Don't Let Me Go (35/35).

Ja siis peale seda hooaega tuleb veelüks hooaeg kus on jälle Robertit, eks?

Natuke?

No võib-olla natuke rohkem, kui natuke. :) Aga te hakkate jälle varsti vinguma siis, kui ma kõik õnnelikuks teen. Sest ... miski teile ei sobi! *naerab*

Igatahes. Saate Robertit. Ja ... kuulake Green Day uut albumit ka! :)

Kahekümne kolmas osa.

„Aitab ka sellest jobust, kellega ma kunagi käisin,“ ütlesin pisut sunnitult naerdes, „räägi mulle nüüd midagi endast.“
Viisin pilgu Robertile. Me istusime jälle silla peal. Üle pika aja oli taas kord ilus ilm. Kõik oranžid lehed lausa helkisid päikese käes. Olime istumise alla pannud ruudulise fliisteki, et soojem oleks.
„Endast? Ma olen igav persoon,“ naeris Robert, kuid muutus siis tõsisemaks, mõeldes, mida öelda.

„No näiteks mu pärisnimi on Robert Kaspar,“ ütles ta siis.
„Oh! Mu venna nimi on ka Kaspar!“ hüüatasin ja ahhetasin siis uuesti.
„Ma saan sind nüüd ju Kassuks kutsuda!“
Ta vaatas mulle otsa pilguga, mis väljendas üsna selgelt, et ma saaks peksa, kui ma midagi sellist teeks.
„Ära kutsu mind nii,“ lausus ta siiski palju leebemalt, kui ta ilme lubas, „ma tunnen ennast nii viieteistkümneselt.“
Kehitasin õlgu.
„Mu vend ongi viisteist, aga tema ei kannata seda nime ka. Ta väitis, et ta on kõva mees ja see hüüdnimi on liiga titekas.“

Muigasin.
„Ma nõustun temaga,“ ütles Robert.
„Minu arvates on Kassu nunnu.“
Vaid üks pilk talle ja igaüks oleks võinud öelda, et Robert oli kõike muud kui nunnu. Ta oli … noh, nagu Kaspar oli öelnud, kõva mees. Aga paistis, et ta ei pannud mu lauset tähelegi ja mõtles nüüd hoopis millelegi muule. Kui ta mõnda aega midagi ei öelnud, lõpetasin tema vaatlemise ja viisin pilgu veele. Alateadvuslikult võtsin maast kivikese ja viskasin selle vette. Sulpsatus tundus Robertit tema mõtetest äratavat.
„Abielus ma pole, hetkel pole tüdruksõpra ka mitte.“

„Võiks ju arvata, et sinusugune normaalne kutt oleks jõudnud juba mõnele tüdrukule sõrmuse kinkida,“ norisin. Ta piinatud suletud silmadega ilmest oli kohe aru saada, et ma olin midagi väga valesti öelnud. Aga mida ometi? Hammustasin huulde, kartes, et ta ütleb midagi, aga samas tahtes, et ta silmad lahti teeks ja naerataks, näidates, et kõik on korras.
Silmad tegi ta lahti küll. Aga naeratust sellele ei järgnenud.
„Ma olin peaaegu kihlatud. Ainult et … see hetk, kui mina leidsin, et õige samm oleks abielluda, arvas tema, et parem on lahku minna.“
Kirusin ennast mõttes. Ma olin ikka puhta loll!

„Mul on kahju,“ ütlesin vaikselt.
„Ei, pole hullu. Mul jäi ju sõrmus alles, nüüd ei peagi uut ostma,“ pööras ta asja naljaks. Ma ei suutnud päris ausalt vastu naeratada.
Kas see, mis ta mulle öelnud oli, oli tõsi olnud? Et ta … omast kogemusest? Et tema oli sellest tüdrukust üle saanud? Ilmselt küll … kuigi see näis nii ilmvõimatu.
„Kuule, see oli ammu juba, pole midagi,“ ütles ta uuesti, kui ma mõtlikuks jäin. Noogutasin hajevil olles ja heitsin teki peale pikali. Võrdlesin minu ja Jared’i suhet Roberti ja tema ekstüdrukuga omaga. Abielu … Kui Jared oleks palunud mul temaga abielluda, oleksin kõhklemata nõustunud. Olin sellest veendunud, hoolimata sellest, et see ilmselgelt liiga vara oli. Ma tahtsin temaga nagunii abielluda, vahet eriti ju polnud, millal ma selleks siis lubaduse andsin.

„Kaua sul kulus … temast ülesaamiseks?“ küsisin, hoolimata sellest, et see küsimus tema suhtes ebaviisakas võis olla, ja et see ilmselt kurbi mälestusi üles tõi. Ma tahtsin ju ainult vastust.
„Ma ei usu, et kui ma nüüd mingi arvu sulle ütlen, et sa siis kohe pärast niimitut päeva temast üle saad.“
„Ma ei mõelnudki seda,“ nähvasin. Ta heitis mu kõrvale pikale.
„Ma ei olegi veel temast päris üle saanud.“
Keerasin pea äkitselt tema poole.
„Aga … ?“
Ma ei jõudnud oma küsimust lõpetada.
„Mul on lootus selleks. Ja see kõik läheb päev-päevalt paremaks.“

Ta tõusis jälle istuli, näides natuke rahutu.
„Vaata, kui ma mõtlema hakkan, siis ma nagu pole temast üle saanud. Aga põhimõtteliselt olen ma ta unustanud, sest ma saan ilma temata täiesti hakkama.“
Ma jäin endiselt lamama. Mul tekkis mingi veider tunne, nagu oleks ma alles väike ja Robert mu vanemate sõber, keda ma ei tohtinud küsimustega piinata. Nii see ei olnud, pidin ma endale meelde tuletama.
„Mul on ainult üks küsimus veel ja ma luban, et ma jätan selle teema rahule,“ ütlesin siiski pisut ettevaatlikult – noh, äkki ma ei tohtinud ikka küsimusi küsida.
„Mida sa küsida tahad?“

„Millal see oli?“
Kuulsin, kuidas ta ohkas.
„Sellel küsimusele ma vastust ei tahaks anda.“
„Miks?“
Tõusin istuli, et ta ilmet näha.
„Sest ma tean küll, mida sa siis teed! Sa kavatsed olla nagu mina ja jääd elu lõpuni seda kutti taga nutma või midagi. Aga mina olen päris idioot, et ma ikka veel ootan, et äkki ta muudab meelt. See on minust nii rumal. Aga ma ei saa oma mõtlemist muuta ka, mul pole isegi mingit pisikest tahtmist seda muuta. Aga sina, sina ära tee nii, sest see on lihtsalt mõttetu.“

Vaatasin veel mõnda aega tema poole, püüdes ta pilku tabada. Aga ta vaatas kaugusesse, nii et ma loobusin oma üritusest.
„Mis ta nimi oli?“ küsisin järsku.
„Sa pidid ju selle teema rahule jätma.“
„Üks küsimus ainult veel.“
„Seda ütlesid sa siis ka.“
„Vastad või ei?“
Ta vaikis mõne hetke.
„Anett.“

Noogutasin kergelt ja heitsin siis jälle pikali. Ma ei osanud midagi öelda. Õhkkond meie vahel oli äkitselt kuidagi raske ja rusuv, mul nagu ei sobinudki midagi öelda.
Mis selle kogu masenduse lõhkus, oli Roberti pea minu poole pööramine ja tema naeratus. Ta nägi alati välja selline kõva vend, aga kui ta naeratas, siis jäi mulje, nagu ta oleks kõige meeldivam inimene terves maailmas. Ja kui tema naeratas, siis ei saanud muud teha, kui vastu naeratada.
„Räägi mulle midagi endast,“ kordas ta mu kümme minutit tagasi öeldud lauset. Ma hammustasin huulde.
„Mm … mul on maailma kõige parem parim sõbranna!“ teatasin naerdes.

„Noh, ja tema poiss ka, sest nad on lahutamatud, nii et ta tuleb alati komplektis kaasa. Tema pole muidugi nii äge, aga ta on vähemalt kõikidest mu teiste sõbrannade poistest kõige lahedam.“
Jäin vait taibates, kui lolli juttu ma suust välja ajasin.
„Ma …,“ proovisin uue asjaga alustada, „ma … ma ei ole üldse huvitav inimene.“
Muigasin.
„Ma kahtlen selles.“
„No kui mu väga kirev armuelu välja jätta, siis ei ole küll.“
„Räägi siis mulle oma kirevast armuelust.“
Nägin, kuidas ta muigas, ja see nägi välja peaaegu, nagu ta oleks minu üle naernud, aga kuna ma juba kord olin selline lobiseja, siis ma otsustasin seda eirata.

„Noh, ma kohtan üldiselt kutte, kellele ma kas olen ammu meeldinud, aga nemad mulle ei meeldi. Või vastupidi. Ja siis muidugi sõidan ma pidevalt Inglismaale, et sealt mõni kutt sebida ja siis tema käest korvi saada ja samas ka oma Eestisse jäänud poiss maha jätta. Nii et siis ma masetsen tavaliselt ja nutan mõne kuti süles ja pärast armun temasse ära ja siis selgub, et meil ikkagi ei tule midagi välja.“
Ta hakkas äkitselt naerma, nii et ma katkestasin oma jutu.
„Mida?“ küsisin pisut pahaselt.
„Kas sa märkasid, et sa hiljuti tulid Inglismaalt ja et sa oled juba mitmendat korda siin minu juures … mm … kui kasutada sinu sõnu, siis masetsemas? Olgugi, et ma ei sõnastaks seda päris nii.“
Ta ei naernud enam, aga miski tundus talle ikka nalja tegevat.

„Noh, ja siis?“
„Kas sa ei mäleta, mida sa just ütlesid?“
Mõtlesin natuke ja taipasin siis.
„Aa. Õigus. Olgu, ma luban, et ma armun sinusse ka ära, aga mitte veel, okei?“
Hoidsin naeru tagasi.
„Lubad?“ nõudis ta teeseldult.
„Luban.“
„Siis on hästi,“ naeratas ta, pannes ka minu naeratama.

Aww!
Vot Robert on see tore tüüp, kes on tore tüüp! Ta ei ole ilane romantik, ta ei loo ilusatest valedest perfektset maailma ( midaiganes, hilja on ja ma olen ehk natuke luuleline xD ) ja ta viskab nalja ka!
Kas ma võin ta Jaredi vastu vahetada? (A)
Muide, see lubaduste värk tuletas mulle meelde " A Walk To Remember"-it, ainult, et seal oli just vastupidi, et pidi lubama, et ei armu ära. Või midagi sellist oli.
Ma ei tea, tuli lihtsalt meelde. Natuke.
Ja see " Siis on hästi," oli ka nii armas seal lõpus.
Mul oli hea tuju, mul on olnud hea tuju ja mul on hea tuju.
Hmmh, ja siis see, kuidas Robert ütles, et ta ei taha öelda, kui kaua aega tagasi see oli ja siis põhjendas seda - noh, okei, niimoodi kurjemalt sorti kõne pidas maha - siis seal meenutas ta mulle Akkarini. Aga ainult natuke.

Muide, mina tahan ka ükspäev metsa minna - nagu iga päev - ja siis lihtsalt mingit lahedat tüüpi näha ja toreda sõbra leida endale. Noh, omaealise sõbra nagu. Okei, natuke vanema. Või midagi.
Aga eeiiii, ainsad olendid, keda mina näen, on kas imelikud täiskasvanud, kes kaevavad metsas auke, et siis mingine metalldetektorit meenutav asi sinna sisse pista ja mingit tuututamist kuulata - ilmselt oligi tegu metalldetektoriga - või siis mustikaid korjavad tädid või ussid, kes mu jalge eest mööda roomavad.
Noh, ja ämblikke ja putukaid ja mutukaid ja igasuguseid linnukesi näen ka.
Ja merd ka. Kuigi meri ei ole olend.

Hmmh, igatahes, tagasi jutu juurde pöördudes - hilja on, nagu öeldud sai, ja nüüd on hea rahuliku südamega magama minna. Sest nüüd tean ma KINDLALT, et Robert ei ole mingi imelik, vaid et ta on täiesti vägev tüüp.
Jah. See kõik kokkuvõetuna peaks tähendama, et mulle meeldis. Retsilt.
Selline... naljakas ja rõõmus ja ülesaav ja... värki.

Muide, talupojasupp tundub olevat maitsev supp. :)

Ja ma igatsen ikka veel kooli. Kui see võimalik on, siis isegi veel rohkem, kui... ee... viimane kord, kui ma kommenteerisin.
Tjah.
Midagi rohkem öelda ma vist ei oskagi.

UUT! :)

niihea :)
sellesuhtes, et need kohad mis robertiga on , on sellised mõnusad,
ja see on ka jutus hea, et loed ja on tunne et sul on endal ka nii sitt elu
aga mulle niiii meeldib , ma ei oska muud öelda :)

Jejeje, Robert ^w^
Me likey 'em.
Ta on nagu tõesti tore. Ja nagu Ingrid ütles, ta pole hull "ilane" romantik vaid paneb ikka head loba. Pani ennastki muigama tema vastus sõrmuse kohta ^w^
Nüüd, uut?

Liina kirjutas:

Robert tuletab mulle ühte tüüpi meelde. Väljamõeldud tüüpi. Isegi nimed on sarnased.

Täpselt, Liina.

Mulle meeldib ta. Ta on selline rahulik ja salapärane ja.. Mmmhhhh.. Ma ei suuda arukalt kommenteerida kui ma pole öösel üldse maganud ja kõrval mängib Lifehouse.

Ma hiljem.

*Loeb osi edasi*

Niisiis. Nüüd ma lugesin kõik osad läbi, mis mul vahepeal lugemata olid.
Tead.. Lifehouse on mõnus. Ja eriti mõnus on ta siis kui väljas padutab, aga välku enam ei löö ja ei mürista ja mul on mu suur vahvel ja klaas mahlaga ja siis nektariin ja vaarikad ja siis ma kuulan Lifehouse'i ja kirjutan Burmania'le uut osa ja siis on veel eriti hea kui ma selle osaga nii rahule jään, et tahaks kõik vahepealsed osad korraga ära postitada, et juba selle osa üles saaks panna.
See on tore.

Osa kohta. Mulle meeldib Robert. Ta on täpselt selline rahulik ja kindel sõber, keda Katsil vaja on. Mulle ei meeldi see, et sa Jarr'i üldse ei maini. Nad ju käivad ometigi samas koolis ja Kats peaks teda ju nägema ja värki. Samas mulle ei meeldi Jared enam nii et erilist vahet pole.
Aga kui teisest küljest võtta, siis mulle ei meeldiks ka kui Katsil keegi teine oleks, sest see oleks liiiiiiga ruttu ja siis jääks temast veits kahepalgeline mulje.

Aga Roby on tegelikult päris hea kandidaat ta uueks silmarõõmuks. Ei oota.. Robert oli ta. Liina ajas mu mõtted vussi. Ja siis veel see välk mis mu majast meetri kaugusel lõi ja see kohutavalt vali mürin, mis mu pea veel rohkem valutama ajas.
Ma ei ole kindel, kas mu pea valutab vihmast tingitud rõhuvahest või siis hoopis sellepärast et mu süda löögi vahele jättis või siis selles mürinast. Või neist kõigist kokku.

Tead kui hea kui mul oleks praegu selline hiiiiiiglaslik kaisukaru kelle sülle ma saaks pugeda ja siis vaikselt kogu selle peavalu välja nutta. Mulle meeldib nutta. Nutta on hea. Aga mitte siis kui nutt kontrollimatuks läheb. Siis on halb. Siis ei saa hingata ja sa pead rusika suu ette suruma, et nuukseid vaigistada aga see ka ei aita ja su keha vappub kaasa ja sul on niiniii valus ja selline ahastuses tunne on ja.. Ja siis mulle ei meeldi nuttes ärgata ka. See on ka halb. Aga mulle meeldib nuttes magama jääda.

Tahaks ka Kauri sugust venda omale. Ma vist olen seda juba maininud jap. Aga noh nüüd on nats hilja vanema venna saamiseks. Õnneks on mul hästi head sõbrad, kes mu mõistuse kainena hoiavad. Japjap..

Ma nüüd jätan selle mõttetu offtopicu ja kuulan Lifehouse'i edasi ja siis uurin, kust ma NeoCube'i tellida saaks ja siis panen uue osa üles. Vot!


UUT!

Aga ta tuli vahetusõpilaseks.. Ahjaa rsk.. see oli eelmine hooaeg.
Ööäääää... näed kui krussis mu juhtmed on?

Kusjuures ma olen ka tegelikult positiivne inimene (vau, eks?), aga mul on hetkel valus mõõnaperiood ja ma eriti ei kontrolli mida ma suust välja ajan. Või sõrmedest.

Ma kuulan muideks praegu Breathingut.
Ja äike on siis fun kui keegi mu lähedastest parajasti autoga ei sõida.. Ja kui emme minu juures ei ole. Sest emme on närvis siis. Ja siis ta ajab minu ka närvi.
Aga enne oli äike mu maja taga. Nagu.. literally.. ja müristas nii kõvasti, et mul tuli uus migreenihoog. Siis ta ei olnud tore.

Minu vanem õde on ka SUPER!!!!! Aga ta on USAs.. -.- Aga ta tuleb tagasi! Ja ma lähen talle võibolla isegi Soome vastu! Kui mitte Soome, siis Tallinna kindlasti!!!!!

Oeh. Vabandust, et ma selline depressiivne mõrd olen. Ma ei oska vahepeal muudmoodi. Ei saagi.

Aga see pole enam minu süü! Noh.. natuke on ka. Aga enamjaolt on see tema süü..

Ma nüüd jään vait ja joon oma kakaod ja kuulan Jason Wade'i rahustavat häält ja refreshin seda lehte iga viie sekundi tagant, lootes, et siis uus osa üleval on.

Jared tuli küll vahetusõpilaseks, aga ma tuletan sulle meelde, et Tallinnas on sadu koole. Ta ei läinud samma kooli, kus Kats oli. Muidu oleks Kats ta palju varem avastanud. Mis oleks võib-ola isegi lõbus olnud, et Kats vahib mingi kutti ja imestab, et kas see on Jared, aga teoreetiliselt tahtis Jared ju vabandust paluda, nii et see ei oleks saanud eriti kaua kesta. Vot.
Mulle meeldib hullult müristamine. Ja välk. Aga müristamine vist rohkem. Ja mida kõvem, seda parem. :)
Ja ei, sa ei ole depressiivne mõrd. Vähemalt ei sõnastaks ma seda nii. :) Aga ... lihtsalt, kui sa kõigile teistele masejuttu ajad, siis sa oledki mingi hullus mases. See ei ole hea! Ma olin ka selline. Noh, kunagi. Ma ei tea, siis sain üle vist. Põhimõtteliselt polnud mul mnigit masendust, though põhjust oli, sest kui ma olin koolis/musakoolis, siis ma olin mingi häppi ja naersin koguaeg. Because seda ma oskan kõige paremini. Aga kodus mõtlesin, et mul on mingi hull mase ja siis msnis jäi kõigile mulje, et ma olengi nii hullult masetsev. Mida ma tegelikult polnud. Ma ei tea, mis selle jutu mõte oli. Vist see, et sa ei tohi ennast kurvaks mõelda. See on nagu see, et ei tohi haigeks mõelda. Lihtsalt ... noh, be positive. Logish?

Pluss, nüüd tuleb uus osa. Eile ei pannud, meelest läks. :) Aga siis tuleb nädal aega pausi, sest ma lähen PRANTSUSMAALE! Onja lahe? :):):) Ja siis teoreetiliselt pärast seda lähen ma linnast ära, mis tähendab, et siis ka ei tule. *naerab* Aga võib-olla ka mitte. Üleüldse saavad mul arvutisse trükitud osad varsti otsa, ma pean SISSE trükkima jälle hakkama, misMÕTTES? Aitab vist offtopicust.
Selline suht lühike osa on. Aga suhteliselt okei. Sest seal on MANNU! Kes on THE BEST tegelane kogu jutus. (A) :)

Kahekümne neljas osa.

„See on nii tore, et ta hetkel olemas on, sest kellelgi teisel pole ju minu jaoks aega, aga noh, see on temast armas ja puha. Üleüldse on ta selline tore isiksus, ajab mind naerma ja puha –“
„Oota, stop!“
Mannu peatas mu jutu Olin just ta voodile pikali heitnud ja vaatasin talle nüüd hämmeldunud näoga otsa.
„Mida?“
„Kas sul mitte ei lõppenud hiljuti suhe Jared’iga, keda sa ARMASTAD?“
Kortsutasin kulmu.

„Ega ma siis Robertiga käima ei hakanud!“ vastasin ja jätkasin oma jutuga.
„Noh, ta on natuke vana, aga ta on isiksuselt nagu meievanune ja üleüldse ma ei kujutanud kunagi ette, et kahekümne kolmeaastased kutid võiksid –“
„Sa vahetasid Jared’i mingi KAHEKÜMNE KOLMEaastase kuti vastu?!“ segas Mannu mulle jälle vahele.
„Ma ju ütlesin, et ma ei sebi teda! Ta on lihtsalt mulle sõbraks, sel ajal, kui keegi teine minuga olla ei saa.“
„Sa räägid sellest oma sõbrast nagu sa oleksid temasse armunud, tead sa seda?“
„No anna andeks, et ma natuke entusiasmi täis läksin. Ta on ainuke hea asi, mis Jared’ist lahkuminekust saati minuga juhtunud on!“ nähvasin. Mannu jäi mõneks ajaks vait.

„Kas see su kutt –“
„Robert,“ ütlesin vahele.
„See su Robert –“
„Ta pole minu oma,“ katkestasin jälle jutu.
„Kas see Robert teab, et sul pole paani teda sebida?“
Saatsin Mannule pahase pilgu.
„Me ei tutvunud sebimise eesmärgil, et sa teaks. Ja tal on endal ka lahkuminek seljataga.“

Mannu jäi jälle vait. Ma olin ka natuke aega vait. Mannu oli muidugi jälle kõik mu mõtted Jared’ile viinud. Mõtlesin, et kus ta olla võis, mida ta teha võis ja kas ta mulle ka mõelda võis. Viimast arvasin teadvat ja samas kahtlesin selles sügavalt. Ta ju pidi minule mõtlema, kui ta mind armastas, eks ole? Aga teine hääl mu peas väitis, et ta ei saanud kuidagi mulle mõelda, sest ta oli koos Janine’iga ja mõtles ainult sellele värdjast lipakale. Sellele jobule, kes minu eluarmastuse minult ära võttis. Ma ei saanud ikka veel aru, kuidas ta midagi sellist teha võis. Ta ju TEADIS ometi, et Jared oli minu oma, vähemalt sellel hetkel. Ja ta ikkagi tuli …

Asi oli ilmselt selles, et ma Jared’it nii väga armastasin, muidu poleks ma nii ägedalt Janine’i süüdistama kukkunud. Sest tema ju polnud nii väga süüdi … olgu, oli, aga ikkagi. Tema oma poissi ei petnud.
Ohkasin vaikselt. Mannu kuulis seda.
„Mis sa veel selle enda Roberti kohta öelda tahtsid?“
Avasin juba suu, et hakata vastu vaidlema, et ta pole MINU Robert, aga sulgesin selle siis taas. Ja sekund hiljem tegin suu jälle lahti.
„Ei midagi erilist. Lihtsalt … sa pead temaga kohtuma, et aru saada. Või ma ei tea, võib-olla sa ka ei saa aru. Teil on Jaaniga hetkel ju kõik perfektne.“

„Ära nii küll mõtle! Noh, mitte, et meil mingid jamad oleks, aga sa ei saa hakata mõtlema, et igal pool kõigil on hea ja sina oled ainus, kellel pole.“
Mõmisesin midagi ebamäärast vastu.
„Aga see on hea, et ta sul Jared’ist üle aitab saada. Sest … sa ju ometi tead … et sa ei saa jääda lootma, et äkki ta ükspäev tuleb mingi hea seletusega … või et üks päev on kõik nii, nagu enne.“
„Ma tean.“
Mannu oskas mind alati reaalsusesse tuua – olgugi, et sel hetkel olin ma vägagi reaalsuses – ja hoolimata sellest, et see haiget teha võis, olin ma selle üle siiski õnnelik. Liiga kauaks hõljuma ei tasu kunagi jääda.

„Aga,“ alustasin, „see on lihtsalt …“
„Ma tean.“
Vajusin Mannu sülle pikali. Ma ei oleks kunagi ette kujutanud elu ilma temata. Ta oli minu jaoks alati olemas. Noh, välja arvatud siis, kui ta koduarestis oli. Ta oli mulle nagu kolmas õde. Ta mõistis mind alati. Ta ei nõustunud minuga koguaeg, aga ta sai minust alati aru. Ja kui ma olin vales suunas minemas, keeras ta mu otsa ümber, sinna suunda, kuhu ma minema pidin. Isegi siis, kui minu meelest ei olnud sellel teel vastassuunavöönditki.
„Mis selles Robertis siis toredat on?“ küsis Mannu äkitselt õhinaga, näol pisut nõiduslik naeratus. Selliseks läks ta ainult siis, kui ta rääkis millestki, mis talle väga meeldis. Näiteks Jaanist. Või siis mõnest allahindlusest.

„Mannu! Mul pole ikka veel plaani temaga käima hakata! Ja üleüldse, sul on kutt olemas!“
Olin jälle istuli tõusnud.
„Ma tean,“ kehitas Mannu naeratades õlgu, „ma lihtsalt mõtlesin … noh, me pole ammu saanud sellistel teemadel rääkida. Ja ma vahepeal igatsen neid aegu, kui me igat möödaminevat kutti kommenteerisime.“
Kortsutasin kulmu.
„Me saame seda praegu ka teha.“
„Jah aga siis oli väga reaalne võimalus, et me talle järgi ka jookseme ja numbrit küsime. Nüüd pole seda pikka aega enam olnud. See on … põnev.“
Naeratasin õrnalt, saades temast nüüd aru.

„Noh, Robert on …“
Jäin toppama, mõeldes talle.
„On … ?“
„Ta on väga seksikas.“
Selle peale hakkasime me mõlemad kihistama. Ma ei tea isegi miks. Lihtsalt. Me polnud ammu niisama naernud. Kui aus olla, siis pole selleks ka eriti põhjust olnud. Aga võib-olla oligi mul aeg edasi liikuda. Jared oli mu terve elu, aga ta oli täielik jobu ja äraleppimist ma meie vahel ei näinud. Nii et nüüd pidi tulema aeg, mille ma veetsin oma sõpradega. Ei kõikidele kuttidele, kes olid olemas nagunii ainult selleks, et mulle haiget teha. Ei Jared’i igatsemisele.

Hea. Tore. Kena.
Robert on hea, kuigi teda polnud selles osas. Ikkagi on ta tore. Mulle meeldib. ^w^

kahekümne kolmeaastased - seda ei kirjutata nii. Kontrollisin. Kahekümne kolme aastased peab olema.

Minu lemmikkoht:
„Kas see su kutt –“
„Robert,“ ütlesin vahele.
„See su Robert –“
„Ta pole minu oma,“ katkestasin jälle jutu.
„Kas see Robert teab, et sul pole paani teda sebida?“

Mannu on niiiii lahe. Ma tahaks ka sellist sõbrannat ja kusjuures ma arvan, et ma vist leidsin ta. :)
Mulle meeldis see osa, kuigi see oli lühike. Ja prantsusmaa on lahe. :) Emme käis ja tõi mulle igasugu asju. Osta kindlasti brownies'id. Sellised pisikesed šokolaadikoogikesed. Seal on maiustused hästi odavad. need on ILLLGELT head koogid.
Ja siis suured pakid Lioni šokolaade on ka. Hästi odavad. Neid osta ka.


Emn. Raske on positiivne olla, kui kõik nii valesti on. Aga kusjuures mul on praegu samamoodi. Ma olen sõpradega koos, koolis, kus iganes.. ma naeran ja värki. Ja siis tulen koju ja.. kõik. :)
Aga ma proovin. Ausalt. Luban. :)

Issand see on tõsiselt hea lugu! Ma lugesin ühe päevaga kõik läbi.Tõsiselt vapustav,täiega huvitav ja...ühesõnaga armastan seda lugu.
Aga siiski ma loodan, et Jared ja Katu on lõpuks ikka koos,sest Jared on ikkagi ülinunnu,kuigu ta oli nõme ja pettis Katut.Robert on ka tore aga mitte nii tore kui Jared
Igastahes jään ootama uut osa ;)Ja äitäh imelise jutu eest :)

Ma ei tea.. Ma olen viimased päevad rahutu olnud, segaduses.. Just sisemuselt. Midagi väga sarnaselt Katsile. Lihtsalt kurb.

Ma unustasin vahepeal foorumi ära, niiet mul on hunniku uusi osi, tore.
Muidugi ma ei suuda kirjutada nii pikka kommentaari, kui Kärolin või Spring, ma üritan. (:

Mulle meeldisid su viimased osad just. Need olid kurvad, aga samas kuidagi nii rahulikud. Midagi oli neis, mis oli kõigest erinev, ehk see masendus.

Robert on.. omaette identideet. Rahulik ja.. Ma tahaksin tegelikult ka endale sellist kutti. Ausalt öeldes on mul kõrini neist poisikestest, kes mõtlevad ainult jalkale. Roberti suguseid võiks rohkem olla.

Jaredist võiks ka rääkida, kasvõi mõni lõik- kus ta on ning mida teeb. Mulle meeldis Jared, kuigi ta nii tegi, ma arvan, et ta meeldib siiani.

Aga Robert meeldib mulle ikkagi rohkem.

Ma olen millegipärast nii rahulik. Õues päike paistab ja mul on kõht tühi. Ma rahuldan oma söögivajadused ja loodan, et sa paned kiiresti uue osa.

Millal uus osa? :)

Murtagh, sul on õigus. Me ei käi ühes koolis. Ma käin Inglise Kolledžis. Aga siiski! :)
Mannu on supertore. See on päris hea iseloomustus tema jaoks. :)
Aitäh.

Bullet, tore, et meeldib, aitäh! :)

Käroyln, ma kusjuures kahtlesin selle koha peal! Noh, sest, et kui oleks näiteks kolmeaastane, siis kirjutatakse see kokku. Ja kakskümmend kolm ei kirjutata kokku. Nii et mul tekkis dilemma, et kas kirjutada kokku või mitte. Panin suht huupi. Aitäh. :)
Mulle meeldis see koht kaa. :)
Aga minul on Mannu olemas. :) Issand, ma hakkan nüüd nutma juba. Ma olen viimasel ajal (see tähendab täna hommikul) väga emotsionaalne. :)
Prantsusmaa oli tõesti lahe. Aga ma ei leidnud küll mitte ühtki asja, mis seal odav oleks olnud. *naerab* Euromaades ei ole miski odav. Browniet olen juba varem söönud, on ja hea. Lioni šokolaadideni ma ei jõudnud. *naerab*
Proovi jaa. See aitab. :)
Aitäh sulle. ;*

Perfecto.
Jared on nunnu jaa, aga Robert on ka tore. :)
Aitäh.

ThatsMe.
Ära minu jutuga ennast samasta, mu jutt on lihtsalt seebikas. *naerab*
Tead, see on supertore, et sulle meeldivad need kurvad osad. Sest enamus on alati just nii, et need peaks nüüd juba mööda minema, sest kurvad osad on masendavad. MINA kusjuures ka. :)
Robert ... Robert on lihtsalt täiskasvanud. Ta ... on üle saanud sellest ajast.
Jared tuleb, ma luban. Üsna varsti. Õigemini, juba järgmises osas. Ta ootas oma aega. Ma ei saa teda ka igale poole sisse panna, sest ega nad ei kohtu just väga tihti.
Aitäh.

ANNNNIIIIII.
No ANNA ANDEKS, ma ei ole tark. Ja no mis vahet on "kolmel" ja "mustal" ja canvasel" ja "canavanil"? :) Ma NIIGI palju teadsin, OLEN ju ometi tark? Oii, nüüd ma vaidlesin endale vastu. Ma ei suuda otsustada, kas ma olen tark, või mitte :)
Lahe muidugi, et ma olen pannud oma tegelase samasuguseks, nagu Akkarin, aga mul pole aimugi, et ma seda tegin. XD Ma olen supervõimetega. :)
Mannu on SAJAPROTSENDILISELT kõige lahedam tegelane kõigi maailma juttude peale EVER! :)
JA EIII! Ma ei lähe kohe Võrru, ma tahan sind nähaaaa! Ma veel alles mõtlen, millal ma Võrru lähen.
Mannu on väga lahe. Peaaegu sama lahe, kui sina. :)

Emma, aitääh.

DjCammy.
Hoolimata sellest, et ma muidu olen hästi selline tore inimene, hakkan ma su kallal nüüd vinguma, kannata ära, eksole? :)
Ei ole viisakas kirjutada minikommentaar, ainult selle kohta, millal järgmine osa tuleb. Tuleb siis, kui tuleb. Sellest kommentaarist ei loe midagi välja. See häirib mind. Isegi, kui see mind rõõmustab, sest noh, ilmselgelt tahad sa uut osa, sest sulle meeldib see. Aga lühikesed kommentaarid häirivad mind ikkagi.

IGATAHES! UUS OSA! Üle pika aja, onju? Ja siis ... ma ARVAN, et teile meeldib see osa. Mulle ... meeldib, natuke. Natuke ei meeldi ka. *naerab* Aga ... aga vot. Kõik vist. :)

Kahekümne viies osa.

Sammusin kooli poole, korrates keemia tööks, mis meil esimeses tunnis pidi toimuma. Mulle pole kunagi keemia istunud. Pigem inglise keel või geograafia või midagi sellist. Aga keemiat ma ei osanud ja tegelikult olin ma selle töö pärast päris närvis. See sisaldas ainult natuke seda, mida me olime see aasta õppinud ja suuremal hulgal materjali eelmisest aastast. Kuidas ma pidin mäletama midagi, mida olin õppinud üle nelja kuu tagasi?
Aga kõige hullem selles päevas polnud keema kontrolltöö. Kõige hullem asi istus kooli ees oleval müüril, oodates mind.
„Mida sa siit tahad?“ küsisin vihaselt tema käest.
„I wanted to see you.“

„Kas Janine’i nägemisest enam ei piisanud?“ nähvasin.
„I don’t have anything with her! If you’d only listen to my explanation –“
„Ma olen sulle öelnud, et mind ei huvita su eksplaneišon!“ sisisesin temast sammu eemale astudes.
„Yeah, I’ve heard that,“ ütles ta tasa.
Nii, nüüd pidi ta veel kurvaks ka muutuma. Tema kohalolu lausa tappis mind! Selle asemel, et tema peale karjuda, tahtsin talle lähemale astuda, talle sülle istuda, teda kallistada ja siis midagi toredat temaga koos ette võtta. Näiteks kool üle lasta. Keema töö üle lasta. Nüüd tuli see kontrolltöö mulle jälle meelde ja ma läksin uuesti närvi. Ja olukord läks veel hullemaks – ma ei osanud valida, kas minna Jared’i juurest ära, et keemiaks veel korrata või nautida neid viimseid hetki Jared’iga ilma, et ta aru saaks, et mulle tema kohalolu tegelikult meeldis. Sest kui ta oleks seda teadud, oleks ta sekundiga murdnud minu vihase fassaadi ja ma oleks juba ammu ta käte vahel. Aga seda ei tohtinud juhtuda. Ma ei tohtinud lasta sellel juhtuda.

„I had another reason for coming,“ ütles Jared, muutes äkitselt teemat.
„Teine versioon sinu eksplaneišonist?“
„Very funny, Kath. But no. Actually I wanted to calm you down about that chemistry test. I know you can do it, and you know it, too. Just remember everything I taught you last year. It’s not that hard, you know.“
Jajah, kindlasti aitas Jared’ile keskendumine mul tööd paremini teha. Mu mõte läheks siis uitama mõnele hetkele meie kahe vahel ja … siis …
Näe, ma juba hakkasin unistama! Ei, Jared’ile mõtlemine täi ainult halba.
Vaatasin pahaselt Jared’ile otsa, sest ma ei suutnud ühtki halba asja talle vastu öelda, kuna tema jutt oli olnud nii armas!

„Miks … kuidas … kuidas sa üldse tead, et mul keemias töö on?“ suutsin lõpuks välja puterdada.
„Your brother told me.“
„KAUR ÜTLES SULLE?!“
Ta noogutas.
„Yeah.“
Ma ei teadnud, kumba ma sel hetkel rohkem lüüa oleks tahtnud – Jared’it või Kauri. Sisisesin ja astusin veel sammu Jared’ist eemale.
„Ah mine persse oma eksplaneišonite ja heade kavatsustega!“ nähvasin lõpuks ja tuiskasin koolimaja uksest sisse. Jope garderoobi pannud, läksin tunniplaanist vaatama, kus Kauril tund pidi algama. 12B esmaspäeva esimene tund oli matemaatika. Hah, paras neile.

Läksin üles kolmandale korrusele, sammudes matemaatika klassi poole.
„Su õde tuleb!“ hüüdis keegi kõva häälega Kaurile.
„Ta ei tundu väga rõõmus,“ lisas teine. Kaurgi pööras ennast ümber, imestunud nägu peas. Mul oli suur soov ta peale kohe karjuma hakata, aga ei tahtnud seda kaheteistkümnenda klassi poiste ees teha, nii et ma vedasin ta nendest veidi eemale.
„Mida sa enda arust mõtled?!“ küsisin siis.
„Mis ma tegin?“
„Sa suhtled ikka veel Jared’iga!“
„Jah, ja siis?“
Ta küsis seda näoga, nagu poleks ta midagi valesti teinud.

„MIKS?“ küsisin šokeeritult vastu.
„Sest ta on normaalne inimene. Kas ma ei tohi temaga suhelda ainult selle pärast, et teie lahku läksite?“
Ma ei suutnud teda uskuda.
„Ta magas teise tüdrukuga! Sa peaksid teda vihkama!“
„Ta ei maganud Janine’iga.“
„Peaaegu oleks.“
Kaur võttis minult rahustavalt käsivartest kinni.
„Sa peaksid lihtsalt ta seletust kuulama.“

Ma astusin temast eemale.
„SINA ka! Mind EI huvita ta seletus! Asi on ta tegudes!“
Kaur vangutas pead.
„Ma ei saa aru, miks sa teda vihkad.“
Pilgutasin imestusest silmi, justkui lootes, et see imelik Kaur kaob ja tuleb tagasi see kes alati mind toetab. Seda loomulikult ei juhtunud.
„Kui sa tähele panid, siis ma armastasin teda,“ ütlesin vaikselt, hoides pisaraid tagasi, „aga siis ta murdis mu südame. Mis sulle selles vihkamises arusaamatuks jäi?“
„Sa peaksid temaga ikkagi rääkima.“

„Ma hakkan sind ka varsti vihkama,“ teatasin talle ja jooksin mööda koridori minema, tänades õnne, et keemia teisel korrusel oli. Ma ei oleks Kauri enam hetkegi näha tahtnud. Kuidas ta midagi sellist teha võis? Ja Jared’iga edasi suhelda … ? Ma ei oleks midagi sellist temalt kunagi oodanud. Ta on alati minu poolt olnud!
Jõudsin keemia klassi ette ja läksin sisse.
„Kus sa olid?“ küsis Brita mu käest, „tund hakkab kohe!“
„Ma pidin oma reeturist vennaga rääkima,“ pomisesin, aga enne, kui Brita oleks saanud mulle vastata, kamandas keemia õpetaja meid vait ja istuma.

„Võtke paberid välja ja pange kõik muud asjad laua pealt ära! Kõik asjad laua pealt ära! Pinalid ja päevikud ka! Laua peale jäävad ainult paberileht, pastapliiats ja kalkulaator! Mobiiltelefoni ei tohi kasutada ja oma kalkulaatorit ei tohi kellegagi jagada! Igaühel peab olema oma kalkulaator! Kirsipuu, see käib sinu kohta ka!“
Võtsin kotist välja kõik, mida vaja oli, kirudes omaette, et ma ei saanudki enne tundi korrata.
„Aknapoolne on esimene rida ja uksepoolne teine. Esimene, teine, esimene, teine, esimene, teine!“ näitas õpetaja kõikide pingiridade suunas.

„Kirjutage paberile ees- ja perekonnanimi, EES- ja PEREKONNAnimi, ja klass ja kuupäev! Kirjutage kohe, muidu läheb meelest ära!“ jätkas ta meile ülesannete lehti jagades kisamist.
„Nende lehtede peale ei tohi midagi kirjutada! Mitte midagi! Aega on nelikümmend viis minutit! Hakake pihta!“
Lõpuks ometi jäi ta vait ja istus oma laua taha. Ma lugesin ülesannete lehel esimest ülesannet. See oli kindlasti eelmise aasta materjal. Mul polnud aimugi, mida ma vastama oleks pidanud. Enne lootuse kaotamist otsustasin Jared’it usaldada. Noh, enne Janine’i oli tema usaldamine täiesti võimalik, miks mitte ka nüüd?

Keskendusi nendele hetkedele, mil olin temaga kevadel keemiat õppinud. Temaga läks see õppimine alati palju lõbusamalt. Ta teadis nii palju üleüldse kõige kohta, aga keemia oli vist ta lemmikaine. Tundus, et talle meeldis keemia sama palju, kui meie keemia õpetajale.
Et mitte jälle mõtetesse vajuda, heitsin Jared’i enda peast ja keskendusin jutule, mida ta rääkinud oli. Ja nii keemia tööd tehes pidin tõdema, et see tõepoolest ei olnud nii raske.