Don't Let Me Go (35/35).

Mul pole see veel päris valmis, aga kannatamatu nagu ma olen, panen ma selle üles.
Tegelikult ei olegi mul midagi öelda.
Vabandust, et nii kaua sellega läks. Ma lubasin aprilliks, ma tean. Aga ma olen olnud väga pikka aega laisk ja inspiratsioonipuudusega. Hoolimata sellest, on see nüüd valmis, eksole.
Ja et juba kobisemisi vältida, jätan ma seekord teksti mustaks, sobib?
Ja nendele, kes pole esimest hooaega lugenud, tasuks see läbi lugeda, sest muidu jääb palju arusaamatuks.
Aa, ja veel - kolmas hooaeg tuleb ka. Tegelikult pidi tulema ainult kaks, aga teine oleks tulnud muidu liiga pikk.
Lisaks pean ma kõigi ees vabandama, kes inglise keelt ei valda - seda tuleb siin jutus üsna palju.
Nii et jah. Kõik vist. Kuigi, mulle väga esimene osa ei meeldi. Ma kirjutasin selle vist väga ammu (:

Esimene osa.

Kõndisin inimtühjal äärelinnatänaval, naeratus näol. Oli kohutavalt kuum suvepäev ja sama palju, kui ma tahtsin varju alla jõuda ja tempot kiirendada, sama palju kuumus mind ka väsitas. Aeglasemalt kõndima hakates üritasin oma mõtteid mujale viia.
Jared’iga olime me ikka koos, loomulikult. Ja mul oli olnud mu elu kõige imelisemad sügis, talv ja kevad. Mu unistuste järgi pidi selline elu mulle jäämagi. Ainuke põhjus, miks ma Jared’it igal järgmisel päeval sama palju ei armastanud, kui eelmisel, oli see, et ma armastasin teda veelgi rohkem. Ma elasin nagu unenäos, sellises unenäos, millest iialgi ärgata ei tahaks. Ja unenäos oli isegi vähe öeldud, ma elasin kui muinasjutus, koos võluva printsiga ja mina sain olla omal valikul kas tuhkatriinu, lumivalgeke või uinuv kaunitar. Ja see prints kuulus ainult minule ja mina temale.

Asjalikult olin ma ka seda aega veetnud – ma olin Jared’ile eesti keelt õpetanud. Ja kuigi ma polnud enda meelest just mingi parim õpetaja, olid edusammud täiesti märgatavad. Me vestlesime Jared’iga nüüd kumbki omas keeles. Talle ei pakkunud mingit raskust eesti keelsest kõnest arusaamine. Samuti oskas ta enam-vähem lugeda. Ja ainuke põhjus, miks ta minuga eesti keeles vastu ei rääkinud, oli see, et just rääkimine oli ta kõige nõrgem külg. Pealegi olin ma tema õpetamisel just rõhku pannud sellele, et ta eesti keelest aru saaks. Pole lihtne elada Eestis, kui keelt ei oska. Jared’i nõrgaks kohaks olid siiamaani käänded, kuid kui ta kõik sõnad nimetavas käändes ütles, jäi lause mõte üsna tihti arusaamatuks. Kokkuvõttes oli meil lihtsam, kui kumbki rääkis oma keelt.

Märkasin, et olin oma sihtpunkti kohale jõudnud. Selleks oli kahekordne pisut vanaaegse välimusega maja. Maja, milles Jared praegu elas. Ma polnud kunagi aru saanud, miks tal üksinda elamiseks nii suurt maja vaja oli.
Lükkasin väravat lahti, otsides pilguga Sophie’t. Sophie oli Jared’i koer olnud, niisiis oli ta koera Eestisse kaasa võtnud. Sekundi pärast märkasin Sophie’t nurga tagant minu poole jooksvat. Sirutasin käed ette, nii et selle asemel, et oma käppadega mu õlgadele hüpata, hüppas ta mu käte peale. Ta vaatas mind mõni hetk kiindunult ja tõmbas siis oma suure roosa keelega üle mu näo. Krimpsutasin nina.
„Jared’ile ei tohi küll mainida, et mind suudeldes suudleb ta sind ka,“ laususin naerdes ja lasin käed alla, nii et Sophie maandus oma käppadele. Ustavalt saatis ta mind kuni ukseni ja jooksis siis jälle maja taha. Võtsin kotist võtme, mille Jared mulle oli andnud – ja sellega koos saanud minult lubaduse, et ma kasutan seda võtit tihti – ning avasin ukse.

„Jared?“ hüüdsin üle maja, kui teda allkorrusel ei märganud.
„I’m upstairs!“ kuulsin teda vastu hõikavat.
„Upstairs where?“ küsisin omaette pomisedes, kui trepist üles kõndisin. Teisel korrusel oli viis ust. Silmitsesin neid, mõeldes, millises toas ta olla võis. Küll oli tal telekatuba ja teine magamistuba ja arvutituba …
„In my room,“ lisas Jared, kui kuulis, et ma seisma olin jäänud. Kõndisin kõige parempoolsemast uksest sisse.
„Tegelikult on need kõik sinu toad,“ ütlesin talle.
„Well, hello to you, too,“ naeris ta.
„Ma ei saa üldse aru, milleks sul nii suurt maja vaja on,“ jätkasin.
„Look, one day you’ll move in here and start hating me and then you want to be as far away as possible from me, and THEN it’s good to own a big house.“

Vajusin talle sülle istuma.
„Ma ei hakka sind kunagi vihkama,“ ütlesin ja surusin oma huuled tema omadele. Tundsin, kuidas ta siiski muigas.
„Mida nüüd?“ küsisin eemale tõmbudes.
„There’s also a possibility that you want to get rid of all our children and you leave them to one side of the house and escape to the other side of the house with me,“ lausus ta muigega.
Mulle meeldis see külg Jared’is, et ta oli alati nii täiskasvanulik, aga samas oma moodi lapsik ja vaimukas.
„See on juba parem variant.“
Ta naeris.

„I love you,“ ütles ta vaikselt, lähendades oma nägu minu omale. Ma tõmbasin pea eest ära.
„Eesti keeles,“ ütlesin nõudlikult.
„Ma armastan sind. Do you think that if I say that in English, I might be lying?“
Ma eirasin ta küsimust, mõeldes sekundi ja noogutasin siis otsustavalt.
„Sul ei tule see R ikka veel korralikult välja. See peab olema selline põrisev. Rrrrrrrr,“ seletasin.
„Could you please stop whining about my pronunciation and just say that you love me, too?“
„I love you.“
„You see, you also have problems with pronouncing, love. If you want to learn British accent, you have to concentrate and not just say the words out without thinking.“
Vaatasin teda teeseldud ärritatud ilmega.
„You are SO annoying,“ teatasin. Ta naeratas.
„That was better, very much better. It was almost beautiful, I mean, audible –“
„Shut up and kiss me,“ segasin ta jutule vahele. Ta naeratas jälle, aga kuidagi teistmoodi, kuidagi palju seksikamalt.

„I love it when you say that,“ ütles ta veel enne, kui meie huuled kokku puutusid. Ta käed tõmbasid mind talle lähemale.
Kui muidu võis Jared’isse suhtuda kui täiskasvanud mehesse, siis suudeldes oli ta nagu väike poisike. Ta tahtis kõike ja suhtus sellesse täie innuga. Ja nagu uue mänguasja saanud laps, ei tahtnud ka Jared „mängimist“ lõpetada. Ainult et mitte ükski väike poiss ei suudleks nii hästi.
Tõmbusin temast eemale, viisin pilgu temalt ära ja silusin alateadvuslikult ta särgikraed. Mu pilk jäi pidama pildile Jared’i laual. See oli pilt minust ja temast. See, mis tehti meie koolis, päeval, kui Jared tagasi tuli. Me vaatasime seal pildil üksteisele otsa. Täpselt samasugune oli ka minu laual.
Viisin pilgu aknast välja.

„Mida sa homme teed?“ uurisin.
„I’m working tomorrow.“
Jared töötas siin Eestis giidina. Ta oli seda juba natuke Inglismaal õppinud ja teadis kohutavalt palju fakte Inglismaa eri paikade kohta. Siin, Eestis, oli ta juba mõnda aega õppinud palju Eestimaa, eelkõige Tallinna kohta. Hetkel oli ta giidiks väikestele, nelja kuni kuue inimesega gruppidele, kes olid üldiselt rikkad inimesed, kes tahtsid reisi eragiidiga. Kuna Jared’i isa oli üsna mõjukas tegelane Inglismaal, ei olnud tal raske Jared’it igale poole giidiks sokutada. Ei olnud väga palju inglasi, kes Eestisse tulid, aga enamus neist rikastest said Jared’i endale giidiks, sest tema plussideks oli see, et ta oli ise ka inglane, mitte inglise keele ära õppinud eestlane, see, et ta teadis kohutavalt palju ka Inglismaast rääkida ja see, et ta oskas eesti keelt. Ja kes teda ometi giidiks ei tahaks?

„Need imelikud vanakesed, kelles sa mulle rääkisid?“
„Yeap, still them.“
„Kas ma võin sinuga kaasa tulla?“ küsisin siis kutsikanägu tehes.
„I don’t think I’m allowed to bring children to work.“
Ta peatus sekundiks.
„Or puppies,“ lisas ta siis mu ilme peale.
Mossitasin.
„Ma ei ole ju nii väike!“ teatasin poolpahaselt.
„I’m kidding, love. Of course you can come. In fact, I insist you to come. It’s actually pretty boring, when they all go and take pictures and shop and I have to wait for them.“

Ma naeratasin. Mulle ei pakkunud küll huvi jalutada Tallinnas ringi koos mingite vanakestega, aga iga Jared’iga koosveedetud hetk oli kulla hinnaga.
„Siis ma olen kohal,“ teatasin rõõmsalt. Ta vajutas oma huuled sekundiks minu omadele.
„I’ll pick you up at nine, then. Although, THEY wanted to start the trip already at six o’clock, old and sleepless as they are, but I made it pretty clear that it’s cold at six and nothing is opened and besides that we can’t go into shops or famous houses, we can’t go anywhere, where it’s warm.“
Jared muigas.

„Mina oleks kell kuus ka kohal. Pisut unisena, aga kohal. Sina oled soe,“ ütlesin ta silmadesse vaadates.
„How come I even found you? You’re too sweet to exist,“ vastas ta mulle, tugevdades oma haaret minu ümber.
„Sa leidsid mu sealt, kus sa ise elad. From heaven,” laususin õrnalt naeratades. Ta tegi mulle huultele veel ühe musi.
„I love you,“ sosistas, silitades õrnalt mu selga. Toetasin oma pea ta õlale.
„Mina sind ka.“

*plaksutab*

Tubli, tegid ära!
Meeldis see, et nad pole lahku läinud või tülis nagu tavaliselt lovestoorides 2. osas on.
Armsad on, ootan mis horror nende vahele siis tuleb

Nii hea, aga ma peaks esimese osa ka nüüd lõpuni ära lugema.
Uut. :)

*Ahmib õhku* Mulle meeldis .

Mina ei lugenud eelmist hooaega ?

Lugesin külll . Aga siis , kui sul oli see juba lõpuni kirjutatud . Ma ei viitsi komenteerida tihti .

Aa, ma just vaatasin, et sa polnud üldse kommenteerinud :)

Igatahes.
Järgmine osa.
Mul ei ole ikka veel tegelikult midagi öelda.
:)

Teine osa.

„How much time do you want? I guess half of an hour is enough, okay? Okay. Then we’ll meet right here in thirty minutes.“
Vaatasin, kuidas vanakesed Reakoja platsi äärt mööda minema kõndisid. Sekund hiljem viisin pilgu Jared’ile, kes mu kõrval seisis ja minu ümbert kinni hoidis. Ta naeratas. Naeratasin vastu.
Koos, nagu loeks me teineteise mõtteid, hakkasime vaikides kõndima ühe restorani välilaudade juurde. Toetasin oma pea viltu Jared’i õlale.
Laudadeni jõudnud, tõmbas Jared minu jaoks ühe tooli laua alt välja ja istus ise järgmisele. Ma eirasin tooli, mis minule mõeldud oli, kõndides sellest mööda ja istudes Jared’ile sülle. See oli palju mugavam, kui puupingil istuda. Ja see meenutas seda päeva Inglismaal, praegusest peaaegu aasta tagasi. Ja kuna oli tuuline päev, oli kellegi sooja süles väga hea istuda.

Jared naeris mu kohavaliku üle.
„Do you ever think that it could be heavy for me?“ küsis ta.
„Oih, vabandust.“
Ma ei olnud millegipärast sellele mõelnudki. Tõusin püsti.
„No, silly, sit down. You’re not heavy. But once I get old, you have to choose chairs to sit on.“
Ta võttis mu ümber kinni ja tõmbas mu enda sülle tagasi.
„Siis ma ei tahagi su sülle istuda. Sa oled siis kondine ja ilmselt ka alajahtunud.“
Ma naersin.
„Olgugi, et sa ilmselt oled sama armas. Oh, see valik saab raske olema. Ma vist ikka ei suuda sinust eemale hoida.“

Ma vaatasin kaugusesse, kujutledes Jared’it vanana. See ei õnnestunud mul väga hästi.
„Yeah, I’m irresistible,“ naeris Jared.
Läbi laudade kõndis meieni ettekandja.
„Mida ma teile tuua võin?“ küsis ta, kohendades jakki oma seljas.
„Me ei võta –“ alustasin, kuid Jared peatas mu jutu.
„Kaks kokat,“ ütles ta väikse aktsendiga, kuid täiesti arusaadavas eesti keeles. Ettekandja noogutas ja kõndis minema.

„Milleks mulle koka?“ nõudsin.
„You have walked the whole day in Old Town. You SHOULD be thirsty.“
„Võib-olla olengi, aga sa ei pea minu peale koguaeg raha kulutama.“
„One drink. Relax, honey.“
„Neli jooki sellises kohas ja juba on sada krooni läinud.“
Jared ei olnud selline inimene, kes oma rahaga väga priiskaks. Ta ei ostnud mõttetult palju kalleid asju. Aga ta ostis pisikesi asju, selliseid, milleta hakkama ka saaks, nagu näiteks see koka. Ja see ei häirinud mind sugugi. Mind häiris see, et ta ostis neid asju ka mulle.
Jared ei vastanud mulle. Parem oligi. Ma ei tahtnud temaga vaielda. Pealaegi olime me sellel teemal juba arutlenud.

Ettekandja tõi meie joogid ja Jared andis talle ka kohe raha, et ei peaks hiljem arvet ootama. Me vaikisime mõlemad terve minuti, juues oma jooke. Lõpuks pani Jared oma pooltühja klaasi lauale, võttis minult ühe käega ümbert kinni ja silus teisega mu juukseid.
„I’m sorry that I bought you this drink,“ ütles ta vaikselt, vaadates mulle otsa.
„Lubad, et sa enam ei kuluta minu peale raha?“
Jared tegi grimassi, mis pidi väljendama seda, kui võimatut asja ma temalt palun.
„I can’t promise that I won’t buy you ANYTHING –“
„Kas sa lubad või ei?“ katkestasin ta jutu. Ta ilme muutus alistunuks.
„I’ll try to behave nice,“ ütles ta mulle. Ma naeratasin talle õrnalt, võtsin siis lonksu oma joogist ja viisin pilgu eemale.

Ma ei olnud ta sõnades väga veendunud. Ma usaldasin teda sajaprotsendiliselt, aga tal oli nõrkus mulle asju osta. Ja mitte, et mulle ei meeldinud kõik need pisiasjad, mis ta mulle ostis. Mulle lihtsalt ei meeldinud, et tema raha minu peale kulus, isegi, kui seda raha oli palju.
Jared paistis aru saavat, et ma teda päris ei uskunud.
„I love you,“ ütles ta tasa, nii et ainult mina võisin teda kuulda.
„Ma tean seda.“

Ma üritasin olla emotsioonitu, kuid see õrnus ja armastus, mis oli selles lauses, sundis mind pead pöörama, talle otsa vaatama ja naeratama. Hetk hiljem suudlesin teda lühidalt. Ta võttis õrnalt mu lõuast kinni ja tõmbas mu nägu enda omale jälle lähemale. Ma haarasin ta käest, pannes selle endale sülle, hoides oma nägu tema omast piisaval kaugusel. Ta tegi mossis näo pähe.
„Me oleme avalikkuses. Ei tasuks liiga ülemeelikuks minna,“ laususin muiates, „pealegi, vanakesed juba lähenevad.“
Hakkasin püsti tõusma, kuid ta ei lasknud.
„One kiss,“ ütles ta samuti muigega.
„Võib-olla hiljem,“ õrritasin teda ja proovisin jälle tõusta. Ta käed olid endiselt mu ümber raudses haardes.

„No kamoon, töö ajal EI TOHI oma tüdrukuga miilustada!“ naersin. Ta naeris kaasa, ometi lasknud ta minust lahti.
„One kiss,“ jäi tema nõudmine samaks. Ma krimpsutasin nina.
„Vahepeal ma mõtlen, et miks sa üldse mulle meeldid. Sa oled nii nõudlik!“
Ma naersin jälle.
„Yeah, maybe, but I’m still too sexy to resist,“ sosistas ta kavalalt, võttes uuesti mu lõuast kinni.
„Selles osas on sul õigus,“ sosistasin vastu, lastes tal mind lähemale tõmmata ja suudlesin teda pikalt. Sel hetkel, kui ta käed hakkasid mu pihast allapoole liikuma, tõmbusin eemale.

„Päevalimiit sai täis,“ teatasin muiates, rõõmsalt, nagu oleks mul just lõppenud meeldiv kohtumine mõne hea sõbraga.
„Homme jälle!“
Ja see lause kõlas, nagu oleks ma öelnud „nägemist“.
Hetkega olin püsti ja haarasin tema käest. Ta tõusis ise püsti, nii et mul ei olnud ta püsti tõmbamiseks vaja mingit jõudu kasutada. Käsikäes kõndisime vanakeste poole. Olime jõudnud astuda vaid mõne sammu, kui ta seisatas.
„You didn’t mean it, right?“ küsis ta, kulm kergelt kortsus, nagu lahendaks ta rasket nuputamisülesannet.
„Ei, totu. Ma ei suuda ju su võludele vastu panna,“ laususin talle pisut lähemale astudes. Ta ilme ei muutunud eriti.

„I’m not worrying about you, I was just thinking, that I would have trouble to resist YOU.“
Ta naeratas äkitselt, nagu oleks ta oma ülesande ära lahendanud ning hakkas uuesti astuma.
„Ära muretse, ma ei saa sind ju kiusata, ma olen selle jaoks liiga hea.“
Jõudsime vanakesteni.
„Out next stop will be at Kaarli church. So we are heading that way,“ ütles Jared vanakestele ja me hakkasime nende ees kõndima. Mõlemad naised kõndisid meie selja taga, piisavalt lähedal, et nende juttu kuulda oli.
„Don’t you think this girl is a little bit flighty?“ ütles üks teisele.
„Yes. I think she is weird. Look how she clings to him like if she does not hold on, the earth will explode.“

Ma võpatasin nende sõnade peale. Kas nii arvasidki minust kõik teised?
Ka Jared oli nende vestlust kuulanud ja pigistas mu kätt, andes teada, et tema arvates polnud sellel midagi viga, et ma ta külge klammerdusin, kui vanakeste sõnu kasutada. Kuid nemad polnud veel lõpetanud.
„I think she is looking for sex and only sex. Look, how she is dressed! Like a slut!“
„You are right, Betty. She is with him only because of sex. Oh, poor boy.“
Ma olin silmad kinni pigistanud, justkui aitaks see mul mitte kuulda. Tundsin, kuidas Jared mu kõrval pinges oli. Aga ta ei tohtinud neile midagi öelda, ta ei saaks siis üldse enam tööd! Vanainimeste seal liiguvad jutud kiiresti …

„When she looks like a slut, she is a slut. And the make-up! You can not even see her face under it. And she looks ugly. She must be lucky that she even got that slut job. I wouldn’t give her any job at all.“
Jared seisatas äkitselt, sulgedes sekundiks silmad ja avades need siis taas. Üritasin teda uuesti kõndima tõmmata. Mul oli ükskõik nende jutust, tahtsin talle öelda. Kuid ta oli jõudnud juba ennast ümber pöörata, vaadates vihaselt kahe vana naise poole.
„One more bad word about my girlfriend and I’m gonna leave you all right on this street and walk away. Got it?“
Naised jäid ehmunult seisma, nagu nad poleks teadnud, et me nende jutu kuuleme või et see meid kuidagi solvas.

„I’m sorry, what?“ küsis üks neist üllatunud ilmel.
„My girlfriend is NOT a slut, neither looks like one!“
Mõlema naise pilk liikus minule, kes ma kartlikult Jared’i tegevust jälgisin. Üheaegselt viisid nad pilgud jälle Jared’ile.
„We’re sorry, we didn’t mean it bad.“
„We really are sorry.“
Jared pööras ümber, mina temaga koos ja me hakkasime uuesti kõndima.
„Sa poleks pidanud seda ütlema. Minuga oli kõik korras. Ma ei võtnud seda juttu tõsiselt. Mida nemad ka teavad?“ pomisesin talle.
„Ma pidin MIDAGI ütlema,“ sõnas Jared ägedalt, pisut sõnadega vaeva nähes.

„Aga sa oleks võinud öelda midagi, mis sulle su töökoha alles jätaks!“ vastasin pisut pahaselt. Ta ei öelnud enam midagi. Kõndisime vaikides edasi.
„Poor boy, he believes everything she says. This girl is a professional seducer. Probably she has been a slut for years! And she looks so young. Beauty surgeries, definitely. But they have not been very successful. Ugly girl. Oh, poor boy.“
Jared jäi jälle seisma. Me olime jõudnud kõndida vaevu kümme meetrit.
„Jared, ei! See pole seda väärt!“ haarasin teise käega ka temast kinni. Ta võttis minu käed, mis ta käsivarre külge klammerdusid, ilma mingi vaevata ära ning pööras ennast ümber. Naised nägid taas kord üllatunud välja.

„That’s it! You have the map, you know, where to hotel is. But I’m not going any step further with you! I don’t care, what you think of me, but you NEVER insult my girlfriend!“
„But … but she looks like a slut!“ teatas üks neist segadusse aetult.
„No, she doesn’t! She clings to me because she loves me! She looks beautiful because she IS beautiful! And no, she is NOT after sex!“
Jared tegi oma jutus väikse pausi.
„I don’t want to see you again, ever.“

Ta võttis mu käest kinni ning vedas mu ühte kõrvaltänavasse, kõndides ebaloomulikult kiiresti.
„Jared! Milleks see vajalik oli? Ja jätta vanainimesed niimoodi keset linna! Nad kaebavad su kohtusse või midagi!“ närvitsesin, heites pilgu selja taha. Vanakesed seisid endiselt sama koha peal.
Jared jäi äkitselt seisma, keeras ennast minu poole ja pani oma käed mu kaelale.
„Relax. Don’t worry about me. I just couldn’t hear what they were saying. You’re the most beautiful, the prettiest, the sexiest woman I have ever met in my whole life, and I just couldn’t stand someone saying the opposite. Kath, I love you. And I don’t care at all, what happens to me, as far as you’re happy. You mean the whole world to me.“

Ma naeratasin õrnalt. Mulle meeldis see, kuidas Jaredi jaoks olin ma naine, mitte tüdruk. Kõik teised nägid mind alles lapsena, peale tema.
Mul oli raskusi leida täpselt neid sõnu selle kohta, mida ma tundsin. Ma ei osanud seda lihtsalt väljendada.
„Ma armastan sind,“ ütlesin lõpuks ja taipasin, et see oligi see, mida ma tundsin. Ainult et sõnad ei olnud piisavad, et väljendada mu tundeid. Ma armastasin Jared’it üle kõige maailmas.
„I know that,“ kordas ta minu sõnu, naeratas ja kummardus siis alla, et oma huuled minu omadele suruda.

Ahhhhhhhh.... ma olen sõltuvuses sellest jutust !

Anna andeks et ennem pole kommenteerinud! *põlvitab arvuti ees*

See on nagu nii hea, ootan suure, suure huviga uut osa!!!

-A-R-M-A-S-T-A-N-

-J-U-M-A-L-D-A-N-

Need vanakesed olid nii haiglased. Ma oleks samamoodi nagu Jared käitunud.
Aga hea pikk osa oli. ^^
Uut!

Hah, suht kahtlased turistid, peaks mainima.
Aga üldiselt.. Siiamaani meeldib see jutt sama palju kui esimene. (:

Ma olen sõnatu .. või keeletu .

arghhh , mulle niii väga meeldib . Jared on nii armas ja kena . hoeh .. uut tahan .

ARMASTAN:D
Mutikesed olid ikka vähe haiged. Nii avalikult räägivad nii molli sellistele kohe.
Jared võiks päriselt ka olemas olla ma võtaks endale ta
Varsti võiks juba põnevamaks minna kuna muidu ma ei loe kui ainult nunnud osad on Aga no nunnusid osasid ikkagi lugemata ei jäta.
Tahaks juba edasi lugeda.