More Than Needed [#36]

Hea lugeda, et seda juttu oodati, aitäh. (:
Pealkiri on oioi, kui toores.. ehk muudan. Jutuga samamoodi, mina kui perfektsionist leian alati midagi, mida muuta.
Kriitikat, arvamusi ja kõiki asju. (:

Muide, kursiivis on Davey mõtted. (:

1.
Davey astus taksost välja ning viskas juhile paar rahatähte.
„Tagasi pole vaja anda,“ sõnas ta veel rutakalt ja peaaegu tormas Anthony ja Ashley juurde, kes teda kõnnitee serval ootasid. Neid seal seismas nähes naeratas Davey laialt. Ta polnud oma parimat sõpra iialgi õnnelikumana näinud, kui selle tüdrukuga. Poiss oli peale Ashiga käima hakkamist kardinaalselt muutunud. Ta ei joonud, ei suitsetanud, ei olnud enam nii vägivaldne… Davey oli selle kõige eest Ashley’le lõputult tänulik.
Ant hoidis oma tüdrukul piha ümbert kinni ning viimane nõjatus tema õlale. Nad olid nii erinevad – Ant oma lohaka rulataja välimuse ja vastupandamatult ilusa soenguga ning Ashley… Ta oli üks neetult ilus tüdruk. Pähkelpruunid pihani juuksed ja lühike seelik muutsid temagi tol õhtul eriti ilusaks. Ning kuigi nad olid nagu öö ja päev, sobisid nad nii perfektselt kokku…
„Hei, Davey,“ sõnas Ashley naeratades ja vabanes hetkeks oma poiss-sõbra haardest, et Davey’t kallistada. Ka Anthony astus lähemale ning patsutas oma parimat sõpra õlale.
„Kardad?“ küsis poiss Davey’lt muiates.
„Mul on surmahirm,“ ohkas see ja silus juba niigi ülikorralikult sätitud tukka. Ant naeratas veel laiemalt ning kummardus allapoole, et Davey’le kõrva sosistada:
„Rahune. Ta on ainult tüdruk. Ja sa näed nii kuramuse hea välja, et sa meeldid talle just sellisena, nagu sa oled.“
„Sellisena, nagu sa oled“? Ta ütles seda meelega, raudselt ütles. Kuradi kurat, miks ma nii närvis olen? Ta on AINULT TÜDRUK, nagu Ant ütles. ja ma tunnen teda juba… Tükk aega. Ma saan hakkama. Miks ma ei võiks maha rahuneda? Oh jumal, see tüdruk ongi ju tema? See ongi Alice?
Davey ees seisis heleblondide juustega ja säravate silmadega tüdruk, kes oli poisist vaid paar sentimeetrit lühem. Esmasel vaatlustel tundus ta kuidagi nurgeline, isegi poisilik. Seda muljet süvendas turritav soeng. Omal moel oli tüdruk aga väga ilus, seda võis eriti märgata tema pehmetes näojoontes. Kulmuneet paremas kulmus muutis terve näo kuidagi armsalt ebasümmeetriliseks. Ta kandis musta T-särki, lühikest tumesinist teksaseelikut ning musti retuuse. Kostüümile panid efektse punkti punased ketsid, mis hoolimata kiiskavast – ja ülejäänud komplektiga ebakõlas olevast – värvist mõjusid hoopis tasakaalustavana.
„Hei, sa oled Davey, eks?“
Blond iludus ütles need sõnad oma pisut käheda häälega ning vastust ootamata kummardus lähemale, et poissi emmata. Poiss tõmbas ninaga ja tema sõõrmetesse valgus õunalõhn. Mitte ülepaisutatud haisupilv, vaid tagasihoidlik, ent selgesti tuntav aroom. Davey muigas kergelt ja haaras Alice’i käe.
„Meeldiv,“ ütles ta ning nad astusid kohvikusse.
See oli väike, aga hubane kohake. Viis või kuus lauda, mida ümbritsesid vitstest punutud seljatugedega puidust toolid. Mõlema akna ees olid maani ulatuvad tumepunased kardinad, mis olid kohviku lahtioleku ajal kuldsete paeltega akende äärtesse seotud. Just akna all võttiski nelik istet. Alice, kes tundus väga suhtlemisaldis tüdruk olevat, asus kohe rääkima.
„Davey, sa näed päriselus nii armas välja! Kusjuures, piltide peal tundud sa palju pikem. Ja sa ei tea, kui väga mulle su tukk meeldib,“ puistas ta komplimente, samal ajal poissi põhjalikult silmitsedes. Davey, kes oli pisut üllatunud sellest, et Alice oli ka näost näkku suheldes sama jutukas nagu internetis, venitas näole tagasihoidliku naeratuse ning punastas.
„Aitäh,“ venitas ta ja heitnud pilgu Anthony’le, kes ilmselt olukorda nautis, jätkas:
„Mulle meeldivad su juuksed. Tohin katsuda?“
Alice naeris heleda häälega ning kummardus lähemale. Davey libistas käe läbi Alice’i turritavate blondide juuste ja silus tema tukka.
„Aa, Davey, sa lubasid, et sa näitad mulle oma keeleneeti,“ sõnas Alice nüüd ning tegi inglinägu. Poiss turtsatas ja ajas keele suust välja. Alice uuris seda pisut aega ning võttis siis lonksu oma kohvitassist. Davey pani keele tagasi sinna, kus see käima pidi, ja naeratas laialt.
„Käi ära, sul EI OLE põselohku!“ ütles Alice järsku ning jäi poissi imestunult vaatama. Davey naeratas uuesti sama laialt ja lohk tema paremal põsel oli selgelt näha.
„Appi, ma olen põselohkudest sõltuvuses,“ ütles Alice hämmastunult ning lisas juba naerdes:
„Ja kaheteistkümneaastast on ka hea mängida vahepeal. Oumaigaad, Davey, laavlaav!“
Nüüd naersid nad juba mõlemad.
Veerand tunni pärast ajasid nad end kohvikulaua tagant püsti.
„Ajei, tränapidu ootab,“ venitas Davey ja ohkas.
„jah, ja sina nendel ju iga nädal ei käi,“ vastas Ant talle lõbustatult ning juhtis oma tüdruku õrnalt uksest välja.
Neljapäevaõhtused klubiõhtud on mõnes mõttes head. Rahvast on vähem kui nädalavahetusel ja ilusaid isendeid leidub ka. See seal nurgas on päris kena… Ja temal on ilus juuksevärv… Tema ketsid on ihaldusväärsed…

„Davey, ma olen väsinud. Ma lähen koju vist,“ hüüdis Alice kella poole kaheteistkümne ajal poisile.
„Saadan sind ära?“ päris see vastu.
„Ukseni võid saata, rohkem pole vaja,“ kõlas vastus. Nad siirdusid ukse poole ning hetke pärast seisid juba jahedas suveõhtus. Alice ei pidanud isegi kikivarvule tõusma, et Davey’le musi anda.
„Näeme,“ ütles ta veel ja astus siis minema, tagasi vaatamata. Davey vaatas tüdrukule niikaua järele, kuni ta silmist kadus, ohkas ning pöördus ümber, kui tundis, et keegi seisab tema taga.
„Kuidas oli?“ küsis Ant minult.
„Enam-vähem,“ vastasin ma kuivalt. Kibelesin sisse tagasi.
„Ja mida sa kogu sellest värgist arvad?“ küsis ta, murelikult mulle otsa vaadates. See tüüp võiks vahel mu isa olla. Oleks toredam.
„Ma pole veel kindel. Ta on tore ja kõike, aga ma ei saa öelda, et ma oled nüüd dead straight. Eks näis, mis saama hakkab.“
Ja me astusime sisse tagasi. Seal, päris ukse lähedal, seisis üks üle mõistuse armas olevus. Must pusa, neoonrohelised teksad ja kollased ketsid. Blondi-pruunikirju pea. Kohvitops vasakus käes. Korraga oli ebameeldivus Davey hingest kadunud.
„Hei, mina olen Davey.“
„Christian,“ kostus entusiastlik vastus.
„Ma pole sind siin varem näinud,“ jätkas Davey naeratades.
„Ma olen suht esimest korda siin ka,“ vastas Christian ning naeratas veel laiemalt.
Ma vean kihla, et te tahate teada, kuidas see lõppes? Kuidas ta ikka lõppema pidi… Me jõime end piisavalt täis, et häbitunne unustada. Meil oli üle mõistuse lõbus, aga üheks õhtuks. Rohkem ma temaga ilmselt ei kohtu. Siiski, Chris oli hea suudleja…

Laavlaav Kriitikat praegu küll ei tule.
Jään huviga uut osa ootama

Buu.
Liinakallike, sa tead, et mulle jubedalt meeldib see.
Suuht... Super.
Andekas oled, hun. :*

Awwwwwwwsummmmm. Viimane kaldkirjas tekst oli täiesti totaalselt aww-hetk, et nosebleedima panna.

Tegelt meeldis kõik. Mõnus. Head kirjeldused. Paar kohta olid võibolla nii-naa, aga üldmulje oli super. Edasi!

Aitääääh. :*

Sorri, et ma natuke aega kuss olen olnud, aga kiired ajad.. mis teha, pole aega kirjutada.
Aga.. enjoy. (: Mulle endale meeldib igatahes.

2.

Kui paljud teist nüüd ära kohkusid? Hah, homofoobid. Nojah, seda pole ka päris õige öelda, sest ma ei ole gei. Ma olen.. Kurat, kui ma seda isegi teaks, kes ma olen!

Davey ärkas reede päeval kella kaheteistkümne ajal. Ta tõmbas kiiruga selga puhtad riided ja jalutas kööki.
„Tere, Davey,“ sõnas ema naeratades ning pani lauale kuhja röstsaiu ja kannu kakaod.
„Hei, emps,“ muigas Davey ja võttis istet. Ta haaras taldrikult saiaviilu ning lõi hambad sellesse, samal ajal endale kakaod valades.
„Davey, kes on Alice?“ küsis ema pisut murelikult.

Tüüpiline… Tal on alati vaja teada, kellega ja kus ma liigun. Okei, tegelikult ei ole mul midagi selle vastu, senikaua, kuni ma talle oma poistest jutustama ei pea… Tal pole midagi minu segase orientatsiooni vastu, aga mul endal on natuke piinlik temaga oma poiss-sõpradest rääkida.

„Üks sõbranna. Me tutvusime internetis ja saime eile kokku. Tore oli,“ vuristas Davey kiiresti, ema edasisi küsimusi vältides. Naine naeratas, haaras röstsaia ning teatas pojale:
„Ta helistas hommikul. Palus sulle edasi öelda, et tal oli eile väga tore ja et ta võtab sinuga õhtu poole ühendust.“
Davey muigas õnnelikult. Millegipärast tekitas see sõnum poisis uudishimu ja ootusärevust.
„Kus isa on? Tal peaks ju ka puhkus olema,“ vahetas poiss teemat, et mitte end liialt kujutlustega piinata.
„Poes,“ vastas ema lühidalt.
„Ooookei,“ venitas Davey ning ajas end laua tagant püsti.

Ja just siis pidi mu vanamees ennast koju vedama. Ma talun teda ainult sellepärast, et ta on mu rahaallikas. Muidu oleksin ma ammu kodust minekut teinud.
„Kuradi pederaste on kõik kohad täis! Kurat, koju ka ei saa rahulikult sõita, jälle mingid tatikad ilastavad tee ääres. Seina äärde panna sellised,“ ütles ta tervituseks. Nüüd on vist selge, miks ma teda ei salli? Kui ta teaks, et mina kuulun nende hulka, kelle ta hea meelega maha lööks, siis ma ei tea, mis saaks.

„Kuule, rahune maha. Nad on ka inimesed, eks?“ pomises Davey, lootes, et see jutuajamine pikalt ei kesta.
„Haiged värdjad,“ sõnas isa rohkem endale kui pojale ning jätkas rahulikul toonil.
„Nii, nüüd peaks korras olema. Tavalist võid ei saanud, võtsin mingit uut…“
Davey astus enda tuppa, võideldes juba kes teab mitmendat korda sooviga isale tõde näkku paisata.
„...first time, that I caught fire, just stay with me, lay with me now…“ kostis laualt tema telefoni helin. Poiss võttis kõne vastu.
„Hei, Dave!“ kostis Anthony rõõmus hääl.
„Hei, Ant,“ vastas poiss juba rõõmsamalt. Kui tema parim sõber talle helistas, siis tahtis ta alati temaga kokku saada. Davey haaras voodilt dressipluusi ja muigas, kui Anthony kiiresti seletama hakkas.
„Kuule, Ash läks vanematega kusagile kes teab kuhu ja mul on rämedalt igav. Pliiiiis ütle mulle, et sa viitsid välja tulla minuga.“
Davey kujutas ette Anthony inglinägu, mis poisil ilmselt tollel hetkel näos oli.
„Viitsin küll, kui aus olla,“ ütles Davey lõpuks ning Ant juubeldas.
„Ma olen viie… ei, kahe minuti pärast seal, kallis.“
„Ootan juba, musike,“ vastas Davey ning mõlemad naersid.

Ta ikka peab… Ta nagu narriks mind selle eest, et me kunagi käisime. See polnud midagi erilist ega pikka, nii et me olime mõlemad kergendunud, kui Ant välja ütles, et meist ei tule midagi välja. See oli tõesti liiga veider. Igatahes, just tema tegi minust selle, kes ma olen… Kes iganes ma ka ei oleks.

Davey pani telefoni taskusse. Samasuguse energilisusega tõmbas ta oma dressipluusi selga ning haaras laualt päikeseprillid. Kiiresti tormas poiss uksest välja, heites veel enne mureliku pilgu oma sassis toale. Kitarrikott vedeles põrandal, laud oli täis kuhjatud kommipabereid ja õpikuid-töövihikuid. Kindlasti oli seal kusagil ka mõni paar musti sokke.
„Pärast koristan,“ pomises ta endale ja kiirustas esikusse.
„Kuhu sa sellise rutuga lähed?“ küsis ema temalt.
„Anthony,“ vastas Davey napilt ning tormas uksest välja.
„Aga su tuba?“ kuulis ta ema hüüdu.
„Hiljem,“ vastas poiss talle ning lõi ukse kinni. Kiirelt hüples ta trepist alla, spurtis väravast välja ja heitis pilgu käekellale.
„Põrgusse,“ kostis hüüe tänavalt. Ant jõudis nüüd Davey kõrvale, seisatas ja hingeldas.
„Ma olen sinust kiirem ja sa tead seda,“ naeris Davey.
„Kes sind kiita jõuab,“ vastas poiss ning näitas sõbrale keelt. Davey vastas kulmuliigutusega.
„Sa oled gei,“ naeris Anthony ning asus minekule. Davey astus tema kõrval ja vastas peaaegu tõsiselt:
„Võimalik, aga sina olid enne. Nii et ära üldse ürita.“
Nad jalutasid supermarketisse.
„Alice’ist oled midagi kuulnud?“ küsis Anthony uudishimulikult, kui nad maiustuste leti ees seisid. Davey muigas.
„Ta helistas hommikul.“
Ant kergitas kulme.
„Rääkis mu emaga.“
Anthony naeratus venis laiemaks.
„Õhtul räägime temaga.“
„Ja Chris?“
„Ühe õhtu täht. Ma usun, et me isegi ei kohtu rohkem. Ta ei olnud üldse nii huvitav kui ta välja nägi,“ vastas Davey kriitiliselt ning haaras riiulilt valge šokolaadi. Ant turtsatas ja astus mahlaleti juurde.
„Ashley tahtis, et ma endale keeleneedi teeks,“ vahetas Anthony teemat. Davey vaatas talle hetke otsa, kulm kortsus, aga kui ta mõistis, et Ant räägib õiget juttu, puhkes ta naerma.
„Keeleneedi? Miks?“
„Ma ei tea, tal on viimasel ajal mingi tuhin sellega. Sellest ajast saati, kui ta endale selle teha lasi, on ta täiesti hull kõikvõimalike neetide järele. Nii et… Mis mul üle jääb,“ vastas Anthony muiates.
„Pealegi, keeleneedid on ainult pededel… Oi, ma ei mõelnud seda nii! Või siiski… Võib-olla mõtlesin…“ arutles Ant nüüd muiates. Davey teeskles solvumist ning näitas talle keelt.
„Okei, tegelt… Ma ei tea, ma ei tahaks eriti, aga ta oli nii ärevil sellest…“ venitas Ant ja tema näos peegeldus kõik see, mida ta oma tüdruku vastu tundis – siiras armastus, uhkustunne, hoolivus…
„Oh sind vaesekest. Naisega pole kerge…“ sõnas Davey ning hoidis naeru tagasi.
„Ise sebid ka ju, nii et ära piuksu, päkapikk.“
„Kõik ei pea kahemeetrised olema,“ teeskles Davey jälle solvumist.
„Ma olen ainult meeter kaheksakümmend kaks ja see on täiesti normaalne. Meeter kuuskümmend seitse on juba kahtlane.“
„Ära kobise, lühike on jumala hea olla.“

Me olemegi sellised. Ta norib minu kallal ja mina norin vastu. See on nii olnud juba niikaua, kui ma mäletan. Norimine on osa tema loomusest ning ta norib kõigi kallal üsna sageli. Samas, ma pole kunagi tema peale selle pärast solvunud ja ma ei tea, et üldse keegi oleks. Ta teab, millal aitab.

„Kuhu nüüd?“ küsis Anthony, kui nad olid poe uksest välja astunud. Davey astus pingi juurde, kuhu päike peale paistis. Ta pani oma päikeseprillid uuesti ette, võttis pusa seljast ning avas mahlapaki. Ant maandus hetke pärast tema kõrvale.
„Kena biitseps,“ jätkas ta norival toonil ja muigas.
„Sinu pärast treenisin, kallis,“ vastas Davey talle samamoodi ning võttis sõõmu mahla.
„Awww,“ venitas Anthony, saatis Davey’le õhumusi ja haaras poisi šokolaadi, mis nende kahe vahel pingil lebas.
„Ma tean, et sa ei keela mulle seda,“ teatas ta valjuhäälselt ning tiris maiustuse lahti.
„Anthony, šokolaadis on liiga palju rasva ja süsivesikuid. See ei mõju sulle kohe üldse hästi ja kui sa oled sama laisk nagu tavaliselt ja trenni teha ei viitsi, siis lõpetad sa kahesajakilosena.“
„Aga mina jällegi ei taha, et sinust kui tulevasest superstaarist kahesajakilone saaks, nii et ma aitan suurima rõõmuga sul sellest kiuslikust maiusest vabaneda.“
Davey naeris ja murdis šokolaadi küljest tüki.

JESS JESS, LÕPUKS! Viimasel ajal olen ma siin käinud vaid vaatamaks, kas sa oled juba postitanud.

Ülimalt armas ja meeldiv, ma tahan kohe edasi. Sõbralik norimine... kõik on nii kerge ja mõnus.

Mõned kokku-lahku kirjutamise vead olid, aga väga okei siiski. Ma usun, et need olid võibolla hooletusest ka.

PALUN LISA JUBA TÄNA UUS OSA, SEST SIIS MA SAAN JÄLLE AWWITSEDA!!!!

Liina kirjutas:

„Sa oled gei,“ naeris Anthony ning asus minekule. Davey astus tema kõrval ja vastas peaaegu tõsiselt:
„Võimalik, aga sina olid enne. Nii et ära üldse ürita."

Irwirwirw, eriti kihvt lause. Kihvt osa ka, tahan juba järgmist

Ma lugesin ka siis läbi.
Väga mõnus jutt on, tõesti. :)
Eriti meeldivad need Davey mõtted.
Vahvalt kirjutatud tekst, armas sisu. :)
Uuuut !

Aitäh-aitäh-aitäh kõigile. :** Nii hea, et teile meeldib. (:
Sorry, et varem ei jõudnud, aga ma andsin endast parima. (:

3.
Hiljem samal õhtul istus Davey oma toas ja mängis kitarri.
„’Cause now that I’ve grown stronger
You cannot hold me down
I’ll make you come much closer
And scream it all out loud…“ laulis ta vaikselt kaasa.
„In your eyes I lost my place…“ alustas tema telefon, mis kirjutuslaual lebas, uut laulu – keegi helistas talle. Davey ajas end püsti, pani kitarri ära ning vastas.
„Tere, kas Davey Tyler?“ küsis meeshääl. Saanud jaatava vastuse, jätkas see:
„Ma olen Henry Collins. Mäletate, me rääkisime sellest, et te võiksite meie klubis esineda?“
Davey mõtles hetke ja siis valgus üle tema näo äratundmisrõõm.
„Club Escapade, eks?“
„Just. Sellel laupäeval on meil vaba lava ning meil oleks vaja mõnda esinejat, kes rahva üles kütaks. Kas teile sobib?“

Jah, lisaks kõigele olen ma muusik. Algaja, aga siiski. Mul on oma pisike sooloprojekt, millega ma kuhugi jõuda tahaks. Ashley vennal on stuudio, kus ma „tänu sugulusele“ tasuta proovi teha ja lindistada saan.

„Laupäev on mul üldiselt vaba küll, jah,“ venitas Davey, hoides suurivaevu eufooriakisa tagasi.
„Väga tore. Üritus iseenesest algab kell 8, aga tore oleks, kui te tunnikese või poolteist varem kohale jõuaks.“
„Jah, sobib,“ vastas Davey. Härra Collins lubas uuesti helistada ning detaile täpsustada. Mees jättis viisakalt hüvasti ja lõpetas kõne. Davey pani telefoni lauale ning tõi kuuldavale häälitsuse, mis meenutas midagi karjumise ja kiljumise vahepealset. Õnneks olid tema vanemad kodust ära, seetõttu polnud ohtu, et teda veidrikuks pidama hakatakse. Kohe tegi ta sülearvuti kaane lahti, ootas veidi, kuni see end töökorda seadis ning avas siis Anthony MSNi akna.
„ANT, OMGOMGOMG!“ kirjutas ta suurte tähtedega.
„Mis juhtus? Tukk läks paigast ära? “ saabus hetke pärast vastus.
„Pff.. Ära nori. Esinemise sain,“ trükkis Davey peale seda, kui oli veidi aega naernud.
„Kus? Millal? :O“ küsis Anthony kohe.
„Club Escapade, sellel laupäeval.“
„Wow! Ma olen kohal. Aga ma lähen praegu, Patsy tahab läpakat. Tsau. :* “
„Tsau. :** “

Muide, Patsy ehk Patricia on Anthony nelja-aastane õde, maailma kõige armsam laps. Ant ütleb, et ma arvan seda ainult selle pärast, et Patsy minu õde pole. See on võimalik, aga minu arvates on Patricia ikkagi pisike printsess.

Davey lõi läpaka kaane kinni. Ta ei jõudnud kitarri uuesti kätte haarata, kui tema telefon uuesti helises. Alice.

Ta kutsus mind välja. Muidugi ma läksin, jättes toa taas kord koristamata. Vähemalt ei saanud ema mul minemist takistada.
Ma jõudsin poe ette enne teda. Paar minutit jõudsin ma vaikselt ümiseda – ning otse loomulikult närveerida –, kui teda silmasin. Seest muutus kõik õõnsaks, pea kaasa arvatud, ja liblikad keerlesid seal ringi.
Ta oli taaskord omal moel nii neetult ilus – must pusa, kollased teksad ning pusaga ühes toonis ketsid.

„Hei,“ ütles Alice, kõlades seekord palju häbelikumalt kui eelmisel korral. Ta haaras oma pusavarrukate otsad peopesadesse ning kallistas Davey’t, tema pea toetus poisi õlgadele. Davey hoidis tüdruku peenest pihast õrnalt kinni ning tundis jälle tuttavlikku õunalõhna. Siis libises tüdruk ta käte vahelt välja ja tõmbus eemale.
„Sa oled ilus,“ ütles Davey kerge naeratusevarjundiga. Alice naeratas parema suunurgaga – ilme, mis Davey’le meeldis. Ta tundis liblikaid kõhus ning haaras Alice’i käe. Seejärel nägi Davey tüdrukut esimest korda punastamas ja naeratas tüdrukule nii õrnalt, kui oskas. Ta ei suutnud oma nägu enam kontrollida: vaid põgus pilk tema kõrval vaikselt astuvale tüdrukule venitas suunurki kõrgemale. Davey sättis oma sammud tüdruku omadega ühtima ning tundis end järsku kohmakana… Tunne, mida ta kunagi polnud tundnud. Poiss polnud end küll iialgi üle mõistuse graatsiliseks pidanud, aga nüüd tundus ta endale baleriini kõrval tatsuva gorillana.

Me kõndisime, ilma igasuguse sihtkohata, mööda äärelinna, ning jutustasime. Enda peredest, muusikast, ilmast, rahast, isegi surmast. Temaga oli nii lihtne rääkida, sest ei tekkinud vaikust. Üsna pea oli ta jälle tema ise – lobises, naeris.. Ja mina muigasin ja silitasin pöidlaga tema käeselga.
Nad lebasid teineteise kõrval pargimurul. Loojuv päike silitas õrnalt nende nägusid, kui nad silmi kissitades taevasse vahtisid.

„Laula mulle,“ ütles Alice peale pikka vaikust. Davey tõstis pea ning silmitses tüdrukut veidi.
„Mida?“
„Ükskõik,“ mõmises tüdruk ning sulges silmad. Davey mõtles hetke ja alustas siis oma lemmiklaulu.
„Seemed to stop my breath,
My hand on your chest, waiting to cave in
From the bottom of my…
Hear your voice again
Could we dim the sun and wonder where we've been?
Maybe you and me, so kiss me like you did
My heart stopped beating, such a softer sin…
I’m melting, I’m melting
In your eyes I lost my place
Could stay a while…
And I'm melting in your eyes
Like my first time that I caught fire
Just stay with me, lay with me now…”
Alice tõstis pea ja Davey vaikis.
„Sinu?“ küsis tüdruk vaikselt ning Davey raputas kergelt pead.
„Oleks see vaid nii… The Used.“
Alice noogutas.
„Ma pean minema,“ pomises ta siis ning tõusis. Ka Davey vedas end püsti ja nüüd vaatasid nad jälle teineteisele otsa.
„Millalgi jälle,“ ütles Alice vaikselt. „Ma tulen mingil hetkel linna.“
„Ma loodan, et varsti,“ ohkas Davey ning kallistas tüdrukut. Ta surus tüdruku juustesse kerge musi ja vaatas siis, kuidas Alice temast eemaldus. Seekord vaatas tüdruk mitu korda tagasi.

Tore. Nüüd ma tahan jälle hullult edasi!

Kugi esimesed kaks osa meeldisid rohkem.
Jääättka samas vaimus, tahaksin juba nüüd kohe edasi lugeda.

Armas. :)
See on jube vahva, et ta sinna klubisse esinema sai. Veab tal, et tal sellised ägedad sidemed on, et ta lausa stuudiosse minna saab.
Uhh. Meeldis. :)
Aga tahaks jubedasti teada, mis seal klubis siis toimuma hakkab!
UUUUUT!

Must love it! Hetkel on see minu lemmikjutt siin foorumis
Peaksin vist kirjutama mõistliku kommentaari, aga ei oska. Lihtsalt...edasi. Kiiresti palun

See on hea , tõsiselt .
Lugesin ka läbi , tubli olen . : d
Aga jaah , ai riiilli , riiilli laik it . : )
Uut , ? : )

Sorry, et nii kaua läks. :/ By the way, Patsy on suhteliselt koopia mu õest, ainult kõvasti ilustatud.

EITC, tänks, et parandasid. Ja tore, et meeldib. (:
Espada, kusjuures.. kolmas osa pole tegelikult mu lemmik, nii et ma mõistan.
spring, jaah. Tahaks ise ka selliseid sidemeid omada.
Prince Kirameki, wow, aitääh! :) Ja sorri veelkord, et ma nii kaua venitasin.
ThatsMe, tore, et meeldib. (:

4.
„Davey?“
Mille kuradi pärast ema mind suvevaheajal üles ajab? Ma vihkan seda kommet. Ta äratab mind kõige mõttetumate asjade pärast, nagu näiteks siis, kui keegi mulle helistab, mina aga olen mobiili elutuppa jätnud. Seda juhtub tihti.
„Davey, ärka üles, sulle on telefon.“
Tüüpiline.
Poiss haaras mobiili oma ema käest ning surus selle vastu kõrva.
„Halloo?“ mõmises ta uniselt.
Tegemist oli Henry Collinsiga Club Escapade’ist. Ta helistas, et asju üle täpsustada, ja Davey andis endast parima, et mitte väga „äsja ärganud“ tunduda. Kui kõne viimaks lõppes, vajus Davey uniselt padjale tagasi. Und aga enam ei tulnud, seega ajas ta end peatselt püsti. Mõeldes, mida teha, helises tema telefon jälle.
„Davey, palun päästa mind. Ma olen Patsy’ga kahekesi kodus… Mu pea juba valutab temast,“ hüüatas Anthony niipea, kui Davey oli telefoni vastu võtnud.
„Simulant,“ vastas Davey, kuuldes parima sõbra lõbusat hääletooni, mis kuidagi peavalule ei viidanud. „Ronige siia, mu ema mind nagunii enne välja ei lase, kui ma olen oma toa korda teinud.“
„Me läheme Davey juurde,“ ütles Anthony Patriciale. Davey turtsatas, kuuldes teiselt poolt kahehäälset juubeldust – ta meeldis Patriciale sama palju kui pisiplika temale. Anthony lubas, et nad on veerand tunni pärast kohal.
Davey pani telefoni taskusse ning astus peegli ette. Tema mustad juuksed olid lootusetult sassis ja ees totaalne padjanägu, helesinised bokserid, poisi ainus kehakate, olid kirss tordil.
Kümme minutit hiljem nägi poiss palju parem välja. Ta oli selga tõmmanud musta T-särgi ning selle peale valge dressipluusi. Allpool olid rohelise-valgekirjud põlvpüksid. Ta pani telefoni taskusse ja heitis pilgu oma sassis toale. Ees ootas mitu tundi tööd.
„Damn,“ ohkas ta.
Uksekell katkestas poisi mõtted. Ta kiirustas esikusse ja avas ukse.
„Davey!“ hüüatas Patricia kohe ning hüppas poisile sülle. Tema blondid juuksed – sama tooni nagu ta vennal – olid lokkis. Ilmselt oli ema talle punupatsid pähe teinud.
„Hei, Patsy! Kas Ant vihkab sind tõesti nii väga?“
Davey naeris, kui tema parim sõber talle keelt näitas, ning astus tagasi, et poissi sisse lasta. Patsy istus tal kindlalt süles.
„Ma loodan, et teil on huvitav mu koristamist jälgida,“ teatas ta ja asus oma toa poole kõndima.
„Mina tulen appi,“ kuulutas Patricia otsemaid.
„Jaah, sinust on ju nii palju abi,“ pööritas Anthony silmi.
„On,“ vastas Patsy siiralt. Temal polnud sarkasmist veel aimugi.
„Lapsed, ei riidle,“ segas Davey vahele, mille peale Anthony talle ülevalt alla vaatas, kulm kergitatud.
„Sina pole ju issi,“ torkas Patricia vahele. Poisid naersid ja suundusid Davey tuppa.
„Mida sa siin teinud oled?“ küsis Anthony ning lõi plastpudeli jalaga eemale.
„Elanud,“ ohkas Davey ja pani Patsy põrandale. Tüdruk jooksis otsekohe nurka, kuhu poiss oma prügi, eriti taarat, korjanud oli ning küsis, sinised silmad üllatusest pärani:
„Davey, kas sul prügikasti pole?“
„Ütle mulle, kuidas sa saad tema kohta midagi halba öelda?“ küsis Davey Anthony’lt ja suundus tirtsule järgi.
„Ei ole jaa, aga teises toas on. Sa võid mulle appi tulla, kui sa tahad. Võta need pudelid näiteks…“
Patsy on kõige armsam nelja-aastane, keda ma tean. Täiesti siiras, hästi kasvatatud, aga samas üle mõistuse naljakas. Anthony’ga tegelikult täiesti ühesugune. Pole ime, et…
Okei, ma ei hakka meie suhet lahkama. Natuke liiga piinlik.
Siiski ei pääsenud Davey sellest. Kui ligi kaks tundi oli möödunud ning Anthony, kes oli õe ja sõbraga peaaegu kohe liitunud – ime, sest tavaliselt vihkas ta koristamist – silus parajasti Davey voodi katet, mida ta hoole ja armastusega viis minutit paika pannud oli, küsis Patricia üllatunult:
„Davey, miks sa vennale musi teed?“
Anthony silmitses õde „mis-pagana-jama-sa-ajad“-pilgul, Davey aga astus Patsy juurde. Tüdruk oli riiulist raamatute tagant leidnud tillukese albumi, mida ta lehitses. Selle roheliste kaantega asjakese oleks Davey ka toa teisest otsast ära tundnud. Ta kutsus Anthony, kes lähemale sammus ja albumisse pilgu heitis.
„Meie?“ küsis ta nüüd, ilme pehme ning nägu oluliselt roosam kui enne.
„Meie,“ vastas Davey talle ja haaras Patsy koos albumiga endale sülle. Nad istusid voodile ning vahtisid sõnatult pilte. Üks pilt järgnes teisele, aga nad olid alati ühesugused. Teineteisega huuli- ja ilmselt ka keelipidi koos.
„Davey, miks sa vennale musi teed?“ kordas Patsy oma küsimust.
„Vaata… Me oleme lihtsalt kõige paremad sõbrad ja sõbrad võivad ka mõnikord musi teha,“ seletas Anthony rahulikult. Patsy seedis vastust veidi aega.
„Aga mina pole näinud,“ ütles ta lõpuks, kulm armsalt kortsus.
„Sest venna tahab nüüd Ashley’le musi teha. Ashley läheks kadedaks, kui venna Davey’le musi teeks,“ ütles nüüd Davey, olles näost sama punane nagu Ant.
„Ashley on siis ju kadekops,“ tegi Patsy asjast omad järeldused ning mõlemad poisid naersid selle peale, pisarad silmis.

Oooh.
Nii mõnus oli lugeda.
Enne värisesin üle mõistuse, aga nüüd on juba parem.
Tore jutt, noh!
Davey ja Anthony on tõsiselt nii kuradi armsad, et pisar tuleb silma.
Patsy ka. Vist.
Ohjah.
Midagi mõistlikku ma rohkem siia kirjutada ei oska.
Seega uuut !

*juubeldab ja naerab*
Irwirwirw, lapsesuu ei valeta. Ashley on kadekops xD
Väga-väga-väga meeldib. Ma ei saa aru, kuidas sa suudad nii laheda stiiliga kirjutada. Väga viis

Ma olin nagu väga-väga-väga vaimustunud, kui ma nägin, et uue osa teemasse on Liina poolt postitatud!
Hei, lihtsalt armastan seda juttu vägaväga.
Ülihea!
Lõpp oli niiii armas. (L)

I suck. Nagu.. Kas on üldse laisemat kirjutajat olemas?

Anyways.. Aitäh-aitäh-aitäh. :*

Aga nüüd uus osa.. Love it or hate it, siin läheb asi huvitavaks.

5.
Rohkem me sellest ei rääkinud, aga ma olin veel pikalt näost roosakas, samamoodi Ant. Igal juhul avastas Patsy varsti mu kitarri ja plõnnis seda niikaua, kuni Ant’i kõrvad üles ütlesid. Ta haaras plikatirtsu sülle ning tegi ettepaneku koju minna. Patsy oli sellega imekombel nõus.

„Õhtul linna peale lähme?“ küsis Anthony botaseid jalga ajades. Patricia tiirles tema jalgade ümber ja laulis mingit enda väljamõeldud laulu.
„Okei. Ma tulen kaheksa ajal sinu juurest läbi.“
Anthony noogutas nõusoleku märgiks, haaras õel käest kinni ning nad lahkusid, peatudes umbes iga kahekümne sammu tagant, kui Patsy Davey’le lehvitada tahtis.
Lõpuks astus Davey oma tuppa, lükkas roheliste kaantega albumi tagasi raamatute taha ja heitis hindava pilgu oma toale. See oli peaaegu perfektses korras ning poiss naeratas.

Anthony ja Davey istusid Nathani – ehk Nate’i, nagu poiss end kutsuda lasi, sest vihkas oma pärisnime – korteris ning ajasid juttu. Arvuti kõlaritest kostus Katy Perry „Hot N Cold“, millele tüdrukud, kes kambana toanurgas istusid, kaasa laulsid. Poisid olid eranditult kõik joonud, kes rohkem, kes vähem, ja jutustasid valjuhäälselt.

Terve seltskond oli kohal. Nate, Connor, Craig, Brandon. Ja muidugi Cheryl, Marie,
Beth ja Colleen. Nate oli juukseid värvinud – endisest tumeblondist oli saanud šokolaadpruun. Connor oli pikk ja blond, nagu ikka. Ta nägi ülihea välja. Ka Craig oli kuradi kena. Ta mustades juustes oli üks erkroheline triip, mis harmoneerus tema T-särgiga. Samuti oli ta endale huuleneedi teinud. Brandon, kes oli täiesti „sirge“, nägi tavalisem välja. Tal olid ikka need tumepruunid juuksed ja umbes sama tooni silmad.. Ma jumaldan pruune silmi.
Cheryl, Brandoni tüdruk, nägi välja nagu ikka. Kerge oranži varjundiga blondid juuksed, sinised silmad… Ausalt öeldes ei midagi erilist. Colleen, Connori kaksikõde, oli oma vennaga peaaegu täpselt ühte nägu. Vaid tüdruku pikad juuksed eristasid nende nägusid. Marie ja Beth, õed, olid jällegi täiesti erinevad. Marie, vanem õde, oli blond ning tibilikum, Beth oma mustade juuste ja ma-ei-tea-kui-mitme neediga oli tema vastand. Ja ometi olid nad mõlemad täitsa kenad.

„Kusjuures, ta on muidu jumala äge tšikk, ainult et ta lobiseb kogu aeg. KOGU AEG, päriselt. Mul on nii kopp ees temast,“ kaebles Nate, kes oli juba kolm kuud lubanud, et ta läheb oma tüdrukust lahku. Seda ei uskunud nüüdseks enam keegi.
„Vaata, kui tüdrukud ei sobi, siis tuleb poisid ette võtta,“ seletas Craig valjusti ning pani nagu muuseas käe ümber Davey õlgade. Poiss punastas korraks, aga siis jätkas mängu ning ronis Craigile sülle ja pani õllepudeli lauale. Craig võttis tal kätest kinni ja tõmbas Davey endale lähemale. Tema silmades oli midagi metsikut, mis Davey’t natuke kohutas.
„Keegi suitsule tuleb?“ küsis ta ning ajas end püsti. Craig tõusis samuti ja astus Davey järel esikusse. Teised lamasklesid edasi, seega ilmselt ei viitsinud nad tulla.
Davey tõmbas pakist sigareti ning süütas selle. Ta istus trepile ja tõmbas esimese mahvi.
„Sul on keegi?“ küsis Craig vaikselt.
„Mmm… Otseselt mitte. Üks tüdruk on viimasel ajal lähedaseks saanud, aga me ei käi.“
„Hmm,“ vastas Craig ning ohkas. Ta vaatas Davey’le pikalt otsa. Poiss silmitses teda ja pani lõpuks käe ümber tema õlgade. Esialgu sõbramehelikult.
„Ja sul?“ küsis ta.
„Just läksin Blake’ist lahku.“

Blake ja Craig olid tükk aega koos olnud. Nad olid üliarmas paar ning teadmine, et ka kõige tugevamad liidud purunevad, kohutas mind.

„Miks?“ küsis Davey.
„Ta leidis endale tüdruku,“ üles Craig murtud häälel. Ta oli lõbusal fassaadil haihtuda lasknud ja oli nüüd kurb ning mõtlik.
„Kõik saab korda.“ Davey peaaegu sosistas need sõnad ning nihkus Craigile lähemale. Viimane vajus Davey õla najale ja pani enda käe sõbra piha ümber.
„Ma tean, aga valus on ikka.“
„Mõistan,“ ohkas Davey ning silitas Craigi selga.

Sellel hetkel tundus kõik nii perfektne. Craig oli alati pisut emotsionaalsem olnud kui mina ja mulle meeldis inimesi lohutada, mis sest, et ma ise palju tihemini trööstimist vajasin. Craig oli omadega katki – ta lihtsalt istus, sigaret käes, ning ohkas aeg-ajalt. Ma teadsin, et ma pean midagi tegema. Alkoholist mõjutatud ajuga ei tulnud midagi paremat välja, niisiis haarasin ma Craigil õrnalt lõuast ning suudlesin teda.

Kui poisid üksteisest eemaldusid, vajutas Craig koni vastu treppi ning viskas selle siis hooletult minema, sama tegi ka Davey. Nad astusid kõrvuti tuppa tagasi ja Davey teatas seltskonnale, kes neid huvitatult vahtis:
„Ma lähen panen ta magama.“
Nad lebasid veidi aega külalistetoa voodil. Craig vahtis lakke ning Davey poissi enda kõrval. Lõpuks tõstis Craig pea ja suudles sõpra uuesti. Davey sasis tema juukseid ning silitas lohutavalt tema selga.
„Davey, ma tahan,“ pomises Craig. Davey mõistis teda.
„Kuule, ma ei kasuta sind ära, eks? Sa oled maani täis. Kaugemale ei lähe,“ ohkas ta vaikselt, surudes maha soovi põhimõtted pikalt saata ja võimaluts kasutada. Seinad võisid vabalt paberõhukesed olla ja ta ei tahtnud hiljem häbeneda.
„Mh,“ ütles Craig ainult ning üritas kätt Davey pluusi alla ajada. See tal peale lühikest üritamist ka õnnestus. Davey, kelle piirid õige ja vale vahel ähmaseks muutuma hakkasid, suudles sõpra vastuseks veel kord.

Kaugemale asi siiski ei läinud. Ma olin omadega veel piisavalt okei, et end tagasi hoida. Siiski ei suutnud ma ennast Craigist eemale tõmmata. Ma silitasin ta juukseid ning suudlesin teda, kuni ta magama jäi. Siis võtsin ma tal ümbert kinni ja sulgesin samuti silmad.

Gosh, why do I love it?
See on lihtsalt ülim!

Päriselt nagu. Iga osa, mille sa kirjutad, on nagu ülivärskendav ja hea lugeda! Tõsiselt-tõsiselt vinge.
Edasi onju ja ruttu!

*BIGGESTFAN*

AWWW. Lihtsalt nii armas Selle kohta ei saagi midagi muud öelda
Vaata, laiskvorst, et sa järgmise osa kiiremini valmis kribad, muidu kraabin ma oma arvutilaua auklikuks

Armas. Kõik teised võtsid sõnad suust ära.
Lihtsalt... mõnus. Mõnus, mõnus, mõnus oli seda lugeda. Selline rahulik tunne püsis sees kohe. :)
Aga edasi tahan ka.
Seega UUUUT! =)