More Than Needed [#36]

Nii... armas.
Eriti vägev oli see, mis ta laval lõpetuseks ütles.
Kohe pidin ette kujutama endale seda...
Peaks mainima, et Davey'il on lahedad vanemad, et nad Alice'il niimoodi ööseks jääda lubavad.
Aga noh, jah.
UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!

Ingrid, Alice sai sellepärast tema juurde jääda, et tema emale meeldib, kui Davey tüdrukuid koju toob (mitte poisse. ) ja isa on lihtsalt... vabameelne selle koha pealt. Ma ei tea üldse, kas ma olen selle asja piisavalt selgeks teinud... Ema teab, mis segane värk Davey'l suhetega on, aga isa ei tea, sest ta on väheke (okei, kohe väga) homofoob.
Pealegi on Davey piisavalt vana, et enda tegude eest vastutada (:

Ja mõlemale suur aitäh ka. (:

Ha, ma olen koguaeg öelnud, et Alice ei meeldi mulle. Kuigi ta on suht tore isegi.

Edasi tahan, ja ruttu. Davey on endiselt üliarmas. Lihtsalt peab teda armastamaaa.

Liina, i love u.
Ja ma armastan su juttu ka. xD
Niii hea ja armas. :A:A:A
Uuuut !
*zombi smile*

Hehh. Miks see jutt minus sellise mõnusa tunde tekitab? Davewy on lihtsalt liiga armas. Võrdleks teda oma musi Billy Joe Hathaway'ga. Mõlemad on mustapäised, sõbralikud, aga saladuslikud. Nojah, Billy pole gei ka,

Ma ei saanud aru. Miks Alice vastik on?

Ruttu uut!

Siin on juba nii palju häid kommentaare ees, et ma ei oskagi neile midagi lisada.

Oeh, uut osa tahaks ja kuidas veel

Sellega tegelen mina päev enne saksa keele eksamit. Kolm ja pool osa olen täna kirjutanud (see ei tähenda, et ma need kõik korraga üles paneks; kes kannatab, see kaua elab!) ja nüüd sundisin ennast lõpetama. Homme saab ka uue, kui looduskatastroofi või midagi ei toimu. Ja järgmises osas selgub see ka, miks mulle Alice enam absouluutselt ei meeldi. Selle osa lõpp ei meeldi mulle ka. Aga las ta olla.


Ja ma lihtsalt PIDIN mainima, et te olete kõik nii toredad! :* Vaatasin täna parima autori valimise teemat ja mul tuli peaaegu pisar silma. (: *gives virtual hugs to everybody*

10.
Otse loomulikult ei jäänud me kohe magama. Ma pidin veel kord püsti tõusma, et toa uks lukku panna, ja lõppude lõpuks polnud kummagi unisus veel NII suur. Me lebasime teki all ning lobisesime vaikselt. Ta vedas sõrmega üle mu kõhu ja rinna jooni, minu käsi puhkas tema puusal.

„Kas selleks kõigeks natuke vara pole?“ küsis Alice järsku.
Davey silmitses tüdrukut pikalt.
„Kas sa tunned, et on?“ küsis ta lõpuks ning tõstis oma käe tüdruku kehalt üles.
„Ma ei tea… Me pole üldse nii palju kooski olnud… Mõtle, mida kõik arvaksid…“
„Alice, teiste arvamus ei loe. Tee seda, mida sa ise õigeks pead. Kui sa tahad, võin ma põrandale magama minna ja…“
„Ei, ära mine… Palun,“ pomises Alice, pani poisi käe oma puusale tagasi ning sulges silmad.
„Ma kardan lihtsalt natuke,“ sõnas ta siis.
„Mida sa kardad? Midagi ju ei juhtu.“
„Ei, mitte seda… Ma ei tea… Äkki sa hakkad mind pärast ma ei tea kelleks pidama, et ma niimoodi sinuga teki alla ronin…“ ütles tüdruk veel vaiksemalt kui enne.
„No kuule, MINA vedasin su siia, eks? Mul poleks mingit õigust sind mingiks lõdva püksikummiga eideks pidada, isegi, kui mul see plaanis oleks. Nii et ära muretse,“ vastas Davey talle vaikselt ning suudles õrnalt tüdruku laupa.

Ta jäi üsna varsti magama, tema käsi ümber minu ja nägu vastu mu rinda surutud. Ma kohendasin end pisut ning sulgesin samuti silmad. Und ei saanud ma aga niipea, sest mõte tüdrukust hoidis mu meeled erksad. Mitte SELLES mõttes… Ma pole mingi macho, kes iga tšiki peale täkku täis läheks. Lihtsalt… Ma olin teda nii kaua igatsenud ja nüüd oli ta siinsamas. Ma võisin tema hingeõhu oma kõhu vastas tunda, ma võisin tema juukseid silitada, ma võisin…

Poisi äratas hommikupäike. Davey avas vaevaliselt silmad ning talle meenus otsekohe, et ülearuseid liigutusi ei tohi teha. Tõepoolest, Alice nohises vaikselt tema kõrval, päikest täielikult ignoreerides. Poiss vaatas teda veidi ja puudutas siis tema blondi sassis juuksepahmakat. Alice’i ühtlane hingamine katkes hetkeks ning tüdruk puges Davey’le veel lähemale. Poiss arvas, et Alice magab veel, kui tüdruk järsku mõmises:
„Hommik.“
„Ega ma sind üles ei ajanud?“
„Mkm. Ma olin peaaegu ärkvel.“
Alice haigutas laialt ja vaatas nüüd Davey’le otsa.
„Mis teeme täna? Mul on terve päev aega.“
Davey heitis pilgu aknast välja.
„Ujuma võiks minna…“
Rohkem ta öelda ei saanud, sest Alice’i nägu lõi särama.
„Jaa, palun lähme!“ hüüatas ta.
Davey muigas ning ajas end istuli.

Alice’il läks veerand tundi aega, et end korda teha. Selle aja jooksul ajasin mina ennast riidesse ja kutsusin Anthony ja Ashley meiega randa kaasa. Otse loomulikult nad tulid. Anthony nõustus koguni meid kohale viima. Mul oleks oma ema autoga piinlik sõita olnud. See on lihtsalt LIIGA naiselik.

Anthony hõbehall Ford Kuga keeras pisikesele muruplatsile puude vahele. Siit oli mereni vaid paarkümmend sammu. Alice ja Davey tormasid autost välja ning seisid hetke liivaribal, mis merd ja puudesalu eraldas.
„Ma lähen vahetan riided ära,“ ütles Alice poisile vaikselt.
„Tee seda,“ muigas Davey, ent ei lasknud veel tüdruku käest lahti. Selle asemel haaras ta vaba käega neiu lõuast ning suudles teda lühidalt. Alice punastas – seda tegi ta viimasel ajal väga tihti – ja sörkis siis riietuskabiinide poole.
Davey oli ettenägelikult ujumispüksid jalga pannud, seega tuli tal nüüd ainult särk seljast heita ja põlvpüksid jalast libistada. Kui teised rannale jõudsid, oli ta juba varbaidpidi vees. Alice haaras otsekohe Davey’l käest ning nad tormasid vette, lennutades vett kõrges kaares igasse suunda. Kui nad juba nabadeni vees olid, sukeldusid mõlemad korraga, justkui oleks keegi stardipaugu andnud. Hetke pärast ilmusid nad pinnale ja naersid. Davey haaras jälle tüdruku käe ning nad jooksid kalda poole tagasi – kui sellist vaevu liikumist saab jooksmiseks nimetada. Lõpuks jäid nad hingeldades seisma. Poiss haaras Alice’i ümbert kinni ja suudles teda jälle. Tema käed libisesid mööda tüdruku märga keha allapoole, peatudes reitel. Nii õrnalt, kui ta oskas, tõstis Davey Alice’i endale sülle.
Lõpuks suutsid nad oma huuled lahutada ning jäid teineteist silmitsema, laubad kokku surutud. Alice hingas sügavalt sisse ja ütles siis vaikselt:
„Ma armastan sind.“

MUL ON DAVEYST KAHJU, KUI ALICE NÕME ON!
Aga hea osa oli. Kuigi lühike. EDASIEDASI igaljuhul, mulle hullult meeldivad kõik tegelased peale selle plika!!

LOVEYOUU! ^^

*Hugs*

Kui Alice nüüd midagi teeb, siis... siis... siis... ma ei tea.
Aga mulle meeldis, et ta kartis, et Davey teda "lõdva püksikummiga eideks" peab.
Ja mulle meeldis, et... noh, tegelikult meeldis kõik.
Ja nüüd ma kujutan millegipärast ette, kuidas Davey roosa põrnikaga randa sõidab, Alice kõrvalistmel istumas... jaaah. Oli ikkagi tore, et Ant sai nad ära viia.

Ehm. Ja nüüd kindlasti Alice freaks out, sest tema jaoks on see " ma armastan sind" liig ja... noh, ma lihtsalt loodan, et see pole nii.

Aga edu sulle homme eksamil!

Ja UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT !

Alice ütles "ma armastan sind"? Minu meelest...

hah, ma sõnusin totaalselt asjad ära praegu. Rääkisin looduskatastroofist ja kaks minutit hiljem kukkus puu meie internetikaabli peale. Moblaga olen netis ja trükkimine on piin. Igatahes, uus osa tuleb siis, kui ma kunagi netti saan.

Omg, how unlucky. Ma loodan, et ruttu siis. EDU HOMSEKS MEILE!

Awwi , nii armas osa oli. :A:A
Wtf, ei vedanud sul Liina.
Uut .

See oli nii lahe, kui Alice Davey'le ütles, et ta teda armastab
Kui ta järgmises osas vastikuks hakkab, siis ma ei tea enam xD
Minu arvates neil läheb nii hästi praegu ja...ah, ma ei tea
Loodetavasti rohkem looduskatastroofe ei tule, sest ma ootan uut osa

Eelmised kommentaarid ütlesid kõik. :)

Sa ei tohi nii teha! Sa kirjutad nii hästi, et mul on vaja regulaarselt kontrollimas käia, kas on uus osa,

Einoh, Alice meenutab mulle millegipärast Alice Cullenit. Aga nojah, Baby Alice meenutab mulle ka Alice Cullenit. Ma ajan nad viimasel ajal veidi segi,

Pliis, pane täna kaks osa üles, pliispliispliiiiis! (A)

Et jah , Hea oli =D

Ma ei tea , kõik on juba ära öelnud , mis ma tahtsin öelda , niiet Uut ! : )

Tänage neid, kes nad ka poleks, kes mulle interneti tagasi andsid!
Mul on hea tuju, sest ma sain saksa eksami ka viie ja siin oli nii palju armsaid kommentaare... Ühesõnaga, uus osa ja millalgi lähitulevkus 12. osa ka. Homme ehk, sest ülehomme vaevalt. (:

Ja EITC, sa pole ainuke, kes seda liiga varajaseks pidas.

K

11.
iMind tabas samasugune šokk, nagu meie esimese suudluse ajal. Me olime põhimõtteliselt alles teist päeva koos, aga ta juba tunnistas, et armastab mind. Mis toimus? Ma olin omadega sassis.
Ilmselt ei jäänud mu lambanägu Alice'ile märkamatuks, sest ta ütles vabandavalt:
"Liiga ruttu öeldud, eks? Anna andeks, aga ma lihtsalt..."
"Ei, pole hullu... Lihtsalt ehmatas natuke. Kui sulle sobib, siis äkki ootame sellega?"
Alice oli küll sellise näoga, et talle ei sobi see üldse, aga ta noogutas.

Noored jalutasid käsikäes rannale. Nad ei vaadanud üksteisele otsa, nad ei öelnud ühtki sõna, lihtsalt kõmpisid tummalt ja tuimalt. Veest välja jõudnud, haaras kumbki oma rätiku ja asus end kuivatama. Midagi ütlemata läks Alice riideid vahetama ning senikaua sai ka Davey endale kuivad hilbud selga ajada. Muremõtted panid poisi kulmu kortsutama. Ta ei tahtnud nii, ta ei suutnud seda vaikust kannatada. Kui Alice surmtõsisena rannale tagasi jõudis, ohkas poiss, tõusis kivilt ja ütles vaikselt tema nime. Tüdruk jäi tema ette seisma, peas üheaegselt õnnetu ning solvunud nägu.
"Alice... Palun saa aru, et see on minu jaoks natuke harjumatu. Ma pole kunagi ühegi tüdrukuga nii lähedane olnud..."

Poisid jätame praegu mängust välja...

"... ja mind hirmutab, et asjad nii ruttu lähevad," ütles Davey vaikselt. Tema ehmatuseks muutus tüdruku nägu sapiseks.
"Ja mind enda voodisse tassida ei olnud liiga vara?" küsis tüdruk mürgiselt.
"Ma tuletan sulle meelde, et sa tulid sinna ise. Palun vabandust, et ma sind enda juures hoida tahtsin," vastas Davey nüüd sama pahase tooniga ning istus kivile tagasi. Silme eest muutus uduseks.
"Tead, mine..." alustas Alice, aga vaikis siis. Davey vaatas murtud pilgul üles ega varjanud enam pisaraid, mis mööda tema põski alla voolasid.
"Mine ise," ütles ta väriseva häälega. Seejärel poiss tõusis ja astus auto poole. Alice ei tulnu talle järele.
Autosse jõudes lukustas poiss uksed ning vajus tagaistmele selili.

Nüüd ei peatanud pisaraid enam miski. Ma lihtsalt lamasin seal ja nuuksusin ning ei teadnud, kelle peale vihane olla. Alice'i peale mitte, sest olenemata kõigest oli ta mulle kallis. Enda peale siis? Võimalik... Ma olin oma tüdrukule näidanud, kui neetult nõrk ma olen... See oli piisav põhjus enda peale vihastamiseks.

Koputus aknale katkestas Davey mõtted. Anthony seisis ukse taga ja silmitses teda murelikult. Davey võttis keskluku pealt maha ning Ant astus sisse.
"Mis juhtus?" küsis poiss murelikult. Davey ohkas.
"Ma olen jobu. Alice ütles, et ta armastab mind. Ja mina vastasin, et selle jaoks on liiga vara. Ta solvus ja peaaegu saatis mind ma-ei-tea-kuhu ja süüdistas mind selles, et ma ta voodisse vedasin, kuigi ta tuli sinna ise ja meie vahel ei juhtunud midagi. Ant... Miks ma selline idioot olen?"
Anthony silmitses oma parimat sõpra vapustatult.
"Misasja? Ta saatis suu kuu peale, sest sa pole suhte alguses valmis ütlema, et sa armastad teda? Sorry, aga mulle tundub, et tal on mingi probleem. See tüdruk teeb sind õnnetuks."

Ma peitsin näo kätesse. Ma ei tahtnud seda küll tunnistada, aga tegelikult oli Antil õigus, nagu ikka. Samas ei tahtnud ma Alice'i peale kuri olla. Miks armastus nii raske peab olema?

"On su asjad siin? Me hakkame kohe minema," üritas Anthony teemat muuta. Davey noogutas, ajas end püsti ning ohkas. Ant patsutas teda julgustavalt õlale ja avas siis juhiukse.
Hetke pärast jõudsid ka tüdrukud autosse. Alice istus Davey'st eemale, talle pilku heitmata. Poiss neelatas ning üritas pisarakanaleid kontrolli all hoida.
Esimene peatus oli bussijaamas. Alice haaras oma koti ning kadus uksest välja. Ant pööritas silmi ja asus minekule.
Koju jõudes vajus poiss voodile ning mõtles pingsalt kõige üle järele.

Mida Alice tahab? Mida ta minult ja sellelt suhtelt ootab? Kas tal on tõsi taga või ta ainult mängib minuga? Kas Alice armastab mind päriselt või ütles ta seda suusoojaks? Äkki üritab ta mulle ainult haiget teha?
Selle koha peal ütles mu kannatus üles ning ma veetsin järjekordse veerandtunni patja nuttes. Ei maksa vist mainidagi, et ülejäänud õhtu oli täielik must auk.

Luba, ma annan Alice'ile kitli peale. Personaalselt.

Ta ei tohi Davey't niiviisi kohelda! Davey'l on ka tunded! Tappa annaks sellisele...

Vabandust, Davey on lihtsalt nii kutsikalikult nunnu.



Ruttu nüüd uut!

Tsiteerin: :

Alice ei tulnu talle järele.

Igatahes. Mulle meeldis see osa, sest viimaks tuli Alice'i tõeline loomus välja!!11
Mulle ei meeldinud ta alguses peale. Davey on jällegi armas nagu ikka. Tema emotsionaalsus on nii armas ja kaasakiskuv.

Edasi palun.

Alice on värdjas. :S
Ma vihkan teda !
Uut.

Oih, jah. Alice ütles "Ma armastan sind". Sorry, sassi ajasin enne.
Aga minu meelest... ma ei tea.
Selline... ma ei tea.
Ma ei tea üldse midagi.
Ma ei oska midagi öelda. .D
Noh, meeldis küll, aga...
Ah, ma olen parem vait.
UUUT !

I'm gonna kill Alice!

Olgu, ehk mitte päris nii, aga...
Miks ta midagi nii nõmedat pidi tegema?
Vaene Davey, tal ei vea kohe üldse, et Alice niimoodi käitus.
Ootan uut osa, sest äkki muutub siis kõik rõõmsamaks