Pubekad 2: Seitsmeteistkümne aasta möödudes... [ "Pubede saaga" lõpp. LÕPETATUD ]

Ojaa! Solvake mind. Süüdistage!
Ma tean, et olen nõrk, aga ma ei suuda enam ilma nende tegelasteta elada!
See on alles esimene osa niiet, kommenteerige ja kritiseerge ja siis vaatame edasi...

Nüüd vaikselt uks lahti, mõtles Robi. Ukselukk klõpsatas ja Robi avas ukse. Nüüd ta-a-asakesi trepi juurde ja siis hi-i-i-i-i-i-i-i-irvaikselt teisele korrusele oma tuppa.
Robi kõndis „vaikselt“ trepi poole, ajades teel pikali nii laua, kui ka koperdades klaasvaasi otsa, mis kildudeks purunes. „Raisk!“ vandus ta.
„Robi Kasek, te olete arreteeritud, kahtlustatuna kell kaks öösel koju hiilimises, purjuspeaga autoga sõitmises ja sõidureeglite rikkumises. Kõik mida te ütlete võidakse kasutada teie vastu...“
„Isa!“ ahastas Robi ja pööras end ümber. „Sa ei mõelnud seda aresti juttu tõsiselt.“
Mirko irvitas „Võtmed siia.“
„Is...“
„Autovõtmed siia!“ käsutas Mirko.
Robi ohkas ja vangutas pead „Mida sa sellega saavutada loodad?“ küsis ta ja pani võtmed isale peopesale.
„Ma loodan seda, et sa kordki mõistuse päe võtad. Mitu korda ma olen sulle politseijaoskonda pidanud järgi tulema?“
„Eee.. null?“
„Poiss, sa saad tappa! Kolm korda ja kurat trahvisummad on ka sellised, mille tekitamisega ikka iga inimene hakkama ei saa!“
Robi tegi nägusi „Plaaplaaplaa, what ever. Head ööd nüüd paps,“ lausus noormees ja oli teel teisele korrusele, kui Mirko ta pluusist kinni haaras.
„Me räägime sellest homme edasi,“ kinnitas Mirko.
„Vanamees, oled kindel? Mina sinuasemel ei oleks. Sa ei pannud mu aknaid lukku niiet ma saan vabalt ära minna, kui tahan. Saa aru – ma saan vabalt vältida seda jutuajamist,“ lausus Robi ja kõnis ülbelt oma tuppa.
„Oi ma talle alles teen,“ pomises Mirko ja läks samuti teisele korrusele.

Robi oli vaevalt saanud riided vahetada, kui ta toa uksel kõlas vaikne koputus.
„Mirko, kas ma saan sinuga hetkeks rääkida?“
„Jaa ema! Astu sisse.“
Eliis astus sisse ja sulges enda järel ukse.
„Su isa on marus,“ ütles ta vaid.
Robi noogutas „I know that, mother.“
„Mis ma selle teadmisega peale hakkan, et sa tead?! Sa oled seitseteist ja sa käitud nagu eluaegne kriminaal.“
Robi hakkas naerma, kuid Eliisi salval pilk sundis teda naeru peatama. „Sorry.“
„Robi, ära aja mind vihaseks!“
„Ja sina ära loe mulle moraali! Ma tean ise mida teen ja see ei puutu absoluutselt sinusse ja isasse. Nüüd, palun, jäta mind üksi. Ma tahan magama minna.“
Eliis tundis kuidas ta vihaseks saab. Hea meelega oleks ta oma poja perse saatnud, kuid nii ei käitu ju ometigi eeskujulik lapsevanem! Selle poisiga peab midagi ette võtma, mõtles Eliis.
„Olgu nii. Tänaseks sa pääsed,“
„Good pless you.“
Robi vaatas, kuidas ema toast välja läks ja kukkus ohates voodile pikali. Noormees vaatas lage ja täiesti juhuslikult ilmus tema silmade ette pilt Mirellast. Pikemat kasvu, keskmise kehaehitusega, blondide juustega ja roheliste silmadega tütarlaps.
„Mida iganes,“ pomises Robi, keeras külge ja uinus koheselt.

hehe Robi on suureks kasvanud...

uut!!!

Issand kui ägeeeee..

See on äge, et sa uue jutu/järje tegid

See on äge, et jutu tegelasteks eelmiste tegelaste lapsed on.

Robi on äge.

Mirko on äge isa.

Ja see on kohe eriti äge et Mirella on ju Kevini ja Bella tütar. Minu mäletamist mööda.

Ja Robi on siuke paha poiss. Urr.

UUT!!!

Mul on ainult üks sõna öelda: valmistuge!

%%%

„Mina ei või. Mina ei või. Mina ei suuda. Kuramus, peab meil just selline kurikaela kuulsusega laps olema?“
„Mirko siis! Tal on puberteet. Mässumeelne aeg. Mäletad, mis meie tema vanuses tegime?“
Mirko tõusis sellise hooga toolilt, et tool pikali lendas „See veel puuduks, et ta kellegi tütarlapse autokumme hakkaks tühjaks laskma,“ räuskas ta.
„Oh jumal,“ oigas Eliis ja peitis silmad käe varju. „Mida me siis teeme?“
Mirko mõtiskles „Paneme ta kuni tema täisealiseks saamiseni koduaresti.“
Eliis vaatas oma meest nagu lolli „Ja sa tõesti arvad, et koduarest hoiab tda pahandustest eemale ja üldse, kuidas sa kavatsed teda arestis hoida? Viid hommikul autoga kooli, tood koju, viid trenni, tood koju, lukustad aknad, koduuksele paned mingi X luku? Viid arvuti mine, ja telefoni ja... Kuule, see on lollus!“
„Eliis, ära alanda mind.“
„Pshh. Ise sa alandad. Las ta teeb mis ise tahab. Ma olen nõus, et väike karistus, aga suurtest pole midagi kasu ju! Ta leian niikuinii viisi, kuidas reegleid rikkuda ja pahandusi teha.“
„Kurat, sul on jälle õigus! Aga...“
Eliis pani käe Mirko suule „Ei mingeid agasid!“
„Ag...“
„Kuss!“
„A...“
„Vait!“ käratas Eliis. „Kao nüüd muru niitma, või oled ise kuni viiekümneseks saamiseni koduarestis!“
Mirko vakatas ja Robi tõusis trepilt, kus ta ema ja isa juttu pealt oli kuulnud ning läks nende juurde.
„Sellist juttu kuulates ärge isegi lootke mulle mõistust pähe panna. Mina ei kuula teid, kui teie ei lase mul vabalt elada. Muide, mutil,“ Eliis pööras pilgu Mirkole, mis lausa karjus: ütle midagi. Robile ei jäänud see märkamata „Emal on isegi õigus. Mind hakkaski eile huvitama, kuidas sa mind aresti loodad panna.“
„Tead poiss. Sa...“
„Wooow! Paps, shut up. Mind sa muuta ei suuda.“
„Oleks meie ka tütre saanud nagu said Bella ja Kevin...“
„Isa, ära võrdle mind Mirellaga. Minu ja tema võrdlemine on sama hea, kui kaelkirjaku ja sipelga võrdlemine.“
Eliis hakkas naerma ja Mirko tõmbus kõrvuni punaseks. Jälle see poiss saab oma õiguse, mõtles ta vihaselt.
„Ja... kumb teist... kaelkirjak-k o-o-n?“ kõõksus Eliis.
Robi kissitas silmi „Ma ütlesin, et see on sama hea, mitte et mina peaksin kohutavalt sarnanema kaelkirjakule. Lihtsalt, tema on mõttetu sipelgas ja mina olen temast tähtsam ehk kaelkirjak.“
„Robi kullake, Mirella olevat sama juttu Bellale rääkinud. Kuid tõi võrdluseks sinivaala ja prussaka. Sul ei ole väga palju mõelda tarvis, et mõista, keda ta prussaka all silmas pidas.“
Robi lõi rusikaga endale vastu kätt „Oi, ta saab.“
Mirko karjus täiest kõrist: „Aitab! Kao mu silmist enne kui ma sulle –raisk- kitli peale annan – kurat- kao!“
Robi naeratas, läks esikusse, pani tossud jälga ja libistas autovõtmed enda taskusse. Veel kuulis ta isa ütlemas: „Ma saadan ta Puiatusse.“
Robi muigas, tagurdas garaažist välja ja andis gaasi.

Linnas ringi sõites, märkas Robi bussipeatuses istuvad Mirellet. Esialgu oli ta suvatsenud temast mitte välja teha. Kuid kas ta suutis? Päike tegi türarlapse heledad juurde imekauniks, pannes need sätendama. Üdini valge riietus – valged tossud, valged teksad, valge jopp ja valge kotike pingil – sobis talle imehästi.
Robi ohkas ja üritas pilku taaskord Mirellast eemale suunata, kuid vastu oma tahtmist, pidurdas ta õigepea bussiootepaviljoni ees.
Robi lasi nupust teise akna alla ja hõikas „Ou, Mirella. Küüti tahad?“
Mirella vaatas Robile otsa „Ei. Tänan. Ma saan paari nädala pärast ise load, aga senikaua võin ka bussiga sõita.“
Robi muigas „Sa tuled.“
Mirella viis pilgu taevasse „Ma – ei - tule!“
„Mul on vaja sinuga rääkida niiet, sa tuled.“
„Millest?“
„Kui sa kohe ei tule, hakkan ma sind sinivaalaks hüüdma, mõistad?“
Mirella muigas, tõusis pingilt ja istuski imekombel Robi rohelisse BMW-sse.
„Mu ema rääkis sinu emale ja sinu ema rääkis sulle?“
Robi noogutas kiirelt ja pani käigu sisse ning auto hakkas liikuma.
„Just täpselt. Hommikul kuulsin sellest.“
„Hommikul? Kuule, prussakas, praegu on ka hommik. Kell on üks päeval.“
„Ja kes meil siis hommikul juba bussikas passib ja bussi ootab?“
„Käi kanni. Ma vihkan su geniaalsust.“
„Mõnitad või?“
Mirella noogutas ja lasi oma akna alla, toetas pea käele ja jäi Mirkole otsa vaatama.
„Tead, sipelgas. Ma litsun su laiaks, tead sa seda?“
„Ojaa. Tean. Kuid, vaata, et sa selle laiaks litumisega liiga hiljaks ei jää. Muidu äkki litsun ma su enne laiaks.“
Robi irvitas „Ära minu pärast muretse. Pigem muretse enda pärast.“
Mirella vaikis ja Robi peatas auto Bella ja Kevini maja ees.
„Loodan, et ei näe sind kaua aega,“ lausus Mirella autost väljudes.
„Samad sõnad,“ ütles Robi ja andis gaasi.

kritiseerin: vead ja lühikesed osad
innustan: E D A S I

Enjoy!


%%%

„Oi ei,“ oigas Mirella.
Kevin vaatas tütre poole ja peatas auto. Mirella tabas isa pilgu ja ütles: „Robi.“
Kevin hakkas naerma „Te olete koos kasvanud, käite juba üksteist aastat samas klassis ja ikka vihkate teineteist?“
„Isa, ära avasta. Me oleme valmis teineteist tapma,“ sisistas Mirella ja astus autost välja. „Adjöö paps,“ lausus ta ning lõi autoukse kinni. Vihaselt vaatas ta Robi poole, - kes end Mirella taha käima sättis – ja kiirendas sammu.

%%%

„Hommik,“ lausus Mirella Delissale ja vajus pingile istuma, visates vlage koti tooli kõrvale maha.
„Hommikust sullegi,“ lausus Delissa ja haigutas. Mirella vaatas pinginaabrit ja muigas.
Lily koputas Mirellale õlale „Kuule, on see tõsi?“
„Mis asi?“ küsis Lisette juttu lisandudes.
„Noh see, et Mirella pühapäeval Robi BMW-sse istus.“
„Kust sa seda tead?“
„No ma nägin sind ülekäiguraja juures suhteliselt sinu maja juures kuskil. Sa vaatasid just sel hetkel Robile otsa ja paistis, et te vaidlesite.“
Mirella ohkas ja naeris vastu tahtmist ja sarkamiga „Jaa! Ma istusin Robi BMW-sse. Noh ja siis? Ta pakkus mulle küüti. Oleksin pidanud ei ütlema või?“
Lisette mõtles „Jaa. Siis poleks koolis kuulujutte olnud.“
Mirella lõi käega tugevalt vastu Lily lauda niiet Lily ehmatas ja tõmbus tooliga tagasi. „Kuulujutud? Mis kuulujutud? Sa rääkisid midagi? Kurat võtaks hoia oma suu kinni!“ räuskas Mirella ja oli valmis Lilyle kallale minema, kui Delissa poleks teda maha istuma sundinud.
„Rahune maha. See on meile juba ammu teada, et Lily keel ei püsi kunagi hammaste taga!“
„Meie preilike vihastas, oioi.“
„T**a kao mu silmade alt, või ma tõesti virutan sulle vastu vahtimist!“ ütles Mirella teeseldud naeratusega näol.
Lily irvitas ning Lisette viskas teda õpikuga.
„Segane, mida sa teed? Ma ainult küsisin.“ Karjus Lily, kes ka juba püsti seisis. Mirella tõusis püsti ja seisis Lilyga näod vastastikku. „Ma löön su raisa maha.“
Lily irvitas ja kõndis kätega vehkides klassi ette ja karjus: „Mirella istus Robi autosse ja nemad on meie klassi kuum paar!“
Samal ajal tuli Robi klassi ja ta oli kuulnud pealt Lily viimast lauset. Ta tahtis juba aru pärida, kuid astus viimasel hetkel eest ära, sest Mirella – kes oli võtnud laua pealt ettejuhtuva asja, milleks ostutus Marki lahtine kokapudel – jooksis Lily poole ja viskas talle kokat peale.
„Paras sulle!“
Lily karjus „Mida sa tegid? Kuradi püsti värdjas, sinu koht on hullumajas!“
Robi ja kõik ülejäänud naersid, kaasaarvatud Mirella.
Lily astus kokast tilkuvana Robi ette ja Robi irvitas talle näkku. „Minust ja Mirellast ei saa iialgi paari ja mul on sulle üks soovitus: kui sulle on su elu armas, siis hoia oma mokk maas!“
Lily pani käed rusikasse ja karjatas vihast ning tormas siis klassist välja.
Mark astus Mirella juurde, patsutas teda õlale ja ütles: „Tubli! Sellel Turumutil oligi väheke karastamist vaja.“ Mirella naeratas Markile ja vaatas klassis ringi. Terve klass vaatas teda, mõned naersid siiani. Mirella pilk jäi seisma Robil, kes vaatas tüdrkut täiesti ükskõikse pilguga.
„Ma teadsin, et sellest tuleb midagi, kuid ikka ma lolli peaga istusin su autosse.“
Hannes hakkas teisest klassi otsast naerma „Vaevalt, et sa „kogemata“ Robi autosse istusid. Küll selle taga ikka on midagi.“
Mirella tundis, et ta läheb lolliks ning jooksis klassist välja. Klassi ta sel päeval enam tagasi ei jõudnudki.

edasi

Kuule, kui ma seda juttu märkasin ma lugesin: "Pubekad 2: Seitsmekümne aasta möödudes..." xD
Siis ei saandu ma jutust aru. Lõpuks jõudis pealkiri kohale ja siis ain jutust ka aru =)
Jutt on igatahes (Y)

Ja padjanägu - looda sa. See ema seal pole ainuke, kes on käskinud oma lapsel sellesse kohta minna .

Murtagh - mis parata, et ma need kaks tüüpi omavahel sassi pidevalt ajan?


%%%

Mirella istus koolis ühel kõrvalisel trepil, mille kaudu sai neljanda korruse klassidesse, kuid nendes klassides toimusid tunnis harva niiet, see trepp oli hea koht üksi olemiseks ja mõtlemiseks.
Käes oli tal füüsika kaustik ja ta joonistas sinna musti luukeresid ja kirjutas kõrvale Robi nime. Nii mitu korda järjest juba. Kuid vahepeal ta peatus. Millegi pärast ei tundnud luukerede joonistamine enam nii kergena. Käsi nagu ei paindunud kirjutama luukere kõrvale Robi nime. Miks huvitav? Mõtles Mirella ja raputas pastakat käes. Asi tundus imelik. Isegi liigagi imelik...
Mirella loobus joonistamisest, pani vihiku ja pastaka trepile ja vaatas kella. Kell näitas kahekümne minuti pärast kümmet. Kohe peaks kell käima, mõtles Mirella ning kõrvulukustav koolikell käiski. See käis ta pealuust läbi ja kui uuesti vaikus oli, helises see tema peas ikka edasi. „Vastik,“ pomises ta.
Mirko suunas tema tähelepanu uksele, mis viis kolmenda korruse koridori. Uks avanes ja sisse astus Robi, suits käes.
„Ei no,“ alustas Robi ja pani suitsu põlema „mida sa siin teed?“
Mirelle põrnitses Robit vihaselt ja lausus „Sama võiksin sinult küsida, kuid ma ei hakka oma sõnu sinusugusele tropile kulutama.“
Robi plaksutas käsi ja istus aknalauale – avas ka akna - , mis oli kohe trepi kõrval. „Päris ägedad sõnad! Oskad veel midagi öelda?“
Mirella muigas „Ojaa. Kuidas veel. Kui tahad teada, siis valmistu istumiseks, sest nende sõnade välja ladumine võib poole ööni kesta!“
Robi tõmbas mahvi ja lasi siis aglaselt ninast välja „Muide, tuleb välja, et me tunne üksteise suhtes on vastastikune.“
„Siis on ju kõik hästi,“ lausus Mirella sarkasmiga ja vaatas maha. Robi suitsetas ja õigepea tundis ta Robi pilku endal...

Kell helises taas, aga Robi ei lahkunud oma kohalt.
„Sa tundi ei lähegi?“ uuris Mirella.
Robi raputas pead „Ei lähe,“
„Miks?“
Robi kustutas suitsu välisaknalauale ja pani akna kinni. „Mis mõttega? Ma ei viitsi seal tunnis magada.“
„Aam,“ lausus Mirella mõtlikult.
„Ja miks sina ei lähe?“
„No ma ei taha. Kui see kuradi Lily kah veel seal on siis... ma arvan, et ma ei suudaks enda tegusid kontorllida ja ma läheks talle kallale lihtsalt. Teine põhjus, mul ei ole tuju istuda klassis, kus kõik mind vahivad selle hommikuse juhtumi tõttu.“
Robi muigas „Join the club.“
Mirella vaatas Robile otsa. Pilk, mis kiirgas soojust ja noormehe naerul nägu... ning sel hetkel tundis Mirella kõhus imelikku pitsitust. See oli... kahtlane tunne. „I’ll join,“ lausus tütarlaps ja tõusis samuti püsti. „Okei, ma lähen koju. Pole mõtet siin passida enam,“ ütles Mirella ja hakkas ukse poole minema.
„Mirella, kuna.... täna on.... popipäev....., siis kas... tuleksid minuga koju?“ kokutas Robi.
„Mida sa ütlesid?“ küsis Mirella ja pööras end ümber.
Kurat, mida sa tegid Robi? Mõtles noormees ja needis end.
„Igaljuhul, mina sinuga enam ei tule kuhugi! Mulle sellest veel piisas, et meid paariks tembeldati ja enam see ei kordu! Homseni, tro..,“ ütles Mirella ja jooksis minema, löödes ukse enda taga tugevalt kinni.
„Homseni, mõrd!“ hüüdis Robi midagi mõtlemata talle järele.
Robi mõtles veel mõni aeg Mirellale, läkitas siis uue suitsu ja läks samuti koridori, mis viis garderoobi nign sealt edasi kõndis ta koju.

uut

jälle mingi: Mirko näitas uksele vms.... ja siis tuli robi ?

hea jutt on , tahaks ka uut .

ja mulle jäi ka just see sama asi silma, mis VanniJenny´le ,

Suured vabandused, et ma niikaua uut osa ei lisanud!
Kool ja päikeselised päevad võtavad oma aja.
Kuid siin see on:


%%%

„Hallo? Delissa?“
„Mirella! Kus sa oled? Mis juhtus? Miks Robit koolis pole? Tead sa temast midagi?“
Mirella hoidis telefoni kõrva ääres ja andis jalaga hoobi ettejuhtuvale kivile maas. „Ma kõnnin koju. Mitte midagi ei juhtunud. Ma ei tea. Tean, ütles, et teeb popipäeva.“
„Ahsoo, selge. Tahad ütlen mata õpsile midagi edasi?“
„Jaa, ütle, et ma jäin haigeks või et, mul must masendus.“
„Miks?“
„Oeh, see pole telefoni jutt. Del, aga, tule minu juurde pärast kooli ja ma räägin sulle ühest oma jubedamaist avastusest.“
„Eumh, okei. Baka.“
„Baiks.“
Mirella pani telefoni oma valge tagi taskusse ja jätkas koduteed. See, mida ta oma parimale sõbrannale tunnistada tahtis, oli midagi hullemat kui surm. Tema jaoks vähemalt.
Keegi andis Mirella seljataga autosignaali. „Seda mul veel vaja,“ pomises ta, kui nägi autoroolis ema. Bella lasi autoakna alla ja kummardus Mirella poole „Ja kuhu teie noor daam lähete?“
„Koju,“ vastas Mirella.
„Koju?! Keset koolipäeva? See peab ikka väga mõjuv põhjus olema.“
„Süüdista Robit.“
„Minu väimeest?“
„EMA!“ röögatas Mirella ning avas autoukse ja prantsatas Bella kõrvale. „Sinu väimeest? Muidugi, võibolla Hele meheks ta kõlbaks tõesti. Kaks värdjat võrdus perfektne paar!“
„Mirella!“ lausus Bella taunivalt „Hele on su õde.“
Mirella toetas end vastu istme seljatuge ja ristas käed „Ta võib mu õde olla, aga ta on maailma idiootsem viieteist aastane õde! Kõige vastikum! Kuradi sitasitikas!“
Bella ohkas ja andis veel signaali „Nii, nüüd ma viin su koju ja ma ei taha sind täna õhtul enam näha ning homme tahan ma mõjuvat põhjust, et sulle tänaseks puudumistõend kirjutada.“
„Jaajaa, anna gaasi juba.“
„Plika, vali sõnu!“ lausus Bella juba kergelt ärritunult ja vajutas gaasipedaalile.
Nende sõit kestis vaikuses ja kui nad maja ette olid jõudnud, lausus Bella „Isa saab ka sellest teada.“
„Mida iganes,“ ütles Mirella ükskõikselt ja läks majja.
Bella vangutas pead ja sõitis siis tööle tagasi.

Mirella viskas koti pauguga maha, virutas ukse pauguga kinni ja vajus mööda ust, kätega peast kinni hoides maha ja karjus: „Kurat, ma vihkan teid!“ ning tagus rusikatega vastu parketti.
Õhtul tuleb isa, sõimab näo täis. Hele irvitab niisama ja mängib mu närvidega ning siis tuleb ema moraali lugema! Ma lähen hulluks. Sõidaks ära? Sõidan, aga kuhu? Maale vanaema kummituslikku majja? Mõtles ta ning raputas pead.
Tüdinenud ohke saatel vinnas ta end püsti, kohendas musti altkitsenevaid teksasid ja valget tuunikat seljas ning prantsatas voodile. Paraku, jäi ta kõhu alla telekapult ning telekas läks käima. Parajasti tuli sealt mingi Mehhiko seep ja see jutt, mida peategelased rääksid, ajasid Mirellal südame pahaks! Mingi ilge, magus ja lämmatav jutt armastusest. Fuhh. Vastik! Selline iba oleks igaüht iiveldama ajanud!
„Kuraat!“ lausus Mirella vihaselt ning viskas telekat padjaga ja pani teleka kinni. „Siin majas ka iial rahu ei saa!“

%%%

Uksekell käis ning Mirella oli - paari kerge hüppega trepist alla - välisukse juures.
„Lõpuks,“ lausus Mirella õnnelikult ja kallistas Delissat.
Delissa kallistas sõbrannat vastu, võttis tuulejope pealt ära, pani nagisse ning võttis koolikoti kätte. „Terve päev olen ma kannatanud uudishimu all. Räägi nüüd!“
Mirella köhatas ja kõndis ees oma tuppa. „Mida sa ootad? Tule ka!“
„Miks me all ei võiks rääkida?“
„Sest mul on pisike tüütu õde Hele, kes varsti oma kuradi X kohast saabub ja ma ei imestaks, kui ta juttu pealt kuuleks ja seda siis pärast teatud isikutele edasi ütleks!“
Delissa noogutas ja surus alla naerupahvakut. „Jah, ma kohe tulen. Oota hetke, ma käin vetsus.“
Mirella vaatas trepimademelt korraks sõbrannale otsa ja kadus siis oma tuppa. Ta sättis end mugavalt voodil istuma ning mõtles, kuidas järgnevat sõnadesse panna.
„Delissa.... mulle meeldib...,“ korrutas ta endale vaevukuuldavalt. „Sassi läks. Uuesti. Otsast peale. Nii. Take two...“ jõudis ta öelda ning siis avanes toauks ja Delissa astus sisse.
„Noh, räägid?“ küsis ta Mirella vastu istudes.
„Räägin. Huuh... Aga sa pead lubama, et sa sellest kellelegi ei räägi.“
Delissa vandus pühalikult ja Mirella ütles end juba kaua piinanud lause välja. "Silver."

mis Silver ei Robi peab olema

Silver,
Robi ei pea olema.
Silver peab olema

Sa kindasti arvasid, et Mirella ütleb, et Robi meeldib talle, jamh?
Haha, seda ma arvasin ;P

ei ei..seal peaks olema Robi, ma juba vihkan seda Silverit

aga ootan huviga uut osa ja protesteerin Silveri vastu

Usu mind. Sa hakkad veel lisaks Silverile ka mind vihkama XD




%%%

„Silver?“ kordas Delissa „Silver? Sulle meeldib Silver?“
Mirella noogutas ja näppis rohelist päevatekki, millel istus. Delissa vaatas lakke ja kordas endamisi Silveri nime.
„Mis on siis?“ küsis Mirella.
„Ei, ei midagi,“ lausus Delissa.
„Kuid midagi ju on. Del, oled sa mulle midagi rääkimata jätnud?“
Delissa vaatas sõbrannale otsa ning raputas pead „Ei ole. Miks sa seda arvad?“
„No ma ei tea. Oled selline... kahtlane,“ ütles Mirella kergelt kulmu kergitades. Delissa vältis Mirella pilku, kuis suutis, kuid lõpuks vandus ta alla. „Ma tõesti arvasin, et sa ütled mulle, et Robi meeldib sulle.“ Kui ta oli lause lõpetada jõudnud, pidi ta elueest voodilt püsti kargama, - sest Mirella sooritas hüppe tema poole telefon käes – ja Mirella lendas voodile kõhuli. „Kurat.“
„Vabandust...“ lausus Delissa taganedes.
„Mina ja Robi?“ küsis Mirella naeratades ning tõusis püsti „Mina ja Robi?“ kordas ta ja Delissa oli sunnitud taganema. Mirella naeratas, kuid tegelikult oli see naljakas grimass, mille peale Delissa naerma puhkes. Mirella jäi seisma. „Mida sa naerad?“
„No, ma kujutasin sind ja Robit korraks ette. Kui teie ühe kautse all peaksite elama, oleks maja ühe päevaga kivihunnik.“
Mirella tegi nipsu „Just!“
Delissa naeratas. Ta oli veel hetk tagasi peaaegu kindel, et Mirella lööb ta maha. Kuid nüüd oli kõik kontrolli all. Delissa oli peale Natalia ainuke, kes Mirellat ohjeldada suutis.
„Vaherahu?“ küsis Delissa kätt ette sirutades.
Mirella naeratas „Vaherahu.“ Ja nad surusid kätt.
Mirella ja Delissa rääkisid natuke koolist, Delissa teatas Mirellale, et laupäeval toimub Fredi juures pidu, kuhu on kutsutud kõik nende klassist. (Kaasaarvatud Robi ja tema kamp) Lõpuks jõudsid nad ka õppimiseni... Kuid nende jaoks oli see kõige viimasel kohal.

„Ma olen kodus!“ hõikas Kevin koridorist. Mirella pistis pea oma toast välja ja jooksis alla isa juurde.
„Issi,“ alustas ta ja vaatas suurte silmadega Kevinile otsa. „Issiii,“ ütles ta veel ning võttis oma isa tagi hõlmadest tugevalt kinni ja raputas teda.
Kevin pööritas silmi „Mida sa nüüd tahad?“
Hele karjus elutoast: „Ta pani koolist poppi!“
„Ole vait Eriline Tropp!“ karjus Mirella pilku isalt pööramata.
„Õõ – õõ - õõ!“ kostus elutoast vastu ja telekale pandi häält juurde.
„Tüdrukud!“ hüüdis Bella köögist ja karjatas, kui hakkliha pann pritsis.
Kevin vaatas korra köögi poole ja Mirellale otsa ning siis pööras pilgu kellale.
„Kell on pool kümme õhtul. Hommikul räägime,“ lausus Kevin sõbralikult, suudles Mirellat laubale ning läks kööki, jättes tütarlapse koridori nõutult seisma. „Mamps, paps!“ ütles ta ja läks kööki „Ema ütles, et ta räägib minuga sellest õhtul. Nüüd on õhtu käes ja isa ütles, et räägib minuga sellest hommikul. Ja kui on käes homme hommik, ütlete mõlemad, et räägite minuga homme lõunal ja kui lõuna on käes, ütlete, et räägite minuga õhtul. Kas ma saaksin paluda naaaaatukene konkreetsust?“
Bella võttis kartulipoti pliidilt, läks kraanikausi juurde ja valas kartulitelt vee ära. „No kui me sellest ei räägi, siis järelikult pole meil aega.“
„Haaa, kell pool kümme ja teil pole aega? Kes käskis teil nii kaua tööl olla ja sul süüa hakata tegema?“ küsis Mirella vihaselt ja istus puki otsa ning hakkas jalgu vastu tooli metallalust kõlgutama.
„Mirella, palun natuke viisakamalt!“ lausus Kevin ning võttis tütre vastus istet. „Me ju tegeleme sinuga...“
„Ojaa. Alati, kui mina midagi tahan, on teil tegemist. Alati, kui see Väike.... Hele, midagi tahab, siis olete te vabad ja nõus temaga rääkima.“
„Mirella, me ju tegeleme sinuga ja räägime, aga sa oskad nii valel ajal asju küsida...“
„Valel ajal?! Kell pool kümme õhtul? Sööte, siis vahite telekat ja siis kobite magamistuppa voodisse sehkendama...“
Bella ohkas ja tundis, kuidas ta näost õhetama hakkab. „Mirella,“ sisistas ta „marss oma tuppa.“
„Seda ma ootasingi, et sa seda ütled!“ lausus Mirella sarkastiliselt irvitades „Ma teadsin seda. Hea meelega lähen ega tulegi sealt välja.“ Lisas ta, tõusis toolilt ja läks elutuppa, kust trepp viis teisele korrusele.
„Haha, said mölada jah? Paaa - ras!“ lausus blond Hele ja Mirella viis talle salvava pilgu.
„Tead, vahi oma Tom and Jerryt, ime lutti ja ole vait!“ käratas ta ja viskas õde tühja coca pudeliga, mille põrndalt võttis.
„Ma ütlen emale!“ ähvardas Hele.
Mirella seisatas trepil, vaatas õele otsa ja lausus „Mine ja kitu. Siis oled veelgi rohkem viie aastase moodi!“ ning läks oma tuppa, keerates ukse enda järelt lukku.

ma kujutan kõike nii täpselt ette ..
super. super. super.

Nänänä, ma mõtlesin, et topin uue osa nädalalõpus siia üles, aga ei! Mul vaja referaat teha ja siis mõtlesin, et milleks teid kauem piinata? (Okok, liiga heal arvamusel endast ja enda jutust )


%%%

„Karen on ju suhteliselt kobe tips,“ kommenteeris Henry ja loksutas siidri purki enda käes.
„Kuule jaa on. Temas on kõik. Pikkus, saledus ja ta on blondiin,“ lausus Marko unistavalt. Henry andis sõbrale õrna hoobi küünarnukuga ribidesse ja lausus „Üüü, keegi on armunud.“
„Soe peast,“ lausus Marko pahaselt.
„Kuule, aga kui te räägite siin pikkadest, siis on ju veel üks. Pikk, sale ja blond Mirella,“ lausus Andre.
Alles nüüd reageeris Robi. „Mida sa ütlesid? Mainisid selle nime või?“
Andre noogutas „Jah, mainisin,“ ning jõi energiajooki ja pani selle siis enda kõrvale pingile „Muide, tema sobiks sulle ideaalselt.“
„Kuule, joo vähem energiajooke ja säilita oma kainet mõistust!“ ütles Robi ärritunult ja köhatas. „Pealegi. Mis asja te üleüldse Mirella kabmast räägite? Klassis on teisi plikasi ka. Näiteks Lily ja Kaisa ja...“
„Ja rohkem polegi,“ lausus Hannes nagu muuseas.
„No, keda kotib. Rääkige siis muudest plikadest, unustage need viis tibi ära!“
„Mees, rahune nüüd! Mis sa ärritud siis, kui sul nendest jumala savi on?“ muigas Hannes. Noormees hüppas poomilt maha ja tõmbas käega läbi juuste. „Davai, kodutud, aeg koju minna,“ tögas ta.
Marko hüpaps samuti poomilt maha „Kuule kodutu, sinu järel!“ ning mõlemad noormehed hakkasid irvitama.
„Hannesel on õigus. Ma niigi vanemate silmis halvas nimekirjas. Kas viin teid ära?“ küsis Robi ja raputas pead.
„Mis tegid siis?“
Robi vaatas Henryle kulm kortsus otsa „Ma ei hakka kordama. Sa tead isegi. Ise lõpetasid minuga samas kongis ja nüüd kõnnin ma 0,1 millimeetrisel nööril, koguaeg ähvardab mind oht alla kukkuda.
See oli piltlikult.“
„Luuletajaks ei taha hakata?“ irvitas Andre, kobas püksitaskutes ja võttis välja võtme „Sa ei pea mulle midaig vasut ütlema. Ma kaon. Roller siinsamas,“ lausus ta ning läks.
„What ever, ma kaon ka. Baiks,“ lausus Robi, viskas autovõtmed õhku ja püüdis taas kinni.
Nii nad läksidki laiali. Umbes viie minuti pärast oli koolistaadion tühi ja ootamas järgmise hommiku kehaliseõpetajat ja õpilasi.

Kõik tundus normaalne. Vähemalt nende jaoks, kes nägid juhtumisi endast möödumas valget Cryslerit, milles kostus valju muusikat, isegi suletud akendega.
Kuid roolis oli noormees, nimega Robi, kes võitles endaga, et mitte meenutada tüdrukut, kelle nime Andre lausus. Pikk, sale ja blond ning ülikaunite siniste silmadega tütarlaps.
Robi raputas kergelt pead, tõmbas vasaku käega üle näo ja üritas keskenduda iga hinna eest juhtimisele ning keeras isegi muusikat valjemaks. Kuid kas see aitas? Sugugi mitte. Tütarlapse nimi kordus nagu kajana ta peas ja tema välimus oli ta vaimusilmas nagu kivikuju, paigast liikumata...
Kas tõesti oli juhtumas see, mida Robi kõige enam kartis?

Pimedus kattis tuba nagu tekk voodilina, hämar valgusvihk oli tuppa eksinud ja valgustas voodit ning selle peal ärkvena lebavat inimkogu – Mirellat. Kell oli ligi üks öösel ja järgmisel päeval oli koolipäev. Normaalne inimene peaks sellel ajal juba magama, kuid nagi kiuste ei teinud seda Mirella. Ta vaatas ainiti üht tähte taevas ja ta meeltes kajas kordusena Robi nime. Ükskõik, millest ta ka ei mõelnud, trügis ikka esmajärjekorda Robi, tema ja tema mahe hääl.
Silver, Silver, Silver, Silver, Silver, Silver, Silver, Silver, Robi, Robi, Robi, Robi, Sillu, Robi, Robi, Robi, Robi, Robi ja nii edasi. Kogu aeg oli nii.
Kas tõesti oli Mirella unetuse põhjuseks Robi ja asjaolu, et noormees, keda ta siiani ülekõige vihanud on, talle meeldima hakkab?

oi ma jumaldan sind....ja just 6ige suund..Phuih, kellel seda Silverit vaja on...