More Than Needed [#36]

Kõik osad on suht normaalse pikkusega, aga mulle tunduvad hullult lühikesed. xD
Meeldib. Kuigi Craig on ikka nõme. x) Phahaha, mulle meeldivad alati emotsionaalsed tüübid~.

Espada, viha on ka emotsioon.

Viha on emotsioon, kuigi mina ei liigita seda enda jaoks meeldiva emotsionaalsuse alla.

Yay! And Craig has left the building!

Paluks uut ka.

Craig ei ole TEGELIKULT nii paha, ausalt.

Ja EITC., ma ei oskagi nüüd midagi öelda. Ma ei tea, mis on minu moodi...

Üle pika aja esimene osa, mille ma ilma otsese manipulatsioonita (ehk siis ilma Annu virtuaalse piitsata) üles panen.

Peaaegu üleni cutiepie osa ka.

Enjoy!


32.
Kaks päeva möödus põhimõtteliselt lakke vaadates. Ma olin vihane iseenda, Craigi, arstide ja nende tüüpide peale, kes mind läbi klobisid. Ma tahtsin siit püsti tõusta ja Jamie üles otsida. Isegi tema onu, minu raviarst, ei teadnud, kus ta olla võiks.
"Ta tuleb ja läheb, kuidas tahab," ütles ta ainult. Ainus positiivne uudis oli see, et kui kõik hästi läheb, lastakse mind nädala lõpuks koju.

Juba teist päeva lamas Davey tegevusetult voodis. Muidugi, rohke uni aitas aega mööda saata, kuid ärkvelolekuaeg oli piinav. Lisaks sellele oli ta nüüd sunnitud ka haiglatoitu sööma ning veenduma, et juttudel selle löga vastikusest on vägagi tugev tõepõhi all.
Oli neljapäeva hilisõhtu ning kell hakkas üheteistkümnele liginema. Davey oli teki kuidagi üle pea tõmmanud ning võpatas iga kord, kui uus piksemürin tema kõrvu jõudis. Tema tuju langes aina allapoole, kui ta Jamie'le mõtles. Kui poiss oli tema lähedal olnud, oli tema hirm peaaegu kontrolli all olnud, kuid nüüd, ihuüksi olles, oli paanika noormehe meeled täielikult halvanud. Ta ei kuulnud ukse vaikset klõpsatust ega veidi lirtsuvaid samme linoleumil. Alles siis, kui kellegi käsi tema pead puudutas, sai Davey aru, et keegi on tema palatis. Ta viskas ehmunult teki enda pealt ära, et siis õnnejoovastuse tõttu katkendlikult välja hingata.
Jamie oli tagasi!
Ainsatki sõna lausumata istus Jamie voodile ning suudles Davey hirmuhigiga kaetud laupa. Samamoodi vaikides nihutas Davey end voodiserva poole, et ruumi teha, ning kui Jamie oli pikali heitnud, puges ta, hoolimata väikesest valutorkest ribides, Jamie ootavate käte vahele. Selleks kõigeks kulus vaid napp minut, mille jooksul Davey tuju pead ringi käima ajava hüppe ülespoole sooritas. Noormees liibus Jamie'le nii lähedale, kui võimalik, ning viimase asjana enne uinumist tundis Davey Jamie huuli enda pealael.

Ärgata oli hea. Ärgata oli üle mõistuse hea. Ma ei pidanud silmi avamagi, mõistmaks, kus ja kellega ma olen. Ma tundsin Jamie käsi enda ümber, kuulsin tema vaikseid, ühtlasi hingetõmbeid, tajusin aknast paistvat valgust... Kõik oli nii perfektne, et eelnenud kahe päeva agoonia oli unustatud.
Ma avasin silmad ja kohtusin Jamie pilguga. Tema rohelised silmad olid soojad ning ta silmitses mind peaaegu jumaldavalt. Õnnelik naeratus, mis mu näole valgus, pani ka tema suunurgad tõusma.

"Tere hommikust," ütles Jamie Davey'le vaikselt. Seejärel asus ta kiiresti rääkima: "Ja palun, palun, palun anna mulle andeks, et ma ette hoiatamata minema tormasin. Ma lihtsalt kartsin, et sulle ei meeldinud, et ma sind suudlesin, tead küll, sul on ju Craig ja... Aga ma ei suutnud ennast tagasi hoida, mõistad? Eile ka ei suutnud. Ma teadsin, et ma teeks sulle võib-olla vähem haiget, kui ma edaspidi lihtsalt eemale hoiaks, aga ma teadsin, et sa oled siin üksi ja kardad ja siis ma tulin... Sa vist ei ole mu peale kuri, ega ju?"
Davey'l kulus veidi aega, et kuuldut mõista. Siis lausus ta sama kiirelt, hääles kostmas midagi paanika taolist:
"Muidugi ma pole kuri, Jamie! Mul on nii hea meel, et sa tulid! Ma juba kartsin, et sa ei tahagi enam minu juures olla või midagi... Me läksime Craigiga ka tülli ja... Nii hea, et sa siin oled. Palun, ära mine enam ära."
Jamie naeratas õrnalt ning põimis käed tugevamini Davey ümber, talle sealjuures haiget tegemata. "Ei, ma ei lähe enam kuhugi. Igatahes mitte nii kauaks."
Paar minutit kestis rahulik vaikus, siis küsis Jamie veidi murelikumalt:
"Miks te tülli läksite?"
Davey ohkas. "Ta sai kurjaks, et ma sinu äramineku pärast kurb olin. Ta on sinu peale armukade, tead."
Jamie oli veel veidi aega tõsine, ent muigas siis. "On ka põhjust – ma hoian ju praegu tema poissi endal kaisus."

Ma kaalusin seda väidet veidi. Tõepoolest, põhimõtteliselt olime me ju Craigiga paar ja nüüd lebasin ma Jamie embuses, end ütlemata hästi tundes. Nähes mu aina tõsinevat nägu, tõmbus Jamie minust pisut eemale.
"Ei, ei, ära," ütlesin ma, vaevumata terviklikku lauset moodustama. Ma teadsin, et ta mõistab. "Tule tagasi."
Jamie võttis mul uuesti ümbert kinni, kuid tundus veidi ebakindel. Peaaegu kohe sain ma ka põhjusest aru.
"Jamie, ma ei tee seda selleks, et seda hiljem Craigile nina alla hõõruda. Ma tahan just sinu kaisus olla, sinu pärast."
Sellest selgitusest Jamie'le piisas. Ta surus oma huuled minu omadele ning kõik oli jälle sama täiuslik nagu kaks päeva varem vannitoas. Ja ka see tundus omal moel nii neetult õige...

Gaaaaaaaaaaaaaah. So cute.




JA MUIDE! Haiglatoit on jumala hea. Ma olen haiglas saanud maailma parimat šokolaadikooki!

For real. Ma tean, millest ma räägin.

Grrr! %&#"#%&!!!!

*Longib vihaselt minema, sest ta ei saa seda praegu lugeda.*

Oh. *On rõõmus.*
See osa oli nii armas lihtsalt. Nii kohutavalt armas. Mulle nii meeldis see. eriti see lõpp. Ei ma ei oska enam midagi öelda.

*Võtab sussi, mille enne viskas tagasi ja palub vabandust tehes samal ajal kutsika silmi.*

MA tahan ka edasi. Ja ta võiks küll välja saada juba~.

Jah, Davey võiks tõesti varsti haiglast välja saada, ta on seal juba terve igaviku olnud Ja Craig EI TOHI neile peale sattuda. Ma täitsa usun tegelikult , et Craig ei ole nii paha, but still...I'm a member of Team Jamie

Uut osa ka!

Davey saab varsti koju... umbes 35. osas.

Ja muide, minu kogemused haiglatoiduga pole väga meeldivad, aga ma olen toidu suhtes valiv ka...

Ma ei tea... Mulle tundub, et see, mida ma selle jutuga teha plaanin, pole nii hea kui ta võiks olla. :/

Igatahes... Enjoy!

Võib-olla panen kunagi siia boonusena Jamie ja Craigi kõne ka üles.

33.

"Mida sa nüüd ette võtad?" küsis Jamie veidi aja pärast, kui nad olid ühe mõõtmatu ajahetke teineteise kaisus lebanud, Jamie ettevaatlikult Davey't hoides, et talle mitte haiget teha. Davey, kes oli just mõtteis sama probleemiga tegelenud, sõnas:
"Ma ei tea, Jamie. Ausalt. Ma ei taha teie kummagagi mängida, aga mõte Craigi maha jätmisest on... Hirmutav. Ta tähendab mulle tegelikult väga palju. Ma ei saa ega taha talle niimoodi haiget teha. Ma pean mõtlema."
"Tead, Davey, ma tean, et meil mõlemal oleks lihtsam, kui ma mõistlikku vahet hoiaksin, aga... Sinust on raske eemal olla," ütles Jamie mõtlikult, silmitsedes poissi oma käte vahel. "Ma ei ole kunagi poistest niimoodi huvitatud olnud, aga miski sinus tõmbab mind ligi."
Davey naeratas õrnalt. "Ma ei oleks sinust tegelikult midagi sellist oodanud. Ma ei teagi, miks, aga sa ei tundu nagu keegi, kes poistesse armuks."
"Poissi," parandas Jamie kergelt punastades ning nihkus Davey'le lähemale. Ka Davey põsed lõid õrnalt õhetama. Jamie vajutas oma huuled hetkeks tema põsele.
"Sa oled niimoodi armas," sõnas ta ning naeratas. Davey itsitas ja puges sügavamale Jamie' kaissu.

Tegelikult polnud ma just erilises itsitamistujus. Kuigi see hetk tundus täiuslik, ei saanud ma nüüd mõtteid Craigilt eemale. Ma ei saanud sinna midagi parata: ma tundsin end järsku reeturina. Me olime temaga niigi Jamie' pärast tülis ja nüüd pugesin ma nagu meelega just Jamie'le kaissu. Püüdsin end tema olukorda panna ja mõnes mõttes isegi mõistsin teda. Ka mina oleks armukade, kui minu kallim jumaliku väljanägemisega tüübiga suudleks ja mulle näkku kisaks, et ta nautis seda. Ma närisin oma alahuult ja piinasin end üha enam, kuni silmades ning põskedel pisaraid tundsin. "Kuradi masohhist," ütlesin endale mõtteis ning nuuksatasin.

Jamie, kes oli samuti mõtted lendu lasknud, võpatas Davey häälitsuse peale. Ta nihkus poisist piisavalt palju eemale, et tema nägu näha.
"Davey? Davey, ära nuta, kuule," ütles Jamie vaikselt. Tema sõnadel oli vastupidine mõju – nüüd puhkes noormees valjusti nutma.
"Kõik on nii valesti..." suutis ta hädisel häälel kuuldavale tuua. Jamie ajas end vaikselt tema kõrvalt püsti. Seekord Davey ei protesteerinud – ta ei teadnud enam isegi, mida ta tegema peaks. Ta lihtsalt nuuksus, kui Jamie aeglaselt tema juukseid silitas.
"Davey?" küsis Jamie lõpuks, kui lebaja rahunemise märke näitas. Vastuseks sai ta vaid mühatuse, kuid ta otsustas seda võtta kui luba rääkida.
"Teeme nii. Ma hoian niikaua distantsi, kuni sa asjad selgeks mõtled. Eks?"
Davey tõstis pea ning noogutas.

See oli ainuke mõistlik idee, kuigi ma igatsesin tema kaisus olemist juba praegu. Ma teadsin, et ma ei saaks selgelt mõelda, kui ma temaga koos oleks. Sama kehtis ka Craigi
kohta, nii et ma aimasin, et mind ootab ees üksindus.

"Ja kõigepealt peate te Craigiga ära leppima," sõnas Jamie otsustavalt ning haaras öökapilt telefoni. "Kumb meist helistab?"
Davey oli sellisest tegutsemistahtest ja otsekohesusest veidi ehmunud. Jamie suur tahtmine teda Craigiga lepitada tundus veidi veider. Selle tõttu kulus tal paar sekundit, et
vaikselt vastata:
"Ma ei taha, et ta kuuleks, et ma nutnud olen, aga..."
"Siis helistan mina," vastas Jamie, õrn naeratus näol. "Kas sa tahad kuulata?"
"Ma usaldan sind, Jamie," lausus Davey endiselt vaikselt ning pühkis pisaraid. "Sa võid välja minna, kui sul kergem on."
Jamie, kes oli juba püsti tõusnud, naeratas veidi laiemalt, puudutas hetkeks Davey põske, kuid tõmbus siis huulde hammustades eemale.
"Mul ei lähe kaua," sõnas ta ning astus siis uksest välja.

Tal ei läinudki kaua – veidi vähem kui viie minuti pärast astus ta naeratades uksest sisse.
"Ta tuleb kohe," sõnas ta vaid ning võttis mu voodi kõrval istet.
"Mida sa talle ütlesid, Jamie?" küsisin ma, tundes tekkivat peapööritust. Ma ei olnud kindel, kas Craig tahtis minuga leppida või riielda, aga ta oli valmis näost näkku minuga rääkima. See oli nii palju rohkem, kui ma oleksin oodanud.
"Tõtt. Liialdusteta tõtt," vastas Jamie, seesama naeratus näol. Ma silmitsesin teda, järsku tähelepanelikum kui varem, ning mõistsin korraga, kui tohututes hingepiinades ta praegu olema pidi.
"Jamie, sa oled ikka täitsa isetu," ütlesin. "Ma ei oleks sinult kunagi sellist ohverdust palunud ja siis ohverdasid sa end ise. Anna andeks, et ma sulle haiget teen."
Jamie näol mängles sada erinevat emotsiooni – ma nägin isegi pisarat tema silmanurgas, mille ta kiiresti ära pühkis.
"Milleks siis sõbrad on?" küsis ta pärast vaikushetke, muie näol mänglemas. Kuid ma teadsin, et tal on ääretult valus – sõna "sõber" positiivset tähendust varjutas kibedus.
"Jamie, sa ju tead, et sa oled mulle palju tähtsam kui ükskõik kes mu sõpradest," ütlesin ma, kuid ta naeratas ja rehmas käega.
"Ära nüüd mine tundeliseks," ütles ta näilise rahulikkusega. Ja kuigi ma olin nüüd juba kindel, et ma põhjustasin talle metsikut valu, ei torkinud ma teda rohkem. Me istusime vaikuses, kuni Jamie pea tõstis.
"Ma jätan teid omavahele," sõnas ta vaid ja avas ukse, et välja astuda. Ja nüüd nägin ma Craigi, kes hetkeks Jamie'le otsa vaatas ning siis minu juurde tormas.
"Anna andeks," sosistas ta.

PRSH!!

Kuradi Jamie. Vastik ennastohverdav nunnu lollakas armas hooliv.. tõbras.

PRSH ma ütlen.

Gosh noh. Jamie on pika puuga parim Davey'le juuu.. Ära küsi, miks.

Muide. See enese piinamine mõtetega.. I'm so good at it.

UUT! Sul peaks tihemini igav olema..

Blah. Ma olen ainult 4 OSA ÜLE LASKNUD! *haarab peast ja rullib end mõmisedes mööda põrandat* Ma olen tõsiselt kehv fänn. TTATT

Aww, nunnu! You really can write, girl. Just for the laughs - mitu sõna sul siin juba on? Mind kui NaNoWriMo romaaninerdi huvitab.

Edasi. Osad ei ole küll väga lühikesed, aga need on kuidagi igavavõitu. xD Nagu, koguaeg käib üks ja see sama asi.

Jamie pingutab minu arvates eneseohverdusega üle Selle asemel, et Davey't ja Craigi ära lepidata, võiks ta Davey'le käpa peale panna ja öelda, et "hei, see kutt on minu" vms Davey ja Jamie nimed sobivad ka nii hästi kokku, nii et üldiselt loodan ma, et Craig ei tee mingit comebacki.

Edasi ja paluks ka natuke rohkem actionit

Liina pole kirjutanud.