Don't Let Me Go (35/35).

Sul on fantaasiat tüdruk :)
see on nii hea (L)

Sorri, et topeltpost.
Igatahes, järgmine osa.
See on natuke igav.
Vabandust selle pärast.

Kolmas osa.

Vaikus. Juba mitu minutit olime vaikuses istunud, igaüks mõeldes omi mõtteid.
Istusime Brita ja Triinuga minu kodu aias. Olime jõudnud järeldusele, et tahame see suvi teha midagi ägedat, aga kellelgi ei olnud veel ühtki head mõtet tulnud.
„Oh!“ hüppas Triinu äkki püsti, „lähme kuhugi telkima!“
Nii mina kui Brita olime sellest ideest kohe vaimustunud.
„Kuhu?“ uurisin.
„Mere äärde kindlasti!“ teatas Brita.
„Oh!“
Seekord ütlesin seda mina.

„Lähme Kukeranda! Sealt sõidab nii harva keegi mööda. Ja sinna ei tule ka väga paljud. Aga laagriplats on seal olemas.“
„Kas sa tead, kuidas sinna saada?“
„Kaardi pealt vaatame.“
„Kelle me veel kutsume?“
Me olime kolmekesi kangesti elevil.
„Merilini ja Tomi!“
Tom oli Brita poiss.

„Ja Sandri!“ lisas Triinu. Merilin oli Taneliga hiljuti lahku läinud, nii et ilmselgelt ei saanud me Tanelit kutsuda.
„Jared´i. Ja Mannu ka. Ta tahab ilmselt Jaani ka kaasa võtta,“ lisasin. Triinu noogutas.
„Marko ka?“
„Mhmh.“
Nüüd, kus Marko oli minuga suur sõber, oli ta seda ka kõigi teistega ja kõigile meeldis Marko kohutavalt, välja arvatud Jared’ile. Tema arvates olin ma Markoga liiga palju koos. Aga ta oli lihtsalt armukade. Ma ei tunneks iialgi Marko vastu midagi sellist, mida ma Jared’i vastu tundsin.
„Millal?“
„Varsti.“
„Lähme kohe homme, kõigil on ju vaheaeg!“ teatas Triinu.

„Jared’il ei ole. Oodake, ma helistan talle!“ ütlesin, joostes tuppa telefoni järgi. Minuti pärast olin tagasi. Sekundiga oli telefon kõrva ääres. See tuututas vaid korra.
„Yes, love?“
„Tsau, kuule, me tüdrukutega mõtlesime, et läheks telkima kuhugi mere äärde. Millal sa töölt vaba oled?“
„’Til Tuesday,“ tuli kiire vastus. Hetkel oli neljapäev.
„Oh, see on väga hea! Me saame siis ju homme minna juba! Olgu, ma helistan sulle hiljem uuesti, detailide edastamiseks.“
„Who else is coming?“
„Mina, Merilin, Brita, Triinu, Mannu, Jaan, Tom, Sander ja Marko.“
Tema nõusolevat pominat oli kuulda kuni viimase nimeni.

„Okay,“ venitas ta.
„Ära armukadetse, ega ma siis temaga sama telki jagama ei hakka.“
„I know, I know. I’m sorry.“
Naeratasin.
„Okei, armastan sind, tsau!“
„Love you, too.“
Panin kõne ära.
„Kellel telgid on?“
„Jared’il on kahene.“
„Meil on kolmene,“ ütles Brita.
„Markol võib ka olla, ta matkab üsna tihti. Mannu käest võiks ka küsida.“

„Ja kes sõidavad?“
„Jaanil on vist auto …“
„Tomil ka.“
„No siis me mahume ära ju. Ja kui kitsaks läheb, võin ma Jared’i motikaga minna.“
Mõni sekund vaikust.
„Me peaks helistama ka kõigile. Ma helistan Mannule ja Markole. Mannu ilmselt ütleb Jaanile ka.“

Järgnevad minutid möödusid telefonitorude otsas. Meie õnneks oli Jaan koos Mannuga, nad panid mu valjuhääldi peale ja rääkisid minuga mõlemad. Jaanil pidavat olema nii auto kui ka kahene telk. Ja mõlemad lubasid asju pakkima hakata. Kokkusaamise määrasime enne ärasõitu Merilini pool, sest tema kodu jäi täpselt tee peale. Otsustatud sai ka see, et mina lähen Jared’i mootorrattaga, kuna Jaani tagumise istme keskmine pink ei pidavat just kõige mugavam olema.

Marko oli samuti nõus ning kuna ta oli Jaaniga ka sõprust sobitanud, lubas ta Jaaniga kokku leppida, et too võtab ta kodust peale. Ja Markol oli veel üks kolmene telk, nii et sellega polnud ka probleemi.
Lõpetasin kõned enne teisi. Triinu oli kuskilt paberi välja võtnud ja kirjutas juba märkmeid üles. Vaatasin neid. Merilini nime taga oli kirjas telk ja küsimärk. Jutu järgi sain aru, et Triinu rääkis ikka veel temaga. Võtsin temalt pastaka ja kirjutasin sinna alla, et telke pole enam vaja. Triinu ütles seda ka kohe Merilinile ja jäi siis pikaks ajaks vait. Merilin vadistas millestki tohutult kaua. Ma olin peaaegu veendunud, et see oli mõnest poisist. Või mõnest poisist, keda ta VÕIKS sellel matkal kohata.

Brita lõpetas peagi pärast mind oma kõne.
„Tom saab tulla,“ ütles ta ja vaatas siis muigega Merilini poole.
„Autoga?“ uurisin. Brita noogutas.
„Äkki ma peaks ise Sandrile helistama?“ pakkus ta välja. Triinu läks kohe ähmi täis.
„Ei! Merru, ma pean lõpetama, okei, tavai, tsau.“
Kõne oli sekundiga läbi. Ja järgmise sekundiga oli telefon uuesti kõrva ääres.
„Nüüd tuleb veel pikem kõne,“ naersin. Triinu näitas mulle keelt ja keerles aia teise otsa. Vaatasime teda sekundi.
„Ma peaks minema. Asju on vaja pakkida. Tomiga lubasin ka veel kokku saada.“

Noogutasin.
„Olgu, homme saame Merilini pool siis kokku?“
Ta noogutas vastu.
„Olgu, näeme.“
Kallistasime ja Brita tõttas väravast välja.
Kõndisin maasikapeenra juurde, noppides sealt ühe punase marja, ise plaanides seda, mida kõike me kaasa võtma peaks. Mis toite. Teed kindlasti. Ja moosisaia. Hommikuti olid need ideaalsed. Puuvilju kindlasti ka.
Triinu oli kõne lõpetanud ja oli nüüd mu ette kükitanud, et ise ka mõni maasikas noppida.
„Ma pean nüüd lippama. Tsauka!“

Triinu kallistas mind ja jooksis sama teed pidi minema, kust Britagi oli ära läinud.
Heitsin ennast muruplatsile pikali, võttes jälle mobiili välja.
„Yes?“ vastas mulle Jared’i hääl.
„Kas sa saaksid mind siis homme peale võtta? Ma mõtlesin, et ma tulen sinu mootorrattaga, et teistel oleks autos rohkem ruumi. Jaan sõidab enne meie juurest läbi, võtab kõik asjad oma auto peale.“
Jared mõtles natuke aega.

„Yes, I think that would be okay. But where are we going? I mean, if it’s somewhere far, it’s not very comfortable to you to ride on a motorbike.“
„Jälle sa hoolitsed minu eest liiga palju!“
„You’re my girl; I have to take care of you. I love you.“
Ohkasin.
„Ma arvan, et sõit tuleb suhteliselt okei. Ja me läheks muidu ühte Lääne-Eesti randa, see on kuskil Läänemaal … mere ääres igatahes!“
Jared naeris.
„Wow, that was a surprise, that beach is beside the sea! But if you say so … What time should I come?“

„Ma pole kindel … kaksteist ehk? Võib-olla olen ma selleks ajaks üles ärganud.“
Ta naeris jälle.
„I can come at eight and wake you up, if you want.“
„Ei, see pole vajalik,“ naersin vastu, jäädes siis mõtlikuks. Sellest ajast oli nii kaua möödas, millal ma viimati Jared’i kõrval ärkasin. Mu vanemad ei lubanud mul tema juurde ööseks jääda. Nagu me teeks seal midagi ja isegi, kui teeks, siis nagu ei saaks me seda päeval teha. Harvadel kordadel sain ma poole ööseks minna, valetades vanematele, et lähen Mannu, Triinu või kellegi teise poole. Ja see oli viimati tõesti ammu. Õnneks oli meil nüüd ees kolm ööd kahekesi.
Ohkasin vaikselt.

„What’s wrong?“ küsis Jared, kes oli seda ohet kuulnud.
„Ei midagi, lihtsalt … I miss you like hell.“
„Want me to come over?“
Kuulsin ta häälest, et ta naeratas.
„Tahan. Aga ära tule!“
Ta naeris.
„Why not?“
„Ma näen sind homme nagunii ja kõik on täiesti korras, peaaegu.“
„But if I want to see you?“

„Ikka ära tule. Sul pole selleks aega. Sa pead üle kontrollima, kas motikal bensiini on. Ja rätiku kotti kaasa võtma. Ja minu kiivri! Ja pane juhiload õige jaki taskusse, muidu saad sa seekord trahvi. Tookord sul ikka vedas täiega. Ja kui sa maha jätad, saadan ma su jala koju tagasi! Ja soojad riided võta ka kindlasti kaasa, öösel on ilmselt külm –“
„Kath!“
Ta oli mu jutule vahele seganud. Kortsutasin kulmu.
„Mida?“
„You don’t have to be my mother. I can deal it myself,“ naeris ta, „worry about yourself, or even better, don’t worry at all. It would be nice to see you not worrying.“
„Ma ei muretse koguaeg! Ma lihtsalt tahan, et see kõik hästi tore oleks.“
„It will be, I promise you. And I won’t leave anything home, I promise that, too.“
Naeratasin.

„Olgu. Ma proovin vähem kõige pärast muretseda. Homme kell kaksteist näeme. Ära hiljaks jää.“
„Kath!“
„Sorri! Olgu. Tsau. Ma armastan sind.“
„I love you, too. Bye.“
Kõne katkes. Lasin oma käel kõrva juurest maha kukkuda. Hetkega oli mul tunne, et homne päev on liiga kaugel. Ohkasin ja lükkasin ennast käte abil murult püsti. Suuna võtsin majja. Ka mul oli vaja pakkima hakata.

Tead, ma proovin ühte lahedalt pikka kommentaari kirjutada täna.
Jaredi ja Kati (või mis ta nimi oligi? ) vestlused on niiiiiii armsad ja nunnu.
Ootan, mis nendest kahest siis saab, seal ..mere ääres..rannas...
Uut.
Noh, nii palju siis pikast ja sisukast kommentaarist

ma ei saa aru , kuidas saab üks jutt nii hea ja ARMAS olla .

ootan juba seda , kui nad kahekesi telki jäävad .

agajamh , üliüliüli hea .

Oijah, tõsiselt hea jutt, ma ootan ka juba seda, et mis seal telkimse ajal toimuma hakkab jne.
Uut!

Ma nüüd üritan oma mõtteid järgemööda kirja panna..

Sellised nunnud osad on väga head ja armsad, aga samas ootan ma juba huviga, et midagi juhtuma hakkaks.
Kõige ideaalsem oleks see kui vahepeal oleks jamad ja lõpuks oleks nad ikkagi koos.
See on see, et kui mingi tüli on, tahavad kõik, et asi korras oleks. Ja kui tükk aega midagi ei toimu, nurisetakse et on igav.
Mitte, et igav oleks. Neutraalne on.
Siis.. huvitav küll, miks kõik seda telkimist ootavad?
Arvatavasti sest see tuleb übernunnu.
Kamoon.. Kats ja Jared kahekesi telgis..
Siis.. Siimu mina ei igatse. Jaredit ma endale ka ei taha. Jätan sinule. Mul veidi teised eesmärgid.
Ja Marko oli see kutt, keda ta prooviks suudles, eks? Mingil peol vaata..
Sellega on nad lihtsalt sõbrad minu mäletamist mööda.
Jaredi armukadedus on nunnu. Ja väga hea. Kui ta poleks armukade, oleks see natuke veider kah.
See kakskeelsus on ka ülimalt armas. Nii on hea eristada ka, kumb räägib. Ei pea koguaeg saatelauseid kasutama.
Ma kommenteerin harva, aga ma loen koguaeg. Et sa teaks.

Uus osa lisa siis kui ise tahad, mul aega küll.

Nüüd tuleb jälle topeltpostitus. No ikka juhtub.

Neljas osa.

Uksekell helises. Tõmbasin korra sõrmedega läbi oma peaaegu kuivanud juuste ja lippasin treppidest alla, avades välisukse. Ukse taga oli Jared. Naeratasin talle. Ta tõmbas mu enda embusesse ja suudles mind pikalt. Pärast seda surus ta oma näo mu juustesse.
„Mm … your hair smells good today,“ pomises ta. Naersin.
„Uus šampoon.“
Ta tõmbus piisavalt kaugele, et me saaks üksteisele otsa vaadata. Naeratasin uuesti.
„Kata, kes tuli?“ kuulsin oma ema hüüdvat. Ohkasin.
„Jared!“ vastasin talle, keerates korraks pea elutoa poole ning siis tagasi Jared’i poole.

„Mu isa tahab sulle mingi loengu pidada. Umbes, et sa ikka mu elusana tagasi tooks ja et sa eeskirjade järgi sõidaksid ja et sa ei jooks liiga palju alkohoolseid jooke või midagi sellist. Ahjaa, ta kindlasti mainib ära ka kõige olulisema – ei mingit seksi enne abielu.“
Pööritasin silmi. Ta naeris.
„I’ll try to survive,“ ütles ta mulle vaikselt. Kuulsin ema ja isa trepist alla tulevat. Pöörasin ennast ümber, haarates Jared’i käest.
„Niisiis, Jared … mis keeles me sinuga rääkima peaksime?“
Jared polnud ammu meil käinud ja kuigi ma olin vanematele oma keeleõpetustest rääkinud, polnud nad seda kunagi Jared’i peal praktiseerinud.

„Estonian is totally fine,“ ütles Jared vastu. Viisin pilgu jälle talle.
„Mul on veel mõned asjad pakkimata. Tule siis üles, kui nad lõpetavad,“ laususin vaikselt, muigasin, pigistasin õrnalt ta kätt ja kõndisin trepist üles oma tuppa.
Haarasin riiulilt kammi, tõmbasin sellega paar korda läbi juuste ja viskasin siis selle koos meigi ja pesemisasjadega kotti. Vajusin voodile ja jäin mõtlema, mida mul veel vaja oleks võinud minna. Toidu pidime me tee pealt ostma. Magamiskott oli olemas. Kõik riided ka. Kordasin peas üle nimekirja kõikidest asjadest, mis mul kotis kaasas oli. Tundus, et kõik oli olemas.
Mõne minuti pärast astus Jared mu tuppa.

„See oli nüüd küll kiire loeng,“ naersin püsti tõustes. Ta pani oma käed mu ümber.
„I was very eager to promise not to have sex with you before marriage. I’m not so eager to fulfil that promise. Maybe I should marry you now,“ lausus ta naeratades. Naeratasin närviliselt vastu.
„Pole vajalik,“ vastasin.
Miks ta seda juttu rääkis? Ta teadis, et ma pole selleks valmis veel! Ma olin seda talle öelnud! Ja ta rääkis, nagu see peaks toimuma KOHE?
Mu paanika oli ilmselt mu silmist näha.
„I was just kidding, love.“
Jared’i nägu oli muutunud murelikuks. Ta tõstis käe, et mu pead silitada.

„You know that I wouldn’t do anything, if you don’t want to. I’m sorry. I didn’t want it to sound wrong. I’m really sorry.“
Tema silmadesse vaadates, silmadesse, mida ma armastasin ja nähes neis vaid puhast armastust ning ausust, muutusin taas kord rahulikuks.
„Ma reageerisin üle. Mina peaks vabandama.“
Nägin, et ta naeratas, kuid ta ei öelnudki mulle midagi vastuseks. Selle asemel kummardus ta mind suudlema. See ei olnud nagu ta tavaline suudlus, see oli palju rahulikum ja pehmem. Justkui näitas ta selle suudlusega, kui palju ta mind ikkagi armastab. Suudlesin teda innukalt vastu, proovides näidata, et ka see päev tuleb kunagi.

Jared tõmbus minust eemale, vajutas ühe musi mu ninaotsale ning vaatas siis toas ringi. Leidnud mu koti, pani ta selle rihma pidi endale üle õla. Ma haarasin laua pealt mobiili, toppisin selle taskusse ja me kõndisime uksest välja. Ta käsi oli mu piha ümber sulgunud.
Poolel teel alla tuli meile vastu Kaur.
„Heiaa, Jarr!“ hüüatas ta Jared’iga rusikaid kokku lüües.
„Ikka Kataga? Ma küll ei mõista, kuidas ta sul üle ei viska,“ naeris ta.
„Kaur!“ sisistasin.
„Yeah, I just can’t get enough of her,“ naeris Jared vastu.

Kaurist ja Jared’ist olid vahepeal saanud väga head sõbrad. Jared ei teadnud Eestisse tulles siit mitte kedagi, nii et tema põhilised sõbrad olid minu sõbrad pluss Kaur. Ja mõned inimesed koolist, kus ta eelmisel aastal käinud oli. Need hetked, kus ta minuga koos ei olnud, oli ta Kauriga. Ega see mind ei üllatanudki. Neil oli kohutavalt palju ühist. Nad tegelesid pidevalt millegagi. Ma ei teadnud, millega. Ma ei saanud aru, miks nad salatsesid. Neil oli mingi kuri plaan ja mul polnud aimugi, mis see oli.
„Too ta siis pärast ikka tagasi, ma olen harjunud juba sellega, et keegi koguaeg sinust räägib,“ naeris Kaur edasi. Saatsin talle mürgise pilgu. Tal oli alati midagi minu ja Jared’i kohta öelda. MINA Maarjat ei arvustanud!

„I guess I have to, although I’d like to keep her. Maybe I’ll kidnap her. You can explain it to your parents.“
Nad mõlemad naersid.
„Olgu, näeme.“
„See ya.“
Kõndisime trepist alla. Jared pani mu koti enda oma kõrvale.
„Jaan peaks varsti tulema,“ ütlesin uksest välja astudes. Ja kus hundist juttu … Jaani auto keeras maja ette.
Jooksin selle juurde.

„Hei!“ tervitas Jaan mind. Tema kõrval istus Mannu.
„Katu!“ kriiskas ta ja hüppas autost välja.
„Mannu!“
Me kallistasime ning hüppasime siis kätest kinni hoides ja kiljudes üles-alla.
„Miks me kiljume?“ küsisin ta käest.
„Ma ei tea!“
Ja me kiljusime edasi.
Jared oli meie mõlema kotiga autoni jõudnud ja nii tema kui Jaan vaatasid meid nüüd ühesuguse ilmega – nagu me oleks hullud.
„Ja nad nägid üksteist alles üleeile. Võiks arvata, et terve aasta on mööda läinud,“ naeris Jaan.
„Never try to understand girls.“

Me hakkasime selle jutu peale lõkerdama ja ma üritasin Mannule sülle hüpata. Tal kadus tasakaal alt ära ja me mõlemad lendasime asfaldile pikali.
„Are you okay?“
Ka Jaan oli autost välja tulnud.
Keerasin ennast Mannu pealt maha ja hakkasin uuesti naerma, Mannu minu järel. Poisid pööritasid meie poole silmi ja sirutasid käed välja, et meid püsti aidata. Tõmbasin ennast püsti.
Mannu hüppas nüüd Jaanile sülle. Mina, vaimustunud sellest mõttest, järgisin ta eeskuju. Jaan ja Jared hakkasid meie üle naerma.
„Enough of childish games,“ lausus Jared, aga ta ei pannud mind maha. Selle asemel kõndis ta oma mootorrattani ja pani mu selle peale istuma.

„Stay,“ ütles ta muiates. Noogutasin agaralt.
Mannu Jaani süles hakkas mossitama.
„Miks mind musta hobuse selga ei panda?“
Jaan pani ta oma auto kapotile.
„Anna andeks, sa pead hõbedase hobusega leppima. Aga ole paigal!“
Mannu vaatas oma „hobust“ hindavalt ja naeratas siis.
„Minu Hõbevälk on palju parem, kui sinu Must Iludus!“ teatas ta.
„Ei ole!“ vaidlesin vastu. Mannu näitas mulle keelt. Ma näitasin vastu.

„She’s such a child. Maybe I should find someone my age,“ lausus Jared naerdes, kui ta meie kotte auto pagasnikusse tõstis.
Lõpetasin otsekohe Mannule nägude tegemise, hüppasin mootorratta seljast maha ja kõndisin tagasi tuppa. Isa astus mulle juba tuttava ilmega lähemale.
„Jah, ma ei joo, ei seksi ega ei uputa ennast ära. Sobib?“ ennetasin ta loengut.
„Eks sa mine siis,“ ütles ta ja võttis riiulilt kaks sajakroonist, ulatades need mulle. Panin rahatähed taskusse, kallistasin isa, ema ja Kauri, kes sinna samuti tulnud oli.
„Emaspäeval tulen tagasi. Levi seal ilmselt eriti ei ole, aga ma helistan, kui me tulema hakkame.“
Kõndisin jälle uksest välja.

Mannu oli tagasi autosse läinud ja Jaan käivitas parasjagu mootorit. Jared ootas mind mootorratta seljas. Panin kiivri pähhe ja istusin tema selja taha. Ta keeras ümber ja hakkas sõitma.
Merilin ei elanud minust väga kaugel, vaid kümne minutiga olime seal. Tom, Brita, Triinu ja Sander olid juba kohal. Viie minuti pärast jõudis ka Jaani auto kohale, Marko nende hulka lisandunud.
„Kas sul atlas on?“ küsisin Jaani käest, kes siis Regio atlase autost välja võttis. Otsisin indeksist Kukeranna üles.
„Kuuskümmend üheksa, bee kaks,“ pomisesin lehti lapates.
„Siin,“ vajutasin näpu õige koha peale. Tom vaatas raamatu ees olevat terve Eesti kaarti, võrreldes teid.

„Kõigepealt mööda Pärnu maanteed, siis Haapsalu peale ja siis Ristist ära keerata. Pole väga raske. Ja kui juba Lihulast möödas olla, siis näpuga kaardil järge hoides jõuab äkki kohale ka.“
„Kes esimesena sõidab?“
„Meie!“ otsustas Mannu.
„Kullake, me ei saa kaarti sinu kätte anda, me ei taha rappa sõita.“
Jaani toon oli ülimalt õrn, kuid ta muigas.
„Me peame nagunii rabast läbi sõitma,“ pobises Mannu. Jaan ulatas kaarti juba Tomile. Brita oli hea kaardilugeja ja üldiselt orienteerus ta ka hästi, nii et see oligi ilmselt parim valik.

Kõik istusid autodesse, meie Jared’iga mootorratta peale. Võtsin Jared’ilt tugevasti ümber kinni. Lasime mõlemal autol ees ära sõita, jäädes kõige viimaseks.
Peagi olime linnast väljas ja maanteel. Toetasin oma pea vastu Jared’i selga ja sulgesin silmad. Tuul, mis juukseid lennutas, Jared mu kõrval, tema lõhn, päike, mis läbi mu silmalaugude punast valgust kumas … mida veel tahta võis?

Ma siin mõtlen, et see oli sitaks nunnu, kas sa ei arva sama, kallis EITC?
Tead, mida kõike ma ei annaks et enda Jarediga niimoodi motikal sõita ja rääkida, ja olla ja..ja...noh..telkima minna
Et, see oli hästi armas. Kriitikat praegu küll ei ole, aga uut osa tahaks ikkagi.
A kuule, milline Jared välja nägi, ma ei mäleta enam, olen unustanud selle, sest sa viivitasid nii kaua selle vol2-ega.
Ja milline Katu (ütlesin õigesti?) välja nägi?
Voh, sain suht pika kommentaari, minu kohta on see suur saavutus. Ja et saavutust veelgi pikendada, mainiks ära, et ma ei tea ise ka mis jama ma siin kokku räägin. Aga uut tahaks, nagu ma juba ütlesin

Külgkorviga mootorratas oleks just lahe.. armas.
Sulle ei meeldi ju need '' hea, uut '' kommentaarid, see vist tähendab, et ma ei tohiks kommenteerida, aga noh . .
mitte ühtegi halba sõna (hetkel). alguses mind just häiris, et nad räägivad erinevates keeltes, nüüd tundub see.. tore.

Ma loen ka, muide.
Mulle meeldib inglise keel. Ja et ta saab eesti keelest aru.
Jätka onju, tundub nunnu. Ma armastan nunnusid asju!
Kirjavigu ma ei leidnud, super.

aah, ma tean, mis ma enne öelda tahtsin.
Osad on liiga pikad, mis on tegelikult hea. Ma pean kõigepealt lõpu ära lugema, siis hakkan algusest lugema.
haha, kujutan ikkagi neid kahte külgkorviga mottorrattaga sõitmas. kinda' fun.