More Than Needed [#36]

Ei saa te mingit suudlust. Võib-olla kunagi mingi suudlus tuleb.

Mul on praegu selline hoog sees, et endal on ka hirmus juba.. Ma loodan, et ma saan terve vaheaja maniakaalselt trükkida ainult.

See osa tundus mulle lühem, aga tuli poolteist A4 ära, nii et äkki kõlbab. Uue osaga ei tohiks ka väga kaua minna.

Enjoy, nunnud! :*


25.
Jamie silmitses mind ja ma üritasin tema ilmet mõista. See polnud viha ega ebameeldivus, kuid see polnud ka rahulolu ega õnnelikkus. Ma hammustasin huulde, vaatasin nüüd ainiti oma tekil lebavaid käsi ja needsin ennast, et olin selle teema üles toonud. Mis siis, kui ta nüüd ära läheb? Mis siis, kui ta mind vihkama hakkab? Ma pigistasin vasaku käe sõrmed peopessa, nii, et mul valust pisarad silma tulid.

Jamie õrn puudutus äratas Davey mõtetest. Jamie käsi puhkas Davey käsivarrel ning ta naeratas Davey'le kergelt.
"Rahu nüüd," ütles ta lebajale vaikselt. "Mul pole sellega mingit probleemi." Ta vaikis hetkeks, pani käed sülle ja küsis siis: "Ja need poisid, kes siin käisid...?"
"See blond on mu parim sõber ja eks, see teine on..." Davey vajus hetkeks mõttesse. Kes Craig õieti talle oli? "No, me pole päris koos, aga vahepeal täis peaga oleme väga lähedased. Viimasel ajal kainena ka," ütles ta lõpuks. Jamie muigas ühe suupoolega ja küsis siis:
"Sa jood tihti?"
"Liigagi. Suitsud enam ei... maitse, aga alko on ikka nädalas korra teemas," vastas Davey ja ohkas. "Vastik harjumus," lisas ta siis ja muigas kibedalt.
"Nojaa... Ma pole juba... kaks aastat alkoholi tarbinud. Suitsetamisest sain ka umbes samal ajal lahti ja narkot pole kunagi puutunud," vastas Jamie juba rõõmsamalt. "Ma olin väiksemana nii rikutud."
Davey turtsatas.
"Ma olen siiamaani rikutud," ütles ta ja küsis siis: "Kuidas sa joomise maha jätmisega hakkama said? Mul pole siiamaani õnnestunud, kuigi ma juba kaks aastat proovin."
"Ma pole kunagi väga palju joonud. Vahetevahel koos vanemate sugulastega mõni õlu ja see oli kõik. Purjus pole ma kunagi olnud. Ja siis, kaks aastat tagasi, avastasin ma enda jaoks straight edge'i ja jätsin päeva pealt kõik maha."
Davey tundus segaduses olevat. "Straight edge?"
Jamie muigas ja selgitas:
"Straight edge on... elustiil, mõtteviis, filosoofia... Ükskõik, kuidas seda nimetada. Igatahes, see tähendab seda, et sa hoiad oma keha, mõistuse ja südame mürkidest puhta. Alkoholist, narkootikumidest ja tubakast põhiliselt. Aga aja jooksul on mingid muud tingimused ka sinna siginenud. Näiteks ei tohi retseptiravimeid kuritarvitada... Siis päris paljud on taimetoitlased... Mõned ei harrasta üheöösuhteid..." Jamie keeras pea viltu ja muigas. "Nojah, see viimane käib minu kohta ka."
Davey noogutas, saades nüüd Jamie jutust aru, ning muigas. "Kõlab päris hästi," ütles ta.
"See ongi hea, usu mind," vastas Jamie.

Mõne hetke kestis meie vahel piinlik vaikus, kui ma üritasin välja mõelda, mida öelda, ning siis kerkis mu teadvusse probleem. Suur probleem, minu jaoks vähemalt. Ma polnud eriti suures vasikavaimustuses mõttest seda probleemi Jamie'ga jagada, aga oli mul valikut? Jamie oli siin ainuke inimene, kellega ma seda üldse oleks arutada julgenud.
"Ma tahaks ennast pesta."

"Ei taha su mulli purustada, aga sa ei saa siit veel vähemalt nädal aega püsti," ütles Jamie vaikselt. Ilme tema näol väljendas küll kahjutunet, kuid tema suunurkades tuksles naeratus.
"Ma pean nädal aega seda varesepesa taluma?" küsis Davey ning tõstis vasaku käe, et oma sassis juuksepahmakat veidigi paika sättida.
"No... lühidalt öeldes jah," vastas Jamie, nüüd juba varjamatult muiates.
"Ha-ha," teeskles Davey solvumist. "Hiljemalt homme läheb mul mütsi vaja."
"Kuule, printsess, sa ei näe üldse nii kohutav välja," sõnas Jamie nüüd ning sasis lamaja ronkmusti juukseid.
"See, et mind poisid huvitavad, ei tee minust printsessi," ütles Davey endise solvunud lapse tooniga, ent ei suutnud muiet tagasi hoida, nähes Jamie rahulolevat nägu. Ta sättis veel veidi oma juukseid, ent loobus siis sellest ettevõtmisest.
"Mida ma siin nii kaua tegema peaks? Lakke vahtima?" küsis ta, muie endiselt näos, kuid mõtted tõsisemad.
"Sul olen mina," pakkus Jamie lahenduse. "Minuga igav ei hakka."
"Okei, härra Tagaotsitav," nõustus Davey. "Siis lõbusta mind."

Jamie haaras sõnasabast kinni ja tekitas jututeema:
"Vanemad otsivad mind taga ja mina peidan ennast ühe poolvõõra tüübi juures haiglas, kus inimesed lõppematult edasi-tagasi sebivad."
Niimoodi väljendatuna tekitas olukord mulle pisut muret. "Kindel, et keegi sind siit ei leia?" küsisin.
"Ainult mu onu teab, et ma siin olen, ja tema ei reeda mind kellelegi," kõlas tema poolt muretu vastus. "Ükski teine töötaja siia ei satu... Kui sinu külalised mind ära ei tunne, on kõik korras."
"Kindel, et sa tahad minu pärast niimoodi riskida?" küsisin ma veel ning sain vastuseks turtsatuse.
"See ei ole mingi risk. Pealegi, sa ei saa ju siin igavusse surra."
Ma tundsin järsku haiglast rahulolu, et Jamie'l oli plaanis veel vähemalt nädalaks minu juurde jääda.

Awwwwwwwwwwwwww, nii armas Jamie on niiiiii armas

Miks suudlust ei saa? Aga ok, ma lepin sellega, sest see jutt on ilma selletagi ülinunnu

Jah...uut osa tahaks

TA ÜTLES TALLE PRINTSESS. Omoo, see läheb nii teemasse ühe fanfictioniga, mida ma loen. xD seal on üks tore tegelane, kes käseb ennast printsessiks kutsuda.

anyway siis. Tead ka, kui rõõmus ma olen, kui ma näen sinu teemas uusi postitusi? Nagu, YAY, see on mu lemmikjutt eks. ;D Jamie on toreeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee. Ja kõik on nii äge. Ja ma tahan hullult edasi. Kohutavalt kihvt. Pliiis juba nooo järgee.!

Ma olen isegi omaenda juttude kirjutamise katkestanud, aga käin snlhmnis just selleks, et näha, kas on juba uut osa
Endiselt geidest vaimustuses ja UUT, rsk!

Oh, nii hea, kui teile meeldib! :)
Mwhahaha, tõestage nüüd, et te VÄGA tahate järgmist osa. Mulle ta küll meeldib. *kulm*

26.
Jamie oli läinud McDonaldsist endale ja Davey'le süüa tooma ning viimane lebas nüüd kella vahtides voodil. Kui sellesama kella monotoonne tiksumine välja arvata, valitses palatis haudvaikus, mis pani Davey kõrvad veidralt kumisema. Noormees üritas ajaviiteks sekundeid kahe-, kolme- ja neljakaupa lugeda. See polnud aga just parim ajaviide ning varsti loobus ta sellest. Kella vaatamine pani aja ainult aeglasemalt käima. Jamie oli öelnud, et tal läheb umbes pool tundi ja ta oli alles veerand tundi ära olnud... Davey lasi kuuldavale raske ohke, eirates nõrka valu ribides, ning sulges silmad.
Koputus uksele purustas mõne hetke pärast vaikuse ning Davey tegi silmad taas lahti. "Sisse," ütles ta ettevaatlikult. Uks avanes veidi ja Craig astus sisse. Tema nägu nähes naeratas Davey rõõmsalt, mis sellest, et ühe suupoolega.
"Davey," ütles Craig vaikselt ja astus voodi juurde. Vastunaeratus kerkis tema näole ning ta istus toolile.
"Sa näed üsna räbal välja," sõnas ta Davey'le ning sasis noormehe juukseid.
"Ma tean," ohkas too vastu ning venitas siis naeratuse näole. "Aga ma ei taha endast praegu rääkida. Kuidas sinul läheb?"
Craig naeratas Davey kiire teemavahetuse üle ning lasi oma käel justkui muuseas Davey omale langeda.
"Suurt midagi. Istun ja muretsen ja... Kellelgi pole tuju mingeid kokkusaamisi ka korraldada enam, sest nii või teisiti läheb jutt sinu peale ja siis vajub kõik ära."

Miski mu ilmes ei meeldinud Craigile, nii et ta tõttas end parandama. "Ära selles ennast süüdista, muidugi, see ei ole sinu süü. Lihtsalt, sa oled vist peo hing või midagi."
Ma turtsatasin ja punastasin kergelt. "Tegelikult ma laseks siit hea meelega jalga. Kui Jamie't poleks, siis ma oleks seda teinud juba."
Craig naeratas ühe suunurgaga veidi võltsilt ning võttis mu käest kinni. Ma tundsin tema ilme ära – just niimoodi oli ta tookord peol Blake'i vaadanud. See pilk tegi mind rahutuks – mida ta õigupoolest mõtles, mida ta minu vastu tundis? Muidugi, ta oli ülihea sõber ja ka tema kaisus magamine, tema suudlemine, tema kallistamine tundus oma veidral moel õige. Aga kas Craigi kavatsused olid ausad või üritas ta ainult Blake'ile asendust leida? Või veel hullem, teda armukadedaks teha? Ma küll ei uskunud oma sõbrast midagi sellist, aga armastuses ja sõjas on kõik lubatud, või mis?
Ma surusin alla tahtmise ohata, naeratasin talle vastu ning silitasin pöidlaga tema käeselga.

"Mis värk selle Jamie'ga üldse on? Ta leidis su, tõi siia ja nüüd lihtsalt... valvab sind?" Halvakspanu Craigi hääles oli vaevukuuldav, aga Davey tabas selle siiski ära. Ta võttis hetke mõtlemiseks. Jamie liigne kiitmine oleks Craigi ainult pahaseks muutnud, samas tahtis Davey talle näidata, kui tore Jamie tegelikult on. Ta hammustas huulde ning vastas siis:
"Ilmselt teeb ta seda ka, et ma siin rahulikult oma aja ära passiksin ja endale rohkem jama kaela ei tooks, aga ta vähemalt lahutab selle käigus mu meelt, selle asemel, et mind jõuga voodis kinni hoida, kuigi ka see oleks tema jaoks lihtne, ma usun." Davey muigas ning silmitses end veidi aega. Seejärel pööras ta pilgu Craigile, kes oli endiselt veidi rahulolematu näoga, ning jätkas. "Ta hoolib, päriselt. Ta hoiab mind tegevuses, et ma ennast kuskile auku ei kassiks."
Craig kortsutas endiselt kulmu. "Ja te saate lihtsalt lambist hullult hästi läbi?" küsis ta tusaselt.
"Jah. Äärmiselt," vastas Davey siiralt. Craigi pahane olek hakkas ka temale mõjuma ning tema kulm tõmbus kortsu. "Miks sa selline oled nüüd?"
Craig muutus järsku veel vihasemaks ning ohkas sügavalt.
"Davey, kuidas sa aru ei saa? Sa tähendad mulle liiga kuradi palju, et sul niisama minna lasta!" Craig tõusis püsti ning kummardus Davey kohale.

Ma ehmusin, kui ta oma huuled järsku minu omadele surus. See suudlus polnud midagi sellist, nagu meil varem oli olnud. Craig ei olnud selline, nagu ta tavaliselt oli. Sedavõrd ärritununa polnud ma teda kunagi näinud. Ja ometi tundus ta mulle sellel hetkel veidral moel kohutavalt... seksikas. Viis, kuidas ta mind metsikult, peaaegu agressiivselt suudles, ajas mind kohutavalt pöördesse. Ma peaaegu ei tundnudki oma ülejäänud keha, aga see osa, mis Craigi vastu surutud oli, polnud eales sedavõrd... elus olnud.

Justkui iseenesest tõstis Davey vasaku käe ja surus selle Craigi juustesse. Viimase käsi omakorda joonistas sõbra kaelale ning põsele mustreid. Davey hingamine muutus raskemaks. Korraga oli Craig kõik, mida Davey vajas. Ja just seetõttu tõmbas ta Craigi endale aina lähemale...
Möödus pikk kaks minutit, enne kui ukse klõpsatus enam-vähem valitseva vaikuse purustas. Davey tõmbus Craigist veidi eemale ning heitis pilgu sisenejale. Jamie seisis häbelikult naeratades ukseavas, McDonaldsi kott käe otsas. Ta pomises paar sõna vabanduseks ning astus uuesti uksest välja. Craig ohkas ning tõusis püsti.
"Anna andeks, ma läksin endast välja," ütles ta ja tõmbas käega läbi juuste. "Ma lähen praegu, aga ma tulen millalgi jälle."
Davey silmitses Craigi paluvalt, ent õrn suudlus põsele oli kõik, mille noormees talle kinkis. Seejärel astus ta uksest välja.

Awwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwww
wwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwww
wwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwww
wwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwwww




Ma armastan geisid. Oh damn, ma oleks tahtnud seal kõrval olla. kirjuta mind juttu sisse. Nilbe haiglaõde, kes ukse taga piilumas käib.

Ma vaatasin ka jap. Whoooops.

Eiiiiiiiiiiiii! (Mulle meeldib Jamie tunduvalt rohkem kui Craig. Palun-palun-palun, miks hoopis Davey ja Jamie vahel midagi nunnut ei võiks juhtuda? Mitte et Craig ka lahe ei oleks, aga jah )

Jaaaaaa! (Loomulikult tahan ma järgmist osa ja kuidas veel )

OMONA!, miks ta pidi peale sattuma. Sest nagu, EIII. Sest Jamiele peab meeldima Davey ja vastupidi, sest muidu ma ei mängi. Enam mulle Craig ei meeldiiii xD . Või noh, meeldib, aga Jamie rohkem.

AGA EDASIEDASIEDASI kohutavalt hea osa on.!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!11

Üüüh. See oli hea. Kohutavalt hea. (Natuke tekitas igatsust, aga see selleks. Sest see ei puutu juttu.)

Ülihea osa, kuigi ma panustasin ka rohkem Tšeimile (nimed on mulle liiga keerulised, you know ). Samas Greegi (misiganes selle nimi ka polnud) agressiivsus oli ülilahe. Mwuhah. Selline asi mulle meeldib. Palun, palun, palun, palun, kirjuta uus osa, ruttu. Ja palun, palun, palun, palun, veel rohkem amelemist.

*goes berserk and starts to rock herself, murmuring continuously: "Boy x boy, boy x boy, boy x boy..."*
OMG HOW F-ING CUTE! Oleks tahtnud seda näha... Awwies, dude! Me wants moar Boys Love!!

MULLE NIINII MEELDIB SEE OSA!
Ja ma loodan, et teile ka.
Ja mul on ideekriis.. vaatab, millal järgmine osa tuleb...

27.
Jamie'l kulus paar minutit, et Davey palatisse tagasi jõuda. Tema ilme oli tõsisem kui enne, kuid Davey tundis ära pisut häbeliku rõõmusädeme tema silmis. Jamie istus toolile, millelt Craig veidi aega tagasi tõusnud oli, ning pani toidukoti Davey voodile.
"Sorry, et ma niimoodi sisse sadasin... Ma ei teadnud, et sul keegi külas on," sõnas ta vabandavalt ja avas koti. "Te olete tõesti päris lähedased," lisas ta veidi mõtlikult.

Ta ütles, nagu poleks see midagi erilist, aga ometi tundus mulle, et ta jättis midagi ütlemata. Samas ei häirinud see lause mind niivõrd, kui Craigi pooleldi süüdistav märkus. Ma naeratasin ja noogutasin. "Lähedasemad kui ma arvasin," ütlesin ma. Ma ei oleks Craigilt sellist suudlust oodata osanud... Ta ilmselt tõesti tundis minu vastu midagi. Ja seda midagit oli ehmatavalt palju. Ma ohkasin, viskasin selle teema peast, et ennast mitte segaseks mõelda, ning heitsin tahes-tahtmata pilgu toidukoti poole. Mu kõht korises valjult – see oli juba päris ammu võrdlemisi tühi olnud.

"See ei olnud tahtlik teemavahetus," ütles Davey, et oma kehahelisid vabandada. Jamie, kes Davey lause peale lõbusalt turtsatas, oli aga juba koti kallal ning asus sealt asju välja tõstma.
"Nii, juustuburger ja Big Mac, kolmed suured friikad ja kaks pooleliitrist Sprite'i," nimetas ta rahulolevalt kõik voodile laotatud asjad ning haaras Bic Mac'i enda kätte. Davey muigas ning asus oma juustuburgeri kallale.
Tükk aega sõid-jõid noormehed vaikuses, teineteisele lõbusaid pilke heites. Alles siis, kui kord friikartulite kätte jõudis, hakkasid nad uuesti rääkima.
"Mis tunne on teist poissi suudelda?" küsis Jamie, kelle põsed kergelt õhetasid. "Sorry, kui see tobe küsimus on, aga... Mind huvitab."
Davey naeratas samuti ning vastas: "Umbes sama, mis tüdrukut suudelda, aga poisid on üldjuhul kuidagi... Domineerivamad või midagi. Nad tahavad tegevust juhtida, nii et nendega on huvitavam."
Jamie noogutas ning naeratas Davey'le. Ka Davey vedas oma suunurgad ülespoole, ühe pisut rohkem kui teise. Ta haaras oma pakist ühe friikartuli ning pakkus seda Jamie'le. Jamie haaras selle ettevaatlikult hammaste vahele, mälus seda veidi ning neelas siis alla. Mõlemad itsitasid veidi, kui ka Jamie oma pakist ühe kartuli võttis ning selle Davey'le ulatas.

Ma vaatasin talle silma. Tavaliselt on see minu jaoks ebamugav, kuid Jamie silmad olid ligitõmbavad. Nii suutsime me pikalt ilma punastamata teineteisele otsa vaadata. Lõpuks hakkasid Jamie põsed siiski õhetama ja ta pööras vaikselt naerdes pilgu oma friikartulitele. Ka mina asusin uuesti sööma, kuid miski Jamie juures muutis mind rahutuks. Mitte vastikult piinavaks, vaid pigem mõnusalt ärevaks või midagi. Jamie suutis vaid minu kõrval istudes mind oma sitta – vabandust väljenduse eest – seisu unustama või vähemalt kuhugi kaugemale ajusoppidesse lükkama.

Kell sai neli pärastlõunal ning Davey haigutas laialt. Valuvaigistid, mida järjepidevalt tema vereringesse lasti, olid ta unerežiimi totaalselt sassi ajanud – pärast kaheksat tundi ärkvelolekut oli ta juba rampväsinud ja ka uneaega tuli harva üle kaheksa-üheksa tunni. Jamie naeratas ja koristas Davey voodi ära, et noormees saaks magama jääda, ning sättis end siis mugavamalt toolile istuma, et samuti silm looja lasta. Ka tema oli noormehe ebaloomulike uneaegadega juba harjunud ning nende järgi ka enda režiimi paika sättinud.
"Kas niimoodi magamine sind ei kurna?" küsis Davey, vihjates ebamugavana näivale toolile.
"Ega voodist ära ei ütleks, aga ma saan hakkama," vastas Jamie naeratades ning kohendas end pisut. "Maga nüüd, totu, ära minu pärast muretse."
Davey suu venis samuti naeratuseks ning ta sättis enda asendit, et natukenegi mugavam magada oleks. Viisteist minutit hiljem oli palat peaaegu vaikne, kui välja arvata kella tiksumine ning kahe noormehe vaikne nohisemine.
Selle peaaegu-vaikuse purustas paar tundi hiljem järsult vali äikesemürin, mis Davey korrapealt äratas. Ta kartis äikest meeletult ning praegu oli see kohutav ilmanähtus otse akna taga. Kes teab, kuidas see salakaval tõbras nii märkamatult-kuulmatult ligi hiilinud, kuid nüüd sähvis ja mürises see siinsamas.
"Jamie?" kostis Davey suust abitu kutse. Jamie avas silmad ning silmitses Davey't uniselt. "Mis on? Sa peaksid magama, totu."
"Ma tean, aga ma ei saa... Ma kardan äikest." Davey punastas häbelikult. Jamie naeratas ja astus Davey voodi juurde, selle äärde kükitades.
"See pole ju midagi hullu, ainult ula peale läinud elekter," ütles ta rahustavalt, kuid Davey vaid võpatas, kuuldes järgmist mürinat.
"Ma tean, aga ma ei saa seda kontrollida. Üksi olles satun ma alati paanikasse," vastas Davey närviliselt hingeldades. Jamie mõtles hetke ning haaras noormehe käe.
"Kas see aitaks, kui ma sul niimoodi käest hoiaks?" küsis ta õrnalt.
"Võib-olla," vastas Davey õnnetult ning sulges silmad. Ta oli üliunine, aga äike ei lasknud tal endiselt uinuda, hoolimata Jamie'st, kes oma tooli sinna oli toonud, sellel istus ja tema käeseljale rahustavalt ringe joonistas. Seega avas ta silmad mõne aja pärast uuesti.
"Ikka ei tule und?" küsis Jamie nüüd juba murelikult. Davey nägi välja, nagu põeks ta insomniat, ning Jamie oli valmis ükskõik mida tegema, et ta magada saaks.
"Mkm," kostis unine vastus, ja siis palus Davey häbelikult, nii vaikselt, et Jamie pidi kõrvu pingutama, et seda kuulda:
"Palun tule siia, kaissu."
Jamie neelatas ning tõusis toolilt. Ta võis ju seda teha, sõbramehe poolest? Esmalt istus ta voodiservale, kuid kui Davey teda anuvalt silmitses ning voodiserva poole nihkus, vajus ta voodile selili. Ta haaras taas pisema noormehe käe ning lasi teisel käel läbi tema juuste libiseda. Davey nihkus uuesti talle lähemale, talle kaissu pugedes, ning sulges silmad. Jamie võttis vaba käe tema juustest ja pani selle ettevaatlikult talle ümber. Varsti kuulis ta rahulikku nohinat, kuigi äikese möllamine akna taga jätkus.
Ent Jamie ei saanud enam uinuda. Ühelt poolt oli niiviisi Davey't kaisus hoida hea, isegi väga hea, ning Jamie lootis, et poiss magab pikalt-pikalt, et ta saaks teda veel kurja äikese eest kaitsta. Samal ajal oli ta kohutavalt rahutu, kuna see olukord oli tema jaoks juba natuke liiga meeldiv. Craig oli tal üsna selgesõnaliselt - ja valjuhäälselt - käskinud Davey'st eemale hoida, aga nüüd magasid nad teineteise kaisus ja kummalgi ei olnud midagi selle vastu. Vastupidi, Jamie tundis, et Davey hakkab Craigi hoiatustest hoolimata talle juba liigagi meeldima...

*hüppab mööda tuba ringi ja laulab*
Whoops, Birgit magab. Olgu.
*rahustab end maha*

JAAA MULLE MEELDIS SEE OSA.
NAGU RAWR!


Jajajaaa.
Super.
Rawrrawrrawr. ;: 1::

Jaaaa, see oli hea osa taas. xD Nad mõlemad on nii imearmsate iseloomudega ja oeh. Ei oska midagi öelda peale selle, et paluun, kas edasi saab juba?!!!

YESSSSSS! Jamie ruulib, Jamie ruulib, Jamie ruulib... Tahaks käbe uut osa

Ma armastan ka äiket, aga ma oleks niiii totaalselt valmis teesklema paanilist hirmu, et Jamie kaissu saada.

Ma kardan täiesti PAANILISELT äikest, EITC.
Ma ei kujuta ette, kuidas äikest saab nautida. Mu vennale ka meeldib äike hullupööra ja kui äikest lööb siis ta läheb alati äikest pildistama. Noh, üritab äikest pildile saada :)

Ega mullegi äike meeldi. Aga ma soovin äikesetorme näha nii väga... Ühe õhtu veetsin Youtube'ist äikesevideosid vaadates, värisesin ja soovisin samas, et Eestis üks korralik torm tuleks.


Jutust.
KYAA~! Kawaii! *teeb hullunud fännitüdruku peenikest häält* MOE WAVES! Moar! Moar!

*sureb rõõmujoovastusse*

Ma kardan ka äikest.
Aga nüüüüüüd...

28.
Kui Davey veidi pärast keskööd ärkas, oli ta üksi. Davey'le meenus enne uinumist toimunu ning ta punastas sügavalt, lootes, et Jamie oli vaid korraks kuhugi läinud. Kujutlused, kuidas Jamie avastas, et teise poisi kaisus magada on tülgastav, ning jalga lasi, tahtsid vägisi võimust võtta.
Seetõttu naeratas Davey laialt, kui Jamie sisse astus, toidukott käe otsas. "Tere hommikust," sõnas noormees talle samuti naeratades. "Ma lootsin, et ma jõuan enne sind. Kaua sa ärkvel oled juba?"
Davey hingas kergendunult välja ja heitis pilgu kellale. "Viis minutit ehk, mitte kauem," vastas ta. Jamie astus lähemale.
"Kartulipuder, pihvid ja kapsasalat sobivad?" küsis Jamie lähemale astudes asjalikult. "Leiba, mahla ja virsikukompotti tõin ka," sõnas ta ning peatus voodi kõrval. Davey lasi kuuldavale rahuloleva mõmina. "Aitäh sulle, Jamie," sõnas ta. "Toidu eest ja selle enne juhtunu eest ka."
Jamie naeratas.
"Iga kell," sõnas ta. Tõepoolest, ta oleks võinud igal võimalikul hetkel Davey't enda kaisus hoida...
"Käitu, Jamie, raisk," ütles noormees iseendale mõtteis ning asus veidi tõsinenuna toitu kotist välja tõstma. Davey vaid muigas ootusärevalt.

Umbes-täpselt nädal aega hiljem olin ma hullumas. Tõepoolest, Jamie hoolitses meelelahutuse eest ja mul ei olnud talle ainsatki etteheidet, kuid ma tahtsin liikuda. Iseseisvalt, püstiasendis urineerida. Habet ajada. ENNAST PESTA. Pärast sajanditepikkust (nii mulle tundus) läbirääkimist oma onuga sai Jamie loa mind üles aidata ja pesema viia. Enne tehti mulle läbivaatus ja võeti sidemed ja veel mõned asjad mu küljest ära – ma ei mäleta täpselt, mis, ja seda, mida mäletan, ma natuke häbenen rääkida (igal juhul oli sellel kõigel tegemist mu erinevate kehavedelikega) – ja siis jäime me Jamie'ga jälle kahekesi.

"Nonii, tiiger, oled valmis?" küsis Jamie muiates, käe otsas rippumas kott kõigega, mida Davey nii ammu igatsenud oli – hambahari ja -pasta, dušigeel, šampoon... Davey oli liigagi agar end püsti ajama. Ta toetas end vasakule käele ja üritas istuli tõusta.
Noormees pidi huulde hammustama, et valukarjet tagasi hoida. Tema parem külg, mis tänu valuvaigistitele tavaliselt üsna tuim oli, lõi järsku tuld välja. Jamie oli sekundiga tema juures.
"Mitte nii, sa teed neile jälle viga," ütles ta ning pani Davey vasaku käe ümber oma kaela. Davey kortsutas kulmu - talle ei meeldinud, kui teda õpetati, aga talle tundus, et Jamie teab, mida teeb... Ja Davey'l endal polnud aimugi, mida täpselt ette võtta. Jamie juhtimisel pani ta vasaku jala põrandale ning nihutas oma räsitud keha tollhaaval voodiserva poole. Varsti sai ta ka parema jala maha toetada ning Jamie aitas ta istuma.
"Ma ei jõuagi pesema," vingus ta. Nad olid kümme minutit vingerdanud ja Davey polnud veel püstigi. Jamie silmitses teist noorukit, pilgus segamini hoolivus, sõbralik pilge ja kerge tüdimus. See viimane tekitas Davey's süütunde ning ta pomises:
"Anna andeks, aga see kõik ajab mind närvi."
Jamie naeratas mõistvalt. "Kaua enam ei lähe," ütles ta.

Ja tõepoolest, nüüd pidin ma vaid end püsti ajama. See oli kõige valusam osa sellest kõigest – üks vastik, tugev tõuge. Aga siis seisin ma enda jalgadel, mis sellest, et Jamie najal, ja tundsin järsku, et ma võiksin tantsida. Ainult et mu jalad olid justkui põranda külge liimitud ning põlved tahtsid alt vedada, seega džaiv pidi tulevikku lükkuma. Ma tõstsin vasakut jalga veidi edasi ning tõmbasin parema sellele vaevaliselt järgi, Jamie'le toetudes. Ja niimoodi – ehk ülivaevaliselt – jõudsime me vannitoa ukseni, mis oli mu voodist kolme meetri kaugusel. Meil kulus selle vahemaa läbimiseks poolteist minutit. Peaaegu teist sama palju kulus, et dušikabiinini jõuda.
Ja siis seisin ma seal, valmis pesema hakkama, ja Jamie silmitses mind punastades.

"Kas sa saad ise hakkama või tahad abi?" küsis ta.
"Ma loodan, et ma saan ise," vastas Davey ja silmitses kõiki pesemisvahendeid, mille Jamie oli tema jaoks ritta ladunud. "Ma ütlen, kui ei saa."
Nende sõnadega sikutas ta dušikardina ette, libistas totra haiglahame seljast ja ulatas selle Jamie'le, kes teisel pool kardinat seisis.

Muidugi, ta oli poiss nagu minagi ja ma poleks pidanud häbenema, aga ma ei tahtnud, et ta näeks, kui abitu ma olen... Mul oli niigi tema ees veidi häbi. Peamiselt selle pärast, et ma nägin kohutav välja – mu parem külg oli kollakassinine, paranevate sinikate värvi, ning üleni marrastatud.

Davey keeras vee lahti ning lasi sellele enda pähe ja kehale voolata. See oli värskendav – ta tundis pika lamamise uimasust lahtumas ja suutis jälle selgelt mõelda. Siis asus noormees end pesema. Šampooni ja palsami pähepanemine oli totaalne katastroof, sest ta pidi seda ühe käega tegema. Parem käsi tõusis umbes viis sentrimeetrit. "Tore, vähemalt saan ma parema puusa ilusasti pestud," mõtles ta, tuju nulli lähedal.
Ülakehaga lõpetades ohkas Davey valjusti. Ta vasak käsi oli väsinud ning parem külg valutas. Aga mida ta alumise otsaga tegema pidi?
"Jamie?"
Hüüatus kajas duširuumis vastu.
"Jah?" kostus palatist ja sammud tulid uuesti dušikardina taha.
"Mul on vist abi vaja," sõnas Davey ning punastas juuksejuurteni.

____________________________________________________________________

Oi, te TAHATE järgmist osa..