More Than Needed [#36]

Tänage Kärkat, et ta mulle meelde tuletas, et uut oleks vaja. Nautige.

12.
Hommik ei alanud ka kõige paremini. Niipea, kui ärkasin, nägin aknast pilves taevast ning kuulsin pladisevat vihma. Ma võtsin seljakoti taskust sigaretipaki ja tulemasina. Vähemalt sain katuse all rahulikult suitsetada, kaela sadavat vett kartmata.
Sigaret ei maitsenud mulle enam. Ma polnud kunagi eriline suitsumees olnud, aga nüüd tundsin ma selle tossava meelemürgi vastu tõelist vastikust. Kustutasin poolpõlenud sigareti ning astusin tülpinult tuppa.

Davey't tervitas telefoni sõnumitoon. Poiss haaras mobiili ning ohkas, nähes Alice'i nime. Ta kartis SMSi lugeda, kuna ta ei osanud aimata, mis teda oodata võis. Lõpuks võttis ta julguse kokku ja vajutas avamisnupule.
"Davey, ma olen mitu tundi istunud, telefon käes, ja üritanud sulle midagi kirjutada. Ka see, mida sa praegu loed, pole perfektne, aga nojah. Paremini ma ei osanud. Davey, palun anna mulle andeks, et ma eile selline pubekas olin. Ma poleks pidanud sulle niimoodi näkku hüppama. Sa oled mulle tohutult kallis, ma ei tohiks sellisest väikesest asjast sellist draamat teha. Kas sa tahad mind veel enda kõrvale? Palun vasta. Kallis oled. Alice."
Davey ohkas. Ta polnud kindel, mida teha. Ta istus ligi pool tundi voodil, toda sõnumit aina uuesti ja uuesti läbi lugedes. Lõpuks asus ta trükkima.
"Alice, see, mis eile juhtus, tegi mulle haiget. Siiski ei saa ma ilma sinuta hakkama, vähemalt hetkel mitte. Sa oled mulle ülitähtis ja ma ei taha sind kaotada. Lihtsalt... võtame asju rahulikult, eks? Davey."
Poiss ohkas. Miski kripeldas endiselt hinges, muutes terve päeva vormituks massiks, mis sekundhaaval igvikku kadus. Davey istus mitu tundi, sülearvuti rüpes, midagi erilist tegemata, üritas kitarri mängida, kuid ka see oli mõtete eemale juhtimisel kasutu.
Anthony helistas poisile kaheksa paiku, kutsudes teda taas kord Nate'i poole.

Viimasest peost oli üle nädala möödas ning ma vajasin midagi rahustavat, mis mõtted eemale ajaks. Seetõttu lubasin kohale ilmuda. Mul võttis umbes pool tundi, et end valmis seada, siis tormasin ma esikusse.
"Ema, ma lähen ööseks Nathani juurde," ütlesin, samal ajal botasepaelu kinni sidudes. Kõnetatu ilmus kummituslikult ruttu köögiuksele ning lausus mulle kanaemalikult:
"Ärge siis väga palju jooge."
"Mhm," mõmisesin ja kadusin uksest välja. Nate ei elanud minust eriti kaugel, seega otsustasin väikese jalutuskäigu kasuks. Ilm oli talutav, vähemalt ei sadanud enam.

Seekord oli kohal väiksem rahvahulk – tüdrukutest oli tulnud vaid Beth, kes Davey saabumise ajal Connoriga videomängu mängis. Anthony, Nate ja Craig lösutasid diivanil, õllepudelid peos. Davey potsatas Anthony ja Craigi vahele ning haaras samuti ühe õlle.
Kui kõik olid saabujat valjuhäälselt tervitanud, teatas Nate salapärase muigega:
"Tüübid... Te ei usu seda elu sees, aga ma jätsin Valary maha."
Nagu oleksid nad seda ette harjutanud, hakkasid kõik heakskiitvalt kisama. Anthony patsutas poissi õlale ning teatas:
"Mul oli sinusse usku, poiss. Kõik teised olid kindlad, et sa ei suuda seda, aga minul oli sinusse usku."
"Kui palju ta juba joonud on?" küsis Davey Craigilt vaikselt.
"Rohkem kui me kõik kokku," turtsatas Craig ja võttis oma pudelist sõõmu.

Kella üheteistkümne ajal, kui mu alkoholist udused silmad mind ei petnud, olime kõik parajalt joonud. Jutuajamine toimus ainult väga valjuhäälselt ja mul hakkas tekkima pisemat sorti migreen. Ma tõusin ning teatasin, et lähen olen natuke aega väljas.
Suur oli mu üllatus, kui Craig mulle järgnes. Ta istus minu kõrvale trepile.

"Sa suitsu ei taha?" küsis jääsiniste silmadega poiss Davey'lt. Viimane raputas pead.
"Pole isu."
"Ma siis ka ei tee," ütles Craig ja pani juba välja võetud sigareti taskusse tagasi.
"Kuidas sul läheb siis muidu?" küsis ta nagu muuseas Davey'le lähemale nihkudes.
"Vaikselt-vaikselt... Ühe tüdrukuga on probleeme," puistas poiss otsemaid südant.
"Vaata, ma ütlesin sulle eelmine kord... Kui tüdrukud ei sobi..."

"...siis tuleb poisid ette võtta," lõpetasin temaga koos ning hakkasin naerma. Mille kuradi pärast ma üldse põdesin? Ma pidin lõbutsema. See polnud Craigiga koos mingi probleem. Ma võtsin lonksu õllepudelist, mille olin kaasa võtnud, ning libistasin käe ümber Craigi.
"Urrrrr..." venitas ta ja puges mulle veel pisut lähemale. Raske uskuda, et mõni poiss võiks minust veel väiksem olla, aga nii see oli. Olukord meenutas mulle eelmist nädalat, aga seekord polnud me nagu kassid kevadel, valmis iga vastutulijaga voodisse vajuma... Okei, kassid ei tegele selliste asjadega üldiselt voodis, aga see selleks.

"Davey, kas ma olen sulle öelnud, et sul on ilusad silmad?" küsis Craig järsku ja enne, kui tema kaaslane midagi vastata jõudis, surus Craig oma huuled tema omadele. Davey muigas kergelt ja libistas oma parema käe sõrmed sõbra juustesse. Tema teine käsi puhks endiselt poisi puusal.
Lõpuks tõmbus Craig eemale.
"Kindel, et sa niimoodi tahad? Selle tüdrukuga probleeme ei tule?"

Alice... Temale polnud ma mõelnud. Aga tema oli kaugel, Craig istus siin minu kõrval.
"Mida ta ei saa, see teda ei piina," vastasin ma kuratliku naeratusega ning suudlesin Craigi uuesti.

"Lähme tuppa?" küsis Davey, kui nägi kananahka, mis tema sõbra käsi kattis. Craig noogutas tänulikult ning haaras Davey'l käest.
Noorukid astusid tagasi Nate'i elutuppa, tõmmates endale diivanil istujate üllatunud pilke.
"Jälle?" küsis Beth, pannes sellega kõik naerma.
"Nagu näed," vastas Craig nipsakalt. "Me oleme teises toas, kui vaja on."
"Ärge väga valjusti ohkige," kuulsid nad veel. Connor ja tema väärastunud huumorimeel... Craig ja Davey pöördusid korraga ning tõstsid vaba käe keskmise sõrme. Seejärel astusid nad Nate'i magamistuppa.
Craig vajus voodile.
"Ma olen niiiiiiiiii väsinud," venitas ta.
"Ja mis me su niiiiiiiiii suure väsimusega peale hakkame?" küsis Davey ning vajus sõbra kõrvale.
"Magame," teatas Craig. Davey jõlitas teda veidralt, mille peale poiss torises:
"Magame selle sõna kõige OTSESESEMAS mõttes, perv."
"Otsesesemas? Okei," turtsatas Davey.
"No... Sa saad aru küll, mida ma mõtlesin. Tähenärija."
"Jaa-jaa, sain. Lähme magama siis," rahustas Davey sõpra ning lisas narritavalt lõppu: "Kõige otsesesemas mõttes." Craig näitas talle keelt, mille peale Davey teda veelkord suudles.
"Tead ka, kui hea sa oled?" küsis Craig vaikselt ja puges sõbrale lähemale.
"Ületamatu, jumalik ja fantastiline," mõmises Davey talle vastu.
"Mh... Ma mõtlen seda tõsiselt. Sa oled hea."
Davey naeratas õrnalt ning tõmbas Craigi endale kaissu.
"Sina ka."

Iksdee, deeiks. "Endal rõve ei ole selliseid asju kirjutada?" volksas mõte läbi. Aga kui järele mõelda, siis lasin ma oma romanski peategelasel ka oma emakeeleõpsiga ameleda, niisiis pole mul eriti sõnaõigust.

Kurat, sa kirjutad liiga hästi. Sõnatu. Keeletu. Kaikki.

UUT!

See osa meeldis mulle väga-väga, et sa teaksid onju. xD Davey on nunnu. Kuidas ta sai sellele faking Alice'le midagi nii vastata ahh? Ma lööks selle plika maha hea meelega. Aga noh. Üleüldiselt oli PARIM ikkagist ju. Ses osas, et nunnu oli. Ja Alice't ei olnud! JEE. xD Edasi tahannnnnnnnnnnnn, sa kirjutad nii hästiiii.

Tore Alice'ivaba osa oli xD
Mina Davey asemel talle andeks ei annaks, aga üldiselt võiks nende vahel siiski kõik korda saada
Kriitikat ei ole ega tule.
Ootan põnevusega uut

Omg , see oli kõigeparem osa . Ausalt.
Ja Davey on ülicute , ma ei saa ülenoo,
Ja Alice tõesti ei meeldi .
Niiet , Uut , ; d !

Awwww.
Kusjuures, mina ei ole Alice'i peale tige. Minu meelest oli tal eelmises osas point.
Tõepoolest, vabalt võis tüdruk ta voodisse ronida, mkm, selleks ei olnud liiga vara, aga kui ta ütleb, et ta armastab teda, siis... noh, jah.
Mitte, et ma Daveyt süüdistaks või midagi.
See oli lihtsalt selline väike arusaamatuslik tüli, nad võiksid ikkagi kokku saada jälle.
Craig on ka armas. :)
Ja nende väike salasuhe.
Kui seda niimoodi nimetada võib. xD
Ohjah.
UUUUUT ! :)

I like. ^^

iuu, sorri aga see geiarmastus on selline .. noh... ee.. pindakäiv.
mulle külll alice meeldib, nad võiks ära leppida :)

jjahm, jätkuvalt kõigekõige parem

Ma tean, et ma olen paha, kuri ja kade. Sorry. Nüüd saate osa. (:

Muide, see polnud veel kõige suurejoonelisem trikk, millega Alice hakkama sai..

13.
Kui Craig järgmisel hommikul silmad avas, nägi ta Davey't, kes tõsisel ilmel lakke vahtis. Poisi käsi oli endiselt ümber tema õlgade ja seetõttu toetus Craigi pea sõbra õlale.
"Sorri," ütles poiss Davey'le uniselt. Viimane võpatas ning vaatas talle otsa.
"Mille eest?" küsis ta Craigilt muigega.
"Et ma jälle selline nõrguke olin ja et me jälle niimoodi lõpetasime. Sa kindlasti oled tüdinenud juba, et ma pidevalt just sinu kaisus lõpetan," pomises Craig ja ohkas.
"Pidevalt? See oli teine kord, Craig. Ja ma ei ole sellest tüdinenud, üldsegi mitte. Ma lihtsalt mõtlesin selle tüdruku peale."
"Mis teil juhtus üldse? Kui sa rääkida tahad, muidugi," küsis poiss Davey'lt.

Tahtsin. Kohe väga. Alice oli mulle nii kohutavalt kallis, aga see, mis meiega juhtus, rikkus tuju. Niisiis rääkisin ma Craigile kõik ära, kõik selle, mille pärast me tülitsenud olime. Nii hea oli oma muresid kellegagi jagada... Craig kuulas mind ja vaatas mulle silma. Tal on hundisilmad, sellised jääsinised.

"Davey, sulle võib-olla ei meeldi see, mida ma nüüd ütlen, aga... Alice on natuke egoistlik. Ta üritab sind enda jaoks mugandada, teha sind selliseks, nagu talle meeldib. Ja ma kardan, et sa muutud," ütles Craig lõpuks, kui oli terve jutu ära kuulanud.
"Ma tean, et sul on tegelikult õigus, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ta on kõige parem asi, mis minuga pärast Ant'i juhtunud on, ja ma ei taha temast ilma jääda."
"Aga kui see hakkab muutma seda, kes sa oled, siis äkki pole see õige. Mõtle, kas sa armastad tõesti t e d a või seda, et sul keegi olemas on."

Ma ohkasin. Tal oli õigus. Nii neetult õigus. Ma ei teadnud, kelle vastu ja mida ma tunnen.
"Räägi temaga," ütles Craig veel. Seda ma pidingi tegema.

Sama päeva õhtul helistas Davey'le taas Club Escapade’i omanik Henry, kes teatas, et tema laupäevane esineja oli alt ära hüpanud ning et ta vajaks hädasti uut esinejat. Davey ohkas ja mõtles pisut. Henry tegi kõik, et teda ära moosida, ja Davey, kes ei osanud keelduda, lubas kohal olla.

*

Kaks päeva hiljem tuli Alice taas linna. Nad olid vahepeal Davey'ga tõsiselt rääkinud ning ära leppinud, aga Davey oli ikka veel pisut ebakindel. Nüüdki, kui Alice kõige hilisemalt bussilt maha hüppas ja Davey't kallistama tormas, oli poiss veidi arglik.
"Ma igatsesin sind," ohkas ta ning hoidis tüdrukut õrnalt enda lähedal. Tuttav õunalõhn täitis jälle tema ninasõõrmed ja poiss kallistas Alice'it tugevamini.
"Mina sind ka, nunnu," vastas tüdruk muiates ning tõmbus eemale, et Davey't õrnalt suudelda.
Nad jalutasid läbi linna Davey kodu poole ja hoidsid teineteisel õrnalt ümbert kinni. Nad rääkisid vähe, mis oli nende puhul ebatavaline, selle eest nägid mõlemad välja armunumad kui kunagi varem.
Alice viskas oma reisikoti Davey toa nurka ning maandus mõne hetke pärast poisi kõrval voodil. Poiss tervitas teda õrna musiga ja Alice puges talle lähemale.
"Davey, kui kaua me juba üksteist tunneme?"
"17. aprillist saati," teatas Davey automaatselt. See kuupäev ei saanud ununeda.
"Üle kahe kuu," lausus Alice ja jätkas vaiksemalt, pisut häbelikult. "Sa oled mulle terve selle aja meeldinud. Esimesest päevast saati. Mul võttis täpselt minut, et sind meeldivaks pidada, ja tund, et ära armuda."
Davey silmitses tüdrukut pikalt, laskmata kahtlustel hinge pugeda. Armastus esimesest kõnelusest oli ju ometi olemas?
"Ja me ootasime kaks kuud, et seda teineteisele öelda... Kui me esimest korda kokku saime, olin ma närvivapustusse suremas... Ma kartsin, et mu näost on kohe näha, et sa mulle meeldid. Väga," pomises Davey vastu. Alice tõstis pea ja suudles poissi õrnalt.
"Ma mõtlesin selle kiirustamise peale... Kaks kuud on tegelikult pikk aeg. Sinuga ühes voodis magada pole vist liiga vara, ma usun."

Ma teadsin nüüd, kuhu ta selle jutuga tüüris. Ta tahtis neid kolme sõna, aga ma ei olnud kaugeltki valmis neid talle ütlema.
"Alice... Anna andeks, ma ei suuda veel seda öelda, mida sa kuulda tahad. Mitte veel. Ma tõesti ei taha jälle midagi ära rikkuda, aga..."
"Pole midagi," ohkas ta ja pani pea mu rinnale.
Seekord tundus tõesti, et ta ei saanud pahaseks. Vähemalt ei tõmbunud ta minust eemale, vaid jäi mu kõrvale. Ma sain teda terve öö kaisus hoida ja mul oli kahju, et ta järgmise öö oma tädi juures veetma pidi. Rahutuks muutis mind vaid see, et pimedas tundus ta täpselt kellegi teise moodi. Poisi moodi, keda ma olin kaks ööd tagasi niiviisi enda kõrval hoidnud...

Liina!
Ma kommenteerin ka üle pika aja. (A)
See on niiii, damn, hea.
Ma armastan seda juttu juba. (A)
Ilusilus.
Wonderful.
Ma ei oska enam midagii öelda.
Keep it going. :*

Njah, Alice juba nii lihtsalt jonni ei jäta :)
Iseenesest tore, et nad ära leppisid, aga miskipärast on mul tunne, et kauaks see nii ei jää. Oh jah.
Tahan uut osa ja mida varem, seda parem

Ma tahan ka uut juba. Väga-väga. Sest et Alice on niiiii tropp ja mida rutem nad tülli lähevad, seda parem. Ja siis on Davey nii armas, kui ta kurb on. Lihtsalt on. Nunnu.
See osa oli muidugi hea jälle. Kõik on nii super, millegi kallal pole norida. Ainult selle kallal, et rutemini tahaks uut osa juba!

Mulle millegipärast Alice ei meeldi. 1) ta meenutab liiga palju Alice Cullenit ja 2) ta on liiga pealetükkiv, nagu sa ka end väljendasid, jutus. w00t.


Ajan sama jama nagu alati, UUT!

üks küsimus on mul xd miks Davey kunagi Alice juurde ei lähe?? (olen ma midagi kuskil maha maganud?)
mulle ka Alice ei meeldi.
aga väga hea.

Alice elab linnast väljas ja pole Davey't veel külla kutsunud.

Topeltpost, aga elab üle.
Hello, kell on neli ja ma passin siin. Ma usun, et paljud teist armastavad järgmist osa, mille ma loodan varsti üles panna.

14.
Davey ärkas enne Alice'it, aga siiski hilja – poisi mobiili ekraanil seisid numbrid 13:37. Poiss kohendas ennast pisut, üritades Alice'it ärkamast hoida. Poiss vaatas taas lakke, nagu Nate'i juures ärgates, aga seekord oli tema näol naeratus. Tema kõrval lebas tüdruk, kes tähendas talle rohkem, kui keegi või miski muu.

Ma veetsin tubli tunni niiviisi mõeldes, enne kui tundsin, et Alice minu kõrval magaja kohta kahtlaselt liikuvaks muutus. Pöörasin pead ning vaatasin oma tüdrukule otsa.
"Hommikust, unimüts," ütlesin ning suudlesin teda õrnalt.

"Mis kell on?" sai ta unise vastuse. Davey heitis pilgu oma telefonile.
"Pool kolm läbi natuke."
"Pool kolm päeval?" küsis tüdruk. Davey turtsatas:
"Ei, vaata, siin paistab öösel kell pool kolm ka päike. Muidugi päeval."
"Damn... Ja ma magan meie koos olemise aja lihtsalt maha. Kaua sa üleval oled juba?"
"Umbes täpselt tund," vastas poiss.
"Ja sa ei võinud mind üles ajada siis?"
"Mkm, sa olid nii nunnu, kui sa magasid."
Alice naeratas ja suudles Davey't veel kord.
Neil kulus kolmveerand tundi, et ennast üles ajada. Kella neljaks olid mõlemad söönud ja valmis midagi tegema. Parajasti siis, kui nad üritasid välja mõelda, mida neile jäänud ajaga teha, helises Davey telefon.

Anthony kutsus mind jälle Nate'i juurde. Küsisin, kas tohin üllatusmuna kaasa võtta, ning Ant mõistis mind.
"Ma usun küll, kui ta ise mingite joodikute juurde tulla tahab," vastas ta naerdes.
"Ma räägin temaga," lubasin ma ja küsisin veel, mis kell nad koguneda tahtsid.
"Mina, Ash ja Craig oleme juba siin,teised tulevad hiljem," vastas ta. Ütlesin, et ma vaatan seda asja, ja lõpetasin kõne.

"Tahad sa mu sõpru näha?" küsis poiss Alice'ilt. "Ant kutsus mind ühe tüübi juurde, istume seal natuke."
Alice'i nägu lõi särama Ta oli õnnelik, et Davey tahtis teda oma sõpradele tutvustada.
"Joote ka?" küsis ta siis veidi murelikult ja tema naeratus hääbus. Tema poiss vastas naeratades:
"Ma võin kaine olla, kui sa tahad," ning suudles tüdrukut. Alice naeratas jälle.

*

Nate'i juurde jõudes selgus tõsiasi, et asjad võisid keeruliseks minna. Kohalolijad olid needsamad, kes viimaselgi korral – Nate, Connor, Beth, Craig ja Ant -, aga ka Ashley ning tõeline probleem ehk Craigi ekspoiss Blake koos oma tüdrukuga.

Blake oli alati olnud meie kõige tagasihoidlikum poiss ja nüüdki olid tema kastanpruunid juuksed lihtsalt läbi kammitud, ei mingit sirgendamist ega soengusse seadmist. Seljas kandis ta lihtsat T-särki ja teksapükse. Aga see tüdruk... Sellist valikut poleks ma Blake'ilt oodanud. See tšikk oli hullem tibi kui Marie – lisaks välimusele oli ta ka mõistuselt totaalne blondiin, kes mul peale esimest kümmet minutit kopa ette viskas. Kõige hullem oli aga Craigi vaadata – juba uksest sisse astudes nägin ma, milline piin sealolek tema jaoks oli.

"Hei, teie kõik, see on Alice," teatas Davey ja nad istusid Craigi kõrvale. Kõik naeratasid Davey'le paljutähendavalt ja tutvustasid end Alice'ile.
Nagu ikka, tekkis Davey'l natukese aja pärast tüdimus valjuhäälsest jutuajamisest ning ta otsustas välja minna. Muidugi tuli ka Alice kaasa ning ka Craig ajas end sohvalt püsti.
Nad istusid trepile. Craig, kes oli üllataval kombel täiesti kaine, küsis Alice'lt:
"Nii et sina oledki see müstiline tüdruk, kellest Davey nii palju rääkinud on?"
"Ilmselt küll," vastas Alice ning punastas.
"Hmm... Poleks uskunudki, et keegi suudab Davey sirgeks pöörata," turtsatas Craig omaette. Alice kergitas küsivalt kulmu.
"Davey pole sulle vist rääkinud, et ta kunagi... Mitte nii väga ammu... Gei oli?"
"Selle pisiasja jättis ta mulle rääkimata, jah," vastas Alice ning silmitses Davey't veidralt.
"Nojah, ega vahet pole... Selles mõttes, et nüüd on ta nii hetero kui olla saab. Mina olen see väike üksik geipoiss. Blake on mu eks, muide," ohkas Craig.

Ta ütles seda peaegu pettunult ja vaatas mulle pikalt otsa. Ka Alice põrnitses mind imelikult. Lõpuks lõhkus vaikuse Craig, kes teatas:
"Okei, ma lähen põrgusse tagasi." Nende sõnadega astus ta sisse.
"Davey... Ma peaks minema hakkama," ütles nüüd ka Alice.
"Juba?" küsisin ma imestunult.
"Mhm, kell on pool üheksa ja ma lubasin üheksaks seal olla."
"Ma lähen toon su koti," laususin ja tõusin. Mis temaga lahti oli?

Nad jõudsid kümne minutiga bussijaama. Alice vaikis terve tee ja ka Davey oli oma mõtetes, mis peamiselt keerlesid tema tüdruku ümber. Alice suudles Davey't hüvastijätuks ja tormas siis bussi peale. Davey seisis kahtlustavalt veidi aega bussijaamas, aga asus siis minekule.

Ehm...
Craig... on lollakas.
Noh, okei... tegelikult ei ole. Ilmselt ta siis ei teadnud, et Davey Alice'ile seda maininud pole.
Aga ikkagi. Kuigi mulle väga meeldiks, kui nad Alice'iga lahku läheksid, ei tahaks ma, et see oleks sellepärast, et Davey kunagi gei oli.
See oleks... nõme.
Ja sel juhul ei meeldiks Alice mulle enam, tõsiselt ka.
Sest see oleks Davey suhtes karm.
Uhh.
Õel maailm.
Aga siis muutuks Davey väike salasuhe ametlikuks suhteks, eksole?
Vot see oleks tore!
Siis pole midagi viga! Siis mingu nad Alice'iga kiiiiiremini lahku!

Miks osa nii lüüüühike oli?
Juurde, juurde!
Noh, uut, see tähendab.
Meeldis ka, muidugi.

Pikemat ja uut.Pikemat ja uut.Pikemat ja uut.Pikemat ja uut.

Einoh. Alice on ikka tore küll. Veab moka vingu, sest tema praegune musi oli kunagi ühe teise poisi musi. Kamoon, kae nalja. Eriti pirtsutaja.

Mulle küll meeldiks poiss, kes on gei.

Täpselt - miks nii lühike? UUT, ja ruttu!

UUT.UUT.UUT.

Just nimelt, uut!

Miskipärast arvan ma, et järgmises osas annab Alice Davey'le korvi, sest mul on tunne, et ta ei kavatsegi Davey orientatsiooniga leppida xD