Täiskasvanud. ( järg Pubekatele :) ) [ LÕPETATUD! }

*Ei löö mind maha
*KRIITIKAT!
Äitäh!


¤¤¤

„Niih,“ pomises Eliis ja astus peegli ette. Mustad teksad, valge top ja tumedad juuksed kõrges patsis. „Sobib.“ ütles ta ja suundus esimesele korrusele. Ta võttis nagist oma isikliku tumerohelise wolksvageni võtmed, mille oli ta kooli lõpu kingiks vanematelt saanud ja lahkus majast.
Kõigepealt... kohalik järveke. Mõtles ta ja käivitas autol mootori. Ta pani automaki mängima ja suvalisest raadiist tuli „The Reason“ kellegi suvalise esituses, keda Eliis ei teanud.
„And the reason in you, and the reason is you.
I’m not a perfekt person, i’m never meant to do this things i do.“ olid laulusõnad.
Kostis vaikse ohe.
„Ma ei olegi perfektne inimene.“ kostis Eliis pohhuistlikult, toetas selja istme vastu ja vajutas gaasi. „Vaatame siis, palju sa välja annad.“

¤¤¤

Helesinine taevas, ilma väikesegi pilvetupsuta, päike säramas kõrgel taevalaotuses.
Eliis parkis auto ühe puu ja musta Toyota vahele.
„Ma teadsin, et sa siin oled.“ lausus Eliis Mirko seljatagant.
„Ja ma teasdin, et sa siia tuled.“ ütles noormees omakorda.
Eliis astus aeglaselt sillale, võttis plätud jalast, istus Mirko kõrvale ja pani jalad vette. Aeglaselt neid liigutades, vaatas ta lõpuks Mirkole otsa. Noormehe silmad olid liikumatud, suunatud pingsalt teisele kaldale.
„Miks... sa Emmi juurest lahkusid? Ta on väga mures.“ lausus Eliis lõpuks.
Mirko irvitas ja tõmbas ninaga „Ma tean seda, Eliis.“ lausus ta vaikselt, samas kindlalt.
Vaikus...
Ainult kerge veesulin.
„Ma.. siis.. lähen. Helistan Emmile, kui metsavahelt välja jõuan ja teatan, et sinuga on kõik korras.“ ütles Eliis.
„Ei,“ ütles Mirko järsku „Palun jää.“ anus noormees, hoides Eliisilt õrnalt paremast käest kinni. Eliis tõmbas õhku sisse.
„Ei, ma ei saa. See oleks reeglite vastane.“ Lausus Eliis ja hakkas vaikselt tundma, et tal jääb õhust puudu.Tuul puhus õrnalt paremalt poolt, kus istus just Mirko ja see tõi Eliisi ninna Mirko lõhna ja ta lõhnal oli üks mõju – see võis uimastada. Viia pilvedesse lendlema... Viia unistuste maale...
„Mis kuradi reeglite vastane? Mida sa ajad? Lihtsalt.. palun ära mine...“
„Esiteks suudlus, teiseks see, et me siin metsavahel järvekese ääres kahekesi istume – viie minuti tee kaugusel telefonilevist ja inimestest ja... reaalsusest.“
Mirko ohkas. Eliis tundis seda tooni. Noormees hakkas ärrituma.
„Ma lihtsalt pean... Muidu..“
„Mis muidu?“ huvitus Mirko ja lükkas Eliisi näo eest segava juuksesalgu „Mis muidu on?“
„Muidu on lihtsalt see, et ma hakkan siin uluma ja karjuma ja lõpuks langen sulle kaela!“ ütles Eliis teeseldud vihaga ja tõusis püsti „KAS SEDA SA TAHADKI?“ karjus ta, hoides vägisi pisaraid tagasi „Sa olid läinud... ma olin sellega leppinud. Ma olin harjunud mõttega, et ei näe sind enam iial... ja just nüüd... tuled sa tagasi!?“ karjus Eliis ja vajus põlvede peale maha. Mirko nihutas end Eliisile lähemale.
„Tead kallis, just seda mul oligi vaja kuulda.“ lausus Mirko hoolivalt ja pani võttis Eliisi enda embusesse.

minu jaoks ikkagi liiga lühike, ma ootaks osa mis on 15 wordi lehte see rahuldaks mind.

kriitika: kirjuta pikemalt.


kriitikat veel: kirja vead ikkagist :O

ei oska välja tuua, aga paar tükki ikka oli ><

või olen ma ise kirjaviga, endal on ka see viga küljes et vead on igas lauses


e d a s i


kriitikat jälle: iga sekund uus osa:D

Ta ütles kõik kriitika ära ^^
Kirjavigade koha pealt.. viimases lauses oli.. lausus Mirko hoolivalt ja pani võttis Eliisi enda embusesse.
Et kas ta siis pani või võttis. Aga no.. Sa tead mida ma tahan.

UUT!! tahan ka.

Ta pani automaki mängima ja suvalisest raadiist tuli
raadist?

ehh, raadiost

Kostis vaikse ohe.

vaikne* :)

„Miks... sa Emmi juurest lahkusid? Ta on väga mures.“ lausus Eliis lõpuks

ma arvan et paremini oleks nii: ,,Miks...Miks sa Emmi juurest lahkusid?"



„Ei,“ ütles Mirko järsku

viga pole, aga järsult sobiks lihtsalt paremini järsku asemele:D


said oma kriitika ><

Vabandan!
Suutsin endale keelud kaela mässida ja seega tulevad osad harvemini. Kuid olge rõõmsad!
Sel ajal, kui ma arvutisse ei saa, jätkan jutu kijutamist käsitsi, niiet jah. Siis saate korraga rohkem osi, kui agelaselt ja vähem osi.


¤¤¤

„Kallis?“ kordas Eliis ja tõusis järsult püsti. „Mine kanni!“ lausus ta ja põhkis pisarad.
„See on ju tõsi!“
„Ei.“
„Ja.“
„Ei!“
„Ja!“
„Ei!“
„Kuradi põikpea oled sa siiani.“ naeris Mirko ja tõusis püsti, jäädes Eliisi ette seisma.
„Ja sina samuti. Sa pole üldse muutunud.“ muigas tüdruk.
„Sa kohe ei või endale tunnistada, et sa armastad mind siiani?“
„Ma – virutan – sulle – ja – sa – lendad – vette.“ hoiatas Eliis selle peale ja viibutas nimetissõrme. Mirko krabas sõrmest kinni.
„Ma ei usu su ähvardusi. Ise tead! Tõmban su endaga kaasa siis!“ hoiatas ta Mirko surmtõsiselt ja Eliis tõmbas oma sõrme ära.
„Sõida sitaseenele!“
„Sa pole muutunud.“ ütles Mirko endiselt rahuliku tooniga hääles.
„Olen! Ma pole enam armunud!?“ valetas Eliis juba kiusu pärast.
„Ja kellesse sa armunud pole?“ naeris Mirko taas.
„Sinusse!“
Mirko ilme muutus. „Mille kuradi pärast sa endale valetad? On sel mingi põhjus? Ma märkasin mis ilmega sa peoõhtul mu autot vaatasid. Paraku nägin ma ka seda, kuidas sa segaduses akna poole vaatasid, arvates, et nägid mind. Ma tundsin selle pilgu ära! See oli igatsev, armastav ja samas üllatunud!“
„Jää vait!“ käskis Eliis.
„See oli seesama pilk, millega mind tihti kaks aastat tagasi vaatasid! Mul oli see meeles.“
„JÄÄ VAIT!“ käratas ta lõpuks „See pole tõsi!“
„ON!“
„Ei ole!“
„ON!“
„Kui sa teadsid, et sind armastan, miks sa tol päeval siis haiglast lahkusid? Kui sa oleksid kasvõi minutigi kauemaks jäänud, poleks me praegu sellises olukorras!“ purkas Eliis ja kattis käega suu.
Mirko vaatas tüdrukult kulm kortsus otsa „Sa mõtlesid sellega seda, et me oleksime siiani õnnelikult koos?“
Eliis noogutas. Mirko keeras selja ja ohkas.
„I.....“
„Hakkab pihta! Sa hakkad kõiges mind süüdistama!“ ei laskus Eliis Mirkol lauset lõpetada.
„Hakkan ma jee,“ sarkastitses Mirko „Sa tegid mulle kõik ju selgeks. Ma mõtlesin, et okei siis ja kadusin!“
Eliis puudutas noormehe õlga, tõusis kikkivarvukile ja sosistas: „Minusugust põikepead oleks saanud vaikima sundida vaid suudluse ja kolme sõnaga.“
„Siis teen ma seda nüüd,“ pomises Mirko. Ta keeras end näoga Eliisi poole ja tõmbas tüdruku enda vastu „Ma armastan sind.“ ütles ta ja suudes Eliisi.

lapsuke, ikka vead vead ja vead



E D A S I


ma lähen hüsteeriliseks juba :S

VanniJenny - ma tean, olen lootusetu
Padjanägu - ma olen meelitatud Kirjanik? Sinnani on veel aega


¤¤¤

„Seebiooper!“ ütles Eliis ja tõmbus Mirkost eemale. Noormees pööritas silmi.
„Mis jälle on? Ma tegin nii! Ma.. teen jõupingutusi, et sinuga taas koos olla!“
Eliis vandus mõtteis „Meie vahel on kivisein. Kiviseina nimeks on blondide juustega, sama blondide ajudega ja Alfa Romeoga sõitev Emmi.“
Mirko hakkas tahtmatult naerma „Jääb mulje nagu sa oleksid kade,“ kõõksus noormees.
„Ära isegi mitte looda Mirko! Emmi peale ei oleks ma ka siis kade, kui ta... ta... võidaks lotoga miljardi.“ Ja sinu, mõtles ta. Aga nüüd ma lähen,“ ütles ta tõsiselt. Mirko mühatas.
„Head aega!“ lausus Eliis ja võttis suuna parkimisplatsi poole. Vaatamata kordagi tagasi.
„Mine siis!“ hõikas Mirko talle ja pööras end näoga järve poole. Noormees tõmbas käega läbi juuksepahmaks ja ohkas. Ta võttis telefoni ja helistas Emmile.
„Tsau kallis...“

¤¤¤

Take me by the hand,
Take me somewhere new.
I don’t know who you are, but i...
I’m with you,
I’m with you...
Oeh..
Eile... Täna... kolm korda suudles Mirko mina ja ma... tahtmatult suudlesin teda vastu. Kirjeldamatu kogemus. Tema...
Miks on see küll nii, et inimene, keda sa armastad ja kõigest väest unustada püüad püsib su eluteel ees nagu tabalukk rauduksel?
Ma vahetan nüüd kardinaalselt teemat!
MIRKOL ON ÜLISUUR EGO! Ta on täielik egoist! Jõle heal arvamusel. Tõest arvab, et ma SIIANI teda armastan (paraku on see tõsi. Eliis, sa oled idioot!)
„Mille kuradi pärast sa endale valetad?“ plaplapla!
Eliis pani pastaka käest ja talle meenus Madis. Noormehele mõtlemine tõsi tahest tahtmata Eliisi näole naeratuse.
Huvitav, kas Madis on vaba?
Sebiks ära...
Päevik, ausalt, ta on sümpaatne ja armas ja...
Kas on võimalik, et ma armun temasse ära?
Vastus: JAA!
Ma annan vande: Mina, 18 aastane Eliis Jugapuu... annan lubaduse, et...
Pisar langes paberile ja ajas natuke tinti laiali. Eliis sodis laiali läinud koha korrektoriga üle ja alustas uuelt realt.
Mina 18 aastane Eliis jugapuu annan lubaduse, et unustan Mirko. Alates järgnevast hetkest on Mirko minujaoks minevik. MI-NE-VIK!
Eliis tõmbas käeseljaga üle näo.
„Ma unustan su. Unustan, unustan, unustan!“ ütles Eliis.
Süda ütles ühte asja, mõistus teist ja Eliis kolmandat. Kui süda käskis Mirkot mitte ära unustada ja tunnistada noormehele oma tundeid, mõistus käskis oma tunnete üle järele mõelda siis Eliis... tahtis üldse ära unustada... Südame ja mõistuse arvates oli see suur viga ja enesele valetamine.
Mis see muud olla võiski?

¤¤¤

„Noh, räägi!“ nõudis Bella ja avas päikesekreemi tuubi ning hakkas endale päikesekreemin peale panema.
„Ma unustan Mirko!“ kilkas Eliis õnnest. Vale. Vale. Vale! Ütlesid mõistus ja süda.
„Vana uudis. Aga tead ma ütlen sulle ühe asja, mida sulle juba kaks saastat olen püüdnud selgeks teha,-“ Eliis pööritas silmi. „Mirko unustamine ei õnnestu sul ka parima tahtmise juures!“ lõpetas Bella.
„Pshh. Oota nüüd väheke! Seekord see mul õnnestub.“
Bella vaatas sõbrannale kulm kortsus otsa „Saame näha!“
„Saategi,“ jäi ta endale kindlaks. Eliis tõusis püsti ja raputas teki liivast puhtaks „Ma lähen ujuma.“
„Ma tulen ka.“
Tüdrukud pigem suplesid kui ujusid. Vahepeal pritsisid üksteisele vett näkku nagu viie aastased.
„Eliis! Vaata sinna!“ juhtis Bella tähelepanu. Veele lähenes hästi treenitud kehaga ja perfektse naeratusega Madis.
„Ma minestan! Kuidas ta...“
„Nii seksikas saab olla? Vot seda sa pead temalt küsima!
„Tobu!“ naeris Eliis ja kõndis Madisele vastu.
„Tere tüdrukud!“
„Tere Madis!“ ütlesid nad koos. Eliis ja Madis vaatasid ainiti teineteist.
„Kuulge, siin on õht nii elektrit täis, et varsti võib säraka saada. Ma lähen päevitama!“ naeris Bella ja silkas ranna poole.
„Mis elektrist ta rääkis?“ teeskles Madis.
„No, mai tea.“ naeris Eliis „Kuidas ma alati koos sinuga naerda suudan?“
„Järelikult olen ma koomiline,“ Madis võttis Eliisi sülle „kutt, kes su kohe vette viskab!“
Eliis kiljus ja Madis kõndis aina sügavamale ja siis plärtsatas Eliis vette. „Tobu, sa saad alles!“ kisas ta ja ujus Madisele järele.

oww

Ootan sisukaid ja pikki kommentaare :)


¤¤¤

Bella, Eliis, Kevin ja Madis istusid neljakesi koos rannabaaris, jõid jäätisekokteile ja naersid.
„Ja mäletad meie Soome trippi?“ naeris Bella. Eliis köhatas.
„Ikka mäletan,“ ütles ta ja Madis patsutas talle õlale. „Räägi!“ käskis ta.
„Räägin ikka või?“
Kevin noogutas. „Jaa!“
„Khm, okei siis. Aga ise vastutate selle eest, kui naerukates haiglas lõpetate!“ hoiatas Eliis. „See oli vist esmaspäevane päev. Laev jõudis oma sihtkohta Helsingisse Makasiiniterminali. Asi algas normaalselt. Mina, Bella, Ines, Raul, Paul ja Kert läksime läbi terminali ja siis olime me õues. Minul oli seljas top ja miniseelik.“ Bella väänles naerukates „Endal oli ainult boolero ja minisselik, niiet mis sa irvad!“ ütles Eliis ning poisid möiratasid naerma. „Ma nüüd üritan normaalselt edasi rääkida. Ja meretuul – teate küll – on jahe. Tallinnas vaatasime, et oh, kena ilm. Sooja oli mingi üle kolmekümne. Edasi jätka sina Bella.“
„Mkei. No ja meie pidime Vantaasse jõudma. Läksime siis jala, kuuekesi kohvreid järele vedades läbi Helsinki rongi - ja bussijaama poole. Teel lollitasime ja tegime marki. Me olime siis 16 aastased.
Jõudsime siis jaama ning läksime poolele, kust rongid väljuvad. Üle terve jaama kajas mingi soomekeelne plaplapla, millest keegi midagi aru ei saanud. Nägime, et üks rong hakkas väljuma ja lipsasime siis selle peale. Napilt jõudsime. Kui avastasime, et meil pole kohti kus istuda, meenud Inesele, et me pidime hoopis bussiga minema.
Leidsime siis ühe piletikontrolli ja küsisime, kus on järgmine peatus. Tuli välja, et tund aega sõitu ja oleme kuskil pärapõrgus. Aga vot Vantasse see ei viinud. Ja siis ilmnes teine jama: meil polnud pileteid. Sõitsime jänest kuni tund aega oli möödas ja siis läksime maha. Jaamas nägime me Mirkot, kes meid hädast välja aitas ja edasi saime juba õnnelikult Vantasse.“
„See polnud naljakas.“ ütles Eliis.
„Mõnes mõttes oli ju.“ õigustas end Bella.
„Mõnes mõttes oligi, aga see viimane osa küll eriti naljakas polnud.“
Bella suunas pilgu maha. „Ma ütlesin sulle ennist midagi.“
„Jah ja sellepärast ma seda lugu rääkida ei tahtnudki!“
„Bella ja Eliis – rahunege!“ lausus Madis rahulikult ning Eliis ohkas.
„Sul on õigus.“
Noorte vahel püsis ebamugav vaikus.
„Mnjah.“ lausus Kevin ning pani Bellale käe ümber.
„Kuulge! Ma teen ettepaneku rääkida millestki lõbusast!“ ütles Madis järsku ning nipsutas sõrmi. Ettekandja tuli kiirelt nende juurde. „Teie soovid?“
„Neli õlut...“
„Ma ei joo. Mulle dieetkoola.“ segas Eliis vahele.
„Ja mina ka mitte. Keegi peab kaine autojuht olema.“ ütles Bella.
„Selge pilt. Tüdrukutele kaks dieetkoolat ja meile kaks õlut.“ lausus Madis naeruselt. Ettekandja noogutas ja kadus kontsade klõbina saatel.
„Eliis!“ hüüdis keegi parkimisplatsilt. Noored vaatasid ja oma suureks üllatuseks nägid nad Pauli, Margust, Jake’i, Inest, Britat, Alexit, Emmit ning Mirkot.
„Kust kurat te siia sadasite?“ küsis Kevin ja tõusis lauast püsti.
„Kuule autoga tulime!“ kinnitas Alex.
„Nooh väikeõde! Kudrutate siin Madisega. Aiaiai, nii avalikus kohas siis!“
Eliis turtsatas „Mine õige tead küll kuhu!“
„Mnjaa. Noored, noored!“ lausus Ines ja võttis riideid seljast vähemaks. „Mina nüüd lähen ujuma!“
„Ja mina lähen koju!“ ütles Eliis järsku püsti tõustes.
„No miks?“ küsisid Brita, Jake ja Ines koos. „Vanemaid pole niinkuinii kodus ju.“
„I know it. Ma lihtsalt ei viitsi enam ranans olla. Terve päev ju päevitatud ja ujutud.“
„Imelik oled või? Meie esimene pidu koos panna ja sa tõmbad uttu. Eri hea tibi nagu.“ pomises Emmi. Mirko pööritas silmi. „Emmi!“
„Mis on?“
„Vaata natuke ka mida sa räägid!“ ütles Mirko ning vaatas Paulile otsa, kes end vastut tahtmist vait sundis.
„Tänan, Mirko. Nägemiseni!“ ütles Eliis, võttis tooliseljatoelt oma riided ja koti ning lahkus.
„Kurat sa ei või end kontrollida või?“ käratas Mirko Emmile ning hakkas kiirelt lahkuma. Vihaselt pomisedes – ta isegi ei teanud, miks – kõndis ta parka poole ja istus autosse. Eliis oli selleks ajaks jõudnud juba ära sõita.
„Mirko!“ kisas Emmi ning trampis kohapeal jalgu. „Sa ei tee mulle seda häbi!“
Mirko lõi suhtele Emmiga käega ja seadis endale uue eesmärgi.

UUUT PALUKS

Keiti - teeme nii
ˇBlondiinaˇ - Uus on juba enamvähem valmis. Koolis täna kirjutasin Niiet kuna mul ema homme minema siis nähtavasti tuleb uus osa, aga see ei ole kindel (:

Ma andsin endast parima ja kirjutasin pika osa.
Seetähendab ühtlase ka seda, et nüüd tänase - homse - ülehomse jooksul uut osa ei tule. :)
Kriitikat ja kommentaare paluks. Muidu uut osa ei tule lihtsalt
Päikest ! :)

A, üks asi veel. Täiskasvanud lähenevead meeletul kiirusel oma lõpule


¤¤¤

Päike hakkas loojuma ja oli juba vaikselt silmapiiri taha kadumas.
Roheline silmapaar jälgis merele peegelduvaid päikesekiiri süvenenult. Ükski rannal jalutaja poleks osanud aimata tütarlapse mõtteid. Välja arvatud ühe inimene.
Tik – tak. Minutid möödusid kuni päike oli lõpuks horisondi taha kadunud.
Eliis tõusis püsti, rapsis liiva valgelt seelikut ja hakkas merre kõndima.
„Eliis!“ karjus Mirko. Ta jooksis Eliisile järgi ja võttis talt kätest kinni.
„Ma juba arvasin, et sa ei tulegi,“ naeratas Eliis. „Pidime ju päikeseloojangul kohtuma.“
„Vabandust,“ ütles noormees „Ja sinu vastus on...?“
„Jah.“
„Päriselt või?“ küsis Mirko, suutmata uskuda, mida ta just kuulis.
„Päriselt!“ kinnitas Eliis.
Mirko karjus: „Jess! Ma teadsin seda! Ma teadsin!“
„Bad dream.“ ütles Eliis ning katsus valutavat kaela. Tütarlaps oli end magama nutnud. Ta istus autoga kuskil pärapõrgus, kus ei olnud ei levi ega inimesi ja lisaks sellele oli ta autoga lootusetult mutta kaevunud.
Eliis oli rannast minema kihutades võtnud suuna linnast välja. Umbes kahekümnendal kilomeetril oli ta märganud metsavahelist teed. Järele mõtlemata oli ta keeranud metsavahelisele teele ning sealt täiskiirusel edasi sõitnud.
Kui maanteed enam näha polnud, sõitis ta porisse.
Eliis pani sisse tagurdamiskäigu ja sõtkus siis gaasipedaali nagu segane. Oleks see vaid aidanud...
Ta ohkas vihaselt ja tagus rooli. „Vastik tobe lögane muda,“ lausus ta ja vaatas auto tagavaatepeeglist auto teist otsa. Pilt oli masendav. Eliis istus keset mudavälja, millest puhtana välja saamine tundus ilmvõimatuna.

¤¤¤

„Paul! Sa Eliisi oled näinud?“ küsis Brita. Paul võttis sõõmu kohvi ja raputas pead.
„Okei,“ lausus Brita murelikult.
„Mis on siis?“
„Ma pole teda eilsest saati näinud.“
„Sa ju tead Eliisi. Ma arvan, et ta halab kuskil Mirko pärast, joob end täis või on teel koju.“
Brita võttis diivanipadja ja viskas Paulile. Pool kohvist lendas Pauli valgel särgile. „Mida kurat sa tegid? Teil on mingi haigus mind pidevalt patjadega loopida või?“
Brita muigas. „Õdede värk kallis kaksikvend. Ma lähen nüüd Kaido juurde.“
Paul vaatas Britale järgi ja võttis särgi seljast. Ta jättis selle elutoa põrendale vedelema, läks teisele korrusele, võttis läpaka ning logis msni. Kohe lisati teda konvekale.
Alex. Summer (L) Henriette (ll) ütleb: hommik Paulito sa oma õeraasu oled näinud?
Bella .!? ütleb: VASTA JUBA! 8o|
Kert. Vaba ütleb: Bella! Ega sa ainukesena mures pole!
Bella .!? ütleb. vabandust. öigus sul :$
Paul. XD ütleb: kle, ei ole. Brita küsis ka minult seda juba. Eks ta kuskil Madisega on. Helistage talle.
Ineezz ^.^ Margus, love ya! ütleb: tehtud juba.
Raul. XD ütleb: „mobiiltelefon millele te helistate on välja lülitatud või teeninduspiirkonnast väljaspool“  selline pläma.
Paul. XD ütleb: imelik :S
*Lisandus Henriette. Alex (L)*
*Lisandus Margus... I love... someone*
*Lisandus Jake – lala*
*Lisandus Andrea*
Andrea ütleb: hommik. Wazzap?
Henriette. Alex (L) ütleb: tervist! Miks ma Eliisi ei nää konveka nimekirjas?
Bella .!? ütleb: Ta on kadunud. Eilsest saadik pole keegi teda näinud ja telefonile ta ka ei vasta.
Henriette. Alex (L) ütleb: OMG :O Ei ole. Ei ole eks.
Andrea ütleb: Jeerum. Mõelge kui temaga on midagi juhtunud. Mõelge, kui ta...
Paul. XD ütleb: KURAT OLE VAIT JA HOIA ENDA MÕTTED ENDALE! :@
Margus... I love... someone ütleb: Ma teen ettepaneku helistada Mirkole Uskumatu, et keegi siiamaani sellepeale pole tulnud
Ineezz ^.^ Margus, love ya! ütleb: Kallis, see on superidee (L)
Margus... I love... someone ütleb: (L)
Bella .!? ütleb: mida iganes!
Paul. XD ütleb: Margusel on õigus. Kes helistab? =)
Kert. Vaba ütleb: mina.
Alex. Summer (L) Henriette (ll) ütleb: teeme nii.
Raul. XD ütleb: ootame.
Henriette. Alex (L) ütleb: varume kannatust.
Andrea ütleb: HELISTAD KA JUBA VÕI?
*Andrea nudges*
Raul. XD ütleb: Idikas! Mul pea niigi lõhub.
Andrea ütleb: sorry.
Kert. Vaba ütleb: helistasin Ta pole Eliisi eilsesr saati näinud. Viimasena nägi ta teda linnast välja sõitmas. Ta ütles suht kahtlaselt: Emmile mitte üht sõnagi ja siis katkestas kõne ära.
Paul. XD ütleb: helistan talle.
Paul otsis telefonist Mirko moblanumbri ja helistas.
Paul. XD ütleb: väljalülitatud raisal :S
Jake – lala ütleb: nad on midagi kokku leppinud.
Bella .!? ütleb: ei ole.
Henriette. Alex (L) ütleb: kust tead ? ;O
Bella .!? ütleb: Eliis on mu parim sõbranna.
Ineezz ^.^ Margus, love ya! ütleb: temal küll nüüd Mirkoga midagi plaanitud koos pole. Kui oleks, siis me teaks.
Bella .!? ütleb: just täpselt!
Paul. XD ütleb: ootame õhtuni ning kui ta selleks ajaks pole välja ilmunud, mõtle edasi.
Andrea ütleb: klge. Ta ütles, et nägi teda viimast linnast välja sõitmas. Nh. Linnast viib välja ainult neli korralikku teed.
Raul. XD ütleb: noo ja point?
Andrea ütleb: nh. Pm on meil autod olemas ja läheks umbes viie paiku õhtul teda otsima ntx.
Paul... oeh ütleb: väga hea mõte kusjuures.
Alex. Summer (L) Henriette (ll) ütleb: teeme ära.
Raul. XD ütleb: dvj, kella viie aeg saame minu maja ees kokku.
Henriette. Alex (L) ütleb: sobib. Alex, minu või sinu autoga?
Alex. Summer (L) Henriette (ll) ütleb: minu omaga.
Bella .!? ütleb: davai, nägosh.
Ineezz ^.^ Margus, love ya! ütleb: kas me enne kokku ei saa? ;(
Margus... I love... someone ütleb: meie kõik vist ei saa, aga ma tulen sinu juurde. Kümne minutipärast olen kohal. (A)
Kert. Vaba ütleb: jääb siis nii. Sii Iaa!
Andrea ütleb: pshh. Nägosh
Paul.. oeh ütleb: adios mi amigos!
Paul logis msnist välja, pani läpaka kõrvale ja toetas pea padjale. Ta teadis, et Eliis on segane, aga teisi niimoodi muretsema polnud ta veel kunagi pannud. Säilitan rahu ja positiivset mõtlemist. mõtles Paul ja tõstis kohvitassi. „Kainesuse ja positiivse mõtlemise terviseks Paul!“ lausus ta naeruselt ja jäi pool tassi kanget kohvi lõpuni ära.

Padjakas - sama pikkade osadega? Eumh. Üritan.
Muide, su keskmises kommentaari osas, sain naerukad

Nii, nendele kes uut osa tahavad: sisukaid kommentaare ja kriitikat !

¤¤¤

„Ma tahan süüa,“ oigas Eliis. Tal oli nõrkus ja üritas veel autoakent alla kerida, mis ilmselgelt ebaõnnetus.
Mürin. Eliis kergitas pead ja nägi tagavaatepeeglist autotulesid. Autotuled kustusid ja autost astus välja Keegi. Väljas oli pime ja tänu sellele tundus see kogu väga hirmutav. Fantaasia hakkas tööle! Tore. Teeme nii, et see ei ole mingi pervert! Teeme nii, palun!
„Eliis!“ hüüdis tuttav hääl „Lase signaali, kui sa autos oled!“
Eluvaim voolas nagu soe tee ta kehasse tagasi „Mirko!“ hüüdis ta õnnest vastu ja lasi mitu korda signaali.
Mirko astus auto juurde. „Mine kõrvalistmele! Ma löön akna katki!“ Eliis tegi nagu kästud. Mirko pani pusa ümber küünarnuki ja lõi. Jube klirin käis.
„Kõik korras? Tule.“ Lausus noormeed ning aitas Eliisi autost välja.
„Mul on süda kergelt paha,“ piiksus Eliis kui end vastu Mirkot toetas. Mirko võttis tüdruku kahe käe peale sülle ja viis ta autosse ning pani tagumisele istmele. Kui Mirko jõudis rooli istuda, magas Eliis juba sügavat und, näol mänglemas sügav rahulolu.

¤¤¤

Kas see kõik oli uni? Kas see kõik oli mingi tobe ettekujutlem? Mõtles Eliis ja avas kindluse mõttes silmad.
„See polnudki uni,“ lausus ta uneledes, kui oli Mirkot voodil istumas näinud.
„Miks sa arvasid, et see uni on? Pigem õudusunenägu.“
„MU AUTO!“ karjatas tüdruk ja kargas poole unepealt istukile.
„Su auto veeti puksiiriga võsast välja.“ naeris Mirko.
„See polnud võsa. See oli mudaväli, kuhu ma kinni käin.“
„Jaa, aga sa olid „juhuslikult“ mudavälja sõitnud ja auto esiots oli vastu puud läinud. Kiirus pidi sul päris suur olema. Esiots täiesti lömmis.“
Eliis vaatas Mirkole suu lahti otsa.
„Lisaks sellele,“ jätkas noormees „Olid autokummid tühjad ja tagumisel klaasil olid mõrad sees.“
„Ei, see ei ole võimalik! Ma oleks ju tundnud.. Ma oleks tossu näinud.“
„Aga see oli nii.“ Jäi Mirko endas kindlaks.
„Ma ei mäleta,“ lausus Eliis kõhkevalt ja katsus oma pead „Ma tõesti ei mäleta...“ Ta sulges silmad ja meenutas: „Väljas oli pime. Kui ma metsavahele keerasin, muutus kõik veelgi hämaramaks. Ma sõitsin natuke maad edasi ja siis... läks kõik mustaks ja ärkasin ma alles peale unenägu. Sellest, mis vahepeal toimus, ei ma mäleta midagi.“
Mirko vaatas mõtliku näoga Eliisi. „Imelik... Sa peaksid nii igaksjuhuks haiglasse minema.“
„Ei, sinna ma ei lähe.“
„Lähed.“
„Ei lähe.“
„Lähed.“
„Ei lähe!“ vaidles Eliis vastu.
„Pärast on sul mingi kruvi lahti, mine tea.“ irvitas Mirko.
„Sa saad mu käest alles.“ ähvardas Eliis. Tema ja Mirko hakkasid lootusetult naerma. Mirko tõsines. „Miks sa erasurnuaeda minna tahtsid?“
Eliis jäi vait ja kehitas õlgu. „Ma ei tea... Ei mõelnud sellele vist.“
„Olgu nii. Ma ei pinni sind rohkem. Ma lähen ja helistan su vennale. Nad on mures.“
Mis ma teen? Mis ma teen? Mis ma teen? Eliis, mõtle, mõtle, mõtle! Sa oled seda kaua tahtnud! Tunnista endale! Kas nüüd või mitte kunagi!
„Mirko!“ suutis Eliis lõpuks öelda. Mirko pöördus uksel tagasi. „Jah?“
Eliis raputas pead „Ei midagi.“
Mirko naeratas „Kas sulle jõudis midagi kohale?“
„Mida sa midagi all silmas pead?“
„Noh seda, mida olen üritanud mitu päeva sulle selgeks teha.“ rõõmustas noormees. Eliis kehitas õlgu. Süda ja mõistus karjusid: jaa! Eliis vastas ainult mitmekordse õlgade kehitusega.
„Ma olen kindel....“
Eliis segas vahele „Ära ole milleski kindel.“
Mirko ohkas. „Millal ma saan kindel olla?“
„Minus ei saa sa mitte kunagi kindel olla. Head aega.“ lausus tütarlaps ja lahkus.
See ei olnud vale otsus. Sisestas ta endale ja võttis sammud kodu suunas.

padjanägu, täiesti õige

siis et KURAT DIANA SAA TEEEED SEDA!!!! mul on kõrini sinu käsutamisest, mul on vaja ´järge sellele osale lihtsalt

Tahtsite uut osa? Saite.


¤¤¤

„Kus sa olid?“
„Kellega sa olid?“
„Miks sa meid muretsema panid?“
„Idioot, ma löön su maha! Ma muretsesin end haigeks!“
„Ahah. Loll!“
„KAS TE LASETE MUL RÄÄKIDA VÕI EI LASE?“ karjus Eliis üle elutoa ja rahvas jäi vait. „Nii, tänan. Äkki ma võin ka küsida nüüd?“
„Noh! Küsi! Palun väga!“ pomises Andrea.
„Tänan sind su suuremeelsuse eest, Andrea. Niisiis, miks te mu pärast mures olite ja miks ma avastasin koju jõudes terve elutoa täie rahvast?“
„Sa olid peaaegu terve ööpäeva kadunud ja me hakkasime muretsema. Üritasime su telefonile helistada, aga see oli väljas,“ alustas Bella.
„Siis üritasime sind otsida ja me ei leidnud sind kuskilt. Arvasime, et sa oled isegi Mirko juures, aga sind seal ei olnud ja tead mis see kuradi tüüp tegi? Pärast seda, kui Kert talle helistas, lülitas telefoni välja. Ma tõega mõtlesin, et ta olete midagi kokku leppinud,“ lõpetas Paul.
„Paul, See oli minu mõte!“
„Welcome to the kindergarden, Andrea!“
„Kurat lõpetage!“ käratas Madis „Miks ta oleks pidanud Mirkoga olema?“
„Mida ma ütlesin!“ sisistas Bella.
Eliis pööritas silmi. „Ma lähen metsavaheteele tagasi ja matan end mudahunnikusse! Täielik lasteaed!“
„Metsavahele?“ küsis Henriette.
„Mudahunnikusse?“ küsis Ines.
„Nagu mida?“ ühmas Jake.
„Olge vait ja ma räähin teile selle loo otsast peale!“
Eliis rääkis. Kõik teised vaikisid ja vaatasid kastanpruuni parketti peale Madise.
„Mirko? Leidis? Su?“ küsis noormees.
„Jah,“ lausus Eliis ja piidles põrandat.
„Teie vahel pidi ju kõik läbi olema? Ja Emmi...“
„Meie vahel ongi kõik läbi! See kõik sai läbi kahe aasta eest, kui ta palatist lahkus ja mind üksi jättis. Kõike oleks saanud päästa, aga, ise ta seda ei tahtnud ja...“
„Mida sa tema vastu tunned?“ küsis Madis vaevukuuldavalt „Vasta ausalt.“
Eliis ohkas. Tunded, mis olid vastupidised. Täiesti vastupidised. Tänan Murphy!
„Ma...“
„Oota Eliis! Ma teen meile kõigile ettepaneku siit toast lahkuda ja jätta Madise ja Eliisi omavahele.“ ütles Alex ja tõusis püsti.
„Õige mõte!“ kiitis Bella ning tõusis samuti püsti.
Eliis vaatas kurvalt kuidas tema sõbrad elutoast välja voorisid ja kokkuvõttes nad Madisega kahekesi jäid.
„Madis,“ alustas Eliis.
„Sa andsid mulle valelootust. Sa ütlesid, et teil on kõik läbi. Emmi ja Mirko olid selle elavaks tõestuseks.“
„No ja ongi! Palun usu! Ta ainult leidis mu ja siis ma olin öö tema juures.“
Madis kergitas pead ja vaatas oma tumeroheliste, läbitungiva pilguga Eliisile otsa. Pilk oli kõrvetav. Lõbusa rohesilmse noormehe lõbusad silmad olid minevik. Praegu olid need täis pettumust ja... ja mingis mõttes ka viha.
„Te noored olete üksteisesse armunud. Üleeile juhtunu rannas, näitas seda. Ma üldse ei imestaks, kui...“
Nüüd oil Eliisi kord vihaseks saada „Kui mis? Sa ei imestaks, kui ma oleksin Mirkoga maganud?“
Madis vaikis.
„Kurat võtaks! Imelik oled või? Mis sa tõesti arvad, et ma lahkusin rannast ainult selleks, et...?“
„Ma pole seda öelnud!“ punastas Madis.
„Sa ei öelnud seda, aga mõtlesid ja sellest mulle piisas!“ karjus Eliis „Nüüd kao kus kurat!“
„Eliis...!“ anus Madis - viimase asjana tahtis ta praegu Eliisiga tülli minna – ja lähenes Eliisile.
„Sa...“ alustas Eliis, kuid lauset lõpetada ta ei jõudnud, sest Madise kuumad huulsed puutusid Eliisi omadega kokku.

ma ei näe uut osa :S

ma tahan uut!!!!

hahaa.. VanniJenny.. kliki sellele lingile või mine eelmisele leheküljele ja loe.

Osa kohta.. MIDA HEKKI SEE MADIS TEDA MUSITAB?!?!?!

Aga siiski.. hea osa oli. Ja no.. kriitika poolelt see et Madis mingu perse.

Teavitan teile ühe asja, nimelt Täiskasvanud lähenevad oma lõpule. Praegu lõppes teine peatükk ja nüüd hakkan kolmandat kirjutama.
Vanureid ei tule. Minu otsus ja seda juba muuta ei saa.
Samas, teile ei jää ka saladuseks, mis neil natuke vanemana toimuma hakkab.
Aga seda küike juba kolmandas peatükis!
Seniks aga,
päikest (#)



¤¤¤

Lühike, kuid kindel ja naudingut pakkuv suudlus lõppes tänu Pauli, Rauli ja Alexi möiretele: „Pruut ja peika paaris, musitavad elutoas!“
Eliis näris huult ja naeratas siis Madisele. „Kas sa arvad siiani, et Mirkoga magasin?“ sosistas ta. Madis muigas ja tõmbas Eliisi enda vastu.
„Eip. Üldse mitte.“ kinnitas ta.
„Eliis ja Madis paaris musitavad elutoas!“ laulsid Paul, Raul ja Alex edasi. Bella, Ines ja Andrea naersid kõhud kõveras.
„Idu! See käib ikka nii: Eliis ja Madis paaris musitavad saalis!“ osatas Jake. Henriette viskas teda tühja papist kohvitopsiga. Jake’i roosale pluusele lendas tilgake kohvi. „Vabandust! Ma olin juba unustanud, et teil selline komme on.“ Pomises Jake ja viskas Henriettet esimese kättesattuva asjaga, milleks osutus tühi lillevaas.
„Ai!“ kiljatas Henriette, kui maha kukkus, tuues sellega Madise ja Eliisi tagasi reaalsusesse. „Haige tüüp!“ lisas ta vihaselt ja tõusis püsti. Suur ja punane laik paremal käel ning sinikas vastu maad kukkumisest oli jalal.
Alex astus Henriette kõrvale ja vaatas Jake’ile mõrvarliku pilguga otsa.
„Sul mees on midagi viga või?“ küsis ta ja tõukas Jake’i.
„Mida mögised?“ küsis too vastu ja tõukas samuti Alexit.
„See siin on minu tüdruk ja kui talle kasvõi...“ Jake ei lasknus Alexil lauset lõpetada ja lõi teda rusikaga näkku. Henriette kiljatas ning Raul, Kevin, Margus ja Paul tormasid vahele. Raul ja Margus hoidsid kinni kõigest väest tõmblevat Jake’i, kes karjus: „Ise su plika alustas seda! Ise ta alustas!“
„Kurat keri perse! Tema viskas sind ainult topsiga, sina viskasid teda lillevaasiga!“ karjus Alex ja siples, mis suutis, et Kevini ja Pauli haardest vabaneda. Tüdrukud olid kogunenud toa ühte nurka ja üritasid lohutada Henriettet, kes nuttis.
Madis hoidis ust lahti ja aitas Jake’i majast välja lükata.
„Tule tagasi, kui sul eksisteerib elementaarne viisakus naisterahvaste suhtes!“ karjus Madis talle järele. Paul ja Kevin lasksid Alex’i lahti ja taganesid. Alex tormas kohe nutva Henriette juurde ja võttis ta enda embusesse.
„Ma ei teinud ju mitte midagi, ma ainult nalja pärast...“
„Tst! Pole vaja vabandada. Sina pole selles süüdi! Aga sellele Jake’ile ma alles näitan!“ sisistas Alex.
Ines ja Bella ohkasid. Kevin ja Margus vaatasid teineteisele nõutult otsa.
„Mis kurat talle sisse läks?“ arutles Margus.
„Pole õrna aimugi. Ta ongi viimastel päevadel imelik olnud.“
Alex ja Henriette olid ära läinud ning ülejännud rahvas oli end maja erinevatesse tubadesse seadnud.
„Daamid, kas ma võin Eliisi mõneks ajaks ära röövida?“ küsis Madis naljatledes.
„Ole lahke!“ lausus Ines naeru tagasi hoides ja vaatas Marguse poole.
„Mhmh,“ nõustus Bellagi. Eliis punastas ja vaats abipaluvalt sõbrannade poole, kui Madis teda teiste juurest minema vedas.
Ines vaatas maha ja sosistas Bellale: „Sa tõesti arvad, et Eliis on õnnelik?“
Bella raputas pead „Ta ju võib välja näidata, et on, kuid südames igatseb ta Mirkot.“
„Vaata see, mida ta meile rääkis, et Madis alguses kahtlustas teda, et ta Mirkoga magas eks.“
„Noo?“
„Ah, forget it.“
„Räägi!“ nõudis Bella.
„Võib olla oleksi see õige olnud.“
„Mis sa sellega öelda tahad?“
„Võib olla oleks see neid kokku tagasi viinud.“
Bella vaatas mõtlikult sõbrannale otsa. „Me peame need kaks põikpead kokku viima.“
„Kuidas?“ küsis Ines.
„Mul pole õrna aimu ka,“ lausus Bella mõtlikult.