Don't Let Me Go (35/35).

Mul on niiiiiiiiiiiiiii hea tuju praegu.
No ikka NIIIIIIIIII hea tuju.
See kõik oli niii... niiii... nii... ARMAS! Tõsiselt ka, ma poleks osanud unistada ka millestki armsamast, kui see. See... see... mul pole sõnu lihtsalt!
See oli nii vägevalt õel tegu!
Muahahhahahahaaaa.

Kath reageeris üle, aga mulle meeldib, et ta seda tegi. Mulle meeldis, et Jared on kurb. Mulle meeldis, et ta ema selline oli, nagu ta oli.
Mulle meeldis... kõik!

Mmmmh. Mu õlg valutab.
Aga osa oli lihtsalt SUPER. SUPER!
Mulle meeldib, et Jared teda pettis. Mulle meeldib Jared nüüd väga. Tõsiselt, see näitab, et ta ei ole perfektne ja kuna Jared on minu oma, siis ma ei tahagi, et ta täiuslik oleks. See oleks... nõme.

Ja mina oleksin Jared'i asemel küll maruvihane, kui keegi end minu tuppa lukustaks ja mina oleksin sunnitud diivanil magama.
Diivanil magama... hah. Nagu tülliläinud abielupaar on nad juba.
Väga armas, väga armas.

Tegelikult praegu vihma tibutab, mis tähendab, et mul on ikkagi superheatuju!
Kuigi õlg on valus.
Hmmh.

UUUT!

Ahjaaa, ja laul oli jah Soul Asylum - Runaway Train.

Jamh. See osa oli hea, kuigi ma lootsin et Jaredi ema sõimab kathil nüüd näo täis. Ema ei teinud muffigi tal.

aga hea oli (yyy) <--- kohe kolmega =D

jess !
tubli oled :) nii peabki,
ma kartsin et nad ei lõpetagi seda head elu,
nüüd läks vähemalt põnevaks
ülihea :)

NeverToLate, aitäh.

Liina, Kats ONGI pubekas. Ja ta ei meeldi mulle üldse. Ausalt ka. :)
Jarri ema ei saanud mingit jama korraldada, Kats jooksis minema ja pani ukse veel lukku ka. Pealegi tuli kohe pärast seda Jared koju ja siis hakkas ta Jaredi pärast muretsema. Umbes midagi sellist.
Aitäh.

Emma.
Jared EI OLEGI perfektne. Ma olen seda teile üritanud tükk aega juba rääkida.
Aga Siim ... Siim mulle ei meeldi. :)
Aitäh.

Anni, äravingu. :)

Kärolyn.
Tore, et meeldis. :)
Ja taaskord, Kats ongi pubekas.
Aitäh.

MissTrouble.
Ega sellistes olukordades midagi väga head seletada ei ole jah. Kõik oli ju väga selge. :)
Noh ... ma ei saa garanteerida, et ühtki kutti enam ei tule. Nemad ongi jutu võlu. :) Aga põhimõtteliselt saan ma lubada, et Jared'it on ka kolmandas hooajas. See hooaeg saab üldse varsti läbi juba. :)
Aitäh.

Ingrid.
Tore, et sulle meeldis. Ma mõtlesin selle osa kirjutamisel just sinule. :) Olgu, ei mõelnud. Aga teeme nii, et mõtlesin, okei?
See on sinust armas, et kõik meeldis.
Mul läks juba meelest, et Jared sinu oma oli ... kuhu ma nüüd Jamesi paningi? *vaatab kappi* Ei, siin teda ei ole ... :)
Jared kusjuures oligi maruvihane. Aga mitte Katsi peale, vaid enda peale. No kes ei oleks?
Aitäh, suur aitäh! :)

ThatsMe.
Ma juba ütlesin, Jared'i ema ei saanud Katsi nägu täis sõimata, sest Kats jooksis kohe minema. Pealegi oli Jarri ema nii õnnelik sellel hetkel, tal oli täiesti ükskõik, mida Kats ütles, sest ta pidi nagunii ju järgmisel päeval ära minema. :)
Aitäh.

Britu, aitäääh. :)

Mul oli täna peaaegu perfektne päev. :) Uue osa saate kaa. :)
PS. Mu päev muutus praegu perfektseks. :)

Üheksateistkümnes osa.

„Sa ei tule minuga kaasa!“
„I already bought the ticket, so yes, I am.“
Seisime Jared’iga check-in’i järjekorras.
„Mis sul viga on? Mine ära, ma ei taha sind nähagi!“
Hoolimata kõigest, mis ma ütlesin, oli Jared kangekaelne ja ei läinud kuhugi, tehes selle kõik mulle palju raskemaks. Ma vaid tahtsin ju koju minna ja ta unustada …
Jõudsime järjekorras algusesse. Panin oma passi leti peale. Jared pani enda passi minu oma kõrvale.
„He’s not with me,“ ütlesin tädile, kes leti taga istus.
„Yes, I am. Shh, Kath.“

Krigistasin vihast hambaid. Mida ta arvas, et ta niimoodi saavutab?
Jared hakkas mu kohvrit lindi peale tõstma, kuid ma virutasin talle vastu kätt.
„Ma saan ise ka hakkama!“ teatasin talle ja tõstsin ise oma kohvri tädi kõrvale, kes sellele sildi külge pani.
„Here are your tickets,“ ütles ta siis, pannes minu passi, pilet vahel, tagasi letile. Haarasin selle enda kätte ja kõndisin kiiresti järjekorrast eemale, pagasikontrolli poole. Õnnetuseks oli Jared kiire ja kõndis peagi mu kõrval.

„Jared!“
Meie mõlema pilgud pöördusid heleda hääle poole, kes seda karjus. See oli Janine.
„Oh, Jared, I’m so glad you’re not gone! Don’t go, please, I still love you and I know you love me too, so stay!“ sädistas ta. Pööritasin silmi ja jätkasin kõndimist, võideldes juba ei tea mitmendat korda selle päeva jooksul pisaratega.
Pagasikontrollist ilma piiksumata läbi saanud, pass ja pilet üle vaadatud, sain ma ooteruumi. Veel Jared mulle ei järgnenud. Marssisin õige väravani ja vajusin seal ühe pingi peale istuma. Lennukini oli veel pisut üle tunni aega. Ohkasin ja sulgesin silmad. Hetkekski sain ma rahulikult Jared’it mõtetest välja ajada.

„Kath …“
„Jälle sina!“
Avasin silmad. Ta istus mu kõrval. Hingasin sügavalt sisse. Mul oli suur tahtmine Jared’it lüüa.
„Kath, I don’t want to lose you.“
„Kas sul on nüüd inglise keelega ka raskusi? Sa kindlasti mõtlesid öelda „ma ei TAHTNUD sind kaotada“, sest sa oled mu juba kaotanud! Ja jäta mind nüüd rahule!“
Tõusin püsti ja läksin istusin pingirea teise otsa, ohates veelkord. Nägin, et ta jälgis mind ikka veel. Teadsin, et ta tahtis mulle järgi tulla. Aga üks kordki austas ta minu soovi. Piinelgu edasi seal.

Tegelikult piinlesin ma temast hullemini. Ma tahtsin üle kõige praegu tema kaisus seda lennukit oodata. Tahtsin teda kallistada, suudelda, mitte kunagi enam lahti lasta. Aga ma pidin istuma temast terve pingirea kaugusel, meie vahel kolm vanamutti ja viis tühja istet. See polnud üldse midagi, mida ma tahtsin! Ja kõige hullem oli, et ma pidin muudkui ennast keelama, pidin teda keelama. Kuigi see kõik oli tema süü, olin mina see, kes meid praegu lahus hoidis. Ma teadsin, et ma käitusin õigesti. Ma lihtsalt oleksin tahtnud, et ainult tema valu tunneks, mitte mina. Ja kui veel rohkem mõelda, siis ma ei tahtnud seda valu temale ka. Ma olin talle eelmise päeval valetanud. Ma ei vihanud teda. Ma poleks teda kunagi vihata suutnud. Ma tahtsin küll, väga tahtsin. Aga ma ei suutnud lakata teda armastamast, et vihale ruumi teha.

Raputasin ägedalt pead ja keskendusin sellele, et see tõbras tegi mulle väga haiget ja et temasugust ei saa armastada. Just. Hakkasin mõtlema pisiasjadele, mida ma temas vihkasin. See ei õnnestunud kuigi hästi, kuna mul oli raske leida temas midagi, mis mulle ei meeldinud. Ja lõpuks tekkis mulle üldse pähe nimekiri asjadest, mida ma tema juures armastasin. See ei muutnud asja sugugi paremaks.
Võtsin oma iPodi välja ja hakkasin sealt muusikat kuulama. Püüdsin kõigest väest muusikale keskenduda, laulude sõnu meelde tuletada, kõik unustada, mis juhtunud oli. Sulgesin silmad, kujutledes ennast kuhugi mujale, kaugele, kus valu ja kurbus polnud võimalik. Seal oli hea olla.

Ma ei tea, kui palju aega oli mööda läinud, kui keegi mulle käe õlale pani. Avasin silmad. Mu ees seisis Jared. Tirisin kõrvaklapid peast.
„Mida?“ küsisin vihaselt.
„Boarding started,“ vastas ta vaikselt ja kõndis siis ilma mulle otsa vaatamata minema. Vaatasin värava poole, kuhu oligi järjekord kogunenud. Võtsin kotist oma pileti välja ja seisin järjekorra lõppu, proovides mitte mõelda sellele, et ma pean nüüd kaks tundi lennukis Jared’i kõrval istuma. Varjama tema eest oma pisaraid, sest ma oli veendunud, et pisarad hakkavad tulema. Mul tuli vaid mõelda eelmisele korrale, kui ma lennukiga koju sõitsin ja ma hakkasin nutma nii eelmise kui ka selle korra pärast. Nii et see lennukisõit ei olnud just väga miski, mida ma ootasin.

Jõudsin järjekorra algusesse, näitasin oma piletit, sellelt rebiti suurem osa küljest ja väiksem anti mulle tagasi. Kõndisin lennukisse. 34A, seisis mu pileti peal. Rühkisin mööda vahekäiku kuni kolmekümne neljanda reani ja istusin siis aknaäärsele kohale.
Vaatasin aknast välja. Ilm oli kole ja vihmane. Lootsin, et Tallinnas on ilusam ilm.
Mõne aja pärast jõudis ka Jared mu kõrvale.
„Kath, I know you don't want to hear this, but please, let me explain.“
Panin kõrvaklapid kõrva ja teesklesin, nagu ma poleks teda kuulnudki. Ta pani oma käe minu oma peale, mis käetoe peal oli. Tõmbasin oma käe eest ära. Nägin, et ta ohkas ja alla andis.
Turvavööde kinnitamist nõudev tuluke läks põlema.

Kahe ja veerand tunni pärast seisin ma kohvrilindi ääres, oodates oma kotti. Jared seisis loomulikult mu kõrval, aga ta polnud minuga enam sõnakestki vahetanud. Nii oligi parem. Märkasin oma kohvrit tulemas, aga enne, kui see minuni jõudis, tõstis Jared selle maha.
„Ma saan ise ka hakkama,“ nähvasin talle ja võtsin kohvri enda käe otsa, hakates seda väljapääsu poole tirima.
Mulle polnud mitte keegi vastu tulnud. Ma ei olnud kellelegi öelnud, et ma koju tulen. Siis oleks ma pidanud seletama hakkama ja seda ma teha ei tahtnud.

Astusin lennujaama ustest välja. Seal samas seisis mitu taksot. Läksin lähima juurde. Selle juht aitas mul kohvri pagasnikusse tõsta. Istusin peaaegu juba sisse, kui Jared JÄLLE mu kõrvale tuli.
„Do you have money? I can loan you some.“
Ta tõmbas rahakoti oma tagataskust välja.
„Mul pole su raha vaja! Mul pole sinult midagi vaja! Mine tagasi Inglismaale, ela seal oma head elu koos Janine’i ja oma vanematega ja proovi mind ära unustada, sest MINA ei taha sind enam kunagi näha!“
Avasin taksoukse.

„I'm sorry,“ ütles Jared vaikselt.
„Mul on ka kahju, et see nii läks.“
Istusin autosse, ütlesin juhile oma aadressi ja ta hakkas sõitma. Viieteist minuti pärast olime minu kodu juures. Taksojuht nõudis minult 73 krooni. Andsin talle kolm kahekümne viiekat, ütlesin, et ma tagasi ei taha ja ronisin autost välja. Võtsin pagasnikust oma kohvri, lõin pagasniku kaane kinni ja takso sõitis minema. Vedasin kohvri ukseni, koukides käekotist võtit. Aga minu kodu võtme kõrval jäi mulle silma ka Jared’i kodu võti. Ja selle kõrval võtmehoidja, kus oli pilt minust ja Jared’ist. Pisarad hakkasid jälle ojadena voolama.

Avasin ukse, jätsin kõik oma asjad koridori ja jooksin siis trepist üles, Kauri tuppa. Ta tõusis kohe oma laua tagant püsti, kui mind sisenemas nägi. Sekundi pärast oli ta nägu murelikuks muutunud. Vajusin talle kaela.
„Ega ometi jälle?“ küsis ta pigem enda käest, kallistades mind kõvasti ja silitades õrnalt mu pead.
„Tüdruk, ma ei luba sind enam Inglismaale.“

Tead.

Mulle tegelt väga ei meeldi see, et nad ei rääkind.. see oli kuidagi veider, kuidas kogu osa keerles selle ümber et Kath tõrjus teda.

Aga samas.. ma nagu ei saa vinguda ka, sest sa kirjeldasid seda kõike nii hästi, et mulle ikkagi meeldis.

Ja mulle KOHUTAVALT meeldis lõpp.

Ma tahan Kauri. Need Jared ja Siim ja asjad mind ei koti.
Ma tahan venda kelle õlal nutta.

Uut tahan ka.


Ja kas ma tõesti olen essa kommija.

Mind ajab Kathi käitumine vihale. Koguaeg mingi nähvamine ja ..
Okei, ma saan aru, et ta vihane ja muud, aga ikkagi.

Tead..
Katu võiks ta ikkagi ära kuulata. No jah,Jaredi tegu ei ole võimalik nagu õigustada aga ikkagi. Sest Jared ju andis talle andeks,et ta ei rääkinud Siimu kohta.
Kaur.....tahan ka sellist venda!!
Mulle meeldis see osa.
Uut!!

Ma küll ärkasin just ja mu tuju on suhteliselt madal, aga ma ikka naeratan.
See kõik oli hästi armas!
Mulle meeldib see nendevaheline tõmblemine. Ja samuti see, et Jared lõpuks alla andis.
Nagunii jookseb üks neist lõpuks teise kaissu ja... noh, jah.
See võiks olla Jared. :)

Õues on jälle külm. Ja mu kurk valutab.
Aga noh, mina võin jällegi öelda, et mul on olemas selline vend, nagu Kaur!
Mitte täpselt selline, vaid veelgi toredam. :)

Jah. Ütlen jälle, et VÄGA meeldis.
Uhh.
UUUUUUT! =)

Veab sul, Ingrid.

Ma tean, et ma olen juba komminud, aga ma PEAN uhkustama.

MINA SAIN KAAAA MAASIKAID!!! ROPULT LAUSA!!!

Sest mul on niiii head naabrid.

black olen.



Kuidas saab Jared sulle meeldida?! Ta Pettis teda ju.. ma suht imestan, et Kath seda nii.. kuidagi normaalselt v6ttis. Ei oskagi seletada, aga j2i t6esti mulje nagu teda ei huvitaks see. Noh, muidugi, sedsa ta yritaski vist saavutada. Nojah, igaljuhul, nagu alati, meeldib, palju. Uut!

Mulle jälle meeldis,
sest see on hea vaheldus,
kui nad koguaeg üksteise kaisus ei ole
ja ma ei tea, mulle meeldis et nad ülli läksid :D:d

Kui arvamust kuulda tahad,siis lugesin eile kõik algusest lõpuni ära ,sest see on maaaailma parim jutt.. oootan uut osa. Kriitikat ei olegi olemas. :)

Aitähh.

Olgu, ma olen teile valetanud. *tunneb häbi* Aga see juhtus täiesti ootamatult, et ma päev hiljem linna tulin.
AGA NÜÜD! Aga nüüd saate te lõpuks uue osa. VOT.
Minul on hea tuju. :)

Kahekümnes osa.

Lamasin Marko kaisus, pea tema süles. Olin tulnud tema juurde, tahtes saada lihtsalt lohutust, aga lõpuks kurtsin talle ikka kogu loo koos iga pisemagi detailiga ja nutsin ka natuke. Olgu, natuke on vale öelda. Mul silmad valutasid siiamaani nutmisest, kuigi olin selle kuskil kakskümmend minutit tagasi lõpetanud. Ja ma isegi ei tahtnud mõelda silmade avamisele, kartes, et nii on veel valusam.
Marko hoidis ühe käega minu ümbert kinni ja silitas teisega mu pead. Ja kui ma väga-väga keskendusin, suutsin ma isegi ette kujutada, et ta oli Jared. Mis ajas mind veel rohkem nutma, sest mõne sekundi pärast taipasin ma, et mitte ainult ei olnud Marko Jared, vaid ka et ma ei saanud enam iialgi niimoodi Jared’i süles magada.

Marko oli tegelikult väga armas olnud, et ta üldse mind enda poole niimoodi nutma lasi. Tegelikult oli tal olnud kokkusaamine Meriliniga, nagu ma ta jutust aru sain, enne, kui ma nutma hakkasin ja ta jutu katkestasin. Ja selle aja jooksul, mil ma niimoodi lamanud olin, kuulsin teda sõnumit trükkimas. Võib-olla määras ta Meriliniga kokkusaamise mõnele teisele päevale. Mis oli temast tõesti väga armas. Aga ta oli parim lahendus, kelle juurde tulla. Eelmine kord oli ka tema see olnud, kelle tõttu ma jälle pisut rõõmsamaks muutusin. Ma sügavalt lootsin, et nii on see ka seekord.
Kuulsin ukse avamist. Keegi kõndis trepist üles ja avas siis Marko toa ukse. Kus meie kahekesi olime.

„Marko!“ hüüatas see keegi. Merilin, nagu ma hääle järgi aru sain.
„Tsss. Ma arvan, et ta jäi magama.“
Ma ei hakanud Marko väidet parandama. Mul ei olnud tuju üldse midagi öelda. Ja kui ma olekski suu lahti teinud, siis oleks see võinud väga halvasti lõppeda. Nii et parem oli vait olla.
„Oh. Ma kuulsin jah ta kohta. On temaga kõik korras?“
Marko ei öelnud selle peale midagi, nii et ma eeldasin, et ta kas noogutas või raputas pead. Ja pigem siis seda teist varianti.
„Muidugi mitte, kuidas saakski?“ ütles Merilin ohates. Nii et järelikult oligi Marko vastanud „ei“.

„Mis üldse täpselt juhtus?“
Merilini sammud tulid meieni ja ta istus voodiäärele.
„Ma ei ole päris kindel, aga tundus, et Jared pettis teda, või oleks petnud, kui ta poleks peale sattunud.“
Merilin ahhetas.
„Midagi sellist poleks ma ealeski temast oodanud. Jared on ju nii korralik ja puha … ja kõrvuni Katusse armunud. Ma ei saagi aru, miks ta seda tegema pidi.“
„Sellest ei olegi võimalik aru saada. Ja sellise mehe selgitust ka kuulama ju ei jää. Milleks on üldse mingit selgitust vaja, kui pilt on päris selge?“ kasutas Marko täpselt neid sõnu, mis ma tallegi olin öelnud.

„Äkki oli tal hea seletus?“
„Kuule, ükski mees ei roni teise naisega voodisse, vahet ole, mis siis ka põhjus poleks, kui ta just selline südametemurdja pole.“
Hetkeks oli vaikus.
„Sul on õigus.“
Selle peale ei öelnud Marko midagi. Sain voodi rappumise järgi aru, et Merilin läks istus Marko kõrvale, sellele poolele, kus mina ei lamanud. Mõnda aega vaikisid nad mõlemad.
„Ta võtab seda vist väga halvasti,“ pomises Merilin lõpuks.
„Sa ei kujuta ettegi. Ta nuttis tund aega järjest.“

„Ma ei elaks sellist asja vist ülegi …“
„Seda ei saagi sinuga juhtuda, sest kui meie kunagi lahku läheme, siis ainult sellepärast, et me oleme mõlemad edasi liikunud. Ma ei usu, et seda nii pea juhtuks.“
Ma arvan, et Merilin tegi Markole musi. See võis ka vastupidi olla, muidugi. Ma hakkasin ennast juba pisut ebamugavalt tundma. Nad ei hakkaks ju suudlema, kui mina seal olin, või hakkaks?

Ometi järgnes järjekordne vaikus. Olin selle üle tänulik. Võib-olla olekski ma pidanud magama jääma. Ma ei julgenud, tegelikult. Ma … ma nägin unes Jared’it. Mitte, et see halb oleks olnud, vastupidi, tema unesnägemine tegi mind üldiselt hommikul ärgates rõõmsamaks. Asi oli lihtsalt selles, et ma ei näinud teda koos endaga. Ma nägin teda koos … koos kõigiga. Kõikide tüdrukutega, keda ma teadsin. Nad ei teinud midagi, nad lihtsalt istusid koos laua taga või seisid kuskil või midagi. Aga nad naersid. Ja siis nad vaatasid minu poole, nagu oleksid nad minu üle naernud. Ja iga kord ärgates ei saanud ma kunagi aru, kas Jared oli Mannuga koos jäätist söönud või Triinuga pargis jalutanud või Kärdiga suudelnud, või oli see jälle üks mu unenägudest. Ja iga kord, kui ma taipasin, et see siiski oli unenägu, ei muutunud ma mitte rõõmsamaks, vaid kurvamaks, sest see polnud kunagi, mitte kunagi mina, kes Jared’iga koos olla sai. Ainult teised …

„Ma pean tunnistama, et see ei ole just väga meeldiv olukord minu jaoks,“ alustas Merilin jälle rääkimist, „ma ei saa aru, miks Katu just sinu süles siin nutab? Ta võiks ju olla Kauri või Triinu või Mannu või … või kasvõi minu pool! Ma tunnen ennast pisut armukadedana.“
„Armukadedana? Katsi pärast? Sa teed nalja! Ära sa selle pärast küll muretse. Meist Katsiga ei saaks asja isegi suure tahtmise peale,“ naeris Marko vaikselt. Ma teadsin, et ta meenutas toda korda, kui me olime üritanud meist asja saada. Ma sain aru, miks ta naeris. Aga ma ei suutnud seda kuidagi rõõmsa mälestusena kujutada ja see ei teinud ka mu tuju paremaks. Kõik, mis ma selles nägin, oli negatiivne. Jared’it sel hetkel ei olnud ja just siis sain ma Kauri õnnetusest teada. Ma tean, et tavaliselt oleks ma naernud. Aga praegu mitte.
„Pealegi,“ jätkas Marko palju tõsisemalt, „te kõik olite talle ära öelnud. Kõigil teil oli midagi paremat teha. Mannu oleks muidugi ükskõik mis tegevuse katki jätnud, et Katsi lohutada, aga ta oli koduarestis ja külalised olid keelatud. Ja Kauri juures oli ta tervelt kaks viimast päeva nutnud, ta ei tahtnud talle enam tüliks olla ning tuli vabatahtlikult ta juurest ära. Ja ta sai sinult juba teada, et sa peaksid minuga välja minema, aga tal ei jäänud muud üle. Pealegi teadis ta, et mul on alati ta jaoks aega. Selleks sõbrad ongi - kohal siis, kui nad peaksid kuskil mujal olema.“

Marko vaikis, öeldes lõpu üsna vaikselt. Merilin ei vastanud talle. Küllap sai ta ise aru, et ta oli pisut halvasti käitunud. See tegi haiget, et mitte kellelgi ei olnud minu jaoks aega. Välja arvatud siis Markol. Ma ei oleks Merilinist aru saanud isegi siis, kui ta oleks Markot armastanud sama palju, kui mina Jared’it. Sõbrad olid alati esimesed, poisid jäid teisele kohale. Olgugi, et … kui oleks võimalik kuidagi Jared’iga juhtunut muuta, siis ma päris kindlasti valiksin Jared’i üle oma sõprade. Hoolimata sellest, et mu mõistus väitis, et see poleks üldse tark ja mõistlik otsus.
„Ma olen siiski pisut armukade,“ lausus Merilin vaikselt. See oli minu märguandeks. Avasin silmad - mis tegi hullult valu - ja ajasin ennast Marko sülest püsti.
„Ma hakkan parem minema,“ ütlesin tasa. Marko ilme oli pisut ehmunud, rohkem murelik.
„Ei, sa ei pea minema. Merilin ... ajab rumalat juttu.“
Ma ei vaadanud Merilini poole, et näha, mis näo ta sellise jutu peale tegi, aga ma ei usu, et väga rõõmsat.

„Mul on tegelikult ka aeg minna juba ...“
Jäin kuidagi jutuga toppama, kuid vaatasin siis Markole otsa, hoides pingutusega oma valusaid silmi lahti.
„Aitäh sulle,“ ütlesin peaaegu sosinal, kallistades Markot kõvasti. Siis lahkusin ruumist, et ta ei näeks, et ma olin jälle nutma hakanud.
Ma ei tahtnud seda tunnistada, aga sel hetkel soovisin, et Merilini ei oleks. Kõik oli just paremuse poole läinud ... Ma olin just nutmise jätnud. Ja nüüd pidin ma ära minema selle inimese juurest, kes mind kõikide ja kõige eest kaitses, kes hoidis muu valu maailmas minust eemale. Olin jälle kaitseta, haavatav ja lõhutud südamega.