Don't Let Me Go (35/35).

Nii, jälle topeltpostitus.
Tegelikult tahtsin ma uue osa üles panna. Ja sellega koos öelda, et nüüd mõnda aega ilmselt ei saa osi, sest ma sõidan Võrru ja mul pole väga võimalik seal arvutisse saada, võib-olla kaks-kolm korda maksimum. Kui ma tulen, panen ma muidugi uue osa üles. Aga see juhtub alles mõne või natuke rohkema päeva pärast. Kui sedagi.

Ma enne mõtlesin sellele, mis siin osas juhtub, ja siis ma arvasin, et see osa mulle väga ei meeldi. Vähemalt lõpp mitte. Aga siis ma lugesin selle läbi ja ausalt öeldes ei olnudki see väga halb. So enjoy. :)

PS. Ma olen kursis, et ma olen imelik, et ma sellisel kellajal siin foorumis istun. Ikka juhtub.

Üheteistkümnes osa.

Lasin Mannu ukse taga kella. Ta avas peaaegu kohe ukse.
„Kus te nii kaua olite?“ nõudis ta käed puusas minult ja Jared’ilt. Nägin ta selja taga istumas tervet meie seltskonda.
„We took our time,“ ütles Jared. Vaatasin ta poole ja muigasin. Me olime enne uksest sisse tulemist istunud Mannu aiatoolis ja algul niisama rääkinud, pärast suudelnud ja siis veel veidi rääkinud, kuni meile meenus, miks me üldse sinna tulnud olime.
Mannu pööritas silmi.
„Mida iganes. Aga tulge sisse,“ ütles ta eest ära astudes. Kõndisime ta järel elutuppa, istudes kahekesi üheainsa vaba tugitooli peale.

„No nüüd saame me tähistamisega alustada!“ teatas Jaan, tuues välja šampusepudeli.
„What are we celebrating?“
Mul endal oli ka see küsimus pähe tulnud. Mannu kõndis ruumi keskele.
„Meid!“ teatas ta õndsa naeratusega.
„Me oleme kihlatud. Ja me saame lapse!“ lisas ta kohe. Vaatasin teda, suu lahti. Siis Jaani ja jälle uuesti teda.
„Sa … mida … millal … kihlatud … rase … kuidas?“ kogelesin lõpuks täielikus vaikuses. Kõik teised olid sama jahmunud.
„Tõsiselt räägid või?“ küsis Tom valjult. Mannu noogutas innukalt. Jaan oli ta kõrvale seisma tulnud, samuti naeratades, šampusepudel ikka veel käes.
„Well … congratulations!“

Jared oli esimene, kes vapustuseseisundist välja tuli.
„Poiss või tüdruk?“ tahtis Triinu teada. Mannu ei öelnud algul midagi, kuid siis Jaan köhatas. Mannu vaatas tema poole. Nad vahetasid ühe pilgu ja Mannu nägu muutus pettunuks.
„No kamoon, kas ma ei või kunagi lõbu tunda?“ küsis ta ääretult solvunud häälel. Jaan vaatas talle endiselt otsa, kergitades kulme.
„Olgu, olgu!“
Mannu pööras oma näo jälle meie poole.
„Ma tegin ainult nalja, tegelikult ei ole kumbki asi tõsi, aga …,“ ta nägu läks jälle rõõmsaks, „te oleksite pidanud oma nägusid nägema!“
Pilgutasin silmi.
„Sa tegid … nalja?“

Mannu naeris.
„Selliste asjadega ei tehta nalja!“
„Aga hea nali oli ju, eks ole?“ uuris ta põnevil ilmel. Mitte keegi ei suvatsenud talle vastata.
Jaan jagas samal ajal muiates jooke laiali.
„Kas sa teadsid, et ta sellise nalja teeb?“ küsisin. Jaan raputas pead.
„Miks sa siis sellega kaasa läksid?“
„Ma ei tahtnud ta rõõmu rikkuda,“ vastas ta, vaadates hetkeks Mannu poole armastust täis pilgul, naeratades talle õrnalt, kuid viis siis oma pilgu jälle meile.
„Te ka šampust tahate?“
„No, thanks, I have to drive home,“ keeldus Jared.
„Mina tahan. Aga vala mulle vähe!“

Mõne hetke pärast oli mul pooltäis šampuseklaas käes.
„Noh, mille puhul me siis ikka võtame?“ küsisin.
„Meie! Meie kõigi!“
Taas kord oli rääkijaks Mannu.
„Et nüüd oleme me kõik kihlatud ja saame lapsi?“ küsis Marko naerdes.
„Täpselt!“
Tõstsime klaasid korraks kõrgemale ja võtsime neist siis lonksu.
Hetk hiljem vaatasin Jared’ile otsa. Ta vaatas mind pisut pahaselt, kuigi tundus, et see oli teeseldud.
„Under aged people drinking … I should forbid it!“
Naersin.

„Hello, police officer,“ ütlesin talle muiates. Ta muigas ka, tehes mulle põsele musi ja võttes minu ümber kinni. Viisin pilgu Mannule.
„Noh, mis me teeme?“ küsisin tema käest.
„Ma pole veel kindel … aga ma arvan, et me võiks mingit filmi vaadata.“
„Tavai.“
„Palun ainult mitte mõnda romantilist armastusjura,“ lisas Tom naerdes, „seda on mu igapäevaelus juba liiga palju.“
„Selle lause pärast peakski me just armastusfilmi vaatama!“ vastas talle Brita, lüües poisile diivanipadjaga vastu õlga.
Mannu soris sahtlis.
„Vaatame „Pulmasõltlast“,“ pakkus ta siis välja. Suurem enamus jäi sellega nõusse. Mannu pani plaadi DVD-mängijasse ja kustutas tuled ära.

Võtsin Jared’ilt tugevamini ümber kinni. Ta surus mu põsele veel ühe musi. Toetasin pea ta õla vastu ja jäin filmi vaatama.
„Don’t cry,“ sosistas Jared mulle tüki aja pärast, kui filmist oli üle poole juba möödas. Ilma, et ma oleks märganudki, olin ma filmi pärast nutma hakanud. Jared pühkis õrnalt mu pisarad ära. Naeratasin talle, teadmata, kui palju seda pimeduses näha oli. Mulle tundus, et ta naeratas vastu.
Keskendusin jälle filmile.
„See kutt on nii seksikas, et ma võiks ta ära süüa,“ teatas Merilin mõne aja pärast. Naersime.
„Marko, sa vaata ette, kunagi ei või teada, mida Merilin teeb kuttidega, kes talle meeldivad,“ naersin.
„Jätan meelde,“ vastas ta mulle. Merilin itsitas.

Veel natuke aega ja film sai läbi. Pühkisin armsa lõpu pärast jälle näolt pisaraid.
„I can’t believe how you cry over something happy,“ ütles Jared mulle naeratades.
„See on tüdrukute asi. Ära proovigi aru saada.“
Jared heitis pilgu kellale. See näitas ühtteist.
„You know, I think I should be going now,“ ütles ta mu juukseid siludes.
„Tead mis? Mu ema arvab, et ma jään ööseks Mannu poole …“
Ta naeratas seda oma seksikat naeratust.

„Then we should be going,“ parandas ta oma lauset. Noogutasin õrnalt, tõustes püsti.
„Me lähme nüüd,“ ütlesin kõva häälega, panin oma tühja šampuseklaasi lauale, kallistasin kogu seltskonna läbi ja väljusin siis koos Jared’iga majast.
Õues oli pime, aga mitte väga pime. Istusime mõlemad mootorrattale. Jared elas peaaegu samas linnaosas, kus Mannugi; meil kulus vaid viis minutit, et tema poole jõuda. Ta parkis motika maja ette ja teinud Sophie’le paar paid, läksime majja sisse. Käsikäes kõndisime magamistuppa, istudes voodi peale. Tegelikult heitsin ma sinna põiki pikali, vaid tema jäi istuma.
„Tead mida?“ küsisin eemalolevalt.
„What?“
„Ma arvan, et ma vist armastan sind.“
Ta naeris vaikselt.
„I think I love you, too,“ vastas ta armsalt naeratades.
„Tõsiselt?“
„Absolutely.“

Vaikisin natuke aega.
„See oleks ikka päris jahmatav olnud, kui Mannu olekski rase olnud. Ja kihlatud. Nagu, ta on ju alles seitseteist. Kuigi Jaan on kaheksateist. Ja Mannu saab ise ka varsti kaheksateist …“ arutlesin omaette.
„Still, she’s too young for that. And maybe Ian is not the right one for her.“
„Mis mõttes?“
„Everything can still happen. They have they’re whole life ahead.“
Vaikisin veel pisut.
„Kas sa mõtled meist ka nii? Et võib-olla ei ole mina see õige sinu jaoks?“ küsisin istuli tõustes. Ta naeratas, raputades pead.
„There’s no way you can be the wrong one for me. You are more right than anyone can ever be. I love you. I want to spend the eternity with you.“
Naeratasin.
„Ma tean seda.“

Vaatasin talle hetke otsa, lähenedes siis talle ja surudes oma huuled tema omadele. Aeglaselt lükkasin ta voodile pikali. Ta pani oma käed mulle ümber, silitades mu selga. Tõmbusin temast hetkeks eemale. Vaatasin sügavale ta hallidesse silmadesse. Need hallid silmad vaatasid vastu ka.
„You are extremely hot right now,“ ütles ta viltuse muigega.
„Extremely hot … mulle meeldib selle kõla.“
Suudlesin teda uuesti. Samal ajal tõin oma käed ta kaela juurde ja hakkasin pisut värisevate sõrmedega ta triiksärgi nööpe lahti tegema. Kohe, kui ta taipas, mida ma tegin, tõmbus ta minust pisut eemale, et mulle otsa vaadata. Ma ei oskagi öelda, mis selles pilgus oli. Midagi sellist, mida ma polnud seal kunagi varem näinud.
„Praegu ei ole aeg minu pärast muretsemiseks,“ ütlesin talle pisut kõhklevalt naeratades, „ma tean piisavalt hästi, mida ma tahan.“
Ta vaatas veel mõne sekundi mulle otsa.
„I guess you’re right,“ lausus ta siis ja suudles ja suudles mind ühe uuesti ja uuesti …

Tulin korraks siia foorumisse ja vaatasin , et üleval on 11. osa . Ma olesk peaaegu lõhkenud õnnnest . Niiiiiiii hea ikkagi .

Yeah! They did it, they did it!
Postitad detailse kirjelduse kuidas nad öö veetsid?
Ei tglt, see Mannu nali oli kuiagi mage ja imelik, aga mulle meeldis see täiega, et Jared ei joonud See oli lahe.
Ja siis mulle meeldis lõpp, finally.
Ja siis mulle meeldis see, kuidas Jared Jaani Ianiks kutsus.
Ei meeldinud see, et Jared ütles, et ta tahab terve igaviku Katsiga koos olla. Sest tavaliselt minnakse nii noorelt alustatud suhetega lahku, mis muidugi ei tähenda kohe, et nendega sama juhtub. Aga lihtsalt, enamasti. Et ta oleks võinud midagi...midagi muud romantilist, veidi vähem väga romantilist öelda.
Aga see on ilmselt jälle mingi matseasi, sest ma ei ole nii suur romantik...Okei, see oli vale. Aga teistmoodi romantik, selline friik-romantik
Meeldis lõppkokkuvõttes. Ja kas ma olen maininud noh...Ma tean, et see pole kindlasti tõsi, ja et mul on mingi väärastunud mõttemaailm...Aga Jared on..armas :)
UUT.

SixxStradlin kirjutas:

Yeah! They did it, they did it!
Postitad detailse kirjelduse kuidas nad öö veetsid?
Ei tglt, see Mannu nali oli kuiagi mage ja imelik, aga mulle meeldis see täiega, et Jared ei joonud See oli lahe.
Ja siis mulle meeldis lõpp, finally.
Ja siis mulle meeldis see, kuidas Jared Jaani Ianiks kutsus.
Ei meeldinud see, et Jared ütles, et ta tahab terve igaviku Katsiga koos olla. Sest tavaliselt minnakse nii noorelt alustatud suhetega lahku, mis muidugi ei tähenda kohe, et nendega sama juhtub. Aga lihtsalt, enamasti. Et ta oleks võinud midagi...midagi muud romantilist, veidi vähem väga romantilist öelda.
Aga see on ilmselt jälle mingi matseasi, sest ma ei ole nii suur romantik...Okei, see oli vale. Aga teistmoodi romantik, selline friik-romantik
Meeldis lõppkokkuvõttes. Ja kas ma olen maininud noh...Ma tean, et see pole kindlasti tõsi, ja et mul on mingi väärastunud mõttemaailm...Aga Jared on..armas :)
UUT.

Ja siis lisaks veel omalt poolt: UUUTTT (Ja see detailne kirjeldus oleks päris.. khm.. )

issand issand ma taha RUTTTTTU uut!!
niiiiiiiii hea , woahhhahii!
heaheaheahheaheaheeeaaaa!!!!!!!!!
armastan seda,

täiesti pekkis ,
uh, ma jõudsin siiski need ka läbi loetud :)
vahest mind ajab närvi et neil koguaeg keel kurgus on üksteisel , aga noh
it's love

Nad tegidki seda? Niisama lihtsalt?
Ossa.

Tead, ma ei oska mitte midagi öelda.
Peale selle, et ma sügavat kahetsust väljendan selle pärast, et nad sülitamisvõistlust ei korralda. Miks mitte? Okei, jah, Jared on täiskasvanu, aga... ikkagi.
See oleks lahe!

Ja mulle meeldis ka see, et Jared ei joonud. Kuigi mulle ei meeldinud, et ta Katul juua lubas. Nagu, ise tahab temaga terve igaviku koos veeta, aga nüüd siis lubab oma ajurakke hävitada niimoodi. Olgugi, et ta palju ei joonud.
Ja see triiksärgi nööpide avamine tuletas mulle Bellat ja Edwardit meelde. Aga seda ilmselt ka sellepärast, et ma just mingid viimased kaks tundi igavusest kordamööda Breaking Dawn'i ja Eclipse'i lugesin.

Ohjah.
Eks ma ootan siis UUUUT! :)

OMGomgomgomgomgomg,
Egast jah , sõnatuks võtsid O_o
Liiga hea oli ( L )
Uut tahan !

Anni, sa peaks lugema seda osa, mis ma just hiljuti kirjutasin. Ohh ... see on hästitore. :)
Tegelikult tegi mind kohe õnnelikuks, et sa ütlesid, et Mannu on lahe. Sest ... noh, ma ei tea, kõik ütlevad, kuidas ta on imelik ja ma ei tea mida veel, aga minu jaoks on ta põhimõtteliselt maailma kõige parem sõbranna. Nii et jah. :)
Suundu. Ma eeldan, et mulle on meili peale kommentaarid ka tulnud. :)

Murtagh, aitäh.

Kurmzu, aitääh! :)

Britu, tead, ma ei olegi märganud, et neil NIIVÄGA keel kurgus koguaeg on ... aga võib-olla tõesti. Ma ausalt ka luban, et järgmine jutt - ehk see jutt mis tuleb siis, kui Jaredi&Katsi jutu kolm hooaega on läbi - tuleb parem. Ma proovin vähemalt. :)
Aitääh.

Ingrid.
Niisama lihtsalt jah. Tänapäeval käib see eriti kergesti. :)
Ja anna andeks, sülitamisvõistlust ei tule. Aga las Kirsten ja ... Jason (anna andeks, ma pole tükk aega su juttu lugenud, ma ei mäleta, kas ta nimi oli Jason XD) korraldavad sülitamisvõistluse. Ma hea meelega loeks sellest. :) EDIT: No näed, ta oli James. See on see, kui inimesel on haugimälu.
Ja Jared ... noh, tegelikult on Jared ka natuke rikutud ja eks ta muidu ikka jooks, aga ta pidi sõitma ja noh, nagu nad ütlevad - kui jood, ära sõida! Aga ... Jared'il põhimõtteliselt pole Katsi üle kontrolli. Ja Kats on juba ammu rikutud. :)
Ja mulle ka! See on väga nõme. Ma ei tahtnud, et see seda meelde tuletaks. Vabandust sellepärast.
Aitääääh.

ThatsMe, aitääh. :)

NII, üle PIKAPIKA aja uus. Vabandust selle pika augu pärast, ei olnud võimalik arvutisse saada. See-eest oli mul tore. :) Mul on uni, nii et ma ei viitsi rohkem rääkida. :)
PS. Britu - selle osa järgi võttes on neil tõepoolest liiga palju keel üksteisel kurgus. :)

Kaheteistkümnes osa.

Ma ärkasin, kuid ei avanud veel silmi. Tundsin enda kõrval Jared’i lõhna ja taipasin peagi, et laman vist pooleldi tema peal. Tema üks käsi oli mu puusa ümber ja teine silitas õrnalt mu juukseid. Nii palju järgi, mida ma läbi suletud silmalaugude nägin, tundus, et toas oli juba üsna valge ning et kellgi pidi üle kaheteistkümne olema.
Aeglaselt liikusid mu mõtted eelmisele õhtule ja naeratasin õrnalt. See kõik oli kord mitu korda ilusam, kui ma olin ette kujutanud. Praegu ei tulnud mulle meeldegi, mida ma kartnud olin.
Ohkasin heldinult ja avasin silmad, keerates oma pead nii palju, et sain Jared’ile otsa vaadata.

„Hommikust,“ ütles ta naeratades. Ma ei vastanud midagi, selle asemel naeratasin ka ja tõmbasin ennast ta huultele lähemale. Suudluse lõppedes vajus mu pea jälle ta rinnale. Mulle tuli millegipärast meelde mu isa.
„Nüüd ma ei saagi enam sind usaldada,“ sõnasin teeseldud pettunud häälel, „sa oled ju ometi nii tähtsat lubadust murdnud.“
Ta poole vaadates nägin, et ta oli nii kohkunud kui ka segaduses. Muigasin.
„Ei mingit seksi enne abielu, mäletad?“
Arusaam ja kergendus voolas ta ilmesse, pannes temagi muigama.
„Damn, I forgot it.“

Ta vaikis hetke, vaatas aknast välja ja siis jälle minu otsa.
„Kath, will you marry me?“ küsis ta.
„Muidugi,“ vastasin kõhklemata.
„And we tell them that this happened before the sex, okay?“
Naersin.
„Tegelikult ei oleks me ikkagi abielus.“
Ta näitas mulle keelt. Naersin jälle ja suudlesin teda uuesti. Ta käed libisesid alla mu tagumikule, mis tuletas mulle meelde, et olin täiesti alasti.

„Me peaks vist riidesse panema,“ mainisin. Ta osutas käega tooli poole, mis ruumi teises otsas oli. Sinna vaadates märkasin, et kõik mu riided olid seal peal ja veel ilusti kokkulapitud ka. Saatsin Jared’i poole segaduses pilgu.
„I’m old and sleepless,“ naeris ta. Naerdes ajasin ennast voodist püsti, läksin võtsin oma riided ja kõndisin vannituppa, jättes ukse lahti. Olin jõudnud vaid pesu selga panna, kui Jared mulle järgnes, samuti pesuväel. Ta tuli mu selja taha seisma, võttis mu ümber kinni ja toetas oma pea minu pea peale. Vaatasime üksteisele peeglis otsa.
„Ma ei olegi sulle veel täna öelnud, et ma sind armastan,“ avastasin äkki. Jared naeris.
„I almost thought that you don’t love me anymore,“ sõnas ta irooniaga. Pöörasin ennast tema poole.
„Ma just lubasin sinuga abielluda ja sa arvad midagi sellist?“ naersin.
„I don’t know. Maybe you want to marry me because I’m rich.“

Muigasin. Ta tüüris mind dušikabiini poole, kuni ma olin seljaga vastu seina. Ta suudles mind, astus siis eemale ja üleoleva muigega lasi ta vee jooksma. Kiljatasin.
„Jared!“
Astusin kabiinist välja, haarasin tal käest ja tõmbasin teda ka vee poole. Ta ei pannud hetkekski vastu, vaid lasi mul täiesti omavoliliselt teda veejoa alla suunata. Ja isegi siis naeratas ta veel, tõmmates mind endale lähemale, nii et me mõlemad langeva vee all olime. Ta suudles mind ägedalt ja mina teda samamoodi vastu. Kuni ma kraani kinni vajutasin.
„Raha ei ole raiskamiseks,“ teatasin, naersin ja kõndisin tilkuvana dušikabiinist välja, uuesti peegli ette.
„Ja mis sellest nüüd siis head tuli?“
Jared muigas.
„Now you have to stay longer, until your clothes dry.“

Naersin, haarasin riiulilt rätiku, kuivatasin pisut juukseid ja kõndisin siis toast välja, otsides pilguga oma kotti. Selle laua pealt leidnud, võtsin sealt mobiili välja.
„Ma tulen kohe tagasi!“ ütlesin kõvasti ja kõndisin alumisele korrusele. Millegipärast ei tahtnud ma, et Jared seda kõnet pealt kuuleks.
Kööki jõudnud, istusin ühele toolile, vajutasin oma mobiilil number neljale ja seejärel rohelisele klahvile. Telefon kutsus üsna pikalt, enne kui Mannu vastu võttis.
„Jaa?“
„Sa ei kujuta ettegi, mis eile õhtul juhtus,“ ütlesin elevil häälega.
„Mis siis?“
Ka Mannu oli sekundiga elevil.
„Paku!“

Mannu mõtles natuke ja kiljatas siis.
„Jared tegi sulle abieluettepaneku!“
Naersin.
„Loll, see juhtus alles täna hommikul,“ laususin ja naersin veel.
„Aga ei, mõtle tõsiselt.“
Mannu oli veel veidi aega vait ja ahhetas siis.
„Teie … kahekesi?“ kokutas ta välja.
„Mhmh!“
Hammustasin huulde, et mitte Mannu moodi kiljuma hakata, sest see oleks Jared’i kindlasti trepist alla toonud.
„Mis sa kiljud, musi?“ kostus minuni Jaani unine hääl.
„Kuidas oli?“ eiras Mannu Jaani.
„Kirjeldamatu.“

Kuulsin, kuidas ta ohkas.
„Te olete ikka nii nunnud koos.“
Naersin.
„Teie ka. Okei, ma pean nüüd lõpetama, tsau!“
„Tsau!“
Panin kõne ära, joostes jälle trepist üles. Jared oli ennast riidesse pannud ja istus laua taga, läpakas tema ees lahti. Tal oli lahti Postimehe internetilehekülg ja ta luges parajasti mingit spordiuudist. Istusin ta sülle.
„Where were you?“ küsis ta.
„Helistasin.“
„To who?“
„Mannule.“
Ta noogutas.

„Do you know that I JUST put on DRY clothes?“ küsis ta siis minu käest. Itsitasin. Mulle ei olnud see pähegi tulnud.
„Ups.“
Toetasin ennast veel rohkem tema vastu.
„You’re impossible,“ pomises ta omaette. Naersin, ajades ennast ta sülest püsti.
„No, now that I’m already wet, you aren’t going anywhere,“ tõmbas ta mu enda sülle tagasi, tõmmates mu huuled enda omade vastu. Sulgesin silmad, kui teda vastu suudlesin. Äkitselt tõmbus ta eemale.
„You know what I was thinking?“ küsis ta.
„Mida?“

„I remembered the first time you were at my place. And how you asked me to stop kissing, because you had trouble with breathing.“
Naeratasin õrnalt selle mälestuse peale ja noogutasin, et ta oma jutuga jätkaks.
„And now I was wondering, why it isn’t like this anymore.“
„Kas sa tahad, et mu hingamine seiskuks?“ naersin.
„No … but why?“
Naeratasin talle, tõmmates käega läbi ta niiskete juuste.
„See on siiamaani selline. Ma lihtsalt keskendun rohkem hingamisele,“ laususin õrna muigega, „ja ma olen rohkem harjunud sellega. Aga see kõik ei tähenda, et sa endiselt mu pead ringi käima ei paneks.“

Ta naeratas.
„Kas sa nüüd said oma ego piisavalt kõrgele jälle?“
Ta naeris.
„Absolutely.“
Ta tõstis mu põrandale seisma, kõndis oma riidekapini, võttis sealt välja mingi roosa paki ja viskas selle üle toa mulle.
„I planned to give it to you on your birthday or on Christmas or on something like that, as I know that you don’t like to get things for no reason, but I guess you need it now. Besides, it’s meant just for you,“ ütles ta naeratades. Tõmbasin paki lahti ja sellest tuli välja roosa hommikumantel, hästi pehme, kašmiirist või millestki. Ja ette oli kirjutatud „Princess“ ning selle all oli krooni ja ehetega kiisu.

„Aww, see on väga nunnu,“ ütlesin hommikumantlit selga pannes. Jared naeris, kõndis jälle minuni ja surus mu huultele õrna musi.
„My princess,“ sosistas ta hästi vaikselt, võttis siis mu käest kinni ja me kõndisime koos trepist alla, kööki, kus ta mu kraanikausi kõrvale istuma tõstis.
„And what does my princess like to eat for breakfast?“
„Sama, mida printski.“
Ta soris pisut külmkapis.
„Then we’ll eat sandwiches with apple juice,“ teatas ta leiba, võid ja vorsti välja võttes.

„Mulle sobib,“ ronisin kraanikausi kõrvalt alla, istudes ühele toolile laua taga, toetades küünarnuki lauale ja lõua käele. Mu pilk tabas kella, mis näitas tõesti, nagu ma olingi arvanud, poolt üht. Hakkasin arvutama, kui kaua oleks veel usutav, et ma Mannu pool oleksin. Praegu me ilmselt veel lamaksime voodites, viitsimata liigutada. Varsti oleks tühi kõht meid püsti ajanud. Ja siis oleks me niisama teleka ees konutanud, ikka veel liiga unised, et midagi targemat teha. Ja siis võib-olla umbes kahe paiku oleks ma alles hakanud mõtlema, et peaks vist koju minema. Jaa, aega veel oli …
„Does my princess need a personal chef to make her sandwiches?“ kuulsin Jared’it küsivat. Pöörasin pea tema poole, saades alles siis ta küsimusest aru.
„Ei, muidugi mitte, ma jäin lihtsalt mõtlema,“ ütlesin, tõmmates leivapaki ja võikarbi enda poole.
„Of what?“ ulatas Jared mulle ka noa.
„Sellest, kui kaua ma siin olla veel saan.“
„Stay as long as you can. I’ll take you home.“

Raputasin pead, määrides leivale õhukese kihi võid.
„Nad hakkavad kohe kõike kahtlustama, kui ma sinuga koju tulen. Pealegi ei öelnud ma neile, et sina ka Mannu poole tuled.“
„But … I can take you to the bus stop and then you can go home pretending like you came by bus.“
Muigasin, lisades leivale kaks viilu vorsti.
„See idee mulle isegi meeldib.“
Jared valas mulle mahla klaasi ja istus siis minu kõrvale. Toetasin ennast tema vastu ja ta pani oma käe mulle ümber.
Naeratasin õrnalt. Mõnikord ei saanud elu lihtsalt enam paremaks minna.

Uhhhhhh.
Ma ei oska mitte midagi öelda, tegelikult.
Oli armas. On ikka veel armas.
Lihtsalt... armas.
Ma ei oska mingi muu sõnaga seda kõike hetkel kirjeldada.
Tegelikult peaksin ma vist uuesti jalutama minema, kuigi ma just jalutuskäigult tulin ja mul on selline tunne, et ma kukun pikali, kui ma jälle läbi liiva sumpama pean.
Hmmh.

Aga muidu, aitäh hea nõuande eest. Kui Jared ja Katu on tõesti liiga pepsid, et sülitamisvõistlust korraldada, siis teevad seda minu jutu tegelased!
Vot nii.

Eih. Tegelikult täitsa meeldis. :)
Kuigi erilisi emotsioone küll esile ei kutsunud.
Pigem on see nende õnn natuke tüütav juba.
Tü-li-sid! Tü-li-sid! Tü-li-sid!

Ohjah.
Tegelikult, TÄIESTI TEGELIKULT, tahan ma uuut.
UUUT!

u know what I think of it.
sweet. (:

Yeah I do. :)

Järgmine osaa. :) Selline pikk ja puha.


Kolmeteistkümnes osa.

„Noh … ole siis tubli.“
Mu ema kallistas mind juba mitmendat korda tugevalt.
„Mind ei saadeta igaveseks Siberisse. Ma lähen ainult kaheks nädalaks JA ma olen alati mobiili pealt kättesaadav.“
Mu ema naeratas, aga kallistas mind siiski uuesti ja tegi mulle mitu paid. Raputasin õrnalt pead, kallistasin siis isa ning lõpuks kõndisin Kauri ette.
„Ole siis äge,“ ütles ta mulle, ajades käega mu juuksed sassi ja elektrit täis.
„Mhh. Kaur!“
Silusin oma juuksed jälle paika ja naeratasin siis.
„Sina ka.“

Võtsin oma kohvri käe otsa ja Jared võttis minult teisest käest kinni. Koos astusime läbi turvakontrolli ja oodanud mõnikümmend minutit, lasti meid lennuki peale. Istunud oma kohtadele, toetasin oma pea Jared’i õlale.
„Meie esimene reis välismaale,“ muigasin.
„Sümboolne. Seda peaks kohe tähistama.“
Jared naeris, heitis pilgu stjuardessi poole, kes mööda vahekäiku edasi-tagasi siblis ja pagasiluuke kinni pani.
„I won’t buy any drinks to you. And don’t try to buy them yourself, you don’t look like eighteen yet.“
Naersin.

Mõne tunni pärast väljusime Londoni lennujaamast ja võtsime suuna bussipeatuse poole. Veel kümme minutit ja me läksime maha rajoonis, mis mulle juba pisut tuttav oli. Viimaks peatusime valge maja ees. Jared lükkas värava lahti.
„Jareeeeeeeeeeeeeeeeeeeeed!“
Karje kostus Clarisse’i suust, kes oli uksest välja tulnud ja nüüd suure hooga oma venna suunas jooksis. Jared võttis ta sulle ning kallistas teda ja sellel hetkel oli mul lausa häbi, et ma olin Jared’i Eestisse tirinud. Seisin pisut kohmetult seal kõrval, kuni Jared Clarisse’i kallistamise lõpetas ja minu poole vaatas.
„You remember Kath, don’t you?“
Clarisse vaatas mind algul vist pisut pahaselt, kuid naeratas siis ja noogutas.
„Mommy and daddy are waiting already,“ ütles ta siis. Jared pani ta maha ning ta jooksis tagasi majja.

Hammustasin huulde. Nüüd oli see hetk. Kui ma nüüd jätsin halva mulje, siis jäi see mulje alatiseks. Jared märkas mu ärevust ja võttis mul käest kinni.
„They’re gonna love you,“ ütles ta mulle. Hingasin sügavalt sisse.
„Loodame nii.“
Oma kohvrit järgi tirides kõndisin Jared’i kõrval uksest sisse. Ta ema ja isa ootasid koridoris.
„Jared, dear!“
Jällegi pidin ma kõrval seisma, kui Jared oma ema ja isa kallistas. See muutus tegelikult üsna piinlikuks. Clarisse seisis trepi peal, kõikudes pisut edasi-tagasi. Naeratasin talle õrnalt. Ta ei naeratanud vastu. Keerasin pea eemale.
„Mom, dad, this is Katherine,“ pööras siis Jared tähelepanu mulle, võttes jälle mu käest kinni.

„Hi, I’m Meredith,“ surus ta ema mul kätt. Tal olid oranžika varjundiga pruunid juuksed, kuid näis, et see polnud ta loomulik juuksetoon. Hetkel ta veel naeratas. Pidasin seda heaks märgiks.
„Paul,“ ütles palju tõsisemalt ta isa, nähes välja peaaegu nagu Jared’i mitukümmend aastat vanem koopia. Vaid silmad olid neil erinevad – Paulil olid need sügavpruunid.
„Hello, Mr. and Mrs. Evans.“
„Why don’t we talk in the living room?“ juhatas Meredith meid elutoa poole, „Katherine, would you like some tea?“
„Yes, that would be nice.“

Vaatasin abipaluvalt Jared’i poole. Olin äkitselt kohe väga närvi läinud. Jared pigistas mu kätt, naeratas mulle ja üleüldse jäi ta näoilmest mulje, nagu kõik oleks kõige paremas korras. Ei olnud ju! Mina vähemalt paanitsesin ennast surnuks sellepärast, mis mulje ma ta vanematele jätan.
Tee oli juba elutoas laua peal valmis. See ei üllatanud mind. Istusin Jared’i kõrvale, ta vanemad üle madala laua meie vastu.
„So, Katherine, tell us about you. Where do you study?“ valas Meredith kõigile tee välja.
„Umm … I just finished tenth grade. In English College,“ kokutasin, võttes vastu mulle ulatatud teetassi. Võtsin sealt kohe lonksu, unustades ähmiga, et see võib tuline olla ning kõrvetasin keele kohe ära, nii et oleks peaaegu tee tagasi tassi sülitaud. Kuulsin Jared’it enda kõrval turtsatavat. Vaatasin sekundiks ta poole. Tal näis üsna lõbus olevat. Lõin laua all teda õrnalt jalaga. Ta kortsutas korraks kulmu, kuid manas siis jälle näole ühe oma toetava naeratuse, mis kohe kuidagi ei mõjunud.

„Oh, English College … well, that explains your good English,“ vastas ta ema mulle. Ikka veel naeratades. Oli see ikka hea märk? Naeratasin õrnalt vastu.
Mõni hetk istusime kõik vaikides.
„When are you two planning to move here?“ küsis Paul siis oma madalal häälel. Olin just järjekordse lonksu teed võtnud ja tõmbasin selle peaaegu kurku ning samal ajal püüdsin ka Jared’i poole näha ja tema näost midagi välja lugeda.
„Kath has to finish high school first and maybe college, too. But right now there’s also an option that we’re staying there,“ ütles ta ja ma ohkasin kergendatult. Praeguse seisuga ei oleks ma küll olnud nõus Eestist ära kolima.

„There? But your whole family has lived in England, Jared, you know that,“ ütles Meredith ilmel, nagu ei usuks ta Jared’i juttu ja rõhutades kolme viimast sõna.
„And Kath’s family has lived in Estonia, too.“
Vaatasin kordamööda mõlemale otsa – ja samas leides, et hallid silmad olid just Meredith’ilt päritud – ning haarasin äkitselt paanitsedes Jared’i käest kinni.
„Ära lase neil ennast ära moosida. Ma ei taha siia kolida! Mida ma siin peale hakkan? Minust saab siin mingi kodukana!“
Vaatasin tungivalt Jared’ile otsa, silmis ilmselt ka pisut hirmunud pilk. Jared’it paistis mu jutt naerma ajavat.
„Rahune,“ ütles ta õrnalt naeratades.

Tundus, et ta vanemad olid pisut pahased meie võõrkeelse jutu üle, kuid nad ei lasknud sellel väga välja paista.
„We’ll discuss it later,“ ütles Paul vaid. See kõlas nagu ähvardus. Meredith üritas teemat pingevabamatele teemadele viia. Olin talle selle eest tänulik, kuid panin siiski tähele, et enam ta ei naeratanud.
„Tell us about your family. Jared mostly speaks about how great you are, we actually don’t know anything about your hobbies or family or friends.“
„I have two brothers and two sisters,“ ütlesin, üritades naeratada, aga see kukkus haledalt läbi. Mida mul veel oli oma perekonna kohta rääkida?

„And I sing in a choir, but I guess you know that already, because Jared definitely told you how we met each other.“
Jäin jälle toppama. Järjekordne abipaluv pilk Jared’i poole. Ma ei osanud üldse hästi enda kohta midagi rääkida.
„What about you brothers and sisters?“
„Umm … Kadi is the youngest, she’s twelve. I’m her idol.“
Muigasin, aga see oli väga võlts. Miks ma rääkisin siin inimestele, kellele ma isegi ei meeldinud, oma perekonnast?
„Next is Kaspar, he just got fifteen. Then there’s Kaur, who’s eighteen. Jared and he get along very well. And last but not the least is Kärt, she’s already twenty one.“

Võtsin lonksu teest, et varjata sellega seda, et mul polnud jälle midagi enam lisada. Ma ei hakanud ju ometi oma lemmiksöökidest või –värvidest siin rääkima!
Seekord päästis Jared mu välja.
„Kath, why don’t you go up in my room and I’ll talk to my parents a little and then I’ll come up, too?“
Noogutasin. Oli parem, kui ma sain sealt ära enne, kui nad täielikult arvama hakkavad, et ma olen absoluutselt sada protsenti mõttetu inimene, kes lihtsalt läbi mingi juhuse on saanud Jared’i endale.

Kõndisin kiiresti trepist üles, jättes oma kohvri meelega alla korrusele, teades, et ma poleks seda nagunii jaksanud üles tirida, siis läksin koridoris vasakule, keerdtrepist üles ja lõpuks Jared’i tuppa. See tundus ilma temata kuidagi tühi. Justkui miski oleks puudu. Noh, tema ise tegelikult oligi puudu.
Heitsin voodile pikali, sulgedes silmad. Minu plaan Jared’i vanematele meeldida oli haledalt läbi kukkunud. Ma ei saanud aru, kuidas Jared kohe esimesest hetkest minu vanematele meeldima hakkas. Noh, nad kahtlustasid teda küll – ja selleks oli nüüd ka alust – aga ta meeldis neile. Muidugi pidi ta neile meeldima! Kellele ei meeldiks? Aga Jared’is oli see mingi võlu, ta ei teinud midagi, ta isegi ei jõudnud veel midagi öelda, kui ta juba emale-isale meeldis. See ei olnud üldse aus. Samas, üks põhjus veel, miks jääda elama Eestisse. Jared’i vanemad ei oleks mind lihtsalt siin välja kannatanud.

Tundsin, kuidas keegi mu kõrvale istus. Avasin silmad. Ma ei olnud kuulnudki Jared’i tulekut. Vaatasin talle piinatud ilmega otsa.
„Mida nad sulle ütlesid? Et sa pead mu kohe tagasi Eestisse saatma ja ise siia jääma, eks ole?“
Jared naeris.
„No, you silly. Besides the fact that you live in Estonia, they love you.“
Isegi mina nägin selle vale läbi.
„Mul on kalli vaja,“ pomisesin ennast istukile ajades ja talle kaela vajudes. Ta võttis mu ümber kinni. Hoidsin tema ümbert nii tugevasti kinni, et arvasin, et see pidi talle lausa haiget tegema.
„Lähme koju ära.“

„No, love, it’s not that bad! They like you, honestly. They just don’t like that because of you I might stay in Estonia forever,“ seletas ta mu pead silitades. Tõmbusin temast äkiliselt eemale.
„Might stay?!“
Nägin vaeva, et oma häält vaiksena hoida.
„THEY think that I MIGHT. You and I know very well that I’m not going anywhere from there. I like it there. Honestly.“
Vaatasin talle otsa ja tema õrn naeratus pani a minu naeratama.
Tõusin püsti, vaadates toas hajameelselt ringi. Märkasin, et ta oli mu kohvri üles toonud; see seisis nüüd kirjutuslaua kõrval. Lõpuks jäi mu pilk pidama voodil, millel Jared ikka veel istus.
„See pole kaheinimese voodi,“ teatasin. See ei olnud muidugi ka päris üheinimese voodi, pigem midagi vahepealset.

Jared tõusis püsti, astudes mu ette, pannes oma käed mu ümber ja vaadates mulle otsa silma.
„Do you mind sleeping really,“ ta tuli oma näoga mulle lähemale, „really,“ meie huulte vahel oli vaevu sentimeeter, „really,“ ta hallide silmade pilk puuris mind, nagu ta näeks minust otse läbi, „really close to me?“
Ta oli nii lähedal, et kui ma oleksin rääkinud, oleksin ta huuli oma huultega puudutanud.
„Ei,“ ütlesin hingetult, nii et häält ei tulnud peaaegu väljagi.
Jared oli minult küsinud, kas ta suudlused võtsid mind endiselt hingetuks ja ma olin vastanud jah. Aga tegelikult võttis kõik temas mind hingetuks.
Jared naeratas korraks võluvalt ja surus siis oma huuled ägedalt minu omadele.

niiiiii tore oli näha , et kaks uuut osa oli . :) nagu tõesti , lemmmmik jutt ( hah , koos selle Liina peaaegu uue jutuga ) . agatõesti , ülisupppperhea !