Pubekad 2: Seitsmeteistkümne aasta möödudes... [ "Pubede saaga" lõpp. LÕPETATUD ]

Seekord siis pikem osa


%%%


Mirella pani ukse kinni ja toestus seljaga vastu ust ja naeratas kavalalt, enne kui hõikas: „Emme, issi, ma olen kodus!“
Ülemiselt korruselt ksotis jooksusamme. „Oi issand, ega ometi Hele?“ oigas Mirella ja võttis saapad ära.
„Just mina see olen kallis õeraas!“ lausus Hele rõõmsalt ja jäi Mirella ette seisma ning vaatas talle otsa.
„Mis on? Mida sa tahad?“ küsis Mirella tüdinud häälega ning pani jope varna rippuma.
„Mis Robiga juhtus? Täpsemalt paluks. Ma kuulasin ema telefonikõnet pealt,“ Hele sosistas ja vaatas seljataha, et keegi ei kuuleks „aga ma ei saanud täpselt pihta mis keiss on. Seega, sa räägid eks.“
Mirella koputas sõrmega vastu Hele otsaesist „Looda sa. Pealegi, on ebaviisakas teiste kõneid pealt kuulata. Oled viisteist ja käitud nagu seitsmene.“
„Mirru siis!“ ütles Hele alandlikult ja võttis õe käe oma pea juurest ära.
„Ei.“
„Ma ei lase sind mööda siis igatahes!“ ütles Hele silmad kissis.
„Ei no, ma lähen siis Robi juurde. Aga sina annad emale ja isale selgitusi miks mind kodus pole.“
„Robi? Tal ju igasugused keelud peal!“
Mirella tegi nipsu „Ma teadsin, et sa vassid! Kuulasid tervet kõnet pealt jah! Nüüd tahtsid lihtsalt minu versiooni ja arvamust asjast kuulda eks?!“
Hele tõmbus näost kaameks.
„Ja nüüd sa küsid, kust ma seda kõike tean. Sorry, ma olen 15 aastat su vanem õde olnud ja ma oskan sinusugust klatšimoori läbi näha,“ rääkis Mirella õudustärataval toonil „Ja nüüd, kui sa ei taha, et vanemad sinu pealtkuulamisest haisu ninna saaks, lase mind mööda ja see jääb meie vahele senikaua kuni sa mulle mingi sita kokku keerad.“
Hele neelatas ja tõmbus vastu koridori seina. Mirella läks irvitades temast mööda ja siis trepist üles. Nii lihtsalt siis saabki oma lolli ja kergemeelset õde hirmutada.
Mirella käis pesemas, pani öösärgi selga ja puges koos telefoniga voodisse. Ta vaatas sealt kella, kell oli pool kaksteist. Robi veel niikuinii ei maga, mõtles ta ja helistas noormehele. Pärast paari kutsungit kostis telefonist unine: „Jaa?!“
„Tsau,“ sosistas Mirella ja puges igaksjuhuks üleni teki alla „Ega sa ei maga veel.“
„Ei,“ vastas Robi teisest otsast „ma hakkasin jääma, aga veel otseselt ei maga.“
„Aga kaudselt magad eks,“ naeris Mirella.
„Heh, võib nii öelda.“
„Emaga said täna rääkida?“
„Ei, pole teda täna üldse näinud. Isa oli veel köögis kui ma tulin. Aga emast ma ei tea midagi. Igatahes, mu valge... sorry, endine valge iludus on maja juurest minema toimetatud. On ainult ema ja isa omad,“ kurtis Robi.
„Mm, ei vea siis...“
„Aga see on tühiasi võrreldes sellega mis homme ees ootab. Koolis, sõbrad..“
„Tead, homme ongi hea proovikivi. Kui sõbrad su jätavad, siis nad polegi tõelised sõbrad.“
„Nojah, sul on õigus. Kuidas sul kodused lood? Vanemad midagi minust ka rääkinud?“
„Ei. Ainult Hele,“ Mirella ohkas „ ta on kodus.“
„Hele?“
„Jah, mu õde Hele. Kuna ta teab asjast siis on arvata, et sellest teavad homme koolis kõik.“
Robi naeris teisel pool toru „Oi sa kurat, ma olen ägeda supi sees.“
„Ära naera Robi. Ma loodan, et Hele ei räägi, sest muidu saab temast hakkliha.“
„Mis ajast sinust mu kaitseingel on saanud?“ naeris Robi.
„Ma pole su kaitseingel. Ma olen lihtsalt kuri vanem õde, kes omab oma väikese ja sitapäise õe ees ülemvõimu.“
„Väga hea ju. Tuleb kasuks nii sulle kui ka mulle – hetkesituatsioonis.“
„Njah.“
„Mis kell on?“
„Ma ei tea. Vaata.“
„Ma ei näe. Mul on tuli kustus ja ma olen voodis tekiall ja ma ei viitsi kätt sirutada.“
„Ma ka mitte. Ma ka voodis juba.“
„Löbuš. Ma vist peaks täna veel Delissale helistama.“
„Miks?“
„Ma ei tea. Olen unarusse ta jätnud.“
„Mnjaa... Okei siis, homme koolis näeb ehk.“
„Just.“
Mõlemad vaikisid. Robi hakkas nagu midagi ütlema, kuid vaikis siis.
„Head ööd,“ ütles Robi lõpuks.
„Head ööd,“ ütles Mirella. „Oota,“
„No mis veel?“
„Seda, et ega sa ei pahanda kui ma sind homme koolis näen ja sult käest kinni võtan?“ küsis Mirella ja tõmbas kulmi kipra. Natuke naljakalt sõnastatud, mõtles ta. Oli kuulda kuidas Robi teisel pool toru naeris. „Ei, ei pahanda.“
Mirella hakkas ka naerma. „Väga tore siis!“
„Proovime uuesti?“
Mirella vaatas korraks ukse poole „Oota korraks!“ ütles ta Robile ja karjus siis täiesti kõrist: „Hele kao mu toaukse tagant kus kurat!“ Selle peale võis kuulda jooksumüdinat kõrval asuvasse tuppa. „Ma vihkan sind!“ karjuti sealt.
„Ma vihkan sind ka, ära muretse!“ hüüdis Mirella vastu.
„Tüdrukud!“ kostis isa madal ja pahur hääl.
„See kõik on Mirella süü! Tema räägib Robiga telefonis!“ hüüdis Hele isale.
„Ema! Hele kuulas su kõnet Robi emaga pealt! Ta teab kõike! Ta kuulas pealt! Ja ta kuulas minu kõnet ka praegu pealt!“
„Ma tapan su ära!“ hüüdis Hele ja oli kuulda müdinat Mirella toa suunas.
„Nii, kuuled jah mis meid toimub? Mu õde tahab mind praegu sirgendajaga ära tappa! Seega, head ööd kallis.“
Robi naeris jälle „Pean kaitsma tulema?“
„Tee mulle teene ja killi see väike päda homme koolis ära, juhul kui ta veel homseks elus ikka on!“
„Edu!“ soovis Robi.
Mirella viskas telefoni voodisse ja läks voodist välja. Hele kopsis ukse taga juba. „Ta on ukse lukku pannud!“ hüüdis ta Bellale ja Kevinile. Mirella võttis laua pealt raamatu ja avas ukse. Hele kukkus külili sisse.
„Haha, paras!“ naeris Mirella „Oled kuulnud, et kes viimasena naerab, naerab paremini?“
„Käi perse!“ puristas Hele ja tõusis püsti. Ta pani sirgendaja läägivalmis ja Mirella tegi raamatuga sama. „Sa reetsid mu.“
„Ja sina rikkusid mu privaatsust. Emal ja isal on õigus teada, milline kuradi klatšimoor siin majas elab!“
„Kuulge aitab!“ ütles Bella Mirella toa ukse pealt.
„Teil on tõsine soov üksteist ära tappa, ma vaatan,“ ütles Kevin, kes Bella taga seisis. Ta vataas kordamööda löögivalmis sirgendajat ja raamatut.
„Ära avasta,“ ütles Mirella ja kissitas silmi. Hele tegi sedasama.
„Hea küll, aitab nüüd! Hele, marss oma tuppa!“
„Aga isa..“
„Ja lõpeta teiste juttude pealtkuulamine!“
„Ema...“
„Said! Kao nüüd! Issi, ma tulen homme sinu autoga. Helega ma samasse ei istu.“
„No tule.“
„Mina tahtsin!“ sisistas Hele. „Issi, ma tahan ise su maasturiga kooli minna.“
„Nüüg minge sellepärast kaklema kumb kumma autoga kooli saab!“ ohkas Bella ja läks oma tuppa.
„Mulle aitab. Ise jagage. Nüüd, aga, magama. Kell on palju ja homme on kooli- ja tööpäev.“
„Head ööd!“ Mirella kallistas isa ja läks siis voodisse. Hele ohkas ja läks pead vangutades oma tuppa. Kevin vaatas korraks, kuidas Mirella magama jääb ja naeratas siis. Mirella ja Hele käitumine meenutas talle vägagi Britat ja Eliisi noortena. Oma tütarde käitumine meenutas üldsegi tema noorusaega. Kevin kustutas tule ja läks oma tuppa.
„Noo, korras kõik?“
„Kuni homse hommikuni jah.“ ütles kevin rahulikult, läks voodisse ja võttis Bella kaissu. „Ma armastan sind.“
„Mina sind ka!“ lausus Bella õnnelikult ja surus näo oma mehe rinnale.

%%%

Kui Mirella koolimaja ette jõudis, ootas seal teda Robi ja suitsetas.
„Hommik,“ ütles Mirella ja tõmbas käed jope varukatesse.
„Hommik,“ lausus Robi ja kustutas suitsu.
Mirella vaatas Robi riietust. Pusa, teksad ja saapad. Selle hommiku külmakraade arvestades oli selline riietus täiesti kohatu.
„Sul külm ei ole?“ küsis Mirella.
„Ei. Lähme sisse. Ma ootasin sind siin juba päris pikalt.“
„Armas sinust,“ ütles Mirella ja võttis Robilt käest kinni. Nad suundusid jalutades garderoobi poole.

Kui Robi ja Mirella klassi jõudsid, olid tunnis juba alanud..
„Palun vabandust, et me hilinesime!“ ütles Mirella.
„Vabandus vastuvõetud,“ ütles proua Bink. Emakeele õpetaja.
Mirella kõndis oma kohale Delissa kõrval ja Robi oma kohale tagumises reas. Korraga vaatas terve klass teda jälestavate pilkudega.
„Robi on tingimisi karistatud!“ piiksus Lily oma peenikese häälega.
„Sa oled nõme,“ pomises Jaak.
„Sa teed meie klassil margi täis!“ ütles Silver.
„Tänu sellele, et sa selle sita kokku keerasid võidakse sind koolist välja visata!“ lausus Kaisa.
„Inimsed hakavad sust lihtsalt eemale hoidma,“ ütles Robert nagu muuseas. Robi raksutas sõrmi edasi ja kirjutas tahvlil olevat skeemi maha.
„Uskumatu, kriminaaliga üles klassis! Õnnistatud olen ikka!“ ütles Lisette.
„JÄÄGE VAIT!“ karjusid Mirella, Fred, Delissa, Hannes, Henry ja Marko koos ning tõusid sellise hooga püsti, et toolid nende taga lendasid.
Natalia läks kiiresti klassi ette ja vaatas ringi. „Jah, ta sai trahvi. Jah, ta on tingimisi karitstatud. Aga see ei tähenda, et me peame temasse kui nakkusohtlikusse suhtuma! Me oleme käinud temaga 11 aastat samas klassis! Enamus meist isegi lasteaias ühes rühmas! Me kõik teame teda milline ta on! Ega ta nüüd sellepärast ei muutu, et ta tingimisi karistatud on! Ja arvate, et tal sellest kergem hakkab mida te talle ütlesite? EI HAKKA! Palun rohkem respekti tema suhtes!“
„Aitäh sulle, Natalia!“ ütles õpetaja ja Natalia läks oma kohale. Mirella istus aga juba Robi süles ja noormees hoidis temast tugevalt kinni. „Ma teadsin seda!“ sosistas siis kui terve klass oli vait jäänud. „Ma teadsin seda,“ kordas ta.

Kätte oli jõudnud bioloogia tund. Albretson rääkis parasjagu midagi, - mida meie pubekad ei kuulanud – kui Mirella telefon endast pinalis kerge vibreerimisega märku andis. Sõnum oli järgmine: „Mina enam ei suuda. Ma lähen.“ Mirella vaatas kiiresti uksepoolse rea tagumise pingi suunas ja märkas siis, et koht Hannese ja Marko vahel on tühi.
„Mis on?“ sosistas Delissa.
„Robit pole!“ ütles Mirella vaikselt vastu.
„Mida?!“ ahhetas Delissa ja vaatas samuti tagumist pinki.
„Ma lähen ka!“ ütles Mirella, võttis tooli seljatoelt musta käekoti ja viskas asjad hooletult sisse.
„Tsau!“ hõikas ta teistele üleõla ja tormas klassist välja. Kui klassiuks ta seljataga oli kinni vajunud, helistas ta Robile.
„Kus sa oled?“
„Ee,“ ütles Robi ja vastas siis: „keeran praegu bensukast välja ja hakkan linnast välja sõitma.“
„Mida?“ ahhetas Mirella ja võttis garderoobi poole suuna. „Kui sa praegu päriselt bensukas oled ja linnast välja sõitma hakkad, ei andesta ma seda sulle eales!“
Robi naeris „Ma sõidan. Sa ei saa mind sealjuures takistada.“
„Rob..“ telefon andis kinnist tooni. „Robi,“ ütles Mirella vaikselt. Ta kõndis pea norus garderoobi, pani riidesse ja asus kodu poole kõndima. Mirella otsis käekotist välja kõrvaklapid ja ühendas need telefoniga. Vaikselt jalutades kuulas ta muusikat kuni jõudis koduni.
„Ma olen kodus!“ hõikas ta siis ja avastas kella vaadates, et kedagi polegi ju veel kodus. Lolliks olen läinud, mõtles ta ja võttis riidest lahti. Mirella ohkas ja võttis suuna kööki. Ta valmistas endale kerge snäki – kaks kanasaia ja Hustleri Light – ja asus sööma. Telefon ta ninaees mõjus teatud aja pärast lausa eemaletõukavana.
Ma ei helista Robile, ei helista, ei, ei, ei, ei, ei helista! Saad aru Mirella? Sa ei helista talle! Mõtles Mirella ja pidas enedega sisemist võitlust.
Pärast saiade saiade söömist ta siiski võttis telefoni ja helistas talle.
„Mirella?“
„Sa ju ei läinud linnast ära eks?!“ ütles Mirella nutuselt.
„Oh, mis on nüüd?“ küsis Robi ehmunud häälega.
„Vasta!“ nõudis Mirella.
„Ei, ei läinud! Ma olen kodus praegu.“
Mirella ohkas kergendatult. „Okei, tore. Ma juba mõtlesin, et oledki läinud ja..“
„Kullakene, sa ka üldse ei mõtle. Ma ei saanudki ära minna ju. Kriminaalhooldus... ja teine...“
Kõlas uksekell.
„Ota korraks!“ ütles mirella Robile ja kõndis telefoniga ukse juurde. Ta avas ukse ja pidi peaaegu ära minestama.
„Teine põhjus oled sina, mu arm,“ ütles Robi, seistes tuisu taustal nagu mingis romantilises filmis.

edasi


pääris põnevaks on läind ma vaatan

Nii, kauaoodatud uus osa





Mirella vaatas noormeest nagu kummitust.
„Mis on?“ küsis Robi naerdes.
„Sa oled siin. Su maja on palju kaugemal kui minu maja ja sa oled siin. Või noh. Sa oled siin pärast seda kui sulle helistasin. Kuidas see võimalik on?“
„Äkki lased mind sisse? Mul on külm siin väljas passida.“
Mirella astus ukse eest ära ja lasi Robi sisse. Robi võttis väliriided seljast ja pani siis telefoni hääletu peale.
„Miks sa seda tegid?“ küsis Mirella, kes oli noormehe tegevust üksipulki jälginud.
„Mul vaja suga rääkida ja ma ei taha, et mingi telefoni plärisemine kõik ära nusserdaks.“
„Okei, räägi siis!“ ütles Mirella käskivalt ja jäi Robi juttu käed rinnal ristis ootama.
„Ei ei kallike,“ ütles Robi ja vedas Mirella endaga koos elutuppa.
„Nii...“ Robi vaatas maha ja üritas sobivaid sõnu otsida, et teemat alustada „Oled mu peale pahane?“
Mirella hakkas naerma. „Ei, ei ole. Ma olen isegi väga rõõmus, et sa linnast jalga tahtsid lasta!“ ütles Mirella sarkasmiga.
„Mirella. Ma ei küsinud seda naljaga pooleks!“
„Ja see, mis sa tegid ei olnudki naljakas!“ hüüdis Mirella ja lasi pea longu. Robi vaatas Mirellat, pani siis käe ümbber tütarlapse piha ja tõmbas ta enda vastu. Mirella pani oma pea poisi õlale. Noormees surus oma nina Mirella juustesse. „Sa ju tead, et ma ei saaks linnast lahkuda. Ilma einuta küll mitte. Ma hoolin selleks sinust liiga palju.“
Mirella tõestis oma pead ja vaatas siis Robile silma, „Kindel?“
„I promise!“ lubas Robi.
„Lubad? Kindlalt?! Täidad seda elulõpuni?“
Robi noogutas. Mirella naeratas. „See mulle sobib.“
„Kas sulle on kunagi öeldud, et sul on maailma ilusaim naeratus?“
„Mkm, aga ma luban sul esimene olla.“
Robi muigas ja kallistas Mirellat.
Välisuks käis. „Mirella-a-a-a!“ hüüdis Hele.
„Mu õde!“ oigas Mirella.
Hele astus elutuppa ja jäi üksteise embuses seisvat paari imestusega vaatama.
Mirella oli valmis juba talle midagi käratama, aga Hele tõstis ettenägelikult käe.
„Olge rahus edasi. Ma ei sega teid. Ma tulin ainult füüsika õpikut kodunt võtma ja siis lippan kooli tagasi.“
„Mis sul on?“ uuris Mirella ja astus oma õele lähemale. „Oled sa haige?“
Hele tõmbus näost kaameks. „Mida hekki sa nüüd ajad?“ küsis ta ja tõmbus Mirellast eemale. Robi irvitas.
„Sa ei hakkagi oma – prutapeikapaaris - jutuga või muu sellisega?“
„Mirella! Ma olen viisteist ja mul on tähtsamatki teha, kui enda nina sinu ellu toppida!“ hüüdis Hele, kui oli teel teisele korrusele.
Mirella jäi nõustult õele järele vaatama ja ütles siis: „Eile tahtsid mind ära tappa ja olid valmis mu elust iga viimse kui asja välja uurima ja täna – oled nagu ümber vahetatud!“
„Hendrik ootab mind! Pakaa!“ hüüdis Hele ja tormast nagu tuulispask välisuksest välja.
„Hendrik?!“ ütlesid Mirella ja Robi koos.
„Mirella, kuule, mis sa arvad sellest, kui me läheks jalutama?“ pakkus Robi ja võttis Mirellal käest kinni.
„Okei,“ ütles Mirella.

Noored olid jõudnud selle sama metsavaheteele, kus nad eilegi olid olnud.
„Tead, mu ema rääkis seda, et sinu ema ja isa olevat ka siin käinud.“
„Jaa, ma tean. Isa rääkis ükskord. Siit natuke edasi on ka linna ainukt erasurnuaed, kuhu on maetud mu vanaisa ja vanaema tuhad.“
„Mhmh, tean,“ muigas Mirella.
Nad kõndisid vakises edasi ja siis alustas Mirella teemat. „Mis edasi saab?“ ta jäi Robi ette seisma.
„Ma ei tea veel. Vaatab. Homsest sõltub kõik kui hull koolis on. Ja sõltub ka sellest, mis aegadeks mulle kriminaalhooldus pannakse. Sõltub ka mu vanematest loomulikult, kas nad kannatavad selle häbi välja, et nende poeg kriminaalhooldusel on. Ning, muidugi loeb ka minu arvamus ja kooli direktsiooni. Põhimõtteliselt ma uurisin enne välja, et õhtukasse saab väga vabalt minna. Ma olen 17 ja saan jätkata 11ndast klassist. Jumala okei....“ Robi jäi Mirella õudust äratavasse näkku vaatama. „Mirella, mis on?“
„Sa ei läheks õhtukasse,“ lausus tütarlaps kindlalt.
Robi hakkas naerma. „Kust sa seda võtad?“
Mirella pani mõtelikult sõrme suule ja hakkas Robi ees edasi – tagasi kõndima.
„Esiteks. Su prestiiš ei luba sul õhtukasse minna. Teiseks. Sa ei taha meie sõprusseltsist lahkuda. Kolmandaks. Sa ei soovi, et mina oma keskhariduse sinu eeskujul kutsekas omandan.“
„Mh!“ lasi noormees kuuldavale ja jäi sinna äärtele toetudes seisma. „Pagan võtaks! Terve elu oled sa mind totrate põhjuste tõttu vihanud ja nüüd kus on põhjus olema, et mind vihkama hakata, sa ei hakka! Sa ei taha minuga isegi mitte distantsi hoida!“
„Robi,“ lausus Mirella ja läks noormehe selja taha. „sa oled mulle terve elu meeldinud. Sisimas olen seda alati teadnud. Ma olin enne liiga väike selle mõistmiseks. Ja ka liiga loll. Aga nüüd... mina tõesti ei huvita, et sa oled kriminaalkorras karistatud! See ei tee ju sinust mingit koletist! Sa oled ja jääd ikka sellekssamaks noormeheks, kellesse ma armusin.“
„Mirella...“ ütles Robi keeras end näoga tütarlapse poole. „Sul on õigus.“
„Ja mu jutt tähendas ka seda, et ma võid ainult unistada, et minust enne oma surma lahti saad!“ sisistas Mirella.
„Ega ma ei unistagi sellest. Ma ei tahagi sinust lahti saada!“
„See juba läheb,“ ütles Mirella õrritaval toonil. Robi sai vihjest aru ja surus oma huuled Mirella omadele.

Cute ^^
That's all ^^

Murtagh & swessu - heh, tänud ;D



%%%

Samal ajal Robi kodus.

„Mirko!“ hüüdis Eliis pahaselt, kui Mirko vihasena tema ees tuppa jooksis.
„Kus see mees on ah? ROBI! Ma panen selle noormehe eluaegsesse koduaresti! Keelan ära arvuti ja telefoni ning load põletan ära! Väljas sõpradega hängimise keelust ma parem ei räägigi! – ROBI! – jalamaid siia!“ röökis Mirko ja tammus edasitagasi keset elutuba. Eliis vaatas oma meest ja nõjatus siis sügava ohke saatel vastu seina. „Teda pole kodus,“ ütles ta vaikselt.
„Kust sa tead?“
„Tema jopet pole!“
„Mine siis too ta koju ja mängi senikaua head emmekesekest kuni ta kurja issi ette söödad!“
„Mine ise! Ja ma teen näo nagu ma poleks seda viimast lauset kuulnudki!“ sisistas Eliis.
„Mul on promillid veres! Ma ei sa sõita! Kuid, ma võin, kui sa just tahad, et teinegi mees meie perekonnast purjuspeaga roolis kinni võetakse! Ma ei soovi uue trahvikviitungiga meie perekonna mainet alla viia!“
„Tead Mirko!“ ütles Eliis ja läks oma mehe ninaalla. „Nii kaine oled, et tal enda sõnade järgi „pea maha võtta“, aga vot nii kaine ei ole, et teda koju tuua!“
„Ta visati koolist välja! Kas see ei ole piisav põhjus, et vihane olla ja teda maha lüüa?“
„Ta on su enda poeg! Ja muide, ta on sadakorda parem poiss, kui sina nooruses olid! Ja mina olen ema. Mina ei suuda hakata esimese asjana tema maha löömise peale mõtlema! Ma saan aru, et me peame temaga tõsiselt vestlema, aga ärme unusta, et ta on siiski meie oma liha ja veri!“
„Selle viimasega ma nõustun, aga selle esimesega küll mitte! Kui ma nii paha poiss olin, siis mis sa minuga üldse abiellusid?!“
„Sa olid enne kaks aastat kadunud ja ilmusid siis oma kulla kalli Emmikesega välja ja hakkasid mind taga ajama!“
„Ära vaheta teemat,“ urises Mirko „Me rääkisime sootuks muust asjast, kui meie endi noorusest!“ käratas Mirko käed puusas.
Eliis ristas rinnal käed ja jäi oma meest vihaselt põrnitsema. „Ei, noh, ma lihtsalt tõin näite, et KUI HEA, see oleks, kui Robi ka mingite plikade poolt kiusatud saaks või... või kui ta ise kellegile sitta tahaks keerata!“
„Eliis, kallikene, see millega ta nüüd hakkama on saanud on palju hullem, kui see, mis juhtumus meie endiga kakskümmend aastat tagasi!“
„Ma saan, aru, aga ma tõin lihtsalt näite. Ta läheb õhtukooli ja ka tööle! Väga kena ju!“
„Raisk küll, unusta see positiivsus kordki elus ära! Mul on tõsiselt kõrini sellest, et sa igalpool positiivsust näed! Ta VISATI koolist välja! Mitte ta ei läinud ise – TA VISATI – ja see, on suur paha asi.“
„Kurat ma saan aru ju! Ma siin üritan sind ümber veenda, et sa teda maha ei lööks või temaga liiga karmilt ei käituks! Kui sa talle ilge pika moraaliloengu kavatsed pidada, siis ära imesta, kui ta enam kooli ei lähegi!“
„Seda me veel vaatame,“ lubas Mirko ja tagus rusikasse pigistatud käsi kokku.
„Okei siis. Tee mis tahad! Aga pea meeles, mina olen sind hoiatanud ja mina ei toeta sind üheski asjas, mida sa Robile ütled! Minu arust on see väga väär ja ma jään ka oma arvamuse juurde kullakallis abikaasa!“ ütles Eliis vihaselt ja tormas esikusse. „Homme lähed sa jala tööle. Head aega!“ ütles ta ja võttis autovõtmed ning lahkus majast, jättes Mirko suu lahti keset elutuba seisma.
„Naine!“ hüüdis ta siis ja jooksis uksepeale. Just sel hetkel sõitis ta nina eest mööda Eliisi auto. „Kuradi poiss,“ sisistas Mirko ja lõi ukse suure paugatuse saatel kinni.

%%%

„No tere Brita!... Kuidas sul läheb?.... Tore siis ju!.... Ei kuule, elan üle... Jah, on küll juhtunud... Kuule, et ma sõidan praegu autoga teie suunas, et kas ma võiksin sinupoolt natuke poliitilist öömaja saada?.... Mhm... Mhm... Okei. No ma tulen. No näeme!“ Eliis lõpetas kõne ja pani telefoni kõrvalistmele. Ta parkis auto teeäärde, läkitas suitsu ja astus autost välja. Mida ma tegin, oi mida ma tegin? Mõtles ta ja virutas käega vastu auto kapotti. Ta kujutas väga selgesti ette, mis Mirko Robile äkkvihast pimestatuna teha võib. Eliis teadis, et Robi on koos Mirellaga ja – armastusest oma poja vastu – otsustas ta Robit Mirko eest hoiatada. Ta kutsustas võttis viimase mahvi ja viskas siis suitsu lumehange ja istus autosse tagasi. Eliis käivistas auto ja pani soenduse sisse. Ta võttis telefoni ja otsis Robi numbrit. „Robi, Robi, Robi...“ kordas ta kuni „Leidsin!“ ütles ja telefoni kõrva äärde pani. Natuke aega kutsus ja siis ütles Robi rõõmsalt: „Jaa?“
„Tsau Robi. Ema siin. Kuuled, et ma tahtsin küsida, kus sa oled.“
„Tsau emps. Me oleme Mirellaga metsas. Me varsti hakkame liikuma ka. On teil isaga mulle midagi tähtsat öelda?“
„Ee... sa ei pea veel koju minema.“
„Mis mõttes „minema“? Sa ei olegi kodus“
„Meil oli su isaga tüli ja ma sõitsin linnast välja. Ma lähen paariks päevaks brita juurde ja hüppan sealjuures ka Pauli juurest läbi.“
„Miks te tülli läksite?“
„Tead, ma räägin siis, kui ma sie koju tulen. Aga mul on palve – palun, ära täna koju mine. Mirko on joonud ja ta oli almis sind ära tapma. Kuigi ma ei usu et ta seda teeb, aga no ikkagi...“
„E...“
„Ära sega vahele, kuula! Garaažis on kaks autot. Su BMW ootab sind. Võti on süütes. Sul on vabad käed kaheks päevaks. Ja ka vaba aeg, sest kooli sa minna ei saa...“
„Em...“
„Kuula edasi! Garaaži uks on lahti. Mine kiiresti sinna, võta auto ja lase jalga! Tulen linna siis seletan, miks sa kooli ei saa minna, sobib?“
„Woow, emps. Tänud. Ma teen nii nagu ütlesid.“
„Aga luba mulle, et ei mingit lubadeta sõitmist ja vahele jäämist!“
„Luban!“
„Okei. Tore. Mul süda rahul nüüd.“
„Ära muretse. Ma teen nii. Puhka rahulikult end teises keskkonnas välja ja tule siis puhanuna tagasi. Tervita neid minu poolt!“
„Minu poolt ka!“ hüüdis Mirella vahele.
Eliis naeratas „Okei lapsed. Olge tublid. Tsau.“
„Tsau mamps!“
Eliis ohkas. Loodame parimat, mõtles ta ja andis gaasi.

Uus osa Murtagh! :)



%%%

„Nooh, mis?“ küsis Mirella kannatamatult.
„Ema andis mulle auto ja ütles, et ma koju ei läheks.“
„Miks?“
„Ei tea. Ütles, et seletab siis, kui koju tuleb.“
„Äge ju!“ kilkas Mirella ja plaksutas käsi.
„Jaa, eriti äge on see, et ma olen politseil pinnuks silmas ja väike kiiruseületus võib mulle juba trahvi kaela tuua!“
„Lihtne asi – sa ei ületagi kiirust.“
Robi hakkas naerma. „Aga kui ma ületan – mis siis saab?“
„Siis,“ Mirella ristas rinnal käed „Olen ma su peale hingepõhjani solvunud.“ Kinnitas ta.
„Selge. Ma ei ületa kiirust. Ma ei taha solvumisi ja lõputult andeks paluda.“
Mirella tegi nipsu „Vot! See juba läheb.“
Robi võttis Mirellal käest kinni ja tõmbas ta enda vastu.
„Ma armastan sind.“ Sosistas ta.
Mirella surus oma nina noormehe jopesse ja lausus: „Mina sind ka.“

%%%

„Ema! Isa!“ hüüdis Mirella ja tormas jalanõud jalas elutuppa. „Kas Robi võib meile... ööseks... jääda?“ küsis ta hingeldades.
Bella noogutas. „Eliis helistas meile. Rääkis kõik ära.“
„Kelle toas ta magab?“ küsis seejärel Kevin.
„Minu!“ ütles Mirella.
„Mirella.“ Lausus Bella.
„Ja kuhu jääb minu sõnaõigus?“ küsis Kevin solvunult.
„Sul pole seda.“ Ütles Bella sellepeale ja patsutas oma mehele õlale.
„Aga kus Robi on üldse?“
„Kodus. Toob autot. Ta laseb signaali kui ta maja ees on. Siis me välja. Lubate?“
„Minge!“ ütles Bella naerdes.
„Jälle!“ pomises Kevin.
„Tänud!“ ütles Mirella ja lippas õue tagasi. Ta vaatas tänava alguse poole ja nägi sealt lähenemas auto tulede paari.
„Robi!“ õhkas Mirella rõõmsalt. Auto peatus maja ees ja Mirella jooksis juhipoolse ukse juurde. Robi lasi akna alla ja suudles Mirellat.
„Istu peale. Teeme väikese sõidu. Ma räägin sulle ka plaanist, mis mul tuli paar minutit tagasi tuli.“
„Okei!“ ütles Mirella ja jooksis ümber auto ja istus siis Robi kõrvale.
„Minek.“ Ütles Robi ja andis gaasi.

%%%

„Lahkume Eestist.“ Ütles Robi, kui nad kaubamaja ees parkas autos istusid.
„Mis asja?!“
„Lahkume Eestist,“ kordas Robi.
„Mis sul on palavik või?“ küsis Mirella ja katsus käega Robi laupa. „Peksad segast siin!“
Robi võttis Mirella käe enda laubalt ja hoidis selelst siis kinni.
„Ei. Ma ei peksa segast. See oleks perfektne! Sina ja mina. Kahekesi kas Soomes või Rootsis või kus iganes.“
Mirella naeratas Robile ja raputas õrnalt pead. „Ei. Ei. Ei. Mõtled sa ka üldse?! Me oleme alaealised. Meil pole isegi keskharidus veel käes! Meil pole püsivat sissetulekuallikat! Me vireleksime Soomes või kus iganes pärapõrgus.“
„Õõh! Blondiin!“ oigas Robi ja pani peaga vastu rooli. „Ega ma.. õõh. Kuula! Ma mõtlesin, et läheks minu ema sõbranna juurde. Paariks nädalaks. Ta on Soomes mingi majutuse ala peal. Saaks meile normaalse hinnaga mingi kämpingu ehk kuskil jõe ääres. Ma tahaksin minna, sest tahan oma...“
„Probleemide eest põgeneda?“
„Just.“
„Kallis, ma tuletan sulle ühte“ Mirella joonistas õhku jutumänrgid „- imepisikest asja meelde. Sa oled tingimisi karistatud. Sa ei saa niisama Eestist uttu tõmmata, kui sul selleks soov või tahtmine tuleb.“
„Õigus,“ pomises Robi. „Kuradi kurat. Kuradi – kuradi – kuradi – kuradi – kuradi – kuradi – kurat!“
„Juhtub. Aga, vaata, sa tahad vaheldust eks? Ise ütlesid, et sa pead pool aastat seal käima eks. Nii, poole aasta pärast on suvi. Äkki läheks suvel kuskile? Eemale, kaugele siit. Võtaks näiteks mingi tripi ette. Näiteks teeks alustuseks Eestile tiiru peale. Me oleme siis ju kaheksateist täis. Mis arvad?“
„Okei. Eks näis. Ma tunnistan: ma feilisin!“
Mirella plaksutas „Tubli poiss! Sa tunnistasid praegu elus esimest korda, et sa feilisid. Õnnitlused!“
Robi kissitas silmi ja keeras süütes võtit. Vaikne surin andis teada, et mootor käib. Ta pani käigu sisse ja hakkas juba gaasi andma, kuid lisas: „Unustame selle mu totaalselt feilimise vestluse ära. Seda pole olnud!“ ütles ta pooleldi naerdes.
„Ma nõustun sinuga igati. Oota! Ära hakka veel sõitma. Sa ei tea kuhu me lähmegi ju!“
„Tean!“
„Noh, kuhu?“
„Ee..“
„Feiiiiiiiiiiil!“ kilkas Mirella. „Tead mida teha, kui sa ei tea?“
„Ei.“ Ütles Robi surmtõsiselt.
„You have to listen me!“
„Okay.“
„Me lähme minu juurde. Sa ööbid meil. Kui hästi läheb ja mu isa moraali üle elad, saad isegi minu toas magada. Said aru?“
„Ä-ähäh,“ lausus Robi ja andis gaasi.
„Good boy!“
„Bad girl...“
„Speak to yourself....!“ ütles Mirella vastu ja niimoodi vaieldes sõitsid nad Mirella poole.

Andestage mu loomekriis


Pubekad 2 hakkavad vaikselt lõpu suunas liikuma. Kellele hea uudis, kellele halb.

Ärge lootkegi seebiooperi lõppu

PS! Väikesed kirjavead võivad esineda..



POOLE AASTA MÖÖDUDES

„Te olete vabad. Näeme pärast vaheaega!“ ütles klassijuhataja Martha Goman. Klassis algas selle peale sagimine. Lisette kallistas Delissat ja Mirellat korda mööda.
„Näeb siis uuel aastal!“
„Mul on nii kahju, et sa ära lähed,“ ütles Delissa.
„Mul ka, aga noh, elab üle?“
Natalia jooksis Henry juurest Lisette juurde. „Ole tubli tüdruk ja ära nende Egiptuse meestega semmima hakka. Nad pidavadt küll erilised sekspommid olema, aga siiski.“
„Natalia!“ ütles Lisette punastades. Natalia naeris kõht kõveras.
„Khm,“ köhatas Mirella. „Kus Robi on?“
„Su mees läks poistega kooli hoovi!“ hõikas Natalia Mirellale.
„Kust tead?“
„Sest minu mees läks nendega kaasa,“ Natalia tegi silma ja lahkus klassist.
„Okei, noh, näeme siis!“ ütles Mirella ja Natalia järel. Nad kõndisid koos kooli hoovi ning jäid seisma. Nad vaatasid tühja parkimisplatsi.
„Mirella kullakene, kus poisid on?“ küsis Natalia.
„Kallis Natalia, mul pole õrna aimugi,“ sisistas Mirella. Korraga piiksusid mõlemi telefonid.
„Rallitame linnas ringi. Pidasime paremaks teid teie turvalisuse huvides mitte peale võtta. Minge Mirella juurde. Henry,“ luges Natalia ette.
„Rallitame linnas ringi. Pidasime paremaks teid teie turvalisuse huvides mitte peale võtta. Minge Mirella juurde. Robi,“ luges Mirella ette.
„Või nii,“ lausus Natalia.
„Või nii jah,“ kordas Mirella. „Robi kallis, pane end valmis. Puhtalt sa sellest ei pääse.“ Ütles Mirella sarkasmiga.
„Nad on südametud ennasttäis jõmpsikad!“ ütles Natalia.
„Ära avasta!“ lausus Mirella ja pani telefoni kotti.
Natalia hakkas naerma ja Mirella muigas. „Natalia! Sa saladust oskad hoida?“ küsis Mirella. Natalia naeratas. „Me oleme 11 aastat suhelnud. Loomulikult ma oskan.“
„Tore, lähme kohvikusse, ma räägin sulle. Mul oli plaan küll sellest kõigepealt Robile teatada, aga noh. Kuna teda siin pole, siis ma ei suuda seda enam enda teada hoida!“
Natalia pani koti õlale ja asus koos Mirellaga linna poole teele.

%%%

„Üks tee palun!“ ütles Natalia teenindajale.
„Üks segumahl.“ Ütles Mirella. Õigepea olid neil joogid laual ja Natalia pakatas uudishimust.
„Räägi.“
Mirella mõtles ja ohkas. „No ma ei tea ikka, kas see on õige. Robi peaks sellest esimesena teada saama...“
„Stop! Noor daam!“ Natalia pani tee lauale ja kummarus Mirellale lähemale. „Ee... kuule, ära mind nüüd maha löö, kuid.... sa oled rase?“
Mirella tõmbus näost valgeks ja pani klassi kolksuga lauale siis, tõmbus ta näost punaseks ning noogutas. „Olen.“
„Seda ma arvasin.“
„Kuidas moodi?“
„Sa oled viimased kaks nädalat esimestesse tundidesse hilinenud. Sa kaod peaaegu iga vahetund ära ning tuled siis tagasi näts suus. Kehalisest oled sa puudunud. Sa ei suitseta ega joo enam. Sa oled tihti enda mõtetes. Kui me kambakesi koos oleme, vaatad sa kaugustesse ja tundub nagu oleksid sa muust maailmast eraldatud. Su söögiisu on suurenenud.“
Mirella peitis näo käte varju ja tundis, kuidas nutt tikub peale. „Kuidas Robi sellele reageerib?!“ ütles ta vaikselt. „Ma ei tea mis ma teen, kui ta mind maha jätab või aborti teha käsib....“
„Ma ei usu seda Robist. Seda ta sul külla teha ei käsi. Maha ta sind ka ei jäta! Usu mind.“ Ütles Natalia.
„Kust sa tead?“ küsis Mirella vaikselt.
„Seda on ju näha. Ta armastab sind liiga palju selleks.“ Lausus Natalia naeruselt.
„Kindel?“
„Jah. Ja kuna ta armastab sind, siis maha ta sind ei jäta. Ta on sinu kõrval. Ma tean seda.“
Mirella ohkas kuuldavalt. „Mu ema lööb mu maha, mu isa lööb mu maha, isegi Hele sõimab näo täis, rääkimata Delissast... Tule taevas appi ma olen seitseteist!“ ütles Mirella ja lõi rusikaga tugevalt vastu lauda. „Kurat!“ ütles ta, kui valusat kätt katsus.
Natalia hoidis naeru tagasi ja köhatas. Mirella vaatas tema naerust nägu vihase pilguga. „Mida sa naerad? Mis siin naljakat on ah?!“ nõudis ta. „Mida ma siis tegema peaksin?! Olukorda emotsioonideta kannatama?! Ma olen seitseteist ja rase. Palju õnne mulle!“
„Ja kes selles süüdi on?“ küsis Natalia.
Mirellal oli ees mõrvarlik pilk. „Robi,“ ütles ta, toetus kogu kehaga vastu tooli seljatuge ning ristas rinnal käed.
Natalia hakkas kõva häälega naerma ning pani käe suu ette, kui kohvikutöötaja halvakspaneva pilguga kohtus. „Robi?!“ kraaksatas ta.
„Jah. Robi. See on kõik tema süü.“
„Tule jumal appi... Mirella, ega Robi meelega oma spermat su emakasse toppinud. Sina pidid sellega ikka nõustuma. Ja vaevalt Robi su ära vägistas.“
„Iu. Iu. Iu.“ Korrutas Mirella. „Enam rõvedamat lauset ei osanud välja mõelda?“
Natalia raputas pead „ei osanud.“
Valitses viieminutiline vaikus.
Mirella tõstis klaasi, et sealt juua, aga langetas klaasi siis. „Ütle, mida ma teen?“
„Kaua sa tead seda juba?“
„No, nädal aega umbes.“
„Nädal aega?!“
Mirella noogutas.
„Ja sa räägid sellest alles nüüd?!“ ahastas Natalia. „Millal sa sellest Robile kavatsed rääkida?“
„Ei kavatsegi.
„Mis asja sa ajad, oled idioot või mängid seda?!“
„Ma ei taha, et ta mu maha jätab! Saad aru?! Mina armastan seda alkohoolikust ja nikotiinikust kofeiinikut.“
„Ja kust sa võtad, et ta su maha jätab?“
„Kas sa tead ka kui palju on noori üksikemasid? Ja miks and on? Tööõnnetus või“ ta joonistas õhku jutumärgid „suur“ armastus.“
Natalia pani peaga vastu lauda ja raputas siis pead. „Sa räägid sellest tunni aja jooksul Robile.“
„Mis asja?“ kiljatas Mirella õudusega.
„Tund aega. Või ma räägin ise talle. Ja sina, ei saa enam valetada. Robi on tark poiss. Kui ma talle raseda tunnustest räägin, saab ta aru, et sa oled rase. Ja kui talle meenub teie paarinädalaga tagune kaitsmata vahekord, siis on talle ka asi selge. Seega, sa oeld valiku ees. Tund aega.“ Ütles Natalia, pani raha lauale ja lahkus kohvikust, jättes Mirella üksinda istuma. Mirella oli toimunust tuim. Tund aega. Tund aega ja tema suhe kõige armsama poisiga on läbi. Julm? Ei. Küsimärk lõpust ära ja punkt selle asemele. Julm.
Mirella jõi mahla lõpuni, tellis takso ja istus nii kaua kohvikus, kuni takso tuli. Kogu selle aja valitses ta meeltes segadus. Kellele rääkida? Kas rääkida? Tunni aja pärast kuuleb Robi sellest nii kui nii...

:)

Lõpeb. Saad näha, et lõpeb

Murtagh, ma kurvastan sind paraku. Selle nädala viimane osa.

Naudi (#)



*HÄDAOLUKORD! Ole HILJEMALT poole tunni pärast minu pool. HÄDAOLUKORD! * – ütles sõnum Robi telefonis. Robi koputas roolis oleva Hannese õlale. „Ou, viska mind Mirella maja ette.“
„Miks? Me pidime ju väikesed õlled tegema,“ ütles Henry.
„Midagi on vist juhtunud. Ma pean minema tõsiselt.“
„Okei, võtame suuna Mirella tänava suunas,“ ütles Hannes ja keeras ringteest paremale.
„Sa oled nagu kodukana. Tormad kohe kui Mirellal sulle midagi öelda on.“ Irvitas Andre.
„See, et ma oma tüdrukust hoolin ei tee minust veel kodukana, kulla mees.“
„Ja see, et tal üldse tüdruk on, annab talle pigem plusspunkte. Kaua te koos olete olnud?“ küsis Marko.
„Vahelduva eduga 7-8 kuud ehk.“ Vastas Robi vasakut kulmu kergelt kergitades.
„Me hakkame kohale jõudma,“ lausus Marko ja peatas auto Mirella maja ees.
„Okei, loodame, et midagi hullu ei ole juhtunud.“ Ütles Robi enne kui autost välja astus. „Davai, ma helistan pärast.“ Lisas ta.
„Okei, tsau!“ ütlesid Marko, Hannes, Henry ja Andre vahelduva eduga.
Robi pani käed pükste taskusse ja suundus Mirella ukse taha. Parema käega vajutas ta valget kellanuppu ukse parempoolses osas. Seest oli kuulda samme. „Midagi pole juhtunud. Kõik on korras.“ Korrutas poiss endale.
Mirella avas ukse.
„Tsau, kõik korras?“ küsis poiss ning kummardus lähemale, et tüdrukut suudleda, kuid Mirella taganes ja pani käe vastu Robi rindkere. Robi vaatas Mirellat küsiva pilguga. Mirella ei teinud selelst välja ning vaatas maha. „Meil, on vaja, rääkida.“ Ütles tüdruk. „Okei, räägime. Milles asi? Juhtunud on midagi või?“ küsis poiss, kui ta Mirella järel tütarlapse toa poole suundus.
„Oota natuke. Kohe saad teada.“ Ütles Mirella tasase tooniga. „Istu kuhu soovid,“ sõnas tütarlaps ning istus ise voodile. Robi istus müistagi ta kõrvale. Mirella süda tilkus verd.
„Robi....“ ütles Mirella pisaraid tagasi hoides. Samal ajal endale mõttes korrutades: Sa ootad last! Laps on tore asi! Ära mõtle, et su elu on läbi!
„No räägi juba.“ Ütles Robi kannatamatult.
„Armastad sa mind?“ küsis Mirella järsku ning vaatas poisile suurte siniste silmadega otsa.
„Ma armastan sind, kallis,“ vastas noormees ja oma sõnade tõestuseks suudles Mirellat. Mirella kivistus. Ta sulges silmad ja pani parema käe oma suule. Robi vaatas tüdrukut kahtlustavalt.
„Ma ootan last,“ ütles Mirella ja avas aeglaselt silmad.
„Mis asja?“ küsis Robi, uskumata, mida ta just kuulis.
„Ma ootan last,“ kordas Mirella uuesti. Robi tõusis voodilt püsti ja läks keset tuba seisma. „No mis nali see nüüd on? Esimene aprill on ammu möödas!“ ütles noormees kõrgendatud hääletooniga.
„Ma. Ei. Tee. Nalja.“ Ütles Mirella katkendlikult. Ära ainult nuta, korrutas ta endale. Be strong, just be strong!
Robi läks voodi juurde tagasi ja katsus käega Mirella laupa, mille tüdruk sealt ära lõi. „Palavik on või? Haige oled? Mida sa sonid!“
„Kurat võtaks ma ei soni!“ röögatas Mirella lõpuks. Ta hüppas voodis püsti ja pani käe puusa ning vasaku käega osutas enda kõhule. „Ma olen rase ja see on kõik sinu süü, Sitapea!“ karjus Mirella.
„Ma ei usu sind!“ ütles Robi ning tormas toast välja.
„Ära usu jah! Ongi parem! Millal ma sulle enne valetanud olen? Mine ja ära enam tagasi tule!“ hüüdis Mirella poisile, mille järel oli kuulda tugevat uksepauku. Selle järel langes Mirella kõhuli voodile. „Ma teadsin, et nii läheb. Ma teadsin..“ kordas ta ja tundis, kuidas pisarad silma tikuvad.

„Mirru! Mirru!“ karjus Hele, kui koju jõudis. Ta võttis jooksu pealt tossud jalast ja viskas koti maha ning pistis jooksis siis trepist üles teisele korrusele. Ta lükkas Mirella toaukse lahti ning jäi lävele seisma.
Toas paistis päike. Õhk oli umbne. Hele pilk libises voodile, kus täielikult teki all lebas tema õde. Hapnik! Turgatas Helele pähe. Ta läks kiirel sammul Mirella voodi juurde ja tiris Mirellal teki pealt. „Mirella! Mirella!“ ütles Hele ja raputas teda nii tugevalt kui sai. Mirella avas alles mitmenda raputamise järel oma silmad.
„Jäta mind rahule!“ ütles ta ja keeras oma pea teisele poole.
„Mida sa ehmatad mind? Ma oleks praegu rabanduse saanud! Ja mis õhk sul siin toas on? Ise ära ei lämbu?“ rääkis Hele ja tegi akna lahti. „Huuh!“ ütles ta ja vehkis käega nina ees.
„Ei. Kuigi tahaksin..“ sosistas Mirella ja sulges taas silmad. „Palun, sulge enda järel uks kui mu toast ära lähed.“
Hele raputas pead. „Ei.“
„Mul on süda paha!“ ütles Mirella järsult ning tormas vetsu. Mirella öökis viis minutit, kuni lõpuks lõpetas ja vannitoa põrandale istuli vajus. „Persse!“ ütles ta ja pani peaga vastu vannitoa seinaplaate.
Hele tuli Mirella juurde, käes klaas veega ja köögisalvrätikud. Ta ulatas kõigepealt klaasi veega Mirellale, mis järel tüdruk oma suu puhtaks loputas ning seejärel salvrätikuga puhtaks pühkis.
„Tahad sa mulle,“ Hele istus õe kõrvale maha „midagi rääkida?“
Mirella pani käed silmadele, tõmbas parema käega läbi oma blondide juuste ja ohkas. „Ma ei tea.“
„Sa ootad last, eksju.“ Ütles Hele.
„Kust sa tead?“ küsis Mirella vastu.
„Ma olen juba mõni aeg tähele hakanud panema, et sinus on midagi teistsugust. Ma arvasin, kuni üleeilseni, et ma saan valesti aru, aga ju siis ei saanud.“
„Mis siis üleeile oli?“
„Ma tulin elutuppa, sa olid läpakas nimi.ee kodulehel ja samal ajal oli sul lahti google otsing: rasedus.“
„Ma jäin vahele.“ Ütles Mirella tuimalt.
„Jah. Jäid. Aga räägi, mis nüüd edasi saab?“
„Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Ma ei taha sellele isegi mitte mõelda!“ lausus Mirella.
„Robi teab asjast?“
Mirella noogutas. „Teab. Ma rääkisin talle täna. Ta ei uskunud mind ning... tormas vihasena minema, jättes mu üksi. Sel hetkel oli mul tahtmine surra. Kuigi, praegu on ka...“ rääkis Mirella ja hakkas nutma. „Ma olen alles seitseteist.. ja ma ootan last. Mu poiss on mu maha jätnud või kavatseb seda teha... Vanemad hakkavad mind vihkama, sõbrad vahtima nagu ma ei tea keda.. Ma tahan surra!“ nuuksus Mirella.
Hele võttis õel õlgade ümbert kinni ja kallistas teda tugevalt. „Tšš! Ära nii räägi. Vanematest ja Robist ei tea ma midagi, aga su sõbrad jäävad su kõrvale. Ja isegi kui kõik sind hülgavad, olen mina su kõrval,“ ütles Hele „ma saan ju tädiks. Ja sina emmeks! Me saame hakkama! Ma olen nõus su kõrval olema kasvõi kakskümend neli seitse, kui vaja!“
„Ai - täh!“ lausus tütarlaps läbi nutu.
„Tule nüüd, lähme sinu tuppa, puhka natuke ja ma räägin ise vanematega esimesena.“
Mirella koperdas püsti ja Hele võttis tal ümbert kinni. Nad läksid tüdruku tuppa, Mirella heitis voodisse ja Hele pani talle teki peale. „I don’t feel good..“ ütles blond tütarlaps enne, kui unemaailma vajus.

Murtagh - XD. Ahjaa, Robi on sinuoma.
Ma tean

Uut järgmise nädala jooksul

LittleStar - sa oled tubli. Väga tubli! :)

Seda me veel vaatame kas jätab või ei jäta. ma ju ütlesin, et seebiooperi lõppu ei tule. Seega, piinelge ja pange end lõpuks valmis

XD Sa oled juba teine inimene, kes tahab, et ma teda sisse kirjutaksin. Üks mu sõbranna tahtis ka. Ja tema tahtis ka see kuri tegelane olla
Aga, keda sa täpsemalt kurja bitch all silmas pead?

Arvad nii jah?