Don't Let Me Go (35/35).

Topeltpost, ups.
Nii, uus osa. Vabandust, et ma seda varem üles ei pannud, ma ... jah.
Mm ... ma ei teagi, mida öelda selle kohta.

Kolmekümne neljas osa.

Vahelduseks oli hea jälle tunda, et seltskond oli tervik. Me polnud sugugi kõik koos. Aga millegipärast tundus mulle nii. Pärast seda, kui ma Jared’i lahku ja Meriliniga tülli olin läinud, oleme me harva kokku saanud. Ja kui selline üritus oligi plaanitud, olin ma üldiselt sellest mööda nihverdanud. Siis polnud mul sugugi tahtmist kuskil jube rõõmsas seltskonnas olla. Kellel olekski?
Panin küpsise suhu ja vaatasin meie seltskonnas ringi. Seal oli Mannu koos Jaaniga, Brita koos Tomiga, Kaur koos Maarjaga ja Marko. Ja loomulikult meie Jared’iga. Kuna Triinu oli siiski Meriliniga suurem sõber olnud, kui minu või Britaga, siis jäi ta selles tülis ilmselgelt Merilini poolele. Ja kuigi võib-olla poleks ta seda tahtnud, ei käinud tema ja Sander ka enam meiega nii väga läbi. Sellest oli minu arvates kahju. Triinu oli alati olnud minule hea sõbranna. Oli nõme, et me nüüd POISI pärast enam suhelda ei saanud. Mis ajast poisid sõprussuhete vahele tulid?

Aga hoolimata kõigest sellest tundus meie seltskond tervikuna. Seal olid täpselt need inimesed, keda ma tahtsin seal näha. Just need, kes mulle olulised olid.
Olgugi, et oli juba üsna hilise septembrikuu pärastlõuna, istusime me Kadrioru pargis ja pidasime piknikut. See oli Jaani idee olnud ja me kõik olime loomulikult nõustunud.
„Mannu, kuidas see küpsisekarp sinu juurde sai?“ nõudsin järsku.
„Mina ei teinud midagi,“ vaidles ta mulle vastu, „mina seda ei liigutanud.“
Jõllitasin teda, hoides muiet tagasi.
„Sina võtsid ju viimasena. Kuidas see siis sinu ette sai?“
Mannu vaatas mulle tõsise näoga otsa.
„Tuul.“

Ma vaikisin ja hakkasin siis lõkerdama, teised minu järgi.
„Peast soe,“ teatasin lõpuks kui naermise lõpetada suutsin, ajasin ennast Jared’i kõrvalt püsti ning maandusin Mannu ja Jaani vahele, haarates karbist küpsise.
„Äh, Katu!“ vingus Mannu, kui ma küpsise suhu pistsin.
„Ise oled süüdi,“ laususin ma uut küpsist võttes.
„Mine oma pakiga Jared’i kõrvale tagasi nüüd,“ ajas Mannu mu püsti. Ohkasin raskelt, aga teeseldult ja kõndisin tagasi oma koha juurde. Panin küpsisepaki maha, märgates siis aga kauguses midagi tuttavat.
„Kas see on Robert?“ küsisin valjult, olgugi, et ainult Mannu oleks osanud mulle vastata, kuid vastust ootamata tormasin kuti poole. Lähemale jõudis taipasin, et mul oli õigus.

„Robert!“ hüüdsin minust eemale kõndivale seljale. Robert pööras ennast kohe ümber.
„Rintsu!“ hüüatas ka tema üllatunult. Kirtsutasin nina.
„Mul on umbes miljon hüüdnime ja sa valid ikka selle, mis mulle kõige vähem meeldib,“ porisesin. Ta naeratas vabandavalt, kuid astus siis mulle lähemale, et mind kallistada.
„Ma olen sõpradega siin samas,“ osutasin kuhugi selja taha, „tule ka.“
Robert vaatas minu osutatud suunda, leides meie seltskonna ilmselt kähku. Pöörasin ka pea sinna. Nad kõik vaatasid meie poole.
„Kuule, ma ei tea –“
„Tule ikka! Sul pole nagunii midagi tarka teha.“
Ta kergitas kulme.

„No midagi lõbusamat küll mitte,“ proovisin uuesti.
„Olgu peale,“ nõustus ta siis.
„Jess!“ hüppasin õnnelikult õhku, keerasin otsa ringi ja hakkasin tagasi meie seltskonna poole astuma, Robert minu kõrval. Nende juurde jõudnud, jäime seisma.
„See on Robert,“ ütlesin kõigile ja siis pöörasin ennast pisut Roberti poole.
„Need on Brita, Tom, Marko, Jaan, Mannut sa juba tunned, Kaur, Maarja ja Jared,“ osutasin ükshaaval kõigi poole. Robert noogutas, ilme raskesti loetav. Ta oli nagu tõsine, aga ka natuke pahane. Aga ometi siis ta jälle naeratas.
Istusin tagasi Jared’i kõrvale maha, näidates Robertile, et ta ka istuks. Jared pani oma käe kuidas kaitsvalt minu ümber.

„Tegelikult, kui aus olla, siis midagi lõbusamat mul tõesti teha ei ole,“ ta kasutas sõna „lõbus“ ajal jälle seda mürgist tooni, mida ma üldse ei kannatanud ega mõistnud, „aga midagi targemat on mul küll teha. Nii et ma pean minema.“
Tegin mossis näo pähe.
„Oli tore sind näha, Rintsu,“ naeratas ta minu poole. Näitasin talle keelt.
„Olgu näeme millalgi,“ ütlesin siis ning Robert kõndis edasi suunas, kuhu ta ennegi minemas oli.
„Who was that?“ küsis Jared just mitte väga sõbralikul toonil. Kõik teised hakkasid justkui märguande peale omavahel rääkima, nagu ei paneks nad meie juttu enam üldse tähele.

„Robert,“ vastasin pisut kulme kergitades, „üks sõber.“
Mulle tuli meelde, kui armukadedaks oli Jared Marko pärast läinud ja ei tahtnud, et see mingil juhul korduks. Sest … meie vahel polnud midagi ja midagi sellist oli lihtsalt ogar mõelda.
„A friend?“ küsis Jared kahtleva ilmega.
„Jah, sõber! Ära jälle hakka. Ta on nagunii minu jaoks liiga vana.“
Vaatasin Jared’it pisut pahase ilmega.
„Since when is twenty too old for you? I’M almost twenty.“
„Ta on kakskümmend kolm,“ laususin ohates. Arvasin, et nüüd võtab asja rahulikumalt. Ta ilme muutuski vähem pahasemaks, see eest aga ka murelikumaks.

„Now I think he’s too old to be even your friend. But … I’m not gonna make the mistake I have made before. I believe you. I trust you. If you are okay with him, then I’m, too. At least I try.“
Jared naeratas armsalt.
„Though …,“ alustas ta uuesti. Ta ilme oli kahtlev, nagu ei julgeks ta mulle hästi öelda seda, mis ta mõttes oli. Ma ootasin, vaadates teda pisut nõudlikul pilgul.
„Well it kind of looked … he looked at you like … like he LIKED you or something …“
Jared lõpetas oma jutu äkitselt, nagu poleks ta enam nii kindel selles, mida ta räägib.
„And,“ lisas ta siiski, „he looked at me like he knew me. Like he didn’t like me. AND kind of like he did. It was that kind of looked like he hated me for what I was doing, but he was also happy for it.“

Kortsutasin kulmu.
„Kas sa tead, et su jutt pole ÜLDSE loogiline ja … kas sa said sellest kõigest aru selle NATUKESE aja jooksul, mil ta siin oli?“
Jared naeratas jälle.
„I know it makes no sense. But it wasn’t that hard. Didn’t you see? He wasn’t really holding he’s emotions in, was he?“
Kehitasin õlgu.
„Ma ei tea. Ma ei püüdnud väga ta emotsioone tabada,“
Muigasin õrnalt.
„Maybe I was wrong. He could easily be pissed at someone else and he just happened to look at me angrily.“
Naeratasin talle.

Hiljem aga, kui me Kauriga kodu poole sammusime, alustas ta sarnase jutuga.
„Sa teed nalja,“ pomisesin pigem endale. Kaur kehitas õlgu.
„Ma ütlen sulle, ta vaatas Jared’it nii, et noh … kui pilgud võiks tappa, siis poleks su peikast enam midagi järgi.“
Raputasin pead. Ma lihtsalt põhimõtteliselt keeldusin seda uskumast. See oli täiesti ebaloogiline. Ma leidsin, just nagu Jaredki, et Robert oli kellegi teise peale pahane. Ei Jared ega Kaur tundnud Robertit. Tal oligi kaldumus aeg-ajalt tige olla. Ütlesin seda ka Kaurile.
„Sind ta pahaselt ei vaadanud,“ märkis Kaur selle peale.

„Muidugi mitte, tal oli hea meel mind näha!“
Raputasin Kauri mõistmatuse pärast uuesti pead.
„Mhmh, ja huvitav MIKS?“
Kauri toon oli vägagi vihjav.
„Ah, ole vait,“ nähvasin talle. Ta irvitas – olgugi, et ma ei näinud selles olukorras midagi naljakat – ja nügis mu trepist üles.
„Katat ajavad KAKS kutti taga!“ naeris ta mu üle.
„Ei aja!“ vaidlesin vastu.
„Ah, ole vait,“ tegi ta mind järgi ja irvitas uuesti.

The I dont like list:

1. Mulle ei meeldi see, et Jared on perfektne iseloomutu nunnu-kutt. Sorry, Jaredi-fännid.
2. Mulle ei meeldi see on nii ebaloogiline, et Robert hakkab Katuga sebima, ja on mingi best friends forever, ise tunnevad alles nii vähe aega üksteist. Sest Katu EI OLE eriline. Ta on suht tavaline pubekas. Ma tean, mul Pauliga sama asi, aga..jah, ma tahaks et ma poleks nii teinud seda, aga..jah..on nagu on.
3. Mulle ei meeldi see, et osad juba otsas on.

The I like list:

1. Mulle meeldib see, et sa nii hüper- tubli oled, ja hakkama said kahe hooajaga.
2. Mulle meeldib üldiselt Robert.
3. Mulle meeldib laul "Summer Wine".

Oeh.. üks osa veel ja mina suudan ennast lõpuks kokku võtta, et kommenteerida.
Ma olen seda koguaeg lugenud, ^^
See on nii hea, et mul lihtsalt pole sõnu, sellepärast ma ka tavaliselt ei kommenteeri, et lihtsalt mingit mõtetut teksti ajada pole vaja.
Oeh.. Ma ei tea..vbl ma olen imelik, aga mul on Robertist kahju.
Uut tahaks.^^

No mina küll loen. Ma lihtsalt pole jõudnud kommenteerida veel. :)
Pealegi ei taha ma jälle midagi valesti öelda ega midagi.

Ohjah. Noh, ee, see oli tore, et Jared ei teadnud Robertist veel midagi. Ma ei tea miks, aga mulle meeldis see väike fakt.
Ja meeldis ka see, et Robert minema tõmbas. Ning see, et Jared nii armukade on.
Ainus asi, mis ei meeldinud, oli see, et Jared lubas Kath'i usaldada ja mitte enam armukadetseda. Ma ei tea, miks see ei meeldinud. Lihtsalt... jahm.

Muidu on hea, nagu alati.
Of course on kahju, et jutt kohe ära lõppeb.
Aga seda viimast UUUT tahaks ikka. :)

jessjeesssjess nii põnevaks läks

Wow, see viimane osa tuleb huvitav, ma usun. (:
Ma olen ka, muide, kogu aeg lugenud. Lihtsalt ei oska iga osa kommenteerida.
Oskad öelda, kui pikk paus enne kolmandat hooaega tuleb? Nii umbes?

Aitääääh. :)

Mm ... nojah. Ma lubasin, et täna saab, ja kuigi ma natuke hiline olen, siis siiski täna saab.
Ma ei ütle midagi. Eks näis, mis te arvate.

Kolmekümne viies osa.

„You’re … horribly quiet today. Why?“
Jared tõmbas pöidlaga üle mu käeselja, kui me tema kodu poole kõndisime. Ma kehitasin õlgu, kuigi ma teadsin väga täpselt, mille üle ma mõtlesin. Ma mõtlesin Robertist ja kõigest sellest, mis eelmine päev juhtunud oli.
Jared silmitses mu ilmet pisut murelikult. Kartsin, et ta ei muretsenud mitte minu, vaid mu mõtete pärast.

„You’re thinking about that Robert-guy, aren’t you?“
Ohkasin. Ta oli mu sekundiga läbi näinud.
„Ma ei saa teda oma peast välja jah. Ma ei saa üle sellest, mis sa eile mulle ütlesid. Ja sellest, et Kaur ütles seda sama. Sest … sest kui see on nii, siis on see ääretult nõme. Kõigi suhtes. Aga eriti tema.“
Jared hoidis mu käest tugevamini kinni. Ma ei saanud aru, kas ta oli seda juba pikemat aega teinud, aga ma ei olnud lihtsalt märganud või tegi ta seda alles nüüd. Vaatasin tema poole. Ta vaatas kõrvale ja vist ei märganudki mu pilku. Nüüd muretsesin mina tema mõtete pärast. Ometi ei öelnud ta mu jutu peale midagi, nii et pidasin targemaks jätkata.

„Jah, ja siis jääb mulje, nagu oleks nüüd MINA see paha, eriti veel sellepärast, et ma tean tema tunnetest – kui need ikka sellised on – aga ma ei tee mitte midagi. Aga mida mul teha ongi? Ma oleks nagu valiku ees – sina või tema. Kes seda nüüd tahtis?“
Ohkasin raskelt. Jared jäi äkitselt seisma. Kuna hoidsin ta käest kinni, tõmbas see paratamatult ka minu seisma.
Jared keeras mu enda poole ja vaatas mulle silmadesse.
„Katariina.“

Jared kasutas mu täisnime inglise keeleski harva. Oma nime eesti keeles polnud ma tema käest kuid kuulnud. Egas ma olingi inglise keelse nimega ära harjunud. See oli nagu tema eriline hüüdnimi mulle, olgugi, et see nii eriline nüüd ei olnud. Eesti keeles ütles ta mu nime vaid siis, kui tal oli midagi hästi tõsist öelda. See ei pruukinud midagi halba olla. See võis olla ka selline armas-tõsine. Millegipärast sel hetkel kahtlesin ma selles.
Jared tõstis oma käe mu põse peale.
„You still love me, remember?“ küsis ta vaikselt. Jõllitasin teda mõni sekund, saamata aru, millest see lause nüüd tingitud oli. Noogutasin aeglaselt.
„Mäletan,“ sõnasin aeglaselt. Ta jätkas mulle otsa vaatamist. Keerasin pea pisut viltu, taibates äkitselt. Mu näole ilmus lai naeratus.

„Tola, ega ma siis ei hakka valima. Ja ükskõik mis, ma valiks alati sinu.“
Jared’i ilme oli sekundi kõhklev, kuid siis naeratas ka tema.
„Always?“
Ta küsis seda nii ebakindlalt, et ma hakkasin naerma.
„Jah, alati, sa ülemuretsev narr.“
Panin oma käed ta ümber ja suudlesin teda õrnalt. Hetk hiljem tõmbusin temast eemale, naeratasin ja lükkasin ühe salgu oma silme eest ära.
„I’m not worrying too much. It’s just … I don’t know. Believe it or not, even I am intimidated by a guy like him. He HONESTLY looked like he could get any girl she wanted. And I wasn’t at all jealous, I was afraid.“

Sel hetkel ilmus Jared’i näole taas naeratus.
„He looked like he was just going to come and take you away. It was like one of those nightmares, where you WANT to do something, but you just CAN’T.“
Turtsatasin naerda.
„Usu mind, isegi tema ei saa kõiki tüdrukuid. Ja kõige vähem saab ta mind.“
Vajutasin ta huultele veel ühe musi, haarasin siis jälle ta käest ja hakkasin uuesti kõndima. Jared vaikis mõnda aega. Lasin oma pilgul ringi käia pargis, millest me läbi kõndisime. Lähedal pingil istus üks vana naine. Tabasin juhuslikult ta pilgu. Naeratasin. Ta naeratas vastu. See naeratus tundus kuidagi nii siiras. Vanad inimesed olid üldse kenamad, kui nooremad. Nad olid sõja ja nõukogude võimu ja muud kannatused üle elanud ja oskasid täpselt hinnata kõike, mis neil oli. Neid ei kuulnud kunagi virisemas asjade pärast, mida neil polnud. Nad said ilma selle kõigeta ka suurepäraselt hakkama. Saada sellise inimese käest naeratus tegi nagu tuju heaks, kui mitte arvestada seda, et mu tuju OLI juba hea.

Keerasime Jared’iga kõrvalisemasse tänavasse, mis oli otsetee tema koduni. Mõnda aega kõndisime vaikides, kuni ma üht asja taipasin.
„Jared, tead … täna täpselt aasta tagasi tulid sa minu kooli … sinna pildistamisele. Viieteistkümnendal oktooberil.“
Jared mõtles natuke, kuid siis levis üle tema näo kerge üllatus.
„You’re right! I didn’t even think of it.“
Noogutasin omaette.
„Me oleme nüüd täpselt aasta aega koos olnud,“ laususin, „kujutad ette?“
Jared’i nägu muutus murelikuks ja ta kulmude vahele tekkis korts.
„Does it mean now, that it’s our anniversary? Because … I’ve always thought that it’s the day we met. That’s something to celebrate. Everything that came after it was kind of meant to be.“

Ta vaatas ikka selle mureliku ilmega minu poole. Ma teadsin, mida ta mõtles. Ta muretses, et kas ma saan pahaseks, et ta selle ära unustas. Et ta oleks lilli tooma või midagi mulle kinkima. Aga ma ei hoolinud sellest. Mulle endalegi oli see alles nüüd pähe tulnud. Ja ta tõepoolest pidas olulisemaks meie kohtumispäeva. Sellel päeval oli ta mulle küll lilli toonud. Võib-olla oligi tema arvamus õigem. Ma ei teadnud.
„No,“ katkestas ta mu mõtlemist, „it can’t be our anniversary. At least we haven’t been together for a year. You forgot that pause at the end of the summer.“
Tundus, et ta ütles seda rohkem enda rahustamiseks. Minule mõjus see pigem vastupidiselt.
„Ma ei loe seda pausi sisse,“ pomisesin. Aga hoolimata kõigest, olid mu mõtted läinud täpselt sellele, mida ma vältida üritasin. Ma hakkasin mõtlema, kas ma tegin ikka õigesti, andes Jared’ile nii kergesti andeks. Mitte et ma teda ei armastanud. Ja see otsus tegi meid mõlemaid rõõmsaks. Aga kõik ei mõelnud minuga samamoodi …

Näiteks minu ema. Mulle oli küll jäänud mulje, et tookord, kui ta nii lahkesti Jared’i sisse kutsus, et nüüd olid mu vanemad Jared’ile andeks andnud. Aga ma olin eksinud. See oli hoopiski mu isa idee, tema otsus Jared’ile andeks anda. Mehed vist mõistavad üksteist paremini. Ma ei tea. Aga mu ema oli lihtsalt selle otsusega pooleldi vastuoluliselt kaasa läinud. Tema … temal oli ikka midagi Jared’i vastu.
Ma ei olnud talle meie lahkumineku pisiasju rääkinud, aga ma olin päris veendunud, et Kaur oli talle kõik täpselt ära seletanud. Ja nüüd iga kord, kui ta meid kahekesi koos nägi, siis vaatas ta meid nagu … nagu ei kiidaks ta üldse heaks seda otsust, mida ma teinud olin. Ta ei suhtunud küll Jared’isse halvemini, aga ta lausa vältis temaga rääkimist. Ta ei olnud sõnakestki mulle midagi selle kohta öelnud, aga see kõik oli ta pilgust näha.
Aga ta ei kujutanud ettegi. Ta ei kujutanud ettegi, kui raske oli Jared’ita elada ja kui palju Jared mulle korda läks. Kui ta oleks minu asemel olnud, siis mis otsuse ta ise oleks teinud? Ma ei uskunud, et ta oleks teisiti otsustanud; mõne parema variandi leidnud. Sellele kõigele ei olnud paremat lahendust. Tegi Jared mida ta siis tegi, ma ei tahtnud enam sellele mõelda.
Keerasime Jared’i tänavale. Juba kaugelt oli aru saada, et keegi seisab ta aiavärava ees. Pidime aga päris lähedale minema, enne, kui ma ta ära tundsin. Umbes sama kaua kulus tal meie äratundmiseks.

„Hi, Jared!“ hüüatas ta siis heledal häälel. Ma pilgutasin silmi, justkui lootes, et see oli vaid ettekujutlus. Ja samas ei suutnud ma silmi sulgeda.
Janine oli nende mõne kuu jooksul mil ma teda näinud ei olnud, üsnagi muutunud. Noh, olgu, tal oli näol ikka veel see samasugune õõvastavalt lai naeratus, millele ma märkasin enda meelepahaks Jared’i samaga vastavat. Aga muidu tundus ta nagu palju vanem, nagu oleks möödunud mitu aastat, mitte kuud. Ja lisaks sellele oli ta tüsedamaks ka läinud. Kui just … vaatasin teda hoolikamalt. Paistis, et tal oli kasvanud ainult kõht. Kas ta oli … rase!?
Ma olime temast kümne meetri kaugusel, kui ta jooksuga Jared’ile lähenes ja teda kallistama hakkas. Minu rõõmus ei kallistanud Jared teda vastu, vaid lükkas hoopis eemale.
„Janine, what are you doing here?“ küsis ta üllatunult. Märkasin, et ka Jared’i pilk käis Janine’i kõhu poole.
„Well, I have good news,“ ütles Janine endiselt naeratades, „I’m pregnant!“
Ta hüppas korraks õhku ja jäi siis nagu aplausi ootama.

„Whoaah, umm … well, congratulations,“ kokutas Jared välja, „but why you had to come here? Umm … you could’ve called or something.“
Jared’i kulm oli kortsus. Mina olin jälle Jared käest kinni võtnud, justkui näitamaks, et mina olin Jared’i tüdruk, mitte tema.
Janine vaatas meid mõlemaid rõõmsalt äreva näoga, aga kui me kumbki enam midagi ei öelnud, vajus ta nägu mossi.
„Don’t you get it?“
Ta rääkis, nagu mind polekski seal samas. Jared ei öelnud ikka veel midagi. Ta näol oli ilme, mis ütles vägagi selgesti: „Get what?“, nii et tal polnudki vaja midagi öelda.
„It’s yours, silly.“

Selle ühe lühikese lause peale jooksis mu aju kokku. Mu maailm peatus. Taipasin, et ma ei hoidnud enam Jared’i käest kinni, kuigi ma ei mäletanud lahti laskmist. Tundus, et Jared oli sama šokeeritud, aga ta kogus ennast kiiremini.
„Mine …? How could it be mine?“
Jah, sellele küsimusele tahtsin ka mina vastust, aga ma ei olnud suutnud seda lihtsalt valjusti välja öelda.
„Well, didn’t you listen at all at these sex lectures we had at school? When you don’t use a condom while you have sex, you can get pregnant.“

Janine muigas, nagu ta oleks hästi vaimukas olnud.
„But … we … didn’t have sex,“ puterdas Jared.
„Oh, we did. We have a living proof here,“ lausus Janine ja osutas oma kõhule.
Äkitselt hakkas mu maailm jälle tööle, ainult liiga kiiresti. Mul oli tunne, nagu mul oleks peapööritus.
„Sa ütlesid mulle, et sa ei maganud temaga!“ süüdistasin Jared’it. Need olid esimesed sõnad mida ma välja suutsin öelda. Astusin sammu eemale.
„I thought so! I don’t know, I was drunk …“

Jared’i jutt hääbus ja ta tõmbas käega närviliselt läbi juuste. Ta ilmest oli nägu, et ta kaalus oma peas varianti, et ta siiski magas Janine’iga. See variant ei tulnud talle meeldivat. Ta tundus olevat ahastuses.
Minu maailm samal ajal keerles ikka veel.
„Ma olen siin ilmselgelt üleliigne.“
Astusin veel tahapoole, tundes pisaraid põskedele voolamas.
„No, Kath, don’t go!“
Ta haaras mu käest. Rebisin ennast lahti, tõmbasin käega üle põskede ja pöörasin ennast Janine’i poole.

„Have a happy life with him,“ sõnasin sarkasmi täis häälega. Tahtsin veel midagi tõsiselt õelat öelda, aga taipasin siis, et mitte ükski mu öeldud sõna ei muuda seda olukorda. Nii et selle asemel pöördusin, et lahkuda.
„Kath, no, WAIT!“
Jared astus sammu minu poole, aga takerdus siis, vaadates tagasi Janine’i poole. See pisiasi ajas mind veel rohkem nutma.
„Head aega, Jared. Võib-olla me siiski polnud kokku määratud.“
Enam sõnakestki ütlemata pöörasin otsa ringi ja jooksin minema, kuulamata ühtki sõna, mis Jared mulle järgi hüüdis, pisarad mööda nägu alla voolamas.

EITC.
Ma..olen sõnatu.
Ma peaksin tegelikult juba tund aega magama...ma olin niigi hiljaks jäänud juba...ja siis ma avastasin, et sa olid osa pannud...ja siis ma lihtsalt PIDIN selle läbi lugema.
Minu õnneks ei tulnud kasvataja õiendama vahepeal :)
See oli niiii..oeh ma ei tea..
Algus oli niii ilus ja tore ja..okei, natuke on mul siiski Robertist kahju..
Aga siiski...kõik oli nii suurepärane..
Ma teadsin kohe, et sellest tuleb midagi halba, kui ma lugesin, et keegi Jaredi värava ees seisis. Ma ei osanud arvata kes see on ja miks ta seal on, aga ma teadsin, et sellest ei tule midagi head.
Ja ma olen ennast ületanud praegu.:) Kirjutanud pikemalt, kui kunagi varem.
Ja...oeh, ma tahan kohutavalt teada tegelikult, mis edasi saab, aga ma saan sust aru. :)
Kõigil on puhkust vaja. :)
Puhka hästi siis. :)

Olgu, see oli "tore".
Kui minu poiss saaks kellegi teisega lapse ja see teine tuleks seda praktiliselt nina alla ka veel hõõruma. AAAH!!!
Ma ei kujutaks ettegi mida ma teeks... Aga seda kujutan küll ette mida mu issi teeks- Ta annaks kutile peksa, et ta mulle haiget tegi .

samas... kui ma ikka väga kutti amastan... Oh, ma ei teagi... Ma laseks tal piinelda ja siis annaks andeks.

tegelikult on sellest praegu raske rääkida sest pole veel sellises olukorras olnud nagu Kata selles jutus. loodan, et ei pea sellist asja läbi elama.

Ma olen rabatud.
Jarri laps? WoW!
Igatahes,mulle meeldis hullupööra.
Katsist on kahju.
Väga hea järjejutt!

Üldiselt on siiski kahju, et nad niimoodi lahku pidid minema
Ma ootasin tegelikult midagi muud lõpus:D, kuid see kuidas asjad lõppesid oli päris põnev.

Oh, okei.
:)

See lõpp eristabki seda juttu teistest, mis on otsast lõpuni Love love love ja together forever (ebaloogiline lause jälle:D)