More Than Needed [#36]

MA siin olen tige, sest seda netti absoluutselt pole,aga..

Tüdruuuk, ma usun, et sa tead küll kuhu mu mõtted liikusid. On vaja nii hästi kirjutada no?
I've got nothing to say. This is just perfect. Ja ma ei hakka(EI HAKKA) praegu mõtlema sellele, mis järgmises osas tuleb, sest sul läheb niikuinii sada aastat enne ku sa selle postitatud saad.(hinthinthint) Aga muidu on hea. Ja Davey on nunnu. Ja Jamie on sõbralik. Ja ja ja...
Kas saaks uue natukene kiiremini, võibolla umbes 10 minuti jooksul? (AAA) (Ma näitan sulle msnis, mis smail siin olema peaks)

*Võtab sussi, et sellega visata, kuid langetab selle lootusetult.* Ega see sind kiiremini uut osa kirjutama paneks ja pealegi sa oled nii väike ja mul hakkaks sust hale. Aga palun palun palun kirjuta kiirelt uus osa.

Muide, seda kohta oli valus lugeda, kus tal endal valus oli. Mul siiani luud valutavad kõik. Õõh. Aga ma niii lootsin, et siin juhtub midagi aga ei, ma pean uut osa ootama. Kaua ma ootan seda armsat nunnut geiseksi juba? Väga kaua. Palun kirjuta kiirelt uus osa. Ma luban, et ma ei kiusa sind siis enam nii palju. (AAA) *Eeldab, et Keit näitas seda smaili Liinale msn'is.*

Jah, just nimelt! Kirjeldus olgu võimalikult detailne!

Okokok, ma olen õnnelik ükskõik millise osa üle, peaasi et Jamie seal sees oleks ja et ta oleks sama abivalmis ja lahe ja nii edasi Ja siis veel...ma tahaks midagi väga nunnut Jahhhhhhhhhhhh I love shower scenes

Loodan, et said mu sonimisest aru, et ma tahan uut osa!

*mõtles kogu 28. osa vasakule*

Dude, käpelt uut osa! I like gay sex the most! Yay! *kargleb ringi*

Muide, high five - we both are (and will be) involving gays in our stories. ^^

Aga palun, tänage Annut, kes mulle detailselt kirjeldas, kuidas kõik valudes tõmblevad, et uut osa saada.

29.
Kui Jamie dušikardina eest ära libistas, seisis Davey seal, dušigeeli pudel kõige privaatsemaid kohti enam-vähem katmas, veidi ettepoole kummardunud.
"Jamie, ma ei ulatu oma jalgadeni," sõnas ta ning ohkas. Jamie naeratas veidi ja tõmbas särgi seljast ja püksid jalast.
"Ma ei taha oma riideid märjaks teha," ütles ta, nähes Davey üllatunud pilku. "Anna dušigeel."
Davey silmitses Jamie't veidi ning ulatas siis pudeli tema kätte. Mida tal õigupoolest häbeneda oli?

Paljutki, taipasin ma järsku. Ma seisin ihualasti teise poisi ees kitsas dušikabiinis, keha üleni haavu ja sinikaid täis, ja ma ei saanud iseenese jalgu pesta. Vastik olukord.
Jamie jaoks oli see vist samavõrd veider, sest tema põskedel oli kerge puna, kui ta svammiga mu jalgu nühkis. Ta lükkas käsivarrega juukseid eest ära, kuid need ei tahtnud paigal seista. Ma mõtlesin veidi, surusin vasaku käe sõrmed talle juustesse ning hoidsin neid nii, et need talle silmi ei vajuks. Jamie käsi tardus hetkeks, ent jätkas siis oma teekonda mööda mu jalgu ülespoole. Ja mina ei teadnud, kuhu vaadata. Jamie jälgimine ajas mind veidi sabinasse ning ma ei tahtnud liiga ärevil olla, kui ta mu privaatpiirkonnani jõuab.

Jamie üritas rahulikuks jääda, kui ta mööda Davey reisi ülespoole liikus. Ta vahetas kükkisasendi kummardamise vastu ning silmitses kangekaelselt Davey naba, pilku allapoole pööramata. Möödus veel üks surmvaikne minut ning siis keeras Jamie vee uuesti lahti, et kõikvõimalikud pesemisvahendid Davey kehalt maha loputada. Viimane seisis kivikujuna paigal, pilk laes, sõrmed Jamie juustes.
"Nonii, tunned ennast puhtamana?" küsis Jamie mõne hetke pärast, häbelikkus rõõmsast hääletoonist läbi kumamas. Oma küsimuse vastuseks sai ta vaid noogutuse ning käsi, mis olid tema juukseid paigal hoidnud, vajus aeglaselt õigele kohale tagasi. Jamie ajas end naeratades sirgu. Nüüd vaatas ta Davey'le harjumuspäraselt ülevalt alla. Nooruk muigas ning ulatas Davey'le käe, et teda dušikabiinist välja aidata. Kui see ettevõtmine oli edukalt läbi, aitas ta noormehele taas haiglahame selga.
"Vastik kleit," sõnas Davey tusaselt, ohkas ning astus ettevaatlikult kraanikausi poole. Juba nägi ta end peeglist ja ohkas veelgi süngemalt.

Ma nägin välja sama kohutav, kui halvasti end tundsin. Ma seisin kõveralt, veidi ette ja paremale kaldu – seda põhjustas valutav külg. Ma oleks hea meelega voodisse roninud ja end kerra tõmmanud, kuid see polnud mitte kuidagi võimalik. Mu silme all olid õrnad tumedad varjud, mille ma paigast ära unerežiimi kaela ajasin. Ma olin viimasel nädalal elanud kaheksa-tundi-ärkvel-kaheksa-unes-plaani järgi ning see mõjus mulle ilmselgelt halvasti. Ja kirss selle tordi peal oli mu kümnepäevane habe – mitte väga kohutav, aga piisavalt kole, et eemaletõukavana mõjuda. Ma ohkasin taas ning vedasin terve käega üle lõua.

Jamie, kes vahepeal riietunud oli, astus lähemale. "Tahad abi?" küsis ta hoolivalt.
"Mul ei jää muud üle," vastas Davey õrnalt muiates. Ta üritas kogu oma paha tuju mitte Jamie peale välja valada. "Palun aita mind."
Pikem noormees naeratas ja astus Davey kõrvale. Ta võttis riiulilt žileti ning habemeajamisvahu ja silmitses Davey't veidi. Seejärel hammustas ta huulde ning asus tööle.
Davey jälgis Jamie't peeglist ning seisis aina valusamaks muutuvast paremast küljest hoolimata paigal. Jamie näis äärmiselt pühendunud olevat... ning ka äärmiselt osav. Ta ei lõiganud kordagi sisse ning õrn naeratus ei kadunud tema huulilt kordagi.
Lõpuks tõstis ta pea ning sõnas: "Nii, valmis," ütles ta muiates, seisis Davey ette ning tõmbas justkui muuseas niiske käega üle Davey põse.

Ma neelatasin ning tundsin puna põskedele kerkimas. Ta kontrollis lihtsalt, kas ta oli kõik puhtaks saanud, ja minu mõtted läksid kuhugi... Ära. Viimase nädala jooksul olime me – eriti tänu äikeseintsidendile, aga üleüldse – väga lähedaseks saanud. Me olime kõigest rääkinud ning tundsime end teineteise seltsis aina vabamalt. Meile meeldis käest kinni hoida ning teineteist kallistada. Selles polnud midagi romantilist (kuigi vahel soovisin ma poolkogemata, et oleks), me olime lihtsalt kohustustevabalt koos. Ja kuigi ma üritasin nüüd kõigest väest Craigile mõelda, tungis Jamie igasse mu ajusoppi. Ma vaatasin talle silmadesse, alateadvuses tajudes, et ta mulle lähemale kummardub, ning tõmbasin õrnalt keelega üle oma kuivade huulte. Üle Jamie näo libises õrn naeruvirvendus, mis kohe kadus. Ta neelatas ning libistas käed ümber mu kaela. Ma teadsin, et peaksin Craigi pärast eemale tõmbuma, aga ei saanud.
Ei tahtnud.
Jamie silmitses mind veidral pilgul – küsivalt? paluvalt? - ning kui ma tema käte vahelt välja vingerdama ei hakanud, kahandas ta meie vahelist vahemaad veelgi, kuni meie huuled kokku puutusid.
Jamie oli ülimalt õrn. Võib-olla tuli see sellest, et ta kartis teha seda, mida ta tegi, aga igatahes surusid tema huuled minu omade vastu vähem, kui ma oleksin tahtnud... ja millegipärast ei piisanud mulle sellest ning ma nihkusin talle lähemale. See andis Jamie'le julgust juurde ning ta muutus veidi kirglikumaks.Tema üks käsi jäi ümber mu kaela, teine libises mööda mu keha mu vasakule puusale. See oli temast armas - isegi praegu, kui meie pead lootusetult teineteist täis olid, teadis ta, et mu parem külg mulle valu teeb. Seejuures õnnestus tal mu mõtted Craigist nii kaugele ajada...
Järsku kostis palatist hüüe: "Davey? Kus sa oled?"
Craig. Neetud...

Ma nii ootasin seda suudlust ja siis tuli Craig ja rikkus kõik ära. *On natuke kurb ja natuke pahane*
Loomulikult ootan ma uut osa juba.
Kõik muu mis mul öelda on, ma ütlen msn'is, siis saan vastuseid ka.

See oli nunnu. Ja see nende suhte kirjeldus oli nunnu. Vaba.

Mul on liiga paha olla, et siia midagi loogilist kokku ajada. Aga sa annad mulle muidugi andeks. :)

Ja paned uue osa ka. :)

EITC. kirjutas:

MA OLENGI SELLISTES VALUDES KOGUAEG, KUI SA UUT OSA EI PANE!

Double that.

Awww... Miks olla nii igav ja hoida kõik nurjatud mõtted lugejatele? Ma arvan, et seda siia kirjutada poleks probleem. Mina kirjutasin tõsiselt hardcore kraami 12-selt. XD (threesome ikka ^^)

Kähku, uut! Or else... *stare*

Edasi ju võiks.

Dammitdammitdammit! Craigil on ikka erakordselt halb ajastus

UUt!

Annu ajas mind piitsaga taga, et ma kirjutaks. Mul veab, et ta seda ainult virtuaalselt teha sai. Ja nüüd on suvi, nii et ma saan natuke rohkem kirjutamisele keskenduda. :)

30.
Jamie tõmbus automaatselt eemale, näos peegeldumas paanika. "Anna mulle andeks," sosistas ta hingetult ja tormas palatisse. Davey hammustas pisut närviliselt huulde – Jamie ei läinud tavaliselt nii kergesti sabinasse.
"Davey pesi ennast, sa võid ta siia tuua, kui tahad," kuulis Davey teda Craigile kiiruga ütlevat. Davey arvas, et kuulis pusaluku kinnitõmbamist, kuid tal polnud aega sellele mõelda, sest Craig seisis nüüd juba vannitoa uksel, näol armas naeratus.
"Sa oled püsti," ütles ta rahulolevalt.
"Jaa, aga pagana valus on. Palun aita mind voodisse," vastas Davey, kes oli uuesti veidi tusaseks muutunud. Jamie sedavõrd kiire eemaletõmbumine ei meeldinud talle ning samal ajal riidles ta endaga, et Craigi asemel Jamie'st mõtleb.

Craig oli mulle tegelikult veelgi lähedasem. Viimase nädala jooksul oli ta iga päev siin käinud – asjaolu, mis Jamie pisut mossitama pani – ning me olime põhimõtteliselt mitteametlik paar. Kõik need kallistused ja suudlused, mida me jagasime, ei lasknud kuidagi vastupidist väita. Seepärast olingi ma lisaks kõigele enda peale pahane, et ühe suudluse pärast mõtted niimoodi lendu olin lasknud.

Craig astus Davey juurde, suudles teda laubale ja haaras samal ajal ta käe. Õrnalt asus ta poissi voodi poole talutama, mis piinavat valu tekitava külje tõttu veelgi rohkem aega võttis kui vannituppa minek.
Lõpuks oli Davey siiski oma voodis. Jamie oli ilmselt vaikselt välja hiilinud, et neile privaatsust anda, ning Davey tõepoolest üritas Craigi naeratavale näole keskenduda. Kuna voolikutest taas kanüülide kaudu tema kehasse valuvaigisteid tilkus, oli see tema jaoks pisutki lihtsam.
"On sul parem?" küsis Craig murelikult, poisi kätt silitades. Praegu tundus Davey sama habras nagu poolteist nädalat tagasi.
"Natuke, aga ma olen väsinud," vastas Davey talle. Ta küll üritas naeratust näkku vedada, aga selle asemel õnnestus tal vaid haigutada ning ohata. "See tsirkus võttis mu täiesti läbi."
"Pole hullu," sõnas Craig ning kortsutas veidi kulmu. "Kelle idee see oli üldse, sind niimoodi voodist välja vedada? Jamie'?" küsis ta kahtlustavalt.
"Ei, minu enda," lausus Davey veidi ärritunult. Talle ei meeldinud ikka veel, eriti pärast juhtunut, et Craig Jamie' suhtes nii vastumeelne oli. Craig hammustas huulde, noogutas ja sõnas siis:
"Ma nägin täna Blake'i."

Ma taipasin otsemaid, et Craigil on vaja muret kurta. Blake oli tema jaoks hell teema ning nüüd, kui Craig oli selle välja öelnud, nägin ma, et ta oli tõesti pisut õnnetu.
"Rääkisite ka?" küsisin, üritades veenda Craigi kogu juttu ära rääkima.
"Ei, ta lihtsalt kõndis oma tšikiga minust mööda ja vaatas mind ülbelt – nagu ma ei oleks talle kunagi midagi tähendanud. See tegi natuke haiget, ausalt öeldes, arvestades seda, mis meil oli. Aga tead... See polnud enam nii hull kui varem," jutustas ta ning haaras mu käest tugevamalt. "Ma sain sinule mõelda."
Ma naeratasin. "Sa oled armas," ütlesin Craigile ja torutasin huuli. Ta kummardus mulle lähemale ning tegi mulle musi. See oli lihtne, lühike, aga tohutult nunnu.

Davey ja Craig rääkisid veel tunnikese juttu, aga siis hakkas Davey'l juba tõeline unevajadus tekkima.
"Kuule, ma ei hoia sind kauem üleval," lausus Craig ning tõusis.
"Juba lähed?" küsis Davey ning kortsutas kulmu.
"Sa pead magama, siis saad sa rutem terveks, nunnu."
Craig kinkis talle veel ühe suudluse ning lahkus siis, lubades peagi tagasi tulla. Davey aga sulges väsinult silmad ja vajus peagi unne.
Kui Davey silmad taas avas, oli palat tühi. Tal läks veidi aega, et mõista, et tühi tähendas tõesti tühja – Jamie asjad ei olnud enam üle tooli seljatoe visatud. Ta kortsutas kulmu ning üritas olukorrale mõistlikku selgitust välja mõelda. See aga vaid üritamiseks jäigi, sest ükskõik kuidas Davey ka ei mõelnud, jõudis ta ikka ühe ja sama järelduseni – Jamie oli läinud. Aga kuhu? Miks?

Ma ei suutnud mõista, mis oli temaga juhtunud. See, mis vannitoas aset oli leidnud, oli meile mõlemale meeldinud – või noh, minule meeldis ja ilmselt poleks ta alustanudki, kui ta seda tahtnud ei oleks. Ja ma ju ei ole nii halb suudleja, või mis?
Muremõtted hoidsid mind veel pikalt üleval ning esimest korda pärast pooltteist nädalat olin ma tänu liigsele mõtlemisele tõelises mustas masenduses.

"Rääkisite ka?" küsisin, üritades veenda Jamie't kogu juttu ära rääkima.

Craig'i kullake.. Craig'i..

Ma nägin, et sa olid postitanud uus osa teemasse ja siis karjusin Annu aknasse: LIINA PANI UUE OSA

ja siis lugesin, et sa tänu temale panidki ja läksin ja tänasin teda.

Ja see oli hea, et Jamie ära läks. Selline doublegame pole tema suhtes aus.

Ma loodan, et Annu piinab sind veel ja me saame uue osa.

Mulle ei meeldi Craig kohe üldse enam. Tahan Jamiet!!!
Aga sa oled superkirjutaja ja ma ei kavatsegi nii lihtsalt alla anda, see osa oli lühike.

Jamieeee, VEA ENNAST KOHE TAGASI!!!!!!!!!!!!
Edasi tahan .

Ma tunnen ka vaikselt Jamiele kaasa. Kui ainult seda Craigi ees ei oleks...

Ja ei, ma ei vihka Craigi, aga ma lihtsalt leian, et Davey ja Jamie oleks ideaalne paar

Uut osa siis ka

Sa ei kirjutanudki. *on kurb*

Ma ei peaks seda osa praegu üles panema.. Annu, sa oled manipulaator.

Selle double-game'iga tuleb jamasid veel küll. *kulm*

Te kõik olete Craigi vastu nii kurjad. Ma pean teie arvamust muutma kuidagi... Aga see osa rikub kõik veel rohkem ära ju.

Craigi vägivaldsuse kohta ma ei oska praegu midagi öelda... Aga no, eks näis.

Igatahes...

31.

Davey lebas voodis ja ootas. Ootas seda, mida ta juba pikalt oodanud – Jamie naasmist. Tema tuju oli endiselt allpool nulli ning kõik tundus varasemast trööstitum. Asja ei teinud paremaks ka see, et tema parem külg valutas endiselt liigsest pingutamisest. Davey heitis tülpinud pilgu kellale, mis vastiku aeglasega edasi venis. Kell hakkas saama üheksa hommikul. Ohates sulges noormees silmad, väga hästi teades, et magada ei saa ta niipea. Veel pikka aega olid ainsateks helideks palatis kella tiksumine ja Davey masendunud ohked.
Sellesse seisu saabus muutus, kui uksele vaikne koputus kostus. Davey, lootes kõigest hingest, et kohe astub Jamie sisse, ajas end pisut enam püsti.

Minust uhas üle pettumuselaine, kui ukse vahele hoopis Craig ilmus. Ma surusin selle alla – see oli ju ometi Craig! Minu Craig! Aga siiski olin ma nüüd veel enam tujust ära.
Craig astus naeratades lähemale ning ka mina venitasin naeratuse näole. Mulle endale tundus see läbinisti võlts, kuid Craigi nägu lõi veel rohkem särama ning ta tervitas mind suudlusega, millele ma pooleldi hajameelselt vastasin.
"Kuidas sul läheb?" küsis ta seejärel ja silitas mu põske. Ma mõtlesin hetke, mida vastata. "Hästi," ütlesin ma siis, tahtmata Craigile Jamie lahkumisest rääkida, samal ajal aimates, et ma ei suuda kaua oma suud kinni hoida. Oma murede kurtmine on mulle alati meeldinud.

Craig naeratas, Davey vastust uskuma jäädes. Ta haaras lamava noormehe käe. "On sul ikka valus?" Ta vaatas teisele poisile otsa, pilk peaaegu jumaldav. Davey oli tema jaoks... kõik ja veel natuke. Vähemalt seda üritas Craig endale korrutada. Siiski ei olnud ta ikka veel Blake'ist üle. Iga puudutus, iga suudlus, mida nad Davey'ga jagasid, tuletas talle valusalt tema eksi meelde. Samas teadis Craig, et just Davey on see, kes teda aitada ning toetada suudaks... Ning kellest Craig piisavalt hoolis, et temasse tugevalt kiinduda. Craig oli terminitega ettevaatlik, seega ei nimetanud ta seda armastuseks, kuid ta tundis üüratut vajadust Davey't enda lähedal hoida, teda kaitsta ning tema eest hoolitseda.
Davey, kes Craigi mõttessevajumist ei märganud, hammustas huulde ning võttis endale hetke, et oma seisundit hinnata. Tema keha oli valus ja väsinud ja poiss tegi kõik, et seda mitte välja näidata. "Ei, ainult natuke," sõnas ta siis, tahtmata kallimale liigset muret valmistada. "Parem külg, kõik muu on okei."

Craig paistis ka selle vastusega rahule jäävat. Ta silmitses mind pilgul, mis pani mind piinlikkust tundma, et olin tema asemel Jamie't näha lootnud. Craig oli ju ometi nii armas, nii hooliv, nii minu... Ma tõmbasin teda veidi lähemale, et teda õrnalt suudelda. See muutis tema õnneliku naeratuse veel laiemaks ja kui meie huuled teineteisest lahkusid, jäid meie otsmikud kokku. Nii silmitsesime me teineteist päris pikalt, enne kui Craig minust kulmu kortsutades eemale tõmbus. Ma olin Jamie'st mõelnud ja ta oli sellest aru saanud.
"Mis valesti on?" küsis ta siiras mures. "Kas ma tegin midagi...?"

"Ei," ruttas Davey teda katkestama. "Sa ei teinud midagi. Kõik on okei."
"Ei ole ju. Sul on silmad märjad, kallis. Palun räägi."
Davey ohkas sügavalt. "Sa pahandad."
"Ei pahanda. Miks ma peaksin, Davey?" küsis Craig, kes nüüd juba pisut segaduses oli.
"Pahandad. Täiesti kindlalt pahandad, Craig," sõnas Davey ning silmitses oma sõrmi, mis rahutult tekki kokku kägrutasid. Teine noormees haaras tema käed, püüdes nii Davey pilgu.
"Palun räägi, muidu ma hakkan midagi idootset välja mõtlema ja muretsen segaseks ennast," ütles ta vaikselt. Davey, kes kallima pilgus tema sõnade kinnitust nägi, ohkas ning pööras pilgu taas tekile.
"Jamie läks ära. Kohe päris ära," ütles ta lõpuks. Craig surus ohke alla. Ettevaatlikult sõnas ta:
"Davey... Äkki ongi nii parem..."
"Ei ole! Nii ei ole parem!" vastas Davey õnnetult. "Ma igatsen teda, Craig. Ta on üks mu parimaid sõpru ja nüüd läks ta lihtsalt ära."
"Äkki polnud ta päris see, kelleks sa teda pidasid... Kui ta oleks teie sõprust tõsiselt võtnud, poleks ta ära läinud," sõnas Craig, kes tundis head tuju haihtumas.
"Ei ole ju nii... Ta lihtsalt..." üritas Davey Jamie' käitumist põhjendada, liigselt detaile reetmata.
"Lihtsalt mis, Davey? Ta ei hoolinud sinust, just face it," sõnas Craig tüdinenult. Enne, kui ta teemat vahetada jõudis, vastas Davey ärritunult:
"Kui ta minust hoolinud ei oleks, siis poleks ta mind ju suudelnud, või mis?"
Hetkeks valitses palatis peaaegu täielik vaikus. Mõlemad poisid hoidsid ehmatusest hinge kinni. Siis tõusis Craig püsti.
"Ta suudles sind?" küsis ta kuivalt, mille peale Davey vaid noogutas.
"Ja see meeldis sulle?" kõlas järgmine küsimus. Sellele ei saabunud kohe vastust, seega kordas Craig vihaselt:
"Kas see kuradi suudlus meeldis sulle?"
"JAH, kurat võtaks! See oli üks paremaid suudlusi, mida ma kunagi saanud olen! Rahul?" pahvatas Davey, eirates valu, mis tema keha läbis.
Craig mõmises midagi ning astus ukse poole.
"Head aega," oli ainus asi, mida Davey kuulis, enne kui uks kinni vajus. Noormees sättis end uuesti lamama. Ta tundis pisaraid silmanurkades kipitamas ning lasi neil vabalt tulla.

Kas asjad saaks veel hullemaks minna?

Tsiteerin: :

Kas asjad saaks veel hullemaks minna?

Raudselt saavad!


Mm.. Mulle meeldis see osa.
Sest see oli nagu.. aus. Craig vajab Daveyt Blake'ist üle saamiseks ja.. Aeh. Nüüd on tee Jamie'le vaba. Pmst.

Uut!

Oh. Siia nii sobiks nüüd see, kui Craig vägivaldseks muutuks. Ja mulle hakkas nüüd Craig rohkem meeldima. Ma ei tea miks, aga sellised eviltüübid on ägedad. Aga Jamie võiks ikka Davey'ga kokku jääda. Nad oleks nii nunnud. Super jutt lihtsalt.

Ja selle pärast, et see nii super on, ma sind manipuleeringi koguaeg. Nii et uut. Ei tegelt sa võid veidi hingata, ma olen praegu väga rahul.

(Endiselt vaatan koguaeg, et ma nimesid valesti ei kirjutaks.)