More Than Needed [#36]

Vabandustvabandust juba ette, kui te arvate, et ma uue osa üles panin.
I'm afraid that I don't have any good news. Mu läpaka akujuhe otsustas (jälle) katki minna ja nüüd läheb natuke aega, enne kui mu läpakas jälle tööle hakkab. Andke andeks. Niipea, kui jutu kallale pääsen, saate osa ka.
Niikaua kirjutan ma vb midagi muud... Mõtteid on. Eks paistab. Keep your fingers crossed!

Lõpuks ometi! Ma sain seda enda arvutist kätte ja kirjutan edasi kohekohe. (: See on ikka natuke sündmustevaene vist... Aga ma tahtsin, et te kauem piinlema ei peaks. (:

Jamie ongi selline. Ta tahab, et teistel kõik hea oleks, ja keerab sellega iseendale käkki.

Ja järgmises osas saab Davey haiglast välja! *partyparty*

34.

"Jamie helistas mulle. Ma ei osanud arvatagi, et sa nii kurb oled. Ja anna andeks, et ma nii armukade olin... Jamie on tegelikult okei, ta hoolib sinust kohutavalt," vuristas Craig tee peal valmis mõeldud sõnad ette. Davey silmitses teda ehmunult, kuid naeratas siis laialt ning embas Craigi.
"Sa oled tagasi," ütles ta vaikselt.
"Olen, kallis, olen," sõnas Craig vastuseks ja suudles oma sõnade kinnituseks Davey't õrnalt. "Ma ei saa siin päevad läbi olla, aga sa saad varsti koju ja siis on kõik hästi."
"Sa ju tead, et Jamie ei kao ka siis kuhugi?" küsis Davey ettevaatlikult, kuid Craig vaid naeratas.
"Tean, aga ta peab sind mu käte vahelt ära kiskuma," ütles ta. Neid sõnu kuuldes naeratas ka Davey õnnelikult. Veidikese aja pärast noormees siiski tõsines.
"Craig, ma pean nüüd asjad selgeks mõtlema. Sa oled mulle kohutavalt kallis, aga Jamie on ka. Ma pean otsustama, sest niimoodi mõlemaga mängides teen ma mõlemale haiget."
Ka Craig tõsines veidi.
"Ma tean. Ja rahu, kõik saab korda. Ma ei mõjuta sind üldse, ausõna."
"Kust selline viisakus järsku tuli?" küsis Davey veidi nokkivalt.
"Jamie," sõnas Craig lühidalt ning naeratas uuesti laialt. "Ta on tõeline rahuingel."
"On, ta on nii isetu kui olla saab," nõustus Davey muiates. Vaid mõte Jamie'le tegi südame soojaks.
"Ja ta tahab, et sa õnnelik oleksid. Ma kadestan tema oskust asjad nii korraldada, et sina sellest kasu saaksid. Mina lihtsalt... Ma ei oska sinu peale mõelda ja sunnin sulle ennast peale. Ja siis me läheme tülli ja sina oled õnnetu ja mina ka." Craig ohkas ja silmitses Davey't murelikult, isegi pisut paaniliselt. "Ma teen kõik valesti."
Davey haaras Craigi käe. "Rahu. Ma ei heida midagi ette. Sa oled teistsugune, teistmoodi hea, ja ma saan sellest aru. Ma ei taha, et sa oleksid nagu Jamie. Ma tahan, et sa oleksid nagu Craig. Sellest mulle täiesti piisab."
Craig pigistas oma kallima kätt ning suudles teda õrnalt laubale. "Aitäh sulle, Davey. Ma läheks segaseks, kui sind ei oleks, ausõna."
Lebaja vaid naeratas ja silmitses Craigi. "Nii et kõik okei?" küsis ta kinnituseks. Craig noogutas ja surus huuled õrnalt Davey omadele.

Craig ei lõpetanud minu üllatamist. Peaaegu iga kord, kui ma teda nägin,oli ta natuke uutmoodi. Sedavõrd hoolivat külge polnud ma varem märganud, kuigi see tundus mulle tuttav. Nojah... Jamie'lik, kui aus olla. Ma ei tahtnud tõepoolest, et ta Jamie't järgi tegema hakkaks. Ta meeldis mulle nii nagu ta oli, pealegi oleks olnud veel võimatum kahe Jamie vahel valida.
Kuigi ma olin Craigi peale natuke pahane olnud, ei suutnud ma seda olekut enam tagasi saada. Ma ei osanud kuri olla, eriti siis, kui tegemist oli kellegi mulle sedavõrd kalliga. Ja ma mõistsin, et olenemata oma pahameelest olingi tegelikult soovinud temaga ära leppida. Niisiis lasin ma oma tunded vabaks ja suudlesin teda vastu. Kui meie huuled õrnalt teise omi hellitasid, tundsin ma üheaegselt kaht asja. Esiteks oli Craig mulle sama kallis kui Jamie. Teiseks, see arusaamine tegi asjad veel keerulisemaks kui nad juba olid.

"Craig, kuidas ma peaksin suutma sinust eemale hoida, kui sa mulle nii teed?" küsis Davey, kui tema huuled jälle rääkimiseks piisavalt vabad olid. Craig vaid naeris.
"Ma tahtsin sinult just sama küsida. Tead, mis? Jamie plaanis on augud. Ma olen päris kindel, et ka tema ei peaks ilma sinuta vastu. Ma räägin temaga. Mingi lahendus peab olema, kuidas me saaksime koos olla."
Davey naeratas. Talle hakkas juba meeldima see, et tema eest asju ajada taheti. Samas meeldis talle ka miski, milleni ta mõtted teda viisid. "Aga sa ju tead, et siis on ka Jamie'l võimalus minuga koos olla."
"Nagu ma ütlesin, ta peab su siis minu küljest ära rebima," vastas Craig äärmise rahuloluga.
"Nii ei ole aus," sõnas Davey veidi tõsisemalt. Ta kartis Craigi reaktsiooni veidi, kuid teadis, et ta ei saaks ilma Jamie'ta hakkama. Kuid too kavala kassi naeratus ei kadunud Craigi näolt.
"Elu polegi aus, Davey. Aga ma räägin temaga," lausus ta. Ta hakkas midagi veel ütlema, kuid mobiiltelefoni vaikne põrin katkestas teda. Craig võttis elektroonikavidina välja, silmitses seda hetke ning tõusis siis.
"Ma lükkasin siia tulekuga perekondliku väljasõidu edasi, aga nüüd nõuab mu ema, et ma kohe koju läheksin. Näeme pühapäeval, kui sa välja saad. Ma tulen sinu juurde. Kallis oled!" Ta suudles Davey't lühidalt, aga kirglikult ning astus siis ukse juurde.
"Sina mulle ka," vastas lamaja naeratades ning lehvitas Craigile, kui see uksest välja astus.

Siukää osa siis.
Veits sisuvaene küll jah. Aga elab üle. Muidu täitsa nunnu.
Ja mul on Jamie'st kahju. Kuigi Craig on nüüd palju parem kui enne.
JA mis ma öelda oskan.
Ma terroriseerin sind varsti edasi msnis.

Lühikeeeee...

Jaa.. Ikkagi team Jamie. Craig ei tundunud siiras.

Just, Craig on lihtsalt nagu copycat. x) Anyway. Ma loodan, et edaspidi tuleb rohkem tegevust, ㅋㅋㅋㅋ. Muidu oli jälle selline armas ninnunännu osa.

Ma juba aiman, kuhu asjad edasi viivad. Craig on ikka hea mees küll.
Aga siiski. Mina olen ka team Jamie, kuigi ma väga ootan edasisi sündmusi.

Niiiiii! Ma ei tea, mis mul juhtus, aga uus osa on ikka väga ruttu siin. Lõpuks ometi saab see haiglaspassimine läbi. Ma ei tea, kas ma sain selle kirjeldamisega hakkama, mis nüüd toimuma hakkab ja see tundub ikka natuke awkward, aga ma üritasin.

Miks teile Craig ei meeldi?


35.
"See on nagu mingi totter tutvumissaade," sõnas Davey tusaselt, kui Jamie talle riideid selga aitas.

Nii Craig kui Jamie olid hulluks läinud. Pärast minu ja Craigi leppimist olid nad mingil müstilisel moel teineteist taluma hakanud ja nüüd mind oma totra plaaniga kaasa minema sundinud. See idee seisnes selles, et ma sain – või noh, tegelikult pidin – mõlemaga väljas käima. Kord ühega, kord teisega. Ja ükskõik kui imal, idiootne ja lapsik see mulle ei tundunud, ei olnud mul teist võimalust. "Sa pead ju valima, nii on see sulle lihtsam," korrutasid need kaks mulle nagu ühest suust. "Ja sa ei pea kummastki eemal olema."
Ma ei kujuta ette, mis juhtunud oli. Võib-olla olid nad kiviga vastu pead saanud. Või peadpidi kokku põrganud. Igatahes olid nad pärast Jamie' kõnet Craigile sõbrad, ja see oli parem kui kadedus, mis enne nende vahel oli olnud.
Vähemalt oli Jamie'ga kõik korras – ta oli koju tagasi läinud ning vanematega vähemalt natukeseks ajaks ära leppinud. Ta küll ise ei uskunud selle vaherahu kestvusse, aga me mõlemad lootsime.
Ometi ei muutnud see fakt tõsiasja, et Jamie käitus sama totralt nagu Craig.

"Tobe ja Tobedam," sõnas Davey, kui Jamie talle vastuseks vaid turtsatas. Nüüd vaatas noormees talle otsa ja küsis, lõbus muie näol. "Kumb on kumb?"
"Sõltub päevast," vastas Davey vähimagi naeratusevarjuta. Jamie turtsatas uuesti ning sõnas siis, toon pisut tõsisem: "No kuule, see ei ole ju nii hull. Sa saad kohustustevabalt meie mõlemaga aega veeta. Ainus, mida sa tegema pead, on otsustamine, kummaga parem olla on."
Davey ohkas ja tõmbas dressipluusi luku kinni. "Te olete täiesti totrad," ütles ta vankumatu järjekindlusega.
"Kompromiss on kompromiss. Aga tead... Räägime millestki muust. Ma ei taha, et sa ilmaasjata põeksid," vastas Jamie naeratades ning pani pisut vett keema. Ta võttis kotist välja kaks topsi kartuliputru. Seejärel viskas ta leivakoti voodile ja patsutas tekile, et Davey istet võtaks. "Millestki täiesti suvalisest. Räägi mulle näiteks Blake'ist."
Davey vaatas Jamie'le esimest korda korralikult otsa. "Miks temast?" küsis ta, siiralt sellise teemavaliku üle imestunud. Ta oli noormeest vaid põgusalt maininud ning poleks osanud oodata, et Jamie'l tema nimigi meeles on, tema vastu suurema huvi tundmisest rääkimata.
"Mind huvitab Craig," sõnas Jamie lihtsalt. Seejärel lisas ta kiirustades: "Ära üle mõtle, mitte nii nagu sina. Lihtsalt... Nüüd kui me enam-vähem normaalselt läbi saame, tahaks ma temast rohkem teada, aga ma ei taha tema käest ta eksi kohta midagi küsida." Veekeetja plõksatas, andes märku, et vesi keeb. Jamie ajas end püsti, avas pudrutopsid, kallas mõlemasse vett ning segas neid hoolikalt. Seejärel andis ta ühe topsi Davey'le ning mõlemad asusid sööma.
Davey, kes oli tegutsevat Jamie't jälginud, naeris vaikselt. "Sa oled nii veider. No, mida ma räägin... Ta on tavalisema välimusega kui meie. Pikem kui mina, lühem kui sina. Pruun lühike soeng, prillid..."
"Aga iseloom?" küsis Jamie. Tema hääles polnud midagi liigset – ei mingit ülevoolavat uudishimu – kuid tegelikult huvitas too noormees teda tõepoolest.
"Päris mitu aastat täiesti normaalne. Ta on lõbus, naljatab tihti, samas aitab, kui häda käes on... Nad olid Craigiga nagu sukk ja saabas, täiesti armunud. Aga natuke aega tagasi pööras ta ära, jättis Craigi maha ja sebis endale mingi blondiini. Üldse mitte tema moodi."
"Craig oli omadega läbi?" küsis Jamie hoolivalt, nüüd juba täiesti tõsine.
"Täiesti. Sellepärast me vist nii lähedaseks saimegi, et ma aitasin tal sellega toime tulla. Lohutasin ja nii."
Jamie vaikis pikalt, justkui sõnu valides ning kaaludes, kas üldse midagi öelda. Lõpuks küsis ta ettevaatlikult, õrn puna põskedel ja pilk ekslemas kõikjale peale Davey näo:
"Oled sa kindel, et ta sind ainult selle pärast ei taha?"

Kui Jamie poleks seda niivõrd häbelkult küsinud, oleksin ma tema peale pahandanud, kuid oma käitumisega tegi ta mulle selgeks, et küsimuse põhjuseks oli hoolivus ja mure, mitte kadedus.
"Ma ei olnud selles päris kindel, aga kui me ära leppisime, siis sain ma aru, et ta hoolib minust. Samamoodi nagu sina."
Jamie noogutas, aga küsis veel ühe küsimuse.
"Ja sa oled kindel, et ta Blake'i tagasi ei taha?"
"Ma ei tea," pidin ma vastama. "Praegu tundub, et ta tahab minuga olla."
Jamie ei pärinud rohkem. Ta lõpetas oma portsjoni ning viskas tühja topsi prügikasti. Kui ka mina lõpetanud olin, aitas ta mind uuesti püsti.

Jamie onu oli Davey välja kirjutanud, asjad olid koos ja Jamie oli isegi voodi enam-vähem korda teinud, kuigi see polnud vajalik. Ning nagu tellimise peale astus pärast vaikset koputust sisse ka Craig koos Davey vanematega. Jamie naeratas neile tervituseks – vanemad olid mitu korda oma pojal külas käinud ning tundsid Jamie't. Craig noogutas talle vastuseks ning silmitses Davey't, kes peaaegu sirgelt oma jalgel seisis.
Pärast viisakuste vahetamist sai Craig Davey palatist välja autosse talutada. "Te tulete mõlemad kaasa?" küsis Shirley, Davey ema, ning sai nii Craigilt kui Jamie'lt vastuseks noogutuse. "No, pakkige siis ennast autosse," sõnas ta.

Craig ja Jamie ei jätnud enne jonni, kui ma tagaistmel nende kahe vahel istusin.
"Tee rõõmus nägu pähe – sa saad koju minna," ütles Jamie häirimatu rahuga.
"Lõpuks ometi, ma olin siin umbes kaks nädalat ülearu olnud," vastasin, kuid heitsin pilgu Jamie'le, veenmaks noormeest, et mu vastumeelsus tolle aja vastu polnud mingil määral temaga seotud. Ma venitasin naeratusegi näole – tõepoolest, ma sain üle pika aja koju minna.

Hahaha. Sorry, ma naeran. See näis nii tobe lihtsalt.
Aga tango pole kolmele, nii et ma haistan draamat. Samas, ma ka tean, kuhu sa asja lükkad, nii et ootan põnevusega.

Osa oli väga hea. Craig on ka nunnu, mul pole ta vastu midagi, aga Jamie ei teadnud enne, et talle kutid meeldivad. See on lahe.

See pole normaalne, et ma ikka veel üleval olen.

Jamie küsimus oli väga asjakohane. Mulle ei meeldi Craig just selle pärast, et mulle tundub, et ta kasutab Davey't just nimelt Blake'ist üle saamiseks. Isegi kui see tegelikult nii ei ole, ei saa ma midagi teha, et ta mulle ebasümpaatne tundub. Kuigi temast oli tõesti kena olla nii viisakas ja Jamiega sõbraks saada, aga...

Uut I've got nothing else to say

Just minu küsimus! Viimasest osast on juba üle kahe kuu möödas

Ma olen nii vihane. Enda peale. Kaks ja pool kuud?!??!!?!

Aga nüüd saab osa ja kohe kirjutan natuke edasi ka. Ja siis olen enda peale vihane edasi. Nii ei tehta.


36.

Igav mul kodus igatahes ei hakanud. Selsamal pühapäeval käis suurem osa mu tutvuskonnast mul külas – ja me kõik sõime end tortidest ja muudest mulle toodud maiustustest segaseks. Anthony vabandas umbes kolmkümmend korda, et ta polnud minu juurde jõudnud, ja sai lõpuks aru, et ma tõesti ei ole pahane. Me rääkisime temaga mitu tundi maast ja ilmast ning ma sain aru, et ma olin teda igatsenud. Ütlesin endale mõttes, et pean talle millalgi südant puistama.
Jamie ja Craig istusid peaaegu terve aja üks ühel ja teine teisel pool mind, mõlema nägu nagu vastsel lotomiljonäril.

Kui kell kaheksale lähenema hakkas, oli Davey juba väsinud ja tarbitud maiustused hakkasid südame peale käima. Külaliste vool lõppes samuti – nüüd olid Davey juures veel vaid Craig ja Jamie. Ka need kaks aitasid juba Davey emal nõusid kokku korjata ja koristada, samal ajal kui Davey diivanil istus ja küljest kinni hoidis. Ta oli vist pisut liiga palju rabelenud. Jamie tuli tema juurde ja sõnas naeratades:
"Okei, ma hakkan minema."
"Ma saadan sind," sõnas Davey ja ajas end ettevaatlikult püsti. Jamie naeratas talle ning kõndis tema kõrval välisukseni. Nad seisid veidi aega teineteist õrnal pilgul silmitsedes trepil, kuid siis haaras Jamie Davey' näo õrnalt enda käte vahele, kummardas pisut allapoole ja suudles teda õrnalt, ent kirglikult – täpselt samamoodi, nagu ta seda varemgi teinud oli. Davey ei osutanud mingit vastupanu ning liibus Jamie'le lähemale. Nad seisid õhtupäikese soojade kiirte käes teineteise embuses peaaegu minuti, siis tõmbus Jamie eemale ja naeratas.
"Sa oled armas," sõnas ta. "Varsti näeme. Ma helistan."
Davey noogutas ja naeratas, kui Jamie tema vasakule põsele veel ühe suudluse surus. Seejärel astus pikem noormees hüplevate sammudega treppidest alla ning kõndis väravast välja. Davey'le viimase rõõmsa pilgu heitnud, kadus ta peagi puude taha.
Davey, naeratus endiselt näol, pööras end ümber, et tuppa minna, kuid uksel tuli Craig talle vastu.
"Hei," sõnas ta lõbusalt. "Ma hakkan ka minema."
"Okei," vastas Davey naeratades. "Ma siis kaon magama või midagi... Mul on uni."
"Täitsa usun. Puhka välja, pisike. Ma tulen homme siia, siis teeme midagi koos."

Ma hoidsin mõtted eemal sellelt, et "koos millegi tegemine" on meie tobeda kohtamismängu esimene sündmus, ja noogutasin. Craig naeratas mulle ja pani oma käed mu pihale, et mind õrnalt suudelda. Teist korda viimase viie minuti jooksul tundsin ma, kuidas mu kõht liblikate ringitormlemisest kergeks muutus ja need tiivulised loomakesed mind seestpoolt kõdistasid. Mind isegi ei huvitanud, millises haiges olukorras ma olin – see kõik oli ülearu hea.

Ka Craig tõmbus veidikese aja pärast eemale ja surus Davey paremale põsele musi. "Homme näeme," sõnas ta ning astus samuti väravast välja. Davey astus ettevaatlikult uksest sisse ning haigutas. Ta vajas ikka veel rohkem und kui muidu.
Järgmisel päeval ärkas ta veidi pärast kümmet. Tema parem külg tuikas õrnalt, kuid see ei teinud enam põrguvalu ning tänu sellele oli Davey haruldaselt heas tujus. Pärast hommikusööki ja ravimite sissevõtmist tundis ta end esmakordselt üle pika aja täiesti valmis päeva üle elama.

Craig oli helistanud ja lubanud kell neli minu juures olla, seega oli mul laialt aega käes ja ma juba teadsin, mida selle ajaga teha... Ja Anthony oli muidugi sekundiga nõus minu juurde tulema ja mind ära kuulama.
Ma lebasin oma voodil ja vahtisin lakke, kui Ant tuli. Mind kallistanud, asus ta kohe asja juurde ja küsis, millest ma rääkida tahtsin. Ma naeratasin – see oli nii Anthony moodi. Veel kord mõistsin ma, kui väga ma oma parimat sõpra igatsenud olin.

"Sa nägid Craigi ja Jamie't eile... Nendega on natuke... Keerulised lood. Ma meeldin mõlemale natuke rohkem kui sõber," alustas Davey ning nägi, kuidas Anthony selle jutu peale muiet tagasi hoidis.
"Jah, seda nägin ma ka," lausus ta. "Nad on sinusse kõrvuni armunud. Milles probleem? Ei taha kummagi südant murda?"
"Noh... Et midagi murdma hakata, peaks ma kõigepealt otsustama, kumba murda," sõnas Davey oma voodikatet silmitsedes ja punastas.
"Aaaaa," venitas Ant pärast hetkelist vaikust. "Et siis... Nemad mõlemad meeldivad sulle ka rohkem kui sõbrad?"
Vastuseks sai blond noormees vaid noogutuse. "Davey, Davey, Davey. Mida ma sinuga peale hakkan? See on hullem kui seebiooper. Sa ei suuda otsustada, kumb sulle rohkem meeldib?"
Davey raputas pead. "Nad on iseloomult natuke sarnased. Mõlemad sellised... Haavatavad, aga minu suhtes kaitsvad... Armsad ja... Hoolivad ja..."
"Jajah, aitab pubekajutust," katkestas Anthony Davey ülistava iseloomustuse nüüd juba varjamatult muiates. "Nad on mõlemad pooljumalad. Ma ei tea... Maga mõlemaga ja siis otsusta."
Ka Davey turtsatas. Isegi kui Anthony kasulikku nõu ei andnud, tegi ta Davey olemise igal juhul kergemaks, nagu ikka.
"Käi metsa," sõnas Davey lõbusalt. "Selle põhjal ei saa otsustada ju. Seks sõltub nii paljudest asjadest... Ilmast ja... Tujust ja..."
Anthony naeris ning tuli kiiresti uue lahendusega lagedale. "Maga siis mõlemaga korraga."
Davey silmitses teda suurte silmadega.
"Vait, ära räägi niimoodi. Sa ei kujuta ette, kuhu mu kujutlusvõime jõudis praegu," ütles ta hirmu teeseldes. Anthony naeris valjemini.
"No mõtle ainult... Kaks kuuma kutti korraga... Kaks paljast kuuma kutti korraga... Kui mina gei oleks, ma lihtsalt jookseks sinnapoole," sõnas ta, kuid oli siis sunnitud vaikima – Davey oli end üllatavalt kärmelt püsti ajanud ning talle padja näkku surunud.
"Ole kuss, ma ei taha praegu nii võssa mõelda," sõnas Davey naerdes ja vajus siis Anthony kõrvale selili. Veidi aega valitses vaikus.
"Kumb paremini suudleb?" küsis Anthony järsku, end küünarnuki najale püsti ajades.
"Ole vait," ütles Davey vaid, itsitades. "Ma ei taha sellest rohkem rääkida."
"Miks ma siis üldse siia tulin?" küsis Anthony mossitamist teeseldes, kuid Davey ainult pööritas silmi. "Et oma igavuseagoonias piinlevat parimat sõpra veidigi lõbustada?" pakkus mustapäine noormees siis.
"Ära liialda," naeris Ant ja sasis Davey söevärvi salke. "Ei piinle sa siin midagi, sul on kuumad kutid ukse taga järjekorras."
"Vait," naeris Davey ning surus padja uuesti Anthony'le näkku.

Ma olin kodus olemisega nüüd juba väga rahul. Just sellist nokkimist olingi ma taga igatsenud.

"Ei piinle sa siin midagi, sul on kuumad kutid ukse taga järjekorras."
"Vait," naeris Davey ning surus padja uuesti Anthony'le näkku.

See ajas isegi minu muigama.

Mm.. Ta võiks küll mõlemiga magada. Korraga.

Hahahhaa. Nunnu. Sellised sõbrad on armsad.
Kirjuta siis rutem edasi~.

Kas ma polegi veel seda osa kommenteerinud? Veider, ma arvasin, et tegin seda juba

Mulle meeldib, et Anthony jälle jutus on. Ma mõtlesin juba tükk aega, et kuhu ta küll vahepeal kadus

Uut!