More Than Needed [#36]

Ma ka aru ei saa, miks nii lühike. Ma üliväga ootan ja soovin uut igatahes.
Alice on JOBUUUU. JAA lisaks ma ütlesin algusest peale, et mulle ta ei meeldi, nüüd ei meeldi teile ka. xD
Ada Craig on tore minu meelest. : ) Ta käitub Davey'ga nunnusti ja värki, Davey ise on ka endiselt nunnu.

Kui ma saaks teada, et minu poiss OLI gei, siis oleks küll suht suva. : D
Või noh, ma ei tea. xD Mul ei ole nende vastu midagi, niiet. : P

MU LEMMIKOSA!
Ruttu läks, aga ma ei suutnud teda (teate küll, keda) kauem siin jutus kannatada. xD
Ja ÜKS HIIGELSUUR KALLISTUS kõigile, kellele see jutt meeldib. (:


15.
Tagasi jõudes nägi Davey Craigi, kes taas kord trepil istus ja suitsetas.
"Ma ei suuda rohkem, Davey," ütles poiss ning viskas koni enda jalge ette. "Ma olen viieteistkümne minuti jooksul viis suitsu ära teinud. Ma ei suuda sinna sisse minna."

Ma istusin tema kõrvale ja panin käe talle ümber. Ta vajus mu õla najale ja hakkas järsku nutma. Ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Isegi sellel esimesel õhtul, kui me koos olime, polnud ta ainsatki pisarat valanud, ja nüüd nuttis ta nagu väike laps. Ma silitasin rahustavalt tema selga, aga see ei aidanud eriti.

"Tahad, ma viin su koju?" küsis Davey lõpuks ning Craig noogutas.
"Okei, ma lähen ütlen teistele." Mõlemad poisid tõusid.
Davey jooksis treppidest üles ning avas Nate'i korteri ukse. Ta astus elutuppa ja teatas:
"Ma lähen viin Craigi koju. Ta... ei suuda rohkem." Kõik noogutasid arusaavalt... peale Blake'i. Ta ei lõpetanud oma bimboga amelemist.
"Ma ei tule ka tagasi, nii et näeme millalgi." Kõik – peale Blake'i, jälle – pomisesid midagi hüvastijätuks ning Davey tormas taas treppidest alla.
"Tule, lähme," ütles ta Craigile, kes endiselt nuttis.
Nad jõudsid viie minuti pärast Craigi juurde. Poiss otsis taskust võtmed ning ulatas need Davey'le.
Noorukid läksid Craigi magamistuppa. Toa omanik vajus voodile ning sõnas siis:
"Davey... Ma tean, et sul on tüdruk ja kõike värki, aga palun jää siia... Ma kardan, et ma teen endale midagi, kui ma üksi jään."

Mulle meenus aeg, kui olime just Craigiga tutvunud. Blake, kes teda meile tutvustanud oli, rääkis, et Craig oli pärit väga probleemsest perest ning seetõttu aastaid kannatanud. Mingil hetkel olid mured üle tema pea kasvanud ja ta oli end tahtlikult vigastanud. Sellest kombest oli ta tänu Blake'ile lahti saanud, aga nüüd kartsin ka mina, et ta võib vanade asjade juurde tagasi pöörduda.
"Jään, ma luban. Proovi nüüd magada," ütlesin talle ja heitsin tema kõrvale pikali. Ta puges mulle hästi lähedale ja ma panin käe talle ümber. Kümne minuti pärast ta juba magas ja ka mina tundsin end lootusetult unisena.

Järgmisel hommikul tundis Craig end pisut paremini ja lubas Davey'l lahkuda.
"Sa saad hakkama, ma tean," ütles ta sõbrale.
"Loodame," ohkas poiss ning lausus siis:
"Davey, aitäh sulle kõige eest."
"Selle jaoks sõbrad ongi," muigas Davey ja kallistas Craigi pikalt. Seejärel asus ta kodu poole minema.
Sinna ta ei jõudnudki – enne helises tema telefon. Alice.
"Davey?" küsis murelik hääl telefonis.
"Jaa, ma kuulan sind," ütles poiss muigega.
"Ma tahan sind näha. Ma pean sinuga rääkima," teatas Alice napisõnaliselt. Davey, kes sai aru, et midagi on juhtunud, tõsines otsekohe ning lubas paari minuti pärast tüdrukuga kohtuda. Tema süda aimas halba.
Kui Davey parki jõudis, istus Alice juba pingil. Poiss tervitas teda põsemusiga, aga Alice jäi endiselt tõsiseks.
"Juhtus midagi?" küsis poiss murelikult ning taipas siis, mida Alice öelda tahab.

Ma kartsin. Nii kohutavalt kartsin, et nüüd on kõik. Ma lootsin, et ta ütleb midagi muud, midagi teistsugust… Loll, idioot, tainapea olin.
"Davey, ma tahan lahku minna."
Need sõnad olid just need, mida ma kuulda ei tahtnud. Kulus vaid sekund, kuni ma mõistsin. Tundus, nagu oleks miski minus seisma jäänud – ilmselt süda.
"Miks?" küsisin ma lõpuks. Vaikselt, kähedalt, allaheitlikult.
"Davey, sa tundusid alguses nii perfektne. Kõik oli tore. Aga… Kui ma kuulsin, et… Et sa oled bi… Anna andeks, aga see on minu jaoks liiga veider."
"Alice… Vähemalt proovime! Sa ju tead, et kui sa minu oma oled, siis ei taha ma mitte kedagi teist!" Sel hetkel mõtlesin ma seda tõsiselt.
"Davey… Anna andeks, aga ma ei suuda nii. Asi on minus, mitte sinus. Ära süüdista Craigi… Ma oleks nagunii teada saanud. See on minu probleem. Sa tähendad mulle endiselt palju, aga see on natuke ekstreemne. Anna andeks."
Ja siis ta tõusis ja lahkus. Mina vajusin pingile ning üritasin südant taas tuksuma saada.

Ma loen seda siin ja üritan sõrmi uuesti trükkima saada.

Nii...nüüd peaks vist korras olema. Vist.

Ma aimasin, et see nii läheb. Alice on nagu mingi pirtsakas printsess, kellele kunagi midagi piisavalt hea ei ole.

Davey'st on nii kahju, ausalt ka...aga samas, ilmselt on tal ilma Alice'ita parem, sest lõppude lõpuks tekitas see tüdruk ju ainult probleeme.

Rohkem sõnu ei ole. Jään uut osa ootama

Miks su lemmikosa? Sest lõpuks ometi see Alice kadus? See on tore jaa! : D

Ma tahan edasi igatahes, kiiresti ja väga. See oli jälle nii lühike. Nii et sa pead vähemalt ruttu lisama. Ma väga ootan. : D Ma olen alati niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii rõõmus, kui siin uus osa on. : D
Davey on armas, Alice ei väärinud teda mingil juhul, see veider loll plika, kes on üliimelik ja nõme!!!!! : D
Nii et, UUTUUUTUUTUuTUuT : D

Alice on nõme jah.
Nüüd võiks Davey Craig'i kaissu joosta ja kõik on okei! :)
Jahm.
Ma midagi eriti mõistlikku öelda ei oska, seega... jah.
UUUT ! :)

tappa tahaks Alice'le anda. Ta on n6me. Aga Davey'st on kahju kyll. UUT!!!

Mulle meeldib, et teile meeldib. Aitäh. :*

16.
"Davey, mis juhtus?" küsis Ant murelikult, kui tema parim sõber tema uksest sisse astus, näol murtud ilme. Ei, see nägu väljendas midagi enamat – tundus, nagu oleks käes maailmalõpp.
"Ma olen nõrk," vastas Davey ja vajus seina najale.

Ja siis tegi Ant seda, mida ma lootsin, et ta teeb. Ta seisis mu kõrvale, vaatas mind hetke ning siis kallistas mind tugevalt.
"Mis lahti on?" päris ta, mulle murelikult otsa vaadates. Ma üritasin oma katkevat häält talitseda ja sosistasin:
"Alice jättis mu maha."

Ant silmitses Davey’t pikalt.
"Miks?" küsis ta lõpuks.
Ja Davey jutustas talle kõik ära – alates sellest, kui nad kokku saanud olid ja lõpetades sellega, et tüdruk talle korvi andis. Siis ta hääl murdus ning ta peitis pea kätesse.
"Davey…" ohkas Ant õnnetult ning kallistas sõpra veel kord. Ta võttis poisi lõua oma pihku ja ütles:
"Ma tean, et sa ei usu, aga kõik saab korda. Päriselt. Keegi ei tohiks sind süüdistada selles, et sa oled see, kes sa oled. Mõistad?"
Davey ei vastanud.
"Pisike, ma tean, et kõik läheb hästi. Ta on su elust kadunud. Ma tean, et edasi liikuda on raske, aga mitte võimatu. Sa saad hakkama. Ja sa tead, et ma olen olemas. Olen alati olemas."

Ta suudles mind õrnalt laubale. Kui ma poleks nii masendunud olnud, oleksin ma kindlalt naeratanud. Mis sellest, et ta elas juba ammu "normaalset" elu tüdruksõbraga, mäletas ta ikka veel seda aega, kui me koos olime. Just nii, musiga, oli ta mind alati lohutanud.

"Sa pead edasi minema, pisike. Ma tean, et see tundub võimatu, aga kusagil on keegi, kes armastab sind sellisena, nagu sa oled."
"Ma tean, aga ma armastasin teda, Ant! Ja ma sain temaga nädal aega koos olla ja siis... Ant, palun lase mulle kuul pähe."
"Davey, kuule, ole nüüd... Kõik ei ole veel läbi ja sa tead seda."
Uus mõttejupp muutis Davey veel õnnetumaks, pettunumaks ja vihasemaks.
"Ta ütleb, et ta armastab mind, aga paar päeva hiljem jätab mu selle pärast maha, et ma kunagi gei olin. Milline kuradi tüdruk nii teeb?"
Ant silitas lohutavalt oma parima sõbra juukseid.
"Ma nägin seda algusest peale. Ta ongi sellist tüüpi tüdruk – tema areng peatus puberteedis. Ta uskus, et ta armastab sind, aga esimese vea ilmnemisel – ära seda valesti mõista, mina ei pea sinu ega kellegi teise seksuaalsust veaks – taipas ta, et sa polegi härra Täiuslik. Nagu armumine filmistaari. Ma sain sellest aru, aga ei julgenud sinu õnne lõhkuma hakata. Ma vist lootsin, et see esmamulje on petlik, aga... Ma vist oleks pidanud midagi ette võtma."
Davey ei suutnud enam vastata.
"Tasa nüüd... Usu mind, kõik saab korda. Kunagi, kuidagi..." Ant kordas neid sõnu, kuni Davey end tühjaks nuttis ja magama jäi.

On vist juba harjumus, et hetkel, kui ma kõigest hingest magada tahan, otsustab keegi, et tal on hirmsasti vaja mulle helistada. Tol korral oli jutuhimuline mu ema. Ma ignoreerisin väsinud silmi ja hullu enesetunnet ning vastasin telefonile.
"Davey, kus sa oled? Ma pole sind kaks päeva näinud! Roni koju, otsemaid!" ütles see neetud kanaema niipea, kui olin vaevalise "Jaa?" torusse sosistanud.
"Ema... Ma olen Ant'i juures. Enne seda olin Craigi juures ja veel enne seda Nate'i pool. Ma olen täisealine ja suudan enda tegude eest vastutada. Ja ma tõesti ei taha praegu koju tulla."
Ta tõlgendas mu hääletooni ja juttu valesti ning sõnas etteheitvalt:
"Davey, sa ei peaks nii palju jooma."

Poiss sai vihaseks.
"Ma olen viimased kaks päeva täiesti kaine olnud. Ära hakka mingeid kuradi süüdistusi loopima, kui sa asjast midagi ei jaga, eks?" sisistas ta. Emalt tuli kohe murelik vastus:
"Davey, kas juhtus midagi?"
"Jah, nüüd on sul küll muret kui palju," märkis Davey sarkastiliselt, aga jätkas siis rahulikumalt. "Jah, juhtus, aga ma ei taha seda sinuga jagada. Ma tulen millalgi koju ja ka siis ei räägi sellest. Sobib?"
Ema vaid ohkas ja pomises siis:
"Sobib. Ära ainult midagi lolli tee."
"Jajah," vastas poeg ning lõpetas kõne.
Ant, kes parasjagu uksest sisse astus, silmitses parimat sõpra õnnetult.
"Davey... Tule, lähme teeme midagi. Ma ei taha sind sellisena näha."
Kõnetatu ohkas.

Ma ei tahtnud lasta Alice'il oma edaspidist elu ära rikkuda. See, mis meil olnud oli, oli lihtsalt üks õnnetu eksitus. Ta polnud minu unistuste printsess...
Nende mõtetega, mis mu enesetunnet suurt ei parandanud, ajasin end voodilt üles ja astusin Anthony kõrval uksest välja.

UUUUUT, see on nagu ülihea, liigahea, liigasuper, liigavinge ja liiga palju minu lemmik.
Nagu, tõsiselt! ANT ON NIIII ARMAS. Ja Davey ka. MULLE NII MEELETULT MEELDIB, MIS SIIN JUTUS PRAEGU TOIMUB JA OMGOMG nagu, ma ei saa. See oli superosa.
Nii et. EDASI. Eksju. Mina ootan. Mina, tulihingeline fänn ootan!!

Awww, see on nii armas, kuidas Ant Davey't kogu aeg lohutab. Musiga
Veab, et Davey'l vähemalt nii hea sõber on, sest Alice...tema kohta pole endiselt sõnu.
Uut osa, eks

Mulle meeldis Alice . Ja mulle ei meeldi see , kes ütles Alicele , et Davey oli gei . Mul ei tulnud selle poisi nimi meelde . Alice oli armas ja mõistlik . Sest no tõesti . Kui mu poiss mingi aeg teataks , et ta on olnud gei , no siis ma oleks väikses vapustuses . Ei tea kas just maha jätaks . Aga nõme oleks ikkagi mõelda . jutt meeldib endiselt ülipalju . Kuidagi nii mõnus on lugeda . Ja anthony on ka nii hea sõber . :) tahan uut .

Nii.. Laisk laps pingutas natuke. Ja mulle meeldivad need pikad kommentaarid, tänkstänkstänks. (:

Mwhahaha, nüüd läheb põnevaks.

17.
"Mul on täna Escapade'is live," ütles Davey nagu muuseas, kui nad uksest välja jõudsid. Anthony jäi seisma ja vaatas talle otsa.
"Mis kell?" küsis ta ärevalt.
"Kaheksast. Seitsmest pean seal olema," vastas sõber talle apaatselt.
"Oh sind, sa ei võinud seda ju enne öelda! Kell on pool kuus, totu. Lähme sinu poole ja kohe."

Ma imetlesin seda, kuidas ta mulle vahel ema eest oli. Kui teda poleks, ei saaks ma vist midagi tehtud.
Me kõndisime kiirelt minu poole. Tee peal jõudis Ant Ashile helistada ja tüdruku linna kutsuda.
Ema-isa olid kusagil ära, nagu ikka, seega ei pidanud ma seletamisele aega raiskama. Me läksime minu tuppa ja Ant, kes oli vahepeal muutunud Stiilse Viisiku liikmeks (nojah, okei, Anthony ei olnud enam gei, aga siiski), pani mind riidesse, tegi meigi ja korjas mu asjad kokku.

"Kuidas sa minusugust lasteaialast üldse välja kannatad?" küsis Davey, kes end järsku kasutuna tundis. Anthony sai aru, mida Davey mõtles ning kallistas sõpra tugevalt.
"Sa oled kordades toredam kui Patsy, usu mind," ütles poiss muiates. "Aga nüüd võta oma kitarr, lähme bussijaamast läbi ja siis Escapade'i."

Anthony oli rahutu. Ajaks, kui buss jaama sõitis, oli ta juba tõeline närvipundar. Ta tammus jalalt jalale ning ohkas liigagi tihti. Siis nägi ta Ashley't, kes parajasti bussist välja astus, ning tormas tema juurde. Ta haaras tüdruku sülle ning suudles teda pikalt.

"Ashley, ma igatsesin sind!" ütles ta piisavalt valjusti, et ka Davey seda kuuleks.
"Ja mina sind," vastas tüdruk naeratades ja ronis poisi sülest maha.
Anthony naeratas pehmelt ning surus oma huuled uuesti Ashley omadele. Davey neelatas, surus käed taskutesse ning vaatas eemale. Kõik see oli armas, aga tegi talle kohutavalt haiget, meenutades seda, mida poiss oli kaotanud.

Kurgus torkis ja silmad kipitasid. "Ei hakka nutma," ütlesin endale ja ohkasin vaikselt. Just siis, kui hakkasin alla andma, tuli Ashley minu juurde.
"Kahju, et sul Alice'iga nii läks... Aga meri on kalu täis, eks?"
Noogutasin, vaatasin oma lobamokast parimat sõpra ja muigasin. Ashil oli õigus, ma teadsin seda.

Davey jõudis klubisse täpselt kell seitse. Kohe saatis närviline Henry ta soundchecki tegema ja Ant ning Ashley läksid kaasa, et teda juhendada. Davey poleks ise vist midagi teha osanud.
Kell kaheksa oli lava taas kord ainult Davey päralt. Ta heitis üheainsa pilgu lava ees seisvatele sõpradele. Nüüd oli neid rohkem, kui eelmisel korral – korradustiim, mis koosnes Anthony'st ja Ashley'st, oli oma töö teinud. Nende kahe kõrval seisid ka Nate, Connor, Marie, Beth, Brandon, Cheryl, Colleen ja Craig – kõik Davey suurimad sõbrad. Ta naeratas neile ning alustas esimest lugu.
Seekord oli laval olek teistsugune. Enam ei muutnud adrenaliin kõike värviliseks massiks, mis silme eest kirjuks muutis ja aju halvas, hoides siirast õnnelikku naeratust pidevalt näol. Nüüd möödus iga sekund hirmuäratava aeglusega. Davey meeles mõlkus see, mis oli nädal enne toimunud, ning tuju kippus ära vajuma.
Viimaseks looks jättis ta taaskord Alice'ile pühendatud loo, mis oli omandanud hoopis uue alatooni. Ta istus toolil ning sõrmitses värisevate kätega keeli. Kui ta poleks seda lugu nii palju harjutanud, oleks ta kindlasti nüüd valesti mänginud. Õnneks suutis ta pala kuidagi lõpuni vedada ja mikrofoni tänusõnad sosistada. Seejärel kadus ta taharuumi ning vajus diivanile nutma.

Kui ma end lõpuks enam-vähem tühjaks töinanud olin, valgusid ka mu sõbrad sisse, kõigil mõistev ilme näol. Ant oli tõeline lobasuu... Nad kallistasid mind, üks pikemalt kui teine, ning ütlesid midagi armsat. Ma üritasin teeselda, et kõik on korras.

Davey ütles, et peab ühe suitsu tegema, ning kadus klubiuksest välja. Seal peatas teda üks noormees, kes võis Davey'st paar aastat vanem ja paar sentimeetrit pikem olla.
"Davey, eks?" küsis võõras. Saanud jaatava vastuse, kutsus mees ta nurga taha. Davey üritas küll keelduda, aga võõras haaras tal küünarnukist ning hetke pärast olid nad juba pimedal kõrvaltänaval.

Hoop makku tabas mind üllatusena. Ma ahmisin õhku ja vausin kössi. Juba olid mitu meest mul kallal ja ma ei suutnud ennast kaitsta.
"Kuradi pederast, raisk!"
"Seina äärde tuleks sinusugused seisma panna ja maha lasta!"
"See on Alice'i eest, homo!"
Siis läks kõik pimedaks.

Ouch. Väga valus osa. Aga siiski hea. UUT.

OmgOmgOmg...Oh My God!

Davey't tabab üks halb üllatus teise järel.
Kõigepealt Alice, seejärel keretäis...
Kurb, kuidas tal kohe üldse ei vea.
Uut osa tahaks

Uhhh.
Eeeeem... eelmine osa oli armas. Ma ei kommenteerinud, aga nüüd siis teen seda. Vägagi armas. Ant on hea lohutaja. :)

Ja nüüd... jah. Kui Alice saatis need tüübid, siis... siis on ta täielik... täielik... uhh. Ma ei leiagi siia mingit sobivat sõna. Vastik, igatahes.
Aga millegipärast ma ei usu, et ta seda tegi. Äkki olid need tema vend ja mingid muud kutid?
Ma loodan nii...
Ashley tundub ka hästi tore tüdruk muidu. Ja kõik teised Davey sõbrad ka.
Loodame, et ta oma armuvalust ja muudest valudest ka üle saab, et siis Craig'i kaissu joosta, eksole?

Õgh, vaene Davey. Ta on nii erakordselt armas ja mul on tast nii erakordselt kahju.
Alice on tõeline idioot ja värdjas, ma nagu sajaga vihkan teda. -.-
Ant on ka nunnu jaa. Eriti armas, et ta Daveyle emme eest on. Nende sõprus on nagu jumalik, eksju. Armastan.
Edasi~!!

Tegelikult mina ei suudaks ka Daveyga käia, aga ikkagi olen ma Alive peale vihane. Davey ei tundu üldse eriti homolik, kuigi käitub niimoodi. :)
aa, ülihea on ikkagi

UUT.

Gaad, kuidas ma Alice'it vihkama olen hakanud.. Ja ta tulb veel tagasi. Aga uue osa saate. Uus tegelane tuleb ka, olge tema vastu head.

18.
Jamie hulkus mööda valgustatud õhtuseid tänavaid. Käsivarred tulitasid ja muutsid tuju veel hullemaks, kui see juba oli. Poiss mõtles juba kojuminekule, kui ta märkas midagi kõnniteel lebamas. Ei, mitte midagi, vaid kedagi. Jamie kortsutas kulmu ja astus ettevaatlikult lähemale, hoolimata sellest, et ta pisut ärevil oli. Tänavalambi valgus siia ei paistnud, seetõttu näitas poiss oma telefoniga valgust. See keegi tundus olevat noor mees. Tal olid mustad juuksed – seda igas mõttes – ning ta kandis kapuutsiga pusa ning kitsaid teksapükse. Noormees lebas tänaval poolkülili. Üks silm oli sinine ja kulm selle kohal kahest kohast lõhki, ninast ja suust tilkus verd. Ka ülejäänud keha tundus olevat üsna kõvasti viga saanud.
Jamie tegi kindlaks, et kannatanu elab veel ning kutsus kiirabi. Andnud võimalikult täpsed juhised ja lubanud meedikutele peatänavale vastu tulla, tõusis ta tundmatu kõrvalt püsti.
"Ma tulen tagasi," ütles ta, teades, et too noormees teda ei kuule, ja lahkus.

Ma lõin lõpuks silmad paokile ja taipasin peaaegu kohe, et olen haiglas. Ere valgus tegi silmadele liiga. Parem näopool oli vastikult tuim ja tuikas samuti kergelt. Üritasin kätt tõsta, aga see tegi haiget. Proovisin ka teist kätt ja jalgu liigutada, sama valu igal pool.
"Vähemalt pole ma halvatud," mõtlesin.
Siis kostis minu kõrvalt murelik küsimus:
"Oled ärkvel?"
"Enam-vähem. Kes sa oled?" pomisesin kähedalt. Kas mu kõrvadel oli midagi viga või oli tegemist võõraga?

Davey proovis pead pöörata, aga seda läbis teravam valu kui poiss enne tundnud oli. Poiss kirtsutas nina ja hingas läbi hammaste sisse. Võõras noormees tõusis püsti, nii, et Davey teda näeks.
"Jamie Hallows. Ma leidsin su kusagilt kõrvaltänavalt. Mis juhtus?"
"Ma ei tea. Sain tappa… vist. Mingid suvalised idikad hüppasid kohale," pomises Davey väsinult.
"Lihtsalt niisama?"
Davey'le meenus see, mida mehed talle enne teadvuse kadumist öelnud olid.

"Kuradi pederast, raisk!"
"Seina äärde tuleks sinusugused seisma panna ja maha lasta!"
Viimane fraas mulle esialgu ei meenunud, aga kahest esimesest piisas.

Ta punastas ning ütles vaikselt:
"Eeeh.. Ei. Aga ma ei räägiks sellest hea meelega."
"Okei," ütles Jamie ning tundus mõttesse vajuvat, kerge muie näol.
"Kuule, ma sinu nime ei teagi," ütles ta siis.
"Davey Tyler," vastas voodis lebav poiss vaikselt.
Jamie naeratas endiselt.
"Ma suruks su kätt, aga see ei oleks eriti hea vist… Igatahes, meeldiv tutvuda, asjaoludest olenemata," ütles ta lõpuks. Davey naeratas kergelt, nii hästi, kui see võimalik oli.
"Ma noogutaks kasvõi peaga, aga nojah, parema meelega jätaks vahele," vastas ta muiates.
Järsku lendas uks lahti ja Anthony tormas sisse.
"Davey, kes need kaabakad olid?"
Alles siis märkas ta Jamie’t, kes punastades tõusis.
"Sina oled ilmselt see, kes Davey üles leidis? Aitäh sulle, tõesti."
"Lihtsalt vedas," vastas Jamie ning tõusis.
"Ma jätan teid omavahele," pomises ta ja astus uksest välja.
"Näen ma väga jube välja?" küsis Davey oma parimalt sõbralt, teades, et tema asju ilustama ei hakka.
„Kohutav,“ vastas Ant ning muigas.
„Ja kust sa teadsid, et ma siin olen? Kuidas ma üldse siia sain? Mis kell on? Kus teised on?“
Anthony üritas kõigile küsimustele vastata.
„See tüüp, kes siin oli... Ta leidis su üles ja kutsus kiirabi. Ta helistas mulle... Sinu telefoniga. Saad aru, sa lähed suitsule ja oled tund aega ära. Me oleme murest segased ja siis helistab keegi ja ütleb, et sa oled haiglas. Me läksime kõik paanikasse! Teised on kodus, nad tulevad homme. Ja praegu on kell...“ Poiss võttis taskust telefoni ning heitis sellele pilgu. „Veerand kaksteist öösel. Ja... Su vanemad tulevad kohe.“
„Miiiiks?“ venitas Davey kulmu kortsutades. Anthony muigas. „Nad on su vanemad, neid ka huvitab, kujuta ette,“ ütles ta. Siis muutus ta uuesti tõsiseks ja küsis:
"Davey, mis kurat sinuga juhtus?"
"Mingi tüüp tassis mind nurga taha ja siis kargas mingi kamp mulle kallale," ohkas Davey.

Siis meenus mulle viimane asi, mida olin enne teadvuse kaotamist kuulnud... Mu silmad läksid hirmust suureks. Ka Ant nägi seda ja küsis, mis juhtus. Ma olin sunnitud tunnistama seda, mida olin mõelnud.
"See oli Alice'i pärast. Alice rääkis kellelegi..."

AisaKURAT! Tahaks praegu nii Alice'ile tappa anda ja tema käpaalustele ka!

Lähevad Davey'le kallale, tere hommikust!

Jamie tundub armas,
Einoh, sinu dramaatiline jutujoon on fantast. UUT ja kähku!

Aww, ma kohe hüüatasin väga valjult ja õnnelikult, et LIINA PANI UUE OSA! Kui ma siin postitust nägin ja Liina poolt.

Jumalast hea! Mulle täiega meeldib Jamie.
ALICE ON VÄÄRAKASSSSSSSSSsss. Ja ma ütlesin ju kohe, et ta on nõme ikkagist jajajajaja.
Mulle meeldis.
EDASIIIII.

YEAH, uus osa! Just see, mida ma vajasin.

Jamie tundub tore olevat
Alice seevastu mitte. Miks ta tagasi tuleb? xD
Ootan uut osa ja loodan, et see on lahe!