Täiskasvanud. ( järg Pubekatele :) ) [ LÕPETATUD! }

Öelge teretulemast endistele Pubekatele ja praegustele Täiskasvanutele!
*aplaus*
Et te võite oma kaikad, pannid jm valmis panna. Sest ma hoiatan ette: Te tahate mulle kallale tulla.

Tutvustus.

Möödunud on kaks aastat ja meile tuntud Pubekatest on saanud Täiskasvanud, kes alles avastavad ja õpivad tundma elu Täiskasvanuna.
Eliisil ja tema sõpradel on kool lõpetatud ja hetkel suvevaheaeg. Ülikoolid... peod... ja kõik muud.
Eliisi ja Mirko viimasest kohtumisest on möödunud kaks aastat. Kas on võimalus, et nad kunagi kohtuvad? Kas on võimalus, et kunagi nad hakkavad elama paarina? Kas nende suhtes on üldse MIDAGIGI võimalik
Tahad teada, kuidas nende elu kulgeb ja kuidas neil siiani läinud on?
Loe ja saad teada (;

1 peatükk.
Taaskohtumine.

„Eliis, oled sa hull?“ karjatas ema.
„Mina ja hull?! EIIIIIII! Ma lihtsalt ei taha ülikooli minna ja ongi kõik. Ma ei taha muutuda! EI TAHA!“ karjus Eliis ja lõi rusikaga vastu köögilauda. Paul pööritas silmi, Britt vangutas pead ja isa istus rahulikult ning vaatas neid kahte.
„Ei, tead... Mind absoluutselt ei huvita, kas sa tahad muutuda või mitte. Sa ei jää keskharidusega!“
Eliis tõusis püsti ning lahkus joostes elutoast üles oma tuppa. Ta lõi ukse pauguga kinni ja jäi siis ukse najale toetudes seisma. Ta värises ja viskus siis voodile. Ta tahtis laamendada. Ta tahtis terve maja peapeale pöörata. Ta tahtis kõike teha. Kasvõi midagi metstikut. Ainuke mida ta teha ei tahtnud oli see, et ta ei tahtnud end muuta. Kahe aasta eest oli ta üritanud ja see oli halvasti välja kukkunud.
Eliis sirutas käe välja ja võttis voodialt tolmuse kaanega päeviku. Eliis tõusis istukile ja puhus tolmu päevikult. Muie ta näol ei kestnud kaua. Õigemini, see kestis senikaua, kuni ta avas päeviku just sellest kohast, kuidas ta kirjeldas seda, kui väga ta Mirkot armastab ja sel hetkel oli tal tahtmine päevik kokku suruda ja aknast alla visata. Nii siiski ei läinud. Hoopis vastupidi. Kõik toimus h o o p i s vastupidi. Eliis surus päeviku tugevalt vastu rinda ja ohkas siis. Kiusatus mängis ta hinges, ajus ja südames. Kiusatus oli tal võtta pastakas ja kirjutada üle kahe aasta uuesti oma päevikusse...
Tere päevik...
Kaks aastat on mu elus edasi läinud ja ma pole sulle isegi oma õnnetusest jutustanud. Ma kirjutasin sinusse viimati siis, kui arvasin, et olen rase. Pshh... Nii siiski ei olnud. Ma ei ole kunagi rase olnud... Õnneks.
Kaks aastat tagasi rääkisin ma Mirkoga ja tegin talle haiglas selgeks, et „meiet“ pole kunagi olemaski olnud. Ta sai aru ja siis ta läks ning ma pole teda sellest ajast saadik näinud.
Ja nüüd, kui ma keeran mõned lehed tagasi ja loen kirjapanekuid meie koosveedetud ajast, siis olen ma isegi õnnelik, et nii läks. Kuigi seal haiglas – ma mäletan seda väga hästi – tilkus mu süda verd.
Ülestunnistus...
TEEMA VAHETUS NÜÜD, KOHE, SIIN JA PRAEGU!
Ma lõpetasin paar päeva tagasi keskkooli. Ma olen nüüd keskharidusega – JEE! Aga samas ka BÖÖ. Ja miks? Ema ei talu mõtet, et ma ülikooli ei lähe. Pauliga talus, aga minuga mitte. Kus see õigsus on?
Põhjus? Ma kardan muutuda. Ma ei taha õppida. Ma VIHKAN õppimist! Vihkan, vihkan, vihkan! Ma lendaks suure kaarega tänavale, kui sinna oma jalga tõstaks.... Aga äkki tasub siiski proovida? Segased mõtted. Mõtlen sellele veel. Kui sa kahtled minus, kas ma seda teen, siis annan oma sõna sulle.
Tänased plaanid?
Ougaad, täna pidu Kevini juures. Mis kell on? Veerand kuus. Ma pean minema. Luban, et nüüd ei möödu kaks aastat enne kui kirjutan. Vastupidi ma kirjutan juba homme, kui suudan seda meeles pidada. Ma jooksen.
Eliis.
„Eliis tule juba!“ karjus Paul Eliisi ukse tagant.
„Jaa, kohe!“
Ta võttis kapist musta seeliku, roosa topi ning musta ja roosaga rannaplätud. Juuksed kammis ta korralikult läbi. Tumedad juuksed olid kahe aastaga veelgi pikkust visanud ja ulatusid juba poolde selga. Muutunud oli ka see, et Eliis ei meikinud end nii totaalselt nagu varem. Ta ei viitsinud. Ainult ripsmedušš ja see oli ka kõik.
„Valmis!“ ütles ta ja avas oma toa ukse. Paul toetus käe najal vastu sina ja lehvitas võtmeid.
„Sina roolis õeraas.“
„Not again!“ ahhastas Eliis ja võttis võtmed.


Et ma loodan palju kriitikat saada.

Üksikud kirjavead olid. See on kogu kriitika.

Aga mulle vääga meeldib. Mulle just meeldib see et ta muutuda ei taha. See on nii.. reaalne. See jutt tundub nagu ümberjutustus kellegi elust.

Ja mina sind peksma ei tule, sest ma tean, et sa ei suudaks seda juttu kirjutada nii, et sa Mirkot tagasi ei too. Keegi ei suudaks seda. Those two are meant to be..

UUT!!

Miks ma arvasin et Eliiiiis on blond ?
talle ei sobi tumedad juuksed, mitte minu kujutlusopildis :d
aga igastahes, meeldis jutt :)

ieah, päriis lahe

(HH) Muidugi on mul õigus. Ma olen Kõikvõimas, mul on alati õigus.
Mis juttu puutub.. Ullallaaa. Ootan huviga, mis sealt tulema hakkab.

UUT!!


Ps! Merili ei kasuta kurikaid ja panne, pigem kihvu ja küüsi. Noja rusikaid ka.

ei jäta pooleli.
huvitav (Y)

mh.

l6puks ometi
aga hea (Y)

Ärge jumala pärast pange eelmist osa tähele! See täiesti metsa. Igatahes, see jutt ei lõppe veel niipea ära. Sellest ei tasu isegi unistada.

2 peatükk.
Igatsus... meenutused...

„Miks nii mossis?“ küsis Britt ning valas õele kohvi.
„Kerge pohmakas, ei midagi muud.“ vastas Eliis tuimalt ning võttis kohvi. Britt istus Eliisi kõrvale. „Sa eile Mirkot ja Emmit nägid?“
Eliis neelas kohvi kiiruga alla ja hakkas köhima. „Jube kange kohvi,“ kommenteeris ta, kuid siis meenus talle Britu öeldu. Tema segased tunded avaldusid taas. Tahtmine karjuda, nutta.... Ja mis peamine... taas meenusid mälestused sellest nädalast ajast, mis oli kaks aastat tagasi. Ta raputas pead. „Nägin.“ ütles ta võimalikult ükskõikse tooniga. Britt võttis Eliisi käest kinni ja pigistas seda. „Sa ütlesid seda väga ükskõikselt, aga mis sa tegelikult tundsid?“
„Tahad ma räägin sulle?“
„Ikka.“
Eliis hingas sisse ja jõi kohvi põhjani ilma vahepause tegemata. Ta keeras korraks pea kõrvale, tõmbas vasaku käega üle huulte ning ohkas siis. „Ma komistasin talle otsa,“ alustas ta „Ta tahtis rääkida.... Mina ei lasknud.... Ta lahkus sealt toast.... Järgmisena mäletan seda, et ma rääkisin Madisega ja siis juba seda, kui ma olin auto roolis... ning siis seda, kuidas ma hommikul ärkasin. Ja mis ma tegelikult tundsin, kui Madisega rääkides silmanurgast neid kahte nägin? Tahtsin vist sellel hetkel sel krõhval silmad peast kratsida.“
Britt muigas. „Seda on sinu iseloomu juures arvata.“ Eliis kehitas õlgu ning tõusis lauast ja vaatas õue. Uksekell helises parasjagu ning Britt tormas avama. Koridoris oli kuulda rahvamassi hääli ning Eliis loivas ka end kohale.
„Hommik.“ lausus ta ükskõikselt teistele ja täiesti kogemata viis ta pilgu avatud koridori uksest välja ning juhtus nägema, kuidas rõõmsalt naeratavad Emmi ja Mirko maja poole kõndisid.
„Ou, naiseõde,“ hüüdis Kaido Britult rõõmsalt ümbert kinni hoides „Hommik pole enam. Kell on veerand kaks päeval.“ Ines ja Bella hakkasid naerma. Eliisile ei jäänud see loomulikult märkamatuks „Mul savi,“ ütles ta napisõnaliselt ning läks Alexi ja Henriette järel elutuppa.
Vaadanud endale sobivaima koha elutoa diivanil potsatas ta istuma. Rahvast kogunes. Õigemini – kogu nende kamp, kuhu oli lisandunud kolm isikut. Eliis raputas kergelt pead ning pani kohvitassi käest. Toas püsis vaikus. Pilgud olid suunatud talle. Isegi Emmi ja Mirko vaatasid teda.
„Ma lähen oma tuppa.“ ütles ta viimaks ja kõndis kärmelt teisele korrusele ja sealt edasi oma tuppa. Ta virutas jällegi ukse pauguga kinni istus voodile, kust ta padja võttis ning oma näo patja peitis.
Hirmuga meenutas ta esimest õhtut Mirko juures kaks aastat tagasi. Meenutused käisid ta peast läbi aeglaselt, nagu kiuste, nagu filmina. Kõik kordus, ainult mitte reaalselt, vaid tema mõtetes, südames.
Vihaga virutas ta padja nurka ja vajus põrandale põlvedele ning hoidis kramplikult voodi madratsist kinni.
Ukse taga kostus samme ning seejärel õrn koputus uksele. Eliis ajas end kärmelt püsti ning istus rätsepistes voodile, pühkides varrukaga paa pisarat põselt.
Uks avanes ja tulija astus sisse. Eliis jäi üllatunud pilguga sissetulijat vaatama...

Ma N Õ U A N kriitikat ja kommentaare Enne uut osa ei saa

Siit teile uus osa!
Suht lühike, aga elab üle vast....
Kriitikat tahan!

¤¤¤

„Hommik,“ ütles Madis naeruselt „Su õde ütles, et oled oma toas ja ma võtsin julguse kokku ja tulin üles.“ rääkis ta „Või tulin ma valel ajal?“ küsis ta Eliisi vaadates. Eliis raputas pead ja naeratas
„Sa tulid just õigel ajal.“ ütles ta.
„Miks sind all ei ole?“
„Ma ei taha... mu eks on seal oma kallimaga ja mul on suhteliselt ebamugav olla...“
Madis istus Eliisi voodiservale ja muigas „Miks te lahku läksite?“ küsis ta.
„Usu mind. Tobe lugu. Olin siis pubekas ja omadega rohkem sassis kui nüüd.“ ütles Eliis vaevatud tooniga hääles „Mul on sellest raske rääkida...“
„Ma mõistan.“ ütles Madis ja naeratas taas oma säravat naeratust, millepeale Eliis taas naerma hakkas.
„Armsalt naerad.“ kommenteeris ta ning Eliis punastas.
„Ära mõnita eks,“ irvitas Eliis ning Madis tõstis rahu märgiks parema käe ja jättis paugupealt naermise.
„Teemat vahetades. Ma tahan sinu kohta nüüd natuke rohkem teada saada,“ alustas Eliis „Nii, esimene küsimus, kuidas sa sinna tobedale peole sattusid?“
„Sa nimetad TOBEDAKS peoks kohta, kus ma sind kohtasin?“ üllatus Madis.
Eliis kehitas õlgu „No vahet pole. No teeme uuesti. Kuidas sa sinna „lõbusale“ peole sattusid?“
Madis muigas „Koos oma õe, Emmiga.“
„Emmi - on – su - õde?“ küsis Eliis, olels kindel, et kuulis midagi valesti.
„On. Minu väikeõde.“
Eliis jäi noormeest suu lahti vaatama.
„Mis on siis? Sulle ei meeldi, et ta mu õde on?“
„Meeldib ikka,“ ütles Eliis, manades ette feik naeratuse. „Tore ju. Mu eks käib sinu õega ja nüüd sa üritad siin mind sebida nagu ma aru olen saanud.“
„Nutikas oled.“ Kiitis poiss ja tõusist püsti. „Ma lähen alla, vaatan mis rahvas teeb. Tuled ka?“
„Ei,“ keeldus Eliis nii viisaka tooniga, kui suutis „Ma ei tuleks parema meelega.“ jätkas ta.
„Olgu nii. Ma lähen.“ ütles Madis lõbusalt ning lahkus toast. Eliis lasi kuuldavale raske ohke ja keeras end voodis kõhuli. „Koos oma õe, Emmiga,“ kostus ta kõrvus uuesti Madise öeldud lause. Eliisi silmad täitusid taas aeglaselt pisaratega. Ta ei tahtnud endale tunnistada ühte tõsiasja. Mkm, ta oli selleks liiga põikpäine. Aga ometigi, pidi ta seda tegema. Oma mõtetes ta teadis, et ülekõige siin ilmas, tundis ta puudust Mirkost.

Tead.. mul tulid esimest korda seda juttu lugedes pisarad silma..

Need tunded ja see siirus ja.. See osa oli lihtsalt.. Gaah..

Ja nüüd sa võid mu ära tappa, sest ma tean, et ma lubasin sulle ohtralt kriitikat, aga no kurat! Ära kirjuta siis nii häid osi, mida kritiseerida on VÕIMATU!!

Kui Eliis ja Mirko ruttu ära ei lepi, siis..

Oeh..

UUT!!

Oeh, ma ei oska kuidagimoodi su kommentaarile vastata, Kärolyn.

Siit siis uus osa. :)


¤¤¤

„Oh, kurat!“ vandus Eliis, kui silmad avas. Käes oli juba õhtu ja hakkas vaikselt hämarduma. „Ma magasin kaheksa tundi?“ imestas ta ning tõusis püsti, kohendas tekki voodil ja läks peegli ette. „See pole mina,“ ütles ta tuimalt kui tema jaoks täiesti võõras nägu peeglist vastu vaatas. Silmaümbrused mustad, põskedel paar musta jutti ja nägu – täiesti valge, silmad – tühjad. Isegi võib öelda, et pohhuistlikud. Juuksed - sassis.
Kerge ohke saatel kõndis Eliis toast välja, võttes suuna köögi poole. Automaatvastaja punane tuluke vilkus, andes märku uuest teatest. Klõps! „Me läksime edasi pidutsema. Kuna sa magasid ei tahtnud sind üles äratada. Madise arvates oled sa ingel.“ „ Ah kurat, jää vait Paul!“ kostis tausalt Madise ärritunud, kuid siiski lõbusat häält „Ta ei taha, et ma vait jääks. Igatahes, helista, kui tahad meiega ühineda. Nägosh!“ Piiks! Teade sai läbi. Eliis turtsatas ja vaatas puht juhuslikult aknast välja. Must Toyota seisis ainukese autona maja ees. „Nüüd ma vihastan!“ sisistas tüdruk ning oli valmis õue minema ja Mirkol arvatavasti nägu täis sõimama.
„Noh, oled vihane?“ kostis tuttav hääl Eliisi selja tagant. Ta pööras end ümber ja nägi Mirko pruune silmi, tumedat jumet ja pisut sassis juukseid.
„Ei,“ ütles Eliis ükskõikselt. „Kuidas sa sisse said?“
„Kaks aastat on möödas ja te siiani ei lukusta terassile viivat ust.“ irvitas Mirko.
„Asiis.“ ütles tütarlaps lühidalt, suunates pilgu Mirko silmadelt ära. Selle asemel vaatas ta hoopis musta Toyotat, mis maja ees kaljukindlalt seisis.
Vaikus.
Vaikus enne tormi...
Eliisi keha seisis täiesti paigal. Süda, aga tegi tagurpidi saltosid. Mõistus kisendas. Vererõhk suurenes. Ta seisis kaljukindlalt oma mõistusele vastu. Tegemata välja kujutluspiltidest silmade ees, ega mõtetest meeltes. Ülekõige oleks ta tahtnud praegu noormehele kaela vajuda ja teda suudelda ning tema šokolaadipruunidesse silmadesse vaadata. Aga STOP! Seda tahtis siiski Eliisi süda. Süda, mille oli täielikult vallutanud noormees nimega Mirko Kasek.
Nii nad seisid. Kaks noorukit. Vaikuses. Vaikus, mis ütles palju, samas mitte midagi.
„Miks sa mind rahule ei jäta?“ küsis Eliis järksu, purustades vaikuse ja pingestades õhkkonda. „Kaks aastat on möödas ja ma olin peaaegu kindel, et ei näe sind kunagi.“
Mirko lähenes Eliisile. „Sest seda on minult liiga palju palutud.“ lausus noormees siiralt. „Sa tead seda isegi.“
„Miks sa tagasi tulid?“ küsis Eliis nüüd juba sosistades, püüdes varjata hääles peituvat ahhastust.
„Esiteks, oma perekonna pärast, teiseks, oma sõprade pärast ja KOLMANDAKS, sinu pärast.“ ütles Mirko ja lähenes Eliisile veelgi. Varsti lahutas neid vaevalt pool sentimeetrit. Eliisi süda kloppis.
„Minu pärast? Lollus! Sul on endal olemas tüdruksõber ja ma ei saa aru.... milleks tulla tagasi oma kodulinna pärast kahte aastat peamiselt selleks, et oma eksi näha?“ küsis Eliis sarkastiliselt, manades ette karmi, otsekohele pilgu. Õigepea see lahtus ning ta hääletoon muutus anuvaks „Palun mine!“
„Liiga hilja juba!“ ütles Mirko vaevukuuldavalt, sirutas käe, tõmbas Eliisi enda vastu ja surus oma huuled tema omadele...

see oli hästi kirjutatud (Y).

meeldis

Äitähh Padjakas

Kallikesed, ma tahan kriitikat Või muidu uut osa ei saa

¤¤¤

„Mirkoo!“ hüüdis keegi ja noormees tõmbus Eliisist eemale.
„Jaa, siin ma olen!“ hüüdis ta vastu.
Koridorist tuli nähtavalt Emmi. Ta jooksis Mirkole kaela ning suudles siis kirglikult noormeest. Ja kõike seda Eliisi ees. Mirko lükkas Emmi korraks endast eemale „Lähme koju.“ ütles ta. Emmi noogutas. „Kuule, mine sa ees. Ma lähen käin vetsus. Näed,“ lausus ta „Autovõtmed.“ ja andis võtmed Emmile.
„Okei,“ ütles ta ja hakkas lahkuma, kuid peatus „Tsau Eliis!“ lausus ta rõõmsalt ja lahkus majast.
Mirko vaatas Eliisile otsa.
„Koju?“ kordas Eliis.
„Jah, koju. Me ostsime korteri ja elame nüüdsest juba poolteist aastat koos.“ ütles Mirko, vältides igahinna eest Eliisile otsa vaatamist. Ta teadis, et tegi Eliisile oma öelduga haiget ja ta ei eksinud.
„Te elate juba p-poolteist a-aastat koos?“
Mirko noogutas ja auto majaees tuututas. „Ma pean minema,“ lausus ta selle peale vaikselt ning kõndis pea norus majast välja. Ta istus kordagi tagasi vaatamata autosse ja sõitis koos Emmiga nende koju. Nende koju.... nende oma koju.... See mõte haavas teda. Poolteist aastat olid nad juba Emmiga koos olnud ja õnne nautinud... Mida aga tema oli kõik see aeg teinud? Pool aastat masetsenud ja siis ära pööranud. Õppimine läks alla, peod tihenesid, trahvid purjuspäi juhtimise ja liikluseeskirjade rikkumise pärast aina kasvasid ja kõige selle tekitajaks oli kurbus. Meeletu kurbus, mida tuntakse ainult siis, kui kaotatud on inimene, keda on õptud lühikese ajaga niivõrd palju armastama...
„Jamh,“ ütles Eliis vaid ning võttis suuna elutoa poole. Telekas mängima. „Monk, what ever,“ pomises ta ja pani teleka kinni.
Kerge ohke saatel tõusis ta diivanilt ning võttis suuna oma toa poole.
Pastakas käes, päevik lahti ja Eliis kõhuli voodil.
Suudlus...
Mirko suudles mind täna...
Mida ma peaks sellest välja lugema?
Miks ta seda tegi üldse?
Kuradi idikas, ise on kaks aastat selle faking Emmiga kodu mänginud ning siis tuleb kahe aasta pärast siia ja suudleb mind?! TROPP!
Kelle peale ma rohkem vihane olen? Mirko või Emmi?
Vastus: MÕLEMI!
Tegelikult....
Ma ei armasta ju Mirkot. Ma olen temast üle saanud. See suudlus ei tähendanud mulle mitte midagi.... Vähemalt ma arvan nii... Miks ma siis vihane olen?
Kui ma teda täna nägin, pidin peaegu otsad andma. Tema silmad... tema huuled....
Eliis pühkis pisara ja jätkas kirjutamist.
MA JU IGATSESIN ja igatsen siiani MIRKOT!
Kirjutas ta ning viskas päeviku vastu seina. Ta keeras end selili ja tõmbas käega üle näo.
„Kellele ma valetan?“ küsis ta siis endalt järksu.

Uus osa!
Olge õnnelikud!
Hilinenud küll, aga ütlen ikkagi: Head sõbrapäeva!
Kriitikat?


¤¤¤

„Kellele siis, sistaaa?“ küsis Paul järsku tuppa ilmudes. Eliis viskas teda padjaga.
„Sa ehmatasid mind idikas!“ karjus ta ja Paul naeris. „Oled kuulnud sellest, et enne koputatakse, kui sisenetakse?“
Paul vaatas Eliisi nagu hullu. „Mis kuradi elementaarsest viisakusest sa siin räägid?“
„Ma räägin elementaarsest viisakusest, mida nimetatakse elementaarseks viisakuseks.“ irvitas Eliis. Paul kergitas kulmu.
„Nagu mida?“
„Seda, mida kuulsid.“
„Kuule, ma olen liiga täis, et su loogikale pihta saada.“
Eliis hakkas kõva häälega naerma. „Mu vennana, peaksid sa mind hästi teadma eriti mu loogikat ja norimisoskust.“
„Fafa,“ ütles Paul ja keeras selja. „Ma tahtsin sulle midagi öelda, aga unustasin ära.“
„Mine maga end kaineks.“ ütles Eliis naeruselt ja viskas Pauli padjaga. Paul püüdis padja kinni ning irvitas. „Madis on sinusse armunud.“
„Pohhui!“ käratas Eliis. Paul lahkus toast. „Loll, padi anna siia!“ Paul viskas padja ja sulges ukse. Eliis keerutas end naerukates voodil.

¤¤¤

„Eliis, Eliis!“ kisas Emmi majja sisse joostes. Eliis näris parasjagu rahulikult vorstivõileiba ja tal pidi toit kurku minema. Mida sa siin teed? Kuidas sa sisse said?
„Siin olen!“ hõiskas ta vastu ja juba ilmuski elutoa uksele näost õhetav Emmi. Ta oli kohkunud näoga.
On midagi juhtunud?“ küsis Eliis ja asetas pooliku võileiva lauale.
„Sa veel küsid?! Mirko on eilsest saadik kadunud!
Kui me siit ära läksime, oli t a paar tundi kodus ja siis lahkus. Sõnagu lausumata!“ ahastas Emmi. „Ja mis kõige hullem? Ta ei vasta isegi telefonile! See väljalülitatud!
Äkki sa tead, kus ta olla võiks?“
Eliis mõtles järele. Oli ju mitu kohta, kus ta olla võiks. Vanemate maja – tegelikult – vanemate maha jäänused tulekahjust. Surnuaed. Kohalik järveke. Neid kohti oli mitmeid.
„Ei tea,“ valetas Eliis ja pistis viimase ampsu võileivast suhu.
„KUIDAS?“ karjatas Emmi. „Te ju olite nii kaua koos. Elasite isegi samas majas, samas linnas, käisite samas klassis, samas koolis.“
Järjekord ja loogika on sul sassis, mõtles Eliis. „Kui sa pead „pikaks“ kooseluks nädalat. Tegelikult vähemat, kui nädalat, siis oled küll õnnega koos.“
Marguse, Kevini ja Kaido pool võiks ta olla... luges ta mõtteis.
„Sarkastitse aga! Mul savi! Tähtsam on hetkel Mirko leida. Aitad?“
Tropp, mõtles Eliis „Looda sa!“ Bitch.
Emmi silmad läksid üllatusest suureks „Sa keeldud?“ kisas ta üllatusest.
„Mhmh, Mine sõida oma Alfa Romeoga ringi ja leiadki ta.“ sarkastitses Eliis ja näitas käega ukse suunas.
Selle asemel, et minema hakata, võttis Emmi Eliisi vastas istet. „Sa ju tead, kus ta on. Miks sa ei ütle?“ küsis ta tõsiselt ja kohendas juukseid.
„Kui sa teda läbi ja lõhki tead ja tunned, siis sa tead, kus ta on. Kui ta on usaldanud sulle ühe jutu, mis talle siin maailmas kõige rohkem haiget teeb – saad sa juba neli kohta, kus ta olla võiks.
Kui ta on sulle oma lapsepõlvest rääkinud ja tema meelistegevusest, saad sa juba viis võimalikku kohta.“ lausus Eliis.
Emmi vaikis.
„Või siis pole...“ lisas Eliis, tõusis püsti ning võttis laualt paberi ja pliiatsi. „Näed, siin sulle Marguse ja Kevini number. Helista neile. Nad aitavad sul teda otsida.“ ta ulatas Emmile paberi, kus olid Marguse ja Kevini numbrid. „Ülemine on Kevini oma, alumine Marguse.“
Emmi läks näost särama. „Ma jään sulle tänuvõlgu.“ kilkas ta.
„Ma saadan sind.“ pakkus Eliis ja kõndis Emmi järel ukseni.
„Aidaa,“ naeris Emmi ja lahkus rõõmsalt majast.
Nüüd siis Mirkot otsima. mõtles Eliis.

Kriitika poole pealt see, et kui Emmi enne Eliisi Mirkoni jõuab siis.. mul on tead-küll-kelle msn.

Siis.. ma ootan huviga juba seda värki.. mis Mirkoga juhtus. See jutt mis talle haiget teeb noh.

Siis.. Emmi on nõme. Ta ei meeldi mulle. Isikuna jutus. Mitte selles mõttes et kuidas sina teda kirjeldad vms. Mkmm.. See on super.

Mai oska siia midagi kirjutada.
Ootan ülima huviga uut osa!