Don't Let Me Go (35/35).

Okei.. sorry, et ma reostan siin, aga mai saa muud moodi kui pean vastama ja pealegi pole mul teid kumbagi msnis ega mõned muus toredas kohas ka.

Mul olid kalad. Aga nad surid ära, sest filter andis keset ööd otsad ja hommikuks oli hapnik läind neil. Aga ma endiselt ei anna küüliku osas alla. Ja no ilgelt tore oli vaadata, kuidas minu majast üks võttis endale retriiveri kutsika. Mis on juhuslikult minu lemmiktõug.. Prsh.

Siis.. ma tõesti ei oodanud, et mu see eelmine kommentaar nii pikaks läheb. Vabandust.

Siis veel.. te käite laulmas kuskil? Gosh, kuidas ma armastan laulmist. Sellepärast tahaksi linnas (Toim. Tallinn) elada, et seal on rohkem erinevaid lauluproove ja siis ma aint laulaks ja laulaks ja..

Aga no sügisest tuleb täistamp nagunii.. Segakoor, neidudekoor, projektikoor (me lähme tuuuuriileeeee) kaks ansamblit, solistilaul, hääleseade, muusikakool.. Ajeee xD

Ja et see kommentaar väga offtopic poleks..
UUUUTTT!!!


Btw, Tärru. Su nimi on ikka Ann, eks?

Reostamine on sada protsenti lubatud. Pikad kommentaarid ka. :)
Ja jah, me käime koos laulmas. :) Ja mina ka ainult laulaks. Vahest siis mitte koguaeg seal, aga siiski.
Ja ma ei saa aru, kuidas sa viitsid. Okei, ma olen vale inimene rääkima, ma ise olen ka suhteliselt tiheda graafikuga, aga mitmes kooris ma käinud ei ole. Olgu, valetan. Vahepeal käisin kahes kooris. Aga see oli ainult kolm aastat nii. Ja olgugi, et mu õde sunnib mind järgmine aasta tulema koolikoori uuesti ja siis ma läheks nii neidude- kui ka segakoori ja siis võib-olla saan ma kooliansamblisse ka ja siis muusikakool, nii et ma olen ise sama hull. :)
Ja Tärru tõepoolest on Anni. Ainus, millest ma aru ei saa, on see, MIKS ta Tärru on. See ei meeldi mulle :)

Kuna täna oli tegelikult hullult tore proov/päev, siis ma panen järgmise osa üles :)

Kuues osa.

Ma olin kuskil soojas kohas. Päikese käes kindlasti. Ma ei olnud seal üksi. Jared oli seal ka. Tundsin ta lõhna järgi ära. Ma ei tahtnud silmi avada. Kartsin, et siis kaob kõik ära. Selle asemel tõmbasin Jared’it endale lähemale. Tundsin, kuidas ta mind laubale suudles.
Avasin ettevaatlikult silmad. Jared ei kadunud kuhugi. Päikest tegelikult polnud, aga see paistis läbi telgi idakülje otsa mulle näkku. Vaatasin Jared’i poole. Ta naeratas.
„Good morning, sunshine,“ ütles ta õrnalt. Tugevdasin oma haaret veelgi.
„Ma armastan hommikuid, kui esimene asi, mida ma hommikul näen, oled sina.“
Ta naeris vaikselt.

„I love you, too.“
„Mis kell on?“ küsisin ma haigutades.
„Almost ten o’clock.“
„Kas teised on üleval juba?“
„I don’t know, I haven’t looked.“
„Kuidas oleks, kui me ei lähekski välja?“
„You want Mandy to come in here?“ küsis ta minult naerdes.
„Ei, kindlasti mitte. Oh, ega meil siis muud üle ei jää, kui ärgata.“

Pugesime magamiskotist välja. Otsisin kammi välja, hakates juukseid kammima, samal ajal oma koti taskuid läbi otsides.
„Ega sa ei tea, kus mu patsikumm on?“
„You took it off yesterday, by the fire, remember? I put it in my bag. Look from the front. I’ll go take your clothes.“
Ta läks telgist välja, samal ajal kui ma ta koti eesmise sahtli luku lahti tõmbasin. Aga esimesena ei jäänud mulle silma sugugi mitte patsikumm, vaid midagi hõbedast. Võtsin selle välja ja punastasin juuksejuurteni, olgugi, et keegi mind sel hetkel ei näinud.

Hoidsin oma käes kondoomipakki. Nii et Jared ikkagi oli selleks valmis, mõtlesin. Vähemalt mingi osa temast oli valmis selleks, et see juhtub selle reisi jooksul. Ma ei teadnud, kas rõõmustada selle pärast, et mul oli nii ettenägelik poiss või muretseda selle pärast, et äkki lasen ma tal liiga kaua oodata.
Kuulsin Jared’i samme tagasi telgi juurde tulevat. Viskasin kondoomipaki tagasi sahtlisse, haarasin selle teisest otsast oma punase patsikummi ja tõmbasin luku kinni, pannes oma juuksed lohakalt patsi. Vältisin Jared’i pilku, kui ta tagasi tuli.

„Tänks,“ ütlesin, kui ta mu riided mu ette viskas.
„Nobody else is outside, so we can stay here a little longer,“ ütles ta mu selja taha istudes. Ta pani oma käed mu ümber ja vajutas mu kaelale õrna musi.
Ma ei tea, mis mind selleks ajendas, aga üks hetk ma lihtsalt pidin selle välja pahvatama.
„Jared, kas sa tahad minuga seksida?“
Keerasin oma näo tema suunas. Ta ilme oli üsna segaduses ja üllatunud.
„Um … why such question?“ uuris ta ettevaatlikult. Tõmbasin ta koti luku jälle lahti, võttes välja selle sama hõbedase paki, mis mind praegu nii ärevusse ajas.


„Selle pärast.“
„Oh.“
Jared’i pilk liikus minult pakile ja siis tagasi minule.
„It’s there just in case –“
„Juhuks kui mina meelt muudan? Või kui keegi teine tahab?“
„You, of course!“
„Nii et sa siis tahad?“
Sekund vaikust.
„Yes, I do.“

Jäin vait. Ma millegipärast ei olnud sellist vastust oodanud.
„But you know that I’ll wait ’til you want. I love you. I’d wait for you for a century, if you’d want to. You are worth waiting for.“
Ta jutt oli nii armas, et see tõi mulle peaaegu pisarad silma. Viisin pilgu maha, vaikides veel mitu sekundit ja keerasin siis ennast äkitselt ümber, viskudes talle kaela ning kallistades teda tugevalt. Ta tõmbas mind endale lähemale.
„Don’t worry about it. I’m not asking anything from you.“
„Ma tean,“ ütlesin, hääl murdumas.
„Kath, are you crying?“
„Ei,“ valetasin. Ta tõmbus minust kaugemale, et mu nägu näha.

„Yes, you are. Why? What did I say?“
Tõmbasin käeseljaga üle põse.
„Midagi, lihtsalt, sa oled nii armas …“
„You cry for THAT?“
„Ma tean, ma olen tobe.“
„No, you’re not.“
Ta pühkis pöidlaga mu näolt pisaraid.
„But don’t cry.“
Naeratasin õrnalt. Ta naeratas vastu.
„See, it wasn’t so hard,“ ütles ta vaikselt, siludes mu juukseid kõrva taha.
„Lets go eat something,“ lisas ta siis.
„Mine, ma panen riided selga ja tulen ka,“ vastasin talle. Ta naeratas uuesti, tegi mulle põsele musi ja läks telgist välja.
Raputasin pead. Mis mul ometi viga oli? Tegin draamat millestki nii tühisest? Ta lihtsalt armastas mind, ma ei oleks tohtinud selle pärast muretseda.

Vahetasin kähku Jared’i pluusi oma riiete vastu ja ronisin telgist välja. Õues oli üsna soe, isegi tuult peaaegu ei olnud.
Jared istus lõkke ääres, mis juba põles. Tulel oli pott, ilmselt vett täis.
Kõndisin sinnani. Kahe puupaku peal oli saiakilekott ja moosipurk, nuga sees.
Jared tegi seda jälle. Hoolitses minu eest liiga palju. Tema ise sõi hoopis õuna, aga oli ikka saia ja moosi välja võtnud, et mina ei peaks neid otsima hakkama.

Määrisin kahele saiale moosi ja istusin siis pingile Jared’i kõrval. Vaikides sõin oma moosisaiad ära. Jared tõusis püsti, kõndis Jaani auto juurde ja võttis sealt välja Nescafe kaks ühes kohvipakid. Meie telgist enda kaasa võetud plastmasstopsi toonud, valas ta tulel olevast potist sinna vett ning tühjendas ühe paki sisu topsi sisse. Seejärel istus ta mu kõrvale, võttis mu ümbert ühe käega kinni ja tõmbas mind endale lähemale. Kõik see oli toimunud täiesti vaikuses. Ma ei tahtnudki vist, et ta midagi ütleks, see oleks selle perfektse hommikuvaikuse ära rikkunud. Aga samas kartsin, et äkki ta ei rääkinud minuga sellepärast, et ta oli mu peale pahane. See oli täiesti absurdne järeldus, aga ma ei saanud milleski kindel olla.

Äkitselt oli lähima telgi juurest näha liikumist. Mannu ja Jaan ronisid sealt välja.
„Mm, kohvi!“ ütles Mannu sügavalt sisse hingates.
Nad kõndisid Jaan Mannu selja taga, Jaani käed tugevasti ümber Mannu piha, astudes korraga sama jalaga ja kõndides kokkuvõttes üsna kohmakalt. Mõlema näol oli ilme, mis jättis mulje, nagu nad ei oleks öösel ainult maganud. Tegin mõttes märkuse Mannult selle kohta hiljem küsida.
Nad istusid lõkke äärde, laenasid Jared’ilt topsi, kui ta oli lõpetanud ja sinna uue kohvi teinud, jõid nad sellest kordamööda. Kümme minutit möödusid täielikus vaikuses.

„Miks te siis kahekesi täna nii vaiksed olete? Keegi suri ära või?“ küsis Mannu lõpuks, vaadates meie poole, kes me peaaegu liikumatult teineteise kõrval istusime.
„E, muidugi mitte!“ ütlesin kohe. Ta ikka oskas absurdsuste peale tulla.
„Mis siis? Läksite tülli või? Tavaliselt te ikka räägite või vähemalt amelete teiste ees.“
„Millal varem oleme me teiste ees amelenud?“ küsisin huviga.
„Koguaeg ju!“
Keerasin pea viltu.
„Mannu, sa ju ikka tead, et suudlemine ei ole amelemine?“

Ta pööritas silmi.
„Mis sa pead mind kaheseks või? No olgu, te ei AMELE, et SUUUUUDLETE,“ teatas ta väga tänitava tooniga. Jaan naeris ja sasis ta juukseid.
„Ei, me ei läinud tülli. Kas tülli läinud inimesed tavaliselt istuvad üksteise kaisus?“
Mannu vaatas meid hindavalt.
„See võib olla petekas. Äkki te ei taha, et teised teie lahkuminekust teaks?“
Raputasin pead. No oli loogika.
Pöörasin pea Jared’i poole ja naeratasin talle, tõmmates teda endale lähemale, suudeldes teda õrnalt. Mu kahtlused selle üle, kas ta oli mu peale pahane, hajusid kohe, sest sellest oleks siis kohe aru saada olnud. Tegelikult jäi ta suudlusest mulje, nagu armastaks ta mind veel rohkem selle pärast, mis hommikul juhtus. Ainult tema suutis minu vastu nii hea olla.

Lõpetasin suudluse, toetades oma lauba tema oma vastu.
„Ah nüüd te läksite igavaks,“ ütles Mannu solvunult. Me hakkasime mõlemad naerma.
„Tore teada, et sa tavaliselt meist siis nii arvad.“
Kuid Mannu oli juba Jaani jõllitama hakanud ning tundus, et ta isegi ei kuulnud minu lauset. Oh neid armunuid küll.
Viisin selle peale pilgu Jared’ile, kui ta mind enda sülle tõmbas.
„You’re always so far,“ lausus ta õrnalt muiates.
„Meil polnud sentimeetritki vahel,“ lükkasin ta väite ümber.
„That IS too far.“
Naeratasin talle.
„Ma armastan sind,“ sosistasin.
„I love you, too.“

Meie ideaalse hetke rikkus Mannu kiljatus ja naer. Vaatasime mõlemad sinnapoole. Jaan ja Mannu lamasid maas, Mannu Jaani peal. Mõlemad naersid. Kuid siis läks Mannu nägu tõsiseks ja ta tõmbas ennast Jaanile lähemale, suudeldes teda. Või siis jätkates tegevust, mille pärast nad üldse pingi pealt maha lennanud olid.
„Oh, get a room!“ ütlesin neile naerdes.
„Võib-olla me peakski,“ vastas Jaan ja vaid mõne hetkega olid nad püsti ning tagasi oma telgis.
Ohkasin.
Mannu jaoks oli alati kõik nii lihtne. Mina olin alati see, kes kartis. Aga miks ma kartsin? Mille ees ma hirmu tundsin? Ma isegi ei teadnud.

AWWWWWWWWWWWW. Liiga armas, et tõsi olla (L)
Nagu, tõega! Armassss!
Mulle meeldib, et Jared nii mõistev on. Ja selline. Kui nad hommikul vaikuses istusid, siis see oli lihtsalt nii armas. Mõnus. Nunnu.
Ja nad saavad üksteisega nii vabalt rääkida, ükskõik millest.
Ma tahaks väääga teada, mis edasi tuleb. Ma lihtsalt armastan seda juttu! ~

Cheers!

Nii nunnu osa, et ajas kohe nutma :)
See kõik oli lihtsald NIIIIIIIIIII armas. Jared on ... lihtsald nunnu:)
Ma armastan kõike ja kõiki selles jutus

Okei.
Nüüd ütlen ma midagi sellist, mille pärast ma sügavat häbi tunnen... mitte.
Okei, ärge mind ära tapke, aga minu meelest oleks see kõige armsam olnud, kui nad oleks tülli läinud selle kondoomi pärast.
JAH, ma söön oma sõnu. JAH, ma... ma olen õel.
Aga see oleks olnud üle mõistuse armas, kui nad oleks tülli läinud ja siis Jared oleks tal kannul käinud nagu väike kutsikas ja siis nad oleksid ära leppinud ja...
Okei. Ma jään nüüd natukeseks vait.

*vaikus*

Eeeh, igatahes. Muidu oli ka selline... armas.
Viimasel ajal ma ainult armsaks peangi kõiki asju, ma vaatan.
Aga noh, see on armas. :)
Kuigi, Jared on nii kuradi IMELIK mu meelest. Noh, sellisel armsal moel imelik.
No see, et ta on nõus Kath'i järel igavesti ootama...
Aga muidugi on see ka tore, et ta nii imelik on!

Ohjah. Ma parem ei ütle enam midagi.
Ma loodan, et keegi mind nüüd maha ei löö...

Aga ole kena ja aja nad tülli, eksole ?
Aitäh! xD

UUUUUT !

Mul hakkas valus seda lugeda , sest see jutt on liiga hea , et tõsi olla .

Oota.. let me get this straight. Sa oled Ann, aga kõik hüüavad sind Anni'ks ja seepärast old sa Anni?
Mu msn on kuskil mu profiilis ka muide, aga muidu: kellyx12@hotmail.com

Siis...
AWWWWWWWW. Jared on nii nunnu. Ja see pole imelik, et ta ootab. Paljud kutid ootavad. Ja peabki ootama. Daah..
Aga hea oli näha, et Mannu ja Jaani vahel kõik korras on. Mai saa ikkagi aru, miks Jaan tema kui Marell'i poole pöördus aga noh..
Osa algas ka hästi nunnult. Aga kustotsast see päike telki sai paista? xD Või nagu.. kumas läbi?
Siis.. see.. " ma pole sinust sentimeetri kauguselgi.. That IS too far" vms.. oli nagu.. mu lemmikkoht. Nii armas lissalt.
Ja INGRID!! Ei tule sa siia ka oma tülidega. Ei taha tüli.
Ja mis värk sellega on et küll neid nutmapanevaid osasid ka tuleb?!
Ma ei taha nutta!
Mulle meeldib KA naeratada.
Prsh..
Ma hetkel ei suuda rohkem millegi geniaalse peale tulla, mida veel siia kirja panna.
Uut.

Lugesin läbi *ohkab*
Ja tõsiselt meeldib =)

Jälle nunnu osa. ^^
Jared on nunnu , isegi väga nunnu. :A
uut.

Miks täna uut osa ei tulnud ? :O
ma olen hullllllumas .

Sorri, jälle topeltpostitus.
Aga noh, uus osa. :)
Vabandust, jälle armas. :) Ja andke andeks, kui ma juba LIIGA armsaks lähen. Aga ... mul on eesmärgid. Esimene eesmärk on näidata, KUI armas Jared ikkagi on. Üle mõistuse armas. Ja teine eesmärk on teda teile meeldima panna, enne, kui ma ta ära viin. :) Nii et ... jah.

Seitsmes osa.

„Honey, are you cold? I’ll give you my jacket if you are.“
„Ei,“ ütlesin, mõtlesin ja lisasin siis: „Mitte eriti.“
Jared nägi mu vale läbi ja mõne sekundiga oli mul tema jakk seljas. Mul oli küll oma pusa ka seljas, aga õhtu oli kuidagi väga külm.
„Ma vihkan, kui sa nii teed,“ pomisesin.
„What? Why?“
„Sest sina jääd ju nii ilma jakita ja mul tekib soov sulle see tagasi anda, aga siis hakkab mul soe ja ma nagu ei raatsi ka …,“ seletasin. Ta naeris.
„And you say I take too much care of you.“
„No mina sain ju siiski lõpuks jaki selga.“

Jared raputas pead ja võttis minult ümber kinni.
Viisin temalt pilgu eemale. Me kõndisime mööda rannaäärt. Silmapiiril oli päike peaaegu kadunud, jättes mere punakalt kumama. Puhus nõrk tuul ja lainete vaikne loksumine vastu kive saatis meie jalutuskäiku.
Jõudnud suuremate kivideni, istusime me nende vahele maha, nii et olime kolmest küljest kividega ümbritsetud, aga meri ja loojuv päike olid näha. Istusin Jared’i sülle. Ta pani oma käed mulle ümber, tõmbas mind endale hästi lähedale, lükates siis oma käed mu pluusi ala sooja.
„Ära tee, kõdi on!“ vingerdasin ta süles.
„I’m not doing anything.“
„Kuidas siis kõdi on, kui sa midagi ei tee?“
Haarasin ta kätest kinni.

„Do you want me to be cold? I can take my hands out, if you want,“ sõnas ta teeseldud solvumisega. Sekundiga ei teinud ta käed mulle enam kõdi, vaid tundusid pigem mõnusalt soojad. Hoidsin neid kõvemini kinni.
„Ei või sa midagi teha!“ teatasin. Ta naeris vaikselt ja keeras mind oma süles nii palju, et ta saaks mind põsele suudelda. Sulgesin silmad, kuulates tema hingamist, lainete loksumist, kajakate kisa …
„Someone is coming.“
Avasin äkitselt silmad.
„Kes?“

Kummardusin tahapoole, et näha seda, mida temagi ja millel mul hetkel kivi ees oli.
„Marko ja Merilin.“
Silmitsesin neid hoolikamalt. Mõlemad näisid üsna rõõmsad olevat ja …
„Kas nad hoiavad KÄTEST KINNI?“ küsisin üllatunult, pöörates pilgu Jared’ile. Ta muigas ja nägi millegipärast õnnelik välja.
„I guess so.“
Viisin pilgu tagasi Merilinile ja Markole. Nad kõndisid meile järjest lähemale.
„Kuule, lähme ära. See oleks väga nõme, kui nad siia jõuavad ja meid leiavad. Võib-olla nad ei taha, et keegi nende jalutuskäigust teaks?“

Jared noogutas mu jutu peale. Ronisin ta sülest maha ja vaatasin kadakate poole. Need olid peaaegu viie meetri kaugusel, aga õnneks oli tee peal veel suuri kive, mille taha ma ennast peita saime.
Kükitades liikusin edasi, vaatasin paremale, kumbki ei vaadanud minu poole ning jooksin siis järgmise kivi taha. Ja järgmise. Nüüd oli vaid kaks meetrit jäänud, aga seal oli täiesti tühjus. Polnud mitte millegi taha varjuda. Tundsin ma seljale asetatud käe järgi, et Jared oli mu kõrvale jõudnud. Vaatasin talle otsa. Ta naeratas. Naeratamiseks polnud siin sugugi aega!

Heitnud pilgu selja taha, haaras ta tugevasti mu pihast kinni ja jooksis. Ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui kaasa joosta. Vaevu sekundi pärast jooksime juba kadakate vahel. Umbes paarikümne meetri pärast komistasin ja kukkusin, tõmmates Jared’i endaga kaasa. Hakkasin vaikselt naerma, keerasin pilgu paremale, et oma kõrval lamavale Jared’ile otsa vaadata ja naeratasin talle. Ta naeratas mulle vastu. Silmitsesin teda hetke.
Ma armastasin teda. See oli esimene mõte, mis mulle teda vaadates pähe tuli. Tema naeratust, tema silmi, tema huuli … ja kõike seda, mis ta silmadest paista oli. Tema armsust, tema vaimukust, tema tarkust … tema armastust. Ta oli mulle kõik.

Tundsin, kuidas mu süda mu sees lõi. Ta võttis õrnalt mu käest kinni. Pigistasin ta kätt. Ma tahtsin tallegi öelda, kui oluline ta mulle on, aga ei osanud ennast äkitselt väljendada. Ta kaotas mu kõnevõime.
Keerasin ennast külili tema poole ja ta tõmbas mind enda peale. Suudlesin teda kergelt, tõmbudes siis eemale. Ta vaatas mulle otse silma. Vaatasin vastu, tundes ennast äkitselt, nagu teaksin, et meie päris esimene suudlus on kohe tulemas. See oli pisut veider tunne. Meie tegelikku esimest suudlust ei olnud ma oodanud; see tabas mind ilma, et ma oleks pidanud sellele varem mõtlema. Aga nüüd vaatasin ma pikalt talle silma. Ja mul oli liigagi palju aega mõelda. Tema naeratus, mis oli vahepeal ta näolt ära vajunud, ilmus sinna taas.
„I love you.“
Tundsin sees liblikaid, aga need ei olnud mu kõhus, vaid südames. Mu süda laulis nende sõnade pärast.
„Mina sind ka.“

Suudlesin teda uuesti. Ta suudles mind vastu. Sulgesin silmad. Ja terves maailmas olime ainult meie kaks.
Libistasin oma käed ta pluusi alla. Kõik piirid kadusid. Ma olin koos temaga, mul ei olnud midagi karta. Teadsin seda täiesti kindlalt. Ma usaldasin teda. Ma usaldasin terve oma elu ta kätesse. Ilma mingi hirmuta, ilma mingi sunnita.
Suudeldes ta kaela, libistasin oma käed ta seljal alla kuni püksteni. Hetke pärast olid mu käed ta kõhul, pandla juures. Ja veel hetk hiljem olid ta käed mu randmete ümber sulgunud.
„No, Kath. Not now. Not here.“

Viisin oma pilgu temale. Ma ei saanud temast aru. Ta ju tahtis seda. Tema oli ju see, kes seda kõige algul tahtis. Miks siis … ?
„Love, I want it to be special. I want you to remember it. I want you to remember it as a good thing. I don’t want you to regret anything. So you can understand that it’s not happening today. You don’t want it to happen today.“
Ma veeretasin ennast Jared’i pealt maha, tõustes istukile. Tundsin ta käsi oma õlgadel. Ohkasin.
„Kuidas sa seda kõike tead?“
„I know you, love. I have had the chance to get to know you for ten months. I know that others’ problems are more important to you, than yours. I know that you worry about other people’s worries. I know that you want the best for everyone else around you. I know that you want the best for me. And somehow, I want the best for you, too. I won’t let you to do something for someone else. It’s all about you now.“

Viisin pilgu temale. Ta naeratas mulle.
„Ma tunnen ennast nagu väike laps, kes ei saa millegagi hakkama.“
Ta hakkas midagi vastuvaidlevat ütlema, kuid ma surusin sõrme ta suule.
„Aga sinuga koos olles see isegi meeldib mulle.“
Ta naeratas jälle, tõustes püsti ja tõmmates mindki püsti.
„Lets go back.“
Ta võttis minult ümber kinni ja mina temalt. Vaikides kõndisime me läbi kadakate tagasi laagriplatsile. Mannu, Jaan, Brita ja Tom istusid lõkke ääres. Triinut ja Sandrit polnud kuskil näha. Istusime ainsale vabale pingile, mina Jared’i sülle. Naeratasin talle. Ta naeratas vastu. Vaatasin ta hallidesse silmadesse. Need olid nii armsad. Ma uppusin nendesse täielikult.

„Noh, miks te seal niimoodi üksteisele naeratate? Juhtus midagi või?“
Mannu hääl kostus mu pähe vaid pooleldi. Ma ei võtnud vaevaks vastata. Aga Jared viis pilgu Mannule.
„No, nothing happened,“ teatas ta õrna naeratusega. Ta nägi välja nagu modell. Lummavalt kaunis. Ja samal ajal, kui ma tead võlutult jõllitasin, viis ta oma pilgu tagasi minule.
„Come. I have something for you,“ ütles ta naeratades, tõstis mind oma sülest maha, tõusis ja kõndis telki. Ma järgnesin talle, aga enne, kui oleksin jõudnud telki ronida, tuli ta sealt välja, võttis mu käest ja kõndis minuga mööda teed edasi, kuni me olime teiste kuulmiskaugusest väljas. Seal lükkas ta mu ühe kivi peale istuma.

„I have been working on it for a few days now,“ näitas ta mingile paberile oma käes, „and … don’t laugh, okay?“
Ma olin täiesti tõsine.
„Miks ma naerma peaks?“
„I don’t know. I’m usually not that romantic.“
Ta naeratas õrnalt.
„Ma kuulan.“
Ta köhatas korra ja tuli siis minu kõrvale istuma, pannes paberi kõrvale, nagu oleks see täiesti mõttetu element selles asjas, mida ta tegema hakkas.

„Mm … a few reasons why I love you …“
Ta pilk kinnitus minule, ja ta nägi välja, nagu oleks ta veendunud, et ma hakkan kohe naerma.
„Ma armastan seda, kuidas sa alati hästi lõhnad, isegi, kui see on ainult šampoon.“
Ma ahhetasin. Kas ta kavatses minuga EESTI keeles rääkida?
„Ma armastan seda, kui armas sa oled, kui sa magad. Seda, kuidas sa täpselt mu kaissu mahud. Seda, kuidas sa suudled ja kuidas sellepärast äkitselt kõik maailmas korras tundub olevat. Seda, kui armas sa oled, kui sa sööd. Seda, kuidas sul kulub tunde, et ennast valmis saada, aga lõpptulemus on alati seda väärt. Seda, et sa oled alati soe, isegi, kui väljas on miinus kakskümmend kraadi. Seda, kuidas sa näed alati imeilus välja, vahet pole, mis sul seljas on. Seda, kuidas sa ootad kõigilt komplimente, kuigi me mõlemad teame, et sa oled kõige ilusam naine terves maailmas. Seda, kui armas sa oled, kui sa vaidled. Seda, kuidas sa alati mu käest kinni võtad. Seda, kuidas sa naeratad. Seda, kuidas sa mind suudled, kui ma sulle midagi ilusat ütlen. Seda, kuidas sa mind suudled, kui ma ütlen, et ma armastan sind. Tegelikult üldse seda, kuidas sa suudled … Seda, kuidas sa vabandad millegi tobeda üle nutmise pärast. Seda, kuidas sa ütled, et sa igatsed mind. Seda, kuidas mina sind igatsen. Seda, kuidas sinu pisarad tekitavad mul tahtmise maailma muuta selliseks, et see sulle enam haiget ei teeks. Sa tulid mu ellu ja kui oluline sa ka maailmale enne seda ei olnud, muutusid sa minu jaoks elust olulisemaks. Sinu silmadesse vaadates tean, et minu elu on sinu omaga nii tihedalt seotud, et ma sureks ilma sinuta. Ma armastan sind miljoni põhjuse pärast ja isegi, kui ma need kõik ära nimetaks, ei kujutaks sa ettegi, KUI palju ma sind armastan.“

Ma ei suutnud midagi öelda. Tundsin pisaraid põskedel, kuid ei vaevunud neid ära pühkima. Mu sees oli selline emotsioonidetulv, et mu mõistus ei suutnud enam korralikult reageerida. Aga mu süda suutis. Ja käitudes oma südame tunde järgi, viskusin talle kaela, hoides teda nii kõvasti oma haardes, kui suutsin.
„Ma armastan sind ka. Ma armastan sind nii väga.“

OMGGG

Ma nagu.. duubeldan Täring Pann'i sõnad.

SEE OLI NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ARMAS!!!!

Aeh..

Kui sa nad LAHKU ajad, siis.. siis.. GAAAAAAAAAAH

Nagu.. pärast SELLIST TEKSTI!!

Sa.. aeh.. gosh.. *Kogub õhku*

MA ARMASTAN SIND!

Uut. (A)

Postiga oleksid võinud siis mulle saata ka salvrättikuid enne kui selle siia postitasid:)
SEE OLI NIIIIIIIII ARMAS.Ma hakkasin jälle nutma kuna see oli tõsiselt nunnu.
Ma sain aru et Jared on ÜLI armas, hooliv ja mida iganes veel ja ma sain aru et ma tahaks endale teda. Võiks keegi ta kasvõi postiga saata, ma maksaks kõik kulud kinni:D
Ma ARMASTAN seda juttu.

IURTBSUNOB JIOÖCPVÜN JIDGP!!! <- ei suutnud end konrollida.
Damn, sa oled nii tore! See osa on lihtsalt niiniii üliüli ja mulle nii meeldib, kui Jared eesti keeles räägib! Ja siis.. mulle üldse meeldib. See osa, see jutt ja sina.
Ma niinii tahan uut. (: