Pubekad 2: Seitsmeteistkümne aasta möödudes... [ "Pubede saaga" lõpp. LÕPETATUD ]

Suht segane osa tuli...
Kuid, Robi ja Mirella ei saa veel kokku



%%%

„I´m sorry, i´m late,“ lausus Mirella.
„Well, please sit down and open your book page number sixty seven and translate that text in your notebook,“ ütles sale, umbes neljakümnendates naisterahvas.
Mirella liikus muie näol klassi tagumise otsa poole. Ta tundis Hannese, Marko, Andre ja Robi pilku endal. Viimasele vaatas ta tuima pilguga otsa ja potsatas siis Natalia kõrvale.
„Meie printsess hilines, jah?“ muigas Silver.
„Ojaa,“ lausus Mirella ja asus asju kotist välja võtma.
„Üü, Silluga soojad suhted?“ kommenteeris Natalia ja vaatas taha, kus istusid Silver ja Fred. Nende taga istusid Tom, Mark ja Daniel (viimane pink oli kolmene) ja Natalia ning Mirella ees istusid Karen ja Delissa. Ühesõnaga. Mirella grupp oli vallutanud klassi parimad spikkimiskohad. Keskmine rida, oli see koht, kus õpetajad olid kindlad, et ei spikerda keegi. Kuid, kus sa sellega?
Mirella tundis koputust õlal ja vaatas taha. See oli Fred „Laubal peole tuled?“ Mirella noogutas.
„Tore!“ lausus Natalia ja Fred tegi talle silma. Mirella muigas omaette.
„Mirella!“ sosistas Delissa eest pingist ja pööras end näoga Natalia ja Mirella poole. „Mis sa laupäeval selga paned?“
Mirella kehitas õlgu ja tegi vingus näo pähe, kui õpetaja neid keelas.

%%%

„Noo Mirella kallis hilines jah?“ pilkas Andre, kui temast koos Robi ja Markoga möödus.
„Robi, käsi oma tallalausel keelt hammaste taga hoia, või järgmine kord leiab ta hoovist oma rolleri jäänused!“
Robi jäi seisma, vaatas Mirellale otsa ja irvitas. „Suured unistused sul.“
Mirella astus edasi, tegemata Robist väljagi.
„Kuule, äkki ootaksid?“ alustas Mark ja seisatas Mirella juures. „Teil Silveriga mingi keiss vä?“
„Ei ole! Vahetame teemat. Tule nüüd. Teised ootavaid meid suitsukale!“
Mark oli nii kiirest teema vahetusest väga üllatunud, kuid leppis sellega. „Suitsupaus pigem minu ja teiste jaoks,“ Mark avas Mirellale ukse ja lasi tal ees välja „sest sina ju ei suitseta.“
„Täpselt! Ega joo ka.“ Ütles Mirella ja lehvitas Delissale ja Fredile-
„Noh? Keemia tehtud?“ küsis Karen.
„Keemia? Pole kuulnudki.“ Laususid Silver, Natalia, Tom ja Mirella koos.
„Ütlem tere tulemast ekoolis ilutsevatele ühtedele!“ ütles Fred amtlikult, Ülejäänud seltskond hakkas naerma.
„Täpselt!“ ütles Daniel ning süütas suitsu...



///



Kell sai just pool viis, kui Mirella koolist koju jõudis. Väsinult viskas ta koti põrandale ja asus joppi seljast võtma...
Kätte oli jõudnud hilissügis. Ilmad olid jahedad, lehed langesid puudelt ja ilm oli pilves, üldiselt päiksetu.
Mirella vanemad ja õde olid läinud kolmeks nädalaks Marokosse ja Mirella oli pidanud koju jääma. Põhjuseks, halvad hinded.
Robiga oli imekombel sama lugu. Mirko ja Eliis olid otsustanud võtta aega vaid enda jaoks ja läinud neljaks nädalaks Itaaliasse.
Noortel oli käes vabadus, mida nad targasti ära kasutasid. Robi pidutses ning puudus koolist ja Mirella tegi koolist poppi ning veetis aega sõbrannadega kaubamajas, või siis oli kellegi juures peol või luges kodus. Viimast asja juhtus väga harva.

%%%

„Jaa emme, kõik on korras... jaa... jaa... jaa, maja on alles... mhm... mhm.. okei... EI!... emps siis!... Ei, Robi ja mina ei ole kohtunud ega kohtu ka... mk?... Never... Ära Helet tervita.... Mhh, sest mai taha teda tervitada.... Kuule, unustage ta sinna, kus te praegust olete.... Õõh... Ütle issile edasi, et ma kallistan teda ja ütle endale edasi, et ärge te veel koju tulge... Mhm.... bakaa,“ lausus Mirella õnnelikult ja pani telefoni käest. Kaks nädalat vabadust ja siis tulevad nad tagasi. Vaene mina, mõtles Mirella ja köhatas ning vajus selili voodile. Kuid ta oli sama kiirelt püsti, kui pikali sai. Tema pilku köitis kitarr telekalaua ja riidekapi vahel. Must kitarr, rohelise rihmaga.
Paari kerge sammuga oli ta kitarri juures. Kergelt kummardudes võttis Mirella kitarri kätte ja istus voodile. Tüdruk tõmbas parema käega üle keelte. Kostis ebamäärane heli.
„I can’t breath without you,“ alustas ta ja imestas, et ta oskas viisi enamvähem kaasa mängida.
Mirella alustas otsast peale ja mängis laulu, mis tema meeltesopis kõlas.
„I can ´t breath without you,
I can ´ be without you,
I can ´t smile without you,
I can ´ t love you without you,
I can ´ t live withput you.“
Mirella lõpetas kitarri mängimise ja patsutas õrnalt kitarri. Teda hakkas vaikselt piinama asjaolu, et ta kuuendas klassis kitariiõppimise pooleli jättis.. Alles nüüd jõudis see talle kohale, et see oli mõtetu ja kaalumata teguviis.
Õrnalt asetas Mirella kitarri voodile ja läks esimesele korrusele. Seal tegi ta teleka lahti, istus diivanile ja hakkas tukkuma. Enne täieliku magama jäämist, suutis ta Robit miljon korda ära needa täiesti ilma põhjuseta.

miks, miks nad ei saa veel kokku?????

Nonii, teie kauatahetud osa
Lühike, aga elate üle



%%%

„No ei ole võimalik!“ kirus Mirella, tagus ning raputas oma telefoni nagu poolearuline „Hakka tööle nüüd! Noh?! Noh?! Täitsapees, start working....“
Samal ajal kui Mirella oma telefoni tööle üritas saada, sõitis temast mööda Robi, kes alguses ei silmanudki neiut. Kuid, kui Robi Mirellat märkas, pani ta tagumise käigu sisse ja peatud Mirella selja taga. Vaikselt tuli ta autost välja ja lausus Mirella selja taga: „Noh, jamad?“ ning Mirella karjatas ja telefon kukkus maha.
„Loll!“ lausus Mirella ja lõi Robit õrnalt kõhtu. „Ma ehmatasin!“
Robi naeris ja vaatas Mirellale otsa „See mu mõte oligi,“ nentis ta. Mirella vaatas noormeest veel mõni hetk vihase pilguga, kuid siis ta leebus ja naeratas kergelt „Okei, ma elan üle.“
Robi laskus kükki, võttis pooleks läinud klapika maast ja tõstis üles „Aga su telefon vist küll mitte,“ ütles ta ja viibutas kahte osakest õhus. „Vajad abi?“
Mirella kehitas õlgu ja vaatas maha.
„Aga päriselt?“ uuris Robi edasi.
Mirella kehitas õlgu, kuid siis noogutas.
„Noh, millist abi?“ küsis Robi siirast tahtest Mirellat aidata. Mirella ja Robi pilgud kohtusid ja Mirella tundis kahtlast kihelust kõhus.
„Mul oleks vaja koju saada... Linnaliinid enam ei käi. Taksot kutsuda ei saa ja jala ma ka minna ei viitsi. Käisime Tomi, Silveri, Marki, Delissa ja Kareniga ujumas,“ rääkis Mirella ja osutas maas olevale kotile.
„No milles probleem?“ küsis Robi ja võttis maast Mirella lilla spordikoti. „Mine autosse, ma panen koti pagasnikusse,“ käskis Robi. Mirella tänas noormeest ja istus autosse.
Robi viis Mirella koti pagasnikusse ja istus siis ise rooli.
„Külm?“ küsis ta kui nägi, et Mirella kergelt värises.
„Mhm,“ kostis Mirella vastuseks.
Robi muigas ja pani istmesoojenduse sisse ning andis gaasi.

„Mul on küll selline tunne, et täna hakkab lund sadama,“ alustas Mirella vestlust.
„Võib olla tõesti. Oktoobri lõpp ikkagi ju,“ lausus Robi ja vaatas Mirellat. Mirella vaatas Robi poole ja kui nende pilgud kohtusid, pöörasid mõlemad oma pilgud aknast välja. Nende vahel valitses ebameeldiv vaikus. Mõlemad oleksid tahtnud justkui midagi öelda, kuid ei osanud sõnadesse panna...
Õigepea peatas Robi auto Mirella maja ees.
„Noh, oledki turvaliselt kodus,“ ütles Robi ja pööras end näoga Mirella poole.
Mirella noogutas ja pööras end samuti Robi poole. „Tänu sinule, poleks sina tulnud, oleksin ma nähtavasti pidanud jala koju tulema ja poolel teel ära külmunud.“
Robi lõi käega „Ah, pole see asi nii hull. Sa oled kuuma verega. Oleksid pigem ise külma eemale peletanud, kui ära külmunud,“ naljatles Robi ja Mirella hakkas naerma. „Arvad?“
Robi noogutas. „Arvan.“
Mirella noogutas ja võttis turvavöö pealt. „Aga äitähh veel kord.“
„Võta heaks.“
Mirella oli juba autost välja minemas, kui peatus. „Kuule, sa kohvi tahad? Ma teeks kiirelt. Mis arvad?“
Robi pigistas vasaku silma kinni, avas selle „Hea mõte,“ tõdes ta ja läks samuti autost välja. „Mine ees tuppa, ma toon su koti järele,“ lausus Robi ning Mirella läkski ees. Robi võttis koti pagasnikust, pani autole signalisatsiooni peale ja läks Mirella järel.

asi susiseb..yee

Nonii, seda ootasite te vist pikalt

Ennnnttttššššooiiii!



„Sul maja päris korras,“ imestas Robi majas ringi vaadates.
„Kuule jaa, ei viitsi sassi ajada ega koristada.“
„Sa läbusi ei peagi kodus?“ imestas Robi ja võttis kuuma kohvitassi enda kätte.
„Mkm. Ma käin teiste läbudel. Ma parandan sind ühe sõna juures. Nimelt sa ei saa nimetada pidusi, kus ma käin läbudeks,“ lausus Mirella.
„Miks? Jooming, suitsuhais ja kõva muusika võrdub ju läbu.“
„Ei võrdu. Mina ei joo ega suitseta,“ lausus Mirella häbelikult, jäädes ootama Robi halvakspanevat naeru.
„Päriselt?“ küsis Robi vapustatult.
Mirella noogutas „Päriselt. Minu arusaama järgi võib ka ilma alkoholi ja suitsuta seltskonda sulanduda ja väga lõbus olla.“
Robi muigas „Hmm, kui ma nii mõtleksin, satuksin ma oma vanemate silmis pühakute nimekirja,“ irvitas ta.
Mirella turtsatas naerma ja köhatas siis hääle puhtaks „Kui Eliis nii teeks, usuksin ma seda, aga kui Mirko, siis jääksin natuke kahtlema. Tema sind juba kergelt Pühakute Listi ei saadaks,“ naeris tütarlaps.
Robi kehitas õlgu „Sul on õigus,“ nentis noormees.
„Ro..“
„Mi...“
Mirella naeratas „Räägi sina esimesena.“
„Ei, ei. Tütarlastel on eesõigus.“
„Mkm, vanematel on eesõigus.“
„Mirella, kes sul lubas vaielda?“
„Ja kes sul lubas vaielda? Tütarlaste soove võetakse arvesse, niiet sina räägid ja punkt!“ ütles Mirella kergelt pahase tooniga ja ristas rinnal käed. Robi pööras korraks pea ära ja naeratas.
„Ma tahtsin sulle seda öelda, et... et... kas sa näitad mulle ülejäänud maja ka?“ küsis Robi kogeledes.
„No tule. Ma näitan,“ ütles Mirella ja tõusis püsti. Robi tõusis samuti ja läks Mirella järel.
„Nii, hetkel asume me köögis. Otse edasi on elutuba. Meil on elutuba ja köök ühenduses. Lähme nüüd köögist välja ja satume koridori. Siin paremal on vannituba ja seal otse ees on keerdtrepp, mis viib meie tubadeni. Ja näed seda valget ust seal? See viib terassile,“ seletas Mirella ja liikus trepi poole. „Nüüd lähme me teisele korrusele. Siit paremal asub minu tuba. Minu toa vastas asub Hele tuba. Koridori lõpus vasakul asub minu vanemate tuba,“ ütles Mirella ja jäi vait.
Robi vaatas muheledes ringi „Äge maja. Meil on umbes samasugune, ainult, et meil on terass teisel korrusel ja meil pole köök ega elutuba ühenduses.“
Mirella toast kostis telefonihelinat ja tüdruk läks kiirel sammul enda tuppa.
„Jaa?“ ütles ta.
„Ma vihkan sind,“ sisistas Hele läbi telefoni.
„Ära muretse õeke, mina vihkan sind ka. Kuule, sa sinna - kus iganes te ka ei oleks - elama ei tahaks jääda?“
„Ojaa, tahan. Isegi väga. Siis ma ei näeks sind pidevalt nagu mingit kuradi kummitust Miks sa mu õde oled?“
„Kuule, seda peaksin mina sinu käest küsima. Mina olin esimene laps ja sina oled see, kes majja ilma minult lubaküsimata tuli.“
„Haah, tänud. Ma tapan su ära. Võta teatavaks.“
„Ma hakkan su hakaukivi kujundust planeerima,“ ütles Mirella ja teisest telefoni otsast hakkas tuututamist kostuma. Mirella viskas telefoni voodile ja lasi kuuldavale vihakarjatuse.
„Sul on oma õega päris soojad suhted,“ kommenteeris Robi ja seega ehmatas jälle Mirellat.
„Tead, ma ehmatasin ja sa...“ alustas Mirella, keeras end ümber ja komistas oma teki ääre peale ja hakkas ettepoole kukkuma ning Robi püüdis ta kinni.
„Korista oma tuba. Siis ei teki sul ohtu oma luid murda,“ sosistas poiss. Mirella tõstis pea ja nende pilgus kohtusid väga lähedalt. Nad olidki väga lähestikku. Nende kehad olid vastamisi ja Robi hoidis Mirellal ümbert kinni.
Robi ainult vaatas Mirella sinistesse silmadesse ja Mirella vaatas Robi pruunidesse silmadesse. Need olid tõesti ilusad...
„Mirella,“ alustas Robi „Ega sa ei pahanda, kui ma sind praegu suudlen?“
Mirella raputas pead. „Ei pahanda,“ sosistas ta vastuseks ja järgmisel hetkel nad suudlesid.

DIANAAAAA !
See on niiii, fking, HEA!
Oh, ma armastan seda osa nüüd.
Mirellal on oma õega TÕESTI soojad suhted, peaks mainima.
Ja nüüd, sa tead mida ma tahan.
RUTTU UUT!

Kärka nõudis
Lühike, kuid elate üle


%%%

„Kuule, Robi, stop,“ ütles Mirella ja eemaldus Robist.
„Mis on?“ küsis noormees segaduses.
„Me ei tohiks seda teha,“ ütles Mirella järsku.
„Miks me lihtsalt suudelda ei tohi?“ küsis Robi ja tõmbas parema käega läbi juuste.
„Ma ei tea... See tundub nii valena... Mul on selline... imelik tunne. Ma ei tea mida see tähendab, aga see on kahtlane..“
Robi astus Mirellale lähemale ja pani käed talle õlgadele. „Kui sa mõtled, et sa oled ainuke siin ruumis viibijatest, kes kahtlast tunnet tunneb. Siis sa eksid,“ lausus Robi ja Mirella lasi kuuldavale ohke. „Kas siis ka sina tunned nii öelda liblikaid kõhus?“
Robi kehitas õlgu „Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga umbes sellist tunnet tunnen ma jah.“
Mirella naeratas ja toetas oma pea Robi rinnale. „Kuule, aga see tähendab ju....“ alustas ta ja vaikis siis.
„Noo, ütle, mida see sinu arvates tähendab?“ küsis Robi.
„Noh, et kas ma tõesti olen sinusse armunud, või mulle ainult tundub nii... Ma ju vihkan sind...“
„Mina vihkan sind ka, aga kui me kümme minutit järjest suudlesime, siis järelikult tunneme me teineteise vastu midagi enamat.“
Mirella noogutas „Aga kui me vanemad ja sõbrad sellest kuulevad, saavad nad krambid.“
Robi turtsatas naerma „Tõsi. Kuid, me ei pea seda neile ütlema.“
„Arvad?“
„Ma ei tea,“ lausus noormees ja kehitas õlgu. „Kuid ühte asja ma tean.“
„Mis asja siis+“ küsis Mirella.
„Ma tahan praegu ainult sulle mõelda ja sind suudelda.“

Aeg lähenes südaööle. Lumesadu väljas oli tugevnenud. Maad kattis juba paari sentimeetrine lumekiht. Valge Crysleri aken oli juba väikese lumekihi all.
Ainult ühest aknast kumas nõrka valgust. Ülejäänud maja oli pime.
Mirella ja Robi istusid Mirella voodil. Mirella oli Robi kaisus ja valmis iga hetk magama jääma.
„Robi,“ ütles tütarlaps uniselt.
„Jah?“ küsis noormees ja haigutas.
„Ega sa täna ära ei lähe?“
„Ei, ei lähe. Ma jään su und valvama,“ lausus Robi ja surus Mirella blondidele juustele musi.
„Siis on kõik hästi,“ pomises Mirella ja haigutas väsinult.
„On.“ ütles Robi rahulikult ja õigepea oli kuulda tasast hingamist. Mirella oli magama jäänud. Robi kohendas tekki nende peal, võttis Mirella kaissu ja vaatas tüdrukut „Kas sa ise ka tead, kui kaunis sa magades oled?“ sosistas noormees, teades, et tüdruk teda enam ei kuule. „Ma hakkan sinusse ära armuma...“ lisas ta veel ja uinus samuti. Uskudes tõsiselt, et Mirella tema juttu ei kuulnud.
Kui ta eksis. Mirella kuulis seda läbi une. Sel hetkel oleks ta tahtnud Robile sama öelda, kuid uni sai temast võitu...

Kuule see osa sai liiiga ruttu otsa.

Ma tahaks Mirella asemel olla.. Teadagi, kes siis Robi oleks..

Aga mulle nii meeldib see, millise pöörde see jutt võtab.

SIis kui ta eemale tõmbus, mõtsin ma juba sind killima tulla, aga siis sai kõik uuesti korda. Seekord pääsesid.


UUUUT!!!

Sul on.. no.. 20 minutit max.

ARMASTAN!
Uut tahaks ruttu.

issand, nad on koos...uut uut ja ruttu..liiga hea!!!!

Ma ei kommenteeri parem.



%%%

Päike täitis tuba, mis tähendas, et käes oli hommik.
Mirella avas silmad ja pööras end näoga Robi poole. Noormees magas ja Mirella naeratas endamisi. See hetk tundus nagu unena. See oli uskumatu, et ta ärkas Robi kõrval. Poisi kõrval, kes talle peaaegu terve elu meeldinud oli. Ainult, ta ei julgenud seda endale tunnistada, vaid käitus vastupidiselt oma tunnetele. Kuid nüüd oli käes aeg, mis tuli käituda vastavalt oma südamehäälele, kui ei ole soovi haiget saada.
Mirella märkas, et Robi hakkab liigutama ja noormees avaski oma silmad.
„Hommik,“ lausus Mirella.
„Oi, kes mu kõrval on?“ ütles Robi ja sügas silmi „Hommikust sullegi.“
Mirella naeratas ja puges Robile lähemale. Robi pani käe tüdrukule ümber ja surus oma nina ta juustesse.
„Kas me käime nüüd siis?“ küsis Mirella.
„No, kas sa tahaksid?“ küsis Robi vastu.
„Robi, küsimusele ei vastata küsimusega!“
„Haa, kes seda öelnud on?“
„Mina,“ ütles Mirella enesekindlalt.
„Sina?“ küsis Robi.
„Mina,“ vastas Mirella.
„Ah sina oledki see, kelle arvates küsimusele ei vastata küsimusega,“ lausus Robi teeseldud mõtlikusega.
Mirella võttis ja virutas noormehele padjaga „Oled loll või mängid lolli?“
Robi naeris ja köhis samal ajal. „Kuule, see oli valus!“ ütles ta naerdes ja üritas end kätega kaitsta järgnevate hoopide eest. Robi võttis endal pea alt padja ja
käes oli Mirella kord padjaga saada. Mirella kiljus nagu segane ja virutas Robile padjaga, nii, kuid suutis ja pihta sai. „Tüdrukuid ei tohi lüüa!“ röökis ta.
„Ja kes on lubanud kunagi poisse lüüa?“ hüüatas Robi vastu ja andis Mirellale uue hoobi padjaga.
Mirella naeris kõht kõveras ja Robi lõpetas padjaga tagumise ja viskas selle hooletult sassis voodile. „Si...nu v..v...v...õ...õ...tttt!“ kõõksus Mirella.
Robi heitis Mirella kõrvale pikali ja keeras end näoga südamest naerva tüdruku poole. Sel hetkel soovits ta, et see jääkski nii. See hetk oli kirjeldamatu. See oli... uskumatu. Nemad? Koos? Ühel voodil ka veel pealekauba? Ega see mitte uni ei ole? Küsis Robi endalt ja vajus mõttesse. Nad polnud kunagi Mirellaga nii hästi läbi saanud. Väikestena hoidsid nende vanemad neid meelega lahus, teades juba ette ära, et nende kokkusaamisel tuleb alati kisa, kära ja kaklemised. Mida suuremaks nad said, seda vähem hakkasid nad üksteist kiusama. Kuni koolini välja. Koolis tegid nad nii, nagu ei oleks neist kumbagi olemas. Kuid mõtetes? Mis toimus nende mõtetes, samal ajal? See jääb saladuseks.
„Ou, Robi, mis mõtled?“ küsis Mirella pärast pikka vaikimist.
Robi tuli mõtetest välja ja raputas pead „Ma ei tea. Sinust mõtlesin,“ tunnistas noormees.
Mirella läks näost punaseks. „Minust?“ küsis ta, mängides, et ta justkui kuulis valesti. Kõik ainult selle pärast, et ta tahtis veelkord kuulda, kuidas Robi ütleb, et ta temast mõtles.
„Ma kordan: Ma mõtlesin sinust, Mirella.“
Mirella naeratas ja viis puht juhuslikult pilgu kellale. „Ei ole võimalik!“ ahastas ta. „Mis päev täna on?“
Robi mõtles hetke „Hmm... kolmapäev?“
„Ei ole võimalik!“ ütles Mirella „Meil on kool ja täna peaks matas kontrolltöö olema...“
„Ja siis?“ kõsis Robi ükskõikselt. Mirella vaatas talle segaduses pilguga otsa.
„Ja siis?! Mu ema lööb mu maha. Mul hinded niigi sitad.“
„No, ta ei saa sind maha lüüa. Mõtle loogiliselt. Ta on tuhendete kilomeetrite kaugusel. Ja küll me midagi välja mõtleme. Ütled, et unustasid õppida. Kui see ei aita, lähed salaja koolist minema ja võtad päeva vabaks. Mina valetan su eest, et sul läks süda pahaks. Bellale ja Kevinile ütled pärast sedasama ja usumind, nad kirjutavad sulle tõendi,“ pakkus Robi lahenduse välja.
„Kust... kust kohast sa praegu selle võtsid?“
Robi irvitas.
„Püha müristus, sa oled seda ise teinud!“ taipas Mirella ja lõi endale käega otsaette.
Robi noogutas irvitades. „Kell on pool kaheksa. Otsusta ära. Kas me lähme kooli või mitte.“
Mirella mõtles natuke, kuid tema mõtlemist selgas uksekell. Mirella tõusis vastu tahtmist voodilt. „Kuule, annad lubaduse, et sa ära ei kao.“
„Skaudi ausõna!“ ütles Robi nii tõsiselt kui suutis. Mirella naeratas ja saatis Robile õhumusi, mille noormees käega kinni püüdis.

Külaliseks ostus Delissa „Mirella, kas sa võiksid mulle öelda, mida teeb Robi auto sinu maja ees?“ küsis Delissa üllatunult.
Mirella pööras pilgu maha ja avas suu, kuid vastus tuli tema seljatagant „Sest ma ööbisin siin.“
Delissa vaatas valges t-särgis ja teksades Robit nagu kummitust. „E, kas ma nüüd näen viirastusi ja olen hull või ma näen unenägu?“ lausus ta ja vaatas suurte silmadega Robet, kes Mirellale käed ümber pani. „Mirella! Äkki seletaksid?“
„Tule palun edasi,“ ütles nimetatu ja nad astusid Robiga eest ära. Delissa köhatas ja astus sisse.
Natukese aja pärast istusid nad Mirella elutoas ja Delissa vaatas mõlemit nagu tonti. „T-t-e v-veetsite koos ö-ö?“ kokutas ta.
Mirella pööritas silmi „Mitte „selles“ mõttes. Me lihtsalt magasime üksteise kaisus ja ongi end.“
„Oot, tüdruk, lõppu siin küll veel pole.“
„Oissand, me sõbrad ja te vanemad saavad kreepsu,“ pomises Delissa ja varjas käega nägu.
„Kuid,“ alustas Robi ja Mirella lõpetas: „Ära seda kellelegi ütle. See on saladus või nii...“
Delissa naeratas ja plaksutas käsi „Wow, Robi, kas sa ei tunne armukadedust, kui Mirella koguaeg Silveriga mehkeldab?“
„Las käia. Mind see ei huvita. Mina käin ka teistega, niiet las ta flirdib selle Silluga,“ lausus poiss ükskõikselt. Delissa ja Mirella vaatasid Robile otsa. Delissa ohkas ja mõttes korrutas ta endale, et Robi on teadatuntud pohhuist ja südametemurdja ja selle lause põhjal, võis järgmisena olla murtud süda just tema sõbrannal. KUID Robi eiras mõlema pilku. „Kas te siis lähete täna kooli või mitte? Ma viiksin teid siis ära, kuna tunnid algavad kümne minuti pärast.“

%%%

Tunnid olid peatselt läbi saamas. Mirella, Delissa, Karen, Silver, Tom ja Fred kõndisin teiselt korruselt esimese korruse garderoobi poole. Väljas sajas paksu lund ja olenemata Oktoobri kuu lõpust, oli kõigil juba kerge jõulutunne sees.
Noored kõndisid garderoobi, panid end ilmale vastavalt riidesse ja läksid välja lumesaju kätte.

Üksteisele „tsau“ öelnud, hakkasid Mirella ja Delissa koos kodude poole kõndima.
„Kuule, räägi nüüd, miks sa terve päeva nii tujust ära oled olnud?“
Mirella tõmbas helerohelise salli tihedamalt ümber kaela ja lausus: „Robi.“
Delissa pööritas silmi „Tema pärast oled terve päeva mossitanud? Kuule, kammmmooooon!“
Mirella jätkas juttu nagu poleks ta Delissa öeldud sõnu üldse kuulundki „Tema ükskõiksus on tegelikult asja tuum....“
„Tema ükskõiksus? Kes siin ükskõikne on? Sina või tema? Hommikul andis ta sulle põsemusi ja soovis: „Hea koolipäeva tibu“ ning alles siis sõitis minema. Sa ütled mulle, et tema on ükskõikne?“ Delissa mõtles natuke oma sõnade üle ja ei saanud enam ise ka aru, kelle poolt või vastu ta on.
„Del, ära sega PIDEVALT mu jutule VAHELE!“ lausus Mirella ja Delissa vakatas „See, mis juhtus meie vahel eile... ja täna hommikul. Ma tundsin end kui seitsmendas taevas. Ja siis, kui ta ütles täna selle lause, „Las käia. Mind see ei huvita. Mina käin ka teistega, niiet las ta flirdib selle Silluga,““ tsiteeris Mirella „lõi see mind rivist välja. Me küll ei käi, kuid ometigi. Nii ükskõikne minu suhtes? See teeb haiget, mis parata ja viib kogu hea tuju kilomeetrite kaugusele... Ma olen kindel, et ta ei teeks midagi isegi siis, kui ma Silveriga suudlema hakkaksin.“
„Tore, et sa alles nüüd ka taipasid, milline pohhuist Robi on!“ juubeldas Delissa.
„No, aga...“ ütles Mirella ja vaikis siis. Delissa sundis Mirellat peatuma ja vaatas talle küsivalt otsa. Mirella mõtles Robile. Tema lõhnale. Tema silmadele, mida ta oleks võinud tundide kaupa jälgida. Tema huultele. Temale... „Ma olen Robisse armunud,“ ütles ta endalegi üllatuseks. Mirella pidi seda küll ütlema, kuid mitte nii kiiresti!
Delissa vaatas ainiti maha ja astus sõiduteele, seisatas ja tahtis Mirellale midagi ütlema hakata, kuid Mirella kiljatas ja tõmbas tüdruku napilt läheneva rekka eest ära. „Sa oled segi läinud!“ käratas Mirella talle.
„Ja sina ei ole või?“ karjus Delissa vastu „Ütled mulle, et oled Robisse armunud! Hullumaja numbrit paluks!“ karjus tüdruk ja muuseas nii kõva häälega, et inimesed, kes neist möödusid, neid vaatama jäid. Mirella näitas ühele möödujale keskmise sõrme ja küsis: „Sa tõesti arvad, et Robisse armumine on hullumeelsus?“
„Arvan jah!“ ütles Delissa, jäädes endale kindlaks.
Mirella naeratas „tänulikult“ ja lausus: „Sinu armumine sellesse rollerikutti on normaalne?“
Käes oli Delissa kord vihastada „See ei ole nii!“ karjus ta.
„Ah, et ei ole? Nagu ma ei teaks, mis pilguga sa teda vaatad ja nagu ma ei teaks, mis su matemaatikavihiku tagumisele kaanele roosaga kirjutatud on! Delissa, tärn, süda, tärn, Andre!“ lausus Mirella vaikselt, ent salvavalt. Delissa läks näost kõrvuni punaseks. Damn. I hate you, mõtles ta.
„Noored, te ei ole siin üksinda!“ kommenteeris üks möödakäija, kelleks osutus vanem naisterahvas. Tüdrukud ei pannud seda lauset tähelegi.
„ole vait! See ei puutu sinusse! Mina ei ole temaga vähemalt ühes voodis maganud ja veel kurat teab mida teinud!“
„Ahnii, et ei puutu? Minu suhe Robiga puutub sinusse? EI!“ lausus Mirella.
Delissa jäi vait, pööras end ümber ja läks kiirel sammul minema. Mirella kehitas vaid õlgu ja asus kodu poole teele.

Mirella praktliselt jooksis koju, kuid paarsada meetrit enne oma maja juurde jõudmist jäi ta üllatunult seisma. Maja ees seisis Robi auto ja auto kõrval inimene, kellel käes lillekimp. „Robi!“ hõikas Mirella rõõmsalt ja jooksis poisi juurde. Robi naeratas ja kõndis paar sammu Mirella poole, kuid jäi siis seisma, kui Mirellagi. Aegalselt lähenesid nad teineteisele nagu mingis vanas armastusfilmis. Blond ja siniste silmadega valgesse riietatud tütarlaps ja tumedate juustega ning tumedate silmadega, musta riietatud noormees, käes tulipunased roosid...
„Sulle!“ ütles Robi. Mirella võttis lilles ja surus oma nina nendesse. Roosid lõhnasid meeletult hästi.
„Mulle? Miks?“
Robi naeratas ja lükkas Mirella silmade eest ära tülika juuksesalgu. „Sest Hannes ütles, et olid täna tujust ära. Ta ütles, et ei tea miks. No ma olin siis poes umbes tunni aja eest ja nägin neid lilli. Mõtlesin sinu peale ja ostsin ära.“
„Äitäh,“ lausus Mirella ja kallistas noormeest. Robi pani oma käed ümbes tüdruku ning Mirella sulges oma silmad. Esimest korda elus koges ta midagi sellist nagu ta varem tundnud polnud. Ta tundis, et üks Robi kallistus, võib teda kaitsta terve maailma halva eest... See tähendas vaid üht. Mitte mingist „visti“ enam asja juures olla ei saanud. Armumine oli minevik. Nüüd asus ta järgmisel astmel. Astmel, mida nimetatakse armastuseks.

Kriitikat & Kommentaare paluks :)


%%%

„Kaua sa mind siin ootasid?“ küsis Mirella, kui nad olid köögist paar puuvilja võtnud ning nüüd elutoa diivanil üksteise embuses istusid.
„Tund aega. Ma ei tahtnud sulle kooli järele tulla, kuna ma tõesti ei soovinud täna Lily näha. Tema lollakad kommentaarid oleksid mu endast välja viinud,“ lausus Robi ja hammustas õunast suure tüki.
„Mm. Õigus. Aga ma tahaks teada, mis ajast sind kellegi arvamus kottima on hakanud?“ küsis Mirella kergelt irvitades. Robi lasi kuuldavalt häälitsuse, mis kõlas nagu: pshh. Mirella neelas pirni tüki alla ja pani oma käe Robi paremale õlale. „Kas sa vastad mu küsimusele või lased veel selliseid häälitsusi kuuldavale?“
Robi naeratas Mirellale, võttis oma käe tütarlapse ümbert ära , tõusis püsti ja ringutas. „Lily arvamus kotib mind põhimõtteliselt juba pikka aega. Kui tema juba midagi uut ja põnevat kuuleb või näeb, teab sellest varsti terve meie kool ja veel terve linn pealekauba. Kaasaarvatud meie vanemad Itaalia või Maroko või kus iganes pärapõrgus,“ rääkis Robi samal ajal Lily häält matkides: „Nöe, seal on Robi ja Mirella! Suudlevad autos! Tulevad välja! Kõnnivad käsikäes koolini. Nüüd tuleb joosta! Keegi peab sellest kohe kuulma!“
Mirella naeris nagu ogar ja ka Robi ei suutnud tõsiseks jääda. „Sa koomikuks ei taha hakata?“ küsis Mirella ja itsitas kui Robi tegi näo nagu hakkaks oksele.
„Neverever!“ ütles noormees ja väristas vastikusest õlgu. Mirella sai sellest aina naermisele hoogu juurde.

„Mirella!“ hõikas Robi esimeselt korruselt.
„Jaa?“ hüüdis Mirella vastu, kui oma voodil istus ja telefoni käes üles – alla loopis.
„Ma lähen käin korraks enda juures! Tahad kaasa tulla?“
Mirella püüdis telefoni kinni ja pani selle voodile „Tahan!“ hüüdis ta ning jooksis esimesele korrusele. Kärmelt pain ta saapad jalga ning tõmbas jope peale. „Valmis!“ ütles ta ning Robi avas ukse ja Mirella läks uksest välja, visates Robile võtmed. Robi püüdis need kiirelt kinni ja lukustas ukse ning jooksis Mirellale järgi. Ta pani Mirellale käe ümbes ja embas teda kergelt ning siis istusid nad autosse.
Mõne minuti pärast peatusid nad Robi maja ees. Mõlemad tulid autost välja ja asusid maja suunas teele.
„Tere tulemast minu koju!“ ütles Robi pidulikult, kui nad esikus seisid. Mirella võttis jopet seljast, samal ajal esikut vaadates.
„Noh, ma näitan sulle maja!“ lausus Robi ning nad tegid majas väikese jalutuskäigu. Maja nägu välja järgmiselt: koridorist viis otse trepp üles, kus asusid magamistoad. Trepist paremal oli elutuba ning vasakul köök. Köögist viis uks terassile (Täpselt sama moodi oli ka Mirko lapsepõlvekodus). Terassilt avanes kaunis vaade suurele hoovile, kus oli ka bassein.
Teisel korrusel oli Robi magamistuba ja Mirko ning Eliisi magamituba. Lisaks nendele veel külalistetuba ja kaks vannituba.
Täiesti tavaline maja nagu iga teinegi.
„Tuleb tunnistada, et meil on üpris sarnased majad,“ nentis Mirella.
„No, jah. Pole ka midagi imestada. Sama elamurajoon ju.“
„Tegelikult jah.“
Robi hakkas Mirella eest trepist alla minema, kuid pööras siis järsult end ümber. Mirella võpatas „Issand jumal, ehmatad mu...“
„Tšš!“ ütles Robi ja pani oma sõrme Mirella suule. „Kas sa ujuma tahad tulla?“
Mirella võttis Robil käest kinni ja võttis seega ka ta sõrme oma suult. „Ujuma?“ kordas ta. „Ujuma?! Kuhu? Veeparki või?“
Robi raputas kelmikalt pead. „Ei.“
„Kuhu siis?“
„Minu hoovil olevasse basseini loomulikult. Odav ja kiire. Lähme toome su uju...“
„Oled sa ära pööranud?“ karjatas Mirella vahele, laskmata Robil lauset lõpetada „Talvel? Õues olevasse basseini. Jääkülma vette?! Me külmume surnuks!“
„Me ei külmu. Milleks siis basseinil kate peal on ja miks bassein seesmiselt valgustatud on? Aga loomulikult selleks, et see koguaeg soe oleks! Isa ehitas mingi värgenudse majja ja see hoiab aasaringselt basseini soojana. Olgu väljas kasvõi miinus kolmkümmend kraadi, meil basseinis ikka soe.“
Mirella kergitas kulmu „Päriselt räägid või teed nalja?“
„Kuule, mis mõttega ma nalja teen, kui pean ise niikuinii basseini hüppama? Tahaksin ma tõesit enda surma? Kahtlen.“
„Olgu. Sa said mu nõusse.“
„Super! Nüüd on su ujumisriided veel puudu,“ lausus Robi ja võttis taskust autovõtmed. „Sa sõita oskad?“
„Oskan, aga lube pole ja ära loodagi, et ma su autoga sõitma hakkan. Ma ei riski. Vanemad saaksid südamerabanduse, kui vahele jääksin ja trahvi saaksin!“
„Ja siis?“
„Ja siis?! Kuule vabandust, aga mina ei ole selline pohhuist nagu sina, kellel mentide jaoks vahele jäämine naljaasi on!“
Robi irvitas „Kümnesse panid!“ ütles ta ja läks esimesele korrusele, jättes Mirella teisele korrusele.
„Delissal oli õigus! Sa oeld kuradi vasitk pohhuist!“ lausus Mirella solvunult ning läks samuti esimesele korrusele. Robi seisis ta selja taga, kui tütarlaps end riidesse pani.
„Ma lähen koju. Head aega.“ Lausus Mirella ja astus uksest välja. Ta tahtis ukse täiesti jõust kinni lüüa, kuid Robi pani käe vahele. Mirella pööras end näoga Robi suunas ja karjus: „Sa oled nõme!“ ning astus sõiduteele ja jäi seima.
„Mirella! Tule teelt ära! Auto!“ Röökis Robi ja jooksis uksest välja. Mirella pööras pilgu paremale ja nägi vaid pimestavaid autotulesid, enne, kui valu pärast teadvuse kaotas...

%%%

Robi istus närviliselt ooteruumis ja trummeldas sõrmedega vastu tooli käetuge. Ruumi - kus Mirella parasjagu sees oli – uks avanes. Robi kargas nagu turbojänes joonelt sellest väljuva naisterahva juurde.
„Kuidas tal on? Mis te temaga tegite? Kas tal on väga suured vigastused? Kas ta jääb elama? Millal ma tema juurde...“ vuristas Robi.
„Rahu, rahu noormees. Ma saan aru, et te olete närvis, aga palun, olge rahulik. Mirella Palmil on seesmised vigastused ja ka paar välist. Paar ribi on murdunud, jalalaba liigesest väljas ja käeluumurd. Me opereerisime teda ja ta jääb elama. Te võite tema juurde minna,“ lausus arst rahulikult ja Robi pani käed kokku nagu hakkaks palvetama ja lausus: „Jumal tänatud.“
„Tõesti, siin kohal on vaja vaid jumalat tänada. Oleks auto, mille alla ta jäi suurema kiirusega sõitnud, oleks Mirella Palm ammu surnud,“ lisas arst.
Robi noogutas, koputas siis õrnalt uksele ja astus sisse.
Voodis lamas sidemetes Mirella ja vaatas Robi poole. „Tere kallis,“ ütles Robi ja üritas naeratada. Ta võttis tooli ning istus Mirella voodi kõrvale. Mirella vaikis ja vaatas ainult Robit. „Sa ei tea, kuidas ma kartsin,“ sosistas Robi ja pigistas õrnalt Mirella kätt. „Ja, ma tean, et see õnnetus juhtus sinuga minu pärast. Poleks ma nii pohhuistlik olnud, poleks sa majast välja jooksnud ning.. siis poleks ka seda õnnetust juhtunud. Ma ei tea mis ma oleksin teinud, kui autoks oleks ostunud mingi rekka ja siis...“
„Aga seda ei juhtunud. Ma elan, küll hetkel nagu sant ja paistes, aga ma elan,“ ütles Mirella vaevaliselt ja sulges silmad siis. Ta avas need taas ja pööras need Robi poole. Robi tõusis toolilt ja istus ettevaatlikult Mirella voodile. „Ma vist juba ütlesin, seda, aga ma kartsin kohutavalt. Ma pole elus varem sellist hirmu tundnud. Kui sa seal teel lebasid... oli mul tahtmine end ära tappa. Kurat, ma olen idioot!“ rääkis Robi siiralt ja ohkas. Mirella naeratas õrnalt ning sirutas parema käe ja tõmbas sellega üle Robi parema silmanurga, kus oli pisike pisar. „Sina ei ole selles süüdi. Mina olen. Ma oleks pidanud vaatama auto teele, aga ma ei teinud seda. Robi, palun, ära tunne end süüdlasena.“
„Kuid ikkagi...“
„Robi! Ma olen liiga nõrk, et vaielda. Pealegi, on mul uni.“
Robi noogutas ja kohendas tekki Mirella peal. Mirella pigistas veel korraks Robi kätt ja sulges oma silmad. „Ega sa ära ei lähe?“ küsis Mirella veel enne magama jäämist väga nõrga häälega.
„Ei lähe. Ma olen siin. See õnnetus andis mulle mõista, kui palju ma sinust tegelikult hoolin ja ma annan oma suurima ausõna, et minu pohhistlikkus on minevik. Oh, ma unustasin. Ma jään vait nüüd. Maga ilusasti,“ ütles Robi ja muigas kui nägi Mirella näol justkui õrna naeratust.

%%%

Möödunud on viis päeva.

„Ettevaatlikult, ettevaatlikult!“ ütles Robi ja tõstis Mirella autost välja.
„Sa ei pea käituma minuga nagu invaliidiga! Mul on lihtsalt käeluu murdnunud!“
Protesteeris Mirella ja Robi pani ta auto kõrvale seisma. „Mind ei huvita. Sa oled valuvaigisteid täis topitud! Mind ei huvita sinu soovid. Korra ma olen sidn juba kaotama pidanud ja enam ma seda läbi elada ei taha!“
Mirella itsitas „Loomulikult ei taha. Need viis ööd palati diivanil põhjustasid sul ju kange kaela, või ma eksin?“
Robi mühatas ja pani autoukse kinni. „Ei, sa ei eksi.“
„No näed, mul on alati õigus.“ Tsiteeris Mirella Robi „kuulsaid“ sõnu.
„Arvad või?“ Robi võttis Mirella sülle ja tüdruk kiljus „Ikka arvad või?“ küsis Robi ja keerutas teda.
„Ei arva! Lase mind maha! Lase mind maha! Või ma lihtsalt lähen koju praegu!“
Robi naeris ja pani tütarlapse maha. „Su võtmed on minu majas!“
„Siis lähen ma Delissa juurde!“
„Pole vajadust. Ma helistasin talle. Ta tuleb siia.“
Just sel hetkel peatud hirmsa pidurikrigina saatel maja ees sinine Volvo. Juhipoolsest uksest astus välja Delissa. Robi andis Mirellale maja võtme ja istus siis kiirelt autosse ja sõitis minema.
„Mirella!“ ütles Delissa ja kallistas sõbrannat. „Terve klass on sinu pärast mures!“
„Hei. Pole vajadust. Ma olen elus.“
„Aga tänu sellele tüübile oleksid peaaegu surma saanud!“
Mirella pööritas silmi „Ohissand, mis asja sul ta vastu on?“ küsis ta ja hakkas ukse poole kõndima.
„Sa veel küsid?! Tema pohhustlikus oleks su peaaegu ära tapnud!“ ütles Delissa vihaselt ja hakkas samuti kõndima.
Mirella keeras ukse lukust lahti ja nad astusid sisse.
„Teie Robiga olete ikka üks paar parajaid! Mõlemad vihkavad üksteist täiesti absurtesete asjade pärast! Robi ütles, et kui sa talle silma alla satud, puhta nahaga ei pääse.“
„Hah?“ karjatas Delissa ja pani käed puusa „Mida mina talle teinud olen?“
„Seda küsisin ka mina, aga ta ei vastanud.“
„Ma löön ta maha, ausalt.“ Sisistas Delissa.
„Mh, Delissa. Minu kallikest ei löö sa maha!“ kaitses Mirella Robit. „Auch!“ karjatas Mirella, kui Delissa tal õlast kinni võttis, elutuppa vedas ja diivanile istuma surus.
„Kuula mind nüüd! Sa oleksid tema pärast peaaegu surma saanud! Ja miks? Tema pohhuistlikuse pärast! Ta võib ju rääkida sulle, et tal on kahju ja... mida iganes! Iseasi on ka selles, kas ta peab oma lubadusi! Ole reaalne! Robi on meie koolis juba tunduks saanud südametemurdja ja haiget tegija! See õnnetus juba näitas seda!“ rääkis Delissa ja Mirella raputas pead.
„Ei, ei, ei, ei! Robi on teistsugune!“ vaidles Mirella vastu.
„Kas sa ise ka usud, mida räägid? Ma ütlen veelkord, et see õnnetus oli selge näide, milline ta olla võib!“
„Ta ei teinud seda meelega....“
„Tegi ju! Ta teadis täiesti vabalt, millised tagajärjed olla võivad!“
„Ta ei teadnud, et nii võib juhtuda! Oleks ta teadnud, poleks ta mind välja vihastanud!“
„Ja mida see näitab? Noh? Vastad? Näed, sa ise ka ei usu mida sa räägid! Mirella, sõbranna, mõtle nüüd loogiliselt! Ükski hooliv poissõber ei palu oma tüdrukul rooli istuda, kui tüdrukul peaaegu puuduvad kogemused selles vallas! Hooliv poissõber ei teeks nii, sest ta hoolib oma tüdurkust liiga palju, et paluda või käskida tal oma eluga riskida!“
Mirella ohkas ja tõusis püsti, seistes otse Delissa ees. „Mida ma siis tegema peaksin, lugupeetud suhetespetialist?!“
Delissa vaatas korraks paremale ja siis vaatas ta uuesti Mirellale otsa. „Minu soovitus: jäta ta maha!“

__________________________________________________________________________________

Ärge mind maha lööge (A)

Dianasiiiiis.
Nagu..mismõttes.
Nii lühike ongi? O_O
Ja ma lööks ise Delissa maha praegu.
Eiaga, muidu on heaheahhea.:)
Uut ruttu nüüd.

ett üle pika aja ütlen et sa oled IMELINE!
kui sa ise seda raamatut välja ei anna, teen seda ise!
teeme nii, et tulevad robil ja mirellal lapsed ja siis lugu neist jne...