Hold Me Close (27/27).

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

mulle meeldib Jaani stiil, bokserid (L) eriti ruudulised

hea jutt on, mõnusalt kirjutatud ka , tegelased on lahedad :)

*ja ma ei hakka mainima, et uut osa ootan ka*

flower

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 18/11/2008, 21:37

Oookei , kirjutan ka siis pika kommentaari Very Happy

Katu ja Siim mulle meeldivad. :) Ma ei saa aru, miks mõndadele ei meeldi Siim. :S
Aga Jaan ja Mannu on mingid kahtlased ehk siis ei meeldi.
Tahaks juba teada saada mis edasi saab. : P
Ootan suure põnevusega uut osa.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 18/11/2008, 21:41

Ohoh, üks positiivne kommentaar ka Jaani kohta.
Mulle meeldib ta ka! Very Happy

Tegelikult on ta lahe kuju Very Happy

Uus - homme :)

Ja tegelikult on Siim hetkel väga paha.
Aga noh ... ma ei saa midagi öelda ju, ma reedan kõik järgnevad osad ära, kui ma midagi mainin.
Ja ma tahan KOGUAEG midagi ette öelda ...
Nii need asjad tegelikult ei käi! XD

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 18/11/2008, 22:10

uuh, kõigeealt tuleb jututoast kuidagi mööda saada ja siis oma kommentaar kirjutada,
endiselt super, üliarmas ja kõike värki
Mannu tundub kahtlane, agaaa.. ta kindlasti ei ole seda, :d
uuuuutt osa :)

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

No hetkel on Siim ülim värdjas.
Tundub lahe tüüp, võibolla ongi hea sõber,aga nagu...
Miks ta üldse siis algul külge lõi? Mehed....

Kardad ikka mind Very Happy

Soovitavalt...(6)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 18/11/2008, 23:09

SIIM ON FAKINK NUNNU! kõik kes teisiti arvavad, käigu metsa x) Very Happy

enivei, ma olen sitaks unine, nii et dasvidanja. Very Happy

aja, jutt on endiselt super, aga.. ma parem ei maini seda XD

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 18/11/2008, 23:20

Õigus, brit.
Mannu pole seda Very Happy

Ja Siim ... mis ta siis ikka on, kui mees?
Ja mehed on kõik ühtemoodi.
Tüüpilised.

Bränts ... sussh!
Ära maini jah.

Mina kui kõige suurem nunnudeosadefänn, ei pane teile ühtki ülesse, muhaahaa.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 19/11/2008, 21:49

Topeltpostitus, I know.
Etsiis.
Ladies and gentlemen, let me present you the ...

Neljas osaa.

Tegelikult polnud mul aimugi, mida me Siimuga minu pool peale hakkame. Kui ma Mannut enda juurde kutsusin, oli meil üldiselt sama seisukord, aga temaga lõpetasime me tavaliselt Orkutis poiste pilte kritiseerides või mõnda eriti nutmaajavat filmi vaadates. Siimuga … ma kahtlesin, et me millegi selliseni jõuame.
„Nii et … kust sa seda Jaani tead?“ küsisin. Nägi ta siis välja nagu ta nägi, aga kui ta mingist eriti halvast seltskonnast tuli, oli Mannul täielik õigus seda teada.
„Ta on mu endine klassivend.“
„Endine?“
See sõna tekitas minus kahtlusi.
„Ta läks pärast üheksandat teise kooli,“ selgitas Siim.
„Läks ise, mitte, et ta meie kooli sisse ei saanud,“ lisas ta mu pilgu peale.
No okei, tundus suhteliselt normaalne tüüp olevat. Mu seisukoht muutus kohe – nüüd teadis Mannu ise, mida ta teeb.

Ülejäänud tee olin vait, mõeldes. Mõtlesin siis ka veel, kui me mu kodu juurde jõudsime. Kuid midagi tarka küll välja mõelnud polnud.
Lasin kella, sest ei viitsinud kotist võtit otsida ja teadsin, et keegi on ikka kodus. Kuid kedagi ei tulnud uksele. Vajutasin uuesti. Seda oli väljagi kuulda.
„Kaspar, tee uks lahti!“ kuulsime seest kedagi karjuvat.
„Mine ise, mul on tegemist!“ kõlas järgmine hääl.
„Sinu tuba on uksele lähemal!“
Pööritasin silmi.
„Vennad,“ ütlesin Siimule ja otsisin ise võtme üles ja avasin ukse. Kõndisime läbi esiku ja elutoa, trepist üles. Sellel korrusel oli kolm ust, kaks neist lahti.

Esimeses istus mu vanem vend, Kaur, mängides kitarri. Minu möödumisel ei tõstnud ta pilkugi. Aga kolmanda ukse peale oli tulnud Kaspar, minu noorem vend. Kaspar irvitas.
„Oi, Kata on oma poisi koju toonud.“
Saatsin ta poole pahase pilgu.
„Nüüd küll viitsisid püsti tõusta, pätakas,“ nähvasin talle.
„Sinu sisselaskmine on Kärdi ja Kadi töö, ega mina su uksehoidja pole.“
Kortsutasin kulmu.
„Neid pole siis kodus?“
„Eip. Kadi tahtis lõbustusparki minna ja Kärt läks temaga koos oma noorust meenutama.“
Kaspar irvitas uuesti ja kadus ukse pealt. Astusime Siimuga – kes kogu aja vaikinud oli – järgmisest trepist üles. Ka seal oli kolm ust. Kõige parempoolsemasse astusime sisse.

Õnneks oli mulle just eile koristamistuhin peale tulnud, nii et tuba oli mul suhteliselt korras. See oli sisustatud mul roosakas-kollakalt, välja arvatud mitu Good Charlotte’i plakatit seina peal. See oli mu lemmikbänd.
Istusin voodile, Siim laua taga olevale toolile. Tundus, et ta tundis ennast päris hästi, olgugi, et oli sattunud mingisse roosasse tüdrukuparadiisi. Vähemalt mu isa kutsus meie tubasid nii.
„Need olid su vennad?“ küsis ta. Noogutasin.
„Ja Kärt ja Kadi su õed?“
Noogutasin jälle.
„Katariina, Kaspar, Kärt, Kadi … huvitav nimevalik.“

Itsitasin.
„Mu vanem vend on Kaur ja mu vanemate nimed on Kalle ja Katrin. Kõik peavad meid imelikeks.“
Muigasin. Olin vist Siimule korra maininud, et mul on kaks õde ja kaks venda, aga nende nimesid polnud ma tõesti talle öelda.
„Ja …,“ Siim jäi hetkeks mõttesse, „kui vanad nad kõik on?“
„Kadi on üksteist, Kaspar on neliteist, siis Kaur on seitseteist ja Kärt kakskümmend.“
Ta noogutas omaette ja naeratas umbes kaks sekundit pärast mu jutu lõppemist.
„Lahe. Nii suures perekonnas on vist äge elada.“

Hakkasin naerma.
„Vastupidi, kohutav! Kõige hullem on Kaspar, aga sellest said sa vist isegi aru.“
Siim turtsatas.
„Seda küll,“ tunnistas ta.
„Kadi on tegelikult suuremas osas tüütu. Ja kuna Kärt on liiga vana, peab Kadi mind enda iidoliks. Ta proovib kõike minu järgi teha. Ma ei üllatuks, kui Kaspar talle ütleks, et sina siin olid ja järgmisel päeval on ta mõne oma klassivenna siia tirinud. Ma rohkem kardan, et Kaspar räägib talle nii mõndagi, mida ta ise välja mõelnud. Ja Kadi on alles üksteist, ta jääb ju kõike uskuma, mida suur venna räägib.“

Ma naeratasin. Siim ei öelnud midagi, nii et ma jätkasin.
„Kärt on kõige tibim inimene keda ma üldse tean. Sa ei kujuta ettegi!“
Nüüd ma juba naersin. Tegelikult ei oleks ma tohtinud oma perest halba rääkida, aga ma mõtlesin suurt osa nagunii naljaga.
„Kaur on kõige normaalsem. Ta ei kobise kunagi mu sõprade kohta ja mina ei kobise tema omade kohta. Nii et meil on kõige parem läbisaamine. Tegelikult on ta tõsiselt hea saladustehoidja.“
Ma pilgutasin silma, justkui võiks Siim alla minna ja üritada Kaurilt midagi salajast minu kohta teada saada, aga see ei õnnestuks tal nagunii.
„Me oleme enam-vähem ühevanused ka, eks see ka loeb.“

Siim ei öelnud endiselt midagi, ainult naeratas mu jutuhoo peale. Just sel hetkel kuulsin uksekella. Jap, ma olen oma õdedega täpselt samasugune. Meil kõigil oli võti, aga me ei viitsinud kunagi ise ust lahti teha.
„Kata, tee uks lahti!“ kuulsin Kasparit hüüdvat. Hakkasin naerma. Selline karjumine oli meie peres tavaline, kuid Siimule jättis see ilmselt imeliku mulje.
„Kas ma peaks vastu karjuma või uksele minema?“ uurisin läbi naeru Siimu käest, kui uksekell uuesti helises.
„Mine parem alla,“ naeris ka Siim. Tõusin püsti ja lidusin trepist alla, märgates, kuidas Siim minu toa ukse peale seisma jäi.
Avasin välisukse ja olin peaaegu tagasi treppidele jooksmas, kui märkasin Kadi nägu. Ta nägi välja, nagu tal oleks paha ja kurb korraga olla. Heitsin küsiva pilgu Kärdile, kes kahtlaselt rõõmus oli.
„Tal hakkas paha, nii et me pidime ära tulema. Ta ei tahtnud eriti, aga kui ta oleks veel korra karuselliga sõitma läinud, oleks asi lootusetu olnud.“

Kadi kõndis mossitades oma tuppa Kauri ja Kaspari toa vahel. Kärt muigas ja me kõndisime koos trepist üles. Siim seisis endiselt mu toa ukse peal.
„Siim, Kärt,“ tutvustasin neid. Kärt noogutas, naeratas, kadus oma tuppa ja oli sekundi pärast sealt tagasi, käes kaardipakk.
„Kuna me oleme nagunii kõik siia kogunenud, miks siis mitte?“ lehvitas ta kaartidega.
„Lahe!“
Kaspari pea oli esimene, mis alumise korruse tubade ustest välja tuli, kuid ka Kaur peatas oma kitarrimängu. Hetk hiljem seisis ta juba ukse peal.
Lapselikult kihistades jooksis Kärt trepist alla. Vahetasin Kaurist möödumisel temaga kahtlustava pilgu. Kärt polnud täna sugugi tavaline.

Me istusime kööki laua taha ja Kärdi tungival soovil alustasime „Valetamist“ – tema lemmikmängu. Ma pole kunagi aru saanud, miks just see ta lemmikmäng oli. Ta sai tavaliselt selles alati pähe.
Kärt jagas kaardid ja me alustasime esimese ringiga. Ma arvan, et pakis oli umbes viisteist kaarti, kui Kaur kõik üles korjas, sest ta arvas, et mina valetasin, kuigi tegelikult ma rääkisin tõtt.
Kärt alustas uuesti ja kui ring jõudis Kaurini, võttis ta kätte vähemalt kaheksa kaarti, kuid surus need peopessa, nii et Kärt ei oleks aru saanud, mitu kaarti tal käes on.
„Ja miks sa täna meil nii õnnelik oled?“ küsis ta ja pani samal ajal oma kaardid maha.
Ta tabas naelapea pihta. Kärt punastas ja pani oma kaardi maha, ilma, et oleks paki poole vaadanudki.

„No ma sain lõbustuspargis Oliveriga kokku ja –„
Kaugemale ta ei jõudnudki, sest kõik lauasolijad peale tema ja Siimu oigasid valjusti.
„Miks TEMA sulle alati ette satub?“ küsisin. Oliver oli Kärdi ekspoiss, kuigi praeguseks oli ta ilmselt juba lihtsalt Kärdi poiss. Iga kord, kui Kärt temaga jälle käima hakkas, tegi ta midagi halba ja Kärt tuli nuttes koju. Ometigi oli Kärdil kalduvus talle alati andeks anda.
Kärt sähvatas mu poole tulise pilgu.
„Mida sina ka tead! Pealegi on ta muutunud.“
Me oigasime uuesti. Seda ütles Kärt iga kord. Ega meil tegelikult muud nagunii üle ei jäänud, kui nõustuda.

Aga ülejäänud kaardimäng polnud enam üldse lõbus. Keegi ei öelnud midagi. Pärast esimest mängu läks Kärt oma tuppa ja ega kellelgi teisel ka eriti mängutuju enam polnud. Kaspar ja Kaur läksid samuti oma tubadesse, Siim aga leidis, et ta peaks nüüd minema. Ta kallistas mind – endiselt armastan ta lõhna -, naeratas seest sulama panevalt ja lahkus.
Trepist üles minnes läksin hoopiski Kauri tuppa, heites ta voodile ennast pikali. Teda ei tundunud see häirivat.

„Kas ma peaks kaaluma sellele tüübile kere peale andmist?“ küsis ta äkitselt minu käest, peatades kitarrimängu. Tõusin ehmatuses istuli.
„Siimule või?“
Kaur naeris mu reaktsiooni peale.
„Ei, Oliverile ikka.“
Ohkasin kergendatult ja heitsin uuesti pikali.
„Ei, sest sa saaks haledalt tappa ta käest,“ vastasin siis venna küsimusele. Mõni hetk vaikust ja ta alustas uuesti kitarrimänguga.
„Tead mida?“ küsis ta muusikat katkestamata.
„Noh?“
„Ma arvan, et sa oled armunud sellesse Siimu.“
Ohkasin kurvalt.
„Olen vist jah.“

*

SISUKAD kommentaarid.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 19/11/2008, 22:12

Kaur on vanem vend ja siis sa ütled vanused, et Kaur on 17 ja Kärt on 20 .. Very Happy

Oooih sorri, mul läks sassi, ma arvasin, et Kärt on poiss, ma ei tea miks. xdxd
See oli hea ja rahulik osa. :)
Oootan juba uut.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Krissu, sa oled ikka nii fail Very Happy

:D
Hahaa.
Aga jah, kuidagi kurb osa oli, samas naljakas.
Su kirjutamisstiil meeldib mulle endiselt...:)
Kaur on lahe Very Happy

Väga lahe.. Very Happy

Sellist venda tahaks endalegi Razz

Mis siis veel?
Tead ma ei oska muud midagi öelda jälle Very Happy

Kirjavigu ma ei leidnud (vist, mine sa tea, kui midagi huviga lugeda, siis ei leiagi vigu Very Happy

)
Aga jah. Very Happy

Tsau

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 19/11/2008, 23:29

vägavägahea. x) Very Happy

XD *irrrf, naerukad, top gear on too funny. Very Happy

*
omg.

aga endiselt one of the bests (L)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 20/11/2008, 00:06

Kaur on jah lahe.
Peaegu mu lemmiktegelane Very Happy

Muidugi olen ma saanud kobiseda, et "vanemad vennad ei ole tegelikult nii lahedad" ja muud siukest toredat, aga ma ei tea, mul ei ole vanemat venda Very Happy

Ja minuarust oli see vägagi masendav osa XD

Jamh.
*feiknaeratus*
Best*

Aitäh.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Mõnus. :)
Kärt Kärt Kärt...
*ohkab*
Masendav.
Aga Siim Siim Siim... MAHA SIIM! XD
Kuid jah, endiselt hea!!! (Y) :)
Ja see osa sai LIIIGA RUTTU otsa.
Mõnus oli siin käsi põsakil lamaskleda ja lugeda seda.
Paha EITC!
Okei, mul vist lumepalavik. Very Happy

Hull veits.
Kuigi noh... tglt kui üle lugeda, pole siin midagi hullu... Very Happy

Okei.
Midaiganes.
UUUUUUT! Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 20/11/2008, 20:48

KärtKärtkärt.
Ja ... JUST, SILLE!
MAHA SIIM!
GOGOGOGO SILLE!
Very Happy

Etsiisjah.
Suur tung mu jutule on kuidagi läbi saanud Very Happy

Mis siis ikka Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/11/2008, 18:09

Ma arvan, et see osa meeldib teile.
See on pisut toredam.
Pisut, ma rõhutan Very Happy

Viies osa - Sille special! (Sest ilma tema tapva innustuseta poleks ma seda osa üldse kirjutada viitsinud =).

Ma arvasin, et nüüd ma enam tükk aega Mannut ei näe, kuid ma eksisin. Juba järgmisel päeval kutsus ta mind ja Siimu välja. Ja mitte ainult tema, vaid Jaan ka. Ja mitte Mannu koju, vaid Jaani poole.
Algul olin ma täiesti selle vastu, ega ma tahtnud tuvikeste seltskonnas Siimuga piinlikust tunda, kuid Mannu käis peale ja lõpuks ma nõustusin, kuigi ma lubasin talle, et kui ma enam olukorda ei talu, pean ma koju minema kurja ema või mõne muu loogilise põhjuse pärast. Ta lubas mulle, et seda ei juhtu, sest Jaan pidi „überkuul“ tüüp olema, kui tema väljendeid kasutada.
Ja järgmised kakskümmend minutit rääkis ta mulle VÄGA detailselt, mida nad kõike eelmisel õhtul teinud olid ja kuidas ta on nii väga armunud. Ütlesin „mhmh“ ja „muidugi“ vahele iga kord, kui ta juttu pausi tegi, et hingata, kuigi tegelikult olid mu mõtted juba kolmanda lause pealt ammu teisel lainepikkusel. Ta vist taipas seda lõpuks, ega ta muidu poleks juttu lõpetanud. Kuid ma ei usu, et ta solvunud oleks. Armunud inimesed ei solvu millegi peale, kui see ei käi just inimese kohta, kellesse armunud ollakse ja kui midagi on halba selle inimese kohta.

Tunni pärast saime Siimuga linnas kokku ja tema teadis, kuidas Jaani juurde saada. Jaan elas pisut linnast väljas, kuid mitte kaugel, nii et viieteist-minutine bussisõit ja me olime kohal. Siim juhatas mu kahekordse paarismaja juurde ja vajutas parempoolse ukse kõrval olevat nuppu. Läbi ukse kostus meieni kuke kiremine. Purskusin naerma. Neil oli uksekellaks kikerikii? Siim muigas samuti ja lasi korra veel kella, lihtsalt selleks, et mina veel rohkem naerma hakkaks. Kuid kui kuulsin uksele lähenevaid sammu, sundisin ennast sirgelt seisma ja lõpetasin ka naeru, kuid totakat naeratust näol oli raske maha suruda.

See oli Jaan, kes ukse avas, kuid ta selja taga toetas ta õlale ennast kikivarvukil Mannu, kes nägi välja, nagu ta tegelikult ei julgenud üldse seal olla, sest ta oli ennast nii palju Jaani selja taha peitnud, aga põles siiski uudishimust, et näha, kes tulid.
Vaid üks pilk mõlema näkku ja ma hakkasin uuesti naerma. Jaan saatis Siimu poole arusaamatu pilgu, kuid ka Siim oli peaaegu naerma hakkamas, olgugi, et ta oli seda kella sadu kordi kuulnud. Mulle tuli pähe mõte, et ta võis ka ju minu naermise üle naerda. Aga kunagi ei või teada.
Astusime sisse ja sekund hiljem oli Mannu kallistades minu juures, sädistades midagi selle kohta, et tal on nii hea meel, et ma tulin. Ta kõlas täpselt, nagu telefonis. Ma kaalusin kohe enda vestlusest väljalülitamist.

Kui Jaan ja Siim olid käsi surunud ja üksteist seljale patsutanud, liikusime elutuppa. Märkasin, et Mannu täiesti säras näost. Huvitusin, kas see oli lihtsalt selle pärast, et ta oli armunud, või teadis ta midagi, mida mina lihtsalt ei teadnud.
Maandusin ühele tugitoolile, mõeldes, mis „überkuul“ tegevus neil siis välja mõeldud oli. Siim istus mu kõrvale tugitooli käetoele. Jaan läks kapi juurde, võttis sealt välja mingi karbi, pani kapi kinni ja keras karbi kaane meie poole. „Twister“, lugesin sealt välja. Vahtisin seda hetke juhmilt, kaheldes oma silmanägemises.

Siim mu kõrval oigas valjusti. Vaatasin talle küsivalt otsa.
„Jaan paneb su niimoodi „Twister-it“ mängima, et sa ei saa enne lõpetada, kui sa oled võitnud. Ja võitmine ei ole võimalik, sest ta ise on nii proff, et ta ei kaota kunagi!“ seletas ta.
Vaatasin tallegi juhmilt otsa.
„Oota, te mõtlete seda tõsiselt? Kas see natuke … lapsik ei ole?“ küsisin segaduses olles.
„Tule, sulle hakkab meeldima,“ haaras Siim mu käest ja tõmbas mu püsti. Mulle meeldis see puudutus – see oli esimene kord, kui Siim ise minu käest kinni võttis. Olgugi, et ta lasi peaaegu kohe lahti. Ohkasin.
Jaan oli samal ajal mängulaua maha pannud ja nooled juba keerlesid.

Siimul oli õigus. See HAKKAS mulle meeldima. Tegelikult ei oleks ma leidnud põhjustki, miks see ei oleks pidanud mulle meeldima. „Lapsik“ oli täiesti selja taha jäänud ja kui „Twister-i“ mängimine oligi lapsik, siis oli vahepeal hea lapsena käituda.
„Parem käsi … kollasele!“ teatas Jaan just ja me kõik neljakesi sirutasime käed ühe ja sama kollase ringi poole. Kuid mina olin kiireim. Kohe minu käe peal oli Siimu käsi. Vaatasin naeratades tema poole, kuid tema vaatas maha. Hetke oli ta siiski midagi ta mõtetes toimumas, sest kui Jaan ja Mannu võitlesid järgmise kollase ringi pärast, hoidis Siim ikka veel oma kätt minu oma peal. Sekundi pärast taipas ta muidugi, et sinna ta oma kätt jätta ei saa, kuid kui ta vabu ringi otsis, jäi talle silma see sama, mis mullegi.

Jaan ja Mannu hoidsid mõlemad oma kätt sama ringi peal, kuid mitte käsi käe peal, vaid käed olid kõrvuti. Tea nüüd, kumb enne jõudis. Aga Jaanil oli kaval taktika – ta tõstis oma vasaku käe, mis rohelise ringi peal oli, Mannu lõuani ja sellest kinni võttis vajutas ta oma huuled Mannu omadele, suudeldes teda ennastunustavalt. Mannu aga tõstis oma kollase-ringi-käe üles, tõmmates sõrmedega läbi Jaani juuste, kes samal ajal oma kätt kollase ringi keskele nihutas, lõpetades siis suudluse. Mannu silmist käis läbi pahasus, kui ta nägi, et ta oli üle kavaldatud, kuid see kadus sealt kohe ning ta loovutas ringi hea meelega Jaanile, asetades oma käe järgmisele.

Sel hetkel taipas Siim, et ta käsi ulatus ainult sellele kollasele ringile, mis oli minu omast järgmine. Kuid see oli TEISEL pool mind. Ta sirutas oma käe sinna, nii et meie käed läksid risti. Kuid sellega tuli ta nii lähedale, et meie laubad puutusid peaaegu kokku. Vaatasin ta sügavpruunidesse silmadesse ja tundsin hetkeks, kuidas mu käed järgi annavad. Ta pilk täiesti nõrgestas mind. Õnneks suutsin tasakaalu hoida.

„Vasak käsi rohelisele!“
Seekord oli Siim minust kiirem ja võttis endale selle ringi, kuhu mina olin mõelnud oma käe asetada. Pidin järgmise valima, kuid see viis minu enda käed ebamugavalt risti.
Järgmine liigutus viis mu jalad samuti risti. Tegin kõigile nägusid, kuid ei kavatsenudki alla anda. Selle asemel otsustasin ennast ümber pöörata, et seljaga maa poole olla. Jalgadega läks lihtsalt, kuid kui hakkasin ülakeha pöörama, jäi mulle miski ette. Vaatasin vasakule – see oli Siimu käsi, mis kollasel ringi oli. Üritasin ennast kallutada pisut viltu, et selles asendis hästi püsida, kui järsku takistus ära kadus. Siim oli oma käe ära võtnud. Nihkusin õnnelikult paremasse asendisse.
Kuid – mis muud tal üle jäigi – pani Siim oma käe vaid üle minu, nii et mõlemad ta käsivarred olid tihedasti minu külgede vastas. Vaatasin otse üles ja seal oli vaid mõne sentimeetri kaugusel Siimu nägu. Ta naeratas. Ja see oli piir. Silmadele suutsin ma veel vastu panna, kuid sellele naeratusele mitte. Mu käed vajusid alt ja hetk hiljem lamasin ma selili maas, Siim endiselt mu kohal.

Naeratasin talle nüüd vastu ja vingerdasin ennast sealt välja, istudes tagasi tugitooli. Vaid mõne minuti pärast kukkus ka Siim ja kuigi ta pikalt kirus, et jälle ta kaotas, jäi mulle mulje, et ta lõpetas mängu meelega, lihtsalt selleks, et ma üksinda istuma ei peaks. Jaan ja Mannu jätkasid veel pikalt mängu, kuid meie ei vahetanud sõnagi. Minu mõtted olid ikka veel selle intsidendi juures. Ma oleks tahtnud teada, mis tema sellel hetkel mõtles. Tundus, nagu ka tema mõtted ei olnud järelejäänud mängijate juures.
Lõpuks siiski Mannu kukkus ja just nagu Siim oli öelnud, tuli Jaan võitjaks. Nemad kahekesi olid pikast mängust täiesti kurnatud ja enne, kui nad välja puhata oleks saanud, teatasin ma, et ma pean minema. Siim pakkus, et ta saadab mind, kuid ma ütlesin talle, et ta lõbutseks ja lahkusin üksinda, soovides üle kõige, et Siim oleks minuga siiski kaasa tulnud.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/11/2008, 18:46

Hhea jutt...5+
huvitav, originaalne, samas lihtne ja nagu elust enesest:)
mm, ja mõnusalt ettearvamatu..vähemalt minu jaoks:D
ma ei oska kuidagi ära arvata, mis järgmiseks juhtub;D

nii et uut uut ja võimalikult kiiresti:)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/11/2008, 18:47

oeee, ma tahan twisterit mängida! XD
agajah, mulle see osa ikkagist täiega meeldis ;d aga.. jah, täna olid küll pisarad silmas juba..

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/11/2008, 19:13

*endiselt positiivse vastukaja pärast vaimustuses*
Nii et aitäh!

Nokamoon, nii ma küll mõjuda ei tohi!
Kesse lubas sul nutma hakata?

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/11/2008, 19:18

(mitte praegu, enne musakoolis..)
aga ma pean minema tsau.

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/11/2008, 22:05

Mmm... ma siis leidsin ka selle jutu.. lõpuks. Very Happy

Ohjah....
Noh, mis ma siis ikka ütlen. Very Happy

Meeldib see jutt... Ja Siim ei ole siga. Kohe üldse-üldse mitte.
Selles mõttes, et... tegelikult võis ta käitumisel mitu põhjust olla. Äkki naeratas ta Katariinale sellepärast, et ta arvas, et ta suudab näiteks... ee... temaga käia vms, aga siis tuleb välja, et ei suuda, sest... ee... mineviku pärast vms. Very Happy

Ja ta arvas, et suudab, aga tuli välja, et ei suuda ja siis ei tahtnud ta ju Katariinaga koos ka olla niisama, et kui tülli lähevad, siis on nii, et ' oo, sorry, sa ju ei meeldigi mulle' vms. Very Happy

Ah, ma ei tea. Very Happy

Igatahes, Siim ei ole siga. Tal on kindlasti mõjuv põhjus Katariinaga lihtsalt sõber olla.
Ja pealegi, mulle hästi meeldis, et nad sõbrad on. Very Happy

Sest nüüd on see hästi... ma-ei-tea, põnev vist, ' piiri' ületamine. See kogu hinge kinni hoidmine, kui sellised kohad on, nagu just viimases osas olid... ohjah. :)
Mulle väga-väga-väga-väga-väga-väga meeldib see jutt. Very Happy

Väga-väga-väga-väga meeldib. Very Happy

UUT !

Aah, ja see oli ka minumeelest äge, et Siim teda koju ei saatnud. Ma ei tea, miks, aga... on. Very Happy

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/11/2008, 22:36

jeah, ma armastan seda juttu, see on lihtsalt nii reaalne. :)

Pealkiri: Re: Hold Me Close (27/27). 21/11/2008, 23:25

Ingrid, sina ka siin! Very Happy

Kena sind näha.
Tõsiselt.
Ja Siimu kohta ... noh, ütleme, et Siimule tegelikult meeldis tõesti Katu, sellepärast ta Katu välja kutsuski.
Aga sellel kokkusaamisel ... mehed mõtlevad ikka meeste moodi.
Põhiliselt ei tundnud ta mingit erilist tõmmet Katariina suhtes, aga kui siis meestemõtlemise juurde minna ... siis ÄKKI hakkab Katu talle kunagi meeldima, nii et tark oleks teda sõbrana hoida.
Nii et tegelikult ei olnud mineviku pärast Very Happy

Lihtsalt ... mõjuv mehelik põhjus Very Happy

Põnev ... no kes teab, äkki ongi Very Happy

Sest Siimu tundeid ju ei tea.
Sellepärast mulle meeldib mina-vormis kirjutada.
Kõigi tunded pole siis kohe ilmselged, nii oleks igav Very Happy

Aga mulle ei jõua kohale, miks see äge on, et teda koju ei saadetud?
Nojah, natuke nõme oleks koju saata küll vist ... kui nad siis ainult sõbrad on.
Aga kust ma teadma peaks, mida nad tunnevad?
Ma mõtlen välja ainult need osad, mida ma kirjutama pean XD
Igatahes, SUUR TÄNU nii ilusa ja toreda ja pika kommentaari eest.
Mulle meeldivad need nii-nii väga Very Happy

Tänks, Brit.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Mulle väga meeldis jälle :)
Jube armas osa oli Razz

Normaalselt pikk oli ka! Very Happy

Niiet, uut tahan :)

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Super armas jutt, väga meeldib :)!

*ootab kannatamatult uusi osi*

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Mehed.

Hoiab lähedal, juhuks kui tarvis läheb. Very Happy

Siim on.. normaalne. Eks see natuke jama oli, et ta ainult sõber tahab olla, aga no elab üle. Very Happy

Jaan on üldse omaette klass. Very Happy

Ja minu arvates on nad väga hea paar. Very Happy

Perfektsionist ja friik. Very Happy

Okei, ta pole friik. Very Happy

Aga ikkagi. Very Happy

Siis. Mulle meeldis algus. See laulupeo värk ja just, et see laulupeo teema ka sinna sisse oli toodud. Mitte umbes nii, et ahjaa, nad olid laulupeol ka muide. Vaid ikka laulud ja puha. Very Happy

Ja no.. "Palve" on vist kõigi lemmiklaul. *Nuuksub, et ta nüüd I sopran on ja enam alumist häält laulda ei saa*

Mul on üldiselt hea meel, et sa lõpuks selle jutu üles panid. Ja osad ei peagi väga tihti tulema. Võiksid (A) Aga ei pea. Very Happy

See hoiab põnevust nö. Very Happy

Keep going (Y) rendeer

» Hold me now