More Than Needed [#36]

LIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIINAAAAAAAAAAAAAA.
I must come there or something?
Ausõna, ma tuleks, aga noh, kera ja..ma ei taha riskida väga..
Aga siiski..

Keit. ütleb (22:50):
*Ma hakkan nüüd kisama:D
anete ütleb (22:50):
*miks siis?
Keit. ütleb (22:51):
*ma avastasin, et Liina pole vähemalt kuu aega kui mitte kaks kuud juttu kirjutanud-.-


Jah, ma rääkisin talle ära.
See ei tee sulle üldse head, et ma selle avastasin uknow. Üldse mitte. Ma ei laula suga niimoodi enam. Ja ma ei tee muid toredaid asju ka suga niimoodi enam. (Okei tegelt ma ei loobuks mingi hinna eest sellest..aga mul on ähvardada vaja. )
Igatahes..
*laulab*
Naudi siis neid väheseid päevi mis sul vaheajani jäänud on. Ma tean, et sa ei oota seda..erinevalt minust.. See selleks. Olge tublid. Te olete hull nunnud Ossaga uknoooow ^^
Naeratus tuleb näkku alati kui ma teid koos näen..kui just ei ole kell kaheksa hommikul(no ümmarguselt) kirikus kooriproovis..siis mul väga hea tuju ei ole.. aga muidu küll jah. :) Olge sama tublid edasi ja äkki sa oleksid nii kena ja leiaksid vaheajal natuke aega kirjutada? (A)

KAMMOON, ma nagu VAJAN järge, hullumoodi.

Aga ma tahan äkki uut osa?

Ma olen endiselt nõme.
Mu läpakas elab jälle ja ma kirjutasin natuke ja palun!
JA AITÄH KÕIGILE, KES PARIMA JÄRJEKA VALIMISEL SELLE JUTU POOLT HÄÄLETASID! *hugs to pieces*

Ma loodan, et ma suudan edaspidi kiirem olla.

23.
Umbes pooleteise tunni pärast oli Jamie koos politseiametnikega tagasi. Ta naeratas mulle julgustavalt ja jättis mind siis kahe mundrikandjaga kahekesi. Üks neist oli ilmselt äsja tööle asunud, umbes 20-aastane naine, teine oli pealtnäha enam-vähem 35-aastane mees. Ma pidin neile detailselt juhtunust rääkima – "kallaletungi põhjusi" kuuldes vahetasid nad appi-ta-pole-normaalne-inimene pilgu, täpselt, nagu ma arvasin – ja nende küsimustele vastama. Kulus umbes tund, enne kui nad minema kadusid, andes lubaduse asjaga tegeleda.

Jamie tuli Davey juurde paarkümmend minutit peale politseinike lahkumist, paberkott käe otsas, näol rõõmus naeratus.
"Ma olen kindel, et sul on kõht tühi," ütles ta muiates. "Ma tõin sulle inimeste toitu. Haigla jama ei ole üldse hea. Usu mind, ma tean."
Davey tuju, mis vahepeal langenud oli, tõusis uuesti ja ta naeratas tulijale laialt. Ta muutus veel rõõmsamaks, kui Jamie kotist taldrikutäie toidukilesse mässitud pannkooke, moosipurgi ja piimapaki välja võttis.
"Kust sa need välja võlusid?" küsis ta imestunult ja silmitses noorukit, kui too söömiseks vajalikud lauanõud lagedale tõi.
"Kedagi polnud kodus, nii et ma sain sealt läbi hüpata ja natuke kokata. Ära nüüd päri rohkem, sul on kõht tühi," ütles Jamie muigega ja kiskus kile kookide ümbert lahti. Ta võttis kuhjast pealmise koogi ja pani selle Davey taldrikule.
"Maasikamoos sobib ikka?" küsis ta siis üles vaadates. "Ja ma ei tea, kas sa jood piima.. Ma võtsin need asjad, mida ma ise kookide kõrvale tahan..." sõnas nooruk pisut ebakindlalt ja hammustas huulde.
"Kõik on super, Jamie, ära põe. Ausõna," vastas Davey naeratades ja silmitses koogihunnikut. "Sa tahad, et ma kõik selle ära sööks?" küsis ta kulmu kortsutades.
"Sa võid mõne järele ka jätta, ma täitsa luban," lausus Jamie ja naeratas. "Ma tõin lihtsalt natuke rohkem... Ma ei pääse väga tihti koju süüa tegema." Nende sõnadega pani ta taldriku juppideks lõigatud pannkoogiga voodis lamaja sülle ja valas tassi piima täis.
Davey silmitses teda küsivalt. "Mis mõttes ei pääse?" küsis ta. Jamie hammustas jälle huulde.
"Ma väldin kodus olemist lihtsalt... Mul on targematki teha kui vanematega kakelda," ütles ta peale pisikest pausi ja naeris. Davey muigas samuti ja haaras kahvli vasakusse kätte.
"Pool sellest koogist lõpetab teki peal," ohkas ta ja pistis esimese tüki suhu. Jamie naeris ja haaras kotist ajalehe.
"Sa ei söö?" küsis Davey ja lõi kahvli järgmisesse tükki.
"Ei, ma kodus näksisin üht-teist," vastas Jamie ja lõi ajalehe lahti. Davey muigas õrnalt ja sõi vaikides edasi.

Mul ei olnud väga ebamugav, kuigi kumbki ei öelnud midagi ning ma pidin üksi sööma. Jamie ei pööranud mulle tähelepanu, seega sain ma teda rahulikult vaadata. Ta on natuke minu moodi – mustad juuksed, tukk, mida iga paari minuti tagant korda sätib, kõhna keha ja põselohkudega. Iseloomult natuke endassetõmbunud, kuid samas ülimalt hooliv. Minu koopiaks teda siiski pidada ei saanud – ma ei ole üldse enesekriitiline, kui ma ütlen, et ta on minust ilusam. Ma pean end küllaltki kena väljanägemisega noormeheks, aga tema on minust veel kenam. Ja ta on minust vähemalt kakskümmend sentimeetrit pikem, mille tõttu võiks teda vabalt modelliks pidada. Tyra Banks, tohin ma esitleda? See pole ju aus, et ainult naised supermodellideks tehakse. Kui selline saade oleks meestele, võidaks Jamie selle täiesti kindlalt.
Neetud... Ma kõlan nagu armuvalus teismeline. Seda ma aga ei ole. Ma peaks vait olema, eks?

Jamie oli just lehekülge keeranud, kui üks arstidest – ilmselt tema onu – pea uksest sisse pistis ja teda kutsus. Jamie tõusis ja jättis ajalehe voodile lahti. Davey, kes parajasti oma portsjoni lõpetanud oli, pani nõud voodi kõrvale öökapile ja heitis ajalehele uudishimuliku pilgu. Pilt ühes servas püüdis tema tähelepanu – sellel oli kujutatud üks äärmiselt tuttav nägu... Davey tõmbas ajalehe lähemale ja luges foto juures olevat teksti.
"Politsei palub abi 16-aastase Jamie Hallowsi (pildil) leidmisel. Noormees lahkus kodust üleeile hilisõhtul ning pole siiani tagasi tulnud. Jamie on 187 cm pikk, kõhna kehaehitusega, mustade juuste ja roheliste silmadega. Lahkumise hetkel oli poisil seljas must t-särk ja hall dressipluus, jalas mustad teksapüksid. Kõigil, kellel on informatsiooni selle noormehe asukoha kohta..."

*kisendab*
supppppppppppppppper .. (oijah , kadestan inimesi, kes suudavad normid kommentaarid välja mõelda)
aga jah , üliüli hea .
uuu!

EITC, kõigepealt WTFyoureawesome@pikk kommentaar!
Ma natuke kahtlen, et see hääletuse plaan sul läbi läheb, aga mõte loeb.
Suurem osa su küsimustest saab järgmises osas vastuse ja ma kahtlustan, et see osa tuleb varsti.
Jamie ON ülitore. Ma ei taha midagi ette öelda, aga rasket elu elanud inimesed ongi parimad kohati. (Ja ma jumaldan ka kokkavaid poisse. )
Mulle meeldivad cliffhangerid. Sadist olen väikest viisi vist. Ja poolik lõpp jääb lugejaid painama.
Ja selle PS-i koha pealt.. Homofoobne ühiskond... Ja see politseiametnik oligi VÄGA-VÄGA-VÄGA nõme.

Ja selle pika kommentaari peale lähen kohe kribinal-kräbinal sips-sips kirjutama.

bbrit, väga tore, et meeldib.

Keiti, aitäh. (:

Tsiteerin: :

Noormees lahkus kodust üleeile hilisõhtul ning pole siiani tagasi tulnud

KUNAGI ei panda "üleeile" või "eile" vms ajamääruseks. Tavaliselt pannakse pühapäeva õhtul või reede varahommikul vms.. Aga ma olen näinud ka, kus on kuupäevaliselt ära märgitud. Aga sellist ajamäärust ei tohi kasutada.

Osa kohta. Siuksed mustade emojuustega ja ülikõhnad ja siuksed kutid mulle väga peale ei lähe, aga no teeme siis nii, et ta on nunnu. Iseloomult on ta küll nunnu.

See pannkookide osa oli veits veider.. Tuleb kohe piimapakiga ja moosipurk käes ja.. Aga äge.

UUUUUUUUT!!!

Kohe.

(A)

EITC võttis mul sõnad suust. Ka mina hääletasin sinu poolt, ja kui ka mitte 5, siis 4 kindlasti! I f*cking love this story!
Just sellepärast, et ma olen meeletu Boys Love'i fänn, siis nõuan uut ja pikka osa!

I voted for you too!

Nuuks, nii lühike oli. Ja Jamie oli erakordselt armas. Mmm, pannkoogid

Uut, pikka ja armsat osa! Vot

Mina hääletasin ka sinu poolt igal pool.
Aga mulle endiselt väga meeldib ja oi kuidas ma tahan edasi. xD Ma selle lootusega, et sa oled kirjutanud, siin foorumis käingi!!

Nii, nii, nii, nii, nii, niii tahaks uut osa. (A)

Cutiepies. :*
Uus osa teile. Davey on otsustusvõimetu ja natuke draamane, aga oh well.
Ma vihkan Facebooki, muide. See on kuradima uimane ja FarmVille jookseb pidevalt kokku. Ja ma olen praegu selle peale väga kuri.

Igatahes, enjoy!

24.

Davey ei lugenud rohkem. Ta pani ajalehe tagasi sinna, kus see lebanud oli, ning raputas segadusse sattunult pead.

Mu peas oli tol hetkel vaid üks mõte, üks küsimus: mis toimub!? Ma heitsin rahutu pilgu ukse poole hetkel, kui see avanes ja Jamie taas sisenes, näol juba tuttav naeratus. Mu tõsist, ehmunud nägu nähes muutus ta ilme küsivaks ja ta sulges ukse.
"Juhtus midagi?" küsis ta ettevaatlikult.
Ma kaalusin oma variante. Kas ignoreerida teemat ja öelda, et kõik on korras? Ilmselt poleks ka Jamie sellest ise rääkinud. Ei, ma pidin teada saama.

Davey ajas end istuli ja haaras ajalehe taas kätte. Jamie võttis toolil istet ja silmitses teda, mõistmata, mis toimub. Davey näitas talle artiklit, mida ta lugenud oli, ning Jamie vajus näost ära.
"Leidsid ka hetke vanemaid mängima hakata," ütles ta vaikselt. Ta pööras pilgu taas Davey poole ja silmitses teda hetke.
"Oled sa kindel, et sa kogu seda paska kuulata tahad? Ma ei taha su tuju oma murede kurtmisega sinnasamusele keerata," ütles ta ja libistas käega läbi juuste, nähes esimest korda väsinud ja õnnetu välja.

Ma ei teadnud enam, kas Jamie oli naeratust ainult selleks näol hoidnud, et teeselda, või üritas ta tõesti elu positiivselt vaadata. Korraga oli kogu mu arvamus temast muutunud. Mitte halvaks, aga... Ta polnud see Jamie, keda ma tundma olin õppinud ja ma ei teadnud, kas "minu" Jamie – ma ei suuda paremat väljendit leida – on päris-Jamie või ainult teesklus, mõttetu mask. Ma küsisin endalt, kas ma olen valmis kuulama.
"Räägi," ütlesin ma lõpuks, teades, et mu kujutlusvõime ei jätaks mind nagunii rahule.

Jamie hammustas huulde ja ohkas. Davey silmitses teda murelikult ning ootas, üritades oma uudishimu kontrolli all hoida. Lõpuks hakkas Jamie rääkima.
"Ma ei saa oma vanematega absoluutselt läbi. Mu isal ja emal on alkoholiga probleeme..." Ta vaikis hetkeks, pööras pilgu seinale ja jätkas siis, õel säde silmades:
"Kokkuvõtlikult, mu vanemad on joodikud, isa hakkab täis peaga kõiki ja kõike kolkima ja ema, kui ta parajasti isa käest peksa ei saa, haliseb omaette nurgas. Seega ma olen alati pidanud ise endaga hakkama saama. Ma tean haigla elust päris palju, sest ma olen siin pooled palatid läbi käinud, kas voodis või ema voodi ääres. Las ma mõtlen... Isa on mu mu vasaku käe, kaks ribi ja mõlemad jalad ära murdnud, loendamatutest peapõrutustest ja sinikatest rääkimata. Lõbus elu, eks?"
Davey oli hetke vait. Lõpuks haaras ta Jamie käe ning püüdis selle žestiga nooruki pilgu.
"Anna andeks, et ma niimoodi närvi läksin. Ma ehmatasin su ära, eks?" küsis Jamie ja ohkas.
"Natuke..." vastas Davey ja pigistas "palatikaaslase" kätt veidi tugevamalt. "Ma lihtsalt mõtlesin, kuidas sa sellega toime tuled," sõnas ta siis ja hammustas huulde. Jamie vaatas maha ja ohkas jälle.
"Ei tulegi," vastas ta siis ja puudutas vaba käega oma teise käe varrukat. "Ma loodan, et see sind nüüd täiesti ära ei ehmata, aga ma ei taha sinu eest asju varjata..." ütles ta vaikselt ning tõmbas siis varruka üles.

Ma ei suutnud häält teha. Ma ei osanud midagi öelda. Ma lihtsalt vaatasin ta kätt. See oli üleni punaseid kriipse – haavu – täis, mõned uuemad, teised vanemad. Kõige kauemaks jäi mu pilk pidama mitmekordselt üle "kirjutatud" sõnale "LOSER"...
Ma ei tea, miks, aga järsku tundsin ma pisarat silmanurgas. Jamie nägi nii väsinud, nii õnnetu, nii sassis välja, et ma tundsin ennast üleni abituna. Ma lihtsalt silitasin pöidlaga ta käeselga ja silmitsesin teda, valugrimass näol.

Jamie tõmbas pluusivarruka alla ja tõmbas oma käe Davey omast eemale. Ta peitis mõlemad käed varrukatesse ning pani need näo ette.
"Ma... Ma vist nüüd lähen," ütles ta summutatud häälel ja tõusis. Davey, kes oli endiselt segaduses, ei suutnud esialgu midagi öelda, aga kui Jamie juba asju kokku panema hakkas, sõnas Davey vaikselt:
"Palun ära mine."
Jamie silmitses teda pikalt ning istus toolile tagasi.
"Miks? Miks sa minust hoolid?" küsis ta. "Kõik, kellele ma ennast näidanud olen, peavad mind vaimupuudega idioodiks."
"Ma tean, mis tunne see on. Mind on ka idioodiks peetud," ütles Davey kerge huumorivarjundiga hääles. Tema näos polnud aga naljatamise varjugi – selleks oli olukord liiga tõsine.
"Miks?" küsis Jamie kohe, olles teemavahetuse üle äärmiselt õnnelik. Davey ohkas ja vaatas talle otsa.

Nüüd oli see hetk käes. Jamie oli öelnud, et ta ei taha minu eest asju varjata. Ma tundsin sedasama – ma usaldasin teda järsku piisavalt, et talle endast rääkida. Ma tundsin end veidi ebamugavalt, nagu ikka "kapist välja tulles", aga tal oli õigus teada.
"Sa avaldasid oma saladuse, nüüd on siis vist minu kord." Ma vaikisin hetkeks, et julgust koguda, silmitsesin oma voodit ja siis pahvatasin: "Ma... Mulle meeldivad nii tüdrukud kui poisid."
Ma vaatasin uuesti talle otsa, tema reaktsiooni oodates.

Whee, su suurimfänn123 on täiega õnnelik nüüd, ma tõega armastan sind, et sa seda kirjutad. xD See on niiiiiiisuperhea ja ma tahan edasi juba käbeeeeeeeeeeh. Ma olen täiega fänn, ma alati olen niii ootusärevuses ja rõõmus, kui ma näen, et siin uusi postitusi on!! :D:D

Vaene Jamie, tal on ikka päris karm elu Hea vähemalt, et Davey nii mõistev on ja oma saladuse talle ära räägib. Jajaa...

Ootan järgmist osa ja kindlasti võiks see olla väga armas ja nunnu

Jamie'l on jõhkralt fucked up life. (Aga millegipärast tuleb mulle silme ette alati Jamie Oliver XD)

Kuule, super, et sa uue osa üles panid! Kui tohib, siis ma olen Espada järel sinu teine suurim fänn *evilgrin*

Ma olen siis kolmas. Geid on endiselt nunnud.

Mu pea valutab niiet ma ei oska midagi asjalikku siia kirjutada. Ma võin öelda, et mul on Jamie'st kahju, aga se ei muudaks nagunii miskit. Let's hope that Davey is strong enough to help him.

uut.

Jup, te võite olla suuredfännid225, aga mina olen esimenefänn ja kõigesuuremfänn123 ikka!! Ja ma tahan, et nunnu osa tuleks. Nunnu... nunnu.. nunnu... XD Mulle hirmsasti meeldib nunnnnnnnnnnnnuuu siin jutus. :D

Viis tuhat lehte