Don't Let Me Go (35/35).

Mulle meeldis. Ma armastan lugeda nunnusid asju. Ja see oli kohe väga armas. xD Jared on jah ideaalne, kuid tema puhul ei käi see mulle pinda, nagu näiteks Edward Culleni puhul eks. See on suppppppppper lihtsalt siin kõik.
Edasi tahan väga ka, nii et postitapostita!! RUTEM!

Ma nüüd juba olen rahulik, jap.
Mulle meeldib see Jared'i täiskasvanulikkus, kuigi vahel jääb mulje, et ta peab Katsi liiga lapsikuks.
Ja no.. su vastused kommentaaridele ajavad mulle hirmu nahka. Kui jubedaks see Jared muutuda saab?
Õõh..
Kolm hooaega täitsa sobib sest siis on ju siuke muster et essa hooaja lõpuks on nad koos, teise lõpuks lahus ja kolmanda lõpuks koos. (Minu loogika.. ärge püüdke sellest aru saada. Mõttetu)
Siis.. mul jäi vist vääga vale mulje sellest värgist. See kuidas Mannu neid üllatunult vaatas ja.. kuidas Katsi juuksed sassis olid ja.. Väga kahemõtteline olukord.
Mulle meeldis see, kuidas Mandy vihastas, kui teda Mandy'ks kutsuti. xD
Ja siis see kuidas Jared Markoga pahandas. Mai tea.. ta võiks tegelt natuke rohkem proovida.
Kui mina oleks Kats siis ma oleks küll pahane olnud.
Ja no.. kui ma oleks Kats siis ma ei üritaks mingi überlahe olla. Algul vb jah, aga no nad nii kaua ju koos olnud. Mai tea.. ma oleks selline nagu ma olen ja kui see talle ei meeldi siis kerigu perse. (Forgive my French)
Aga noh.. Mai tea. Ma olen veider ka.
Ja see sinu osadejaotumisplaan on äge. Sobib.
Ja mai teagi, kuidas ma selle nüüd järsku avastasin et 33 osa on. Ma nagu hakkasin vaatama, et kas sa oled osa lisand. Vaatan sulgudes arve. Siis jõuab kohale, et seal on 33.
Aga jah. Jään siis huviga uut osa ootama.

PS! Ma laavin neid kirjeldusi seal jutus.

Tsiteerin: :

Nii et siis saate täna uue osa. Ja võib-olla homme ka. :) Ja siis võib-olla ülehomme ka. Ja üleülehomme. Aga üleüleülehomme ... selles ma kahtlen. :)

Seda mõtlesin ma osajaotumisplaani all. :)

EITC. kirjutas:

SixxStradlin.
Oh, jeii! Aga ... Kats natuke ongi tibi. Aga natuke ei ole ka. See kiljumine ... selle võtsin ma tegelikult enda pealt. Ja usu mind, vahepeal on hullult hea sõbrannaga koos kiljuda. :) Aelemine ... ma eeldan, et sa mõtled sama korda. See olen ka mina. Kisamine ka. Kokkuvõttes võib see tähendada, et mina olen ka tibi. Lihtsalt ... ma ei tea. Minujaoks on see midagi teistsugust. Nagu rõõm, või ... noh ... see on see tunne, kui sulle jõuab üks hetk kohale, et sul on nii vägev sõbranna, et sa ei tea, kas naerda või nutta, lihtsalt see tunne. Ma TEAN, milline tunne see on. Seda tunnet ei saa üleüldse sõnadesse panna.
Aga meikimist ... ausalt öeldes ei tule mulle mitte ühtki korda meelde, kus ma oleks kirjutanud, et Kats meigib ennast. Võib-olla mõni üksik kord. Nii et selle kriitika pean ma täiesti tagasi lükkama. :)
Ma olen kursis, et Kats tavaline on. Aga samas, me kõik oleme tavalised. Ja tegelikult on meil kõigil ju hullult vigasid. Hetkel ei paista neid eriti välja, sest Kats on õnnelik. Aga kui ta õnnelik ei ole ... Pealegi, hoolimata sellest, et nad on hetkel Jarriga õnnelikult koos, ei tähenda see seda, et ta ei ürita olla perfektne. Selle loo pealkiri seda kõike sümboliseeribki. Noh, et Kats iga sekund kardab, et Jared lihtsalt läheb ära või midagi, ja sellepärast proovib ta olla võimalikult hea. Ega ma niisama neid pealkirju ei valinud. :) Kõik on tähendusega.
Jaredi perfektsust olen ma juba korra seletanud. Kogu mu jutt on Katsi vaatenurgast. Katsi jaoks on Jared perfektne (armastus, noh). Selliseid häirivaid pisiasju ei pane ta lihtsalt tähelegi. Ma vabandan sellepärast. Jared ei ole perfektne. Kuigi ta ka püüab. Tal on vigu küll. Natuke peab ootama, mõni tuleb välja ka. :)
Aa, ja vabandust, mulle meeldib kriitikat hullult palju lahata ja kõik ära seletada. XD
Tänks.

Murtagh.
Ma hakkasin ka hullult naerma :) Tänks, et mainisid.
Aga aitäh. :)

Wuhuu, saab vaielda!
See tavalisuse asi on selline..Noh, vaata, ma olen sitt seletaja, aga et on nö täiesti tavaline inimene, kes on tavalise iseloomuga ja normaalne jne(kui nii saab üldse öelda), aga Katariina pole nagu...Noh...Mitte halvas mõttes tavaline, aga ka mitte see tavaline tavaline..Okei, ma ei saa ise ka enam aru, AGA MA TEAN, ET MUL ON ÕIGUS!
Jah, aga Katariina ei tundu nii loll olevat, et ta ei märkaks mõningaid vigu Jaredi juures, ja mulle isiklikult meeldiks rohkem kui ta need ka välja tooks, võis siis sa rõhutaksid millegagi tema jumaldamist, ning seda et Jared tegelikult pole nii täiuslik nagu tema tüdruk arvab.
Ma tean seda tunnet jah, seda sõbra-tunnet, aga see on ilmselt juba maitse asi vist, et mulle tundub see veidi liialdatud.
Meikimine, noh üldiselt jääb mulje minugugusele hipile ja boheemlasele, et kuna ta nii kaua end sätib ja kõike seda värki, siis... Noh...*jääb vait*
Aga ma pean ütlema et pealkiri mulle ei meeldi, mis ei vähenda muidugi loo kvaliteeti, jällegi maitseasi lihtsalt
Whooah, tänan sind, tõsiselt, VAATA JA IMESTA, kui pika kommentaari ma kokku kirjutasin!
Uut.
*ootab ikka veel tüli*

Sellest mõttest sain ma aru küll, aga mulle ei meeldi ikkagi pealkiri,
Ta ongi halvas mõttes tavaline, aga sa ajasid mul juhtmed sassi, või noh...mina ajasin. Aitäh, et nõustud kui õigus mul on
Eks me ole erinevad inimesed siis lihtsalt, nii see maailm kord juba on
Tore, et sa üritad vähendada Ma ise näen Micheli kallal ka vaevu, nagu nt eelmises osas, kui kiuslik ta on
*kummardub lähemale*
ütle, salaja :-)
Ja avalda salaja ka 3. hooaja mõlemad pealkirjad :)

Sorri, topeltpost.
Mulle ... mulle ei meeldi selle osa algus üldse. Ma vabandan, et see nii nõme on.

Üheksas osa.

Vaatasin ringi, jälgides kõiki, kes lõkke ääres istusid. See oli meie viimane õhtu seal.
Mu pilk jäi pikemaks pidama Markol ja Merilinil. Nad istusid üksteisest pisut eemal, aga hoolikal vaatlemisel võis näha, et nad hoidsid pingi peal kätest kinni. Mind tegelikult üllatas see, mis nende vahel toimus. Nagu nad ei oleks üksteist viimased pool aastat teadnud. Aga tundus, et nad meeldisid üksteisele üsna palju.
Tundsin ennast samal ajal nii seltskonnas kui ka Jared’iga kahekesi. Nüüd kuidagi oli kõigil keegi teine, nii et ma ei pidanud mõtlema sellele, et ainult Jared’ile keskendumine võib olla minust ebaviisakas.
Viisin pilgu jälle Jared’ile.
„You look beautiful tonight,“ sosistas ta mulle, silitades käeseljaga mu põske. Naersin vaikselt.
„Mida sa üritad siin oma komplimentidega saavutada?“
Ta teeskles, nagu ta mõtleks.

„Mm … maybe a kiss?“
Naersin jälle ja surusin ta huultele õrna musi.
„Sina oled ka kena,“ lisasin muiates.
„It’s only a reflection of you.“
Keerasin pea viltu.
„Nii ilus ma ka ei ole. Lihtsalt mingi blondiin.“
Sikutasin oma juuksesalku.
„The most beautiful blonde in the world.“
„Ilusam kui Kate Hudson? Või Britney Spears?“ küsisin naerdes. Ta naeris ka.
„Prettier than Kate Hudson and Britney Spears together.“

Suudlesin teda. Kõik oli ideaalne. Peaaegu vaikus. Rohutirtsud. Lõke. Kõik oli romantiline, kuni …
Me kõik kuulsime auto mürinat. Teadsin, et pisut edasi oli üks eravaldus ja eeldasin, et auto suundub sinna. Aga see peatus täpselt platsi kõrval. Sealt väljusid neli meist pisut vanemat noormeest. Isegi, kui autouksed olid kinni, oli kuulda muusikat, mis sealt kostus. Kõlas nagu räpp, aga kokkuvõttes oli see siiski lihtsalt mingi tümps.
Võõrad lähenesid meie lõkkele.
„Ohoo, seltskond! Nii juba läheb!“
Lõhnast, mis meieni kandus, oli aru saada, et seltskond oli kõvasti joonud.
„Oi, teil on tipse ka! Meil on ka mõned autos, aga nad on liiga häbelikud, et välja tulla.“

Nüüd olid nad juba väga lähedal.
Ma olin alati pimedatel tänavatel kartnud käia, sest arvasin, et mulle tuleb vastu mõni purjus mees ja vägistab mu ära. Hakkasin ennast tundma täpselt, nagu ma oleks jälle pimedal tänaval, kuigi ei olnud sugugi nii pime ja ma polnud üksi. Siiski hoidsin Jared’ist tugevamini kinni.
„Õlut ka on?“
Üks neist seisis täpselt Jaani ja Mannu kõrval. Mannu oli üsna ehmunud. Jaan võttis asja suhteliselt vabalt.
„Teil autos kindlasti on, minge võtke ja sõitke siis minema.“
„Ei, meil enam ei ole, sellepärast me siin olemegi,“ istus üks Merilini kõrvale. Merilin tegi vastikust väljendava näo.
Autouks avanes jälle. Nüüd tuli välja üks neiu.

„Martin, tule tagasi autosse!“
Neiu oli üsna pahane ja jäi mulje, nagu oleks ta Martinile ema eest.
„Aga –“
„Ei mingit aga! Kohe, või jääd sa kolmeks kuuks kuivale!“
Kuulsin, kuidas Jared turtsatas ja muigasin ise ka.
„You know, not every guy is like that,“ sosistas ta mulle kõrva.
„Ma ei saagi sind siis nii kontrollida?“ sosistasin vastu. Jared raputas kangekaelselt pead.
Kutt nimega Martin kõndis alistunult tagasi autosse. Neiu saatis teiste noormeeste poole pahase pilgu, aga kuna tal ilmselt nende üle võimu ei olnud, kõndis ta Martini järel autosse. Kaks kutti kõhklesid hetkeks, kuid istusid siis ise ka autosse. Neljas aga istus minu kõrvale. Tõmbusin temast eemale, Jared’ile lähemale.

„Ou, mis teil siin mingi paarikeste seltskond vä? Ühtki vaba neidu ei olegi vä?“
Silmaga oli näha, kuidas kõik tüdrukud oma poistele lähemale tõmbusid.
„Ou, ärge muretsege, mina olen kaine täiesti, ma ei hakka midagi tegema ega midagi. Ma olen see autojuht neil.“
„Then why don’t you get back in the car and drive away?“ pakkus Jared välja.
„Ou, sorri, mis sa ütlesid?“
Jared kordas kannatlikult oma lauset.
„Ou, a sa nagu eesti keeles ei oska rääkida vä? Pole mulle vaja, et sa mingis hiina keeles pläma suust välja ajaksid.“
Jõllitasin teda jahmunult.
„Sa TEED nalja?“

Ta ei paistnud mind mõistvat.
„Sa tõepoolest ei saa inglise keelest aru?“ jätkas Merilin sama jahmunult.
„Ise oled mingi … kakskümmend juba!“
„See oli inglise keel vä? Ou, see tüüp ei oska seda siis üldse rääkida. Ta peaks veel õppima!“ kaitses ennast „kaine autojuht“. Jared naeris.
„I haven’t heard that before. Wow, that’s a surprise. Am I so bad in English?“
Ma naersin temaga kaasa. Võõras tüüp tõusis püsti ja kõndis autosse, nagu meid ei eksisteerikski. Vaid mõnekümne sekundi pärast oli auto meie vaateväljast kadunud.
„Mida seltskonda?! Milline normaalne mees laseks naisel ennast niimoodi kontrollida?“ oli Tom üllatunud.
„Täiesti kahtlane,“ nõustus Sander temaga.

„Well, now I know what normal Estonians look like.“
„Kas meie pole siis normaalsed?“ nõudis Triinu.
„Do you call yourself normal?“
Vaatasime üksteisele otsa ja ei öelnud sõnakestki.
Tõusin vaikuses püsti, valades endale termosest piparmünditeed. Maha ei istunud ma aga enam Jared’i kõrvale, vaid tema sülle.
„Kuidas oleks, kui me läheks täna varakult telki?“ küsisin. Mulle oli meeldinud see üksiolemine, mis meil eelmisel õhtul olnud oli. Ja sel hetkel tundus jälle, nagu me istuks lõkke ääres ainult kahekesi.
„We can’t … it’s our night watch day,“ tuletas ta mulle meelde.
„Õigus. Mis kellani see oligi?“
„’Til five o’clock. Brit and Tom will take it over then.“
„Hmm.“

Sel samal hetkel tõusidki Tom ja Brita püsti.
„Head ööd,“ ütlesid nad meile ja läksid kumbki oma telki. Mõne hetke päras suundusid ka Jaan ja Mannu oma telki. Triinu ja Sander vaatasid üksteise kaisus olles lõkkesse ja Merilin ning Marko rääkisid millestki vaikselt, aga nende jutt ei kandunud meieni.
Haigutasin. Kell oli kindlasti ammu üle kaheteistkümne.
Vaatasin parajasti uniselt ringi, kui Jared mind patsist sikutas. Pöörasin pea tema poole.
„Sa oled nii lapsik. Patsist sikutati tüdrukuid algklassides.“
Ta muigas.
„Would you like to go on a midnight walk?“ uuris ta minult, endiselt õrnalt mu juuksed tõmmates.

„Ja mis saaks tule ja kõige muu valvamisest?“
„Do you think they’re going anywhere?“ näitas ta Marko ja Merilini peale. Vaatasin ka sinna. Ma ei märganud kummalgi mingeid väsimuse märke.
„Then … I would love to,“ naeratasin pead jälle Jared’i poole keerates. Ta naeratas vastu, tõstes mind oma sülest püsti, tõustes siis ka ise.
„Would you like to take my hand?“ küsis ta siis.
„Meeleldi,“ võtsin tal käest kinni, hakates astuma, kuid peatudes siis äkitselt.
„Oota! Pime on ju, lähme võtame taskulambi!“

„Love, there’s full moon in the sky. Where do you see the darkness?“
„Kui päikest ei ole, ongi pime!“ teatasin kangekaelselt. Ta ei vastanud., aga juhtis mind kallakust alla. Nii palju siis taskulambist …
Rand oli tegelikult üsna valge, nagu Jared oli öelnudki. Valge liiv paistis pisut valgust peegeldavat ja merigi nagu helendas kuuvalguses. Toetasin ennast Jared’i vastu ja ta käsi libises mu peost mu piha ümber. Võtsin temast kahe käega kinni.
„Ja meie jalutuskäigu mõte oli …?“
„To be together.“
„Ahaa.“
Ta naeratas mulle.

„You don’t think it is romantic?“ uuris ta siis.
„Noh …,“ teesklesin, et mõtlen, „jalutuskäik kuuvalges rannas koos minu unistuste kutiga … noh, ma arvan küll, et seda võib romantiliseks kutsuda.“
Ta naeris vaikselt.
„Võib kutsuda,“ pomises ta enda ette. Muigasin.
„Sinuga koos olla on alati romantiline,“ ütlesin talle. Ta astus mu ette ja suudles mind õrnalt.
„Nüüd läks kohe palju romantilisemaks,“ naersin suudluse lõppedes. Ta naeris ka ja me hakkasin uuesti astuma.

„Külm on,“ ütlesin mõne minuti pärast. Ma ei virisenud niisama, tegelikult oligi väga külm. Lõkke soojus oli juba seest kadunud. Pealegi polnud rannas ühtki puud, mis tuult eemale hoiaks.
„Oh, I’m sorry,“ ütles Jared oma jakki seljast võttes, „I shouldn’t have brought you here. I knew it will be cold. Sorry.“
„Ei, see oli sinust väga armas,“ katkestasin teda.
Jõudsime üksiku suure kivi juurde. Jared toetas ennast seljaga selle vastu, mina seljaga tema vastu. Ta põimis oma käed minu ümber. Otse meie ees oli taevas täiskuu.

„See on nii ilus,“ pomisesin.
„Want it? I’ll bring it to you,“ ütles Jared naeratusega.
„Jaa. Kuigi tähed on ka ilusad …“
Ma ei teadnud, kumbi valida.
„I could give you the Moon, the Sun, every star in the sky, every ocean, every river, every mountain, if you only asked it of me. And you know it.“
Pöörasin ennast ümber, vaadates talle otsa.
„Aga on ainult üks asi, mida ma sinult tahan. See on su süda –“
„And it already belongs to you.“
„Täpselt.“

Natuke liiga läila oli selline full moon walk
Aga nagu..Et..Miks Jared koguaeg nii armast teksti ajab, et ma tooksin talle ise tähed või kuu taevast alla selle eest? ( see oli kompliment muide..Jaredile )
Need kutid olid lahedad, "ou"

ooh jumalukene, kuidas ma sulasin lõpu peale,
niiiiiiiiiiiiiii hea oli!!!!!!
ja meeldis see, et seal vahepeal ka midagi muud juhtus, nagu need mehed,
edasiedasi!

Awwi , Jared on ikka niii nunnu. ^^
A suht kahtlased olid need tüübid.
Uut. :)

ME LOVES IT!!! ME LOVES IT SO MUCH!
Tõsiselt hea. Ülisuperlahe ja armas. Nagu. EDASI. HULLULT TAHAN. Muud ei suuda hetkel öelda.

Ma armastan seda juttu sama palju , kui Jaredit . Aga seda armastust ei ole võimalik sõndasse panna .

Täpselt ! =)
Üliarmas oli lõpp , aga ma alguses arvasin , et need tüübid jäävad sinna kauemaks nillima ja nõnda mölisema vms .

Muidu oli hea ,

Edasi . !

Espada, tänks. :)

LittleMissy, aitääh. :) But he's fictional, you know that, right?

ThatsMe.
Sellel tüübil hakkas liiga mark, ta pidi ära minema. Aga aitäääh. :)

Murtagh, tänks. :)

Uus osa. :) See on natuke tüüpiline. Aga võib-olla ka mitte.
Muidu tegelikult tahtsin ma veel öelda, et ma olen seda tüüpi kirjutaja, kes kirjutab jutu valmis ja siis paneb selle üles. Noh, nii, et kui mul tuleb kuskil lõpus hea idee, et ma siis saan midagi alguses ka ära muuta, et see idee sinna sobiks. Hetkel olen ma aga juba esimese hooaja üles pannud ja enam midagi seal ma muuta ei saa. Nii et vabandan, kui tulevad mõned imelikud asjad, eriti järgmistes osades. Sest, noh ... jah. :)

Kümnes osaa.

Surusin magamiskoti otsa selle ümbrise sisse ja tõmbasin paelad pingule. Võttes magamiskoti ühe käe otsa ja rulli keeratud madratsi teise käe otsa, ronisin telgist välja. Viskasin mõlemad Jaani auto pagasnikusse.
„Katu, sa pead need sinna korralikult panema!“ vingus Mannu, kes hoolitses selle eest, et kõik asjad autosse ära mahuksid ja tõttas mu madratsit ümber tõstma. Kõndisin tagasi telgi juurde. Jared seisis selle kõrval.
„Telki koost lahti oskan ma võtta,“ teatasin uhkelt ja hakkasin vaiu maast välja kiskuma. Kõik need andsin Jared’i kätte, tõmmates telgi katte maha. Järgmisena tõmbasin tokid telgi seest välja. Ka need andsin Jared’ile, kes need kotti pani. Vaatasin seda hunnikut maas, mis pidi olema telk.
„Kokkulappimisega ma nii hästi hakkama ei saa,“ tunnistasin. Jared naeris mu üle.
„I’ll help you.“

Koos saime me kuidagi telgi kokku lapitud ja telgikoti sisse pandud. Viisin selle ka Jaani auto pagasnikusse.
Jared tõmbas mu pisut teistest eemale.
„Love, I was wondering that I’d like to go to England. At least for a week, maybe even longer.“
„Oh.“
Jared oli ennegi Inglismaal käinud, kuid olnud seal siis vaid mõni päev, kuna me kumbki ei tahtnud liiga kaua üksteisest eemal olla. Aga olla temast eemal nädal või kauemgi … ma ei tahtnud sellele mõeldagi.
„You see, my parents want to see me and Clar is always so sad when I go away. It’s not fair to take her big brother away from her.“
„Jaa, ma saan aru,“ ütlesin naeratades, kuigi oleksin tahtnud ta külge klammerduda ja teda mitte sinna reisile lasta.

„So I thought that maybe your parents will let you to come with me.“
Vaatasin teda segadusega. Kas ta kutsus mind kaasa? See küsimus mattus kohe järgmise alla: kas mu vanemad lubavad?
„Ma küsin, aga ma olen päris kindel, et nad lubavad. Või noh, küll ma nad lubama saan.“
Naeratasin. Ta naeratas vastu.
„That’s great. My parents also want to see who this mysterious Kath is, who dragged me here permanently, so that I can’t even go to visit them,“ lisas Jared naerdes.
„Ma proovin võimalikult mysterious olla,“ vastasin talle. Ta tõmbas mind enda vastu.
„Aga kui ma neile ei meeldi?“
Jared pani oma lauba minu oma vastu.
„They’re gonna love you. Besides, what does their opinion matter? I’ll still be living here with you and I won’t go anywhere.“

Naeratasin, tõustes kikivarvukile Jared’it suudlema.
Poole tunni pärast istusime Jared’iga mootorrattal ja sõitsime tagasi Tallinna poole. Ümberringi oli ainult mets, meie ees sõitis punane auto ja meie järel hõbedane.
Hoidsin tugevasti Jared’ist kinni, toetades oma pead ta õlale. Hetk hiljem surusin ta kaelale õrna musi.
„What are you trying to do? To draw off my attention?“ kuulsin teda küsivat. Ma naersin.
„Võib-olla.“
„So what do want now?“ küsis ta irooniliselt.
„Mm … ma ei teagi, nii palju on küsida,“ mängisin kaasa.
„Fur coat? A new couch? Or TV?“
„Äkki hoopis läpakas? Selline roosade kalliskividega? Tegelikult pole mul ehetest kunagi küllalt …“

„Okay, darling, you can have it all.“
Naersin.
„Oh, nii armas sinust, aitäh!“
Siis muutus mu nägu tõsiseks.
„Ma armastasin sind,“ ütlesin teda hetkeks tugevamini haardes hoides.
„I love you, too.“
Sulgesin silmad.
Kahe tunni pärast olime minu maja ääres. Jaan oli ka sinna sõitnud. Võtsime oma asjad ta autost välja ja ta sõitis minema. Jared pani oma asjad mootorratta peale ning ta võttis minu koti käe otsa.

„Kas ma küsin praegu?“ uurisin.
„If you want to. I’d like to know soon, though.“
„Ma küsin.“
Lasin uksekella.
„Kaspar, tee lahti!“
„Kaur, mine!“
„Juba lähen!“
Pööritasin silmi. Ainult Kaurile jõudis vist kohale, et see olin mina ukse taga.
Uks avati vaevu sekundite pärast.
„Hei!“ ütlesin, tehes Kaurile kalli. Kaur vaatas aga kohe pärast minust lahti laskmist Jared’i poole.

„Sa ei röövinudki teda ära,“ lausus ta ülimalt nördinud häälel. Me hakkasime naerma.
„I’m really sorry.“
Kuid siis tulid ema-isa trepist alla. Astusin nende juurde.
„Emme, issi, kas ma palun võin minna Jared’iga Inglismaale?“ küsisin lootusrikkalt.
„Milleks sinna?“
„Noh … Jared’i vanemad tahaks mind näha ja … Jared ise tahab ka kauem seal olla, kui tavaliselt.“
Mu isa kortsutas kulmu.
„Kauaks siis?“
„Nädalaks vähemalt.“
„Ja millal?“

„Ee …“
Viisin pilgu Jared’ile,, kes mu selja taga seisis ja mu käsivartel oma peopesi hoidis.
„Next Friday.“
„No sinnani on veel aega. Aga põhimõtteliselt ei leia ma põhjust, miks sa ei peaks minema. Kui palju see reis maksab?“ uuris mu isa siis.
„No, I’ll pay for that,“ segas Jared vahele.
„Jared!“ protesteerisin.
„If not for me, you’ll not be going there. So I AM paying.“
„See on hea argument, aga täiesti ebavajalik,“ sõnas mu isa kergelt pahaselt.

„Me maksame siiski ise Katariina raha,“ ütles mu ema lepitavalt, „või siis vähemalt mingi osa sellest.“
Jared noogutas tõsiselt.
„Aga me seame kindlasti mõned tingimused, noor neiu. Niisama sa sinna ei saa!“
„Mh, issi! Kas ma võin vähemalt Jared’i ära saata?“
Mu isa noogutas ja ma astusin Jared’iga majast välja, lükates ukse enda järel koomale.
„Ma ei taha mõeldagi, mida ta mulle pähe määrib. Kui ta keelab mul sinuga kokkusaamised ära, siis ma olen iga päev „Mannu“ pool,“ laususin muiates. Jared tegi mossis nägu.
„I don’t like to be called Mandy,“ ütles ta ja muigas siis. Võtsin temalt ümber kinni.
„Ma helistan sulle, eks ole?“
„I’ll call you first.“

Muigasin. Ta kummardus, et mind suudelda. Suudlesin teda vastu.
„I love you,“ sosistas ta siis.
„Mina sind ka.“
Ta istus mootorrattale ja sõitis minema. Jälgisin teda, kuni ta nurga taga kadus ja astusin siis jälle uksest sisse. Seal seisis ainult Kaur.
„Sa jääd mulle võlgu. Sa peaksid üldse õnne tänama, et sul selline vend nagu mina on.“
Kortsutasin kulmu. Ma ei saanud midagi aru.
„Jared’iga kohtumised jäävad alles.“
Alles nüüd taipasin, mida Kaur teinud oli. Kiljusin ja hüppasin talle kaela.
„Taskuraha jääb ära,“ lisas ta siis.
Kallistasin teda endiselt. Keda see taskuraha huvitas, kui mul oli Jared?

taaskord süda sulas, seda lugedes, mm..
lihtsalt fantast jutt.
paneb mu end hästi tundma ja muigama.
oeh, ootan juba millal nad Inglismaale lähevad, wuhuu :)
edasi!

Awww. See kõik on nii... armas.
Ainus asi, mis natuke kahtlane tundus, oli see, kuidas ta vanemad nii lihtsalt nõustusid.
Aga see on muidugi hea, et lubasid, sest siis saavad nad minna Inglismaale, kus tegevustik edasi areneb, eksole? Sest kaua nad ikka mööda Eestimaa liivarandu jalutavad...

Tead, tegelikult on vist hea, et Jared tulevikus muutuda kavatseb. :) Sest praegu on ta tõesti liiga... romantiline. Noh, kuuvalgel mererannas ja... muud sellist.
Kui ta muutub, siis võiks nad Kath'iga korraldada võistluse, kumb kaugemale sülitab!
( Mul on täna natuke teistmoodi tuju. )

Aga nüüd, kus Jared minu oma on, siis... jahm.
Meeldis, ikkagi.
Ainult see liigaromantilineasi ei meeldinud.

Aga üldiselt meeeeeeeeeldib!
UUUUUT!

Et siis nagu armastan seda juttu, liiiiiga armas on Jared !!

a et siis leidsin natsa vigasi ka !
„Telki koost lahti oskan ma võtta,“ teatasin uhkelt ja hakkasin vaiu maast välja kiskuma. Kõik need andsid Jared’i kätte, tõmmates telgi katte maha. Järgmisena tõmbasin tokid telgi seest välja. Ka need andsin Jared’ile, kes need kotti pani. Vaatasin seda hunnikut maas, mis pidi olema telk.

andsin ei peaks olema ?

ja siis telkot ? , see mulle kohale ei jõudnud
vb kuna olen blond ka

Ümberringi oli ainult mets, mee ees sõitis punane auto ja meie järel hõbedane.

meie ?

Rohkem ei leidnud aga need mis leidsin olid ka nii tibatillukesed, pole hullu ,



aaa jaaa seee UUUUTTTTT !!!!!

Aww, mulle meeldis. Ikka nunnununnununnu.