Pubekad 2: Seitsmeteistkümne aasta möödudes... [ "Pubede saaga" lõpp. LÕPETATUD ]

Parandus: Robi vanemad.

uus tuleb siis kui ma oma vihikust teksti arvutisse jõuan ükskord trükitud ,d

Uus osa :)

Murtagh - ma annan sulle su väikese eksimuse andeks

Et, kriitikat ja arvamuste avaldusi ootan.

Päääääääikeest (#)




Samal ajal kui Mirella magas, hiilis hele tema tuppa ja võttis laua pealt tüdruku telefoni. Kiire pilk kellale pani ta müistma, et tal on kolm tundi aega enne kui vanemad koju tulevad.
Hele õngitses enda shortside taskust oma telefoni ja kirjutas Robi numbri enda telefoni ümber.
Seejärel pani ta õe telefoni samale kohale laual kus see ennegi olnud oli ja lahkus toast, sulgedes vaikselt enda järel ukse.

„Tere Robi! Hele siin! Mul oleks vaja sinuga hädasti rääkida. Saame pool neli kino ees pinkide juures kokku.“ – Sellise sõnumi oli Hele tunni aja eest noormehe telefonile jätnud. Ja istus nüüd ühel pinkidest kino ees. „Tule juba-a-a-a!“ ütles ta kannatamatult ning liigutas närviliselt ühte jalga.
Õigepea oli kell neli. Hele oli poissi pool tundi kannatamatult oodanud. Viimaks võttis ta telefoni ja helistas.
„Mobiiltelefon millele te helistate on välja lülitatud või teendinduspiirkonnast väljaspool!“ laulis peene häälega tädike talle ette. „Mine perse Robi!“ ütles Hele ärritunult kuuldu peale ning võttis suuna tagasi koju.

Oi ei, oigas Hele mõtteis, kui kahte autot, mis kuulusid kummalegi ta vanematest, maja ees nägi. Mida ma teen, mida ma teen? Mõtles Hele. Mida ma vanematele ütlen?! Ütlengi, et emme, issi, Mirella on rase?! Ei. Ei. Ei. See ei sobi! Taevas hoidku, mida ma siis teen?! Mõtles Hele. Märkamatult oli ta jõudnud oma kodu ukseni. Kolm, kaks, üks. Läks! Luges ta mõtteid ja lükkas seejärel ukselingi alla.
„Emme! Issi!“ hüüdis ta teeseldud entusiasmiga, viskas hooletult plätud jalast ja läks keksides kööki, kus ta Bella ja Kevini oma ootuste kohaselt eest leidis. „Tere emps!“ ütles ta ja kallistas Bellat. „Privjet paps!“ lausus hele ja andis isale põsemusi, mille peale Kevin peatas oma võisaia söömise ning vaatas tütart üllatunult. „Mi-mida see nüüd tähendama pidi?“ küsis ta hämmeldunult. Bella muigas ja jätkas pooleli jäänud lehe lugemist.
„Ei midagi,“ vastas Hele isale ja sättis end ema ja isa vastu laua ääre istuma. Tütarlaps ristas sõrmed, süda meeletult pekslemas ning köhatas.
„Teate mis? Mis teie teeksite, kui praegu vanavanemateks saaksite?“ küsis ta kerge värinaga hääles.
Bella vaatas tütart uuriva pilguga „Millest selline küsimus?“
Hele kehitas õlgu „Ma ei tea. Lihtsalt vastake palun.“
„Arvestades sellega, et ma olen alles keskealine naine, oleks natuke vara küll. Ma võiks veel ise lapse saada, kui tahaks. Aga, noh, kui asi juba nii on, las siis olla.“ sõnas Bella ja asus uuesti lehte lugema.
„Samad sõnad, ainult et mina olen keskealine mees,“ irvitas Kevin. Hele muigas ja Bella hakkas naerma ja pani oma mehele käe õlale ja vaatas tõsiselt otsa: „Oledki mees? Uskumatu! Ja mina arvasin, et ma olen seitseteist aastat abielus olnud ja kasvatan lapsi naisega!“ naeris ta. Kevin tegi näo nagu ta poleks just öeldut kuulnud. Ta pöördus tagasi Hele juurde, kes närviliselt küüntega vastu lauda trummeldas.
„Mis sa tahad nüüd teatada, et oled rase või?“ küsis Kevin naljatledes.
„No kevin siis, tõsiselt nagu!“ ütles Bella juba tüdinenult.
Hele aga vaikis. Esmalt tõmbus ta näost punakaks, seejärel kaameks. Bellale ei jäänud see märkamata „Hele kullake, mis on?“ küsis ta hellalt.
„Hele!“ nõudis Kevin.
„Vaadake..“ alustas tütarlaps.
„Nii et oledki rase?!“ küsis Kevin vihaselt, lükates oma äkilise tõusuga laua tagant tooli pikali.
„Kevin rahune!“ ütles Bella ja pani käed oma mehe õlgadele.
Helel oli nutt kurgus „Mina ei ole rase...“ ütles ta nuuksudes.
„Kes on siis?“ küsis Bella vaikselt ja istus Hele kõrvale toolile.
„Mirella on!“ ütles Hele lämbuval toonil.
Bella ja Kevin vaatasid üksteisele otsa.
„Kellest? Kellest ta rase on?“ karjus mees.
„Jumal hoidku, ära karju!“ käratas Bella „Kellest ta rase on?“ küsis ta seekord ise.
Hele hingas mitu korda järjest ja tegi siis endale käega tuult „Ro-ro-b-ist-t!“
„Selge!“ sisistas Kevin, võttis laua pealt autovõtmed ja tormas trepist üles teisele korrusele.
„Kevin!“ hüüdis Bella ja tormas maruvihasele mehele järgi.
„Isa..“ ütles Hele õnnetult ja pani pea kätele ning ei liikunud paigast.

Miks sa Hele ära tapad, Murtagh? Ta rääkis just ise selleks, et õde natukenegi hullust sõimust päästa.

Aga siit tuleb uus osa!

Nautige! :)



„Kurat sul arus oli kui selle värdjaga magasid?!“ räuskas Kevin ja astus vihaselt Mirella tuppa. Mirella ärkas isa karjumise peale ja hakkas silmi sügama, kui Kevin oma käed tüdruku õlagadele pani ja teda tugevalt raputas „Ma küsisin: mis - sul - arus - oli!?!“
„Käed eemale Mirellast!“ karjus Bella ja jooksis Kevini ja Mirella vahele, tõugates meest täie jõuga nii et see vastu lauda lendas.
Mirella nuttis ja värises ning samal ajal haaras kätega juustest ja korrutas: „Miks? Miks? Miks?“
Kevin vaatas kordamööda oma naist ja tütart. Bella seisis seljaga Mirella poole, käed laiali, et takistada Kevinit, kui sellel tuleb jälle tuju Mirellat raputada või talle midagi teha.
Hele oli vahepeal Mirella tuppa jõudnud ja seisis lihtsalt ukse najal, pidades Mirellaga silmsidet. „Anna andeks,“ sosistas Hele vaikselt ja pisike pisar voolas üle ta põse. „Pole midagi,“ ütles Mirella hääletult vastu ja langetas pea. „Kõik on minu süü. Minu süü,“ korrutas ta mõttes endale.
Toas oli vaikne, kui välja arvata Hele ja Mirella, kes vaikselt nutsid. Kevin vaatas toas ringi. Kordamööda vaatas ta oma pereliikmeid. Bellat – kelle silmad olid püha viha täis. Helet – tema väikest tütrekest – kes seisis nüüd nii armetult ukse najal, pea longus ja juuksed varjamas tema nägu. Mirellat – tema teist kullakest, kes istus voodil ja vaatas elutu pilguga toa vastasseina.
Keivin oigas ja tõmbas parema käega üle näo. „Andke andeks,“ sosistas ta ja lahkus toast, puudutades möödudes õrnalt Helet, mille peale tüdruk võpatas. Kevin ohkas, läks esimesele korrusele ja võttis esikukapilt auto võtmed. Ta avas ukse, sulges selle ja kõndis tuimalt autoni, käivitas selle ja kadus kiiresti oma kodu tänavalt.
Bella kattis näo kätega ja vajus Mirella voodile istuma. „Enne nädalat aega me teda ei näe,“ ütles ta, kui oli kuulnud, kuidas ta mees maja eest kihutades ära sõitis ja esimesest kurvist kummide vilinal läbi sõitis.
„Mis nüüd saab?“ küsis Mirella peaaegu et kuuldamatult.
„Mis sa ise arvad?“ küsis Bella vastu.
„Ma ei tea..“ ütles Mirella vaikselt.
Bella pööras end näoga tüdruku poole „Sa oledki rase nagu Hele ütles?“
Mirella pigitas huuled ja silmad kokku - mille järel pisarad ojadena üle ta põskede valgusid – ning noogutas.
Bella ohkas „Kaua siis juba?“
„Umbes nädal - paar. Umbes nii kaua aega tagasi hakkas mul hommikuti paha, söögiisu hakkas kasvama ja minus hakkas midagi imelikku toimuma. Kui kooli läksin, peatus mu pilk minust mööduvatel lapsevankritega emadel. Varem seda juhtunud pole. Tavaliselt olen ma neist möödunud ja võtnud neid kui tavalisi inimesi... kuid.. järsku.. oli minus midagi teistsugust.
Poes käies tõmbas mind lasteriieteosakond.
Kõik see imelik asi kestis umbes kaks - kolm päeva, kuni ma apteeki läksin ja rasedustesti ostsin. Esimene test näitas postiivset. Läksin apteeki, ostsin uue. Ka see oli positiivne. Et täiesti kindel olla, läksin ja ostsin kolm tükki veel. Tegin need erinevatel päevadel ja kellaegadel. Kõik olid positiivsed. Ma ei suutnud seda uskuda, et ma olen lapseootel. Ma ei tahtnud seda uskuda. Ma käisksin endal rahuneda ja otsida veel informatsiooni, mis kinnitust testidele, mu mõtetele ja hetkel teadaolevatele faktidele annaks.
Ühel õhtul sättisin ma end läptopiga diivanile istuma. Seljaga ukse suunas. Ma otsisin googlest raseduse kohta. Ja sain kinnitust, et minu sees kasvabki väike inimene. Ma kinnitasin endale: sa oled lapseootel. Ma ei teadnud mida teha ega tea siiani mida teha, aga, tol samal hetkel – kui ma googlest raseduse kohta otsisin – läksin ma veebiaadressile nimi.ee ja hakkasin sealt poiste ja tüdrukute nimede kohta uurima. Sellel hetkel ma Helele vahele jäingi ja täna pärastlõunal asetas ta pusletükid omadele kohtadele,“ rääkis Mirella tuimalt, monotoonse hääletooniga.
„Hele?“ küsis Bella. „Oli see nii?“
Hele noogutas ja vajus ust mööda kükk asendisse. „Jah oli. Me oleme õed. Ma ju saan aru, kui midagi temas teisiti on.
Juba pikalt tundus asi mulle kahtlane ja ma sain täna oma mõtetele kinnituse.“ Ütles Hele. „Ema, Robi jättis ta üksi täna. Ta on asjast teadlik, aga ei võtnud seda tõena. Peale seda kui Robi lahkunud oli, lamas Mirella mõni aeg oma palavas toas, üleni teki all! Tal polnud hapnikugi mida hingata! Poleks miski mind sundinud koju tulles tema tuppa jooksma, oleks ta võibolla praeguseni sellises olukorras! Ja siis vannitoas,“ Hele neelatas „korrutas ta mulle et ta tahab surra.
Ma võtsin Mirella telefonist Robi numbri ja tahtsin Robiga nelja paiku kino ees pinkidel kokku saada. Tal läks mu kõne kõneposti. Hiljem kui helistasin – oli telefon välja lülitatud,“ rääkis Hele omaltpoolt kõik, mida ta asjast teab.
Bella tõusis püsti, lõi käed korra kokku ja pani siis käed puusa. „Mida edasi?“
„Abort,“ ütles Mirella elavalt.
„Mis asja?!“ küsis Hele suutmata oma kõrvu uskuda „Jää vait!“
„Mida sa karjud? Ära karju. Mu pea valutab. Ja ma leian et see on õige otsus.“
„Kallis inimene, õige otsus on sul laps sünnitada!“ lausus Hele.
„Ei ole.“ Ütles Mirella jätkuva pohhuisminoodiga hääles.
„Tüdrukud, aitab nüüd!“ lausus bella rahulikult „Enne kui keegi siin aborti tegema hakkab või juba sünnitama – peame olukorraga Eliisi ja Mirko kurssi viima!“
„Ei!“ ütles Mirella järsult ja kargas voodist püsti. Ta seisis ema ette ja vaatas talle suurte silmadega otsa ja raputas ägedalt pead „Ei. Ei. Ei. Ma teen abordi homne päev ja siis unustame selle asja ja läheme eluga vaikselt kenasti edasi eksole! Pole vaja selelst nii suurt numbrit teha! Mkm. Pole vaja!“
„Tšš! Rahune maha.“
Mirella raputas endiselt pead ja trampis jalgu „Miks sa kurat ei karju mu peale? Ah?“ küsis ta ja hakkas ümber ema kõndima. „Sa peaksid karjuma, sõimama, muse autosse kupatama ning kohta viima, kus aborti tehakse!“
„Mirella..“ ütles Bella ja üritas tüdrukut puudutada, kuid Mirella kõndis sellise hooga, et see oli võimatu.
„Robi jätab mu maha! Kõik on läbi! Ma ei taha seda last, ei taha!“ karjus Mirella endiselt. Hele kasutas juhust, kui Mirella tema poole seljaga oli ja võttis talt ümbert kinni ja sundis istuma. „Palun, rahune. See ei ole sulle praeguses olukorras hea.“ Mirella hingeldas ja võttis siis voodilt roosa padja. Ta pani jalad voodile ja surus näo patja. „Lapse saamine tähendab saamist täiskasvanuks. Ma ei taha seda. Laps on vastutus. Ma ei taha seda vastutust, kuna ma tean, et ma pole selleks piisavalt täiskasvanu. Ma olen alles seitseteist..“ pomises ta.
Bella seisis keset tuba ja vaatas aknast välja. Talle meenus asi, mis juhtus peaaegu kakskümmend viis aastat tagasi. Eliisi arvatav rasedus. Ajalugu kordub, mõtles ta hirmuga. Ainult et seekord, ongi see rasedus tõeline ja rase on ta enda tütar tema parima sõbranna pojast, kes samuti seitseteist on nagu Mirko oli tollel ajal. Ajalugu on kordumas.

aahhh kui hea .
kiiresti uut :)

Nautige! :)



Mirella ja Hele istusid vaikuses Mirella toas, kuni Mirella vaikuse purustas: „Tänane päev on nii kahtlaselt pikk olnud.“
„On jah. Ja ega päev veel läbi ole. Kell on alles pool kuus.“
„Jah. Kes teab mis täna veel juhtub.“
„Mis mõttes?“ ei saanud Hele aru.
„Vaata, me ei tea kunagi tulevikku ette. Ühel hetkel on sulle kallis inimene su kõrval, järgmisel hetkel mitte. Põhjuseid võib olla mitu: lahkumine, mahajätmine, surm.“
Hele võpatas viimase sõna peale, kuid ei öelnud midagi. „Sa pead silmas Robit, või keda?“
„Üleüldiselt kõiki.“
„Okei,“ ütles Hele ja jäi vait.
Mirella katkestas taas vaikuse.
„Tead mis on kõige hullem?“
„Noh.“
„Teadmatus.“ vastas Mirella tuimalt.
„Teadmatus mille suhtes?“
„Tuleviku. Ma ju ei tea mis minuga homme saab. Sinul pole muret. Aga minul on.“
„Mida siin muretseda? Sa ootad last. Elad edasi sama moodi nagu ennegi, ainult sööd rohkem ja pead laiemaid riideid ostma. Kõik.“
Mirella tundis kuidas ta ärrituma hakkab. „See pole nii lihtne!“ käratas ta.
„Robi jaoks kindlasti on.“
„Tema käingu üldse perse. Tal minust pohhui, mul temast ka!“
„Kust sa seda võtad et tal sinust pohhui on?“
„Loogiline ju! Kui poleks, oleks ta mind uskunud.“
Nüüd oli Hele kord ärrituda. „Tead, hakka nutma, siis olid normaalsem!“
„Fain!“ ütles Mirella nüüdseks juba vihaselt ja sammus toast välja. „Ma lähen! Ärge mind niipea tagasi oodake!“ hüüdis ta õele esimeselt korruselt ja lahkus majast, löödes ukse täie jõuga kinni.

Mustad, lohvakad, põlvedeni ulatuvad dressipüksid, tossud jalas ja hall südamete motiividega pusa seljas – jalutas Mirella linnas ringi. Käed tugevalt tasku surutud. Igasugune rohelise auto või BMW nägemine ajas talle judinad peale. Ma vihkan teda, jõudis tütarlaps mõelda. Ma ei taha teda näha. Selle peale pani ta kapuutsi pähe ja jätkas lonkimist. Tal oli üks sihtkoht, kuhu ta jõuda tahtis. See oli pargi taga olev mänguväljak, kus oli üks punane suuremate laste kiik ja üks roheline päris pisikeste laste kiik.
Mänguväljakule pääsemiseks tuli valida kahe tee vahel: üks mis viis otse läbi pargi ja teine, mis läks pargi äärest ja tegi teel väikse jõnksu sisse autotee pärast. Juhuse tahtel valis Mirella otsetee läbi pargi. Ta kõndis, kuni telefon ta taskus helisma hakkas. Mirella võpatas. Ja veel rohkem ehmatas ta siis, kui oli telefoni kätte võtnud ja nägi ekraanil vilkumas Robi nime. Võtta vastu ja tal nägu täis sõimata või kõne katkestada ja mitte vastu võtta? Mõtles Mirella. Ta otsustas vastu võtmise kasuks. See pole ju kellelegile uudis, et üle kõige nautis ta kellegi halva tegelase nöo täis sõimamist. Hetkel oli halvaks tegelaseks Robi.
„Kuuldavus!“ ütles Mirella monotoonsell häälel telefoni.
„Mirru,“ üütles Robi üpriski meelehetilikul häälel.
„Mine sitale oma Mirruga. Ma pole sulle mingi Mirru!“ ütles Mirella kindlahäälselt.
„Okei, okei. Ära ärritu! Meil oleks vaja rääkida, kas sa ei arva nii?“ küsis poiss.
„Ei arva. Ja millest meil rääkida on? Täna pärastlõunal saime oma asjad ju minu teada selgeks räägitud!“
„Sa oled valesti aru saanud.“
„Millest?“
„Kõigest!“
„Täpsemalt paluks!“
„Kõigest noh!“
„Tead debiilik, ole hea ja palun ära pane mu kannatust proovile. Ma alles sain maha rahunetud ja siis tuled sina oma lollaka helistamise ja oma lollaka rääkimis vajadusega!“
„Davai. Ole siis üksi. Mind ei huvita enam.“
„Millal sind varem miski huvitanud on?!“
„Sul on õigus. Mitte kunagi.“
„Super! Tee mulle palun üks väike teene. Vana tutvuse poolest.“
„Lao lagedale mis tahad!“
„Lõpeta see kõne, mine joo end kuskil baaris silmini täis, istu autosse ja sõida end surnuks mis tahes mind ei huvita. Ühesõnaga – Kao. Mu. Elust!“
Mirella ja Roi vaikisid mõlemad Mirella öeldu peale. Robi vaikis, sest oli vapustatud kuuldust ja Mirella – ei uskunud, mida ta just ütles.
„Issand.. Rob..“ ütles ta, - kui aru saanud mida ta sõnad tähendasid – aga telefon andis kinnist tooni.
Mirella käsi vajus keha kõrvale tikksirge pulgana. Tema mõtted peatusid. Aga elu jooksis ümber tema nagu peatamatu rong. Ta seisis liikumatult keset pargiteed, vaadates kauguses paistvaid puudelatvu. Tuli järsk tuulehoog, mis tüdrukul kapuutsi peast lükkas. Mirella pilgutas silmi ja pani kapuutsi pähe tagasi. Ta katsus oma taskuid. Telefoni polnud. Ta vaatas maha. Telefon lebas tema tossu kõrval liiva ja muda segusel teekattel. Mirella kummardus, et maast telefon võtta. Juhuse tahtel nägi ta sõidu teel sõitmas tumerohelist BMW-d, mille juht tema poole vaatas, käega viipas ja seejärel minema kihutas.

Hihi, kui sa ainult teaks lõppu - Murtagh - sa nii ei räägiks

Vaheosa.

Murtagh, selles osas pole Mirellat ega Robit. Elad üle?

Enivei, ilusat lugemist


Delissa, Silver, Mark, Daniel, Fred, Karen, Tom, Henry, Hannes, Marko ja Andre olid Natalia palvel skeidis kokku saanud. Natalia tuli eemalt ja rõõmustas, kui sõpru nägi.
„Hi honey!“ hõikas Henry juba eemalt lähenevale tüdrukule, kui Natalia veel kohalgi polnud ja pani siis suitsu põlema.
„Henry!“ ütles Delissa pahaselt ja vehkis käega nina ees ja astus Henryst eemale.
„Sorry noh!“ ütles poiss vabanduseks.
„Tsau! Väga hea, et te kõik mu sõnumid kätte saite ja nüüd siin olete!“ ütles Natalia ametlikul toonil.
„Noh, räägi!“ ütles Fred kannatamatult ja vaatas käekella. „Me pidime Robiga baaris kokku saama. Väikesed dringid tegema ja siis edasi pubisse minema. Ta helistas just natuke aega enne kui sina teisest skeidi otsast nähtavalt ilmusid.“
„Okei. Niisiis. Ma ei pea teid kaua kinni. Ma ütlen ühe asja, mida peaks ka Mirella oluliseks teile öelda ja mida te varsti ka ise nägema hakate.“
„Nooh?!“ ütlesid põnevil noored koos.
Natalia lõi käed kokku ja naeratas siis „Mirella on titaootel!“ ütles ta rõõmsalt.
Delissa ja Karen vahetasid närvilisi pilke. Poisid vaatasid Nataliat nagu tulnukat.
„Kellest? Robist?“ küsis Karen.
„Nalja teed või?“ küsis Tom.
„Mirella ja rase?“ ütles Silver.
Natalia noogutas esimese ja kolmanda küsimuse peale ja teise vastuseks raputas pead.
„Mirella...“ alustas Daniel ja vehkis kätega, suu ammuli.
„.. on rase.“ Lõpetas samuti uudisest shokeeritud Fred.
„Jah. Nii see on.“ Kinnitas Natalia.
„Aga kust sa võtad seda üldse?“ küsis Delissa „Ta ju oleks seda mulle rääkinud, kui asi nii kaugel oleks olnud.“
„Ju siis pidas ta tarvilikuks seda just nimelt Nataliale rääkida. Sa ju tead Mirellat. Kord on Natalia, mina, siis sina – Delissa, kellele ta asju räägib.“ ütles Karen.
„Õige. Aga kust sa seda ikkagi võtad?“ ei jätnud Delissa järgi.
„Me läksime koos koolimaja parklasse, et poistega koos kooli juurest ära minna. Poisse polnud. Me otsustasime minna kohvikusse – ja seal ta mulle kõik ette laduski. Ta ei tahtnud veel Robile öelda ja ma vihastasin ning andsin talle tund aega, et Robile rääkida. Siis ma lahkusin ja enam pole ma Mirellast midagi kuulnud.“
Delissa ehmatas. Ta pani silmad kinni ja avas need siis. „See ei olnud õige tegu. See ei olnud õige tegu!“ korrutas ta.
„Mida? Mis asja sa sonid?“ küsis Andre.
„Seda, mida just kuulsid.“
„Mirella on rase. Robi teab sellest...“
„Oled loll või mängid seda? Vii mõttes otsad kokku!“ käskis Delissa ja koputas ühe käega poisi oimukohale ja teise käega võttis taskust telefoni.
„Mirella, Mirella – ah näed! Käes!“ ütles ta ja pani telefoni kõrva äärde. Telefon andis kinnist tooni.
„Äkki räägiksid meile ka, mis toimub!“ ütles Karen.
„Ma aiman halba,“ ütles tüdruk vaid ja pani telefoni teksade taskusse tagasi. „Ma lähen praegu.“
„Väga tore! Poisid, tulete jooma? Robi on ka autoga!“ küsis Fred vandersellaslikult.
„Paidjom!“
„Loomulikult!“
„Milles küsimus?“ ütlesid poisid Fredi öeldu peale. Andre võttis maast kiivri ja pani selle pähe. „Millal ja kus?“
„Sõidame üksteise järel. Fred ees, mina taga ja Andre kõige järel. Fred valib koha,“ pakkus Hannes.
„Sobib mulle igati. Me lähme Maoli baari.“ Ütles Fred uhkusega.
„Davai, mis te siis ootate – lähme juba!“ ütles Silver, sära silmis.
Poisid võtsid suuna parka poole. Fred, Mark, Daniel ja Silver kobisid ühte autosse, Hannes, Henry, Marko ja Tom teise ning Andre istus oma rollerile ja käivitas selle. Natalia, Delissa ja Karen jäid skeiti seisma.
„Tsau tüdrukud!“ hõikasid poisid - Henry tegi Nataliale silma – ja lahkusid signaalitamise ning põhjas automakkide saatel skeidi parklast.
„Noh, ja edasi?“ küsis Karen, kui poisid läinud oli ja nad vaikses mõnda aega seisnud olid.
„Me peame Mirella asukoha kindlaks tegema. Ta võib olla kodus või kuskil linnas liikvel. Igatahes ma olen kindel, et ta vajab meid praegu rohkem kui iial enne.“ Ütles Delissa.
„Sinuga nõus!“ ütles Karen „Aga teate mis? Teeme nii, et Delissa läheb Mirella juurde, Natalia läheb mänguväljaku juurde ja mina tiirutan niisama linnas ringi, lootes Mirellat eest leida. Ja kui üks teda näeb, saadab sõnumi teistele oma asukohaga. Sobib?“
Delissa ja Natalia noogutasid. Natalial hakkas samal ajal telefon helisema. Ekraanil vilus Hannes. Ta võttis kõne vastu.
„No, kurda muret!“ ütles ta.
„Mure on tõesti.“ Ütles teises otsas madal hääl.
„Kurda siis, mis passid?“
„Esiteks, Robit ei ole kokkulepitud paigas. Teiseks, ta ei ole iial sekunditki hilinenud. Kolmandaks, ta ei vasta telefonile. Telefon on levist väljas. Neljandaks, me arvame siin, et süüdi on Mirella uudis.“
Natalia võttis telefoni kõrva äärest ja ütles Delissale ning Karenile: 2Robi on levist väljas. Sama nagu Mirella telefongi.“
„Natalia!“ käratas Hannes teisest toru otsast „Kus Rops olla võib?“
„Ei tea. Ei huvita! Kui kumbagi – Mirellat või Robit näed – anna teada! Iga roju oma koju. Kuulsite poisid? Kui sul telefon valjuhääldi peal ei ole, siis ütle neile ise, et autodeta poisid minge koju. Olge arvutis. Onlinel messengeris. Ja teised autode ja rolleriga – sõitke ringi. Ja kui märkate kumbagi meie sõpradest siis helistage mulle, Delissale või Karenile! Aru saadav?“
„Yes boss!“ ütles Hannes tüdinult.
„Küsimusi on?“
„Ei.“
„Selge. Me alustame jalgsi otsinguid. Tsau!“
„Okei. Selge. Nägemist!“
Natalia pani telefoni taskusse.
„Hannes, Fred ja Andre alustavad ka otsinguid. Aga, lähme siis meie!“ ütles Natalia.
„Mhmh. Nägudeni!“ hõikasid tüdrukud üksteisele ja võtsid kõik kolm erinevat suunda.

Ja siit ta tuleb - uus osa
Lühike osa, ärge mind maha lööge



Mirella istus pargis seljaga vastu puutüve ja oli stabiilses seisundis sügaval oma mõtetes.
„Robi!“ hüüdis tütarlaps ja jooksis poisi juurde. „Anna andeks, et ma nii ütlesin. Ma ju ei tahtnud, aga ma olin segaduses! Palun saa aru! Palun anna andeks!“ vuristas tüdruk läbi nutu ja pani käe Robi õlale, kes seisis seljaga Mirella ja näoga oma auto suunas. „Jäta mind rahule!“ ütles poiss neutraalselt. Robi astus sammu ette poole nii, et Mirella käsi ta õlalt ära kukkus. Robi istus autosse ja andis gaasi. „Robi...“ tahtis Mirella karjuda, aga häält justkui ei tulnud...
„Robi!“ ütles Mirella vaikselt ja avas silmad. Ta kissitas neid natuke, kuna õhtune päike oli oma valgukiire just sellele puule suunanud, mille alla tütarlaps istus.
- Ma pole iial mõelnud õma sõnade tähtsusele. Ma pole iial mõelnud, kui suur jõud on sõnal. Mul pole kunagi mõttesse tulnud, küsimus: kas mu ülbus ja põikpäisus ning sellega kaasnev sõnavara võib kellegile haiget teha? Kahju, et ma sellele liiga hilja mõtlema hakkasin.
Robiga on mu suhe läbi, aga ma olen lapseootel. Minu kõhus kasvab pisike elusolend, kellel on suur soov umbes üheksa kuu pärast päikesevalgust näha. Ma välistan abordi. Seda ma ei tee. Last.. ma ka ära ei anna. Mind ei huvita, mida mu vanemad arvavad lapse jätmisest. Ma olen noor, aga ma saan hakkama. Olgugi, et ma pean üksi toime tulema. Aga, veelkord, ma saan hakkama. Ma tean seda.
Tita sünnib siis, kui ma juba kaheksateist olen. Kahe kuu pärast saan kaheksateist. Praegu on juuni. Laps peaks sündima veebruaris – märtsis. Ma pean arstile minema, tema määrab täpsema aja.
Üksteist klassi on lõpetatud. Kaheteistkümnenda saan ka lõpetatud. Ma lähen kasvõi järgmisest õppeaastast õhtukooli, et kevadel oleks kergem.
Mis saab ülikoolist? Suva see. Sinna jõuab ka siis minna, kui laps juba nii vana on, et teda lasteaeda saab panna. Ma olen siis umbes kakskümend üks. Pisike on siis kolmene. Kuigi, lapsepuhkuselt saab ära tulla juba siis kui laps on 1,5 aastane, aga ma arvan, et ma olen ikka lõpuni temaga kodus. Kui tema lasteaias käiv, lähen ülikooli kaugõppesse ajakirjandust õppima.
Aga raha? Kuidas ma raha hakkan saama? Ma pean tööle minema. Aga kes mind rasedana võtab? Pealegi, mul on ainullt põhiharidus pluss kaks gümnaasiumiklassi.
Ei, mul ei ole vaja muretseda. Need noored emad, kes pole enne lapse saamist tööl käinud hakkavad ju lastetoetust saama. Suva see, kui väike see ka poleks. Ma saan hakkama. Ei, me saame hakkama. Koos beebiga.
Aga elukoht? Issand, kus ma elama hakkan, kui ema ja isa mu kodust välja viskavad? Läheks kellegi tuttava juurde? Ei! Tädi Brita! Ei.. tema on Robi tädi ja lihtsalt minu ema hea sõbranna. Silveril on ju suur elamine! Ta elab seal.. Ei nii ka ei saa. Neid võib häirida pisikese kisa. Delissal vanaema suri viie aasta eest ja sellest ajast peale seisab nende maja linnast umbes kümme - viistest kilomeetrit väljaspool rannaäärses asulas tühjana! Äkki ma saaks sinna minna? Me oleme seal suviti kahekesi käinud ja seal on väga hubane. Pisike neljatoaline maja. Hoovis on veel saun ja puurkuur. Vesi on majas. Elekter kah. Väikeses vannitoas on dush ja minuteada peaks saunas olema ka pisike vann. Majas on ahiküte, ainuke mure on puud, aga minu mäletamist mööda oli puukuur veel suvelgi puudest täis. No, esialgu saab hakkama. Suvel on kerge. Talvel natuke raskem, aga elab üle. Ma pole esimene ega viimane noor tüdruk, kes lapse saab. Ja ma tean ennast – eesmärk seatud, teen ma kõik endast oleva, et jõuda eesmärgini.
Esiteks, ma pean rääkima Delissaga. Teiseks, vanematega. Kolmandaks, asjad pakkima ja vajadusel nii kiiresti kui võimalik siit linnast uttu tõmbama. Kõik siinse seljataha jätma. Ainuke, mis mind selle linnaga ühenduses hoiaks, oleks sügisel kool. Ja see oleks ka kõik. Bussiga saaks liikuda. Pood on külas olemas. Mobiil ka, aga internetist ei tea ma midagi.
Minu lähim tulevik on otsustatud. – Mirella naeratas oma mõtete peale ja pani parema käe vastu kõhtu. Samal ajal hüüdis keegi tema nime „Mirella!“ Tütarlaps vaatas hääle suunas.

Padjanägu - aitäh :)

Täna


Tütarlaps vaatas hääle suunas ja nägi eemalt jooksmas Nataliat. Jooksu pealt trükkis neiu midagi oma telefoni ja jooksis siis kiirel sammud Mirella juurde.
„Kus sa olnud oled?“ küsis ta ähkides.
„Siin,“ vastas Mirella kergelt muiates „Kus ma siis olema pidanuksin?“
„Mina ei tea. Siin,“ ütles Natalia. „Miks sa siia tulid üldse?“
„Ma pidin mõtlema.“
„Kes sul lubas?“
„Natalia!“ hüüatas Mirella üllatunult. „Ära unusta, et ma pole enam titt, kes ei või seitsmeaeg enam õues olla!“
„Sul on õigus.“ Ütles Natalia ja vajus Mirella kõrvale puualla istuma.
„Mis toimub üldse?“ küsis Mirella, olles segaduses.
„Robi levist väljas, sina levist väljas. Kumbagi teist kodudes pole, kokkulepitud paikades ka mitte. Viimase puhul pean ma Robit silmas. Mõlemad kadunud kui tina tuhka, mitte keegi teie asukohast ei tea. Erand on hetkel sinu puhul. Kõik teavad, et sa rase..“
„Mida kuradit? Kes rääkis?“ ärritus Mirella ja vaatas Nataliat.
„Mina,“ ütles Natalia.
„Kes lubas?“ urises Mirella.
„Ma arvasin, et mul on see õigus. Sina ja Robi oleksite niikuinii asja maha vaikinud.“
„Tead, äkki avastad, et sul on õigus minu eest sünnitada ka, ah?“
„Rahune Mirella,“ ütles Natalia rahulikult ja vaatas sõbrannat. Mirella pani kuklaga vastu puud ja jäi siis taevast vaatama.
„Okei. Elab üle, et rääkisid.“ Ütles ta. „Kuidas nad siis..“ Mirella vakatas „reageerisid?“
„Poisid olid nagu idioodid. Vahtisid mind nagu ei usuks, mida ma vast öelnud olin. Karen ja Delissa olid üllatunud. Kui ma rääkisin neile, et ma käsksin sul Robile oma olukorrast rääkida, adus Delissa midagi imelikku ja see on ka põhjus, miks me kolmekesi sind taga otsisime. Hannes, Fred ja Andre samuti.“
„Oi appi..“ oigas Mirella ja peitis näo vastu põlvi. „Kas ma olen mingi kuradi imelik, keda taga otsitakse?“
„Ei, sa oled lihtsalt sõbranna, kelle äkilist iseloomu me teame ja kelle pärast me lihtsalt muretsesime.“
„Enam ei muretse?“
„Vähemalt nii palju mitte, kui varem. Ma saatsin Karenile ja Delissale sõnumid, et need poistele edasi annaks teate, et sinu otsinug peatada. Robi otsingutega alustada.“
Mirella vaikis. „Robi otsingud?“
„Jah, ma ju ütlesin enne, et Robi levist väljas ja poistega kokkulepitud ajaks Maoli ei jõudnud.“
„Esimest ütlesid, viimast mitte,“ lausus Mirella. Kus Robi on? Äkki sõidab niisama ringi? Või on erasurnuaias? Või drinkab kuskil linnavälises baari tanklas õlut, et hiljem kaas põhja ja silmad kinni panna? Mis siis saab, kui ta teebki vastavalt mu sõnadele? Kas see oli tema oma rohelise BMW-ga, kes mulle ennist lehvitas? Ma pean kontrollima.
„Kas te teate mis autoga Robi liikvel on?“
„Mis mõttes?“ ei saanud Natalia Mirella küsimusest aru.
„Et nagu kas valge Crysleriga või rohelise BMW-ga?“
„Rohelisega ikka, sest minu teada nägin ma valge roolis tema isa ennist.“
„Okei,“ ütles Mirella. See oligi tema, mõtles ta.
„Mis siis?“
„Ma lihtsalt mõtlesin, et siis on poistel teda kergem otsida, kui teavad mis autoga ta liikvel on.“
„A, okei.“ Ütles Natalia. Mirella ohkas ja võttis maast murdunud võilille ja hakkas sellega mängima.
„Mis sul edasi saab siis?“
„Mis mõttes?“
„Otseses.“
„Sünnitan lapse ja elan edasi.“
„Vanemad teavad?“
„Jah.“
„Hele ka?“
„Jah.“
„Mirella!“ ütles Natalia madala häälega.
„Mida?“
„Räägi!“ käskis Natalia.
„Millest?“
„Mis teil Robiga juhtus?!“
„Mis juhtuma pidi?“
„Ole normaalne! Ühel ajal, teie kaks ei vasta telefonidele ja olete kui tina tuhka kadunud?! Midagi pidi juhtuma!“
Mirella rebis võilille puruks „Mida sa uurid? Pealegi, mina pole kuskile kadunud. Siin olen koguaeg olnud!“
„Ma tahan teada!“
„Mida? Miks?“
„Kurat, ära mängi lolli!“ käratas Natalia, tundes, et kannatus hakkab katkema. „Midagi juhtus, see on ilmselge. Aga mida?“
„Tahad tõesti teada?“
„Ei, ma siin niisama rebin tangidega sõnu su suust välja!“
Mirella tõusis püsti ja seisis Natalia ette. „Fain! Tai uskunud, et ma rase. Jooksis minu juurest minema. Mõne aja eest ta helistas mulle, sooviga rääkida. Ma käskisin tal end põhimõtteliselt ära tappa! Vot mis juhtus! Oled õnnelik, et teada said?!“ karjus Mirella vihaselt ja keeras siis sõbrannale selja. „Selle pärast ta ongi levist väljas ja kadunud..“ ütles Mirella. Natalia istus puu najal, vapustatud olekus. „Mida sa talle ütlesid?“ küsis ta seejärel ja tõusis püsti.
„Ma käsksin tal end ära tappa. Kordan uuesti?“ iroonitses Mirella.
Natalia lõi endale käega vastu otsaesist „Idioot! Ütle, oled sa nupust nikastanud või? Kurat Robi võib surnud juba selleks ajaks olla! Ise ei muretse ta pärast?“ ahastas Natalia.
„Ei. Sorry. Anna andeks. Mina olen see, kes rase on ja kellel palju rohkem asju, mille pärast muretseda, kui mingi sitapea pärast, kes mind isegi ei usu!“
„Ta ju helistas! Ta andis sulle võimaluse, see oli märk, et ta sai su sõnadest aru!“
„Ja siis? Mina talle mitte! Liiga hilja taipas seda võimalust anda,“ ütles Mirella vastupidiselt oma tunnetele. Ta oleks tahtnud öelda: Ma saan ju aru, mida ma valesti tegin... Aga liiga hilja on neid sõnu tagasi võtta.
Natalia ütles vaikselt: „Mirella. Aga päriselt. Mida sa tegelikult tunned?“
„Mis mõttes?“ kriiskas Mirella ja köhatas siis. „Mis mõttes?“ küsis ta uuesti.
„Mida sa sisimas tunned?“
„Seda, et ma armastan oma last, mida veel?“
Hele vaatas Mirellat kulm kortsus „Sa oled vahel nii loll.“
„Aitäh, ma armastan sind ka!“ ütles Mirella sarkastiliselt vastu. „Ma arvan, et ma lähen koju nüüd.“ lisas ta ja hakkas eemalduma.
„Anna siis vihje vähemalt, kus Robi olla võiks!“
„“Siku“ kõrtsu parkla!“ hüüdis Mirella veel, tõmbas kapuutsi pähe, surus käed pusa taskutesse ja võttis suuna koju.

„Ema? Isa? Hele?“ hüüdis Mirella, kui koju jõudis. Ta võttis tossud jalast, riputas võtme varna ja viskas ka pusa seljast. Musta topi väel möödus ta peeglist, astus siis sammu tagasi ja jäi peegli ette seisma. Ta vaatas oma perfektset firguuri külje pealt ja vanugtas siis pead. Mirella liikus edasi elutuppa, mille laualt leidis ta ema käekirjaga sedeli.
Sul oli telefon välja lülitatud. Delissa käis sind otsimas. Me läksime Helega Eliisi ja Mirko juurde. Vabandust, aga ma tundsin, et pean seda tegema. Su isast pole endiselt märki. Ehk lähebki nii nagu ma ennustasin.
Palun, ära tee rumalusi.
Ema.
Mis mõttes rumalusi? Tahtis Mirella küsida. Ta võttis lehe paremasse kätte, kortsustas selle ära ja jättis sinna samasse köögilauale vedelema. Mirella haigustas ning seejärel ringutas. Kõht on tühi, mõylees ta ja läks külmkapi juurde. Kuid enne, kui ta kapini jõudis, peatus tema pilk kraanikausi kõrval kapil lebavatel võtmetel. Autovõtmetel. Mirella sirutas oma kergelt väriseva käe võtmete poole ja võttis need kätte. Lähemalt vaadates selgus, et need olid isa maasturi võtmed. Järelikult oli isa minnes võtnud ema auto ning ema ja Hele olid jala Kasekute juurde läinud. Ja lõppkokkuvõttes, peaks isa maastur praegu garaažis seisma. Kuid miks ema ja Hele jala läksid? Nad on ju totaalsed auto inimesed, mõtles Mirella. Ta pigistas silmad kinni ja võttis võtmed ning pööras end hooga ümber. Ta läks koridori, sealt edasi uksest sisse mis viis garaaži ja ta ei pidanud pettuma. Garaažis seisiski hall Mercedese maastur. Mirella katsus juhi kõrvalust, uks tuli lahti. Seejärel lõi ta ukse kinni, läks ümber auto ja istus juhiistmele. Ma ei tohiks seda teha, aga ma pean. Raske südamega rändas võti süütesse, jalg puudutas sidurit ning seejärel hakkas auto mootor tööle. „Miks sa seda teed?“ küsis Mirella iseendalt ja lõi peaga kaks korda vastu rooli. „Ma ei tea miks, aga ma tunnen, et ma pean seda tegema.“ Mirella vajutas armatuuril pulditaolise eseme nuppu, mille järel garaaži massiivne uks ise lahti kerkis. Tütarlaps pani käigu sisse ja vajutas õrnalt gaasi.

Jumala super! UUT!

Palun, ärge mind maha lööge . See on eelviimane osa. Järgmise osaga on nn "Pubekate saaga" igaveseks ajaks igavesti läbi.

Enjoy! ^^



Autoraadiost tuli parasjagu Smilers – tantsin sinuga taevas. Mirella laulis kaasa ja oli teel „Siku“ kõrtsu poole. „Tantsin sinuga taevas, ainult tähed jalge all..“ laulis ta, kui ristmikul pidurdas. Ta sõitis otse edasi ja kaugusest hakkas talle silma „Siku kõrtsu“ reklaamiv silt: „Siku kõrts – 1,5 kilomeetrit.“
Mõne aja pärast nägi ta Siku kõrtsu juba täielikult. Paraku ainult maja, kuna parkmisplats jäi maja taha, seega seda maanteele näha polnud. Mirella sõitis mingit tundmatut viisijupikest ümisedes edasi kuni tuli koht parklasse keeramiseks. Miks ma ei imesta? Mõtles neiu, kui parkla teises otsas rohelist BMW-d nägi. Sa oledki siin, juubeldas ta mõttes ja sõitis otse rohelise BMW kõrvale, mille juht oli autos oma pea vastu rooli langetanud. Üllatunud isegi oma heast tujust, astus ta auto uksest välja ja koputas teise auto kõrvalistuja poolsele aknale. Tüdruk ei jäänudki noormehe reageeringut ootama, vaid rapsas ukse lahti ja maandus istmel.
„Tere kallis, mis teoksil?“ küsis Mirella rõõmsalt.
„Jäta. Mind. Rahule.“ Ütles Robi vastu, pead roolilt tõstmata.
„Ei saa. Sorry.“
„Saad. Kao mu autost.“ Ütles noormees – endiselt pead roolil hoides.
„Ei saa,“ jätkas Mirella.
„Head aega,“ ütles Robi ja kruttis käega autoraadiot. Mirella vajutas Off nupule ja tümps autos vaikis. Oli kuulda, kuidas Robi uriseb. Mirella muigas. Ta vaatas tagumisi istmeid, mille peal oli rohkelt alkoholipudeleid. Tema pilk rändas Robi jalgade juurde, kus vedeles tühi Saku tumeda pudel. Teisel pool nägi ta sinaka korgiga Saaremaa Vodka pudelit.
„Selge, sa oled joonud,“ ütles Mirella vaikselt ja toetus seljaga vastu istme seljatuge.
„Mine minema,“ karjus Robi ja korraga oli ta Mirella poole sirutunud, käsi rusikas.
Mirella kiljatas Robi äkilisest käsitumisest „Noh, mis nüüd teed? Lööd mind?“ küsis ta väriseva häälega. Robi vaatas oma kätt, mis ähvardavalt kõrgel oli ja see järel Mirellat, kes oli end võimalikult tihedalt vastu istet surunud ning nüüd silmnähtavalt värises.
„Tee, et kaod.“ Ütles Robi ja istus õigesse asendisse rooli taha ning käivitas auto.
„Ei kao,“ ütles Mirella ja selle tõestuseks pani ta endale turvavöö peale „Ma ei lahku enne, kui me oleme rääkinud,“ lisas ta.
„Kurat millest sa minuga rääkida tahad?! Siis kui mina tahtsin rääkida, ei tahtnud sina ja käskisid mul end ära tappa. Ja nüüd, mil sina tahad rääkida, ei taha mina! Aga vot, mina ei käsi sul end ära tappa!“ rääkida Robi. „Su enda huvides – mine minema. Sõida tagasi koju, ela oma elu õnnelikult edasi ja mina lähen teen mis vaja!“
Mirella raputas pead „Ei, ma ei lähe.“
„Mirella!“ urises Robi. „Vajadusel ma tõstan su siit välja, mõikad?“
„Sina tõstad minu välja. Mina sätin end sinu järel sõitma – kui sa lahkuda kavatsed – ja järgnen sulle igale poole. Arusaadav? Ja kui sulle see ei meeldi, siis vali parem minuga rääkimine. Sulle endale kasulikum. Söön vähem su närve. Aga kui sulle meeldib, et ma sulle närvidele käin – anna minna,“ irvitas Mirella.
Robi ohkas ja võttis tagaistmelt õllepudeli, tegi selle lahti ja võttis ise lonksu ning pakkus seejärel Mirellale ka „On soovi?“
„Ei aitäh,“ keeldus tütarlaps.
Robi kehitas selle peale vaid õlgu ning jäi korraga pea pool pudelit ära. „Noh räägi!“ ütles Robi käskival toonil.
Mirella ohkas „Kas sa... usaldad mind?“
Robi vaatas üllatunult Mirellale otsa „Mis mõttes?“
„Otseses. Vasta. Jah või ei.“
„Mina ei tea.“
„Robi.“
„Ma ei tea.“
Mirella pani parema käe kõhule ja Robile ei jäänud see märkamatuks. Noormees ohkas ja pani õllepudeli käest ära. Ta keeras end pooleldi näoga Mirella poole ja vaatas tütarlast. „Sa ootadki last?“
Mirella vaikis, kuid noogutas. Robi noogutas. „Kaua?“
„Umbes nädal – paar.“
„Millal sa mulle sellest rääkida kavatsesid?“
Mirella kirtsutas ning ja tundis kuidas nutt kurku tikub. „Ma tahtsin kohe, aga,“ Mirella tegi pausi „aga ma teadsin kuidas sa reageerida võid.“ Mirella tegi uue pausi „Meil oli sellel hetkel kõik korras. Suhe toimis. Koolis oli hästi asjad. Kõik oli liiga hea, et seda ära rikkuda..“ tütarlapse silma ilmus pisar „.. ja ma tahtsin asja hoida niikaua kui võimalik, normaalsena. Aga täna ma ilmselgelt ebaõnnestusin...“ lausus Mirella ja tema suunurgad tõmblesid. Ta peitis käed varrukatesse ja sügas silmi. Robi vaatas mõtlikult aknast välja. „Mida sa edasi plaanid teha?“
„Mul oli enne aega mõelda. Ja ma mõtlesin välja. Ära muretse, sina ei pea siin midagi tegema. Kui sa ei taha, ei pea sa meie elus osalema.“
„Meie?“ rõhutas Robi.
„Jah, minu ja pisikese.“
Robi langetas pea „Sa sünnitad?“
„Jah, ma sünnitan. Ma sünnitan lapse, ma ei anna teda ära, vaid kasvatan teda ise. Vajadusel üksinda. Ma saan hakkama. Ma olen piisavalt tahtejõuline.“ Ütles Mirella raskelt. Aga millest ma siis temaga rääkida tahtsin? Ma ei tahtnud talle ju seda öelda..
Mirella avas suu, et midagi ütlema hakata, kui otustas vaikida ja jälgida Robi tegevust. Noormees avas Mirella turvavöö ja võttis tüdrukul ümbert kinni. Mirella oli üllatunud, kuid pani oma käed samuti ümber Robi. Tugev alkoholi lõhn sundis teda nina kinni hoidma.
„Unusta ära see, et sa pead üksi hakkama saama. See ei ole ju sinu süü, et sa sellises olukorras oled. See on minu pärast. Poleks mind, poleks sa sellises olukorras. Me oleme koos igavesti. Ma armastan sind.“ Sosistas natuke pehme keelega Robi Mirellale. Mirella pani pea noormehe õlale.
„Anna andeks, et ma sulle ennist nii ütlesin..“ ütles Mirella vaikselt.
„Sina anna mulle andeks, et ma enne selline argpüks olin ja su juurest minema jooksin,“ sosistas Robi uuesti. Mirella noogutas ja Robi eemaldus tüdrukust.
„Sind otsiti taga ju,“ ütles Mirella Robile, mille peale noormees valjuhäälselt naerma hakkas.
„Miks? Mida ma teinud olen?“
„No seda, et sa ei vastanud telefonile. Ja mina ka mitte. Sa tead ju meie kampa – meie kaks oleme nende põhilised mureallikad. Kui meist mõlemad telefonile ei vasta, saadetakse linnapeale laiale pääsetekomando, milles on kaks autot ja üks roller ning kolm jalaväelast. Meid otsiti senikaua taga, kuni mind leiti ja siis ma ütlesin neile, kus sa olla võid. Minu teada on nüüdseks otsingud lõpetatud.“
Robi naeris „Ei noh, hullumaja. Tõesti.“
Mirella naeris samuti „Ma nõustun. Muide, meie sõbrad teavad mu rasedusest ja kui ma koju läksin, oli laual sedel, millel oli kirjas, et mu ema ja õde läksid sinu ema ja isa juurde. Seega, meie suguvõsa on asjast teadlik.“
„Miks ma ei imesta?“ lausus Robi. Mirella kehitas õlgu. Ta vaatas aknast välja, pike hakkas vaikselt loojuma.
„Mirella, sa peaksid selle auto enne pimedat koju toimetama,“ arvas noormees.
„Ma oskan hämaras ka sõita.“
„Kallike, sa oled algaja autojuht. Mina ei lase sul hämaras sõitma minna.“ ütles Robi hoolitsevalt „See tähendab teil,“ parandas ta end. Mirella punastas. „Ja teiseks,“ jätkas Robi „ma viiksin sinu ja pisikese ise koju, aga ma olen joonud ja mu südametunnistus ei luba teie eludega riskida.“
Mirella viis suunurgad allapoole ja näppis varrukaid, nähes sedasi välja nagu pisike tüdruk, kes on soovitud pulgakommist ilma jäetud. „Aga sa ise?“
„Kutsun takso, või magan autos ja tulen hommikul esimese asjana sinu juurde.“
„Okei,“ ohkas Mirella „eks ma siis lähen.“ ütles ta kahjutundega. „Tead mis mind imestama paneb? Ma sain Natalia jutust aru, et kohe tullakse siia sind otsima. Ja imede ime – ei olegi tuldud.“
„Sa ütlesid neile kus ma olen?“
„Jah. Siku kõrts.“
Robi köhatas „Äkki Natalia ei tea kus see on,“ lausus ta muiates.
„Hannes ja teised kutid peaksid teadma.“
„Kust sa seda võtad?“
„Ma tean.“
„Ja kust sa üldse teadsid, et ma siin võin olla?“ esitas Robi küsimuse, mille peale Mirella silmi pööritas. „See on see koht, mille parklas sulle õhtuti istuda meeldib. Sulle meeldib siin mõelda. Nautida üksindust ja päikeseloojangut, mille vaade siit avaneb.“
Robi vaatas Mirellat sõnagi lausumata. Noormehe silmad reetsid üllatust. Mirella naeratas ja vastas ennegi kui Robi suud paotada jõudis: „Naiselik vaist ja seitsmes meel.“
Robi tõmbas Mirella enda vastu ja surus oma huuled tütarlapse pealaele. „Ma lepin selle vastusega.“
Mirella naeratas ja surus end tugevamini vastu Robit. Ta pani oma käed ümber noormehe ja tundis Robi vaikset hingamist kõrva ääres. Noormees hoidis ühe käega Mirellast kinni ja teise käega avas padatšoki ning võttis sealt telefoni. Ta lülitas telefoni sisse. Mitu piiksu järjest andsid teada sõnumitest, mis tema telefoni laekunud olid. Robi ei pannud sõnumeid tähelegi, vaid trükkis uue sõnumi: Rahunege maha, kõik on korras. Ma olen koos Mirellaga. Ja saatis sõnumi teele.
„Neid on informeeritud,“ ütles Robi.
„Kelle saatsid?“ küsis Mirella.
„Hannesele.“
„Message to your best friend,“ ümises Mirella.
„Tark neiu,“ lausus Robi ja viis pilgu kellale „Sa peaksid minema hakkama. Kell on palju.“
„Kui palju?“ küsis Mirella ja haigutas.
„Piidavalt palju, et sinule liiklemine ohtlikuks muutuks.“ Ütles Robi hoolitsevalt.
„Ma ei taha ära minna,“ sosistas Mirella.
„Ma ka ei taha, et sa lähed,“ lausus Robi kahjutundega.
„Tule ka!“ kutsus Mirella ja vaatas noormehele otsa „Lähme minu isa autoga. Homme tuled siia ja tood oma auto ära või saadad kellegi teise seda tooma.“
Robi raputas pead „Ei lähe läbi. Ma ei jäta oma autot ilma valveta selle kõrtsu ette. Jumal teab mis sellest hommikuks järgi jääb.“
Autopede, mõtles Mirella ja hoidis naeru tagasi. „Okay, we have to go.“ Lausus ta kurvalt.
Robi noogutas „Õige mõte.“
„Ma armastan sind,“ ütles Mirella ja kallistas Robit.
„Mina armastan sind ka,“ tunnistas Robi ja suudles Mirellat.