Don't Let Me Go (35/35).

Jälle topeltpostitus.
Noh, ütleme, et on homme. Mis tegelikult ongi, see tähendab, et täna on. Vot.
Tegelikult pärast seda ei saa pikemat aega jälle uusi osi. See tähendab, kuni augusti viimase nädalani. Mis tähendab, et 23.-ndal on lootust uut osa saada. Mis on väga huvitav osa ka, kui minu käest küsida :)
Ja ma palun teil kõigil palvetada, et sellel ajal, kui ma Võrus olen, et sellel ajal ma suudan ära lõpetada selle hooaja viimase osa, sest mind ajab juba hirmus närvi, et mul on selle osas selline ideekriis, eriti veel, et ma tean täpselt, mida ma sinna kirjutada tahan, aga ma ei oska kuidagi, ja ma ei taha ka, et see tuleks ääretult lühike. Nii et ... jah.
Ja kõikidele vingujatele, saate nüüd natuke Robertit. Pole parim osa temast. Vabandust sellepärast. Mu lemmikosa temast tuleb hiljem, mingi nelja või viie osa pärast. Vot.

Kahekümne seitsmes osa.

Käisin Roberti maha pandud ruutu kuue peale poti üheksa. Ta vaatas hetke oma kaarte hindavalt ja pani siis poti poisi maja. Tabasin ta pilgu. Ta naeratas. Naeratasin vastu.
„Mul on hea meel näha, et su enesetunne on paranenud,“ ütles ta mulle. Ma sain kohe aru, mida ta mõtles. Viisin hetkeks pilgu punase-oranži kirjule vaibale, millel ma istusin.
„Mul ka … ilmselt. Aga mul on pidevalt tunne, nagu ma oleks alla andnud. Et kui ma ikkagi teda tõeliselt armastasin –“ Mu kõhust käis jõnks läbi. Kas ma siis enam ei armastanud teda, et ma minevikus rääkisin? Siis taipasin, et rääkisin nii vaid sellepärast, et Robertile sellist muljet jätta, teades ise väga hästi, et tegelikult ma ikkagi armastasin Jared’it „– et ma siis oleks pidanud talle andeks andma ja ära leppima.“

„Rumal mõte,“ teatas Robert selle peale ja muigas siis, et mitte väga kurjana mõjuda.
„Ma jõuan ka vahepeal selleni. Aga mitte alati,“ muigasin samuti. Robert ei vastanud midagi. Ma ei teadnud ka, mida öelda, nii et selle asemel käisin käest ärtu kümne ära ja panin kogu paki maha.
„Mul oli plaan midagi sarnast vastu öelda,“ ütlesin uut kaarti maha käies vaikselt, „noh, et mul on hea meel sind ka rõõmsana näha, aga ausalt öeldes ei oska ma seda kuidagi kommenteerida. Kas sa tead, et sa oled väga osav tunnete varjamisel?“
Robert turtsatas.

„Ma ei tee seda meelega, ausalt!“ naeris ta, käies veel ühe kaardi maha. Mõistes siis, et ma ikka veel oma vihjatud küsimusele vastust ootasin, vaatas ta mulle jälle otsa. Jälgisin ta tumedaid silmi.
„Ütleme, et kellelegi mõistlikule sellest rääkimine aitas kaasa küll.“
„Mõistlikule?“ turtsatasin. Endale ma küll sugugi nii mõistlik ei tundunud.
„Kas siis kõik su sõbrad on peast soojad?“ uurisin. Robert vaatas nagu hindavalt kaugusesse.
„Noh, nad olid rohkem sellised kaastundlikud, sa saad temast üle, blaa-blaa-blaa. Ega ma paljudele ei rääkinudki, mis värk tegelikult oli, aga ega nad ju tegelikult minust nagunii aru ei saanud.“

Kortsutasin kulmu, meenutades seda aega, kui mina Roberti ekstüdrukust teada sain.
„Aga … Ma olin ju täpselt samasugune. Sa saad temast üle, ja kõik muu blaa-blaa-blaa,“ tõdesin.
„No … jah.“
Millegipärast jäi ta aga vait. Ma ootasin, et ta jutuga jätkaks, aga ta ei teinud seda. Vaikides mängisime kaardimängu edasi.
Ma ei saanud hästi aru, miks ta vaikis. Või et mida ta siis ikkagi oma jutuga mõelnud oli. ta nagu varjas midagi, aga samas ei osanud ma midagi välja mõelda, mida tal varjata oleks. Äkki midagi oma sõprade kohta? Ma ei tahtnud ta eraelus surkida ka ju, see oleks lihtsalt ebaviisakas olnud.

Käisin maha oma risti kuninga. Ta käis selle peale ruutu poisi. Hakkasin juba oma ärtu kaht selle peale käima, kui mulle kohale jõudis, mida ta just teinud oli.
„Hei! Sa tegid sohki!“ süüdistasin teda. Ta hakkas naerma.
„Ma eeldasin, et sa ei märka,“ vabandas ta.
„Kust sa võtad, et ma tähelepanelik ei ole?“
Robert kehitas õlgu.
„Sa paistsid nii mõtetes olevat.“
Selles osas oli tal õigus. Aga tal polnud vist õrna aimugi, et ma tema käitumise pärast mõtetes olin. Või tegelikult ilmselt oli ka. Ta ei käitunud ju tavaliselt nii imelikult. Aga ta endiselt ei seletanud midagi ja ma ei küsinud ka. Selle asemel sundisin teda kogu pakki üles võtma. Ta näitas mulle väga mitte enda vanusele kohaselt keelt, aga korjas siiski kaardid üles. Naeratasin rahulolevalt, pannes maha risti nelja.

Mäng lõppes paari minuti pärast, minu võiduga. Pärast esimest üleskorjamist oli Robert ka kõik järgmised kaardid üles korjanud, tehes võidu mulle erakordselt lihtsaks.
Heitsin vaibale pikale ja vaatasin valget lage.
„Tohin ma sinu käest midagi küsida?“ uurisin Roberti käest.
„Ikka.“
Ma vaikisin mõne hetke. Ma ei olnud väga kindel, kuidas seda küsimust sõnastada nii, et see normaalselt kõlaks.
„Mind on mõnda aega huvitanud juba, et … noh, ma olen sinust kuus aastat noorem. Kuidas see üldse võimalik on, et sa minuga suhelda … viitsid? Ma ei kujuta ettegi, et ma läheks ja saaks mõne üheteistkümneaastasega sõbraks.“

Vaatasin nüüd jälle tema poole. Ta oli õrnalt kulmu kortsutanud, aga minu pilku märgates ta naeratas.
„Sa oled palju … rohkem kõike, kui tavaliselt seitsmeteistkümneaastased on. Vahepeal on mul tunne, nagu sa oleks minust vaid mõni aasta noorem. Seda on raske seletada. Mõni minuvanunegi on veel enda arvates hullult lahe ja teeb kõiki lollusi, aga sinu puhul on nagu vastupidi. Ega enne sinuga kohtumist poleks ma ka uskunud, et ma sinuvanusega suhtleks. Sina muutsid mu meelt.“
Ma ei olnud päris kindel, aga ta jutt kõlas kuidagi … meelitavalt. Nagu oleks ta mulle komplimendi teinud, selles osas, kui täiskasvanulik ma olen. See oli aga täitsa absurdne. Juba minuga suhtlemine oli minu jaoks veider, vaevalt, et ta nüüd äkitselt seitsmeteistkümneaastasele külge lõi. Ma kindlasti lugesin sellest liiga palju välja, nagu alati. Ta oli lihtsalt viisakas. Sõprade vastu ollaksegi viisakas.

„Noh, minu arvates oled sa ka päris muhe vend,“ laususin siis, teeseldes tõsisust. Ta oli pisut pahase näoga, justkui oleks ta pettunud, et ma tema tõsise jutu naljaks keerasin. Siis ma aga muigasin ja temagi hakkas naerma.
„Alati on hea teada, mida sinu sõbrad sinust arvavad,“ ütles ta. Lõpetasin naermise.
„Vastupidi, ära kunagi taha teada. Pärast selgub, et su sõbrad arvavad sinust hoopis halvemini.“
„Või paremini,“ jätkas ta minu lauset kuidagi jonnaka kindlusega. Nõustusin sellega noogutades, aga tegelikult ei saanud ma temast jälle hästi aru. Aga võib-olla oli see vanuseküsimus. Võib-olla ei pidanudki ma veel aru saama. Ses kokkuvõttes ei olnud ju loogiline, et kui mõni su sõber sinust väga hästi arvas, et ta siis käitus, nagu arvaks sinust halvemini. Kui just … Jälle hakkasin ma kaaluma seda sama lollust, mida ennegi. Kui just see sõber sulle ei meeldinud. Aga see ei olnud ju võimalik, et ma talle meeldisin. Ta ilmselgelt armastas ikka veel oma ekstüdrukut. Miks muidu ta seda teemat üldiselt vältis ja sellest rääkides nii tõsiseks ja pisut kurvaks läks? Ja meil oli nii suure vanusevahe ka. Ja see oli lihtsalt ebaloogiline. Liiga suur kujutlusvõime ei tulnud kasuks. Mitte, et ma üldse meid koos ette kujutaks. Ei. Robert oli lihtsalt väga hea sõber, kes õigel ajahetkel juhtus mind mõistma.
Liiga palju ei tohtinud ette kujutada.

Jaret võiks juba tagasi tulla!

Aga muidu on väga hea!

Ma pole nii ammu lugenud, sest mul on liialt tegemist ja ma väga vabandan ja ma olen vist ainus inimene, kes on õnnelik, et järgmine osa alles augusti lõpus tuleb, sest siis ma saan lugemisega järjele. Ehk.
See oli ülimalt nunnu, et Jared sinna kooli tuli, aga no.. Mina ei oleks Katsi asemel küll suutnud end tagasi hoida. Ma oleks kas nutma hakanud või karjuma hakanud või ma ei tea mida teinud, aga ma poleks suutnud lihtsalt külmalt talle nähvata sedasi ja..
Robert.. on Robert. Ma ei taipa eriti, mis nende vahel toimub, samas ma vist taipan ka, sest mul on üks selline sõber. Selline hästi hea sõber. Tema on minust küll ainult 3 aastat vanem, aga siiski. Ja siis ma olin vahepeal jumala kindel, et ma meeldin talle. Aga noh.
Markost on nati kahju, aga no sa tegid üpriski selgeks, et talle ei läinud see hinge, mis on hea. Ja mina tema asemel oleks ka Katsi valinud. Selline armukadedus on nõme.
Merilin on nõme.
Mannut võiks rohkem olla juu.. Kus ta üldse kadunud on? Miks ta Katsi ei toeta ja värki?
Brita oli see tüdruk, kes ka nendega telkimas oli, eks? Siis ma tean, kes ta on..

Ma proovisin. Ja see aitas. Pealegi teeb hea muusika alati tuju heaks. Ja Sandra. (Ma käisin 12 Suvevärvi tuuril, Palmse kontserdil) Sannu on nii südamlik ja siis tema üks sõna teeb sul kohe tuju heaks (Ta on mu onutütar) Ja siis üldse seal oli nii tore ja mul on hea olla. Ja ma isegi ootan natuke kooli. Aga hästi natukene. Ja seda ka ainult klassikaaslaste pärast. Ja Savivõtme. Ja muusika. Ja muusikakooli ootan ka.

Aga tead, ma ei tahagi uut osa. :) Mitte praegu. :) Aga kui 23. august see osa siin on, siis ma olen vägaväga õnnelik ja kirjutan jälle pika kommentaari. :)

Issand, ma olen sellest sõltuvuses lihtsalt. NII hea. Mulle meeldib Jared rohkem, kui robert. TAHAKS JAREDIST rohkem jutu sees kuulda. Ta on lihtsalt nii armas. Ja ma täpselt ei mäleta, mis koht see oli, aga ühe koha peal ma hakkasin nutma ja mõtlesin, et see Kats ikka haige jobu. Muidu on jutt super ja alati ootan uut osa (: (Y)

järgmises osas tuleb jared tagasi wäh (A) ??

Juba minuga suhtlemine oli minu jaoks veider - veider osa

Ei, Robert on hea
Me likey 'em.

ma ikka ei saa aru , kuidas sa suudad nii hästi kirjutada
Kõik need, kes on üritanud ühele jutule mitu hooaega teha, on lõpuks üsna ära vajunud,
sul läheb aga igakorraga aina paremaks :)

Eku, nii otsesed küsimused! Ma ei vasta! :)

Murtagh, aitäh.

Britu, aitäääh. Ma olen wonderwoman. :)

NIIIIIIII.
Järgmine osa. SEE osa on täielikult ebakohustuslik. See on Jared'i vaatenurgast. See on inglise keeles (sest sorri, Jared ei mõtle eesti keeles, see oleks lihtsalt imelik olnud). See ei anna tegelikult jutule Katsi seisukohast midagi juurde, kes ei loe, ei jää millestki ilma. Aga ... see on nagu oluline ka, väike pöördepunkt, ma ei tea. See on hästi lühike, vabandust. :)

Kahekümne kaheksas osa.

“I woke up today in London, as the plane was touching down. And all I could think about was Monday, and maybe I’ll be back around. If this keeps me away much longer, I don’t know what I will do. You’ve got to understand it’s a hard life that I’m going through. And when the night falls in around me, I don’t think I’ll make it through. I’ll use your light to guide the way, cause all I think about is you.”

I listened to the words of that song with disappointment. And not only disappointment, but with sadness, fear and anger. Sadness because of what had happened, because of how she might be feeling right now, because maybe right now could be the time she needed me more than any person in the world, but I couldn’t be there for her. Fear, because I had no idea, what was coming next. I didn’t know how I was going to handle this, how I was going to live now and how she was going to make it through. I knew it was going to be hard for her, maybe even harder than for me. I didn’t want to do that to her! And anger, because I hated myself for all this, for everything. Why the hell had I done it? How come had I hurt her? Why had I been such a jerk? It didn’t surprise me that she hated me. She had every right for it, if even I hated myself.

I loved her. I loved her more than anyone in the world. She was the whole world to me. And how could I live without the world? “Hulbiksin kuskil kosmoses ringi,” I remembered her answer. It made me smile. But just for a moment. I stopped after I realized that I can never again hear her voice, listen to her laugh, see her beautiful face, laugh at her attempt to prove her love for me. Never hear her say “ma armastan sind” with that small smile on her face. Never say it back to her. Now, she’d never believe me anyway. Oh, how much I’d like to prove it to her. I’d go to the end of the world for her, if she only asked! I’d do anything. And all I wanted was to hold her, hold her forever and never let go again. That was my original plan. And I had only myself to blame. I did blame myself. It didn’t change anything.

I knew I couldn’t leave it like that. I knew that she didn’t want to listen to my explanation. She only wanted me to go to hell and stay there forever. But I had to explain this to her. I had to show her how much I cared. There was no way I was going to make it on my own. She was my everything. And she had to stay my everything. That was the only way to go, only right thing to do. Without her, my life was empty, pointless. Without her kisses, her hugs, her smiles, her laughs, without everything in her, my life had no meaning, it was like walking but not having a purpose of walking, not knowing where you should be going or what was your goal, just walking and walking. Everything else in my world, everything could have crashed down, if I only had her beside me. She was my everything. And that’s the only way it was going to be. I could never love somebody else.

Jared on täpselt samasuguses armuvalus nagu Kats enne. Või noh, tegelikult on Kats siiamaani selline. Igatahes, ma poleks päris sellist mõttekäiku Jaredilt oodanud millegipärast.
Aga mõnus oli vahelduseks Jarri mõttemaailma näha. Ja terve peatükk inglise keeles oli ka mõnus lahendus, need eestikeelsed väljendid mõjusid kuidagi eriti nunnult.
Ühesõnaga, mulle meeldis ja uut tahaks millalgi. (:

Ma... ma ei oska midagi öelda. Väga.
Jeah, see inglise keelne peatükk sobis väga hästi siia, aga ma poleks kunagi oodanud, et Jared nii... õhh, ma ei tea, kahetsev või midagi, on. Kuidagi... ma ei tea.
Tegelikult mul pea valutab.

Ma jätsin vist eelmise osa ka kommenteerimata, eksole?
Üks asi, mis mulle ei meeldiks, oleks see, et neist Robertiga paar saaks. Minu meelest see, mis neil praegu on, tundub palju... toredam. Lihtsalt sõprus. Ei mingeid vastikuid... probleeme. Ei mingeid dramaatilisi tülisid. Ei mingeid lahkuminekuid ja nutmiseid ja südamete purustamist ja... sellist värki.
Aga nojah, kui saavad kokku siis... noh, siis on vähemalt minul nende lahkuminekut lugedes lõbus!

Muidu... armas.
Jared võiks olla rohkem mölakam. See muudaks teda natuke reaalsemaks.
Jah, noh... muidu meeldis väga. :)
UUUT ! :)

alguses oli nagu mistoimub ? ma vaatasin seda teksti, et kuidas ma hakkama saan
aga ma sain aruuu jee
tubli eks ?
hea oli :)
meeeeldis.

Nii. Ummm ... osa kohta niipalju, et ma ei kommenteeri seda muutust kuidagi, aga ma ütlen lihtsalt kaht asja: mitte miski ei ole püsiv ja et hooaeg saab varsti läbi. Mis kumbki ei ütle tegelikult midagi. Aga siiski.
Mulle isiklikult meeldib see osa. Ma mõtlesin selle peale väga kaua enne kirjutamist ja see on minu arvates täitsa mõistlikult välja tulnud.
Ongi kõik.

Kahekümne üheksas osa.

Kõndisin busspeatusest koduni, pisut oma mõtetes. Mul olid õnnelikud mõtted peas. Ma olin just veetnud linnas Mannuga aega, kusjuures me olime Robertiga ka kokku juhtunud ja Mannu tegi alati mu tuju heaks.
Mõnikümmend meetrit enne oma maja tõstsin ma auguliselt asfaldilt pilgu ja kõik õnnelikud mõtted kadusid mu peast. Ausalt öeldes jäi mulle vaid üks mõte pähe. See kordas ilma, et ma oleks tahtnudki minu peas kaht asja – kõigepealt Jared’it ja siis küsimust selle kohta, mida ta minu maja ees tegi. Sekundid möödusid. Me vaatasime üksteisele otsa. Kumbki ei liigutanud. Veel sekundeid möödus. Mu aju hakkas omavoliliselt välja mõtlema põhjuseid, miks ta siin oli, üks ogaram kui teine. Ja kokkuvõttes teadsin ma täpselt, miks ta seal oli. Ta tahtis ikka veel oma seletust mulle pähe määrida.

Ma suutsin ennast lõpuks koguda ja astusin kindlal, olgu, pisut väriseval sammul edasi, nagu ma poleks teda märganudki. Mul oli väga geniaalne plaan teda täielikult ignoreerida.
„Kath.“
Ta ütles vaid selle ühe sõna, selle ühe tühise sõna ja kogu plaan oli mu peast läinud. Peatusin poolel teel välisukseni ja pöörasin ennast ümber.
„Mida?“ küsisin.
„Kath, we need to talk.“
„ME ei pea midagi, sest siin ei ole mingit MEID.“

Vältisin talle otsa vaatamist ja selle asemel püüdsin sirelipõõsa oksal kõndivat sipelgat huvitavaks pidada. Ma ei tahtnud teadagi, mis juhtub, kui ma talle otsa vaatan. Suure tõenäosusega oleksin ma sulanud ja uskuma jäänud kõike, mida ta räägib.
„You have to listen –“
„Ma ei pea midagi!“
Äkitselt olin jälle vihane. Vihaga oli hea oma tegelikke tundeid varjata.
„Nüüd jäta mind üks kord ometi rahule!“

Pöörasin ennast jälle ümber, aga ta oli kahe kiire sammuga minu juures ja mu käsivarrest kinni haaranud, tõmmates mind talle otsa vaatama. See oli isegi pisut valus. Aga see ei olnud absoluutselt miski, millele ma sel hetkel tähelepanu pöörasin.
„Damn it, woman, at least hear me out!“
Ma ei suutnud midagi vastu öelda. Ma ei suutnud ennast vabaks rabeleda. Ma ei suutnud oma pilku ta silmadest lahti rebida. Ma ei suutnud midagi teha. Ainus, millele ma mõelda suutsin, oli see, et ta hoidis mu käest kinni ja et me seisime üksteisele nii kuratlikult lähedal. Tundsin ta lõhnaõli lõhna. Ta ajas mind hulluks! Ma tahtsin talle kaela hüpata ja kõik eelnevad plaanid hüljata. Miski mu mõistuses hoidis mind siiski veel tagasi.

„No räägi siis!“ nähvasin talle. Ta oli äkitselt nii üllatunud, et lasi mu käest lahti. Ma ei teadnud, kas ma olin selle üle rohkem rõõmus või kurb. Ta kogus ennast aga kiiresti.
„Look, I’m terribly sorry of what I did.“
„Nagu see vabandus sind aitaks! Sa magasid Janine’iga!“
„No, I did not.“
„Ära valeta endale, ma tean küll, et sa oleks seda teinud, kui ma poleks vahele tulnud.“
Jared püüdis midagi vastu vaielda, avas suugi, aga sealt ei tulnud mitte ühtki sõna välja. Lõpuks ta lihtsalt ohkas.

„Kath, I love you. And I would’ve ever done this to you, but … Well, that night I met Janine and I hadn’t seen her for a year, at least. And we started talking, remembering all the old times. She told me what she had done and what she was doing now and I told her about my life. I told her about you!“
Jared vaatas mind lootust täis näoga, nagu see, et ta Janine’ile minust rääkis, paneks mu talle kohe andeks andma.
„Mhmh, umbes ühes lauses ja see kõlas umbes: „Mul on tüdruk, aga mul on temast täiesti suva, nii et lähme seksime.“,“ ütlesin vihaselt. Mu pilk otsis jälle seda sipelgat oksa peal, aga ta oli kuhugi ära kadunud ja ma olin sunnitud Jared’it vaatama.

„No! Not at all! You’re so impossible.“
„Kui ma nii võimatu olen, siis miks sa üldse siin oled?“
„Because I love you. I can’t live without you. No, wait. I can. The last two months have proved it. But I don’t want to.“
Miks ta mulle nii tegi, miks, miks? Ma ei suutnud muule mõelda. Ma armastasin teda ju, miks ma ei tohtinud talle andeks anda? Miks elu nii õel oli? Ja see, kuidas ta veel välja nägi … Ta oli kõige seksikam kutt terves maailmas ja ma ei saanud teda miks? Sest ma ISE keelasin selle ära. Ma vihkasin ennast sel hetkel.
Näinud, et ma ei kavatse midagi vastu öelda, jätkas Jared oma jutuga.

„So we were talking and I honestly didn’t want to get drunk. But we were laughing and one glass went after another. You know, how it is?“
Ta üritas justkui jälle minult abi saada, aga mu ilmetu nägu sundis teda alla andma.
„And we had talked over an hour and we had had a lot to drink and I’m not quite sure, but I think I noticed her putting something in my drink in the meantime. I asked her about it and she said she hadn’t done anything and I believed her. I had trusted her three years ago and it all had worked out pretty well then, how could I know if she was lying this time?“
Ma olin endiselt pahane, aga see oli rohkem tunnete varjamise pärast, kui selle pärast, et ma ausalt ka vihane olin.

„Nii et sa ütled, et sa jõid ennast oma ekstüdrukuga purju ja pilve ja siis loed seda vabanduseks? Hmm. Mida ma sulle nüüd ütlema siis peaks?“ tahtsin ma teada.
„Kath, I really DO want to spend the rest of our lives together. Please, forgive me this one time.“
No muidugi, nüüd ta pidi tegema seda kohutavalt armast natuke kutsikasilmset nägu, millele keegi „ei“ ei suutnud öelda, kõige vähem mina. Ma teesklesin, et ma mõtlesin selle üle, kui mulle järsku üks küsimus pähe tuli.
„Pärast seda, kui … kui ma teid leidsin, kuidas sulle siis mõistus pähe tuli?“

„I have to say that I have absolutely no idea. I saw you there on the door and suddenly out of nowhere came a though to my mind that said: „Hey, that’s that woman I love.“ And it kind of did all the math in my head. How I was in the bed with a wrong lady. But after … When I came home all drunk and my mom finally realized what I had done, she literally put my head under the water. And I came to my senses somehow.“
„Sinu EMA? Sinu ema vihkab mind! Ta oli NII õnnelik, kui ma too päev ütlesin talle, et ma lähen ilma sinuta tagasi koju.“
Jared vaatas korra maha ja siis jälle mulle otsa.
„Well, she can be really mean to some people. But she has a good heart. I guess.“

Leides, et see on liiga arusaamatu informatsioon minu jaoks, viskasin selle peast välja ja keskendusin oma muredele. Pöörasin hetkeks Jared’ile selja, sest talle otsa vaadates ei oleks ma iialgi suutnud korralikult mõelda. Tõmbasin käega üle näo, ohates.
„Jared, sellest ei tule midagi välja. See on lihtsalt ajaraisk –“
„No, it’s not! Why are you lying to yourself? Why do you make it so hard? No, you’re right. We ARE wasting time. Because we’re arguing about this stupid thing! Why the hell do you do this?!“
Nüüd oli ta vihane. See oli kohutav. Vihasena oli ta veel eriti armas ja seksikas ja tekitas mul veel suurema tahtmise talle pigem lähemale astuda, kui kaugemale.

„Miks sa arvad, et ma pean sulle andeks andma?“ küsisin sama vihaselt.
„’Cause you have to!“
Ma ei ole päris kindel, kuidas see juhtus. Ma mõtlen, ühel hetkel seisime me üksteisest pooleteist meetri kaugusel, mõlemad maruvihased ja vaidlemas, aga järgmisel hetkel olin ma talle täpselt nii, nagu ma ei tahtnud, et see juhtub ja täpselt nii, nagu ma olin seda oma alateadvuses planeerinud, kaela hüpanud ja mul oli tõsine plaan mitte kunagi enam lahti lasta. Kallistasin teda nii kõvasti, kui suutsin ning mõne sekundi pärast, kui ta oli ilmselt esialgsest üllatusest üle saanud, pani ta oma käed ka minu ümber.

„Ma armastan sind,“ pomisesin ta pusaõla sisse. Nii vaikselt, et ma ei uskunud, et ta kuuleb. Aga ta kuulis ja tõmbas mind endale veelgi lähemale.
„I missed you,“ sosistas ta vastu, tõmbudes minust pisut eemale. Sekundi mulle silma vaadanud, suudles ta mind ägedalt. Nagu oleks ta ilma minu suudlusteta olnud mitte kaks kuud, vaid lausa kaks aastat.
Suudluse lõppedes surus ta mind veelgi tugevamini enda vastu, olgugi, et mitte tugevamini, kui mina ennast tema vastu tõmbasin.
„I’m so sorry,“ ütles ta.
„Ärme räägi sellest enam.“

Ma ausalt ka ei tahtnud enam sõnakestki Janine’i kohta kuulda. Oli piisavalt hull juba see, et ta mu mõtetes oli. Ja et ma nägin aeg-ajalt ikka veel unes seda pilti, mida olin seal ukse peal seistes näinud. Lihtsalt unenäos ei lükanud Jared Janine’i eemale.
Tegelikult käis mu peas tuline vaidlus. Hoolimata sellest, et ma olin eelmises vaidluses alla andnud ja otsustanud Jared’iga ära leppida, mitte ta peale vihaseks jääda. Seekordne vaidlus oli selle üle, et kas ma ikka tegin õige otsuse. Et kas oli tark tegu talle andeks anda, kuigi ta oli teinud midagi sellist, mis minu jaoks tundus täiesti andestamatu. Samas teadsin, et mu tehtud otsus oli see, mis mind õnnelikuks tegi. Ja see oli juba ammu teada, et ma egoistlik olin. Tegelikult polnud asi ainult minus. Ma oli õnnelik, nähes Jared’it õnnelikuna. Ma ei saanud ju ometi meid mõlemaid kurvana hoida. Ma teadsin, et need olid kõik haledad vabandused, aga ma ei hoolinud sellest. Mul oli nüüd ju ometigi Jared. Kutt, keda ma armastasin ja kes armastas mind vastu ka.

Väga hea !!

Millal järgmist osa oodata tasuks?