Pubekad 2: Seitsmeteistkümne aasta möödudes... [ "Pubede saaga" lõpp. LÕPETATUD ]

Ma ei tea kus Delissa elab

VanniJenny, äitähh. Raamat tuleb, kunagi Seda Robi ja Mirella laste värki veel vaatame

Mma sain aru, mida sa mõtled, aga
Ma ei usu, et ma sellega hakkama saaks
Aga ise ma olen sellele n.ö "neljandale" hooajale juba isegi mõelnud, aga, no Kas see tuleb, näeme tulevikus
Aga ma olen kindel, et ma seda saja aastast suguvõsa siin küll üles ehitama ei hakka

Mulle ei meeldi see , et kõik on täpselt samasugune nagu Mirkol ja Eliisil . Nad vihkavad üksteist , suitsetavad , peod jms . Midagi oleks võinud muud olla . Praegu ma loeks nagu Mirko ja Eliisi juttu uuesti , ainult natuke teistsugust , kuid põhimõte jääb samaks .

Ma mainiksin, et Mirella ei joo ega suitseta. Tema on nagu täis karsklane, kui nii võib öelda.
Jaa, nad vihkavad üksteist ja neil on suhteliselt sarnased iseloomujooned, kui Mirkol ja Eliisil pubekatena olid. Selles jutu mõte ongi. Kuid, Eliis poleks Mirkole andestanud, kui ta tema pärast auto alla oleks jäänud. Seda teavad ka juba vanad lugejad, kes esimist hooaega lugesid.
Lisaks sellele, siiani pole veel ühtegi pidu olnud. Robi ja Mirella liiguvad ringi väiksemas seltskonnas, kui Mirko ja Eliis. Erinevusi on ja kui ma veel edasi mõtleksin, leiaksin neid veelgi.

Suht pikk osa tuli


%%%

„Jätan maha? Kas sa oled oma aru kaotanud või?“ karjus Mirella ja vajus tagasi diivanile istuma „Tema? Maha jätta? Täielik idiootsus!“ kisas ta ja virutas oma käed vastu diivanit ning karjatas siis valust. Vasaku käe kips tuletas end valusalt meelde.
„Jah! Jäta ta maha! Praegu on õige aeg! Mida sa ootad? Mina sinu asemel oleksin seda juba ammu teinud!“ ütles Delissa ja tundis rusutust. Ta ju ometi tahtis oma sõbrannale ainult head!
„Mul on sulle uudis. Ma ei kavatsegi teda maha jätta!“ jäi Mirella endale kindlaks.
Delissa ohkas ja noogutas siis. „Selge. Aga ma ütlen sulle üht. Sa leiaksid endale igal ajal parema kuti, kui on Robi. Ma olen selles veendunud,“ ütles Delissa ja läks koridori poole.
Mirella vaid raputas pead ja vaatas senikaua aknast välja, kuni Delissa riidesse pani ja majast lahkus, head aega ütlemata.
Mirella vajus põlvede peale maha ja peitis näo ühe käe varju. Arvata on, mis sellele järgnes..

„Robi!
Ma kirjutasin selle kirja, sest sa ei vütnud telefoni vastu ja sõnumit trükkida on minu olukorras suht võimatu.
Ma läksin jalutama.
Tulen võibolla alles südaöö paiku.
Telefonile ma ei vasta, seega, pole mõtet helistada.
Mirella.“
Mirella voltis paberilehe pooleks, pani selle elutoa lauale ja asetas pastaka viltuselt selle peale. Paberilehe kõrvalt võttis ta oma maja võtmed ja pani endale pükstetaskusse ning läks välja lumesaju kätte.

Ukselukk klõpsatas lahti ja Mirella astus sisse. Tere kodu, mõtles ta ja tõmbas tuttavat ja hubast kodulõhna sisse. See oli nii kosutav. Mõnes mõttes oli ka üks asi imelik. Ta oli olnud need viis päeva samas linnas, kõigest paari kilomeetri kaugusel oma kodust. Kuid tundus, nagu oleks ta need viis päeva kuskil mujal veetnud. Kusagil kaugel - kaugel kodust...
Mnjah, milleks sellest enam mõelda? Ma olen ju nüüd kodus ja silmitsi uue probleemiga – kuidas ma emale ütlen, et mul on käsi kipsis? Ma ei saa ju lihtsalt öelda, et ma kõndisin tänaval ja auto sõitis minust üle? Mkm. Nii ei saa. Kas rääkida tõtt? Kas öelda, et õnnetus juhtus tänu sellele, et Robi mu välja vihastas.. või mida teha üldse? Segased mõtted vaevasid Mirella pead. Ta oli valiku ees: kas rääkida tõtt ja lõhkuda sellega enda ja Robi suhe või valetada Robi heaks? Kas Robi on seda väärt? Mida edasi Mirella mõtles, seda rohkem hakkas ta selles kahtlema ning õigepea sirutus tema terve käsi telefoni poole...

%%%

Koolikell oli just käinud, kui Mirella üks käsi pusataskus klassi astus. Õpetaja kirjutas just tahvlile 6. november ja pööras end siis näoga siseneja poole.
Kogu klass suunas siis enda pilgud ukse juurde ja vaatasid Mirellat.
„Mirella,“ ütles Karen, kes esimesena sõna suust sai „Mida sa koolis teed?“
„Noh, preilike, tuli ka nüüd koolis jah? Robiga kodus passimine tüütas ära jah?“ ütles Lily nipsakalt.
„Jaa vait, mõrd!“ käratas Fred selle peale Lilyle ja Lilyl läksid silmad suureks.
„Ma ei ole mõrd!“ ütles ta ja näitas keelt.
„Kuule, sa lasteaeda ei tahaks tagasi minna?“ ütles Henry ja irvitas. Selle peale hakkas terve klass naerma, unustades Mirella hetkeks. Isegi Mirella turtsatas ja kasutas seda hetke oma kohale minekuks.
„Aga tõesti, mida sa koolis teed?“ küsis Daniel, koondades sellega kogu klassi tähelepanu uuesti Mirellale.
„Ma tulin kooli sellepärast, et midagi õppida. Kusjuures, Lily, vastus su küsimusele: me ei ole Robiga koos. Järelda sellest mida tahad.“
Lily tahtis midagi ütlema hakata, kuid Robert sai temast enne sõna suust: „Tee meile üks teene ja jää vait!
„Mh!“ lasi Lily kuuldavalt, pani käed rinnal risti ja jäi nina naljakalt püsti istuma.
„Mirella, oled sa kindel, et jaksad koolis olla?“ küsis hoolitsevalt nende klassijuhataja ja samas ka Keemia õpetaja Martha Goman.
„Õnnetus juhtus seitsme päeva eest. Viis päeva lamasin haiglas. Kaks päeva magasin kodus. Ma olen väga kosunud ja valmis uuesti õppetööga alustama,“ ütles Mirella ja võttis Kareni pinalist ettejuhtuva pastaka ning hakkas seda paremas käes keerutama.
„Kas sa kirjutada saad?“ muretses õpetaja edasi.
„Ma olen paremakäeline!“ lausus Mirella ja viibutas oma tervet kätt.
„Selge. Ma lähen käin korraks õpetajatetoas ja toon teile töölehed,“ ütles Martha ja läks klassist välja.
„Ou, Mirella!“ hõikas Andre klassi tagumisest otsast. Mirella keeras end suunaga tema poole. „Noh?“
„Robist tead midagi?“
„Noup. Pole üleeilsest saati temast midagi kuulnud.“
„Okei. Me siis uurime edasi ise.“
„Ütleme sulle ka, kui teada saame?“ küsis Hannes.
„Pole vajandust, tänan,“ naeratas Mirella ja köhatas korraks.
Õpetaja tuli just sel hetkel klassi, kui Silver oli just Mirellale sõrmega õlale koputanud.
„Ma jagan teile töölehed ja te hakkate neid õpiku abil täitma.“
Terve klass noogutas. Isegi Lily tegi midagi noogutuse taolist.
„Mirella!“ sosistas Silver. Mirella vaatas üle õla ja nägi Silveri laual pisikest kokkuvolditud paberit.
„Võta!“ ütles Silver ja Mirella võttis paberi enda kätte. Karen vaatas Mirellale salakavala pilguga otsa ja naeris siis omaette. Mirella muigas ja voltis paberi lahti. Kirjas oli:
Sa vaba nüüd või?
Mirella võttis Kareni pinalist pastaka ja kirjutas:
Kas ma olen millagi mingis muus olekus olnud?
Ta pani selle salaja Silveri lauale. Samal ajal kuulis ta, kuidas Silveri pinginaaber – Mark – naerda kihistas.
Õigepea tuli taas õrn koputus õlale ja Mirella võttis paberi enda lauale. Kirjas oli:
Sebisid ju selle Robiga
Mirella vastas:
Ja, ma olin temaga mõnda aega koos, aga me ei olnud paar
Silverilt tuli uus vastus:
A, no, okei siis. Ma küsin otse: kui sa nüüd n.ö „vaba“ oled, siis kas sa tuleksid minuga koos mõnikord välja? Ma mõtlen, et väljas oleme me palju käinud seltskonnaga, aga no, kahekesi?
Mirella punastas, kui vastust luges ja Karen sosistas talle samal ajal kõrva: „Üü, someone is in love!“ Mirella turtsatas ja köhatas.
„Mis ma vastan talle?“
Karen kergitas vasakut kulmu „Nagu sa ise ei teaks.“
Mirella võttis pastaka uuesti kätte ja kirjutas vastuse:
Jah, tuleksin. – ning asetas kirja Silveri ja Margi lauale.

uut

Päris pikalt läks, aga, no osa on siin :)



%%%

Keemia tund oli läbi saanud ja Mirella, Natalia, Lisette ja Karen veetsid aega tüdrukute wc aknalaual.
„Sa päriselt lähed temaga välja või?“ küsis Lisette üllatunult.
Mirella noogutas ja naeratas laialt.
„Aga Robi?“ küsis Natalia.
„Jah, mis temast saab? Oli näha, et ta oli sinusse ülepeakaela armunud,“ ütles Karen.
„Ma...“ alustas Mirella, kuid Natalia segas vahele.
„Poleks olnud teda, ei pruugiks sa praegu veel elada!“
„Palun, las ma nüüd ka räägin eksole. Robile ma saatsin sõnumi, et ma jätan ta maha, kuna ma ei tunne tema vastu midagi. Sellest ajast saati on tüüp kadunud. Ilmselt vahib tõtt pudelipõhjaga, ausaltöeldes, tema tegemised mind ei huvita. Silluga ma kavatsen jah välja minna. Ma ei mõista miks ma nii loll olin ja Robiga need kaks päeva üldse koos olin. Ma ei hakka eitama, et meie vahel mingit keemiat polnud, aga no ikkagi. Võtame arvesse fakti, et ma olen teda terve elu vi-ha-nud! Ning üleöö kedagi sellist armastama hakata on võimatu! Saate aru jah? Või-ma-tu!“
Natalia ja Karen vahetasid pilgud. „Sul on õigus,“ nentis Lisette kergelt alahuult närides.
„Mul on alati õigus!“ ütles Mirella kindlalt ja pani käed puusa. Karen turtsatas.
„Noh, meie karm ja otsekohene Mirella on tagasi?“ küsis Natalia kergelt muiates.
Mirella irvitas ja noogutas siis.

%%%

„Ja homme tuleb tänase materjale tunnikontroll!“ jõudis matemaatika õpetaja öelda napilt enne kellahelinat.
„Don’t know, don’t care!“ ütles Tom ja viskas õpiku, päeviku, pinali ning vihiku hooletult kotti.
„Paidjom devotški!“ ütles Mark tüdrukutele ja hakkas juba ees ära kõndima. Ka teised läksid tema järgi, kuid ainult Silver ja Mirella jäid teistest maha. Marko möödus neist ja ütles: „Minge te ees ära. Meie turteltuvid tahavad vist omaette olla.“
„Ah jää vait!“ lausus Mirella ja andis noormehele kerge hoobi vastu õlga. Marko irvitas ja lahkus siis koos Henry, Hannese ja Andrega klassist.
„No davai, homseni!“ ütles Daniel ja kihutas klassist välja.
„Noh?!“ ütles Tom juba kannatamatult „Kas te tulete ka juba?“
Mirella ja Silver pöörasid oma pilgud sõprade poole. „Me tuleme,“ ütles Silver rahulikult ja nad võtsid oma kotid ning läksid teistele järele.

„Meie nüüd lähme ja me ei jää siia!“ ütles Fred ja avas oma autoukse. „Tüdrukud? Uu?“
Karen, Natalia ja Lisette keeldusid autosse istumast. Nad tahtsid koos Silveri ja Mirellaga koju minna ja sellega nendele närvidele käia. Nende uudishimu.
„Ma räägin teile ju kõigest nii kui nii!“ ütles Mirella.
Silver pni oma käed Mirella õlale „Sa ei mõtle seda tõsiselt.“
Mirella noogutas ja vaatas siis surmtõsiselt poisile otsa. Silver köhatas vaikselt ning siis vaatas siis Tomile otsa „Kas te juba lähete?“
„Okei siis. Helista õhtul,“ nõustus Lisette lõpuks ning kallistas Mirellat hüvastijätuks. „Lähme!“ ütles ta ja tõmbas Kareni ja natalia vastu tahtmist Fredi auto poole. Kostusid auto ukse sulgemise hääled ning siis sõitis Fred minema. Tema järel Mark ja Tom ühes autos.
Mirella ja Silver hakkasid kodudepoole kõndima. Ilm oli suhteliselt ilus. Küll pilvealune, aga siiski tuulevaikne.
„Noh, millal ja kus?“ küsis Silver ja peatus, sundes ka Mirella peatuma.
„Mis mõttes?“
„Noh, mu väike blondinka. Millal- all mõtlen siis kuupäeva ja kus- all siis kohta.“
Mirella noogutas „Mm, selge. Ja muide, ära kutsu mind blondinkaks.“
„Miks? Blondinka.“
„Sest mulle ei meeldi.“
„Blondinka. Blondinka!“ korrutas Silver ja võttis Mirella tugevasse embusesse ja kõditas teda.
„Ära kiusa endast väiksemat!“ kisas Mirella ja naeris „Ma oskan väga hästi on kipsis käega sulle maksahaaki anda, niiet tõmba tagasi!“
Silver võttis käed Mirella ümbert ära ja jäi totakalt käed üleval seisma.
Mirella vaatas tõsiselt Silverit ja hakkas siis naerma. „Kuule, kammoon, ega ma sul siin mingi poll pole,“ Silver lasi käed alla ja ohkas kergendatult „aga, ma käsin sul end kuskile sööma viia. Argpüks selline,“ irvitas Mirella ja hakkas ees kõndima. Silver kõndis Mirellale kiiresti järgi.

ei no ma t6siselt vihkan Mirellat, aus6na ta on ikka hullu moodi pubekas, ja kui see on t6si, et ta saatis sellise smsi Robile, siis anna tema aadress ja ma teen talle tuule alla

uut!

Käes on vanade aegade meenutamise aeg!



%%%

Mirella kõndis unistades kodu poole. Ta pea oli kuskil kõrgel-kõrgel pilvedes ja mõtted olid Silveril. Koos olid nad väga ilusa ja meeldejääva pärastlõuna veetnud. Mirella sulges silmad ja kujutas nende suudlust kohvikus, üle auravate kohvitasside. Autosignaal sundis teda silmi uuesti avama.
„Brita!“ karjus Mirella ja kiirendas sammu. Tõesti, autost astus välja Brita Martinson. Neiupõlvenimega Jugapuu.
„Tere Mirella!“ ütles Brita lõbusalt ja nad kallistasid.
„Mida sa siin teed?“
Brita naeratas ja pani siis käed puusa „Eliis käskis mul Robit kontrollima minna. Läksin. Teda ei olnud kodus. Uks oli lukust lahti. Maja oli segamini. Alkoholilõhnad käisid ülepea ning garaaži ees olid pikad rehvijäljed suunaga linna poole. Ega sa temast midagi ei tea?“
Mirella raputas pead. „Ei tea. Miks ma peaks? Terve meie tutvusringkond teab, et ma vihkan Robit nagu oma kõige suuremat vaenlast. Ma olen teda terve elu vihanud ja kavatsen ka edadi vihata,“ vuristas ta.
Brita lasi mõmima kuuldavale ja vaatas mõtlikult Mirella selja taha. „Muide, Eliis ütles mulle ka kunagi sedasama Mirko kohta, kuid näed. Nüüd on nad juba ligi 17 aastat õnnelikult abielus.“
Mirella tundus kuidas tal turjakarvad püsti tõusevad „Haa, minu ja Robiga nii ei lähe. Tädi Brita, ma käin Silveriga alates tänasest.“
„Sellega, kes on n.ö sinu kambas?“ täpsustas Brita.
Mirella noogutas agaralt ja viipas käega toa poole.
„No, lähme,“ ütles Brita, lukustas auto ning nad läksid tuppa.

„Muide,“ ütles Brita ja pani oma käed vastu kuuma kohvitassi „Meie vana kamp saab taas kokku. See on osaliselt ka minu siiatuleku põhjus.“
Mirella kergitas kulmu. „Kas te saate siis siin kokku?“
Brita noogutas. „Jah, saame. Mõtlesime vanu häid aegu meenutada. Me oleme küll telefonitsi suhelnud, aga noh. See pole ikka see, mis silmast-silma.“
„Nojah, eks ta ole.“
„Aga emme ja issi tulevad ju alles paari nädala pärast. Robi omad ka. Oled siis niikaua siin?“
Brita raputas pead. „Sellest tulin ma ka sinuga rääkima. Peale Eliisi kõnet, helistasin ma Bellale – su emale. Eliisiga arutasime seda kokkusaamise värki. Siis helistasin Bellale ja me rääkisime kokku, et nad tulevad sellel nädalalõpul.“
Mirellal pidi kohvitass maha kukkuma „Sellel nädalalõpul?! Nad pidid ju veel kaks nädalat ära olema!“
„Aga nad tulevad sellel nädalalõpul.“
„Kuuled, aga kas nad rääkisid midagi Helest. Kas nad jätavad tema sinna? Kuule, äkki mingid inimkaubitsejad röövivad ta äralennuhommikul ära?!“
Brita vaatas altkulmu pilguga Mirellale otsa „Mirella!“ ütles ta taunivalt.
„Mida? Ma vihkan teda.“
Brita pööritas silmi ja tõusis püsti. „Tead, kui me su tädi – Eliisiga – noored olime, vihkasime ka meie teineteist. Me olime kardinaalselt erinevad. Mind tubli tuupur ja korralik ning tema pidutseja ja täielik pohhuist. Ka meie vihkasime üksteist, kuid näed, nüüd oleme me peaaegu parimad sõbrannad!“
„Mnjah.“ Kostis Mirella sellepeale vastuseks. „Kas sa jääd siia ööseks?“ küsis ta siis lõbusalt.
Brita kehitas õlgu „Ma plaanisin küll Robi juurde minna, aga kuna teda ei ole kodus, siis võib ju.“
„Jess!“ kilkas Mirella „Lähme võtame paar naistekat ning mõned väga kaloririkkad snäkid poest ning veedame õhtu teleka ees. Mis arvad?“
„Naistekad? Sa oeld seitseteist,“ muigas Brita.
Mirella pani käed puusa: „Ja siis? Tule nüüd!“ ütles ta kärsitult ning juba ta vedas Britat kätt pidi koridori suunas.
„Okei. Okei. Aga filmi valin mina!“
„Diil!“
„Kindel?“
„Mhmh, kui sa mingist laus sitta ei taha vaadata.“
„Ahnii. No seda me veel vaatame.“
Maja uks vajus kinni ning oli kosta ukse lukustamist.

%%%

Kätte oli jõudnud 12. november, ehk siis pühapäev. See päev, millal pidid kokku saama meie endised pubekad.
Selleks tähtsaks sündmuseks oli kinni pandud Hispaania pärane restoraan, mille seni kõige populaarsemad road olid paella, gazpacho, cocamallorquina ja ensaimadas.
Bella, Kevin, Mirko ja Eliis olid oma puhukusereisidelt edukalt tagasi jõudnud.
„Kas see sobib?“ küsis Eliis Mirkolt, kui tema ees punase kleidiga keerutas.
Mirko noogutas väsinult ja haigutas. „See on juba kümnes kleit, mida sa selga proovid! Äkki otsustaksid ka lõpuks?“
Eliis mühatas ja ütles: „Jaa, otsustan. Ma arvan, et ma panen selle helerohelise kleidi.“
Mirko noogutas uuesti. „Ma lähen ajan auto garaažist välja,“ ütles ta ja lahkus magamistoast.
„Oi paps, sa oled juba enne miitingut absull kutu omadega, mis siis sa veel seal miitingul teed?“ irvitas Robi, kui oli pea oma toaukse vahelt välja pistnud.
Mirko seisatas ja vaatas tagasi „Tead, ela ise sellise naisega koos nagu su ema on siis oeld ise ka kutu, kui nelikümmend oled!“
„Mirko!“ kostis vihane röögatus teisest toast „Sa oled tõesõna kutu varsti!“
„Ja mina armastan sind ka!“ hüüdis Mirko vastu ja Robi turtsatas. Ta oli harjunud oma vanemaid niimoodi nägema, kuid no, kas sobis siis oma peaaegu täiskasvanud poja kuuldes armastust avaldada? Ei sobinud.
„Ma lähen nüüd. Vaata, et käkki kokku ei keera.“
Robi vaatas isale pahuralt otsa „Ei keera. Ma ei saagi ju. Pärast mu poolenädalast ringi laaberdamist ja joomist panid sa ju mu koduaresti ja võtsid minult load ära, niiet. Ära muretse!“
Mirko näitas püstist pöialt. „Tore, et aru saad oma veast. Eliis!“
„Jaa! Kas auto on garaažist välja aetud?“
„Kui sa kohe ei tule, siis ma lasen sinu autovõtmed vetsust alla!“
Robi irvitas. Eliis ilmus pooleldi vihasena magamistoa uksele. Robi kiikas oma toast välja. Eliisil oli seljas natuke põlvedest ülespoole jääv kollane kleit ja kollased kõpskingad. Juuksed olid üles sätitud.
„Vao, sa näed vinge välja mamps!“
Eliis naeratas Robile „Tänan, Robi.“ Ning siis vaatas silmas kissis pilguga oma mehle otsa. „Mida sa mu autovõtmetest rääkisidki? Ma ei kuulnud.“
Eliis astus Mirkole lähemale kuid mees seisis ikka rahulikult Robi ukse kõrval edasi. Robi pööritas silmi ning lõi ukse kinni.
„Seda, et ma kavatsesin need vetsust alla lasta, kui sa kohe valmis pole, kuid ma võtan sõnad tagasi. Sa oled valmis. Võime minna!“ ütles Mirko ja hakkas trepi suunas minema, kuid peatus siis uuesti ja vaatas tagasi. Eliis seisis keset koridori käed puusas „Sa midagi mu välimuse kohta ei ütlegi?“
Mirko naeratas ja astus Eliisi juurde ning võttis talt ümbert kinni. „Sa oled ilusam, kui kunagi varem!“ ning suudles Eliisi. Just sel hetkel avas Robi oma toa ukse. „Vabandage väga, aga see on liiga avalik koht vanainimeste asja tegemiseks!“
Mirko ja Eliis punastasid ning läksid. Robi ohkas. Ta oli selliste asjadega harjunud. Ta oli harjunud, et tema vanemad võivad täiesti vabalt telekat vaadates suudlema hakata ja ta oli harjunud, et nad pidevalt üksteisele korrutasid, kui palju nad üksteist armastavad. Tahest tahtmata mõtles Robi see hetk Mirellale ja kujutles pilti, kus Mirella ja Silver käsikäes mööda linna jalutavad. Seda nad arvatvasti just praegu tegidki.... Robi raputas pead ja üritas mõtteid Mirellast eemale saada kõva heavy-metal muusikaga...

oi, sa pead asjad Robi ja Mirella vahel korda tegema...on selge?
Aga ei hea osa oli, hea teada, et ka vanad pubekad veel alles on

uut!!

edasi

Robi ja Mirella vahel kõik korda? Hmm, ma pean selle üle veel tõsiselt järgi mõtlema xd
Uus tuleb millagikunagi xd
Tegelt tahtsin ma selle kommentaariga öelda, et kes ei saanud aru, mis need kaldkirjas road on, siis küsigu julgelt. Tõlgin

Thats Me - awwi, kui armas, et vaeva nägid :) Ma ei tea mis moodi see armas on, aga no, kuidasgi armas on xD ( Ma panen segast )
Murtagh - Issandjumal, päris karm soov Sillule... Kuid oled kindel, et endale pahapoissi tahad?

Enivei,
dadam,
siin see osa on!



%%%

Kevin ja Bella hakkasid juba majast väljuma, kuid Mirella kisa sundis neid peatuma.
„Emme! Issi! Ega Hele täna tagasi ei tule?“
„Ei. Ma ju ütlesin sulle, et ta läks kolmeks ööks sõbranna juurde.“
„Ma tean issi, aga no ma kontrollisin, et kindel olla.“
„Me lähme siis. Ole tubli tüdruk. Õpi homsed asjad ära ja korista ka oma tuba kui viitsid.“
Mirella vaatas emale kulm kortsus otsa „Khm, ma nüüd lähen. Kallistage onu Pauli minu poolt!“ ja juba ta kihutas teisele korrusele.

Restorani ette oli juba tublisti autosi kogunenud. Viimasena saabus Paul koos Andreaga.
„Ma lähen vaatan, kus mehed on. Sa mine otsi plikad üles,“ ütles Paul ja andis Andreale põsemusi. Andrea noogutas ja läks läbi pika saali, kus oli silt, mis viitas wc-dele. Ju siis seal nad on, mõtles ta ja astus sisse.
„Andrea!“ ütlesid Bella, Angela, Emmi, Henriette, Brita ja Eliis ning kallistasid korda mööda Andreat.
„Noh, siin me siis nüüd oleme!“ ütles Emmi rõõmsalt. „Üle viieteistkümne aasta taas koos, kõik koos.“
„Nii see on.“ lausus Henriette.
„Lähme otsime siis mehed üles ja asume õhtustama,“ tegi Eliis ettepaneku ja ülejäänud nõustusid. Nad võtsid oma kotid ja läksid söögisaali, kus nägid mehi juba laua ääres istumas. Tervitused ja põsemusid vahetatud, istusid nad laua äärde.
„Nii, kes meil siis alustab? Igatahes, kes alustab, see rääkigu endast kõik ära ilusti, sest siis on kõigil hea ülevaade!“ ütles Raul ja tõstis juba lühikese aja jooksil viienda klaasi.
„Kallis, aitab äkki?“ ütles Emmi hoolitsevalt.
„No kuule Emmi siis! Kõik normaalsed mehed joovad end täna täis! Eks ole!“ ütles Raul ja tõstis klaasi.
„Jaa!“ vastasid Mirko, Alex, Kaspar, Kert, Paul ja Kevin.
„Ärge lootkegi, et meie teil siis kained autojuhid oleme!“ ütles Angela vastu lause ja asetas käed rinnale risti. Kert vaatas Angelale viril näoga otsa.
„Te olete sadistid.“
„No, ikka väga hea teema. Muide, Kaspar, katsu sa end täis juua!“ ütles Brita ähvardaval toonil.
„Proosit!“ ütles Kaspar selle peale ja kummutas pitsi viina alla.
„Ohissand, mehed on võimatud!“ ütles Eliis ja pani pea kätele.

Mõni tund oli möödunud ja õues oli juba kottpime. Seetähendab seda, et kell oli umbes seitse õhtul. Mehed olid kogunenud ühte nurka rääkima ja naised oild jäänud laua äärde.
„Noh, olemegi kained autojuhid valmis!“ ütles Henriette ja sonkis kõrrega klassis olevate jääkuubikute vahel.
„Mnjah,“ kostis Bella selle peale vastuseks.
„Noh, Emmi, kuidas on koos elada nelja mehega?“ naljatas Brita.
„Ütleme nii, et ega see hirmus ei ole. Saab hakkama. Kuid vahepeal on küll selline tunne, et peale musstade sokkide ja kööki nagu polekski elu. Kuid ütleme nii, et Raul on selline kõva häälega mees. Poisid kuulavad hästi nii tema kui ka minu sõna, et nad on tublid selles mõttes. Teate mis? Gregor heitis mulle eile ette, et miks tema noorim laps peres on ja et miks tal õde pole.“
„No, ja mis sa siis vastasid?“ küsis Henriette.
„Küsisin temalt, et kas ta tõesti soovib kaheteist aastaselt endale õde? Mattias kuulis seda pealt ja siis küsis tema sama. Ma olin juba lootusetus olukorras, sest ma ei osanud midagi vastata. Õnneks tuli Rasmus meie juurde ja lõi korra majja.“
„Kui ma ei eksi on Rasmus viisteist?“
„Ei Eliis, sa ei eksi. Ta on tõesti viistest, kuid minule ja Raulile tundub, nagu oleks ta kaheksateist täis. Räägib nii täiskasvanulikult, kutsub väikevendi korrale, abistab. Ütleme, et ma ei taha nüüd midagi ära sõnuda, kuid ta on äärmiselt asjalik poiss. Nüüd lõpetab üheksandat ja läheb edasi gümnaasiumisse mata-keemia-füssa kallakuga klassi, kui ma ei eksi.“
„No siis on sul ju kõik väga hästi. Pojad saavad omavahel läbi ja mida kõike veel. Minu tütred – Mirella ja Hele – need on looduskatastoofid! Ausalt. Kui nad koos kodus on siis peab vaatama, et mingi asjaga vastu pead ei saa. Nad lähevad iga väikse asja pärast kaklema...“
„Ma segan vahele. Mäletad, nagu meie, Eliis.“
Eliis noogutas.
Bella jätkas: „Siis nad plaanivad üksteist ära tappa. Mirella soovitas meil üldse Hele matuseid juba planeerima hakata. Hele ähvardas üleüldse Mirellast muumia teha!“
„Kui vana Hele ongi?“ küsis Emmi.
„Viisteist.“
„No kuulge, nad võiksid ju kokku saada. Nagu käimise mõttes.“
„Angela, seda ma küll ei soovita. Rasmus valab pisaraid, kui ta mu tütrega koos peab olema.“
„No suva, teeme uue Mirko ja Eliisi!“
„Ma kardan, et see on juba sündimas!“ lausus Eliis.
„Mida? Täpsusta!“ käskis Andrea.
„Nii selles mõttes, et Robi ja Mirella olid vist paar päeva koos. Räägiti, et nad isegi käisid. Kuid Robi rääkis, et Mirella jättis ta maha ja käib mingi Silveriga.“
„Ahjaa. Selle Silveriga. Tead, ta ei meeldi mulle. Robi oleks igati etem variant.“
„Bella, kas võib olla, et meie lapsed on teineteisse salaja armunud?“
„Võib!“
Angela itsitas „Tõstame klaasid selle peale!“
„Tõstame!“ ütlesid ülejäänud, Andrea lausus toosti ja sel ajal kui teised jõid, lükkas ta klaasi eemale.
„Miks sa ei joo? Kui meie mehed võivad end täis juua, siis võime meie ka!“
„Ei, tänan. Ma ei joo täna. Luban oma mehel end kord aastas korralikult täis kaanida ja olen talle kena autojuht,“ lausus Henriette hoolitsevalt ja piilus nurga poole, kus mehed istusid. Alex vaatas just sel hetkel samuti Henriette poole ja saatis talle kerge õhusuudluse.
„Kuidas kaksikutel siis läheb?“ küsis keegi.
„Oh, tundub, et hästi. Mõlemad õpivad kõrgkoolides. Heileen on tulevane naistearst ja Arleen õpib sotsiaaltööd magistriõppes. Tahab kriminaalhooldajaks saada. Tulevane ma ei tea kes,“ ütles Henriette ja muigas. Sõna, mida ta öelda tahtis oli tal keele peal, kui imekombel välja öelda ta seda ei suutnud.
„Kuule, me lastel enamvähem samad soovid siis. Penelope avaldas mõni päev tagasi soovi vangivalvuriks hakata. Kujutate ette jah? Ta on kümne aastane!“ ahastas Brita. „Igatahes, laitsin ma selle mõtte tal maha.“
„Miks sa nii tegid?“
„Ma kordan, ta on kümne aastane!“
„Mnjah. Arleen on kahekümne kahe aastane, kuid sinust oli see täiesti mõistetav. Kümne aastane mõtleb juba kuidas vangimajas pättidega koos töötada.“
„Just.“
„Kuule, siis kui Robi kunagi vangimajja satub, on tal täditütar, kes tal vabadust piirab,“ lausus Eliis kerge sarkasmiga hääles. Andrea ja Henriette küsivate pilkude peale vastas ta: „No ta on meil juba ühe kaks korda trahvi saanud. Esimene kord piirdus asi hoiatusega, kuna Robi lubas politseile, et seda enam ei kordu. Teine kord väänati tonnane trahv, kuna noormees sõitis lubateta. Kolmas kord väänatu viietuhendene trahv ja lisaks sellele pidi ta oma öö arestimajas veetma. Põhjused järgmised: Robi istus purjus peaga rooli taha, ületas kiirust ja lisaks kõigele läks veel politseile kättpidi kallale!
Ma pidin kreepsu saama, kui meile vangimajast helistati hommikul, et viige oma poeg siit minema. Ma mõtlesin tol hetkel, et ma väänan sellel poisil kaela kahekorra!
Õnneks jõudis Mirko minust ette. Pani poisile igasugused keelud peale, võttis isegi taskuraha ära, mis mind tõeliselt üllatas.
No, aga hetkel oleme me samas alguspunktis tagasi, milles kolme kuuestki olime. Poiss on küll normaalselt käitunud, aga see joomine ja mis iganes.“
Bella tegi nipsu ja rääkis täis suuga: „Ma teašn, Mirella ääkiš jeh,“ Bella neelas suutäie alla „ta oli sellepärast õnnest segane.“
Eliis hakkas naerma „Täiesti usutav!“
Peale teda hakkasid teised ka naerma. Õigepea ühinesid nendega mehed, kes niisama lolli st purjus inimese jura ajasid. Naised rääkisid veel juttu ja vahetasid veelgi muresid ja rõõme oma teismelistest lastest ning siis mingi koju. Nendele jääb see meelde kui „Vanade pubekate eduka koosviibimisena.“

Mirella kõndis kergelt lõdisedes mööda pimedat tänavat kodu suunas. Endalegi märkamatult oli ta jõudnud Robi maja ette, mis asus Mirella majast vaid paar tänavat eemal. Mirella aeglustas sammu ja vaatas üles Robi toa akna poole. Vilksamisi nägi ta Robit aknal, kes siis järsult kadus. Toas kustutati tuli. Mirella ootas ning ei hakanud veel kõndima. Kuid kui tuba jäi pimedaks, kehitas ta õlgu ja kõndis edasi...

__________________________________________________

Lisan siia siis võikese kokkuvõtte ( või mille iganes ) endisteste pubekate hetkeseisust, kuna neid enam siin jutus ei kohta.

Paul ja Andrea ning nende tütar Lisandra, kes on 17.
Paul töötab müügijuhina ja Andrea on maakler.

Alex ja Henriette ning nende tütred Heileen ja Arleen, kes on kahekümne kolmesed.
Alex on taksojuht ja Henriette on õpetaja.

Raul ja Emmi ning nende pojad Rasmus ( 15 ), Mattias ( 13 ) ja Gregor ( 12 ).
Raul on ehitaja ning Emmi jurist.

Kaspar ja Brita ning nende poed Joonas, kes on kaheksateist ning tütar Penelope, kes on kümme. Kaspar omab fotograafiaga tegelevat firmat ning Brita on samuti jurist.

Kert ja Angela ning nende tütar Crysilla, kes on kakskümmend.
Kert on ärimees ning Angela on elukutseline laulja.

Hüvasti kõik endised pubekad peale Eliisi, Mirko, Bella ja Kevini!

No kuuled nad võiks neid kokkutulekuid jätkata!

Kokkutulekuid enam ei tule. Selles olen ma kindel. Hetkel on mul plaan keskunuda praegustele pubekatele. Paar täiesti uut asja mul ka veel plaanis niiet jah *edasi vaikib*

NII, lõpuks leidus mul aega ja mõtteid kirjutada valmis see väike nn vaheosa. Ma luban, et kui hakkab kool, jätkub ka see jutt kiiremini. :) Järgmine osa ... khm, ütlen ära, et Robi rikub oma tuleviku mõnesmõttes.
Enivei, ilusat suve jätku ja võtke veel viimast, mis võtta annab!



%%%

Mirella vedeles parasjagu oma toas voodil, kui kuulis alla ukse juures kobistamist. See tähendas vaid üht: isa ja ema on kodus. Mirella ohkas, keeras end voodil selili ja tõusis püsti ning jooksis esimesele korrusele.
„Wow, paps, mis parfüüm?!“ irvitas Mirella ja vehkis käega nina ees. „Fuh!“
Kevin tahtis Mirellat korrale kutsuda ja pidi peaaegu pikali kukkuma. Mirella hakkas naerma ja läks käega kõhust kinni hoides enda tuppa tagasi.
„Kevin, vali kas kange kohv või külm dušš!“ ütles Bella.
„Njet!“
Mirella pani ukse kinni ja kõndis aeglaselt akna poole. Ta keeras sinise ruloo üles ja avas akna. Külm õhk purskas talle näkku nagu külm vesi voolikust. Kas sa tõesti olid seal aknal, või kujutasin ma seda endale ette? Mirella raputas pead, jätis akna lahti ja läks voodisse, võttes läpaka endaga kaasa.
Mirella sisestas msni ja parooli ning logis msni. Ta vaatas, kes sees on ja leidis siis Silveri ja.. Robi.
Mirella | (L) | So close, so far ütleb:
Olid sa tõesti seal aknal või nägin ma viirastust?
Robi ütleb:
mäh? mis sa ajad nüüd?
Mirella | (L) | So close, so far ütleb:
Pshh. Küsimusele ei vastata küsimusega. Ma küsisin, et kas sa olid seal aknal?
Robi ütleb:
XD ms sa oled hakanud viirastusi nägema w?
Mirella | (L) | So close, so far ütleb:
Ojaa, olen. Kindlasti kohe eksole. Btw, ma siiani ootan vastust oma küsimusele.
Robi | Mõni on ära keeranud ;O ütleb:
ei olnud. säh! võta oma vastus
Mirella | (L) | So close, so far ütleb: 1. Ma ei usu sind. 2. Haa, su viisakus on lausa hämmastav. 3. Võta see lause oma pealkirjast ära!
Robi | Mõni on ära keeranud ;O ütleb:
Noo, mirru, hakkas häirima? XD
Mirella (L) ütleb:
Ei kutsu mind Mirruks, värdjas. Ja ei, ei hakanud. Pmts näitab see seda, et hoopis sind häirib see.
Robi | Mõni on ära keeranud ;O ütleb:
ahnii. asoo siis. ja mis ma selle teadmisega peale pean hakkama?
Mirella (L) ütleb:
Aah, türa võta see nõme lause enda pealkirjast kohe ära !
Robi, xd ütleb:
XD, ma ei viitsi suga enam reekida.
Mirella (L) ütleb:
Siis võid suure kaarega perse kerida, kullake 
Robi, xd ütleb:
näita teed ja lähengi xd. toon sulle midagi kaasa ka?
Mirella (L) ütleb:
Oh, väga tore ju! Jaa, too mulle enda persest kirves kaasa, et ma saaksin sul pea maha raiuda, kui selle seal üles leiad.
Robi, xd ütleb:
Wow, tahad mind ära tappa? Psühh noh XD
Mirella (L) ütleb:
Keri perse!
Robi, xd ütleb:
Tahad et ma siin naerukatesse ära sreksin?
Mirella (L) ütleb:
Jaa, kärva!
Robi, xd ütleb:
Only with you, honey.
Mirella (L) ütleb:
Mu prestiiš ei luba seda XO . Enivei, ma blokin su nüüd ära. Nussid mu ajusid juba kergelt ;O
Mirella oli eriti õnnelik oma viimase lause üle ja blokkis Robi. Jäädavalt. Ja mida Robi oma kodus tegi? Selle asemel, et end solvatuna tunda, naeris tema kõht kõveras.

Keit ütles, et eelmine osa oli lühike. Seekord siis natuke pikem.



%%%

Eliis ja Mirko istusid teleka ees ja nautisid veini, kui ukseprõmm nad unelmatest tagasi kiskus. Nad kuulsid müdinat trepil ja siis sõna: „Persse!“
„Robi!“ hüüdis Mirko. Noormees tuli seejärel elutuppa, ise näost punane.
„Mis juhtus?“
„Te lööte mu maha. Ei, ma löön selle Mirella enne maha. Teate, mida ta tegi jah? Alustuseks keppis mu ajusid koolis. Siis läksime tülli. Kuradi lits noh, tuli tüli norima ja teate mida ta tegi? Ta rikus mu Clysleri ära, tõmmates sellele oma faking pandlaga triibu peale. Keset kapotti ilutseb see nüüd! Ütlesin siis Hannesele adjöö ja hakkasin kodu poole kihutama. Ja teate mis siis?! Ma jäin mendile vahele, sitakotid noh. Ja ma sain trahvi! Kolm tonni. Ja siis, sõitsin paar kvartalit edasi pidas uuesti poll mind kinni. Olin kuus kilomeetrit kiiremini sõitnud kui lubatud oli ja sain uuesti trahvi. Kolmas kord! Seetähendab seda, et mind viidi jaoskonda ja... pani kuradi tingimisivangistus! Noh, mis ütlete? Teie kallis poeg on pätt nüüd. Ja kõik mingi plika süül! Mirella süü on see. Tema pärast ma trahvi saingi ja ka tingimisi vangistuse!“ karjus Robi kõik ühe hingetõmbega välja ja ähkis siis, oodates vanemate reaktisooni.
Eliis vaatas Mirkole otsa ja raputas pead. „Mina ei oska midagi öelda... Räägi ise temaga, sest mul on tunne, et kui ma ise hakkan rääkima, tapan ära ta, “ ja läks toast minema. Mirko vaatas talle järele, köhatas hääle puhtaks ja küsis siis:
„Mul on sulle esiteks küsimus: kes sul üldse auto lubas võtta?“
„Ee, sa ütlesid, kui mul hinded korras, võin auto võtta.“
„Jah, nii oli. Aga, see oli sul meiega läbi arutamata. See läheb kirja kui luba küsimata auto võtmine.“
„Is...“
„Kuula mind nüüd. Täna õhtul me sellest enam ei räägi. Homme sa kooli ei lähe. Mina samuti tööle mitte, ma vaatan, et meil tuleb sinuga tõsine vestlus maha pidada... MIS KURAT SUL ARUS OLI?! See oleks palju parem uudis olnud, kui oleksid mingile plikale tite taha teinud..“
„Mirellale?! Ma hakkan oksele.“
„See ei puutu asjasse. Unusta oma nipsakus siin kohal ära. Võimuidu ausalt, saad tappa veel 17 aastasena mu käest!“
„Okei...“ ütles Robi alandlikult. „Palun vabandust. Ma enam nii ei tee.“
„Sa rikkusid oma tuleviku. Keegi ei võta tavaliselt kriminaalkorras karistatuid kuskile normaalsesse kohta tööle. Kas sa kurat sad aru, mis käki sa endale kokku oled keeranud?! Ma olen nõus su trahvid sulle andestama, aga... no kuule. See on viimne piisk mu kannatusekarikasse!“
Robi vaatas ainult maha ja vaikis.
„Aga load?“
„Kuna need mul ammu ära siis... pool summat mõlemat rahvist on lubadeta sõitmise eest.“
Mirko vangutas pead ja ohkas vihaselt. „Mida ma olen halvasti teinud, et mind sellise pätiga on õnnistatud?“
„Ju siis tegid sa midagi väga julma kunagi, et sulle minusugune on kaela saadetud,“ lausus Robi vaikselt ja mudis sõrmi.
Mirko tahtis juba midagi valju käratama hakata, aga hakkas siis mõtlema. Kui ma noor olin, siis.. ma ju jätsin Eliisi üksi ja kadusin umbes kaheks aastaks teadmata suunas... mõtles ta ja ohkas.
„Millal sul aeg on?“
„20. november.“
„Kaua pead seal käima?“
„Katseaeg on pool aastat, kui uusi jamasid ei tule.“
„Selge.“
„Mis te teete nüüd minuga?“
„Mismõttes?“
„Karistus?“
„Mingit muud karistust ei tule. See on sulle juba paras karistus,“ ütles Mirko ja tõusis diivanilt püsti ja hakkas ära minema, kuid peatus siis: „Ma loodan, et sa saad aru, et see on sulle paras õppetund.“
„Saan. Ma lähen jalutama.“
„No mine. Ole üheteistkümneks kodus.“
„Nõus.“
Robi võttis maja võtmed, pani jope selga ja hakkas kohaliku pisikese järve poole kõndima. Kui ta kohal oli kõndis ta üle silla. Sillal oli kerge kirmetis peal, seega tuli ettevaatlik olla, et mitte libastuda. Lõpuks otsustas ta istuda ja jäi jäätunud järve vaatama.
„Kurat võtaks, mida ma tegin?“ karjus ta siis järsult ja lõi rusikaga vastu silda. Sild vappus ja ta sõnad kordusid kajana. Siis kuulis ta kellegi samme ja vaatas tulija poole. See oli tumepruunis jopes, valgetes teksades ja tumepruunides saabastes, heledate juustega tütarlaps. See oli Mirella.

Dianaaaaa.
See oli pikem jah. :)
Aga kurb osa oli.
Robi on paras idioot uknow.

%%%

„Mida sa tahad? Tulid naerma? Kindlasti tead juba mis juhtus?!“ küsis Robi külmalt ja keeras pea hoopis vastassuunas.
„Ma ei tea mida ma tahan. Kui ma sellest kuulsin, ütles miski mulle, et sa võid siin olla ja käskis mul end siia vedada. Ei tulnud. Ja, jah, ma tean mis juhtus,“ ütles Mirella vaikselt ja istus noormehe kõrvale. „Ja... ma tahtsin vabandust paluda..“
„Sa tahad vabandust paluda?! Kurat väga kerge elu sul ikka! Palud vabandust ja lähed eluga edasi. Sina pole karistatud. Sul pole tulevik perses! Sinu sõbrad ei hakka sind kui imelikku vaatama. Sinu sõbrad ei suhtu sinusse kui täis tõprasse. Sinu kunagi tööandja ei näita sulle ust! Ja tõesti Mirella. Poleks sa mind välja vihastanud, oleks see kõik olemata jäänud!“ ütles Robi vihaselt ja tõusis püsti ja hakkas sillal närviliselt edasi - tagasi kõndima. Mirella surus huuled tugevalt kokku ja neelats mitu korda, et nutuhoogu vältida. Robi öeldud sõnad olid talle tõesti haiget teinud. Mirella peitis näo kinnaste varju ja nuuksus omaette.
„Ma tõesti ei tahtnud! See juhtus lihtsalt..“ ütles ta väriseva häälega ja ohkas „Oleksin ma teadnud, poleks ma hakanud sinuga tüli norima. Ma vannun seda,“ lisas ta ja tõusis samuti püsti. Robi oli tema poole seljaga. „Sa ütlesid, et su sõbrad hakkavad sinusse kui tõprasse suhtuma, aga...“ ta pani oma käe poisi õlale, kes seda imekombel ära ei tõuganud „mina olen sul alati olemas. Mind ei huvita, et sa oled tingimisi vangistatud,“ sosistas ta. Ta toetas oma pea Robi õlale. „Ja mind ei huvita, kas sa tahad seda või mitte. Ma ei jäta sind sellises olukorras.“
Robi võttis Mirella pea kahe käe vahele ja keeras end näoga tüdruku suunas. „Miks sa seda teed?“
„Sest.. võibolla tähendad sa mulle rohkem, kui sa ise arvad. Kui politsei sind täna autoga ära viis... ehmatasin ma ära. Mõtlesin, et võin su kaotada ja...“
„Sa teed nalja eksole. Aga sinu Silver? Kallis Silver, kellega sa koolis täna suudlesid? Mis temast saab?“
„Robi siis!“ ütles Mirella ja tõmbus noormehest eemale. „Ma vihkan su sarkasmi.“
„Ja mina vihkan sind.“
„Haa, ma vihkan sind ka kallis! Ometigi suutsime paar päeva õnnelikult koos veeta ilma teineteist maha löömata!“
Robi plaksutas ja naeris jubedalt „Vot, see on ime eks.“
„Ongi ju! Mäletad, et väikestena tahtsime me pidevalt üksteisele sitta keerata, tahaksime siiani, kui SINA poleks MINU juurde tulnud ja mingit suhet luua üritanud!“
„Niiet mina olen siis süüdi, et me käisime?“ uuris Robi.
„Tead, oled jah, kui sa seda nii tahad võtta! Tead härra Robi?! Sinuga ei saa üldse enam rääkida! Ausalt, ma üritan sind siin aidata, et sa masendusse ei vajuks, aga nähtavasti sa tahad sinna vajuda. Fain siis! Luck for that!“ ütles Mirella pahaselt ja hakkas kiiresti kodu suunas minema.
„Oota!“ hüüdis Robi ja Mirella peatus.
„Mida? Tahad siin veel sarkastitseda või panid sellele juba punkti ära? Sest kui tahad, siis mina seda enam kuulata ei jaksa!“ ütles Mirella jõuetult ja seisis vastu tahtmist. Kui see oleks tema teha olnud, oleks ta sealt minema jooksnud, aga vot, hetkel tegi ta seda mida ta mõistus teha käskis ( ja võib olla ka süda ).
„Ah, unusta!“ lausus Robi ja hakkas vastassuunas kõndima.
„Robiiiiii!“ hüüdis Mirella ja jooksis noormehele järgi. Ta sai talt käest kinni ja sundis siis peatuma „Kuhu kuradi kohta sa minna tahad?“
„Metsa kõndima. Ei või vä?“
„Ei või jah!“ ütles Mirella naeruselt ja lükkas kindaga Robi põselt lumehelbe. „Tule nüüd! Me peame mõlemad hiljemalt üheteistkümneks kodus olema ja sina pead veel eriti täpne olema. Seega, lähme!“
„Kell ei ole veel nii palju!“ vingus Robi, aga jäi vait kui Mirella talle salvava pilgu saatis.
„Mees, siit linna on kuus kilomeetrit. Pealegi, mul on selline tunne, et varsti hakkab tuiskama. Niiet mõtle ise, kas on parem hakata pool kümme minema või kümme? Praegu minnes jõuaksime kindlalt kohale, aga hilisema kellaaja peale mõeldes tekivad mul kahtlused selles osas.“
Robi mmuigas ja pigistas Mirella kätt „Okei, aga käest ma sul lahti ei lase!“
Mirella naeris häälekalt ja surus end siis korraks vastu Robit „Pole vajagi!“ sosistas ta.

_______

Jaa, ma olen hale. Ma ei suutnud neid selles osas tülli keerata..