Täiskasvanud. ( järg Pubekatele :) ) [ LÕPETATUD! }

See oli nii armas kui Alex Henriette juurde tormas ja teda lohutas. (A)

*Proovib rahuneda*

MIKS KURADI PÄRAST SA NII TEGID?!?!?!

*Vehib kätega, ajades tassi ümber*

MADIS ja ELIIS?!?! EIIIIIIIIIIIII

*Ohkab*

Sa oled lihtsalt õel.

*Laskub põlvili*

Palun.. PALUN.. tee nii, et Madis läheb minema või leiab endale uue ja Mirko ja Eliis saavad koos õnnelikuks.

*Mõtleb lõpule*

Jeah..
I'm done.

UUT!!!


PS. Mis Jake'ile sisse läks?

uut, aga kurvastan, sest osa on lühike

Kärolyn - see, mis Jake'ile sisse läks, on saladus. See avaldub järgmiste osade jooksul.
ˇBlondiinaˇ - minu meelest oli osa pikk Nagu pikem, kui see osa

Vabandan vigade pärast ! Need paraku on sees ja kahjuks avastan ma nad liiga hilja.

But, enjoy!

3. peatükk.
Esimene osa: Poole aasta möödudes...
Teine osa: Pulmad

Esimene osa.

„Me abiellume!“ ütlesid Eliis ja Madis koos.
Inesil, Bellal, Paulil, Raulil, Kaidol, Andreal, Henriettel, Kevinil, Brital ja Margusel vajusid suud lahti – sõna otseses mõttes.
„Mida?“ suutis Bella vaid öelda.
„Kas see on nali?“ küsis Ines omakorda.
Madis raputas pead „Ei, ei ole see nali. Ma palusin Eliisi kätt ja me abiellume kahe kuu pärast.“
Andrea ja Paul vahetasid murelikke pilke.
„Kas te olete selles kindlad?“ küsis Henriette.
Eliis noogutas „Jah, me oleme selles sada protsenti kindlad. Me oleme sellele ka palju mõelnud ja siis me ostustasimegi. Pool aastat on me suhe vastu pidanud ja peab kauemgi.“
„Ahah.“ suutis Brita vaid öelda.
„Madis,“ alustas Andrea „me tahame Eliisiga natuke aega omavahel rääkida.“
Madis oli nõus ja nii avastasidki nad end kuuekesi Eliis toas.
„Kas sa oled terve mõistuse juures?“
„Kas sa Mirkole mõtled?“
„Mida sa teed!? Sa tead ise ka, et Madisega abiellumine on suur viga. Suurim, mida sa üldse teha võid on abielluda armastuseta!“
„Brital on õigus!“
„Too mulle viis põhjust, miks sa Madisega abiellud ja me jätame su selle jutuga rahule!“
„Bella, ma olen terve mõistuse juures! Ines, ei mõtle! Brita, ma armastan Madist. Andrea, Britel on küll selles suhtes õigus, aga paraku ma armastan Madist ja Henriette, ta on armas, kena, hooliv, südamlik ning ta ei joo ja ei suitseta! Veel põhjuseid?“
Bella vangutas pead ja võttis sõbrannal õlgadest kinni. „Sa ei tea mida sa teed! Mirko on su eluarmastus! Elu nagu seebiooperis!“
Eliis võttis Bella käed oma õlgadelt ära „Ära kujuta endale asju ette!“ sisistas ta.
„Ma räägin sinu pärast seda juttu! Aga loomulikult! Ära kuula oma parimat sõbrannat! Mkm. Polegi vaja. Kurat tegutse ise nagu heaks arvad! Mul on kõrini üritamisest sind Mirkoga taas kokku viia ja mul on kõrini sinu põikpäisusest! Mina lähen. Nägemiseni!“
„Pulmakutset ma siis ei saada?“ hüüdis Eliis talle irooniliselt järele.
„EI!“ karjus Bella vastu ja õigepea oli kuulda pauku, kui välisuks sulgus.
„Ise teab!“ lausus Eliis entusiastlikult ja vaatas Andrea poole. Oi sa teed vea! Mõtles ta.
„Ma lähen nüüd alla. Sa ütlesid kõik, mida me kuulma pidime.“
„Mul on ultraheli ja ma pean päriselt minema. Näeme esimest korda oma pisikest. Ma olen seda kaua oodanud.“ õhkas Henriette ja nad läksid koos Andreaga alla. Ines sulges nende järel ukse, võttis Eliisil käest kinni ja vedas ta voodile istuma. „Kas sa oled oma otsuses nii kindel? Kas see on puhas tõde, et sa Madist armastad? Kas sa oled endas nii kindel, et isegi valededektor ei valetaks?“
Eliis istus voodile ja lasi pea norgu. „Ja... Ei... Ja... Ei. Jah.“
Ines muigas „Sa kahtled! Milleks kiirustada?“
„Aga mina ja Mirko ei ole kokku loodud! Ma abiellun Madisega ja loon temaga koos perekonna. Olen õnnelikum kui iial enne ja ma ei mõtle Mirkole. Tema on minevik! Tema tuli ja läks, aga Madis on ja jääb!“

midaaaa??? Madisega, ei ei ja veelkord ei. J2rgmine osa tuleb see et Eliis ytleb Madisele, et ta ei saa temaga abielluda kuna ta armastab veel Mirkot. Ja siis Eliis ja Mirko leppivad 2ra ja siis v6id Madise ja Emmi kokku viia...onju teeme nii...

HAPPY ENDING

Suured lootused sul
Muide, Emmi ja Madis on sugulased. Täpsemalt Emmi on Madise onutütar. Niiet see plaan neid kokku viia ei õnnestu.

ma ei viriseks madise osas.
nagunii lõpuks on eliis mirkoga koos.

Nii kindel selles?
Ee... muide, ma võingi teha nii, et Eliis ja Madis abielluvad Suht seal maal asi juba.
(Ärge mind maha lööge (A))

nii, ma olen su peale vihane! sa lubasid msnis et teed muttid -.-

ma eiusalda sind enam -.-

Hah?
Ma lubasin, aga paraku ei jätku mul selle jaoks mõtteid. Absoluutselt fantaasia puudub ja ma ei saa totaalset sitta (vabandust väljendi pärast) ka kokku keerata ju! Mõtle loogiliselt!

Ma tean, et te mind vihkate, aga "Vanureid" ei tule.

Vabandan selle osa teise poole pärast. Kui olete ikka umbes setise korda jutti "Titanicut" kuulanud, siis on tuju ka sellele laulule vastav.

Kommenteerige ja kritiseerige, muidu te lihtsalt uut os ei aa


¤¤¤

Ines ohkas „Mis siis ikka. Sina otsustad! Mina kätt ette ei pane. Kui sa nii tunned, et pead Mir.. vabadust – Madisega abielluma, siis lase käia!“
Eliis naeratas ja kallistas Inesi „Äitäh.“ lausus ta ja tal olid pisarad silmas. Ines hakkas naerma „Sa abiellud! Ole õnnelik! Kas hakkame su pulmi planeerima?“
Eliis muigas „Mnjaa. Kuupäev on paigas meil juba enam vähem.“
„Noo?“
„Kahekümne esimene aprill.“
„Mirko saab sel päeval 20.“
Eliis pigistas silmad kinni ja noogutas. „Ma tean seda. Teda ei ole linnas niiet keegi ei pea talle ütlema, et ma abiellun.“
„Mnjah.“

¤¤¤

Brita ja Andrea jooksid trepist alla elutuppa tagasi. „Me kuulasime neid pealt ja Eliis ei taha, et Mirko ta pulmast teadlik oleks.“
„Aga meie teeme nii, et ta oleks teadlik, eks Brita.“
„Täpselt. Mirko ja Eliis saaavad kokku, tahtku nad seda või mitte.“
Paul astus Andrea juurde ja võttis talt ümbert kinni „Minu pisike kosjamoor.“
Andrea suudles Pauli. „Kena hüüdnimi, aga ma eelistaksin ikkagi Annuks jääda.“
„Kes on Annu?“ küsis Bella kui majja sisenes.
Andrea ja Paul hakksid naerma „Paul pani mulle eile selle hüüdnime. Me hakkasime juba magama jääma, kui ta hakkas rääkima, et mul pole hüüdnime ja sellest Annu sündiski.“
„Hea, et Bellal kerge nimi on.“ irvitas Kevin ja Bella andis talle hoobi kõhtu.
„Need kombed teilt ei kao. Oled ka juba saanud?“
„Ei, veel mitte.“ lausus Paul mõtlikult „Teate, mulle ei meeldi see, et nad Madisega abielluvad. See uudis jahmatas mind ja – ausalt öeldes - ega see mulle ka eriti ei meeldi, et tüdrukud kosjamoore mängivad. Madises on midagi kahtlast... Ma ei tea mis see olla võiks, aga ta ei meeldi mulle. Ärgu lootku ka, et ma nende abielu heaks kiidan.“
„Kes seda teeks üldse?“ küsis Ines vestlusesse sisenedes, teades vastust juba ette.
„Ema ja isa,“ pakkus Brita. Paul sisistas midagi millest keegi aru ei saanud.
„Oi vaadake, meie noorim tütar abiellub! Niu, niu, niu... Madis on ju super väimees. Nii tark, nii kena nii südamlik.“ rääkis Paul imepeenikese häälega ja köhatas siis: „Ema hakkab raudselt seda juttu ajama.“
„Tjah, aga vahetame teemat, ma tahaks teilt midagi küsida. Kas keegi Jake’i on näinud?“
Margus vaatas Inesile küsivalt otsa „Ei ole. Miks küsid?“
„Niisama. Me pole teda pool aastat näinud ja sa veel küsid?!“
„No jaa! Ta on täiskasvanud mees ja teab ise mis teeb ja kus on!“
„Ta on su sõber ja sa isegi ei muretse! Südametu!“
„Whoo! Ole vait! Kes siin südametu on?“
Raul astus noortele vahele ja lükkas nad üksteisest eemale.
„Ma näen teis Mirkot ja Eliisi!“
„Kurat, ära mind nendega võrdle!“
„Margus, sa oled idioot!“
„Olen või? Mis mõttega sa siis idioodiga käid? Või äkki sa minuga sellepärast vaidlema hakkasidki, et ei armasta mind enam? Või oi! Jake meeldib sulle hoopis! On see nii?“
Ines astus sammukese Margusele lähemalt ja andis talle kõrvakiilu „Keri perse!“ lausus ta ja jooksis majast välja.
„Mis ma tegin?“ küsis Margus.
„Kurat te kõik olete ühesugused!“ käratas Eliis ja jooksis trepist alla ning peatud otse Marguse ees. „Sa ei taha, et Raul teid minu ja Mirkoga võrdleks? Oleme me siis napakad? Või olime... Igaljuhul, vasta!“
„Jaa! Ma ei taha, et mind teiesugustega võrreldaks! Te olete faking põikpead ja mina selline pole!“
„Sa oled armukade! Armukade tropp ehk mõtetu mees!“
Margus noogutas „Selge pilt.“ sisistas ta.
„Ma kaon!“ lausus Eliis vägisi pisaraid tagasi hoides ja jooksis majast välja. Kõik tundus sii rusuv. Kõik tundus nii... peale sunnitud. Jälle võrreldi teda ja Mirkot kellegi teisega! Jälle! Kas nad ükskord juba aru ei saa, et nende vahel on kõik läbi? End! Over! Forever!
Eliis peatus lõpuks Mirko vanemate maja ees – õigemini – majast alles jäänud rusude ees.
Umbes aasta eest oli toimunud meeletu tulekahju, kus olid hukkunud Mirko vanemad. Häirekeskusele teatas tulekahjust Mirko naaber. Oli kesköö. Tuletõrjujad olid kümne minutiga kohal, kuid päästa ei suudetud midagi. Oli kuulda appikarjeid, meeletut röökimist: „Palun aidake! Palun aidake!“
Mirko vanemad olid teisel korrusel lootusetult lõksus ja põlesid elusalt.
Alles hiljem, kui tuli oli kustutatud, pääseti majja sisse ja välja toodi mõned jäänused inimskelettidest.
Ja just sellele hetkel, kui Mirko sellest teada sai... soovis Eliis ülekõige tema kõrval olla. See oli ja jäi ainult unistuseks.
Selle aasta vältel oli Eliis olnud linna ainukese erasurnuaia pidev külaline. Talle oli see tee nii tuttav ja ka tol päeval, - kui ta mutta kinni jäi – oli ta ainuke soov tunda Mirkoga natukenegi lähedust ja seega ta sinna ka suundus.
Aga see oli minevik ja ees ootas tulevik. Kuid hetkel oli olevik. Valus, haiget tegev ja talumatu olevik.

Kohutavalt hää jutt!

Äitähh :)
Ma luban teile, et tänase õhtu jooksul tuleb ka uus osa :)

Ärge küsige midagi...



¤¤¤

Eliis kiikas korraks seljataha, veendumaks, et kedagi pole ja astus siis rusudele. Puu raksatas ta jalgeall ja tüdruk pidi ehamtusest kiljatama. Õnneks suutis ta selle maha suruda. Ta kõndis rusudel kinnisilmi, kujutades maja esimest korrust, liikudes kujutlispildi järgi toast tuppa: suur koridor, vasakul köök ja koridorist otse edasi elutuba. Elutoa kõrval asus valge uksetaga külalistetuba ja külaslistetoa ukse kõrval oli trepp mis viis teisele korrusele...
Vastu tahtmist avas ta silmad. Meeleldi oleks ta sisenenud mälestustemaailma, kus olid vaid tema ja Mirko. Seda aega oli küll vähe, aga see aeg tasus meenutamist.
Pärast aeglast ja pikka kõndimist jõudis ta maja taha, kus kunagi oli paiknenud rõdu. Üle puupilbaste ettevaatlikult ronides ja end alla libistates, jäi ta „rõdule“ istuma. Ta ei hoolinud sellest, et vettinud puupilpad ta teksadele plekid jätavad. Ta ei hoolinud sellest, et külm veebruari tuul võib teda haigeks teha. Teda ei huvitanud, et kevadjopega võib tal külm hakata...
„Sa Madisega ei peaks olema?“ küsis Mirko ja seisis Eliisi ette. Eliis vaatas talle tuimalt otsa.
„Ma ei taha. Mul on vaja mõelda...“ lausus tütarlaps mõtlikult. Mirko sättis end istuma ja vaatas Eliisile otsa.
„Mida sa üldse siin teed?“
Eliis kehitas õlgu ja tahtis kõva häälega öelda, et ta abiellub, kuid välja pääses vaid sosin. „Ma... Ma abiellun.“
Mirko noogutas „Ma tean seda ja..“ ta mudis oma sõrmi „sellepärast ma siin ka olen.“
Eliis tõstis pea, lükkas segava heleda juuksesalgu silmade eest ja vaatas Mirko pruunidesse silmadesse „Kuidas sa tead?“
„Bella helistas mulle.“ ütles noormees ja ohkas. „Ta ütles ka seda, et te plaanite abielluda minu sünnipäeval.“
Eliis ohkas ja tundis kuidas pisar mööda ta põsesarna alla voolab „Madis tahtis seda. Alles hilisemal järelemõtlemisel avastasin ma, et sellel päeval on su sünnipäev.“
„Madis tahtis!“ kordas Mirko „Sa tead ka, kui palju see mulle haiget teeb?“
Eliis noogutas. „Ma tean!“ ütles ta ja tõmbas õhku sisse, sisendades endale rahulikkust. Mirko lõi käsi kokku ja surus need rusikasse „Aga miks sa seda siis teed?“
Eliis kehitas õlgu.
„Kas sa armastad teda?“
Eliis kehitas õlgu, kuid siis noogutas kiirelt.
„Selge. Kas sa abiellud temaga vastutahtmist?“
Eliis raputas pead.
„Kurat, siis ei ole mul mingit põhjust talle tappa anda!“ urises noormees ja Eliis hakkas naerma. Mirko muigas ja vaatas Eliisi poole „Mis on?“
„Mis mõttega sa otsid põhjuseid, et talle kitli peale?“ küsis Eliis ja tõsines siis.
„No põhimõtteliselt selle pärast, et ta abiellub minu eksiga.“
„Ahnii. Sa loodad, et tüübi surnuks peksime aitab sul su eksi tagasi võita?“
Mirko ohkas ja vaatas maha „Ei. Seda kindlasti mitte.“
„Aga mida see lause siis tähendama pidi?“
„Ma lihtsalt lootsin.... Ma ei keeruta. Palun sind, ära abiellu temaga! Sul on veel võimalus!“ ütles Mirko, võttis Eliisi kätest kinni ja vaatas talle otsa.
„Ma ei saa seda teha. Ma lubasin talle ja mulle ei meeldi oma lubadusi murda!“ lausus Eliis vaikselt. Mirko ägestus, tõusis püsti ja virutas ühele puupilpale jalaga.
„Lubaduse pärast oled sa võimeline panema kannatama kaks inimest?“
Eliis ei vastanud midagi.
„Vasta!“ käratas Mirko. Eliis tõusis püsti ja lähenes Mirkole.
„Jah! Meie koos – pshh – see on ulme! Me pole kokkuloodud ja see, mis meie vahel keskoolis juhtus? Forget it! Mul läks su unustamiseks kaua ja lõpuks olin ma selle suutnud teoks teha, aga just sellel hetkel – ilmud sa taas mu ellu. See oli viga. Suur viga! Suurim, mida sa üldse oma elus teha võid!“
„Ma kahtlen selles. Mind su arvamus ei huvita. Ma ei lase sul abielluda ja sellega nii endale kui ka mulle haiget teha!“
Enne kui Eliis iitsatadagi jüudis oli ta Mirko seljas ja teel Mirko auto poole. Mirko avas ukse ja lükkas Eliisi tagaistmele ning sulges ukse. Kiirelt ronis ta ka ise autose ja sulges pudiga autouksed.
„Mida sa teed? Lase mind välja!“ kisas Eliis ja peksis rusikatega auto akent.
„Ma röövin su praegu ja kisa kui palju tahad.“ lausus Mirko ja andis gaasi.

Jejj uus osa tuli.
Ütlen niipalju, et mõned kirjavead jäid silma ja ma tahan jälle uut,.

See lugu läheneb lõpule.
Mõni osa veel ja ongi over.
Kriitikat ja sisukaid kommentaare paluks!




¤¤¤

Eliis istus auto tagaistmel käed ristatud ja vaatas mossis näoga aknast välja. Tal ei olnud õrna aimu ka, kuhu nad suundusid. Mirko polnud terve tee vältel midagi öelnud, vaid ümises rahulikult mingit tundmatut lauluviisi.
Väljas oli juba kottpime. Lõpuks surus Mirko jala pidurile ja jäi seisma. Ta kiikas tagavaatepeeglist Eliisi poole, kes tuima näoga aknast välja vaatas.
„Me oleme kohal.“
Eliis ei vastanud midagi. Tema tuim näoilme püsis kaljukindlalt ta näol. Kui Mirko vaid oleks teadnud, mis peitus tuima näo taga... Hirm, et Mirko võib temaga midagi teha oli osaliselt suurem, kui hirm tundmatu koha ees.
Mirko astus autost välja ja avas Eliisile ukse „Tuled ka või kavatsed tänase öö autos veeta?“
„Ole vait.“ Sisistas Eliis ja jäi auto kõrvale seisma. Värske õhk, pimedus ja tuule saatel liikuvad puud. Ta vaatas korraks vasakule, kiljatas ning rabas Mirkost kinni „Seal on midagi hirmsat!“ lausus ta ja värises nii külmast kui ka hirmust.
Mirko ainult naeratas ja võttis Eliisil käest kinni „See on maja, kus me täna öö veedame.“
Eliis tõmbus taas Mirkost eemale ja oli valmis talle vastu vahtimist virutama „Sa ütlesid mida!? Mina sinuga ühes majas? Idioot oled või?“ karjus ta.
„Ei ole. Või sa tahad sõita tagasi tundmatut teetpidi, kell,“ Mirko vaatas käekella „kell pool üks öösel?“
„Ma vihkan sind! Ma vihkan sind!“ karjus Eliis talle ja hakkas vihaselt maja poole sammuma.
Mirko viskas autovõtmed õhku ja püüdis kinni „I don’t think so, my dear.“

¤¤¤

„Miks sa mind siia tõid?“ küsis tüdruk, püüdes varjata värinat hääles.
„Sest... sest... Kurat, ma teadsin, et see on lollus. Bella helistas mulle ja siis ta tuletas mulle meelde majakest, kus meil kunagi klassiõhtu oli toimunud. Sind seal ei olnud. Ta ütles ka veel seda, et sa abiellud ning andis mulle märku, et me mängime „Võta või jätat“ Mul on võimalus kuni kahekümne esimese aprillini sind tagasi võita. Ma alustasin mõttetööga ja siin me oleme. Kahekesi. Eraldatud tsivilisatsioonist,“ rääkis Mirko ja lähenes Eliisile. Eliis taganes, kuni lõpuks jõudis seinani. Kuni ta lõpuks taipama hakkas, et teda lahutavad Mirkost vaid mõned sentimeetrid, kadus viimnegi lootus. Ta oli lootnud sellele, et kahekümne esimesel aprillil ta abiellub Madisega ning elab õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Kuid praegu oli see lootus muutumas.
„Kas mul ei ole enam mingit pääsu?“ küsis Eliis lõpuks.
Mirko raputas pead. „Ei ole.“
Eliis ohkas „Ma olen väsinud,“ lausus ta lihtsalt sellest teemast pääsemiseks.
„Seal välisukse kõrval on uks. Ava see ja mine keerdtrepist üles. Sa astud koridori ning paremalt teine uks on sinu magamistuba.“
„Minu? Sul on kõik ära plaanitud?“
„Ei, see on lihtsalt üks mitmetest magamistubadest siin majas ja selles magad täna sina.“
Eliis naeratas „Head ööd.“ Soovis ta ja läks.
Mirko jäi tüdrukule järgi vaatama, kuid keeras siis selja. Mõtetu! Ma aimasin seda... miks ma Bellat kuulasin? Mõtles ta ja vaatas pimedusse...

Eliis oli tunde voodis vähernud. Ta ei suutnud peletada eemale mõtteid, et ta on selles majas Mirkoga kahekesi. See tundus nii ebareaalsena... nii... ilmvõimatuna...
Ta tõmbas tekki endale veel rohkem peale ja ta vaatas vastasseina ning pidi kiljatama. Viivuks nägi ta seal justkui kedagi... Viirastust.
„Ma ei hakka hulluks minema! Ei hakka ja ma ei lähe Mirko juurde! Ei!“ pomises ta endale ja lõi rusikaga vastu voodit. „Ma lähen!“ ütles ta ja tõusis voodist. Ta pani tossud jalga ja võttis jope kaasa. Ettevaatlikult avas ta toa ukse ja piilus välja. „Kus ta olla võiks?“ küsis ta tasakesi ja talle jäi juhuslikult silma uks, mis oli tema toa uksest vaid kolm ust paremale poole minnes. Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas aglaselt edasi kõndima, kuni jõudis ukseni ning seisatas siis.
„Mirko?“ küsis ta vaikselt, kui tuppa sisenes „Oled sa siin?“
Ta pilk seisatas voodis istuval kogul. „Mida sa tahad?“ küsis Mirko.
„Ma ei julge... magada.. noh ja... ma mõtlesin... et...“ kokutas Eliis.
„Et mida?“ küsis Mirko taas ja tõusis püsit ning seisatas Eliisi ette.
Vaikus.
Vaikus.
Eliis tundis kuidas ta silmad pisaraid täis valguvad. „Ma igatsesin sind!“ lausus ta nuuksudes ja langes Mirkole kaela.

Teine osa: Pulmad.

¤¤¤

Mirko naeratas suurelt ja laialt ning kallistas Eliisi „Ma teadsin! Mul oli õigus!“ lausus ta. Eliis hakkas veel rohkem nutma.
„Tšš...“ ütles Mirko vaikselt.
„Palun... vabandust, et... ma sulle... haiget tegin... Ma... tõesti... lootsin....“ nuuksus Eliis.
„Sa ei teinud mulle haiget. Ma teadsin seda koguaeg, et sa ei suuda ilma minuta olla.“
Eliis pühkis käega pisarad ja vaatas Mirkole otsa „Mis edasi?“
„Edasi? Ah õigus.. Madis.“
Eliis noogutas.
„Tead, mul on ettepanek. Lähme tänaseks magama ja homme hommikul mõtleme edasi. Kuuldavasti on hommik õhtust targem.“
„Sobib. Ma siis lähen oma tuppa. Head ööd.“
Eliis hakkas lahkuma, kui Mirko tal käest haaras. „Ma ei lase sul minna,“ ütles ta ja tõmbas Eliisi enda vastu. Eliis ohkas ja suudles Mirkot ja koos vajusid nad voodile...

¤¤¤

„Ja mäletad meie üheksanda klassi paberisõda seal teises gümnaasiumis?“
„Jaa! Ma sain just load ja sa olid mu esikummi tühjaks lasknud.“
„Kas ei olnud mitte vastupidi?“
„Ei Mirko.“
Kell oli saanud üheksa hommikul. Eliis ja Mirko lamasid üksteise kaisus voodil ja meenutasid vanu aegu... Vanu, pööraseid aegu.
„Kallis,“ alustas Eliis.
„Jah?“
„Äkki me peaks end riidesse panema ja hakkama linna poole sõitma?“
Mirko suudles Eliisi laubale ja noogutas.
„Lähme.“
„Lähme.“
Eliis ja Mirko tõusid voodis istukile.
„Kus mu jope on?“
„Seal, kuhu sa selle eile jätsid.“ irvitas Mirko.
„Nähh, paha poiss. Ütle kus mu jope on!“ käskis Eliis vihaselt ja otsis toast oma jopet ning leidis selle lõpuks voodi alt. Irve näol, tõusis ta püsti ja vaatas Mirkole otsa. „Kes selle siia pani?“
Mirko köhatas.
„Ma löön su maha!“ ähvardas Eliis ning Mirko jooksis toast välja. „Ma saan su kätte, kallis.“ karjus ta ning jooksis Mirkole järgi.

¤¤¤

„KUHU KURAT SA MU ÕE VIISID?“ karjus Paul. Mirko ja Eliis muigasid ning Eliis näppis automakki.
„Metsa viisin.“ lausus Mirko.
„Eliis vihkab metsas käimist.“
„Muide, sa ei tunne mu musikest piisavalt hästi...“
„SINU MUSIKEST? ANDREA! MUL LUULUD!“ jätkas Paul kisamist. Eliis naeris juba kõht kõveras ning võttis telefoni siis enda kätte.
„Ära karju. Ta viis mu jah endaga metsa. Täpsemalt metsamajja. Me veetsime öö koos ja oleme nüüd teel linna poole.“
Paul tegi teiselpool telefonitoru kõrvulukustava huilge. „Te olete taas koos?“
„Kolm, kaks, üks,“ luges Eliis ning nad hüüdsid Mirkoga koos: „Jaa!“
„Nüüd on üks asi kindel. Ma kuulen juba luulusid, mitte ei näe neid enam.“
„Paul! Ära naljata. See on tõsi! Me oleme taas koos ja seekord loodetavasti igaveseks.“
Mirko võttis telefoni uuesti enda kätte. „Ma parandan väikese vea. Mitte loodetavasti vaid päris kindlasti. Nüüd ma lõpetan. Toon su õeraasu lähima tunni jooksul koju. Kutsu rahvas Eliisi majja kokku, kaasaarvatud Madis ja Emmi.
Mul on neile kõigile väike teade. Eliisiga oleme juba asjad sirgeks rääkinud.
Nüüd ma lõpetan kõne, sest roolis olles on teatavasti väga ohtlik telefoniga rääkida. Nägemiseni!“ ütles Mirko ja vajutas: lõpeta kõne nuppu.
Eliis vaatas talle küsivalt otsa „Mis plaan?“
„Ma nimelt kavatsen sind naiseks paluda...“

Hahaa.. Pauli reaktsioon oli äge.

Ja mu nummimeeter on laeesss. Nii armas..

See kuidas nad vanu aegu meenutasid ja.. taga ajasid ja.. Ja see viimane lause.. GAAAAAAAAAAAAAH



UUUUUUUUUUUUTTTTTTTTTT!!!!!!!!!

„Uskumatu,“ lausus Eliis ja vaatas peeglisse. „Homme...“
„Jah, homme sa abiellud,“ ütles Brita ning kallistas õde. „Meie pere pesamuna abiellub homme!“
Eliis naeratas „Ja meie vanem õde, kellel koguaeg meist kolmest ainukesena kaine mõistuspüsib, abiellub kolme päeva pärast.“
„Ohjah...“ ohkas Brita „Oijumal, ma hakkan nutma!“ ütles ta ja pööras selja. Eliis naeris. „Brita siis! Me oleme üksteise pulmades ära, näeme, kuidas me abiellume ning lähme isegi samal ajal lennujaama, ainult erinevate lennukitega erinevatesse kohtadesse pulmareisile.“
„Aga ikkagi... No, ma mõtlen seda, et kui me abiellume siis... siis me ei saa enam olla... vabameelsed. Me oleme siis abielu naised ja lapsepõlv on sellega ka läbi.“
Eliis vaatas maha ja klõbistas küüntega vastu Brita toa aknalauda. „Sul on õigus. Homme jätan mina lapsepõlvega hüvasti ja kolme päeva pärast teed sa niisamuti.“
„Jah, meist saavad Täiskasvanud.“
„Yeah, adults,“ muigas Eliis.
Korraga hakkasid õed naerma ja siis korraga olid jälle tõsised. „Mul on nii neetult kahju, et ma alles paari aasta eest sain aru, kui tore õde mul on.“
„Kuss! Ole vait! Jätame selle homseks. Homme nutame kõik koos ja siis lähed sa altari ette.“
Eliis pühkis pisara, mis mööda ta põske juba alla „Tjah. Kuule, aga ma tahaksin nüüd mõnda aega üksi olla... Ma lähen oma tuppa.“
„Jah, muidugi,“ ütles Brita.
Eliis naeratas, tõmbas Brital käega üle õla ja läks siis oma tuppa.
Ta sulges kindlalt ukse ja vaatas oma tuba. Tema tuba. Tuba, mille seinu katsid erinevate artistide postrid. Voodi. Suur baldahhiinvoodi – pruunid postid ja roosa läbipaistev riie. Mustad voodipadjad ja must vooditekk, millel suur punane süda ja sisse kirjutatud: I love you. Loomulikult oli ka voodilina must.
Suur aken, millel ees õrnkollased kardinad ja kaunis väljavaade Jugapuude suurele hoovile....
Akna ja voodi vahel oli öökapp, millel püsis avatuna päevik. Pastakas selle kõrval. Tema päevik. Tema armas vana päevik, mille ta oma pulmapäeva hommikul kavatses ära põletada ja sellega koos oma lapsepõlve ulakused maha matta.
Eliis näris huult ja kõhkles. Ta ei teadnud, kas kirjutada viimane sissekanne või ei..
Siiski ta otsustas „jaa“ kasuks.

Täna on kahekümnes aprill.
Homme on kahekümne esimene aprill ja sellel päeval ma abiellun.
Ma ei oska siia midagi kirjutada...
Ma nagu tahaks, aga..
...aga sõnu nagu pole...
Mida see tähendab? Kas ma olen närvis? Kas ma kardan?
Jah, ma olen närvis. Ei, ma ei karda, sest homme ma abiellun Mirkoga, keda ma siin ilmas ülekõige armastan.
Nüüd hakkab jutt tulema ()
Meil on topeltpulmad.
Mina ja Mirko. Bella ja Kevin.
Alguses pidi olema kolmikpulmad, aga Ines ja Margus suutsid jälle tülli keerata. Selle kahe kuu jooksul on nad rohkem tülitsenud, kui õnnelikud olnud. Ütle nii, et sajast protsendist on nad 89 protseni tülitsenud. Jube (:S)
Ma ütlen põhjenduse ka. Nimelt, Ines muretseb Jake’i pärast. See on ju INIMLIK! Kuid mida arvab Margus sellest kõigest? Ta arvab nimelt, et Ines ei armasta teda enam. Ühesõnaga – armukadetseb! Mirko on temaga rääkinud, Kevin on temaga rääkinud, Kaido ja kes iganes veel! Isegi meie. Tema ütles: tema oma arvamust ei muuda, plaplapla! Tropp. Mõttetu mees.
Ma ütlen nüüd oma arvamuse: võibolla olekski parem, kui Ines ja Margus lahku läheksid. Ma kohe põhjendan ka. Üleeile, oli meil grillpidu. Õues on suhteliselt soe juba ja tuld sai teha küll. Nii, kõik olid juba kohal ja siis alles sõitis ette Marguse auto. Inesil oli ees tuim pilk ja ta oli kuidagi krampis, kui Margus talt ümbert kinni hoidis. Asi tundis väga väär. Lõpuks, viskas mul üle! see feik naeratud Inesi näol ja see, et ta pidevalt oma paremat silma varjas – oli kahtlustäratav. Kutsusin Inesi endaga korraks kööki, väitega, et aidaku mul õlut külmkapist tuua. Ta tuli kaasa. Ma küsisin, et mis on? Ta oli vait ja hakkas siis nutma ja näitas oma sinist silma. Mul vajus suu lahti! Nagu, MIDA?! Margus oli teda löönud. Mirko tuli ka sel hetkel kööki ja siis nägi ta Inesi sinist silma. Ta vandus ja lubas Marguse maha lüüa. Ines hakkas meeneheitlikult anuma ja keelas meid. „Ta ju teeb seda uuesti! Kes juba kord on naisi löönud, sellele ei jää see esimeseks ega viimaseks korraks!“ ütles Mirko. Selle peale oli Ines vait ja tormas esimese korruse tualetti.
Mul oli teda valus vaadata... ja nende tüli... õõh.
STOP!
Postitiivseid uudiseid ka, vm ma hakkan vesistama...
Nii, Henriette ootab kaksikuid. Viies kuu läheb... oeh...
^^^^^^^^^^^^^^
Nii, käes! Ma kardan. Ma põen. Ma... närvan. Ma abiellun homme ja... segased tunded on... Miks mul on tunne, et ma teen vea? Ma ju abiellun Mirkoga! Mirkoga, kes... on mu elu... päike pilvises päevas ja... kõik! Ma enam ei mõtle sellele. Oeh..
^^^^^^^^^^^^^^
Homsest siis: (kui kõik ikka plaanidekohaselt läheb ())
Kell 9 on mul juuksur ja meik. Planeeritud on sellele ca kaks tundi. Umbes 11 hakkan ma kleiti selga panema. Kuidas kirjeldada kleiti? Ma ei kirjeldagi seda. See ei ole sinuasi.
Kell 12 on aeg kinni pandud Perekonnaseisu ametisse. Kell 12 saab minust abielunaine.
Nüüd ma lõpetan...
Äitähh, päevik, et olid minuga need aastad... Äitähh, et oled suutnud mu saladusi nii kiivalt endas hoida. Äitähh, et mind välja kannatasid... Äitähh, et olemas olid...
Homme saab sinust vaid tuhaks põlenud lehehunnik...

Sa tead, et ma ei oska siia midagi kirjutama.

Ta ei tee viga.. sa ära mitte panegi selliseid mõtteid talle pähe.
Väga hea osa oli..
Ja see Inese ja Marguse värk.. NO okei.. eks kõik ei saa jah oma häppiendi..

Peaasi et Eliis ja Mirko saavad xD

UUUUTTTT!!!!!!

Uus osa üle nädala aja :)
Enioy!
Muide, Murtagh, see viga enam ei kordu

¤¤¤

Eliis pani pastaka käest ja keeras voodis selili ning vaatas lage.
„Mh, masendus tuleb peale,“ pomises ta, tõusis püsti ja lahkus toast.
„Brita!“ hõikas Eliis esikust „Ma lähen sõidan autoga ringi! Õhtuks olen tagasi!“
Brita ilmus trepimademele muie näol „Ega sa juhuslikult Mirko juurde minna ei kavatse?“
„Ei. Kuigi kiusatus oma suur, aga ma ei lähe. Ta peab mind terve oma elu kannatama, seega jätan talle tänase vaba õhtu.“
Brita naeris. „Olgu nii.“
„Nägosh.“ ütles, läks majast välja, istus Audisse ja võttis suuna endalegi teadmata paika.

Eliis jättis auto ranna parklasse ja astus mööda niisket liiva edasi mere poole. Tuul oli tugev ja seega oli rannas palju jahedam, kui linnas. Eliis kohendas dressipluusi ja märkas eelmal kivide juures üht kogu. Eliis kõndis lähemale ja õigepea oli talle see inimene teada. Kivil istus Ines.
„Ines!“ hõikas Eliis ja jooksis kivi juurde. Ines pööras pead ja kui ta nägi, kes teda hüüdis, peitis ta näo põlvede varju.
„Mis sa siin teed?“ küsis Ines tuimalt ja pani päikeseprillid ette.
„Ma tulin siia.. mõtlema. Homne päev läheneb.. ja... ma olen segaduses ja... ma pean leppima mõttega, et homme saab minust abielunaine.“
Ines aevastas ja ohkas „Ohjaa... homme. Homme on su elu õnnelikeim päev. Mida siin veel üldse mõelda?“
„Jah... Jah... Jah. Sul on õigus.“
Ins naeratas ja hüppas kivi pealt maha.
„Sõbranna, mul on tunne, et ma homme su pulma ei tule,“ lausus Ines kurvalt.
Eliisil vajus suu lahti – sõna otseses mõttes – „Miks?“
„Margus. Me läksime täna meeletult tülli,“ Ines ohkas ja lehvitas käega tuult.
„Püha müristus?! Miks ometi? Veel poole aasta eest olite te armunud paar!“ ahastas Eliis.
„No... ma käisin täna hommikul poes. Oli vaja kohvi osta. Jõudsin siis poe ette ja olin auto ära parkinud, kui ma nägin Jake’i. Vaatasin teda pikalt ja olin väga üllatunud. Ta tuli minu suunas ja siis me rääkisime mõnda aega. Oeh. Noh ja siis ta küsis minult ühe küsimuse. Nimelt, miks ma päikeseprille aprilli kuus kannan? Ma üritasin vastamisest kõrvale põigelda, kuid see ebaõnnestus mul. Siis sai ta teada, et Margus mind peksab....
Mul helises telefon ja helistajaks oli Margus. Ma võtsin telefoni vastu, aga Jake krabas minult telefoni käest ja karjus Margusele midagi.
Jake käskis mul koju minna ja politsei kutsuda, kui Margus midagi üritab.
Ma läksin ja mida lähemale kodule ma jõudsin, seda rohkem hakkasid mul käed värisema. Ma pidin selle pärast peaaegu teisele autole sisse sõitma.
Peatasin auto meie kortermaja ees. Õõh, see oli nii vastik. Mul süda kloppis, nutt oli kurgus ja käed värisesid. Isegi võitit ei suutnud luku auku panna!
Avasin korteriukse ja mind tabas löök kõhtu,“ ütles Ines ja hakkas nutma „Ma anusin, et ta mind ei lööks! Ma anusin ja ütlesin, et meil ei ole Jake’iga mingit kuradi afääri! Kuid kas tema uskus mind?! EI! Kui ta mulle rusikaga vastu nägu virutas.. sai minul villand. Ma tõusin püsti – hoolimata sellest, et mul nina oli verine ja kõik kohad valusad – ja ütlesin talle, et ma lähen ära. Mul oli vaja seda öelda! Ma ei saa lubada seda, et ta mulle liiga teeb! See on ülekohtune! Tema ütles nagu alati: ära mine, me oleme kokku loodud, meil on „eriline“ suhe. Pshh! Ta hakkas jälle vabandust paluma ja lubas, et ei tee mulle iial haiget... Raisk! Valetaja selline! Ma võtsin spordikoti, toppisin ettejuhtuvad asjad kotti ja jooksin välja. Põgenesin. Margus karjus korteriukselt: ma tapan su ära! ma tapan su ära! Nuttes jooksin autosse ja vajutasin gaasi põhja. Mu ainus mõte oli, et ma pean selle hullu juurest põgenema ja – ma sain sellega hakkama!
Sõitsin siis siia ja viskasin telefoni merre. Igaksjuhuks. Mereveega puhastasin ka oma näo. Vastikult valus oli...“
Eliis naeris õnnest ja lõi käsi kokku. „Väga tubli olid, et nii tegid.“ lausus ta ja kallistas sõbrannat. „Aga, miks sa siis homme mu pulma ei saa tulla?“
„Esimene asi: Margus tuleb sinna. Teiseks on mul plaan linnast lahkuda.“
„No ja siis?! Me saame Margust ignoreerida või keegi meestest võib ta välja visata! Tema pärast ära küll tulemata jäta! Palun sind, ära mine täna linnast ära. Palun. Mu elu tähtsamail päeval tahan sind ja Bellat enda kõrvale!“
Ines naeratas „Ma teen, mis ma teha suudan. Kuid, kui sa homme hommikul üles ärkad, siis piilu oma autot. Kui kojameeste vahel on kiri, siis ma olen juba linnast kaugel. Kui kirja seal ei ole, olen su pulmas.“
Eliis tundis, et ta hakkab nutma. Ines juba nii kui nii pooleldi nuttis, niiet miks tema ei võiks?
„Kuid, mis sa ise arvad?“ küsis Eliis nuuksatas.
„Ma arvan, et kui ma praegu autosse istun, siis ma vist lähen.“
Eliis ja Ines kallistasid korraga teineteist ja nutsid. See oli nii... valus hetk neile mõlemale. Korraga eelamdus Ines Eliisist. „Ma lähen nüüd. Kuid tee nii nagu me rääkisime homme, eks.“
Eliis noogutas ja Ines pööras selja ning lahkus rannast. Eliis vaatas, kuidas sõbranna autosse istub, tagurdab ja minema sõidab. Eliisi valdas see hetk täiesti tühi tunne...

Eelviimane osa ! :)
Kriitkat? (A)



¤¤¤

Käes oli kahekümne teise aprilli hommik.
„Eliis! Sa abiellud täna!“ karjus Brita, kui Eliis tuppa astus. Eliis avas silmad ja samal hetkel kargas voodis istukile. „Täna?!“ kisas ta. Brita noogutas ja Eliis kargas voodis püsti ja hakkas hüppama. „Täna. Täna! Täna!“ Brita ühines temaga. Samal hetkel astus Paul toa uksest sisse ja tal avanes järgmine vaatepilt: kaks täiskasvanud naist, kes hoidsid käest kinni, hüppasid voodi peal nagu viiesed.
„Õekesed, kell on pool üheksa ja mind paluti teid juuksurisse sõidutada.“
Brita ja Eliis jõid seisma ja vaatasid korraks, mis neil seljas on.
„Brita... Eliis?!“
„Jaa, me tuleme,“ lausus Eliis ja naeris. Brita hüppas voodilt maha ja lausus: „Ma arvan, et topi ja põlvpükstega me juuksurisse ei lähe.“
Paul irvitas ja läks ees toast välja. Brita läks Pauli järel.
Eliis ohkas õnenst ja kukkus voodile pikali. Täna, täna, täna! Kõigest mõni tund veel temast saab Mirko abikaasa. Mõni tund tundus nagu sajandina... Kuidas ta Mirkot igatses... Kaks päeva tundus nagu terve igavikuna.
Kuid siiski. Mida kauem ma jokutan seda hiljem jõuan ma juuksurisse ja mul on võimalus pulma hiljaks jääda. Ptü, ptü, ptü. Mõtles Eliis ja sülitas kolm korda üle õla. Ebausk.
Eliis naeratas, tõusis püsti, pani selga teksad, lilla tuunika, peale boolero.
„Ma olen valmis!“ hõikas ta, kui trepist alla läks. Brita kõndis Eliisi järel ja Paul tuli kõige viimasena.
„Tead, me oskame ise ka autoga sõita,“ lausus Eliis.
„Mulle anti ema poolt range käsklus, et ma pean vaatama, et Eliis Mirkoga ei kohtuks. Seega, olen mina täna teie sohver. Me lähme minu autoga.“
Eliis ja Brita ohkasid „Okei.“
„Teie järel mu daamid,“ naljatles Paul ja lasi Eliisi ja Brita uksest välja.
„Teie ees mu härra,“ irvitas Brita.

¤¤¤

„Nii, vaatame teid nüüd üle,“ ütles Anna (Eliisi, Pauli ja Brita tädi) ja pööras tooli, milles Eliis istus peegli poole.
„Wow,“ ahhetas Eliis ja vaatas end. Eliisile vaatas peeglist vastu hoopis teine tüdruk, kes salongi sisenenud oli. Tumedad juuksed olid otstest veidi lokkis, külgedelt olid punutud patsid ja need siis taha patsi kinnitatud ja langesid perfektselt õlgadele.
„Wow,“ lausus Brita, kui teisest ruumist tuli ja oma õde nägi „Sa oled super, Eliis.“
„Äitähh,“ ta tõusis püsti ja vaatas lähemalt oma meiki. Tagasihoidlik meik, mis sobis tema tumedama nahatooniga ideaalselt. Kuid ega Britagi halvem välja näinud. Satäänid juuksed olid pandud taha krunni, välja oli jäetud kaks juuksesalku, mis olid kelmikalt lokkis. Meik oli heleroheline, vastavalt pruutneitsi kleidi värvile.
„Äitäh,“ ütlesid Eliis ja Brita.
Anna naeratas „Näeme siis pulmas.“
Tüdrukud noogutasid ja lahkusid salongist ning lisasid kiirelt neid ootavasse autosse. „Te näete vaimustavad välja,“ kiitis Paul. „Muide, Andrea helistas. Nemad said ka oma soengute ja meikidega valmis ning ootavad meie juures.“
„Aga mis sa ootad siis? Gaas põhja ja meie juurde!“
Eliis heitis pilgu kellale. Ainult üks tund oli tema pulmani jäänud. Vaid kuuskümmend minutit. Kolmtuhat kuussada sekundit...

¤¤¤

Kell oli 11:45. Eliis ja pruutneitsid said lõpuks ometi valmis ja vaatasid end peeglist. Eliisil oli seljas valge kleit, mille alumine osa oli väga kohev ja valged kingad. Pruutneitsitel ehk Brital, Bellal, Andreal ja Inesil olid seljas rohelised, hästi liibuvad kleidid ja roheline meik. Kõik oli perfektne!
Eliisi toa uks läka valla ja sisse astusid Brita ja Eliisi vanemad.
„Me ootame all,“ lausus Bella ja nad läksid, jättes tuppa vaid Brita, Eliisi ja nende vanemad.
„Noh tütar! Ongi käes!“
Eliis punastas „Jah issi, see ongi lõpuks käes.“
„Meie pesamuna. Kes seda oleks uskunud, et tema kõige varem abiellub?“ ütles Eliisi ema ja tundis, kuidas tal pisarad silma tulevad. Brita naeratas ja kuivatas parema käega ema silmast pisara „Ema! Isa! Ärge ajage mu õele nuttu peale! Palun, mulle ka mitte!“
Ema naeris ja ohkas „Jah. Teil on õigus! Brita, aga sinu pulmas, ma ei ole kindel, kas suudan pisaraid tagasi hoida.“
Paul pistis pea uksevahelt sisse „On aeg.“ Lausus ta ja läks alumisele korrusele tagasi.
Eliis tõmbas ninaga ja kuivatas salvrätiku abiga silma tikkuvad pisarad.
„Lähme,“ ütles ta.
„Lähme,“ ütlesid Brita ja nende vanemad.
Eliis, Brita, Andrea, Bella ja Ines istusid valgesse autosse, mille kapotti ilustas pärg valgete roosidega.
Henriette andis signaali ja sõit Perekonnaseisu ameti poole võis alata. Eliis pabistas kohutavalt. Kuid, kes tema asemel poleks pabistanud?

Külalised (ca 150) inimest, Kevin, Paul, Kaido ja Mirko olid oma koha leidnud. Kell sai juba kaksteist päeval, kui sisse astusid pruutneitsid ja asusid oma kohtadele. Henriette leidis endale koha Alexi kõrval ja noored suudlesid tervituseks.
„Näen ma ikka hea välja?“ sosistas Mirko pidevalt valget ülikonda sättides.
„Näed, näed! Mis sa pabistad?“ küsis Paul irvitades.
Trummipõrin.
Mängima hakkas traditsiooniline pulmaviis ja teise toa uksed paiskusid lahti. Lävel seisid Eliisi isa ja Eliis tema käevangus. Rahvas saalis tõusis püsti ja plaksutas, kuni Eliis Mirkoni jõudis. Mõlemad naeratasid ja Eliis isa andis oma tütre üle sõnadega: hoia teda, poiss! Mirko noogutas.
„Alustame,“ ütles kohale kutsutud vaimulik.
Saalitäis rahvast jäi vait.
„Oleme tulnud täna siia, et panna paari kaks noort armunut.
Mirko Kasek – kas sa võtad Eliis Jugapuu enda seaduslikuks abikaasaks ja lubad teda toetada nii õnnes kui õnnetuses, nii vaesuses kui rikkuses?“
„Jah, olen,“ lausus Mirko ja libistas hõbedase sõrmuse Eliisile sõrme.
„Kuid kas sina – Eliis Jugapuu – võtad Mirko Kaseku enda seaduslikuks abikaasaks ja lubad teda toetada nii õnnes kui õnnetuses, nii vaesuses kui rikkuses?“
Eliis naeratas „Jah,“ ütles ta ja libistas samuti hübedase sõrmuse Mirkole sõrme.
„Kuulutan teid meheks ja naiseks! Peig võib pruuti suudelda!“ kuulutas vaimulik.
Kõik saalis tõusid püsti ja plaksutasid. Mirko võttis Eliisilt ümbert kinni, sosistas: „Ma armastan sind!“ ja suudles Eliisi...