Kõik mis on hea, ongi hea

Wiiii, I made it. Ehk siis järg "Kõik mis on hea ei tee alati hea"-le. Siin jutus ei ole ainult Kristeli ja Martti osad, vaid suht paljude inimeste omad veel (nt Mathias, Marili ja mõne uue tegelase oma ka). Laagris sain ma selle 1 peatüki valmis kirjutatud (palju eks, ma ei tean et ma olen tubli), aga tegelt ei meeldi mulle see osa absoluutselt, järgmine ptk on palju lahedam (eile õhtul kirjutasin).

Etjah, kui loete, siis võiksite kommenteerida ka ikka, kasvõi lühidalt (kuigi ma eelsitaks ikka natu pikemaid kommentaare). :)


KRISTEL

Lamasin koos Marttiga enda kodus, oma voodi peal. Meie pilgud olid kinnitatud nu toa valgesse lakke. Möödunud oli umbes kaks kuud meie suurest tülist ja kätte oli jõudnud august. Need kaks kuud olid vist parimad mu elus. Me olime jälle Marttiga kokku saanud, kõik oli ideaalne. Me ei tülitsenud selle aja jookul kordagi, isegi ei näägelnud mõne pisiasja pärast, mis tavaliselt meie puhul nii tüüpiline oli. Minu arust tõi see tüli meie suhtesse veel paljutki juurde. Ja kogu see aeg olen ma nii õnnelik olnud.
"Martti, kuule," alustasin, lõhkudes meie vahel kestva vaikuse. "Kui sa tead, siis varsti on mul ja Agnesel sünnipäev tulemas, eks. Ja ma rääkisin eile Agnesega ja mõtlesime, et võiks koos pidada. Noh, pole väga mõtet ju kaht pidu pidada, kui niikuinii tuleksid enam-vähem samad külalised ja ainult päev on vahet."
"No," vastas poiss noogutades. "Kus te peaks siis?"
Keerasin end näoga Martti poole ja ütlesin arutlevalt: "Noh, ma arvan, et siin, minu pool äkki. Plaanisime küll, et äkki saaks mingi koha rentida, aga ma ei tea, pole väga mõtet vist. Kodus on ikka kõige parem, vähem jamamist ka. Vanematega peaks ka kokkuleppele saama, ma arvan.
"Mhm, mhm," mõmises Martti ebamääraselt vastu.
"...aga et see ei tuleks lihtsalt mingi mõttetu istumisläbu või miskit, siis me mõtlesime, et teeks stiilika. Siis ei tule suvakaid ka, sest need kes vastavalt riides pole, need lihtsalt sisse ei saa," jutustasin ma edasi.
Martti mühatas lõbusalt. „Ja mis teema on siis?“ küsis ta.
„Noh, me mõtlesime ja mõtlesime ja mõtlesime, aga ega midagi originaalset välja ei mõelnud. Nii et filmikangelased,“ vuristasin kiiresti ja jäin siis Martti reaktsiooni ootama. Poiss vaid muigas.
„Filmikangelased?!“ arutles ta endamisi. „Kas ma võin Harry Potter olla? Mul on täpselt samasugused prillid kodus olemas, kui temal,“ naljatas ta.
Turtsatasin. „Kui sa Potterina tuled, siis ma ei lase sind sissegi. Draco Malfoyga oleks teine lugu, aga ma arvan, et sa oled paremaks suuteline.“
Ta kehitas õlgu. „Vaatab,“ alustas ta. „Ja kelleks siis sa ise end riietad?“
Kaalusin hetke, kas öelda või mitte, kuid lõpuks siiski sõnasin: „Ma arvan, et Elizabethiks. Sealt Kariibi Mere Piraatidest. Sa ju tead kuidas ma neid filme armastan.“
Martti naeris. „Tavaliselt on ikka nii, et sünnipäevalapsed riietavad end mingiks Tuhkatriinuks või printsessiks või kurat teab kelleks, mitte mingiks sõjakangelaseks. Aga lase käia, ma arvan, et sa näed tema rollis väga seksikas välja.“
„Ta pole mingi sõjakangelane,“ laususin turtsatades. „Aga tore et sa nii arvad, mu enda arust olen ma ka natuke Keira Knightley moodi, nii et sellest võib isegi asja saada. Ja nüüd ütle sina, mis sul mõttes on.“
Martti näole ilmus kaval naeratus. „Mul on küll paar asja juba pähe tulnud ja ma olen päris kindel, et ma ei riku üllatust ja ei ütle sulle.“
„Mmmmh?!“ vingusin pettunult. „Mis mõttes ei ütle? Miks mina siis ütlema pidin?“
„Sest sa ise tahtsid,“ sõnas ta silma pilgutades. Seejärel heitis Martti pilgu kellale. „Ja ongi aeg trenni minna,“ ütles ta lihtsalt ja tõusis voodis istukile. Vaatasin talle teeseldud solvumisega otsa.
„Sa oled ikka täiega jobu,“ laususin ilma mingisuguse lõbustuseta. Martti naeratas laialt, kallutas siis end minu poole ja suudles mind huultele.
„Jaah, ikkagi jobu, aga armas jobu,“ pomisesin ma peale suudlust ja tõmbasin poisi uuesti enda juurde. Mõne aja pärast eemaldus Martti minust ja tõusis siis naeratades püsti.
„Pärast näeb!“ ütles ta veel enne, kui ukse poole liikuma hakkas.
„Tsauu!“ hüüdsin talle veel vastu ja lasin siis enda potsatusega taas voodisse.

Uhhh, nii hea, et sa teise hooaja tegid! :)
Pealkiri on ka geniaalne :)
Tegevus on mõnus, armas
Uuut!

Tänksuu. :)
Marili osad tulevad suht koomid jaa, või päris nõmedasd. Aga need tulevad, vähemalt praeguste andemet järgi. :)
Järgmine osa on vihikusse kirjutatud ja teile peaks see natuke meeldima vb, sest see on MATHIASE osa.
Täna pole kohe kindlasti aega seda trükkida, sest sada asja teha, aga homme üritan küll. :)

Topeltpostitus, jee.
Aga muidu on nii, et vihikusse kirjutades tundus see osa mega normaalsena (aga ok, ma kirjutasin selle öösel ka suht:D), aga kui ma uuesti läbi lugesin ja sisse toksisin, siis ei meeldinud mulle see ptk enam üldse. A noh, millal mulle üldse meeldinud on? XD

MATHIAS


„Aiiii, kõdi on ju,“ kiljatas Kati ja keeras end voodis niimoodi ümber. Et kui enne olid nad Mathiasega vastastikku lamanud, siis nüüd lebas neiu tema peal, tugevalt poisi embuses.
„Peabki olema,“ vastas Mathias muiates ja lükkas Kati silmile langenud kuldblondi kihara neiu kõrva taha. Seejärel surus ta tüdruku suule ühe suudluse.
„See on nii armas, kui tüdrukud kõdi kardavad,“ lausus ta naerdes, mille peale Kati turtsatas.
„Lõbus?“ küsis ta hämmeldunult. „See on ju nii nõme. Mulle ei meeldi üldse kiljuda, aga nii ma ei saa lihtsalt.“
„Ja see on veel armsam, kuidas sa kiljud,“ ütles Mathias naerdes ja kõditas tüdrukut korraks veel.
„Aah, ära tee, see on nõmee ju,“ vingus tüdruk naerdes, ise samal ajal poisi kõditamise eest kõrvale vingerdada püüdes.
„Okei, okei, aitab sulle, sa pole seda ära teeninud,“ sõnas Mathias rahulikult ja tõusis, Katit endaga kaasa tõmmates, voodi peale istuma, tüdruk tema põlvedel. Ta tegi seda nii osavalt, justkui oleks ta sama situatsiooni mitu korda varem harjutanud. Tütarlaps tundis sellise asendi üle vaid heameelt.
„Aga sulle ei aita,“ ütles tütarlaps sõjakalt ja püüdis enda parema käega poisi kõhtu kõditada. Mathias vaid naeris.
„Totu, ma ei karda kõdi ju,“ ütles ta muiates ja tõmbas õrnalt Kati käe tüdruku ja ta enda vahelt ära.
„Sa oled niiiii nõme, et sa teaks,“ teeskles neiu vingumist.
„Kui ma nii nõme olen, siis miks sa siis minuga siin oled üldse?“ naeris Mathias edasi.
Kati turtsatas kergelt ja ütles: „No aga sa oled ikka kuradima armas ka.“ Seejärel hakkas neiu juba oma pead ettepoole nihutama, valmistudes uueks suudluseks, kuid samal ajal helises Mathiase telefon.
Poiss vandus vaikselt, saatis Katile vabandava pilgu ja surus ta suule ühe kerge musi. Seejärel tõstis ta neiu enda pealt maha, tõusis ise püsti ja koukis enda pükste taskust mobiiltelefoni välja. Nähes selle ekraanil vilkumas nime Kristel, kergitas poiss üllatunult Kulme ja vajutas siis vastuvõtmise klahvile.

„Jaa, Mathias,“ alustas poiss.
„Tsaukaa, mis teed? Oled kodus?“ kuulis ta Kristeli lõbusat häält.
„Kodus jaa, mis siis?“
„Ma sulle külla võin tulla?“
„Hmm,“ alustas poiss. „Tegelikult praegu mitte. Enne pead järjekorda võtma.“
„Ah nii kohe või?“ naeris Kristel. „Mul oleks sulle muidu üks jutt, aga okei, vahet pole, leian teise aja ka, ei kiirusta teid tagant.“
„Ookei. Aga tegelt ma vabanen peagi, või noh, Katil hakkab paari tunni pärast tantsimine ja sa saad siis siia tulla ja jutu ära rääkida.“
„Oh, nii oleks hea!“
„Aga okei, ma helistan sulle siis mingi paari tunni pärast?!“
„Jaah, ideaalne. Näeb siis!“
„Olks, tsa-„
„- ah kuule, seda ka,“ katkestas Kristel poissi naerdes. „Miks sa pole mulle kunagi rääkinud, et sul uus tüdruk on? Nojah, ma tean, et ma olen ise ka süüdi, et ma pole sinuga päris kaua ühendust võtnud, aga ikkagi, nii pole aus, et ma kõigest viimasena teada saan!“
Mathias naeris. „Ära muretse, sa pole viimane. Ja kui sa siia tuled, siis eks ma räägin, kuidas ma ikka pääseda saan.“
„Jess, sa oled ingel. Aga tsauu, helista mulle siis pärast!“ hüüdis Kristel veel lõbusalt telefoni.
„Jep, tsau!“ vastas poiss ja lõpetas siis kõne.

„Kes see oli?“ päris Kati uudishimulikult, kui Mathias telefoni lauale oli asetanud. „Aah, üks sõber,“ vastas poiss naeratades.
„Tõesti oli sõbra häälega ka,“ muigas Kati vastu.
„No okei, sorri, oli jah sõbranna, klassiõde. Vahet õieti pole,“ ütles Mathias leplikult. „Mingi jutt oli rääkida mulle.“
„Ja sellepärast ajad sa mind kohe ära?“ küsis Kati teeseldud solvumisega.
„Ei aja ära ju, sul pidi tantsimine millalgi hakkama,“ vastas poiss kulmukergituse saatel.
„Jaa, aga ma ei pea sinna minema ju,“ vingus tüdruk edasi. Mathias naeratas, liikus Kati juurde ja võttis ta piha ümbert kinni. „Muidugi ei pea. Sa võid siia jääda nii kauaks kui tahad ja ei mina ega ükski sõbranna ei takista sind,“ rääkis poiss.
„Ma jääkski, aga ei saa kahjuks,“ vastas neiu.
„Ära nüüd mossa, meil on veel terve elu ees!“
Kati naeratas. „Seda tõesti,“ ütles ta muiates ja põimis käed ümber Mathiase kaela. „Aga praegust hetke tuleb ka ära kasutada,“ lisas tüdruk kavalalt ja suudles siis poissi.

tänksuu, ma ei tea millal uue saab, homme vb. :)

btw, ta pole kerli, vaid kristel. XD

et.. uus kaa millalgi tuleb ?

eeeee, mul pool ptk ära kirjutatud, juba päris pikka aega tagasi, aga nomh.. ma natuke kogun ennast. vb siis kui kool algab, sest vaheajal pole mitte üldse aega.
aga kui lugejaid on, siis kirjutan ikka edasi ja panen siia üles. :)

KES ON TUBLI? AAAAAAAAAH? kes sai üle ülipika aja mingi ülipika osaga hakkama?


KRISTEL

Lasin uksekella. Olin Mathiase kodu ukse taga ja ootasin, kuna poiss vastu tuleb. Ta helistas mulle umbes pool tundi tagasi ja ütles, et ma võin nüüd tema juurde ja jutu ära rääkida. Tegelikult polnudki mul mingit erilist juttu, vaid ma tahtsin talle lihtsalt enda sünnipäevast rääkida. Kuid tegelikult oli peamine põhjus see, et ma polnud teda päris pikka aega näinud ja arvuti kaudu polnud ka viimasel ajal suhelnud. Me olime Mathiasega üliheadeks sõpradeks saanud, eriti pärast seda, kui põhimõtteliselt tema pärast me Marttiga taas kokku saime. Poisiga oli nii hea koos olla, ta oli nii lahe.

Ma ei pidanud kaua ootama. Juba umbes kümne sekundi pärast kostusid sammud ja keegi avas hoogsalt ukse.
„No tsauka,“ ütles Mathias ukselävel.
„Heii!“ hüüdsin ma talle lõbusalt vastu. Mul oli ikka tõesti hea meel teda näha.
„Võtsid ka lõpuks minuga ühendust, ma arvasin juba, et sa oled mind unustanud,“ teeskles poiss etteheitvat häält ja tõmbas siis ust rohkem lahti. „Aga tule sisse.“
Astusin tänulikult uksest sisse ja pöördusin siis uuesti Mathiase poole. „Ah, muidugi. Kui sa mind nii väga igatsesid, siis miks sa ise minuga ühendust ei võtnud?“ küsisin ma kulmukergituse saatel.
„Ah, tead, päris tihe aeg on olnud tegelikult. Igast särgid-värgid,“ lausus ta salapäraselt ja pilgutas siis silma.
Turtsatasin lõbusalt. „Ah muidugi, õigus! Ma oleks juba unustanud. Kes see on siis? See Kati, kelle nime sa korraks mainisid? Kõik, ma tahan kõike teada!“ ütlesin talle.
„Oh, mis me siin esikus ikka jutustame, lähme aga üles,“ vastas poiss ja hakkas aeglaselt esikust edasi minema. Ma järgnesin talle. Suundusime trepist üles Mathiase tuppa.

Poisi tuba oli kena. See oli lihte, ilma mingisuguste üleliigsete mööbliesemetega. Ta tuba polnud väga suur, kuid mulle meeldis see sellegipoolest. Mitte midagi erilist, kuid kena.
Mathias viipas käega, näidates mulle, et ma võin kuhugi maha istuda. Vaatasin hetke toas ringi ja valisin siis endale ühe sinise suure istumiskoti. Jalutasin kotini, kohendasin seda ja võtsin istet. Jälgisin, kuidas poiss ise üpriski minu lähedal oleva toolini jalutas ja sinna istus.
„Noo, sul oli mingi jutt,“ lausus ta peale päris pikka vaikuspausi.
Noogutasin innukalt. „Oli, kuid sul oli ka. Ja mina küsisin enne,“ sõnasin naerdes.
„Väljapressija,“ pomises ta teeseldult silmi kissitades ja muigas siis. „Nojah. Kati. Mis ma tast siis ikka räägin.“
„Noh..eee.. äkki sellest, milline ta on! Daa,“ hüüdsin ma lõbustatult.
„Välimusest või iseloomult?“
„Ah, kurat, hakka peale juba,“ turtsatasin ma ja tegin käega õhus ühe ebamäärase liigutuse.
„Okei,“ vastas Mathias naerdes. Ta mõtles hetke ja vastas siis: „ Me pole tegelt üldse kaua koos olnud, mingi nädal äkki? Aga ta on täiega lahe, kuidagi hoopis teistsugune.“
„See Liisbet või kes iganes oli ka teistsugune,“ segasin ma poisi jutule vahele ja hakkasin siis naerma.
Mathias turtsatas. „Sa lubasid, et sa ei mõnita mind enam temaga, eks,“ vastas ta samuti naerdes.
Noogutasin. „Ma ei mõnitagi. Aga see on ikkagi nii naljakas.“
„Eks ta ole jah,“ sõnas poiss muiates.
Liisbet on tüdruk, kes umbes aasta tagasi Mathiasele ligi ajas. Poiss arvas alguses välimuse järgi, et neiu on päris lahe ja nad isegi sebisid omavahel, kuid mõne aja pärast muutus tüdruk imelikuks. Kui Mathias teda välja kutsus, ütles ta kogu aeg vabanduseks, et ta tahab täna vanaemale külla minna; ta peab kirjandi, mis ülehomseks teha vaja on, valmis kirjutama; ta tahab pärast tunde õpetaja juurde lisatunde võtma minna, sest ta ei saanud teemast nii hästi aru, et tunnikontrollist viit plussi saada ja nii edasi. Kui ta leidis aja, et poisiga välja minna, siis patras ta terve aja sellest, et ta ei suuda otsustada, millist eksamit ta valib, sest tal on nii paljud ained viied plussid. Lõpuks palus ta, et Mathias talle soovitaks. Ühesõnaga muutus ta täielikuks tüütuseks, sest ta muud ei teinudki, kui rääkis õppimisest. Ja kas on normaalseid inimesi, kes peale kooli enda tüdrukuga koos olles ainult eksamitest ja kirjanditest rääkida tahaks? Kõige parem osa on aga see, et pärast seda, kui Mathias neiu maha jättis, tuli kuskilt välja, et tegelikult pole tüdruk koolis üldse hea õpilane. Ta võttis koolis järeleaitamistunde ja ilmselt ei osanud ta eksamit valida sellepärast, et tal polnud millegi vahel valida. Kui ta oleks kõik ausalt ära rääkinud, siis ta polekski nii haledikuna tundunud.

„Mis moodi ta siis teistsugune on?“ küsisin ma.
„Temaga saab nii vabalt olla. Just nagu mingi kõige parema sõbraga. Ainuke vahe on see, et ta pole mu sõber. Vahepeal võib ta natuke kärsitu või tujukana ka tunduda, aga see on iseloom. Ja mulle meeldib see. Ja ta on ilus ka,“ rääkis poiss silma pilgutades.
„Ohh, täiega lahe,“ vastasin ma lõbustatult. „Sa pead mind temaga kindlasti kunagi tutvustama. Koos Marttiga mingi double-date tegema, või miskit. Eks?“
Mathias naeris. „Okei, eks vaatab mis teha annab.“ Ta muigas kergelt ja jätkas: „Ja sinu jutt nüüd?!“
„Ahjaaa, mul läks meelest juba, et mul oli ka midagi öelda,“ ütlesin ma totakalt naerdes. „Aga muidu oli see, et mul tuleb sünna ju varsti, nagu sa kindlasti tead. Et põhimõtteliselt tulin ma sulle kutset edastama. Ma mõtlesin, et mingi kirjalik värk oleks sinu jaoks liiga tavaline.“ Naersin taas. „Aga jah, minu ja Agnese sünna. 10.augustil, reedel. Alguses peame Agnese pidu ja kell 00.00, ehk siis 11.augustil, minu ametlikul sünnipäeval, hakkab minu oma, või noh midagi sellist ühesõnaga.“
Mathias noogutas. „Lahe, polegi ammu mingit pidu olnud. Mina olen kohal igatahes.“
„Ma ei lubakski sul mitte kohale tulla. Ja sa võtad enda Kati ka kaasa, eks. Ja teadmiseks, siis see on stiilikas, mitte mingi tavaline pidu,“ jutustasin ma edasi.
Mathias ohkas. „Nojah, ma uba arvasingi, et siin peab mingi konks sees olema,“ vastas ta teeseldud pahameelega.
„Mhh, sa pead ennast ainult mingiks filmikangelaseks tegema, see on kõik. Lihtne!“
„Ooo õudust, kust ma endale Harry Potteri prillid saan?“ küsis poiss õudusega.
Turtsatasin. „Ah, ole vait. Mis teil kõigil Harry Potteri vastu on?“
„Kellel kõigil?“
„Noh, Martti seletas ka enne, et ta kavatseb ennast Potteriks teha.“
Mathias naeris. „Eks me kõik tahame kangelased olla.“
Turtsatasin taaskord. „Okei, ma mõistan.“
„Ja kelleks sa ise end teed?“ küsis poiss seejärel minu käest.
Otsustasin Martti teed pidi minna. „Vot ei ütle,“ vastasin salakavala naeratuse saatel.
„Ohh, las ma pakun.“ Mathias mõtles hetk ja jätkas siis: „Ma olen rohkemgi kui kindel, et Elizabeth Swanniks.“
Vaatasin üllatunult ja samas ka pettunult poisile otsa. Seejärel hakkasin naerma.
„Mul on õigus, eks?“ küsis Mathias.
„Kuidas sa teadsid. Martti ütles?“
„Mitte keegi pole mulle mitte midagi öelnud. Ma lihtsalt tean sinust kõike.“
„Ahh, sa oled nõme!“ hüüdsin ma. „See pole mitte kellelegi siis mingi üllatus, kui kõik ära arvavad kelleks mina end riietan.“
„Ah, ole nüüd. Ega kõik ei tea, kuidas sa mingi terve eelmine suvi vist Elizabethist seletasid.“
„Oh, tänks täiega,“ vastasin teeseldud sarkasmiga. „Ja kas ma tõesti siis rääkisin temast nii palju. Umbes nagu see Liisbet oma eksamitest?“
Mathias naeris. „Ole nüüd, teda ei trumpa keegi üle.“
Ohkasin kergendunult. „Siis pole vist karta, et sa mind maha jätad, eks?“
„Mitte mingil juhul.“
„Väga hea, sest ma jõudsin juba ärrituda,“ ütlesin naerdes.
Poiss muigas.
Istusin mõnda aega vaikides ja mõteldes ning tõusin siis püsti.
„Sinuga on siin küll väga tore lobiseda, aga ma peaks vist minema hakkama. Teeme nii, et ma helistan sulle millalgi ja räägin sünnipäevast lähemalt, eks?“ laususin asjalikult.
Mathias noogutas. „Okei, teeme nii.“

Seejärel saatis Mathias mind esimesele korrusele, kus ma enda kingad jalga torkasin, poisile tsau ütlesin ja kodu poole minema hakkasin.

Andekas jutt on.
Vägaarmas.

Uut ?

Täiesti armas jutt! =)
Hea hea hea!!
(sry.. ma ei oska midagi sisukat kommenteerida praegult ^^)
Edasi =)

Ärge oodake parem. twegelt mul pole veel väga plaane mis edasi saab. Ok, kunagi mul OLI, aga ma ei kirjutanud seda juttu nii kaua, et mul on enamus kõik meelest läinud.
Aga aitäh kõigile. Uut osa saab ka kunagi, aga ma usun, et mitte väga kiiresti, sest mul päris tihe aeg praegu. See nv ärge oodake, sõidan homme ära. :)