Don't Let Me Go (35/35).

mõlemad sõidavad, juuksed lehvimas ja suured.. sellised vanaaegsed prillid ees. aga äkki on lubatud? kuigi ei kujuta ette, paljudel selline masin üldse olemas on veel.

See viimane lõik oli minu arust niiiiiiiiiiiiiiiiiii armas . Aina rohkem ja rohkem hakkab see järjejutt mulle meeldima . Uut osa tahan ka .

Mulle meeldib ka. :)
Uut! ^^
Sorri, et ma pikki kommentaare ei kirjuta.
Ja ma kirjutan, sest siis ma tean, kus mul pooleli jäi.

Appi. Ma ise ei suuda ka uskuda, kui jube ma olen, et ma alles NÜÜD selle siin avastasin.
Vaatasin tükk aega seal portalis, et misasi see " Don't Let Me Go" veel on. Et kuidagi tuttav nimi...
Ma loodan, et sa ikkagi andestad mulle.

Igatahes. Mingit actionit ei tule - vähemalt halvapoolset actionit mitte - sest sa lubasid ühte nunnut juttu ja see jutt on just täpselt parajalt armas.

Mis ma ikka ütlen?
Mulle VÄGA meeldib. VÄGA meeldib. Ja... ee... VÄÄÄÄGA meeldib.

Ohjah. Kuigi tundub imelik, et Jared'il omaette maja on. Aga nohjah, vähemalt on see tuleviku suhtes väga hea... ei mingeid laene õppimise kõrvalt ega midagi. Paistab, et Kath'i tulevik on mõnusasti kindlustatud.

Äkki tulevad nad siis mulle ka külla, kui nad juba Läänemaal on ?

Uhh. Nii toredalt armsa tunde lõid need neli osa praegu.
Ja misasja sa ajad, et 33 osa ainult tuleb? Nalja teed või ?
Sel juhul peab KINDLASTI kolmas hooaeg ka tulema. KINDLASTI.

Jahm. Jared on armas. Muidugi olin mina ka Siimu-pooldaja ja värki, aga noh...jah.
Armas !

UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT !

OLGU, OLGU! Ta tuleb. Aga ta ei meeldi sulle!
Ma tänan (A)
Katul pole üldse palju poisse. Tal on ainult üks. Ja enne seda oli üks. Ja rohkem polegi. Sest Marko. No Marko oli vahepeal. Ma ei saa midagi teha, et ta aa, kas lükkab poisid oma elust välja või bee, need poisid lükkavad tema ära. Ta peab ju uue leidma ometi? Ja ma tean superhästi, kes sulle kõige rohkem meeldima hakkab. Sest ta meeldib mulle ka kõige rohkem. (Saad aru, ma kahtlen jutu lõpus isegi! XD)
Sa oled normaalne. "Noh, see oli igatahes ... väga nunnu, niikuinii." Aga sa oled ka nunnu! Paned mind naeratama ja nii.
Muidugi ma vaevun vastama! Ma pean! See on mu kohustus. Ma ei tea, kas jutukirjutaja või parima sõbranna koha pealt. Ühe koha pealt kindlasti!
Ohissand. NELJANDA?! Kas teil nagu juba piisavalt loomi ei ole? Ja majanduskriisi ajal EI VÕETA uusi koeri EGA ei saada lapsi. Kus maailmas teie pere elab?
Ja kas ma tean, mis see teine asi on? Aa, see ... see mida sa kirjutad, onju? Tegelikult ma ei tea. NAGUNII on mängus mõni poiss.
Pole hullu, et sa muud pläma ajad. Sa ju tead, et ma olen sellega harjunud. Ja ole edasi imelik. Kõik teavad juba, et mina olen ka imelik :) Ja mõtle, kuu aja pärast olen ma sama vana, kui sina prageu ja siis ajan ka sellist vanurite juttu ...
Aww, nunnusinust.
PS. Sest ... sa kirjutad sigatüükast? Okei, nali. Ma tean küll! Sellepärast, et sul pole plaani. Jaa, plaan on kõige olulisem.

Okei, lõpetades mõttetud vestlused, tuleb siit viies osa. See ... on vist ... nunnu. Jah. Einoh, nunnusid osi tuleb veel ja veel. Kannatage. :)
Vastukaaluks selllele, et need on nunnud, on mul need kõik ilusad ja pikad. :)

Viies osa.

Tee hakkas äkitselt raputama. Avasin silmad. Olime maanteelt kruusateele keeranud. Meie ees sõitsid kaks autot, hõbedane ja punane. Vaatasin ringi. Koht tundus tuttav. Olin kindlasti just selles kohas kunagi käinud.
Majad läksid kiiresti mööda, hetkeks tuli ainult puid ja siis sõitsime läbi pisut suurema asula. Suurema all mõtlen ma seda, et reas oli rohkem, kui kaks maja. Kuid ka see möödus. Tükk aega sõitsime läbi majadeta koha. See oli ilmselt see raba, mida olin kaardi peal näinud. Siis tuli veel maju ja ühel teeristil jäi punane auto seisma, hõbedane tema järel. Jared sõitis Tomi auto kõrvale. Tom näitas mulle läbi avatud autoakna kaarti. Kaks teed läksid mere äärde ja nende kahe vahele oli kirjutatud Kukeranna.

Vaatasin neid hindavalt. Üks tee läks paralleelselt merega. See pidi õige olema.
„Paremale,“ ütlesin talle.
Mõne minuti pärast olime laagriplatsi juures. Ronisin mootorrattalt maha, hoides käsi tasakaaluks üleval. Mitu tundi mootorrattal istuda oli ikkagi mulle mõjunud.
Tundsin, et keegi võttis minust kinni. Viisin pilgu selja taha ja märkasin Markot.
„Kõik korras? Ära ei minesta?“
Naeratasin talle.
„Jään ellu.“
„I can take it from here,“ tuli Jared meie kõrvale, võttes mu käest kinni ja vaadates Markot pahaselt. Marko kehitas õlgu ja kõndis eemale.

„Jared! Ära ole nii armukade! Meie vahel ei ole midagi, ma olen seda sulle korduvalt öelnud.“
Jared’i ilme muutus süüdlaslikuks.
„I know. If I say, that I just love you too much to see you with other guys, would you take it as my explanation?“
Ta naeratas õrnalt. Ma naeratasin vastu.
„Võib-olla see vabandus isegi sobib,“ laususin ja suudlesin teda.
„Hei, tuvikesed, telke üles panema!“ karjus Mannu meile laagriplatsi teisest servast. Tõmbusin Jared’ist pettunult eemale.
„Later,“ ütles ta vaikselt, kui me teiste juurde kõndisime.

„Meil on kaks kahest ja kaks kolmest telki,“ ütles Jaan.
„Meie võtame kahese!“ ütlesin enne, kui ta oli jõudnud oma lausegi lõpetada.
„Meie ka!“ hüüdis Mannu.
Ülejäänud vaatasid üksteisele otsa. Ei Marko ega Merilin ei tahtnud olla õnneliku paari ehk Brita ja Tomiga samas telgis. Ja tundus, et Sander ei tahtnud eriti Triinugagi telki jagada, rääkimata siis sellest, et seal oli veel keegi. Sander oli endiselt kuidagi häbelik.
„Aga siis me oleme tüdrukutega kolmekesi,“ lahendas Brita olukorra. Ka poisid olid sellega nõus.
Jared võttis pagasnikust oma telgi ja me läksime platsi ühte serva, et see kokku panna. Jared oli jõudnud juba kõik jupid välja võtta, kui mina alles nõutult kõrval seisin.

„Kath, have you EVER put together a tent?“ küsis Jared minult muiates.
„Olen küll! Ma olen vaiu maa sisse vajutanud!“ õigustasin ennast. Ta naeris.
„Okay, I’ll teach you.“
Järgnevad viisteist minutit kulusid telgi kokkupanekule. Ja kokkuvõttes ajasin mina kõik ikkagi nässu ja saingi ainult vaiade maasse vajutamisega hakkama. Ja lõpuks oma koti sisse tassimisega.
Jared’i telk oli üsna suur, eeskojaga ja kõrge laega. Selle keskel sain ma peaaegu püsti seista.
Tagurdasin telgist välja, tõmbasin luku kinni, tõusin püsti ja astusin sammu tagasi. Põrkasin kellelgi otsa. See keegi pööras mind ümber ja võttis mind oma embusesse. Vaatasin ta hallidesse silmadesse ning tõusin kikivarvukile, et teda suudelda.

„Katu, kas sa randa juba nägid?“
Olin äkitselt kättpidi Jared’ist eemale tõmmatud.
„Jaa, ma olen käinud siin –“
„Tule lähme! Ja seal on kivid täiega kaugele merre välja!“
„Mannu!“
Kuid Mannu oli halastamatu, tirides mind kallakust alla ranna poole ja Jared’ist eemale. Heitsin oma armastatule veel viimase pilgu, enne, kui ta kadakate taha kadus.
Ei möödunud vist sekunditki, kui Triinu, Merilin ja Brita samuti meile järgi jooksid.
Mannu tiris mind kivide juurde, hakates nende peal ronima, ikka veel mu käest kinni hoides.

„Mannu, ära tee, ma lendan vette –!“
Kiljatasin kõvasti. Me olime mõlemad madalasse vette kukkunud. Sõnusin ära.
„Mannu! Ma olen nüüd märg ju!“ pahandasin. Mannu naeris.
Tavaliselt oleks mina ka naernud. Tavaliselt oleks olnud mina see, kelle pärast me vette lendame. Aga praegu ei tahtnud ma mitte midagi muud, kui lihtsalt Jared’i kaisus olla.
Ohkasin. Mul oli temaga kolm päeva aega koos olla, sisendasin endale.
Ajasin ennast püsti ja jooksin läbimärjana Triinu, Merilini ja Brita juurde, kes kaldal seisid ja meie üle naersid. Haarasin Merilinil käest.
„Ei, Katu, mida sa TEED?“

Ma ainult naersin, tõmmates tema ka vette, olgugi, et pikali ei saanud ma teda tõmmata, ta punnis selleks liiga palju vastu. Andsin alla ja jooksin järgmisena Triinu juurde. Tema, saades aru mu kavatsustest, tormas kallakust üles ja peitis ennast Sandri selja taha. Kõik poisid olid meie lollitamist vaatama tulnud. Brita, keda Mannu taga ajas, varjas ennast Tomi selja taha. Läksime Mannuga tagasi ikka veel vees seisva Merilini juurde ja hakkasime teda kahekesi sügavamale vette tõmbama, kuni me kõik pikali lendasime. Ajasin käed laiali ja jäin vee peale lamama.
„Mul on ainult üks paar pükse kaasas,“ ütlesin äkitselt kihistades. Mannu hakkas hüsteeriliselt naerma.
„Haa, sa pead nüüd terve päev palju tagumikuga ringi käima!“
Naersin kaasa.
„Olgu, ma lähen nüüd välja, muidu Jared jätabki mu maha, sest ma olen liiga lapsik.“

Naersin jälle ja hakkasin kalda poole sumpama. Läbimärgades teksastes ei olnud see just väga mõnus ja kuigi päev oli soe, oli samuti ka suur tuul.
Läbi raskuste jõudsin lõpuks kallakust üles. Astusin muigava Jared’i poole. Äkitselt ta muie kadus.
„Kath, what are you doing?“ küsis ta ettevaatlikul ilmel, kui ma otsustavalt tema suunas rühkisin. Temani jõudnud, panin oma käed ümber tema ja kallistasin teda kõvasti.
„Kath!“
Naersin, tõmbudes temast eemale, et näha, kui palju ma teda märjaks teinud olin. Mu näole ilmus rahulolev naeratus, kui nägin, et mu ülesanne oli täiesti õnnestunud. Jared vaatas samuti ennast, siis mind ja raputas pead.

„Why didn’t anyone say that I’m here to be a nanny?“ küsis ta teiste poole vaadates. Keegi ei vastanud, sest nad olid liiga ametis naermisega.
Astusin sammu jälle tagasi Jared’i poole, pannes oma käed ümber ta kaela ja suudeldes teda. Mõni sekund möödus ning siis tundsin, kuidas ta oma käed ettevaatlikult mu seljale pani. Ma olin vist ikka väga märg, kuigi ma seda ise eriti ei tundnud.
Mingi hetk sai ta ilmselt aru, et ma olen siiski liiga märg, sest ta lükkas mu endast eemale.
„Go change,“ ütles ta mulle, tõmmates telgi luku lahti.
„SINA pead ka riideid vahetama,“ teatasin talle sõrmega vastu rinda susates.
„I’ll survive. Go.“

Ronisin telgiuksest sisse, tõmmates enda järelt luku kinni. Võtsin kõik märjad riided ära ja jäin siis mõttesse. Mul ei olnud ju teist paari pükse. Ja kuna ilmad olid liiga tuulised ja külmad seeliku jaoks, polnud ma ühtki seelikutki kaasa tassinud. Aga püksteta ei kavatsenud ma päris kindlasti olla.
Kui ma lõpuks telgist väljusin, oli mul seljas üks Jared’i pluus, mille olin ta kotist leidnud. Jared oli minust kõvasti pikem, nii et see T-särk ulatus mulle peaaegu põlvedeni, mis oli minu jaoks väga okei.
Mannu märkas mind esimesena ja hakkas naerma.
„Katu PEABKI ilma püksteta nüüd ringi käima!“
Vaatasin teda pahaselt, kui ma oma märgi riideid kadakate peale kuivama viskasin.
„No mis teha, kui ma ei plaaninud ette seda, et üks tropp mu ainsa püksipaari märjaks teeb!“

Nad olid vahepeal lõkke üles teinud ja istusid nüüd kõik selle ümber. Kõndisin Jared’ini ja istusin talle sülle. Ta võttis tugevasti mu ümber kinni. Mul hakkas sekundiga palju soojem. Otsustasin, et „later“ võib samahästi ka praegu olla, nii et suudlesin teda, pannes oma käed ümber ta kaela. Hetkega oli mu peast läinud kõik see, et meid vaatasid veel kaheksa inimest. Ma olin oma enda maailmas ja ma olin seal koos Jared’iga. See oli ainus, mis luges.
„Üü! Katu teeb Jared’ile sületantsu!“
Tõmbusin Jared’ist eemale. Midagi nii jaburat polnud ma ammu kuulnud. Ja loomulikult oli see lause tulnud Mannu suust.

„Ma oskan ka!“ hüppas ta nüüd püsti, hööritas kõigepealt Jaani ees puusi ja istus talle siis kaksiratsi sülle. Me kõik olime naerust kõveras.
„Marell.“
Tardusin äkitselt, suu jahmatusest lahti. Mida Jaan just öelnud oli? Automaatselt viisin pilgu Mannule. Mitte keegi, absoluutselt mitte keegi ei julgenud Mannule Marell öelda. Ma teadsin, kui vihaseks ta selle peale võis saada. Tülliminek oli garanteeritud.
Vaatasin üllatunult, kuidas Mannu lihtsalt vaikides Jaani sülest ära ronis ja tema kõrvale istus. Jaan pani talle käe ümber, just nagu midagi poleks juhtunudki. Teiste arust ilmselt ei olnudki. Aga mina oli vapustunud.

Istusime lõkke ääres õhtuni välja. Seal oli soe ja Jared oli pehme ja kuigi sääsed pidevalt hammustasid, tuli mulle tasapisi uni peale.
„I think we’ll go now. We are already sleeping,“ kuulsin Jared’it mingil hetkel ütlevat. Ta tõusis, hoides mind süles. Lehvitasin teistele üle ta õla.
Telgis ronisin kohe oma magamiskotti, vaadates siis Jared’i poole.
„Kas sa minu kõrvale tahad tulla?“ küsisin. Mul oli kaasas mu isa magamiskott ja see oli palju suurem, kui mulle oleks vaja läinud.
„If there’s enough room.“
Ta tegi mu magamiskoti luku lahti, tuli mu kõrvale ja tõmbas luku enda selja taga kinni. Ruumi oli täiesti piisavalt.

Tõmbasin meie peade alla silindrikujulise padja, mille olin kodust kaasa võtnud. Seejärel libistasin käed tagasi magamiskotti, Jared’i ümber, ta pluusi alla, kus oli palju soojem …
„Kath, you’re freezing!“
Ta üritas automaatselt minust eemale tõmbuda, aga magamiskott polnud selleks piisavalt suur.
„Vabandust.“
Aeglaselt tõmbas ta mu enda vastu. Vaatasin ta silmadesse. Ta surus ühe musi õrnalt mu huultele.
„Good night,“ ütles ta vaikselt. Ma vaid mõmisesin talle midagi vastuseks.

Armastan!
See koht, kus Jaan Mannule Marell ütles, olin isegi mina üllatunud. Tahaks teada, mis saama hakkab. xD
väääga hea osa oli. huvitav ja värki.
Kirjavigu ka polnud taas minu meelest.
EDASIEDASI!!!!

Ma mõtlesin kogaeg, et sinu jutud on mingi igav-läila-mõttetu armastus.
KUIDAS MA KÜLL EKSISIN!!

Ee.. mu kommentaar ei tule pooltki nii pikk kui Ann'i oma, aga üritada ju võib.

Mind piinab siiamaani (kuigi ma lugesin osa juba hommikul või millalgi) see, et Jaan Mannu'le Marell ütles. (Kusjuures mu õe nimi on Marelle :) )
Okei.. teised läksid kõik edasi oma toimetustega ja värki, aga see, et sa rõhutasid seda, et Kats seda veidraks pidas, tegigi selle veidraks. Ja no.. tahan teada, mis värk on.
Siis.. misasja te siin räägite mingit teisest kutist? (Jah, ma oskan ridade vahelt lugeda) EI TULE mingit uut kutti. Jared on perfect. (Okei..mitte päris, aga nomh..) Ja nad on nii ägedad koos ja sa EI TEE Jared'ile sedasi!
Need sellised väikesed asjad nagu näiteks see, et Jared eemale tõmbus, sest Kats jääkülm oli.. need teevad jutu reaalsemaks. Muidu oleks kõik liiga.. nunnu. Aga see lisab reaalsust JA on nunnu. (A) (Keegi peale minu saab vel aru, mida ma jahun?)
Siis.. kas selline koht on päriselt olemas? Sa nagu oma mälestuste põhjal jutustad? Tahan ka minna sinna.
Emn.. aa.. see, et Katsil üks püksipaar oli, on nats koomiline. Aga no ma võtan alati liiga palju asju ka kaasa niiet ma pole õige inimene seda kommenteerima.
Muideks.. ma tahan ka koera. *Paneb käed puusa*
See pole nagu ÜLDSE aus, et ühel on NELI ja teisel pole ühtegi. Ma oleks küülikuga ka rahul, ausõna! Ja ma koristaks ise ta pabulaid!
Okei.. sa võid selle osa vahele jätta. xD
Kusjuures mul tuli alles selles osas meelde, kes see Jaan on üldse. Ja nendst teistest pole mul suht õrna aimugi.. Peaks vist essa hooaja millalgi läbi lugema.
Ma nüüd naasen selle teise kuti teema juurde. See ongi järjekate viga.. ALATI vussitakse kõik kenad suhted ära. Essa hooaeg lõppeb kenast ja nunnult ja siis teine on.. perses. Sry väljenduse pärast. Aga see sakib nagu.
Palju sul neid osasid üldse ette on kirjutatud? Või on täitsa valmis?
Te vist olete Ingridiga samasugused.. kannate vihikut igalpool kaasas..
Peaks ka nii tegema, igalpool suvalistes kohtades tulevad sellised inspiratsioonilained.. Aga ma olen liiga laisk, et käsitsi kirjutada.

Ma arvan, et ma ei viitsi rohkem trükkida. Ja ära imesta, kui sa minust tükk aega ei kuule. Ma tavaliselt unustan kommida. Või siis pole aega. Praegu juhtus selline.. vaikne moment olema. Japjap.. I'm done.

Baibai. ^^

Eeeh... Kärolyn, ma ei kirjuta vihikusse. Kunagi ammu-ammu kirjutasin, aga nüüd enam juba pikka aega mitte.

Uuuh. Ma... ma... ma ei oska enam midagi öelda.
See oli lihtsalt üle mõistuse armas, et nad ühte magamiskotti ära mahtusid. Just see väike fakt... Ma ei tea, nii kuidagi... ARMAS.

Ja see, kuidas ta Jared'i süles lõkke ääres magama jäi... Mul tuli kohe meelde see, kuidas ma üle-eelmisel jaanipäeval ka kell neli hommikul mere äärest tulin ja siis emme süles magama jäin. Noh, Jared'it ja ema ei saa eriti võrrelda, aga ikkagi. Sääsed, lõke... kõik on nii selgesti meeles. Isegi lõhn.

Oeh. Rohkem ei oska ma tõsiselt midagi öelda.
Tore, et kolmas hooaeg tuleb. =)
Ja seda ma ei mäletanudki, et Jared täiskasvanud on. See seletab jah seda maja-asja.

Ohjah.
UUUUUUT ! :)

*Teeb salaplaani, et EITCI kodusse sisse murda, ning salaja kõik valmis osad läbi lugeda*

edu läheb vaja

Awwi , nii armas osa oli. :)
Uut. ^^