks, et sa vastaksid, sest ma tahan seda jutu sees lugeda, aga noh, ma nii omaette siin vaikselt.

Ja lõpp on õnnelik? Peab olema. Tead, ma siin vaikselt omaette juba mõtlen, milline see lõpp võiks olla. (Janoh, see on ütleme nii, et reaalne ka. Võib-olla kõige reaaalsem ja kõige mõistlikum. Mitte et ma loodaks, et see jutt väga mõistlikult lõppeks, sest nohh.. ma ei tea. Very Happy

) Ja mu mõtetes on see kuidagi.. kurb, aga samas õnnelik ka. Nunnu. Armas. Nutmaajav. Mitte liiga hea. Mitte liiga halb.
Aga hääkülh, see on ainult minu mõtetes lõpp. Sina ise juba tead ilmselt milline see päriselt tuleb ja tee nüüd nii, et see oleks hea. Mul täiega suva kas õnnelik või õnnetu (sest mulle meeldivad mõlemad tegelikult. Mis siis et õnnetu puhul ma käitun, et ma vihkan seda lõppu. Vihkangi, aga mulle meeldib ka.) Jamh.. ükskõik milline lõpp, peaasi et see oleks.. hea. Ja paneks sellele ilusale jutule hea punkti. Ja olekski kõik. Nii et see jutt meelde jääks.

Noh.. ma olen 99% kindel, et sa teed ka selllise lõpu. Ja ma ootan! Pm on nii, et ma olen siin nii pikalt seletanud, et see on vast kõige pikem kommentaar üldse, mis ma olen kirjutanud. (peaasi et see nüüd kuidagi saates ära ei kustu. hahahahha) Okei, mul jooksis juhe nüüd kokku. Pm ma tahtin öelda, et.. lase edasi täiega. Ja nomh... jah. Very Happy

Aaa, ma tahtin seda ka veel öelda, et ma pole viimasel ajal siin foorumis üldse käia viitsinud (phhhh), aga ma vahepeal sunnin ja tulen ja vaatan kas su jutul on uus osa. kui jaaa, siis kohe lugema. Kui ei, siis 2sek-i mase ja tõmban siit lehelt uuesti minema. xD (phhhhh jälle). Et jah.. viimasel ajal käin ma siin foorumis ainult su juttu lugemas. Nii et tunne uhkust vms, et su jutt on nii hea. :)

Veits pikk kommentaar v? Misiganes, mul hea tuju ka. Ja au nendele, kes lugemisega siiamaani jõudnud on.

Ok, UUUUUT! (nüüd võtan selle kommentaari igaksjuhuks copy alla, sest muidu kaob mul see raudselt ära. ja siis ma saaks naerukad.) Ok, tvi, tsau.

edit: mitte et ma üle lugedes väga aru saaks, mida ma siia soganud olen. tõsiselt. naljakas

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 5/1/2009, 22:26

Whoaa.
*pimestatud su ülipikast kommentaarist*
Ja kahju, tõepoolest kolm osa.
Vabandust.
They'll be worth it.
Lõpu kohta ei ütle endiselt midagi.
Ei ütle ka midagi nende kohta, kes sisse veel tulevad.
Ja ei ütle, kas on õnnelik või kurb lõpp.
Kõik võivad surma ka saada XD
Noh, millise lõpu siis?
Räägi mulle ka, mida ma kirjutama hakkan Very Happy

Aitäh nende kohutavalt detailsete komplimentide eest Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 6/1/2009, 20:33

Ups.
Topeltpostitus, jälle.
See osa on Annile.
Ma tean, et talle meeldib see.
Mulle ka meeldib.
XD

Kahekümne viies osa.

Istusin palatis, käed sülle asetatud, pilk ühte kohta kinnitunud. Ma ei tea, kaua ma seal istunud olin. Kaua, ma arvan. Juba mitu korda oli keegi tulnud mulle ütlema, et ma pean magama. Mida nemad ka teadsid? Kuidas nad arvasid, et ma üldse suudan sellises olukorras magada?
Kuradi arstid sellised. Ütlevad küll, et „nüüd on kõik korras, blaablaablaa, edasi minna saab ainult paremaks“, ainult et see „paremus“ oli selline, et Kaur lamas justkui elutult, ei liigutanud, ei midagi. „Ta vajab natuke aega puhkamiseks, ta kaotas palju verd“, no muidugi, midagi sellist oskavad nad küll öelda, aga Kauri ärkama panna nad ei oska. Phäh.

„Katu!“
Keegi tuiskas läbi ukse. Tõstsin aeglaselt pilgu ja nägin, et see oli Mannu.
„Katu, oh, Katu, ma kuulsin, mis juhtus, ütle, et temaga saab kõik korda –“
Ta peatus äkitselt.
„Mis SINUGA juhtunud on? Sa näed välja, nagu sa oleks ka millegi alla jäänud! Jumal hoidku, Katu! Ütle, et sa oled maganud alates sellest, kui sa siia jõudsid!“
Ma suutsin vaevu ta jutule mõttega järgi jõuda.
„Jaa, ma magasin just enne seda,“ ütlesin ebamääraselt, olgugi, et ma olin siis lihtsalt ära minestanud, mitte maganud.

„ENNE seda? Katu, öösiti magatakse. Sa oled olnud üleval juba,“ ta peatus hetkeks, et arvutada, „üle kolmekümne tunni. Sa PEAD magama.“
Viisin pilgu tagasi Kaurile.
„Ei pea ma midagi,“ pomisesin vastu. Mannu ohkas.
„Tahad ma toon sulle midagi? Juua? Kohvi? Süüa midagi? Äkki padja ja teki?“
Mul kulus jälle pisut aega, et Mannu öeldu mulle kohale jõuaks.
„Ee … kohvi oleks hea, ma arvan.“
Mannu noogutas, vaatas minu poole emalikult rangel pilgul ja kõndis siis palatist välja.

Ma jäin jälle üksi. Nihutasin oma tooli pisut voodile lähemale. Toetasin oma pea voodi äärele. Ma olin peaaegu silmi sulgemas, kui ukse avanemine mind võpatama pani ja ma kohe sirgelt istuma tõusin.
Uksest sisenenu oli tuttav, aga kuna mu mõistus töötas pisut aeglasemini, kui tavaliselt, sain ma alles mitme sekundi pärast aru, et see, kes tuli, oli Kauri tüdruk. Ta noogutas kergelt peaga minu suunas ja istus siis toolile teisel pool voodit.
„Ei midagi?“ küsis ta tasa Raputasin pead. Kui oleks, siis oleks ma juba pool haiglat läbi jooksnud, et sellest kõigile teada anda.
Tüdruk vaatas mind murelikul ilmel.
„Kas sa magada oled saanud? Sa näed kohutav välja.“

Saatsin talle nii pahase pilgu, kui mu unisus lubas.
„Ära sina ka hakka.“
Ta viis pilgu minult Kaurile, ohates.
„Ma rääkisin temaga telefonis just natuke aega enne … enne õnnetust. Ta ütles, et ta armastab mind. Esimest korda. Ma vist läksin paanikasse. Ütlesin vastu „okei“. Kui rumal võisin ma olla? Muidugi armastan ma teda. Ma soovin, et mul oleks võimalik seda talle praegu öelda.“
Ta jäi äkitselt vait.
„Jah, me kõik soovime seda praegu,“ ütlesin. Ta noogutas.

„Me pole ametlikult tutvunud veel. Mu nimi on Maarja.“
„Meeldiv tutvuda.“
Mu hääl ei kõlanud, nagu oleks see väga meeldiv.
„Ta on sulle vist päris oluline?“ avas Maarja peaaegu kohe jälle suu. Mul oli tunne, et ta ei lõpetagi rääkimist.
„Jah. Me oleme nagu … noh, ma ei saa öelda „nagu õde ja vend“, sest seda me olemegi. Me oleme nagu kaksikud. Ta on mulle kõigist olulisem.“
Maarja noogutas uuesti.

„Väljas on üks noormees. Ta muretseb su pärast. Käskis välja uurida, kuidas sa ennast tunned, kuna sa keeldusid siit lahkumast. Kas ta on su poiss?“
Pilgutasin paar korda silmi, et need kokku ei vajuks ja raputasin siis pead.
„Lihtsalt väga hea sõber.“
Mannu astus sisse, aurav tass ja saiake käes.
„Aitäh,“ pomisesin talle, samal ajal, kui ma tassi enda kätte võtsin ja saiakese laua peale panin.
„Ja ütle Markole, et ma jään ellu. Ma loodan vähemalt. Ja ütle, et ta võib sisse küll tulla, ma ei keela.“
Mannu raputas pead.

„Ta ei tule. Ta ütles, et see poleks temast viisakas. Ta peaaegu ei teadnudki Kauri.“
„Siis miks ta ikka veel siin on?“ ei saanud ma aru. Mannu kehitas õlgu.
„Ma ei tea. Muretseb sinu pärast.“
Ma jätsin Markost arusaamise sinnapaika ja kinnitasin oma pilgu jälle Kaurile. Mannu läks palatist välja. Mina ja Maarja jätkasime Kauri jõllitamist. Ma lootsin iga sekund, et järgmisel hetkel ta liigutab, avab silmad või ütleb midagi. Ma teadsin, et ta on elus, aga ma ei suutnud seda enne uskuda, kui ta hakkas käituma nagu elav inimene.

Ma ei tea, kaua me seal istusime. Kaua, ma arvan. Kuid Maarja andis lõpuks alla ja tõusis püsti.
„Ma ei saa teda sellisena vaadata. Ma olen kuskil läheduses. Anna teada, kui ta ärkab … kuigi seda teed sa nagunii,“ ütles ta, võttis Kauri käest kinni, pigistas seda ja kõndis siis uksest välja.
Ja ma jäin jälle üksi. Panin silmad kinni. Avasin need. Panin kinni. Hoidsin kinni. See oli hea tunne. Aga ma ei saanud magama jääda. Toetasin ennast jälle voodi äärele. Aga ma ei saanud magama jääda. Ei tohtinud, ei tahtnud. Ei saanud … ei … võinud … ei …

Keegi silitas mu pead. Marko siis lõpuks ikka tuli. Huvitav, mis ta meelt muutma pani?
Tõstsin aeglaselt pea voodilt. Palatis oli pime. Olin vist magama jäänud. Ma ei mäletanud, et enne oleks pime olnud.
Uniselt viisin pilgu Kaurile ja oleks peaaegu surnuks ehmatanud. Kaur istus seal täiesti sirgelt, silmad täiesti lahti ja naeratus näol.
„Kaur!“ karjatasin. Ta tõsis näpu suule.
„Tasa, teised magavad,“ ütles ta. Mis teised, mõtlesin algul, kuid mõistsin siis. Järelikult oli öö. Aga ma unustasin selle kohe. Kaur oli ärkvel!
Tõusin toolilt, et teda kallistada.
„Au, ai, Kata.“
Tõmbusin ehmunult eemale. Ma ei tahtnud talle haiget teha!

„Kust sul valutab?“ küsisin alateadvuslikult. Ta naeris vaikselt.
„Üsna igalt poolt. Aga on ka hullemat olnud,“ lausus ta, ikka naeratades. Vaatasin teda küsivalt.
„Olgu, võib-olla ei ole ka.“
Naeratasin isegi õrnalt.
„Sa ei kujuta ette, kui õnnelik ma olen, et sa ärkasid,“ laususin ja ma olin kavatsenud öelda seda suure rõõmuga, aga see, mis välja tuli, kõlas mulle endale küll üsna masendavalt. Püüdsin naeratust hoida, kuid see vajus mu näolt, sest ma lihtsalt ei jõudnud naeratada.
„Kata, sa just magasid. Miks sa nii kohutavalt unine välja näed?“
„Ma olin lihtsalt enne seda kaua üleval,“ vabandasin, haigutades.

„Oh ei. Ära tule nüüd ütlema, et õnnetusest on möödas kolm päeva ja sa pole siiamaani maganud,“ ütles ta muiates. Muigasin vastu.
„Tegelikult oli õnnetus eile.“
Ma kontrollisin oma telefonilt kella ja kuupäeva. Kell oli peaaegu kaksteist.
„Jah, eile, aga ma tõepoolest pole siiamaani eriti maganud,“ tunnistasin.
„See on nii sinulik. Kas sa ükskord enda peale ka mõtled? Pidevalt oled sa minu jaoks olemas. Ma ei mäleta hetkegi, kui sind pole kohal olnud –“

Ma silmad olid pisaratega täitunud.
„Mida? Mis ma valesti ütlesin?“ küsis Kaur ehmunult.
„Ei midagi,“ naeratasin ja nutsin samal ajal. Kallistasin teda uuesti, kuigi tal oli ilmselt valus. Tõmbusin eemale, pühkides pisaraid silmist, aga neid tuli muudkui juurde.
„Kas sa lootsid, et ma ei ärkagi? Sest mulle näib küll praegu nii,“ ütles Kaur, vaadates mind, nagu mul oleks midagi viga.
„Ei, ei. Ma olen lihtsalt õnnelik.“
Ta ilme ei muutnud.

„Mine maga natuke.“
„Ma kohe, ma pean ainult ema ja isa ja Maarja üles äratama,“ laususin püsti tõustes.
„Maarja on siin?“
Kauril oli ilmselgelt ikka veel see kõne meeles.
„Jaa, ja tal on kohutavalt kahju, et ta midagi sellist tegi ja ta ütles, et ta … tead, ma arvan, et te peate ise asjad selgeks rääkima.“
Naeratasin ja astusin uksest välja.
Ema-isa olid kohe ukse taga toolidel.

„Ema,“ ütlesin uniselt, raputades teda. Ta vaas aeglaselt silmad ja paistis, et ta ei saanud algul täpselt aru, kus ta on. Siis jõudis ta pilk minuni ja ta silmad läksid hirmu täis. Näis, nagu ta kartis, et ma tulen talle Kauri surmast teatama.
„Kaur ärkas,“ ütlesin selle asemel. Ema näole ilmus naeratas ja tema silmadesse tuli rõõm tagasi.
„Ärata isa ka üles,“ ütlesin veel ja kortsutasin siis kulmu. Ma ei näinud Maarjat kusagil.
„Kas sa tead, kus Maarja on?“ küsisin.
„Jaa, ta on koridori lõpus, seal, kus diivanid on,“ ütles ema ja ma pöörasin ümber, kõndides aeglaselt koridori lõppu. Seal oli neli diivanit. Ühel olid Kadi ja Kaspar, teisel Maarja, kolmandal Kärt ja neljandal Marko.

Kummardusin Maarja juurde ja raputasin teda õlast. Ta silmad olid kohe lahti, nagu poleks ta maganudki.
„Kaur ärkas.“
Maarja naeratas säravalt ja tõusis, kõndides koridori mööda minema.
Ma vaatasin veidi kaalutlevalt diivanite poole ja astusin siis selle juurde, kus Marko istudes magas. Istusin ta kõrvale. Ta ärkas võpatades, nagu ma oleks teda millegagi torganud. Nähes mind, taipas ta kõike sekundiga ja naeratas. Ma naeratasin vastu.
Ta pani oma käe mulle ümber ja ma pugesin talle kaissu, uinudes, lõpuks, süda rahus.

Musafriiik Postituste arv : 619 Age : 31 Asukoht : Muhu :D

Mulle NIINIINIIVÄGA meeldis see osa. :)
Jesjesjesjess, Kauriga saab kõik korda! Very Happy

Kõik oli nii armas ja värki, et ma ei oska midagi öelda enam. Very Happy

Jaredit ma absoluutselt ei igatse enam, igatahes.
Ja Marko.. Ta on nii super poiss, et midagi hullu. Very Happy

Selle osa lõpp oli üliüli. :)
ja mulle meeldib see jutt kogu aeg järjest rohkem. Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 6/1/2009, 21:03

endiselt. tottaly in love selle viimase lausega. (L) :d
ja ausalt. ma mõtlesin, et mida hekki, miks daisy uue osa pani XD
jaa.. väganunnu. Very Happy

edasi.
ruttu.
kohe.
Very Happy

Kuri põhjapõder(???) Postituste arv : 188 Age : 29

Niiiniiiii nunnu . Ma ei taha, et see jutt läbi saab Sad

Eniveii , suur süda selle jutu oihta ! :)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 6/1/2009, 21:51

Liina, aitäh! Very Happy

Aiai, kesse siis Jared'it ei igatse, pahapaha, nii ei tohi! XD
Marko on jah tore.
Aitäh, veelkord Very Happy

Anni, teanteantean Very Happy

Helen, aitäh.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 6/1/2009, 21:55

Wow..
See oli.. tõsiselt.. hea ! :)
Kauri ja Katu suhe on nii armas ja parim.
Ja peaaegu sama käib ka Maarja ja Kauri kohta. (kuigi jah.. õe-venna suhtele jääb paalju alla Very Happy

:D)
Väga väga hea osa oli!
Uut =)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 6/1/2009, 21:57

Aitäh, aitäh, aitäh! Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 8/1/2009, 20:28

Aga mina tean, et need kõik osad pole tegelikult MIDAGI!
nagu, võrreldes ...-ga on need KURADIMA HALVAD! (:
jah, ma olen õnnelik selle võrdlusega.
uut.
ruttu.
ARMASTAN! (L)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 8/1/2009, 21:45

Jah, Anni, ma tean su tundeid! Very Happy

Tänks.

Nii.
See osa on tegelikult üsna igav.
Aga mul oli vaja Kaurist rääkida ja aega edasi ka saada, nii et selline ta nüüd on.

Kahekümne kuues osa.

„Ma VIHKAN orienteerumist!“
Meie kõigi pilgud pöördusid Merilini poole. Meie kõigi all mõtlesin ma meie neljast seltskonda, Sandrit ja üht tema sõpra, kelle nimi oli Andres, ma arvan. Andres oli samuti uus õpilane meie koolis, aga paralleelis. Ta käis Sandriga vist samas trennis, või midagi ja nad said omavahel üsna hästi läbi.
Meie kõik seisime aga kuskil Nõmmel mingi metsa ääres ja ootasime. Ma ei olnud väga tähele pannud, kuhu me tulime. Ma olin sõidu ajal rohkem mõelnud. Ma tulin koos Britaga, kes oli ideaalne kaaslane siis, kui sa tahtsid põhjalikult mõelda, aga siiski ka õiges peatuses maha minna. Mul oli olnud piisavalt aega kõige üle mõelda.

Kaur oli haiglast väljas. Õnnetusest oli nüüd juba peaaegu kolm nädalat. Ja kõik oli nii heas korras, kui olla sai. Kaur ise käis KOGUAEG ringi, lai naeratatus näol. Ma arvasin ennast teadvat, et see oli sellepärast, et nad olid Maarjaga ära leppinud. Ja mitte ainult ära leppinud … Aga ma ei tahaks sellele väga keskenduda. Detailidesse laskmine ei ole alati kõige parem mõte.
Kaur ise pidi ka siin kuskil olema, kuigi ema oli tal algul koju käskinud jääda. Tal oli ikka veel palju koleda väljanägemisega arme ja tema jutu järgi tegid need kõik haiget ka, aga ta vaidles, kuni tal lubati minna. Nagu ta poleks alles äärepealt surma saanud. Ta võttis seda üldse pisut lõdvalt. Enamus inimesi, kes kogevad surmalähedasi elamusi, vaatavad elule pärast hoopis teisest küljest, väärtustavad seda palju rohkem. Kaur … jäi üsna samasuguseks.

Aga ma sain temast isegi aru. Mitte keegi ei jõudnud lõputult kodus passida, samal ajal, kui kedagi teist seal ei ole. Arst polnud soovitanud tal veel kooli minna, aga ta polnud seda ka ära keelanud. Sellest ettekäändest Kaur kinni haaraski. Orienteerumisest ta tegelikult osa ei võtnud, sest see oli siiski aja peale ja poisid olid üsna võitlushimulised. Ma olin päris veendunud, et nad kõik tahtsid võita. Ja kehalise kasvatuse tundidest oli Kaur vabastatud peaaegu aasta lõpuni.
Ma vaatasin automaatselt ringi, kui ma Kaurile mõtlesin. Püüdsin tema klassi õpilasi leida, aga isegi, kui ma mõne leidsin, ei olnud Kaur temaga. Ma andsin alla. Siia oli liiga palju inimesi kogunenud, et ma kedagi üles võiksin leida.

Markoga olime me … ma ei tea, mis sõna see õige on. Sõbrad oleks vähe öelda. Aga ma ei tea ka, kuivõrd parimad sõbrad me olime. Ma ei teagi täpselt, kuidas meievahelist suhet kõige õigem kutsuda oleks. Aga ma olin temaga koos mitmed rasked ajad üle elanud. Ja mõned head ka. Ma nägin teda kellegi sellisena, kes oli alati olemas, alati oma koha peal, alati seal, kui teda vaja oli.

„Sa ütled seda alati.“
„Ja alati on sul pärast lõbus.“
„Ei ole!“
„Miks sa seda üldse nii väga vihkad?“
Hääled kõlasid kaugetena, nagu oleks need tulnud ukse tagant, mitte minu kõrvalt. Raputasin pead ja tõin ennast reaalsusesse tagasi.
Kõikide pilgud olid endiselt Merilinile kinnitunud. Ta ajas huuled prunti.
„See on NII mõttetu. Ma ei mäleta, et keegi üldse kunagi on ühtki auhinda võitnud või hinnet selle eest saanud.“

„Tahaksid sa selle asemel koolis passida?“
Andresel oli õigus. Isegi Merilin sai sellest aru. Aga seda tunnistada – mitte mingi juhul.
„Kjümnes kljass, kogunjege stjarti!“ tuli meie juurde vene keele õpetaja. Merilin oli päästetud. Selleks korraks.
Me liikusime starti ja saime nelja peale kaks kaarti ja kaks lipikut, kaheminutilise stardiaja vahega.
„Aga see on ikkagi mõttetu,“ pomises Merilin oma nina alla, kui ta koos Triinuga stardikäsklust ootas. Ma sain temast ka aru. See oligi mõttetu. Aga ilmselt parem, kui koolis olla.

Mingi noor naine näitas Merilinile ja Triinule, et nad pidid minema hakkama. Ma ei teadud seda naist. Võib-olla ei olnud ta meie kooli õpetaja.
Nad hakkasid aeglaselt edasi liikuma, vaatamata kaardi poolegi. Ootasid meid Britaga järgi.
Kahe minu pärast lubati meil ka minna. Jooksime Triinule ja Merilinile juurde.
„Kuhu poole me minema peaks?“ küsis Triinu. Brita uuris kaarti.
„Sinna, vist.“
Me asusime Brita näidatud suunas astuma.

Kõige halvem asi orienteerumise juures oli see, et sa ei saanud lihtsalt ära minna, kuna sinu lipikul oli number peal, ja neil oli üles kirjutatud, kes mis numbriga oli. Kui mõni lipik tagastamata jäi, teadsid nad kohe, kes ära läinud oli. Kuigi ma kahtlesin, et nad üldse neid lipikuid kontrollisid, ei tahtnud keegi samas vahele ka jääda. Ohkasin. Suur soov oli minna ja see lipik mingite suvakate aukudega ära anda, aga hea küsimus oli, kuhu me lõpuks välja pidime jõudma. Mul polnud sellest aimugi.

Enne, kui olime esimese punkti juurde jõudnud, jõudsid meile selja tagant järgi Sander koos Andreasega.
„Õu, te alles siin?“
„Jeap, me ei viitsi eriti joosta.“
Andres turtsatas.
„Tead, nii kulub selleks palju kauem.“
Ma pidin tõdema, et tal oli jälle õigus. Miks ma ise selle peale polnud tulnud? Samas, ma tõepoolest ei viitsinud joosta. See kõik oli nii tüütu!

Andres vaatas võluva naeratusega Triinu poole.
„Ma olen kinni!“ teatas Triinu, astudes Sandrile kohe lähemale. Sander naeratas talle. Nad olid koos nii armas paar minu arvates. Üks klassi armsamaid. Üks kooli armsamaid, ütleksin lausa, kui ma kõiki kooli paare teaks.
Andrease silmad libisesid sujuvalt Britale., kes Triinu kõrval kõndis.
„Mina ka.“
„Sama siin,“ ennetas Merilin poisi pilku, nii et Andrese silmad liikusid Britalt kohe minule.
„No … mina põhimõtteliselt ka,“ valetasin kähku. Merilin saatis mulle kergelt arusaamatu pilgu, kuid ma teesklesin, et ei märganud seda. Kui Andres oli juba selline, et valib järjest lihtsalt ühe tsiki, kes talle ette jääb, ei olnud ta kindlasti minu tüüp.

Ohkasin uuesti. Ma ei lootnud ealeski kedagi leida, kes oleks kasvõi natuke seda, mida Jared oli olnud … See mõte pani mind veel ohkama.
„Deem, sul ikka igavad tüdrukud siin, Sann,“ kuulsin Andrest ütlevat, kuid ei pannud teda eriti tähele. Olin märganud metsa äärel seismas kedagi, kes mulle palju rohkem huvi pakkus, kui tema. Ei, see polnud Jared, kui palju ma seda ka ei lootnud. See oli hoopis Kaur.
Vahetasin suunda, joostes tema juurde.
„Hei, mida sa siin teed?“ küsisin kulmu kortsutades.
„No kõik läksid matkama ja mul ei olnud enam midagi teha. Ma eeldasin, et sa millalgi ka siia jõuad. Igatahes, ma ei viitsi üksi koju minna. Tule ära.“
Ma muigasin. Nii Kaurilik.
„Ma ei saa.“
Nii minulik.

„See pole teiste suhtes aus … kuigi mul vist juba üks mõte on.“
Jooksin tagasi oma sõbrannade juurde.
„Kas see oleks okei, kui ma ära lähen?“ küsisin, teades nende reaktsiooni ette.
„Ähh, ja meie peame jääma?“ küsis Merilin nördinult.
„Tule ka,“ laususin muigega.
„Aga meie jääme ikkagi siia?“ nõudis nüüd Tiinu. Muigasin veelgi rohkem.
„Te võite ju oma lipikud poistele sokutada.“
„Arvad, et nad võtavad ka?“
„Sander on sinu järgi hull, kas sa ei näe seda? Palu ilusasti. Küll sa siis näed, kuidas ta sulab,“ sosistasin. Triinu punastas.
„Tõsiselt?“
Ma pööritasin silmi.

„Kas sa siis pole märganud?“
Ma mõtlesin hetke.
„Samas, sa võid Andrese ka kukele saata ja voila, ongi orienteerumisest saanud kohting keset metsa,“ lisasin sama vaikselt. Triinul lõid selle idee peale silmad särama,
„Sul on võib-olla isegi õigus,“ pomises ta omaette. Naeratasin, kallistasin kõiki kolme ja jooksin tagasi Kauri juurde.
Venda omada oli ikka ülilahe, kui tänu tema minimaalsele innustusele suutsin ma asju muuta täpselt selliseks, nagu mulle endale meeldis. Jah, Kaur oli äge. Isegi siis, kui ta oli auto alla jäänud, isegi siis, kui ta käskis mul kooli üle lasta. Kaur oli alati lahe.

Kuri põhjapõder(???) Postituste arv : 188 Age : 29

Kirjuta aeglasemalt, siis ei saa see nii kiiresti läbi. Very Happy

Ja et viimane osa oleks väga pikk!
üüüliüli hea .

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 8/1/2009, 22:08

Ohoo, see on midagi uut! Very Happy

Ma ei tohigi järgmist osa üles panna? Very Happy

Huvitav.
Ei, ma võin selle soovi täita küll ... XD
Viimane osa on üks pikematest küll.
Aitäh.

Musafriiik Postituste arv : 619 Age : 31 Asukoht : Muhu :D

Järgmine osa on viimane? Nääääh.. Very Happy

Okei, saatusega tuleb leppida. Et see osa siis ilus oleks! :)
Ja see osa oli ka armas. Üleüldiselt. Very Happy

Ja Kaur.. Oehh, miks minu vend selline pole? Very Happy

Muide, ma ei oska arvatagi, mis viimases osas juhtub, nii et see tuleb põnev. Very Happy

Helmut Postituste arv : 917 Age : 30 Asukoht : Tartu

Njaa, vägahea jutt :d
a kahju, et järgmine viimane on...

» Hold me now