More Than Needed [#36]

Je'taime või J'taime ikka, t peab ka olema.

Okei, EITC. ega ma seda õppinud eiole, minuviga.

Muide, ma prantsuse keele peale üldse ei mõelnud.

Järgmine osa on mu lemmik, muide.

19.
Anthony reaktsioon oli hullem kui Davey oodata oskas.
"Kuradi kurat, see läheb juba üle piiri!" hüüatas ta ning esialgu ei saanud Davey aru, kelle peale tema sõber vihane oli. Siis jätkas Ant samal toonil:
"Mida see tšikk endast mõtleb? See, et ta su niimoodi maha jättis, on juba piisavalt hull... Ja siis orgunnib ta mingid tüübid sind läbi klobima!"
"Rahune nüüd. Äkki ta ei orgunninud, äkki need tüübid ise..." üritas Davey sõpra rahustada. See paistis mõjuvat, sest vihane ilme Anthony näol pehmenes.
"Sorry, lihtsalt... Ma olen su pärast mures, sa tead ju," ütles ta peaaegu rahunenult. Davey vaid naeratas vastuseks.

See öö oli neetult pikk. Olenemata hilisest kellaajast käisid palatist läbi ka mu vanemad, kes kuidagi ära minna ei tahtnud. Ema halas, nagu ikka, isa vahtis mind sellise näoga, nagu oleks mina selles süüdi, et mulle kere peale anti. Nojah, mõnes mõttes tegelikult olingi.... Igal juhul, kella poole kaheni öösel üritasin ma neile selgeks teha, et ma tahaks kohe väga magada, aga nad ei kuulanud, kuni kuri valvearst nad lõpuks minema saatis. Valuvaigistitest hoolimata ei suutnud ma siiski tükk aega uinuda. See sakib, kui sa oled rampväsinud, aga magada ei saa. Akna taga hakkas juba valgemaks minema, kui ma lõpuks unedemaale jõudsin.

Ärgates märkas Davey tuttavlikku kogu oma voodi kõrval. Too noormees istus mugavalt toolil, tema pikk ja kõhn keha lõõgastunud. Ta silmitses ainiti aknast välja, tema rind liikus ühtlaselt üles-alla. Ta mängis oma neediga, mis seisis täpselt tema alahuule all, perfektselt keskel. Tema mustad juuksed kippusid ta silmadele vajuma.
"Hommik, Jamie," pomises Davey muiates. Kõnetatu võpatas, aga naeratas siis.
"Nojah, kui pool neli on hommik, siis tere hommikust," vastas ta. "Ega sind ei häiri, et ma pidevalt siin jõlgun?"
"Suurema osa ajast ma olen maganud, aga ega nüüd ka ei häiri. Kui sul midagi targemat teha pole, ole siin, mul ongi seltskonda vaja," lausus Davey ja mõtles siis veidi.
"Sa oled kogu aeg siin?"
"Külastusajal küll, öösiti jätan ju rahule. Tundub pisut stalkeri moodi, aga mind huvitab," vastas Jamie veidi häbelikult. "Ja pealegi, mul pole midagi targemat teha," lisas ta siis muiates.

Ma muigasin samuti ja tänasin mõttes oma õnne võõrastega vabalt suhelda. Tundus, et teda tõesti huvitas mu käekäik, seega võisin ma teda vabalt oma sõbraks lugeda. Ma muigasin talle sõbralikult, ignoreerides valutorget, mida parema näopoole venitamine kaasa tõi. See polnud üldse nii hull.

Siis jõudis talle Jamie esimene lause kohale. "Oota, misasja? Pool neli?"
Jamie vaatas oma telefoni. "Neli minutit pool läbi, kui täpne olla," teatas ta muiates.
"Damn," ohkas Davey ja üritas end pisut sirgu ajada. "Ma olen nii tuim," nurises ta.
"Sa oled valuvaigisteid täis topitud, pole ime," vastas Jamie norivalt.
"Kõige hullem on see, et need ei mõju," turtsatas Davey ja haigutas.
"Kuule, ei üllata," muigas Jamie ja silmitses voodil lebajat. "Sa näed suhteliselt jube välja. Arst rääkis mulle natuke... Neli ribi, parem küünarluu ja peopesas kaks luud, sääres ja rangluus mõrad... Ja sinikatest me ei räägigi," lisas ta pooleldi naljatleva, pooleldi mureliku tooniga.
Davey silmitses teda muiates. "Pole hullu," ütles ta ja naeris. See tegi talle haiget ja poiss jäi nina kirtsutades vait. Siis üritas ta oma paremat – murdunud ja kipsi pandud – kätt natukenegi liigutada. See tõi kaasa veel suurema valuhoo. Ta mõtles veidi, muutus tõsiseks ja küsis Jamie'lt, nagu oleks tegu päris arstiga:
"Kaua aega läheb, kuni ma jälle kitarri mängida saan?"
Jamie kortsutas kulmu ja mõtles veidi.
"Peopesas olid puhtad murrud, need peaksid korralikult kokku kasvama. Mingi kolm nädalat äkki? Roiete suhtes ma pole kindel... Kolm kuni kuus nädalat."
Davey oigas. "Kolm nädalat? Ma suren, kui ma nii kaua ilma pean olema... Ja sa EI MÕTLE ilma olemise koha peal ma-ei-tea-mida!"
Jamie turtsatas ning hakkas juba midagi ütlema, kui kostis koputus. Jamie ajas end püsti, naeratas ja avas ukse.
Blond sasisoengu ja nutetud silmadega tütarlaps, kes ukse taga seisnud oli, tormas ta peaaegu pikali. Jamie kergitas kulme, kui neiu temast mööda tormas, ning kadus siis uksest välja. Tüdruk aga peatus voodi ees ja üritas oma häält kontrolli alla saada, et välja öelda kõik see, mis meeles mõlkus.
Davey, nähes, kes teda vaatama oli tulnud, oleks tahtnud püsti tõusta ja Jamie'le järgneda, aga see oli võimatu. Seega jäi ta voodile lebama ja vaatas lakke.
"Mida sa tahad, Alice?" küsis ta lõpuks peale pikka vaikust.

Eiiiiii! Alice ei tohi niimoodi sisse sadada, kohe üldse ei tohi!



Jamie on jälle väga armas. Mul on küll pisut raske ette kujutada, et ta Davey käekäigu vastu nii palju huvi võiks tunda, kuna nad teineteist peaaegu ei tunnegi, aga siiski...tore
Meeldib endiselt väga palju ja ootan uut osa

Aww, Jamie on nii armas. Selline erakordselt nunnu ja sõbralik ja armas ja tore ja minu lemmik.
Alice on haige värdjast ja ma vihkan teda megalt.
Jamie võiks tagasi tulla ja Alice välja visata ja Davey't lohutada ja värkisärki ja Davey võiks juba terveks ka saada ja...
EDASIIII ja rutem.

Ja nüüd tuleb mingi pikk ja pisaraterohke jutt sellest, et tema ei teadnud, kes need tüübid on, tema ei palganud neid... siis meenub talle, tema oli paugu otsas, kui puu käis....


einoh. alice pole enam äge.

*jääb uut osa ootama*

Lõpuks ometi, mu lemmikosa. Ma loodan, et ma Alice'it enam nägema ei pea.. If you know what I mean. Ma vihkan teda kergelt juba. Ja Jamie tuleb tagasi järgmises osas. Ja üks nunnu veel. (:

Seda mainin ka, et ma ei kujuta ette, millal Bubble'i uus number tuleb... Motivatsioon on otsas kuidagi.

Anyways, enjoy!

20.
Tüdruk silmitses Davey't hetke ja pomises siis väriseval häälel:
"Davey... Anna mulle andeks. See on kõik minu süü... Ma ei teadnud, et Josh nii närvi läheb... Ma poleks ju muidu..."
"Ma ei saa mitte midagi aru, rahune maha ja räägi," ütles Davey külmalt.

Mind ehmatas natuke, et ma temaga niivõrd õel olin. Tavaliselt pole ma inimestega väga kuri, isegi, kui ma neid vihkan, aga Alice... Ma ei vihanud teda. Ma armastasin teda ikka veel ja see tegi asjad ainult hullemaks. Ma ei suutnud taluda seda, et ta seisis mu voodi juures ja nuttis. Ma oleksin tahtnud ta endale kaissu võtta ning teda lohutada... Samal ajal soovisin ma ta minema saata. Lõplikult. Tundsin, kuidas peavalu tagasi tulema hakkas.

Alice hingas paar korda sügavalt sisse-välja. Ta suutis end pisut koguda ja asus siis katkendlikult rääkima.
"Too päev, kui me... Tead küll... Ma läksin koju ja mu vend Josh nägi mind. Ta küsis, mis juhtus ja ma seletasin talle kõik ära... Ta ei öelnud midagi, aga ta oli nii vihane... Ja siis ta sai kusagilt teada, et sul on kontsert ja..." Tüdruk murdus ja langes Davey'le kaela. Davey tõmbas valu pärast õhku läbi hammaste sisse ning ainult selle sisiseva heli tõttu tõmbus Alice vabandades eemale.
"Anna andeks... Kui ma oleks teadnud, et ta nii teeb, siis ma poleks midagi öelnud! Palun usu mind, Davey. Sa tead, et ma armastan sind..."
Davey mõrvarlik pilk sulges neiu suu. Poiss peaaegu urises:
"Armastad!? Sa mässisid mu enda sõrme ümber ja siis jätsid mu maha. Kas see ongi sinu arvates armastus!?"
Ta haaras vasaku käega oma paremast küljest. Murdunud roided lõid sellise pingutamise peale tuld välja.
"Davey, ma tegin vea. Palun, palun, palun anna mulle andeks. Ma tean, et see kõik on minu süü..."
"Et sa saaksid mulle uuesti mingil suvalisel põhjusel haiget teha?"
Alice vaikis hetke ja silmitses Davey't hämmastunult. Siis muutus ta järsku kurvast ärritunuks.
"Kas sa arvad, et ma olen mingi kuradi õel nõid, kes otsib viise, kuidas sulle haiget teha? Kuidas sa ei mõista, et mul olid omad põhjused?"
"Jah, hea põhjus – mu poiss ei sobi mulle, kuna ta oli kunagi gei! Kui ma sulle sellisena ei sobi, nagu ma olen, miks sa üldse siia vabandama tulid? Haavade peale soola raputama?" kähistas Davey ja hingeldas. Valu tema paremas küljes oli juba väljakannatamatu.
"Ma ei tea enam isegi," vastas Alice ja ohkas kibestunult. "Ma lootsin, et ma saan sinuga normaalselt rääkida, aga ilmselt mitte." Lause lõpuks oli tema hääletoon juba õel.
"Sorry. Ma olen keset suve vähemalt kuuks ajaks voodis kinni, mul on valus ja ma vihkan haiglaid. Ja siis tuled sina ja teed kõik veel hullemaks. Seda jama on rohkem kui vaja oleks. Ma tõesti ei jaksa head poissi mängida." Davey vaatas hetkeks Alice'it ning pööras siis pilgu lakke tagasi. Neiu silmitses teda ning pahvatas lõpuks:
"Tead, mul on ka siis suva. Oleks ma teadnud, et sa nii tundetu ja ükskõikne oled, poleks ma sinuga tegemist teinud."
"Mina olen tundetu? Mina olen ükskõikne? Sina jätsid mu maha, hoolimata sellest, mida ma sinu vastu tundsin! Ja sind ilmselt ei huvitagi, kui valus mul praegu on!"
"Sa tundsid midagi? Miks sa seda siis välja ei öelnud, ah? Äkki sa armastasid mõnda poissi samal ajal?"

Ma ajasin end põrguvalu tegevatest roietest hoolimata istuli ja karjusin:
"Kui sa midagi ei tea, siis hoia suu kinni! Ma ei ole mingi suvaline lits mees, kes korraga mitut partnerit peab!" Ma mõtlesin Craigile, aga see polnud see. Me ei olnud paar. Ma jätkasin: "Nüüd, palun, kao minema, sest sa teed kõik ainult hullemaks!"
Ta jõllitas mind natuke aega ehmunult, aga siis tuli tema silmadesse see õel läige tagasi. Ta astus mulle sammu lähemale ja virutas mulle kõrvakiilu. Paremale poole, mu sinikate peale.
"Kuradi homo, ma soovin, et Josh oleks su koomasse klobinud!" ütles ta maruvihaselt. Ma ignoreerisin tema "viisakat" pöördumist. "Jah, ja äkki oleks mulle temast parem mulje jäänud, kui ta oleks üksinda mulle kallale tulnud, mitte kambaga nagu mõni möku," sisistasin ma. See oli neetult vale tegu – Alice lükkas mind voodile pikali, muidugi mulle vastu roideid virutades. Ma karjatasin valust ja vajusin selili... Edasist ma enam ei mäleta.

Oi, oi, oi. Miks ei võiks Alice olla see, kes kere peale saab? Ma poleks üldse vastu xD

Pff, pff, pff. Loodetavasti on Alice nüüd igaveseks läinud ja Jamie tagasitulek on midagi, mida ma ootan.

*hüppab arvuti ees ringi*

Uut osa!

MINA KA, mina ka!
Jamie't!
JA Alice on tõeline vastik vana paks värdjas ja ma vihkan teda nagu miljon aastat takkapihta nüüüüüüd.
Ma olin nii õnnelik, kui ma nägin, et uus osa on. AGA PIKEMAT!!!!!!!!1

aaaaaaaaaaaaaaahhhh. pisikene vastik n6medik on Alice . See ei olnud Davey suhtus yldse aus . Vastik mutt .
jutt on muidugi v2ga hea . Ootan uut!

Tee nii, et Alice saab ka kambaka eks ole

*kargleb arvutiekraani ees, Death Note'i WIP käes* ütle mulle Alice'i täisnimi ja ma tapan ta oma kurja märkmikuga maha! Nii...

"Alice ---------, Enesetapp
Alates kella 10:19 24. augustil 2008, mõtleb kõige parema viisi peale, kuidas enesetapp sooritada, ilma et tema laip iial leitaks, ning sureb 24 tunni jooksul."

Oleks mul ehtne DN, ......


Uut ka ikka, XD

GUYS (well, girls vist siiski), MIDA MA BUBBLE'IGA TEEN?? Kui ma uue numbri valmis teeksin, siis loeksite?

Aga nüüd uus osa. Saab Jamie't, saab Craigi. Päris nunnuks läks.
Tore, et Alice teile sama vähe meeldib kui mulle.
JP, you made me laugh.


21.
"Davey? Davey, ärka üles!"
Õrnad laksud vastu vasakut põske. Ma ajasin teadvusele tulles vaevaliselt silmad lahti ja siis meenus mulle, mis juhtunud oli. Peaaegu samal hetkel tundsin jälle vastikut valu paremas küljes ja oigasin.

Jamie, nähes, et Davey on ärkvel, hingas kergendatult.
"Mis juhtus?" küsis ta murelikult ja tõstis Davey korralikult voodile tagasi, talle haiget tegemata. Lebaja ohkas ja selgitas Jamie'le juhtunut.
"See tüdruk oli mu eks. Ta tuli siia vabandust paluma, et ta vend oma kambaga mu läbi klobis, aga lõpuks läks mu peale närvi ja lõi mind. Või noh, tõukas. Vahet pole."
"Sul vedas, et ta tugevam tüdruk pole, kõik ribid on terved... Noh, sama terved, kui need enne tema tulekut olid," vastas Jamie muiates ja jätkas siis:
"Miks sa üldse peksa said? Kui sa muidugi rääkida tahad."
Davey mõtles veidi.
"Mu tüdruk sai minu kohta midagi teada, mis talle ei meeldinud, ja ta jättis mu maha. Ta mainis seda oma vennale ja ta ajas mingi kamba kokku. Peale kontserti läksin suitsu tegema, tüübid kutsusid mind nurga taha ja sain tappa."
Jamie kergitas kulmu.
"Kambaga? Mökud."
Davey turtsatas.
"Seda ma ütlesin Alice'ile ka, siis ta mulle kallale tuligi," ütles ta. Jamie muigas.
"Kui kaua te teineteist tundsite, enne kui te käima hakkasite?"

Täiesti veidral kombel usaldasin ma seda poissi. Ma mingis mõttes teadsin, et teda tõesti huvitab. Ja mul oli vaja kõik see jama hinge pealt ära saada, nii et...

Davey muigas veidi kibestunult ja asus siis rääkima.
"Paar kuud. Mu sõbrad organiseerisid MSNis mingi rahvarohke jututoa ja mingi tuttava kaudu sattus Alice ka sinna. Ta tundus algusest peale hästi tore... Selline semutsev, aga samal ajal natuke flirtiv. Me lisasime üksteist MSNi ja rääkisime edaspidi juba omavahel. Ma armun üldiselt hästi kergesti ja tema polnud erand. Ma küll üritasin endale selgeks teha, et ei ole vaja, et ei tohiks, aga kui me otsustasime lõpuks kokku saada ja ma teda esimest korda nägin..." Davey vaikis ja muigas Jamie'le otsa vaadates.
"Ja järsku juhtus kõik nii ruttu. Ta suudles mind ühel õhtul ja järgmisel päeval ütles, et armastab mind. Ma arvasin, et kõik on liiga kiire, aga samas meeldis see mulle. Ja siis sai ta teada, et... Noh, see saladus, millest ma rääkisin. Ja siis jättis mind maha, öeldes, et tema jaoks on see liiga imelik." Davey vaikis ja ohkas. Jamie naeratas kergelt ja sõnas:
"Uudishimu tapab mind selle saladuse koha pealt, aga sa ilmselt nagunii ei räägi, nii et ma ei hakka lunima."
"Jaah," venitas Davey. "Ehk millalgi hiljem."
Jamie naeratas pisut laiemalt.
Järsku pistis Craig pea ukse vahelt sisse.
"Oi, vabandust... Ma ei teadnud, et keegi siin on," ütles ta õrnalt punastades ja hakkas juba välja minema, kui Jamie toolilt püsti tõusis.
"Tule sisse," ütles ta ja astus ukse juurde, et välja minna. Craig naeratas talle tänulikult ja sisenes palatisse.

Ma olin Craigi nähes neetult õnnelik. Võib-olla selle pärast, et ta on mu sõber, aga võib-olla ka selle pärast, et ta nägi häbelikuna äärmiselt armas välja. Ta astus mu voodi juurde ja naeratas ühe suunurgaga. Ma tegin sedasama – parem, valuvaigisteid täis näopool keeldus liikumast.

Hetke valitses palatis vaikus, siis võttis Craig istet ja lasi silmadel üle oma sõbra keha libiseda – nii palju, kui seda näha oli.
"Kui hull?" küsis ta siis, näol piinatud ilme. Üht oma parimat sõpra ja lähedasemat inimest sellises seisus näha oli raske. Davey ohkas kergelt, silmitses samuti end ja sõnas siis:
"Ma olen vähemalt kolm nädalat voodis kinni... Ma täpselt ei tea, pole arstiga rääkinud. Neli ribi, parem küünarluu, paremas käelabas olid ka mingid väikesed luud, paremas sääres ja käes mõrad ka. Ja kõik on just paremal poolel.. Nagu tahetaks minust meelega abitut invaliidi teha. Vasakul poolel on sinikad ainult." Davey ohkas ja pööritas silmi. Craig silmitses sõpra murelikult.
"Politseisse teatasid?" küsis ta. Davey lõi vasaku käega vastu laupa ja tõmbas valust nina krimpsu. Neetud pooleldi reflekssed liigutused...
"Ei, aga peaks."
"Peaksid küll, sellisest asjast ei pääseta niisama." Craigi hääletoon muutus lause lõpuks pisut ähvardavaks ning tema murelik pilk asendus kurja kulmukortsutusega.
"Ma teen seda, ära muretse nüüd," ütles Davey naeratades ja sirutas vasaku käe välja, et Craigil käest haarata. Viimane naeratas õrnalt ja vaatas maha.
"Anna andeks, et ma varem ei tulnud," ütles ta ja hammustas huulde. "Ma sain eile õhtul teada, aga ma olin natuke joonud ja ei tahtnud nõnda tulla..."
"Saad andeks," ütles Davey ja naeratas. Ta pigistas Craigi kätt pisut. "Ära ole kurb ega midagi... Minuga saab kõik korda ju. Naerata."
Craig muigas pisut ja joonistas Davey käeseljale sõrmega ringe.
"Aaa..." hüüatas ta järsku. "Ma tõin sulle süüa. Haigla toit sakib, usu mind." Nende sõnadega võttis ta oma kotist karbi kartulisalatit, hiigelsuure tahvli valget šokolaadi, kaheliitrise paki apelsinimahla ja kilekoti viinamarjadega. Craig vibutas kahvlit, mis tal käes oli, ja Davey silmad läksid särama.
"Sa oled ülim, Craig! Haigla toit sakib täiega ja sina tõid mulle... Mu lemmiktoitu! Sa oled ingel, tead seda?"
Davey avas salatikarbi ja vajus siis mõttesse.
"Ma pole mitte kunagi vasaku käega söönud vist," sõnas ta veidi murelikult ja haaras sõbra käest kahvli. Craig turtsatas, kui Davey selle ettevaatlikult salati sisse surus ja siis suhu pistis.
"Kas ma pean sind söötma?" küsis ta, pannes lamaja silmi pööritama.
"Ei, aitäh, ma ei ole kolmeaastane."
"Ega palju puudu pole," ütles Craig ja silmitses sõpra, aeg-ajalt naerma puhkedes.
Mida rohkem ma sõin, seda enam muutus Craig jälle selliseks, nagu ta tavaliselt on, ja olemine läks aina lõbusamaks. Me rääkisime peaaegu kõigest ja ma naersin, hoolimata sellest, et mu roided iga kord tunda andsid.

Kell hakkas kuus saama, kui ma haigutasin. Craig küsis kohe:
"Uni?"
Ma noogutasin ja ütlesin väsinult:
"Neetud valuvaigistid... Ma magan nii palju."
Ta naeris ja ütles:
"Jää magama, see on kõige parem. Ma olen niikaua siin."
Ma sulgesin naeratades silmad. Viimane asi, mida ma tundsin, oli õrn musi mu laubal.

Awwwww, :) Nii armas.

Mu Death Note pole enam WIP, vaid totally complete ja tundub, et see siiski töötas.

Tore, kui rahvarõõmustaja olla saan. ^^

Seega... Arendad nende suhteid veel või jätadki sellise ninnunännu peale? XD

UUUUUUTT!!!