Tegelikkus ei ole muinasjutt

Pealkiri: Tegelikkus ei ole muinasjutt 6/8/2008, 12:19

ma mõtlen et nüüd võiks seda ka edasi kribada:D algus pole küll suurem asi aga nh jh vaatan kas viitsin edasi teha:D

Tegelikus ei ole muinasjutt...

1

„No tule nüüd ma ei saa ju ometi üksi alla minna,“ lausus neiu naeratus näol. Ta võttis noormehe käest kinni ja tõmbas teda õrnalt.

Poiss liikus tüdrukule lähemale ning ütles siis muigega: „Miks me peame üldse minema?“
„Aga mõtle, kui tore on olla märg,“ lausu neiu ning liikus noormehe vastu pannes käed talle ümber kaela.

„Ega ka kaldal viga pole ka siin saab igasuguseid aju teha“ vastas poiss ja suudles neiut.
„Nojaa nüüd said sina ka märjaks“ lausus tüdruk muigega ning asutus siis eemale. Ääre peal olles vaatas ta korraks tagasi ning hüppas siis vette.
Kostus neiu rõõmukisa ja seejärel sulpsatus.

Mõne hetke pärast ilmus ta veepinnale ja naeratas. Noormees muigas ning hüppas siis tüdrukule järgi.
Jälle kostus sulpsatus ning tüdruk jäi ootama, et ta vee peale ilmus. Kui se kohe ei juhtunud sõnas ta naerdes: „Ära nüüd tee nalja tule siia.“

Kuid midagi ei muutunud. Oodanud veel natuke lausus ta: „See ei ole enam naljakas, tule välja.“

Mingit muutust ei toimunud. Neiu ootas veel umbes minuti ja karjus siis paaniliselt: „JOOOONAS ! KUS SA OLED? JOONAS!“

Kui ka peale seda muutust ei toimunud hakkas tüdruk abi kutsuma. Peale mõnda hetke karjumist oli vetelpääste kohal ja üritas teada saada, mis juhtus. Ta ujus kiiresti silla juurde ning läks selle peale. Ta seletas päästjatele paaniliselt, et ta poiss hüppas ja vee peale pole tulnud.
Nad läksid vette lootes, et noormees on veel kusagil elus.
Neiu liikus kaldale ja istus siis liivale. Ta tõmbas ennast kägarasse istuma ja vaatas lootusega vetelpäästjaid.

Mõne aja pärast olid ta ümber sõbrad, kes üritasid teda lohutada ja täpselt teada saada, mis juhtus. Tüdruk ei suutnud kellegile midagi öelda.

Vetelpääste oli juba lõpetanud, kuid Joonast ei olnud ikka leitud.
Nüüd sebisid seal ringi juba kiirabi ja politsei. Järve otsiti nüüd põhjalikult läbi aga ta lihtsalt istus seal kogu selle sebimise keskel, põsed pisaratest märjad. Ta toetas pea kätele ja sulges silmad suutmata mõelda millsetki muust, kui sellest, et se oli tema süü.

Varsti tulid paar meest neiu juurde. „Vabandust, kas teie olete Kristi?“ küsisid nad neiult.
Ta tõstis pea ja vastas jaatavalt.
„Palun järgnege meile“ laususid mehed ja hakkasid siis liikuma.
Tüdruk tõusis püsti ja läks neile järgi. Nad viisid ta autode vahele, eemale rahvamassist.
„Meil on vaja, et te surnukeha tuvastaks“ sõnasid mehed ja juhatasid siis Kristi edasi.

Pisar silmas noogutas ta neile ja läks siis edasi ühte varjatud kohta, kus kanderaami peal oli kott. Väga suur kott. Inimese suurune kott.
Neiu vaatas seda ja pisar voolas üle ta põse.
Mehed läksid teisele poole laibakotti ja avasid luku.

Kristi vaatas seda ja veel paar pisarat kukkusid asfaldile. Ta noogutas ja ütles siis vaikselt: „See on tema.“
Noormehe silmad olid elutud, ta blondid juuksed olid ikka veel märjad ja ta nahk oli muutumas hallikaks.

Tüdruk vaatas natuke aega laipa, kuid ei suutnud siis enam ja jooksis ära.
Ta läks tagasi kohta, kus ta enne oli olnud ja istus jälle maha. Neiu sõbrad hakkasid talle kohe küsimusi esitama, kuid Kristi ignoreeris neid. Järsku tõusis ta püsti ja karjatas: „Jätke mind rahule!“

Ta hakkas aeglaselt järvest eemale kõndima, kuid kuulis enda tagant samme. Ta pööras tagasi ja nähes oma sõpru talle järgi tulemas ütles ta vaikselt: „Palun lihtsalt jätke mind praegu rahule.

Seejärel jätkas ta oma teed teades et seekord talle keegi järgi ei tule.
Tüdruk kõndis sihitult linnatänavatel. Oli juba hämar ning eriti inimesi ringi ei liikunud aga need, kes neiule vastu tulid vaatasid teda kaastundega ja see oli pilk, mida Kristi ei sallinud.
Ta jõudis pargi serva ja istus esimesele pingile, mis ette juhtus hoolimata noormehest, kes seal istus.

Tüdruk tõmbas ennast kägarasse ja vaatas tühja pilguga kaugusesse, pisarad üle põskede jooksmas.

Pealkiri: Tegelikkus ei ole muinasjutt 6/8/2008, 12:20

2.

Noormees vaatas tüdruku teadmata mida teha ja kas ülds midagi teha. Ta võttis kõrvaklapid peast ära ja kuulas neiu vaikset nuuksumist.
Midagi peaks vist ikka tegema kinnitas ta endale mõttes.

„Mm… pole vist minu asi küsida aga kas ma saan teie jaoks midagi teha?“ küsis poiss ettevaatlikult.
Tüdruk keeras pea aeglaselt noormehe poole ning manas näole tähendusrikka pilgu.
„Kui te mind ära tappa ei taha siis ei saa te midagi teha,“ lausus ta ja pööras siis pilgu tagasi kaugusesse.

Noormees tahtis alguses tüdruku öeldu peale naerma hakata, kuid kui mõistis, et ta räägib seda tõsiselt siis tekkis tal hirm.
„Ei seda ma küll kahjuks teha ei saa,“ sõnas ta ning lisas siis, „või õnneks.“

Mõnda aega istusid nad vaikides pingil. Poiss vaatas teda ja mões mõttes ka haletsed, kuid teadis, et seda ei tohi mitte mingil juhul välja näidata.

„Kas ma võin küsida, mis juhtus?“ küsis Kristjan eeldades, et tüdruk ei kavatsegi seda talle öelda.
„Eks küsida võite te ikka, aga teine asi on see kas ma teile ka midagi ütlen,“ lausus tüdruk pilku poisile pööramata.
„Sel juhul, kas te räägiksite mulle, mis teiega juhtus?“ küsis noormees.
„Ja miks ma peaksin?“ nähvas Kristi talle kiiresti.
„Võibolla sest mind huvitab, miks teiesugune kena tütarlaps õhtul pargipingil nutab,“ lausus poiss ning lisas siis kiiresti, „ Ma vabandan, kui liiga uudishimulik ja pealetükkiv olen.“
„Noh eks teate isegi…tüüpilised teismeliste probleemid,“ sõnas neiu ja vaatas siis poisi poole.
Kristjan vaatas talle küsivalt otsa oodates, et tüdruk täpsustaks.
„Noh…nagu ikka mu peigmees suri just tänu minule ära ja mul ei ole KUHUGI minna ilma, et minult pidevalt küsimusi ei esitataks ja nüüd üritab üks idioot veel kõigest teada saada, et mind haletseda,“ rääkis ta kiiresti.
Poiss vaikis hetkeks ning sõnas siis: „ Vabandust, kui ma teid kuidagi solvasin sellega, et püüdsin aidata“

Kristi ei lausunud selle peale midagi ning pööras ona pilgu jälle kaugusesse.
Nad mõlemad vaikisid mõnda aega, aga neil ei olnud plaaniski lahkuda.

„Kristi,“ tutvustas neiu ennast mõne aja pärast ja vaatas esimest korda poisi välimus. Tal olid tumepruunid juuksed ja rohelised silmad. Ta tundus olevat umbes sama vana, kui tema ehk siis 16. Noormees oli suhteliselt nägus ning sale.
Külm suvetuul liigutas posi juukseid ja see tegi teda veel kenamaks.

„Kristjan“ vastas noormees ning vaatas siis tüdrukut. Ta pruunid silmad olid pisaratest märjad ja tumepruunid lokkis juuksed langesid ta kondistele õlgadele.

Tüdruk manas näole õrna naeratuse ning pööras siis pilgu ära justkui kartes vaadata teisi poisse peale Joonase.

„Ma tean, mida sa tunned,“ sõnas Kristjan ning lisas siis, „justkui ei suudaks enam kunagi õnnelik olla.“
Tüdruk noogutas ning veel üks pisar kukkus üle ta põse.
„ Se läheb üle, aga selleks läheb aega“ lausus poiss lohutavalt.

Nad istusid seal kaua ning ei öelnud sõnakestki. Läks järjest pimedamaks kuni oli juba kottpime.
Mõlemad vaatasid üksteist kui teine ei näinud.

„Kas sa koju ei peaks minema? Ma arvan, et su vanemad muretsevad“ sõnas Kristjan lõpuks.
„Parem magaks täna pargipingil, kuigi ma vaevalt üldse kusagil magada saaks niiet koju ma igatahes küll ei lähe,“ lausus neiu.
„Nad tahavad ainult aidata“ ütles poiss Kristile pilku pöörates.
„Jah aga esitvad selleks liiga palju küsimusi,“ sõnas tüdruk.

Nad vaikisid jälle mõnda aega. Kuni Kristjan lõpuks rääkima hakkas: „Sa võid minu juurde ööseks tulla, kui soovid.“
„Ma arvan, et su vanematel oleks kindlasti nii hea meel kui sa mingi võõra tüdruku ööseks tood,“lausus Kristi.
„Kes on öelnud, et ma vanematega elan?“ küsis poiss seejärel.
„No sel juhul kinlasti mitte,“ sõnas neiu.
„Noh kui sa mind pedofiiliks pead siis ma parem jätan su rahule,“ sõnas noormees püsti tõustes.
Ta jõudis juba natuke maad kõndida kuni Kristi talle järele jooksis.
„Ma ei mõelnud seda üldse nii. Ja tegelikult oleks mõni soe koht tore,“ lausus tüdruk.
„Sel juhul mu korter on siit kaks tänavat edasi,“ sõnas poiss naeratades.

Pealkiri: Tegelikkus ei ole muinasjutt 7/8/2008, 00:14

Oki otsustasin uue osa teha:O:D

3.

Nad kõndisid vaikides mööda pimedat tänavat ja jõudsid lõpuks ühe maja ette. Se oli suur ja uus kortermaja, mis tundus sinna ümbruskond üldse mitte sobivat. Kristjan liikus ühe ukse poole ja otsis samal ajal taskuid läbi, et võtmeid leida.
Kristi jäi natuke eemale seisma ja hakkas siis lõpuks mõtlema.

Mida ma teen? Ma lähen üksi öösel mingi võõra poisiga tema korterisse? Tundub küll nii. Ma ei saa ju ometi nii loll olla. Pärast saan veel endale jamad ka kaela. Ma peaks koju minema. Aga seal on inimesed. Nad on mu vanemad ja muretsevad. vaidles neiu endaga mõttes.

"Ma ei saa sinuga tulla," lausus ta lõpuks ja hakkas kiiresti majast eemale kõndima. Veel hetkeks tagasi vaadates nägi ta, kuidas poiss lihtsalt seisab seal ukse juures ning üritas temast aru saada.
Tüdruk kiirendas veelgi sammu ja liikus jälle pimedasse kõrvaltänavasse.

Ma peaks nüüd koju minema. Aga kus kodu on? Äkki ma peaks ikkagi tagasi minema? Ei... ma ei saaks ju sissegi enam. Kui ta mind just ikka veel ei oota. Miks ta peakski? Appii miks ma mõtlen temast sellisel hetkel? Ma peaks ju Joonasele mõtlema. arutles neiu iseendaga ning Joonase mäletamine tõi talle jälle pisarad silma.

Ta otsustas minna sama teed pidi parki kust nad tulnud olid ning siis edasi mõelda.
Kristi kõndis ja kõndis ning se tundus nagi igavik kuigi tegelikult ei olnud se üldse väga palju. Siiski ei näinud ta veel parki.
Ta kõndis mööed inimesest, kes jõllitas teda kahtlaselt, ta vaatas aknaid, mis olid veel valgustatud.

Ma võin kihla vedada, et minu kodus veel tuli põleb... ja Joonase omas ka leidis ta ennast mõtlevat.
Lõpuks nägi ta puid, mida ta oli enne nii palju vaadanud, et need olid talle juba päris tuttavaks saanud.

Neiu läks tagasi pingi juurde ning üritas siis aru saada kust poolt ta tulnud oli.
Hmm... ma vist tulin sealt? või sealt? või sealt? appii se on võimatu. Kust ma peaksin mäletama millisest suunast ma tulin? ma ei tea seda linnaosa absoluutselt ju. mõtles ta ja istus jälle pingile maha.

Siis nägi ta oma kõrval telefoni. Ta võttis selle kätte, ise mõeldes kas se võiks Kristjani oma olla.
Ma arvan, et ta ei pahandaks kui ma kasutaks seda koju pääsemiseks lausus ta mõttes ja valis enda numbri.
Telefon oli vaevalt jõudnud kutsuma hakata, kui ta ema selle juba vastu võttis.
Kristi?
Jah se olen mina.
Kus sa oled?
Ma olen pargis.
Millises?
On mingi väike. Kusagil järvest edasi. Kuisas ma siit koju saan?
Ära muretse me tuleme sulle kohe järgi. (Ants kus autovõtmed on? Kristi helistab!)

Ta lõpetas kõne ära ja vaatas siis telefoni oma käes.
Ma pean välja uurima, kas se on tema oma.
Niisis võttis ta ette paar sõnumit ja sai teada, et se ongi Kristjani oma.
Siiki jätkas ta lugemist. Seal ei olnud küll midagi erilist aga midagi sai tema kohta ikka teada.

"Ma näen, et sa oled selle juba leidnud," kostus hääl Kristi selja tagant.
Neiu võpatas ning sai siis aru, et se oli Kristjan.
"Jah...Kui sa ei pahanda siis ma kutsusin sellega endale vanemad järgi," sõnas neiu.
Noormees noogutas selle peale heakskiitvalt.
Kristi sirutas käe telefoniga välja ja ulatas selle poisile.

"Mu vanemad tulid. Ma pean nüüd minema," sõnas neiu ning tõusis püsti.
"Helista mulle, kui sul kunagi midagi vaja on... kasvõi lohutust," sõnas nootmees.
"Aga mul..." hakks ta ütlema, kuid avastas, et ta eksib. Mul ju on nüüd ta number. Ja temal minu oma.
Tüdrukul ünnestus näole manada hädine naeratus ning siis jooksis ta autosse.

Pealkiri: Re: Tegelikkus ei ole muinasjutt 10/8/2008, 12:30

Lugesin kõik osad läbi ja leidsin, et see on mega hea jutt. Millal siis uued osad tulevad?:)

Pealkiri: Re: Tegelikkus ei ole muinasjutt 13/8/2008, 19:26

vb varsti:D

Pealkiri: Tegelikkus ei ole muinasjutt 26/8/2008, 17:02

Noh uus osa siis:D

4.

„Me läheme õhtul välja. Tuled ka?“ küsis Anna diivanile istudes.
Kristi saatis talle hetkeks väga tähendusrikka pilgu ning jätkas siis teleka vaatamist.
„Sellest on juba peaaegu kaks aastat möödas. Millalgi pead sa hakkama jälle väljas käima,“ lausus neiu.
„Sa tead ju, et ma ei taha,“ sõnas Kristi.
„Aga tuled ja kõik. Sa ei saa koguaeg lihtsalt siin konutada,“ lausus Anna. Ta võttis puldi ning pani teleka kinni.
„ Ma ei taha tulla ja ma ei tule ja sa ei saa mind sundida,“ sõnas Kristi, kes oli nüüd ennast diivanilt püsti ajanud ja liikus köögi poole.
„ Ma lihtsalt käin sulle närvidele kuni sa tuled. Ja sa ju tead, kui hea ma selles olen,“ sõnas Anna, kes oli riidekapi ees ning lappas seal riideid.
„ Ja sa just tõestasid seda,“ lausus ta ja võttis külmkapist paki mahla.
„ Täpselt. Tee nüüd ennast korda ja hakkame varsti minema. Teised ootavad meid kaheksa paiku pargi juures ja kell on juba seitse,“ sõnas Anna ja võttis kapist endale lühikese kleidi.
Ta pani selle selga ja hakkas siis sahtlis sorima.
Nüüd oli ka Kristi magamistuppa jõudnud. Ta sammus seisis kapi ette ja vaatas Annat. Ta oli endale selga leidnud punase ja musta triibulise kleidi moodi asja.
„Ega sa mu retuuse kohanud pole?“ küsis ta.
„Kas need mitte elutoas diivani ääre peal pole?“ vastas Kristi.
„Ahjaaa,“ lausus ta ning liikus teise tuppa.
„ Sa võiks selle helerohelise pluusi panna“ hüüdis ta.
Kristi võttis pluusi kapist välja ning jõllitas seda hetkeks. Võibolla tõesti peaks minema sõnas ta endale mõttes ja ajas selle endale selga.
„Ja mahubki,“ pomises ta vaikselt ning liikus peegli ette.
„Midagi oleks nagu puudu,“ sõnas Anna teda vaadates.
„Ja, mis se midagi oleks?“
„Hmm… oota korra“ lausus ta ja kadus vanituppa.
Mõne hetke pärast tuli ta sealt välja käes posu ehteid. Ta põikas veel läbi koridorist kust võttis mõned kotid.
„Proovi näiteks neid kõrvarõngaid ja siis need väiksed valged pärlid sobiksid vist ka. Ja nende kõrvale äkki see valge kott. Ja vööd on ka vaja.“
Kui Kristi oli seda teinud vaatas ta jälle peeglisse ning pidi tunnistama, et üldmulje oli palju parem.
„Pane veel need valged kingad ja peaaegu nagu täisulik riietus,“ sõnas Anna.

***

„ Vaadake, kes tulevad,“ ütles Karmen teistele ja vihjas sellega Annale ja Kristile, kes just nurga tagant välja ilmusid.
Kristi suutis enda näole naeratuse manada ja liitus siis teistega. Nad hakkasid mööda tänavat edasi kõndima.
Ma olen vist tõesti liiga kaua sellest eemale hoidnud mõtles ta kui oli aru saanud, et ta tunneb nende seltskonnast rõõmu.
Nad pidid minema peole mingi inimese juurde, keda ta ei teadnud.
Mõne aja pärast jõudsid nad ühe suure maja juurde.
Kuidagi tuttav mõtles Kristi ja üritas meelde tuletada põhjust miks se maja talle nii tuttav on. Õnneks või kahjuks tal see ei õnnestunud.
Neile tehti koridori uks lahti ning nad läksid paar korrust ülesse.
Kas se võib tõesti see sama koht olla? arutles Kristi mõttes.
„Need seal on Jaanus ja Rutt. Seal toolil on Riho ja Leena. Diivanil on Margus, Jüri ja Ken. Seina ääres on Diana ja Liisa. Ja kusagil peaks Kristjan ka olema. Seal ta ongi. Ja teisi peaks asa vist tundma,“ rääkis Anna kiiresti ning läks siis diivani juurde ja potsatas Margusele sülle.
Nüüd ma siis tean kellega ta täna käib ütles Kristi endale mõttes ja muigas selle peale.
Ta otsis endale ühe joogi ja istus siis toolile.
Teised rääkisid filmidest ning ta ei viitsinud sellesse teemasse eriti pühenduda. Seetõttu vaatas ta lihtsalt tühja ja tegi näo, et kuulab teisi.
„ Sind pole küll ammu näinud,“ kostus hääl tüdruku selja tagant.
„ Tõesti või?“ vastas ta ja vaatas siis otsa poisile, kes ta kõrval kükitas.
„ Tõesti, tõesti,“ sõnas poiss naratades.
„ Millega sa siis tegelenud oled, et sul pole aega isegi mind enam külastada?“ küsis tüdruk.
„ Peale õnnetust oli mõnda aega veider ju. Ja siis läksin ju Inglismaale. Aga peaks mainima, et siin teiega on palju parem,“ sõnas Taavi naeratades.
„ Võibolla tõesti,“ lausus Kristi ja pani oma käe poisi õlgadele.
„ Vabandust,“ ütles poiss vaikselt.
„ Miks sa vabandad?“
„ Ma tean, et sul on raske olnud.“
„ Se polnud ju ometigi sinu süü.“
„ Ei. Aga ma oleks pidanud sinu jaoks siin olema.“
„ Sul oli endal ka raske ju.“
„ Ikkagi. Ma tunnen ennast süüdi, et ma siin ei olnud. Ta oleks tahtnud, et ma sinu eest hoolitseks. Aga mida mina tegin? Ma põgenesin.“
„ Sa ei oleks ju midagi teha saanud.“
„ Ma oleks võinud vähemalt üritada.“
„ Võibolla oligi üksi parem.“
„ Vaevalt.“
„ Nüüd oled sa siin ju.“
„ Olen. Ja ära ma niipea minna ei kavatse.“
„Tore seegi. Kus sa peatud praegu?“
„ Siin.“
„ Siin?“
„ Siin jah. Neil oli vaba tuba.“
„Ja kes need nemad siis on?“
„ Üks on Margus. Tead küll see kes hetkel seal Annaga miilustab. Ja teine on Kristjan.“
„ On siis ka normaalsed?“
„ Margus on nagu ikka. Vahetab tüdrukuid nagu sokke. Kuigi polegi juba nädal aega kedagi peale Anna näinud siin. Kristjanil pole vigagi. Tule ma teen teid tuttavaks.“
„ Ma arvan, et pole vaja.“
„ Sa siis tunned juba teda?“
„ Vist küll.“
„ Mismõttes vist?“
„ Noh, et ühe korra oleme kokku puutunud. Aga se oli ka ammu.“
„ Mulle tundus, et ta pole meie seltskonnas kaua olnud.“
„ Ei olegi minuteada.“
„ Kust sa tunned teda siis?“
„ Kohtusime ükskord. Umbestäpselt sel päeval, kui Joonas…“
„ Sa pole ikka täielikult üle saanud?“
„ Kas sellest siis üldse saab täiesti üle saada?“
„Vist mitte.“
„ Sul on praegu keegi?“
„ Tahad teada, kas ma olen sinu jaoks vaba onju.“
„ Muidugi…ma ainult sinust unistangi.“
„ Aga, kui nüüd tõsiselt jätkata siis ei ole.“
„ Kahju…vist.“
„ A tule ma teen teid ikkagi jälle tuttavaks. Täitsa tore kutt tundub.“
„ Üritad vihjata või?“
„ Võibolla.“
„ Noh, mis mul ikka üle jääb ma ei suuda ju ometigi sulle ei öelda.“
„ Muidugi. Ma olen ju vastupandamatu.“
Naerdes võttis Kristi oma käe poisi õlgadelt ära ja ajas ennast tooli pealt püsti. Ka Taavi oli ennast püsti ajanud.
Neiu astus ühe sammu edasi ja avastas ennast poisile väga lähedal.

Juubilar Postituste arv : 171 Age : 30

Väga hästi kirjutad!

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

You love me, but you don´t know who I am...
Vot sellise lause ütleks selle loo kohta. Very Happy

Aga nagu sa tead - meeldib. :)
Ja mitte vähe! Very Happy

Ja et seda ka, et ma lihtsalt pean kelkima, et olen mõned osad edasi lugeda saanud. (A)

Aga sa võiksid käbarad siiski nii NATUKENEGI kiireminiu tööle panna. Wink

Pealkiri: Tegelikkus ei ole muinasjutt 29/8/2008, 17:02

niigi kiiresti liigutan ju:D

5.

Kristi tundis ennast väga kohmakalt. Ta vaatas poisile otsa ning manas näole õrna naeratuse.
Taavi muigas ning võttis siis tüdruku käest kinni. Ta liigutas ennast neiule veel lähemale ning suudles siis teda õrnalt.
Peale suudlust eemaldus Kristi poisist ja libistas oma käe ta peost välja.
„ Mul on väga kahju, et se pean olema mina, kes sulle seda ütleb, aga sa tõesti ei ole vastupandamatu. Vähemalt minu jaoks,“ ütles neiu.
„ Kas sa tahad tõesti väita, et sa ei tundnud praegu midagi?“
„ Ei. Ma ei hakka sulle valetama. Sa oled väga tore ja sa tunned mind arvatavasti paremni, kui mina ise. Sa oled mulle nagu parim sõber ja vend ja ma tõesti ei tahaks seda ära rikkuda.“
„ Võibolla tõesti. Niiet oleme ikka sõbrad edasi?“
„ Kui sul just kuidagi ei õnnestu mu meelt muuta siis küll.“
„ Vaevalt. Ma pole selles kunagi väga osav olnud.“
„Ei… aga kui asi puutub suudlemisse siis selles oled sa küll osav,“ sõnas Kristi muigega ja kõndis siis eemale jättes endastmaha ühe väga jahmunud näoga noormehe.

„ Rõõm näha, et sa oled kellegist üle saanud,“ sõnas poiss Kristi kõrval. Märkamatult oli ta Kristjani kõrvale seisma jäänud.
„ Se pole üldse nii nagu tundub,“ ütles neiu ja võttis endale laualt joogi.
„ Aaa. Sa oled siis selline tüdruk, kes lihtsalt niisama teisi suudleb?“
„ Ja kui olengi?“
„ Ei ega mina mingi arvustaja pole. Jätka oma tegevust siis.“
„Tegelikult on ta mu parim sõber. Ega ma ikka valin neid kellega ma lihtsalt niisama suudlen.“
„ Nojah, päris…kirglik sõprus teil seljuhul.“
„ Mis sul üldse sellest?“
„ Ei midagi…lihtsalt huvitav kuidas sinust sai nii vale esmamulje jääda.“
„ Ja mis esmamulje minust siis jäi?“
„ Noh selline, et sa oled enamasti tore ja sõbralik ja ei kuku väga paljudele poistele kohe kaela.“
„ Noh… võiks arvata, et seljuhu jäi minust päris tõene esmamulje.“
„ Siiani nähtu ja kuuldu põhjal tundub se küll väga vale.“
„ Eks ma olengi inimestele pettumuste valmistamises hea.“
„ Miks sa tookord ära jooksid?“
„ Kuna ma niikuinii endast juba litsi mulje olen jätnud siis ma ütlen, et ma ei usaldanud ennast sinusuguse kena poisiga ühte korterisse ööseks. Ma mõtlesin et võiks ikka vähemalt päeva oodata peale oma poisi surma enne, kui ma juba teistega suudlema hakkan.“
„ Nojah üks päev vist võiks jah vahet olla, kuigi ma ei saa aru kuidas sa suutsid.“
„ Ega ma ise ka ei mõista ma olin temast juba niiiiiii üle ju.“
„ Ma üldse imestan kuidas sa suutsid ainult temaga olla.“
„ Ega see mul hästi välja ei tulnud jah… iga paari tunni tagant otsisin endale uue armukese. Oleks sa naaaatukene varem ilmunud oleks võibolla sulgi õnne olnud.“
„ Oleks vist pidanud jah sinuga enne kokku juhtuma.“
„ Nüüd oled sa vist küll päris veendunud, et su esmamulje oli väga vale?“
„ Veel mitte. Aga ma arvan, et tänane esmamulje on küll vale.“
„ Hmm… ja mis tänane siis oleks?“
„ Et sa oled lits?“
„ Päris täpne mulje ju minust. Ja mis paneb sind arvama, et se vale on?“
„ Esiteks hakkas se alkohol sulle vist liiga kiiresti pähe ja teiseks pole sa juba tervelt peaaegu viis minutit kellegiga suudelnud.“
„ Ja se on kõik?“
„ Mis siis veel olema peaks?“
„ Ei mina tea, aga neid arvamusi saab väga kergesti muuta. Esiteks olen ma ainult kolm pudelit ära joonud ja teiseks…“ lausus Kristi ning suudles siis teda.
„ Haha! Nüüd ei ole sul enam põhjuseid.“
„Nüüd jäi tõesti järgi ainult see, et sa oled liiga palju endale seda sisse ajanud“ lausus Kristjan ja võttis tüdruku käest pudeli ära.
„ Kui ja juba niikuinii liiga palju joonud olen siis kui ma veel rohkem joon ei muuda se ju midagi.“
Ta suudab isegi täis peaga oma laused peaaegu loogiliseks muuta lausus poiss endale mõttes.
„Võibolla, aga kui praegu piirdud suudlemisega siis, mis järgmiseks tuleb?“
„ Seks?“
„ Jah.“
„ Kes seda ikka minuga teha tahaks?“
„ Kas sa tõesti ise aru ei saa?“
„ Ei?“
„ Taavi tundub sust huvitatud olevat ja Ken vahib sind juba tükimat aega. Ega Kaspar ka ära ei ütleks.“
„ Aga sina? Kas sa siis ei olegi minust huvitatud?“
„ Praeguses seisundis kindlasti mitte.“
„ Võibolla on sul õigus. Aga miks sina hoolid?“
„ Mulle üleüldiselt ei meeldi näha kuidas inimesed oma elu ära rikuvad.“
„ Tubli, tuuubli.“

Kristjan kõndis tüdrukust eemale ja läks Taavi juurde, kes parajasti oma toast välja tuli.
„ Kuule, kas sulle ei tundu, et Kristi peaks koju toimetama?“ küsis ta.
„ Nüüd kus sa seda mainid tundub küll,“ vastas Taavi vaadates seina ääres tuikuvat neiut.
„ Tuled kaasa?“
„ Sa oled joonud?“
„Veel ei jõudnud.“
„ Lähme minu autoga. Oota ma toon võtmed.“

Kristjan läks tüdruku juurde ja pani tema käe ümber oma kaela. Nad hakkasid aeglaselt ukse poole liikuma.
Taavi jõudis neile järgi kui nad olid just uksest välja astumas.
„Trepist alla teda vist nii küll ei saa,“ sõnas Taavi vaadates Kristit kes isegi poisi najal eriti hästi püsti ei seisnud.
„ Vist mitte,“ lausus Kristjan ja võttis siis sülle.
„Nii ei kuku ta vähemalt poole trepi peal kokku“ lausus ta ja hakkas trepist alla kõndima.

Kui nad olid auto juurde jõudnud pani Kristjanta tahaistmele, kus ta koheselt magama jäi.
Ise istus ta rooli ning Taavi ta kõrvale.
„ Kus ta elab?“
„ Kui ma õigesi mäletan siis siit kusagil kolm neli tänavat edasi. Vist oli Pärna tänav 54 korter 3.“
„ Vau. Ma isegi tean seda tänavat,“ ütles Kristjan sõitma hakates.
„ Kaua sa teda tead?“ küsis ta siis.
„ Kaua. Umes nii 15 aastat.“
„ Päris pikk aeg.“
„ On jah…“
„ Te saate vist hästi läbi?“
„ Mitte nii hästi, kui mina tahaks.“
„ Tead küll…ta on mulle umbes nii 10 aastat huvi pakkunud. Aga se huvi on ühepoolne.“
„ Ja sa ei ürita seda muuta?“
„ Ausaltöeldes enam ei ürita vist jah. Ma tunnen teda liiga hästi. On peaaegu võimatu, et ta arvaks minust midagi rohkemat, kui parim sõber või vend.“
„ Peaaegu?“
„ Noh ega ma selles väga kindel ei ole ka kuigi ta ise ütles seda.“
„ Sa peaksid edasi üritama.“
„ Miks se sulle üldse korda läheb?“
„ Lihtsalt. Mul on tunne, et ta on väga kaua üksi olnud ja tegelikult ta otsib lähedust.“
„ Ja mis sind sedasi arvama paneb?“
„ Tema käitumine?“
„ Mis ta käitumisega on siis?“
„ Mulle vähemalt tundus, et ta üritas endale sisestada, et se teie tänane suudlus ei tähendnud midagi.“
„ Kuidas ta käitumine seda väljendas?“
„ Mulle tundus, et ta üritas seda teha läbi minu suudlemise.“
„ Ta suudles sind!?“
„ Jah.“
„ Võibolla sa lihtsalt meeldid talle?“
„ Seljuhul meeldid talle ka sina. Ta ju ei tõrjunud sind ega midagi.“
„ Nojaa. Näed see ongi ta maja.“

Kristjan tõmbas maja ette tee kõrvale ja astus autost välja. Selle ajaga oli Taavil õnnestunud unine, segaduses ja purjus Kristi endale sülle saada.
„ Otsi kotist ta võtmed.“
Kristjan tegi nagu palutud ja avas neile uksi.
Kui nad olid Kristi enda voodisse toimetanud ja tagasi autosse jõudnud hakkasid nad tagasi peo poole sõitma.
„ Võibolla on sul õigus ja ma peaks edasi proovima,“ lausus Taavi lõhkudes vaikuse.
Poiss muigas ega öelnud midagi.

Juubilar Postituste arv : 171 Age : 30

Lihtsalt loen, loen ja loen ja tahan edasi lugeda, midagi arukat mul öelda ei ole Very Happy

Pealkiri: Re: Tegelikkus ei ole muinasjutt 29/8/2008, 21:20

Tore et vähemale keegi loeb siis:D:)

Pealkiri: Re: Tegelikkus ei ole muinasjutt 29/8/2008, 22:37

Edasii .

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Aaaaahhhh kui hea jutt Very Happy

Uut tahan ja kohe Very Happy

Pealkiri: Tegelikkus ei ole muinasjutt 30/8/2008, 11:22

Mul saavad nüüd varsti valmis kirjutatud osad otsa:D

6.

Kristi tundis kuidas mingi kogu te peale hüppas ja avas silmad.
Ta vinnas ennast vaevaliselt istukile ja ja tegi pai oma kassile Roosile, kes ennast vastu seina nühkis.
„ Läksid eile natuke liiale?“ küsis Anna, kes parasjagu oma voodis arvutis oli.
„ Tundub küll jh.“
„ Mlll sa sealt ära tulid siis?“
„ Selles asi ongi. Ma ei mäleta, et ma üldse ära tulin.“
„ Tubli.“
„ Viimane asi mida ma mäletan on se, et suudlesin Krisjanit.“
„ Sa tegid MIDA?“
„ Se ei tähendanud midagi. Ma lihtsalt üritasin talle tõestada, et ma olen lits.“
„ Oota ja miks sa seda tegid?“
„ Hea küsimus. Ma tahaks ise ka teada. Aga noh eks ma üritasin vist endale tõestada. et ma tegin õigesti.“
„ Oota mida sa siis tegid?“
„ Noh tead küll. Ütlesin Taavile ära peale seda, kui ta mind suudelnud oli.“
„ Vot kui sa nii jätkad võiks sind tõesti litsiks pidada.“
„ Ma tean jh.“
„ Noh igatahes tundub, et sul oli väga…tegus õhtu.“
„ Oli oli. Mis kell on?“
„ Pool kolm.“
„ Oh issand. Tundub, et ma magasin kaua.“
„ Jajah.“
„ Kaua sa ise seal olid?“
„ Tund aega tagasi jõudisn.“
„ Aaa.“
„ Mida?“
„ Mis mida?“
„ Ma tean küll seda tooni. Midagi ei juhtunud…täna.“
„ Aaaa.“
„ Lõpeta se aatamine juba.“
„ Okeiokei. Muide kas sa tead kus peavalutohud on?“
„ Nii hullusti siis kohe? A vannitoas peaks olema.“
„ Okei,“ lausus Kristi ning ajas siis ennast voodist püsti.
Ta läks vannituppa ja lõpetas parajasti pea pesemist kui kuulis koputust uksel.
„ Ma lähen!“ hüüdis ta Annale.
Ta võttis rätiku ja läks ukse juurde. Kui ta selle avanud oli nägi ta, et ukse taga oli Taavi.
„ Tsau,“ lausus Poiss.
„ Tsau,“ vastas Kristi ja kallistas poissi tervituseks. Seejärel tuli ta ukse eest ära, et ta saaks sisse tulla.
„ Mida sina siin teed?“ küsis neiu kui nad olid elutuppa jõudnud.
„ Ei või siis sõbrale külla tulla?“
„ Võib võib aga lihtsalt, et alles eile ju nägime…või tegelikult isegi täna.“
„ Tegelikult tulin ma vaatama kas sa oled ikka korras.“
„ Miks ma ei peaks olema?“
„ Sa lihtsalt tundusid eile väga läbi.“
„ Ilmselt seda ma olingi.“
„ Ilmselt.“
„ Ega ma väga eilset ei mäletagi.“
„ Aa.“
„ Või noh vähemalt seda küll ei mäleta kuidas ma koju sain.“
„ Mina küll mäletan.“
„ Sina?“
„ Nojah. Me tõime su siia.“
„ Teie?“
„ Mina ja Kristjan.“
„ Või nii.“
„ Sa nägid lihtsalt juba liiga…varisemisohtlik välja.“
„ Arvata võib jah.“
„ Vaata see mis eile juhtus…“
„ Mis sellega on siis?“
„ Ma lihtsalt tahtsin öelda, et ma saan sust aru, aga lihtsalt tea, et ma ei usu et mu tunded muutuvad ja ma olen sinu jaoks alati olemas. Ükskõik kas siis sõbra või kellegi enamana.“
„ Aitäh.“
„ Mille eest?“
„ Et olemas oled.“
„ Pole tänu väärt…ma arvan.“
„ Ma mõtlen veel selle peale.“
„ Mille?“
„ Meie.“
„ Nh anna siis teada kui oled välja mõelnud.“
„ Mis mul muud ikka üle jääb.“
„ Nojaaa…“
„ Mis sa täna teed siis?“
„ Pidin kalale minema.“
„ Üksi?“
„ Ei. Kristjaniga.“
„ Kas ma võin ka tulla?“
„ Ma arvan küll jah.“
„ Tore. Millal te lähete?“
„ Õhtul. Või noh nii 7 või 8 ajal. Maja kus mu vanavanemad elasid on siit u 10 km kaugusel jõe ääres.“
„ Niiet jääme ööseks?“
„ Nii oli plaanis küll.“
„ Tore.“
„ Tuleme sulle siis õhtul järgi?“
„ Jah.“
Nad istusid seal mõnda aega. Diivanil ega öelnud sõnakestki. Oli täielik vaikus kui mitte arvestada klahvide klõbisemist, mis tuli teisest toas.
Kuid see vaikus ei olnud piinlik vaid rahulik.
„ Ma tundsin sellest puudust,“ sõnas poiss katkestades vaikuse.
„ Millest?“
„ Sellest. Niisama vaikides istumsest, sinust, kõigest mida me vanasti tegime.“
„ Seda pole tõesti juba tükk aega teinud.“
„ Nii imelik.“
„ Mis?“
„ See kuidas kõik muutub.“
„ C’est la vie.“*
„ Mhm…paar aastat tagasi oli kõik nii muretu.“
„ Se õnnetus muutis mingil määral meid kõiki.“
„ Jah. Aga loodame, et paremuse poole.“
„ Eks jah.“
„ Muide…mina kaa.“
„ Mis?“
„ Mina kaa tundsin puudust sellest siin, kõigest ja ka sinust.“
„ Tore seegi. Ma peaks nüüd vist minema hakkama.“
„ Ma arvan küll jah.“
Nad tõusid mõlemad püsti ja kõndisid esikusse. Ja ajal mil Taavi endale jalanõusi jalga pani jälgis neiu teda tähelepanelikult.
„ Me tuleme sulle siis seitsme paiku järgi.“
„ Tore oleks.“
„ Tsau siis.“
„ Tsau.“
Kristi avas talle ukse. Poiss astus sammu edasi ning embas siis tüdrukut. Ta tundis neiu lõuga oma õlal ning silitas ühe käega ta selga.
Hetke pärast tõmbus tüdruk eemale ning sulges ukse jättes Taavi teisele poole ust.

* See on elu

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Oi, kuidas mulle su jutt meeldib Very Happy

Aga tead, ma ei suudagi otsustada, kas ma tahan, et ta Taaviga sebiks või Kristjaniga Very Happy

Aga uut tahan ka Very Happy

Pealkiri: Re: Tegelikkus ei ole muinasjutt 30/8/2008, 11:45

Ma tahan täna uut osa !! Very Happy

Ja kui valmis kirjutatud osad otsa saavad, siis peab ju juurde kirjutama Wink

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Hea jutt on :) Uut!

Pealkiri: Tegelikkus ei ole muinasjutt 30/8/2008, 22:12

Noh uus siis:D nüüd hakkab vist rohkem aega minema kuna jh valmis pole rohkem:D

7.

„ Kuule ma lähen nüüd,“ ütles Kristi Annale.
„ Oota kuhu?“
„ Ma ütlesin sulle ju.“
„ Ahjaaa…“
„ Muide mis sa arvad kas ma peaks magamiskoti või midagi sellist ka kaasa võtma?“
„ Ei mina tea.“
„ Hmm…võibolla peaks. Noh nii igaks juhuks
„ Tegelikult ma arvan, et ei pea.“
„ Miks?“
„ On selline tunne. Ja kui väga häda tuleb siis sa saad ju alati kellegi teise magamiskotisisse pugeda.“
„ Millele sa sellega vihjad?“
„Noh tundub, et sul klapib nende mõlemaga ju.“
„ Võibolla…mitte et se sinu asi oleks.“
„ Ei olegi. Mis kell te tagasi jõuate homme?“
„ Mina ei tea ju…lõuna paiku ma pakun. Missiis?“
„ Ei midagi…niisama huvitab.“
„ Okei. Tsau siis.“
„ Tsau.“
Neiu võttis oma asjad ja läks välja.
Maja ees nägi ta tuttavat autot. Ta pani oma asjad taha ja avas siis autoukse.
„Tsau,“ ütles ta oma ees olevatele noormeestele ja istus sisse.
„ Tsau,“ kostus ka nende mõlema suust.
Kogu ülejäänud tee ei öelnud keegi neist midagi. Oli ainult mootori hääl ja raadio, mis mängis vaikselt aga siiski käis se Kristile närvidele kuna sealt tuli just sellist muusikat mida talle kuulata ei meeldinud.
Mõne aja pärast peatas Taavi auto. Nad avasid uksed ja astusid autost välja. Seal oli jõgi, mis joosksis peaaegu maja kõrvalt. Maja oli suhteliselt pisike. Seal peaaegu jõe ääres oli ka lõkke koht.
Päike oli kohe kohe loojumas ning sääsed ringlesid nende ümber üritades maanduda.
Kõige hämmastavam selle kõige juures oli aga see, et keegi polnud ikka veel sõnakestki öelnud.
Nagu kolm võõrast kellel pole millestki rääkida mõtles Kristi irooniliselt.
Nad võtsid oma asjad ja viisid need lõkkeplatsi juurde.
„ Miks te nii hilja tulla tahtsite?“ küsis neiu neilt.
„ Meil olid omad põhjused,“ vastas Taavi.
„ Ja muidugi mina neid teada ei saa?“
„ Muidugi,“ vastas Kristjan muigega.
„ Nojah nagu arvata oligi,“ sõnas neiu.
„ Aga muide ma arvan, et meil on nüüd väike probleem,“ sõnas Taavi
„ Ja mis se on siis?“ küsis Kristi.
„ Asi on selles, et siin majas on üks kahe inimese voodi ja üks ühe inimese voodi.“
„ Või nii.“
„ Mina võin diivanil ka magada kui vaja,“ lausus Kristjan.
„ Siin küll on diivan aga se on väike ja ei käi lahti.“
„ Siis jääb ainult üks võimalus. Kaks meist peavad ühes voodis magama,“ sõnas neiu.
„ Aga kes?“ küsis Taavi tüdrukuleotsa vaadates.
„ Ma arvan, et lihtsalt vaatame kuidas asjad kujunevad,“ lausus Kristi naeratades.
Poisid noogutasid nõusoleku märgiks. Nad tegid lõkke ja panid õnged vette. Teise otsa panid nad maa sisse, et neid pidevalt hoidma ei peaks.
Neiu istus lõkke äärde maha. Ta ajas ome jalad kõverasse ja põimis käed nende ümber. Taavi tuli sinna ja maandus tüdrukule väga lähedale. Ka Kristjan tuli tule juurde, aga istus teisele poole lõket.
„ Sa teed seda tihti?“ küsis ta Kristilt.
„ Kunagi tegin.“
„ Ja enam mitte?“
„ Ei.“
„ Miks?“
„ Ütleme siis nii, et ma kasvasin sellest välja.“
„ Sa kasvasid kalal käimisest välja?“
„ Ei. Ma kasvasin välja vaatamisest kuidas mu isa üritb välja mõelda nippe kuidas kalu kiiremini kätte saada.“
„ Tal ka mõni hea mõte tuli mõnikord?“
„ Kui hea mõtte alla lugeda õlu sees leotatud vihmaussi siis küll,“ lausus neiu irooniliselt.
Noormees naeris selle peale, aga Taavi polnud silmnähtavalt nende vestlusele tähelepanu pööranud kuna tema näolime oli täpselt samasugune nagu enne.
Nad rääkisid veel Kristjaniga tükk aega kuni poiss otsustas minna vaatama kas neil ka näkanud on.
„ Kas sinuga on kõik korras?“ küsis tüdruk Taavilt.
„ Ei peaks või?“
„ Sa oled lihtsalt imelikult vaikne olnud.“
„ Olen või?“
„ Jah.“
„ Eks ma olin vist lihtsalt mõttes.“
„ Ja mille peale sa mõtlesid?“
„ Kõige.“
„ Okei. Oled sa ikka kombes?“
„ Jaa.“
„ Tead ma olen ka mõelnud.“
„ Ja?“
„ Mhmh.“
„ Ja mis sa välja mõtlesid?“
„ Selle,“ vastas neiu sosistades ja suudles poissi.
„ Mulle sobib,“ sõnas Taavi naeratades kui tüdruk oli lõpetanud.
„ Ma tean,“ lausus Kristi naeratades ja nihutas ennast noormehele veel lähemale. Ta vaatas silmanurgast kuidas Kristjan õngedega tegeles.
Taavi võttis tüdrukul piha ümbert kinni ja jälgis praksuvat tuld.
„ Mis kell on?“ küsis neiu.
„ Pool üksteist.“
„ Juba?“
„ Jah.“
„ Siin lendab aeg kuidagi kiiresti.“
„ Ja on selles midagi halba?“
„ Võibolla.“
Kristjan naases oma istekohta näol kerge muie, mis oli tekkinud peale Kristi ja Taavi nägemist.
Nad rääkisid kolmekesi veel tükk aega, kuni kuulsid õnge kriiksumist.
„ Vist näkkas,“ sõnas neiu ja ajas ennast püsti. Ka poisid ajasid endid kiiresti õngede juurde.
Taavi jõudis sinna esimesena ja õngitses kala välja. Elukas ei olnud just suur aga noh vähemalt midagigi.
Kui kõikidele õngedele olid uued söödad pandud ja kala kindlasse kohta tõstetud istusid nad tagasi lõkke äärde.
Nad rääkisid veel mõnda aega aga järsku said neil teemad otsa.
Niisiis istusid seal vaikides kuni lõpuks kummardus Taavi neiu kõrva juurde, et talle midagi sosistada.

Pealkiri: Re: Tegelikkus ei ole muinasjutt 30/8/2008, 22:27

Piiiinaja. Nii põneva koha pealt ei tohi lõpetada ! Evil or Very Mad

Edasiiii

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Mmmeeldib. (Y)
As you know. Very Happy

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Uuutuutuutuutuutuuuuuuuuuuuuuuuuuuut! Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Ahhh, miks kõik mind piinavad? MIIIKS??
Okei, ma ei süüdista sind.
Aga uut tahan. Very Happy

Pealkiri: Tegelikkus ei ole muinasjutt 31/8/2008, 23:56

Noh.... uus osa siis:D suht mõttetu aga siiski:D

8.

„ Palju õnne sünnipäevaks,“ sosistas poiss talle naeratades.
„ Aitäh,“ vastas neiu ja keeras näo Taavi poole.
Poiss suudles teda pikalt ning hakkas siis taskus sorima.
„ See on sulle,“ lausus ta ja andis tüdrukule pisikese paki.
„ Poleks vaja olnud,“ sõnas tüdruk vaikselt, kuid hakkas kinki siiski lahti tegema.
Paber eemaldatud avas tüdruk väikese karbi ja jäi siis asja seal sees lihtsalt jõllitama.
„ Sa kinkisid mulle küünelaki?“ küsis neiu olles kingist väheke segaduses.
„ Jah.“
„ Väga ilus,“ sõnas tüdruk veidike kahtlevalt ja vaatas siis oma käsi ja küüsi mis ei olnud peaaegu kunagi lakitud.
„ Tore kui sulle meeldib,“ lausus poiss naeratades.
„ Mhm.“
Kristi pani karbi kõrvale ja toetas ennast jälle vastu noormeest. Nad istusid seal vaikides veel kaua ja ainuke asi mis kosta oli oli puude praksumine.
„ Äkki lõpetame tänaseks?“ küsis neiu purustades kõigi nende mullid milles nad kogu selle aja viibinud olid.
„ Ma arvan küll jh,“ sõnas Taavi ja ajas ennast püsti. Ta läks vee äärde ja hakkas seal asju kokku panema.
Kristi jäi koos teise noormehega lõkkeplatsi juurde ja nad hakkasid tekke kokku panema.
„ Mul on sulle ka midagi,“ sõnas Kristjan, kui nad olid voltimise lõpetanud.
„ Sa poleks pidanud.“
„ Aga ma tahtsin,“ lausus poiss ja ulatas neiule väikese kollase ja ümmarguse nutsaka mille ümber oli seotud pael.
Noormees ise kõndis eemale jättes Kristi kinki lahti harutama.
Tüdruk avas paki ja nägi, et seal sees on sõrmus. Sõrmus mille peal on hõbedane ämblik.
Ta pani selle kahtlemata sõrme.
„ Ma armastan ämblikke,“ hüüdis neiu talle järgi.
Poiss keeras hetkeks ennast tagasi vaatama, näol kahtlane muie.
„ Aitäh,“ sõnas tüdruk vaikselt kuigi teadis, et poiss teda ei kuule.
Neiu kuulis oma selja tagant samme ning tundis siis kuidas keegi tal õrnalt ümbert kinni võttis.
Kristi naeratas ja nad kõndisid koos majja.
„ Ma arvan, et Kristjan võttis üksiku toa,“ sõnas poiss ning juhatas neiut trepidt üles.
„ Mhm,“ pomises Kristi ja läks koos noormehega üles korrusele ja tuppa kus oli suur voodi.
Tüdruk läks otse voodi juurde ning puges riietega teki alla kägarasse.
Taavi tuli tema kõrvale ning pani oma käe ümber neiu. Kristi tundis kuidas keegi ta juukseid silitab ning selle hea tundega jäi ta magama.

Hommikul tundis Kristi kuidas päikesevalgus õrnalt ta peale langes.
„ Magasid hästi?“ kostus Taavi hääl seina äärest.
„ Mhmm.“
„ Tore.“
„ Mis kell on?“
„ 12.“
„ Nii palju?“
„ Jah.“
„ Miks sa mind ei äratanud?“
„ Kas sa tõesti arvad, et ma pigem ärataks su kui vaataks kuidas sa rahulikult magad?“
„ Võibolla.“
„ Sel juhul arvad sa valesti.“
„ Sa oleks siiski võinud ju.“
„ Sa tahad nii väga ärkvel olla?“
„ Kui sina oled siis jah.“
„ Magada siis ei olegi mõnus?“
„ Muidugi on aga…“
„ Aga mis?“
„ Mulle ei meeldi se tunne kui keegi mind pidevalt jälgib.“
„ Sa pead sellega ära harjuma sest mulle tõesti meeldib sind vaadata.“
„ Noh jah mis mul siis ikka üle jääb.“
„ Mitte midagi peale sellega leppimise.“
„ Tundub küll.“
„ Aja ennast nüüd püsti ja lähme hommikust sööma.“
„ Mis süüa on?“
„ Sinu valik kas sa tahad võileibi või toorest kala.“
„ Ma arvan et ma siiski valin võileivad,“ sõnas neiu ja ajas ennast voodist püsti. Ta läks poisi juurde ning suudles teda pikalt.
Peale seda liikusid nad alla korrusele, kus Kristjan endale juba võileibu sisse ajas.
„ Hommikust,“ sõnas ta naeratades Kristile.
„ ommik ommik. Niivõrs kuivõrd.“
„ Nojaa,“ vastas poiss muigega.
Nad läksid istusid laua äärde, sõid, rääkisid, pakkisid asjad kokku ja hakkasid ära sõitma.
Umbes viisteist minutit peale sõidu alustamist seisid nad juba neiu maja ees.
„ Ma tulen saadan su ära,“ sõnas Taavi ning astus autost välja.
„ Okei siis.“
„ Ma võtan tagant su asjad.“
„ Mhmh,“ sõnas neiu poisile ja hakkas ise ka ennast autost välja ajama.
„ Aitäh kingi eest,“ lausus ta veel enne kui autost välja sai Kristjanile.
„ Palun palun.“
„ Tsau siis.“
„ Tsau.“
Tüdruk kõndis koos Taaviga üles ta korteri ukse taha.
„ Mis sa täna ette võtad?“ küsis noormees.
„ Ilmselt ei midagi erilist.“
„ Sa said täna 18 ja sa ei kavatse midagi erilist?“
„ Täpselt nii.“
„ Noh edu sulle siis niisama olemisel.“
„ Mhmm.“
„ Ma arvan, et sul läheb seda vaja.“
„ Millele sa vihjad?“
„ Ei millegile. Lihtsalt mul on selline tunne,et täna sind küll rahule ei jäeta.“
„ Ahah.“
„ Jah.“
Nad lõpetasid rääkimise ning suudlesid veel hetkeks. Seejärel avas Kristi oma korteri ukse.
„ Palju õnne!“ hüüdsid paljud inimesed, kes koridoris olid. Kõige ees muidugi Anna.
„ Ma ütlesin, et sul läheb edu vaja,“ sosistas Taavi talle kõrva.
„ Sa teadsid sellest?“
„ Muidugi.“
„ Sa oled õel. Sa ju tead, et mulle ei meeldi sünnipäevapeod.“
„ Ma tean.“
„ Ja miks sa sellel juhtuda lasid?“
„ Tundus nagu hea mõte.“
„ Aga ei olnud,“ sõnas neiu ja lõpetas siis sosistamise. Ta manas näole üllatunud ja õnneliku näo ning astus siisohates oma sünnipäevapeole.

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 29

kink oli ilmselge vihje sellele, et taavi ja peategelane ei jää kokku, kuna nad ilmselgelt on üksteisest erinevatel arvamustel ja ei tunne üksteist, ja krissu (kristjan) ja peategelane jäävad kokku, kuna nad niivägapalju klapivad

xd^^

hea, uut !

Pealkiri: Re: Tegelikkus ei ole muinasjutt 1/9/2008, 09:52

Edasii :)

» Muinasjutt (?)