Viie aasta pärast:
Mirko & Eliis.
„Kallis, ma olen kodus!“ hõikas Mieko ja sulges välisukse. Ta pani koti maha ja asus nahktagi nööpe lahti nööpima. Eliis – hoides ühe käega kaheksakuuset Robit ja teise käega teda lutipudelist toites – kõndis Mirko juurde. „Tere kallis,“ lausus Eliis ja Mirko surus Eliisi huultele kuuma suudluse. „Hei Väikemees,“ ütles Mirko ja tegi Robile pai. Eliis vaatas kuidas Mirko nahktagi ja kingad ära võttis ning noored läksid kööki. Eliis pani Robi kastanpruuni titetooli. Mirko istus samuti. Eliis pani lutipudeli kraanikausi kõrvale ja istus siis Mirkole sülle.
„Kuidas päev läks?“
„Tavaliselt. Meie linnas on ehitusbuum. Arhidektidel on hea aeg. Rahad liiguvad ja meie oleme õnnelikud.“
Eliis naeratas. „Siis on ju kõik hästi.“
„Kuid kuidas sul ja pisikesel päev möödus?“
Eliis naeratas, vaatas korraks Robit, kes parasjagu plastmass kahvliga mässas ja lausus: „Hästi. Natuke jonnisime, siis magasime, sõime ja mängisime, käisime õues ja kohtusin Bellaga.“
„Armas. See oli ikka hea mõte, et me Bella ja Keviniga samasse rajooni elama kolisime.“
„Ojaa. Oli,“ ohkas Eliis ja toetas pea Mirko õlale.
Noored olid oma ridaelamu boksis elanud ligi kolm aastat. Mirko töötas eduka arhitektina ja Eliis oli lapsega kodus. Umbes pooleteise aasta pärast oli tal plaan naasta ülikooli.
Mirko ja Eliis kasvatasid koos väikest Robit ja nautisid iga hetke oma elust täie rinnaga. Vanad sõbrad olid säilinud ja nende omavaheline armastus oli tugevam, kui iial enne...
Alex & Henriette.
„Heileen! Ole ettevaatlik!“
„Jaa issi!“
Henriette muigas ja toetas pea Alexi õlale. Alex pani Henriettele käe ümber piha ja naeratas, kui Arleen komistas.
Heileen ja Arleen – Alexi ja Henriette nelja aastased tütred – kes mängisid päikselisel mänguväljakul ja paistsid kena ilma täiega natutivat. Mõlemal seljas roosa kleit, roosad sandaalid ja heledad juuksed põimitud ning kinnitatud roosade patsikummidega. Mõlemil kaksikul olid sinised silmad. Henriettel ja Alexil olid pruunid, niiet, huvitav.
Alex ja Henriette on olnud juba kolm aastat amtelikus abielus. Neil on lihtne perekond. Alex on taksojuht ja Henriette on algklasside õpetaja esimest aastat.
„Mis me homme teeme?“ küsis Henriette ja vaatas Alexile silma.
„Homme, lähme meie randa.“
Henriette naeratas ja põimis oma käed ümber Alexi kaela. „See on sul super idee. Kuid, mis me kaksikutega teeme?“
„Need tibud jätame mu ema hoolde. Tal on homme vaba päev.“
Henriette kortsutas kulmu. „Kust sa tead? Kas sul oli see juba ammu plaanis?“
„Oli.“
„Kaval mees mul.“
„Olen. Kuid, kas sa siis tuled?“
„Jaaaa!“ kisas Henriette.
Alex tõstis Henriette õhku ja siis suudles teda.
„Issi, ära kiusa emmet!“ kisas Arleen ja jooksis oma vanemate juurde. Heileen jooksis õe järgi „Emme, ära kiusa issit!“
Alex ja Henriette hakkasid koos naerma ja laususid koos: „Lapsed,“ ja naersid edasi. Heileen ja Arleen vaatasid üksteisele mõistmatu pilgiga otsa ja suundusid tagasi mänguväljakule. Arleen sosistas Heileenile: „Küll need täiskasvanud on alles imelikud. Nad vist mängivad kodu.“
„Põhpõhh, jah. Ma arvan ka nii,“ sosistas Heileen õele ja nad suundusid tagasi oma mängumaailma. Alex ja Henriette vaatasid eemale naerust pisaraid pühkides oma lapsi. Nad said lapsed, kui polnud veel kakskümmendki, kuid hoolitama oma noorusest on nad suutnud lapsi juba viis aastat kasvatada ja pakkuda neile kõike, mida lapsed vajavad.
Kevin & Bella.
„Palun ära nuta, palun,“ anus Bella meeleheitlikult, püüdes last magama kussutada. „Palun!“ Kuid kas laps jäi vait? Ei! Vastupidi. Pisike Mirella hakkas veelgi rohkem ja veelgi kõvemini kisama. „Äääääääää!“
Bella pani neljakuuse Mirella hälli ja istus ise selle kõrvale. Ta pani Mirellale luti suhu, mille imik kohe välja sülitas. Laps siples ja nuttis edasi. Bella peitis näo käte varju ja nuttis koos lapsega.
Kevin lamas silmad avatult voodis. Ta kuulis täiesti selgelt lapse nuttu ja Bella vaikseid nuukseid.
Kevin tõusis voodist püsti ja kõndis bokserite väel kõrvaltuppa.
„Bella,“ alustas Kevin ja pani käed oma naise õlgadele. Bella võpatas.
„Kas me oleme tülis?“
Bella kehitas õlgu.
„Printsess,“ alustas Kevin taas „Palun vabandust.“
„Mille eest?“ nuuksus Bella. Kevin astus Bella ette, laskus kükki, võttis Bella käed oma kätte ja silitas neid pöidlaga. Bella üritas heledate juustega varjata oma punaseks nutetud silmi, kuid tulutult.
„No selle eest, et su peale ennist häält tõstsin. Mul oli täna tõesti paha päev – tööjuures läks sandisti, autol läks kumm keset teed puruks, siis töökojast tagasi sõites, sõitis mingi tropp mulle küljelt sisse ja auto on omadega persses – sa küsisid mu käest, mis autol on ja ma ärritusin. Esimest ja viimast korda elus juhtus see ja ma luban, et enam seda ei juthu. Ma armastan sind ja kõige vähem siin ilmas tahan ma sulle haiget teha.“
Bella noogutas ja hingas sügavalt. Kevin naeratas ja suudles Bellat laubale, siis viis ta pilgu hällis röökiva lapse peale. „Sa mine magama. Ma vaatab, et Mirella magama jääks.“
Bellal läksid silmad suureks „Sa, teed – MIDA?!“
„Mirella lõpetab nutmise ja jääb ilusti tuttu.“
Bella hakkas naerma „No teeme nii. Kui sa suudad, kuid mine paneb imestama see, et sa pole kunagi vabatahtlikult last öösel magama pannud.“
Kevin võttis mähkmekoti, hoidis seda üleval ja lausus: „Okei, ma saan hakkama.“
Bella muigas ja läks magamistuppa tagasi ning heitis voodisse.
Kõik oli lahenenud. Nende pisike esimene pisike tüli viie aasta jooksul. See oli lahenenud, Kevin tegeles lapsega ja kõik oli taas hästi.
Paul & Andrea.
„Täitsa lõpp,“ ütles Andrea ¹okeeritult ja vaatas rasedustesti, millel oli kaks roosat triipu.
„Noh!“ lausus Paul, kui Andrea vannitoast välja tuli ja võttis Andreal käest kinni. Andrea vaatas Paulile hirmunult otsa ja lausus vaikselt: „Ma olen rase,“ ning näitas rasedustesti. Paul võttis testi enda kätte.
„Kindel?“
„Täiesti. Mul on päevad kolm nädalat hilinenud. Mul on hommikuti iiveldushood ja isu on kasvanud.“
Paul kergitas kulmu „Selle isu kasvamise all pead sa silmas seda, kui sa tulid telekat vaatama, taldrik kaasas ja taldrikul olid juustut¹ipsid ja nutella?“
„Jah. Kallis, jõuab see sulle kohale?“
Paul noogutas „Me saame tita.“
„Jah, pisikese tita,“ lausus Andrea ja pani pea Pauli rinnale. Paul surus Andrea enda vastu.
„Ma armastan sind.“
„Mina sind ka Andrea.“
„Paul! Mu telefon? Kus see on?“
„Kust ma pean teadma?“
„Mina helistan esimesena!“
„Looda sa kullake, ma olen sinust kiirem!“
„Mjäuu, sa saad näha, et ei ole!“ kilkas Andrea ning jooksis Paulile järgi.
„Sellel korral naiste eesõigus ei loe!“
„Totu, anna mu telefon! Sul on enda oma.“
„Mwhahha, looda sa.“ - Sellised hääled kostusid magamistoast, kus Adrea ja Paul tegid padjasõda. Nad võisid küll olla 24 aastased, kuid sisimas olid nad ikka veel 18 aastased.
Kaido & Brita.
„Ongi siis käes,“ lausus Brita, kui nad Kaidoga kohtumajast väljusid.
„Jah, kauaoodatud lahutus.“
„Täpselt nii.“
„Head aega.“
„Head aega.“
Brita ja Kaido võtsid hoopis teise suuna ja lahkusid üksteisest igaveseks. Brita istus oma autosse ja sõitis nii kiiresti kui võimalik linnast minema ja Kaido – võttis suuna viinapoe juurde.
Brita ja Kaido olid abielus vähem kui neli aastat. Selle aja sees süvenes Kaidol alkoholisõltuvus. Põhiliselt sellepärast nad lahutasidki. Kaido probleemide pärast.
Mis teha? Kõik ei leia oma häppiendi.
Jake & Ines.
Oli kesköö. Ines kõndis mööda pikka teerada surnuaias. Tema silmade ees oli ainus siht: Jake Preimaa, 15.07.1990 – 28.09.2013. Jake’i hauakivi oli tema ainus siht.
Lõpuks jõudis ta kohale. Väike hauake. 3*3 meertit suur ja keset hauaplatsi oli haud. Ines hingas sügavalt ja vajus põlvedele maha. Külm kruus puudutas vastu ta põlvi, kui sellest ta ei hoolinud. Tema ainus soov oli olla koos Jake’iga. Tunda, et ta on koos temaga. Olgu see kasvõi viimast korda...
Ines sulges silmad, lasi pisaratel voolata ja meenutas: Tuuline ilm. Võrdlemisi külm. Nemad – Ines ja Jake – astusid käsikäes välja kirikust, neile visati valge roosi lehti ja siis – kostusid mitu lasku järjest. Pulmalised karjusid ja siis märkas Ines maas lebavat Jake, kellel oli kolm kuuli rinnas. Ines katsus värisevate kätega Jake’i pulssi. Pulssi polnud. Jake oli surnud.
Mirko oli jõudnud juba hädaabisse helistada. Margus tuli autost välja, relv peos ja naeris jubedalt. „Paras, kannata, värdjas!“ karjus Margus, istus autosse ja andis gaasi. Ines nuttis. Ta nuttis lohutamatult ja lebas Jake’i surnukeha peal. Kõik oli läbi. Sel hetkel soovis ta surnud olla.Edasipidist ta enam ei mäleta. Vaid hägused pildid, kus teda Jake’i juurest ära tiriti. Ülejäänud oli tal mälust kustunud.
Ines pühis pisarad, pani Jake’i haual küünla põlema. „Sa olid ja jääd mu eluks,“ sosistas ta. „Nagu su hauakivil – me ei unusta sind kunagi – Ma ei unusta sind eales,“ sosistas ta ja lahkus surnuaiast. Pärast sealkäiku pole teda keegi näinud. Ines lahkus linnast, kuid enne seda maksis rängalt kätte oma elu rikkujale – Margusele. Margus leiti kolm päeva pärast Inesi surnuaias käiku surnuna.
Kustahes Ines ka praegu ei oleks, ei tunne ta enam valu. Ta ei tunne enam midagi. Teda ei ole enam. Kuid keegi Täiskasvanutest seda ei tea...
Järelikult on meie Täiskasvanute elu läinud üle kivide ja kändude. Kes on surnud, kes elus. Kes kasvatavad lapsi, kes mitte. Kes on õnnelikud, kes mitte.
Mirko ja Eliis on õnnelikud jwa and on elav näide sellest, et kaks põikpead suudavad koos elada ja peret luua.
Kuid mis saab kunagi Täiskasvanute lastest, kui nemad kord pubekaikka on jõudnud? Küll sellest ka kunagi teada saate.
Kuid üks asi on kindlalt, ükskõik, kuidas inimene ka ei püüaks, ometigi pole ta elu kunagi sajaprotsendiliselt õnnelik.
Pealkiri: Re: Täiskasvanud. ( järg Pubekatele :) ) [ LÕPETATUD! } 
5/4/2009, 19:14
