More Than Needed [#36]

Niinii.

Aitäh kõigile. :*** Nii hea, et kellelegi meeldib. (:

6.
Ärgates võttis natuke aega, et mõista ja meenutada, miks Craig mu kaisus oli. Ta laiutas natuke, hingas vaikselt ning hoidis mul kõvasti ümbert kinni, teine käsi rusikasse pigistatud. Ma muigasin ning silmitsesin teda, julgemata tõusta, kuna oleksin ta kindlasti äratanud.

Veidikese aja pärast avas Craig silmad. Uniselt põrnitses ta Davey’t ning tõusis siis tõsiselt istuli.
„Ma olin eile õhtul täielik idioot, eks?“ küsis ta hetke pärast.
„Ei olnud, väike nõrkusehetk lihtsalt,“ vastas Davey ja naeratas sõbrale julgustavalt. Craig ohkas.
„Aitäh,“ sosistas ta ning lahkus toast. Ka Davey tõusis ja astus elutuppa. Anthony ja Nate jõid mahla ning silmitsesid Craigi, kes endiselt tõsisel ilmel nende kõrvale istus. Siis märkas Ant ka oma parimat sõpra.
„Hommik, D! Kuidas magasid?“ küsis ta rõõmsameelselt. Kui ta poleks näinud, millises seisus Craig oli, oleks ta midagi narritavat küsinud, aga nüüd hoidis poiss end tagasi.
„Normaalselt,“ venitas Davey ning vajus Anthony kõrvale istuma.
„Su telefon helises mingi aeg. Ma ei vaadanud, kes see oli,“ teatas Nate.
„Mingi aeg? Mis kell on üldse?“
„Pool kaksteist.“
Davey kergitas kulmu ja haaras kapiservalt oma telefoni. Tõepoolest, ekraanil seisis „1 vastamata kõne“.

Alice!
Minust käis läbi mingi jõnksatus ning nägu kiskus iseenesest naerule. Kõhus muutus õõnsaks, aga mitte nii, nagu sõidaks ma ameerika raudteel, vaid kuidagi teistmoodi… Paremini. Muidugi helistasin ma talle tagasi.

„Hei,“ tervitas reibas tüdrukuhääl Davey’t. „Magasid?“
„Jep. Mis räägid mulle?“ mõmises Davey naeratades.
„Ma olen laupäeva õhtul linnas.“
„Päriselt? Mis kell jõuad?“
„Kuskil veerand kaheksast.“
Davey pidi juba juubeldama – see tähendas, et ta sai mitu tundi tüdrukuga omavahel olla – aga siis meenus talle esinemine.
„Mul on laupäeval kell kaheksa live,“ sõnas ta, endine entusiasm peaaegu kadunud. Alice oli aga endiselt ülirõõmus.
„Päriselt? Lõpuks näen ma sind laval ka!“ hüüatas ta. Davey ohkas:
„Laupäev võiks ruttu tulla. Täna on alles mingi teisipäev, täiesti masendav.“
„Mhm, kergelt igatsen sind juba,“ ütles Alice nüüd vaikselt ning pisut ujedalt.
„Ja mina sind,“ tunnistas Davey otsekohe. Anthony silmitses teda naeratades.
„Okei, ema tahab mind tööle rakendada, ma lähen. Näeme laupäeval,“ ohkas Alice.
„Okei. Näeme,“ vastas Davey ja pani telefoni taskusse.
„D, kas teeme minekut?“ küsis Anthony, kes lausa põles uudishimust.
„Okei, A,“ matkis Davey teda. Talle käis närvidele, kui teda eesnime esitähega kutsuti, samavõrd vihkas seda Ant. Nüüdki tegi Anthony grimassi ja ajas end püsti.
„Nate, me liigume. Kui midagi veel korraldad, anna teada. Täiesti mõnus olemine vahelduseks klubidele ja muudele läbudele,“ ütles poiss, haaras Davey’l käest ning nad astusid uksest välja.
„Mis Alice rääkis?“ küsis Anthony niipea, kui nad tänaval kõndisid.
„Ta tuleb laupäeval linna,“ pomises Davey vaikselt.
„Escapade’i?“
Davey noogutas.

Tuju hakkas, ilma igasuguse nähtava põhjuseta, ära vajuma. Mingi veider igatsus – teadagi, kelle järele – piinas ja kiskus meeleolu alla. Ma kõndisin Anthony kõrval tema poole, kallistasin teda kergelt hüvastijätuks ning suundusin siis koju.
Oma tuppa jõudmise ajaks oli ka üksindus oma töö teinud ning ma tundsin ennast tõeliselt halvasti. Ma oleks Alice’it enda kõrvale tahtnud. Püüdsin endale selgeks teha, et olen teda ainult kaks korda päriselt näinud ja seega ei peaks armunud olema, aga see ei aidanud. Me olime juba neli kuud tagasi suhtlema hakanud ja juba siis oli ta tore tundunud.
Davey kiunatas tahtmatult. Kõik vestlused, Alice’i poolflirtiv jutt ja ühised naermised tulid meelde. Valu rinnus muutus peaaegu talumatuks.

Poiss haaras laualt sülearvuti. Kiiresti avas ta tühja tekstidokumendi ja asus trükkima. Sellest pidi saama aeglane akustiline ballaad.

Nüüd tundus mulle, et „toredast“ saab midagi rohkemat.

Urr, miks midagi pikemat polnud? Iga kord kui ma näen, et sellel jutul on uus osa, siis on tuju kohe laksti parem.

Aaga hea osa oli sellegi poolest. Mis siis, et Alice ei meeldi mulle väga. xD Ta on Davey jaoks liiga... ma ei teagi. Davey on nunnu lihtsalt.

Edasi tahan megaltt, palun tee mulle see teene ja pane vähemalt neljapäeval uus osa, sest pärast eesti keele eksamit on tõega sellist nunnudusedoosi vaja onju. *HEART*

Kui ma homme kirjutada viitsin. Mul ka esta eksam neljapäeval, siis küll e i viitsi... vist. Ma loodan küll, et neljapäeval saab uue.

Ja aitäh. :*

Ooo, edu sulle :)
Eesti keele eksam on veel kerge
Ise sain viie. Loodan, et sul läheb hästi

Kirjandiks selle fiki lühiversioon raudselt ? Ma küll tahaks lugeda.
EDU JA TÄNKSUD, KUI TEED NIIIII, et neljapäeval saab!

MA ARMASTAN SEDA JUTTU !
Uut tahan, kohe!

Vägev.
Tore, et ta armunud on. Armunud on nii tore olla! xD
Hihihihiii...
Ei, aga väga-väga-väga-väga mõnus osa oli.
Nii meeldib! :)
UUUUT!


Ja edu eksamil kaa !

Ja nii see armastus tulebki xD
Lihtsalt üliarmas :) Ma käin nüüd arvatavasti pool õhtut totaka naeratusega ringi
Uut!

Kiitke mind nüüd, hakkama sain! (:

Aitäh ka kõigile, kes kommenteerida viitsivad. :*****

7.
„Sa oled hale,“ ütles Davey enda peegelpildile järgmisel hommikul.

Ma nutsin ennast magama. Pole tore. Nüüd oli mul ees totaalne padjanägu, riided olid magamisest kortsus ja silmad punased. Paha tuju polnud kusagile kadunud ning ma tahtsin kuni laupäevani magada. Selle asemel otsustasin end internetiavarustesse sukeldada ja aega parajaks teha. Kuni laupäevani. Või siis ka mitte.

Davey trummeldas sõrmi vastu sülearvuti klaviatuuri. Hetke pärast trükkis ta enda parooli ning silmitses närvilise, aga väsinud pilguga ekraani. Kiire klõpsuga avas ta MSNi ja logis sisse. Alice’it polnud. Tuju kukkus veel paar pügalat ning Davey otsustas kitarri uuesti kätte võtta, et eelmisel õhtul tehtud lugu viimistleda. Ta vajutas arvuti kaane kinni.
Kümme minutit hiljem lebas ta jälle nuttes voodil. Sõnad tegid talle haiget – tuletasid meelde tüdrukut, kellele laul oli loodud.

Ma olen nõrk, eks? Ma nutan tihti, ma tean. Ma ei tea, miks, aga kõik lihtsalt mõjub mulle nii. Iga tähtsusetumgi asi võib mind vabalt nutma ajada ja ma vihkan seda.

Telefonihelina peale ajas Davey end lootusrikkalt püsti. Kohe oleks ta tahtnud voodile tagasi vajuda. Anthony jaoks ei olnud tal hetkel tuju.
„Hei!“ hüüdis Ant rõõmsameelselt.
„Hei.“
„Misteeeed?“ venitas sõber sama õnnelikult kui enne.
Davey kortsutas kulmu. Kõige parema meelega oleks ta kõne lõpetanud ja omaette olnud, aga siis oleks Ant kolme minutiga tema juures olnud.
„Suht midagi… Vaikselt masen siin,“ ohkas poiss hetke pärast. Kui parim sõber talle õlga pakkus, siis miks mitte selle najal natuke nutta?
„Miks?“ saabus Anthony’lt kohe tõsine vastus.
Üks tema parimaid omadusi. Niipea, kui ta näeb, et keegi on kurb, muutub ta kaastundlikuks ja heaks. Mitte haletsevaks(!), vaid lohutavaks.

„Pubekaprobleemid… Alice’it tahaks, aga ta tuleb alles laupäeval linna. Ma ei tea, mida ma teen niikaua.“
Ant vaikis pikalt. Davey peitis pea kätesse. Lõpuks üles Anthony julgustavalt:
„Hun… Ma tean, mida sa tunned. Tule siia, teeme koos midagi… Ära üldse muretse, kõik saab korda. Kõige tähtsam, ära rohkem nuta.“
Mässaja, nagu ma olen, hakkasin ma otsekohe uuesti pisaraid valama. Lõpuks lubasin ma tema juurde minna. Ant tundus naeratavat.
„Hei, pisike!“ tervitas Ant oma sõpra ning kallistas teda julgustavalt. Davey ohkas ja istus Anthony voodile. Voodi omanik pani sülearvutist muusikat ning istus tema kõrvale.
Natuke aega olid mõlemad vait. Davey silmitses tuba, mille iga nurka ta peast teadis. Kreemikasvalged seinad – kõik peale ühe, mis oli maast laeni postreid täis –, kiiskavvalge lagi, roheline vaip, mille karvade vahele Anthony oma varbaid suruda armastas, punane ülipehme diivan, kaks musta kott-tooli nurgas, kirjutuslaud, selle kohal aken, mille ees seisid vaibaga ühte tooni kardinad, pudi-padi riiulitel…
„Tahad midagi?“ küsis Anthony lõpuks.
„Unerohtu. Midagi, mis mind laupäevani koomas hoiaks,“ vastas Davey surmtõsiselt.
„No kuule… Asi pole üldse nii hull. Ma igatsen ka Ashley’t, üsna tihti, aga kõik saab korda.“
„Ma tean, aga lihtsalt… Tuju on nii nullis, kui olla saab.“
Ant haaras parimal sõbral õlgade ümbert kinni.
„Davey… Sa ei tea, kui väga ma tahaks midagi asjalikku öelda… Ma lihtsalt ei oska.“
„Sa ei peagi. Ma saan hakkama. Kuidagi,“ ohkas Davey ning peitis pea kätesse. Siis mõmises poiss:
„Jooks ennast sodiks, aga mul pole absoluutselt isu.“
Ant tõmbas sõbra endale veel pisut lähemale. Davey toetas pea tema õlale ja ohkas veel kord. Nüüd aga vajusid tema rasked silmalaud kinni ning ta uinus peaaegu kohe.

Ma ärkasin kell neli telefonihelina peale. Ant istus minu kõrval sülearvuti ees ja ulatas mulle mu mobiili, ise samal ajal muiates. Minu lootused hüppasid lakke ning ma ei pidanud pettuma – ekraanil säras nimi, mida seal näha tahtsin.
„Alice!“
Ant kadus taktitundeliselt teise tuppa, mulle enne kergelt naeratades.

„Kuidas sul läheb?“ küsis Alice pisut murelikult.
„Nüüd juba hästi, endal?“ üritas Davey teemat endalt kõrvale juhtida. Ta ei tahtnud, et Alice teaks, millises seisus poiss olnud oli.
„Mul… Nüüd juba hästi,“ vastas tüdruk.

Ta naeratas, ma tundsin seda. Seda mängu olime me tihti mänginud – tema kasutas minu lauseid ja vastupidi. Vahel ütles ta keset mingit teemat midagi, millest olime juba ammu rääkinud ning me naersime. Lihtsalt… naersime.

„Ootad laupäeva?“ küsis Alice lootusega hääles.
„Ja kuidas veel,“ ohkas poiss ning vajus selili voodile.
„Mina ka… Loen tunde põhimõtteliselt.“ Tüdruk tundus peaaegu õnnetu.
Davey heitis kiire pilgu kellale ning arvutas.
„76 tundi veel.“
Alice turtsatas.
„Täpselt. Davey, ma igatsen sind.“
„Ja mina sind,“ ohkas poiss ning tõmbas vaba käega üle näo. Mõlemad vaikisid pikalt.
„Okei… Ma lähen. Näeme laupäeval,“ teatas tüdruk lõpuks.
„Näeme,“ ohkas Davey ja oli valmis juba kõnet lõpetama, kui Alice ütles:
„Davey, sa oled mulle kallis.“

Aju oli hetkeks täiesti tühi. Misasja ta öelnud oli? Mina? Talle kallis? Päriselt? Tuju oli järsku laes.

„Alice, sina mulle ka… Väga kallis.“
„Okei… Tšau.“
„Tšau.“
Davey ajas end istuli, pani telefoni enda kõrvale ning vahtis enda ette, üritades juhtunut endale selgeks teha. Ta pani Anthony’t alles siis tähele, kui poiss tema kõrvale istuma prantsatas.
„Kuidas oli?“ küsis poiss Davey’lt.
„Ma olen talle kallis,“ ütles poiss ainult ja tema suu venis laiaks naeratuseks.

Oh, Liinakallis:*
Seeonnagu SUPER ju.:)
Niiväga meeldib see osa.
Kuigi see on siuke..suht kurb.Lõpp omab ära ikkagi. (10 peatüki lõpp eriti:D)
Ohh, osa tahaks.Täiega.
Anekas oled, hun. :)

Jaa, mulle ka meeldib, milline Davey iseloom on. Selline erakordselt nunnu lihtsalt.
Ma ei jõudnudki eile lugeda seda osa. Ja täna ma lugesin nagu üliaeglaselt, et seda kauem jätkuks. Seega, palun, kas sa saad ruttu edasi kirjutada? Mina niii nii väga tahan.

Kuigi. Mulle ei meeldi Alice endiselt. xD Millegipärast.
Ant on armas jällegist. Südamed nende poiste pihta minu poolt!

Ülihästi, kaasahaaravalt kirjutatud. Palun postita ruttu onju.

How sweet. (A)(A)(A)
Mulle nii meeldib see jutt.
Uut! ^^

Megasuur awww, Davey on lihtsalt nii armas.
Olen EITC-iga täiesti nõus, see, et ta nii emotsionaalne on, sobib talle väga hästi
Jään uut osa ootama

Pidin eile üles panema, aga tervislikel põhjustel jäi ära. Siin ta on. (: Ja mulle nii meeldib, et teile meeldib. Tuju teeb heaks. :***

8.
Päevad olid nagu udu. Ma lasin maailmal endast mööda voolata ja sellele võimalikult vähe tähelepanu pöörata, välja arvatud hetked, mida Alice’iga jagasin. Pisikese sepitsemise abiga suutsin ema veenda, et Alice on ohutu ja mul lubati ta laupäeva ööks minu poole tuua. Samuti sai Alice hakkama oma vanemate lunimisega ning lõpuks oli kindel, et laupäeva öö veedab ta minu juures. Minu toas. Minu kõrval?

*

„Kuidas ma välja näen?“ küsis Davey. Anthony, kes ta taga seisis, silmitses teda, kulm kergitatud.
„Sa oled maailma kõige ägedam rokkstaar üldse, usu mind,“ vastas ta sõbra küsimusele. Davey heitis viimase pilgu peeglisse. Tema mustad juuksed turritasid igas võimalikus suunas ning silmad olid lainerijoonega ümbritsetud. Poiss oli selga pannud valged teksapüksid ja hallika pusa, mille alt paistis must T-särk. Jalas kandis ta musti ketse. Kitarr ootas voodil, samal ajal kui selle omanik end veel viimistleda püüdis.
„Kuule, tule nüüd,“ ohkas Anthony ja haaras Davey’l käest. Viimane jõudis veel kitarrikoti haarata ning kadus siis uksest välja.
„Ma olen närvis. Haigelt närvis,“ pomises Davey autos. Anthony naeris ja keeras sujuvalt ümber nurga.
„Sa saad hakkama. Kujutle, et nad on aluspesus… Ei, see on klišee… Kujutle, et nad on ilusad mustade tukkadega poisid.“
„See ajaks mind veel rohkem närvi,“ turtsatas Davey.
„Pipar oled… Kujutle siis, et sa esined saalitäiele minule.“
Mõlemad naersid ja siis keeras Anthony juba Club Escapade’i ette.
„Fakk!“ hüüatas Davey ning klammerdus kitarrikoti külge. Anthony naeris ja astus autost välja.
Club Escapade polnud kaugeltki mingi tümpsuva muusika paradiis. Tegemist oli rokiklubiga. Maja oli paar aastat tagasi korda tehtud ning selle sinakad seinad olid piinlikult puhtad. Ehitis oli ühekorruseline, mis tekitas hubasuse tunde. Klaasustel oli hiigelsuur kleeps klubi logo ja nimega. Nendest ustest poisid nüüd sisse jalutasidki.

Sellist lavanärvi polnud mul veel kunagi olnud. Ma olin haiglaselt närvis, olenemata soovist maha rahuneda. Lisaks kõigele oli mul peaaegu poolteist tundi aega, et end totaalselt hulluks ajada.

„Tere, Davey! Kitarri ja riided võid taha viia, näed, uks on seal. Tehnika saab kuskil kümne minuti pärast paika, siis võid tulla soundcheck’i tegema,“ hüüatas klubi omanik Henry Collins, kui Davey häbelikult ukse juurde seisma jäi. Anthony juhtis ta õigesse kohta ning potsatas tema kõrvale diivanile istuma.
„Saad siin kümme minutit hakkama? Ma lähen toon tüdrukud ära.“
„Ma ei ole imik, ma olen lihtsalt närvis. Saan, mine,“ pomises Davey. Mida varem Ant läks, seda parem… Seda rutem jõudis ta tagasi. Koos Alice’iga.
Just siis, kui Davey pidi oma kitarri lavale viima hakkama, astusid kauaoodatud sõbrad uksest sisse. Alice tormas otsemaid Davey juurde ja hüppas talle kaela. Ligi minuti seisid nad nii, siis tõmbus poiss eemale.
„Tuled kaasa?“ küsis ta Alice’ilt. Tüdruk noogutas agaralt ning seepeale haaras Davey tal käest.

*
Ma olin hulluks minemas, kui uksest välja piilusin. Saalis võis vabalt paarsada inimest olla. Kõndisin närviliselt edasi-tagasi, kontrollisin veel kord kitarri häälestust ning trummeldasin sõrmedega vastu põlvi.
„Davey, põhimõtteliselt võid minna,“ ütles Henry ukse vahelt ja ma sain paar südameatakki. Ant ja Ash ajasid end püsti ning kallistasid mind. Siis suundusid nad rahva hulka, jättes mind Alice’iga kahekesi.

„Sa saad hakkama,“ ütles Alice poisile vaikselt.
„Ma poleks selles nii kindel…“ pomises Davey talle vastu. „Ma olen lihtsalt liiga närvis.“
Alice muigas ujedalt. Ta tõmbas poisi veel viimaseks kallistuseks lähemale ning ootamatult leidis poiss oma huuled tüdruku omade küljest.

Kogu veri, mis minus leidus, voolas pähe, vähemalt nii tundus. Maailm jäi seisma, aeg peatus. Ma ei suutnud uskuda, et Alice mind suudleb. Igasugune närv oli kadunud. Nüüd tahtsin ma lavale minna.

Hubasuse tunde asemel oleks võinud olla lihtsalt hubase tunde.

Ja kui Davey sai paar südameatakki, siis ma naersin. Nii armas.

Igatahes, tore osa oli. Ant on aww. Tegelt ka, I looooovvvee him. xD

Igatahes. Jah. LÜHIKE OLI! Nagu, edasi! Ja kiiremas korras. Sellepärast, et mulle meeldib väga ja mina ütlen, et see on ülihea ja üliilus ja ma ootan juba, mis Davey'st saab. Mulle ei meeldi juttude peategelased tavaliselt. Mõnes olukorras vähemalt mitte. Aga siin on Davey koguaeg nii musi olnud, et. AGH, ARMASTAN NAGU ONJU!!!

Davey närvitsemine oli niiiiii lahe
Tore, et tal Alice'iga hästi läheb, nad on koos nii armsad :)
Esinemise kirjeldus võiks olla hästi pikk ja lahe
Ootan ikka ja jälle uut osa

Ma... ma ei oska enam midagi lisada.
Lihtsalt... armas. Davey ja Alice ja... ja Ant ja... ma ei tea, terve jutt on armas !
Armas !
Ja nii meeldis. :)
Uhh.
UUUUUT!

Issand jumal.

Ma tegin midagi kohatut. Ma lugesin jutu läbi!

Ja ma jumaldan seda! Nagu, pole saanud kunagi lugeda geijutukest, aga see siin on überalles!

KÄHKU UUT!

*BIGFAN*

TEIE olete armsad. (:
Ma lugesin neid kommentaare siin ja selline kirjutamise isu tuli.. Paar päeva olen natuke teisi asju kirjutanud [vb panen siia ka millalgi, kui teil geidest veel kõrini pole ja te inglise keelt lugeda viitsite ja mul mark ei hakka.. Selle koha peal võib arvamust avaldada selle asja kohta. ].
Ma hästiväga loodan, et täna saab uut osa. (:
*hugs everybody*

Topeltpost, aga pole vast hullu.
Aitähaitäh veel kord. (:

EDIT: Parandasin ühe väikese vea (tänks, Ketsu.) Ja ma lihtsalt pidin mainima, et Alice on nõme. Küll te varsti näete.

9.
Alice tõmbus Davey’st eemale ning naeratas ujedalt. Enne kui Davey midagi öelda jõudis, oli ta juba uksest väljas. Poiss seisis veel hetke keset ruumi, süda rinnus pekslemas, aga astus siis treppidest üles ja hüppas lavale. Rahvas plaksutas ning prožektori valgus tahtis pimestada. Davey haaras kitarri ning pani selle kaela.
„Tere!“ hüüdis ta mikrofoni ja publik juubeldas.
„Mina olen Davey Tyler. Minu esimene lugu kannab pealkirja „Piece Of Heaven“.
Edasi vallutas adrenaliin Davey meeled ning poiss ei pannud õieti tähelegi, mida ta laval tegi. Üksteise järel laulis ta oma laule ja nautis rahva imetlevaid pilke, iseäranis ühte kindlat silmapaari. Ta mängis hullumeelselt, kontrollimata, kuhu näpud sattusid, ent mingil moel mõistes, et kõik on hea.
Alles enne viimast laulu jõudis poiss maa peale tagasi. Lõpulugu oli rahulik ning vaikne. Davey haaras lava servast tabureti ja istus sellele. Kitarri kõla akustiliseks muutnud, ohkas ta hetke, vaatas Alice’ile silma, naeratas ning tõmbas mikrofoni endale lähemale.
„See laul sündis täielikus mustas augus. Ma isegi ei mäleta, kuidas see lõpuks valmis sai, aga kuidagi siiski. Alice, see on sulle.“
Davey sulges silmad ja sõrmitses kitarri. Laul oli talle pähe kulunud ning seega ei tekkinud mingit probleemi. Davey naeratas kergelt ja mõtles tüdrukule, kellest laul rääkis.
„’Cause I know you’ll be standing there for me, and there’s nothing that will make me want to leave,“ laulis Davey viimased sõnad ning avas silmad. Ta ei näinud midagi ega kedagi peale ühe tüdruku, kes teda silmitses, pisarad põskedel.
„See on minu poolt kõik, aitäh ja head õhtut!“ ütles Davey veel ja astus lavalt ära, aplaus teda saatmas.
Kui ta tagasi puhkeruumi jõudis, seisid tema sõbrad juba seal. Anthony kallistas teda tugevalt.
„Sa olid nii kuradi hea! Kuidas sa seda tegid?“ küsis ta.
„Kui ma ise ka teaks…“ ohkas Davey ning naeris. Ta vaatas ruumis ringi. Kus oli Alice?
„Ta tuleb paari minuti pärast, ta läks ennast korda tegema. Sa ajasid ta ikka korralikult nutma,“ ütles Anthony, justkui oleks ta sõbra mõtteid lugenud.
Nüüd astus Davey’le lähemale Ashley. Ka tema kinkis poisile sooja kallistuse.
„See viimane laul… Mine ära, noh. Sa ajasid peaaegu mind ka nutma,“ ütles ta sõbrale ning kõik naersid jälle.

Ja siis astus tema uksest sisse. Ma silmitsesin teda põgusa hetke. Täpselt nii pika hetke, kui tal kulus minu juurde tormamiseks ja mulle sülle hüppamiseks. Me seisime jälle tükk aega teineteist emmates, kuni ta lõpuks mu käte vahelt maha vajus. Kuulsin ukse klõpsatust. Ma vaatasin jälle ringi ning märkasin, et Ant ja Ash olid kadunud. Anthony ja tema taktitunne…


Alice hoidis Davey’l kätest ning vaikis. Ka poiss ei osanud midagi arukat öelda, nii seisid nad veel paar minutit vaikides ja vaatasid teineteist.
„Ma… Davey… Aitäh sulle selle… Laulu eest,“ pomises Alice lõpuks.
„Aitäh sulle selle suudluse eest,“ vastas poiss talle peaaegu sama häbelikult. Järsku leidis ta endas veel mingid julgusejäänused ning haaras Alice’il piha ümbert kinni. Hetke pärast suudlesid nad teineteist jälle.
Koputus uksele katkestas neid kaks minutit hiljem. Davey tõmbus tüdrukust eemale ja hüüdis kähiseva häälega:
„Jaa?“
Henry pistis pea ukse vahelt sisse.
„Davey, sa oled ingel! Rahvas on täiesti pöördes. Tasuga jäi siis nii, nagu kokku lepitud?“
„Jah, kas ma andsin oma pangaarve numbri?“
„Andsid. Okei, aitäh sulle siis.“
Davey venitas näole kõvera naeratuse ning noogutas tänulikult. Henry lahkus ja Davey pöördus tagasi Alice’i juurde.
„Lähme minema?“ küsis ta tüdrukult.
„Võib,“ ütles too vastuseks. Davey haaras oma asjad ning astus Alice’i järel välja.


Ash ja Ant olid juba autos. Nad viisid mind koju ja loomulikult tuli ka Alice kaasa. Tutvustasin teda oma vanematele, kes paistsid üsna elevil olevat. Õnneks käib mu toa uks lukku…
Me vajusime voodile. Kell oli pool kümme ning ma olin rampväsinud. Ka Alice haigutas ja sulges silmad.
„Kas sa tahadki niimoodi magada või teen ma voodi ära ka?“ küsisin muiates. Alice turtsatas ning vedas end püsti.
„Kui sa just pead… Kus vannituba on?“
„Kohe siin kõrval, paremat kätt.“
Ta võttis oma reisikotist kosmeetikakoti ja lipsas uksest välja.

Davey tõusis samuti, ohkas ning tõmbas siis voodil katte pealt. Ema oli teise komplekti voodiriideid ja madratsi juba kummutile valmis ladunud. Muiates haaras Davey padja ja teki. Ta ei kavatsenudki tüdrukul põrandal magada lasta.
Kui Alice tagasi jõudis, oli Davey bokserite väel ning magamaminekuks valmis.
„Ma magan siin?“ küsis Alice pisut ebakindlalt.
„Mhm… Või oleks sul põrandal mugavam?“ päris poiss, kes parasjagu teki alla puges, vastu.
„Vaevalt,“ turtsatas tüdruk ja maandus hetke pärast Davey kõrval.

Mõtlesin, et loen esialgu ühe osa ja pärast ülejäänud, aga nii põnev oli, et jätsin on 55 toimetust sinnapaika ja lugesin kõik järjest läbi
Vägavägavägavägaväga ........... hea
uut!