Don't Let Me Go (35/35).

M, ma ei oleks oodanud, et Jared tuleb seletama.
Ja ma ootasin pigem uut osa Robertiga ._.

SÄÄÄÄÄÄÄD. -.-

Ei jäänud :D

Lihtsalt... ta on imelik

uhh jah, jareeeeed
ma tahaks seda seletust kuulda
aga muidu robertit tahaks rohkem ,
seletuse võib ära kuulata ja siis minema minna (A)

Ups, topeltpostitus.
Igatahes. Uus osa. Ma tean, et ma saan kohe kriitikat "MIKS ROOOOOBERTIT EI OLNUD????", aga sorri! :) Mõelge, et kunagi meeldis teile Marko kaa!

Kahekümne kuues osa.

Lasin julgust kokku võttes Marko maja uksekella. Üle pika aja tulin jälle talle külla. Lootsin sügavalt, et Merilin tal parasjagu külas ei ole, sest see oleks olnud katastroof. See oleks kõik ära rikkunud. Ja pealegi ei tahtnud ma Merilini näha.
Uksele tuli Marko ema, mind märgates ilmus ta näole naeratus.
„Ma juba hakkasingi mõtlema, et kas sa enam üldse külla tuled,“ lausus ta sõbralikult. Noogutasin pigem endamisi.
„Kas Marko on kodus?“ küsisin.
„On küll, ma kohe kutsun.“

„Ega tal külalisi pole?“ pärisin ma enne, kui ta Markot kutsuma jõudis minna.
„Ei,“ vastas ta, saates mulle veidi veidra pilgu, kuid minnes siiski trepist üles. Natukese aja pärast tuli sealt samast alla Marko.
„Kats!“ hüüatas ta, naeratus näole tekkimas, meenutades niimoodi mulle ta enda ema. Ilmselt polnud ta ema talle öelnud, kes tuli, muidu poleks ta niimoodi üllatunud.
„Ma pole sind NII ammu näinud!“
Ta tuli minuni ja kallistas mind. Selle asemel, et aga sisse minna, astusin uksest eemale. Õues oli ilus ilm ja mulle oleks meeldinud väga välja jääda. Marko sai minust aru ja astus samuti õue, tõmmates enda järelt ukse kinni. Me kõndisime pingini, mis aia ääres oli ja istusime sellele. Vaatasin Marko poole. Ta ilme oli ettevaatlik, isegi pisut kartlik.

„Mida?“ küsisin.
„Ega sa pahane pole … minu peale? Et ma pole sind vaatamas käinud ja üldse?“
Naeratasin õrnalt.
„Pole hullu. Sul olid oma probleemid.“
„SINU probleemid olid hullemad.“
Ta naeratas vastu, olles nüüd palju rahulikum. Kuni ta pilk läks aiaväravale ja ilme muutus. Ma ei saanud isegi aru, mis selles ilmes väljendus. Pisut hirmu, rohkem muret ja … näis, nagu tahaks ta kohe vabandama hakata. Viisin pilgu temaga samasse suunda ja olin enda peale sekundiga vihane. Oli mul nüüd siis vaja Markole külla tulla? Ma oleks ju ilma ka hakkama saanud, vägagi hästi. Inimene aiaväravas polnud keegi muu, kui Merilin. Teadsin, et olin ametlikult kõik ära rikkunud.

Hüppasin kähku püsti ja ilma Markole head aegagi ütlemata tuiskasin aiast välja. Merilin saatis mulle vihase pilgu.
Ma tegelikult tahtsin väga teada, mis nende vahel juhtub, aga kindlasti poleks ma saanud sinna vaatama jääda. Niisiis läksin istusin lähimasse bussipeatusesse, mis oli vastassuunaline sellega, kuhu Merilin pidi minema, kui ta tahtis tagasi koju minna. Õnneks olid need kaks bussipeatust üksteisest nii kaugel, et Merilin poleks iialgi märganud, et see olin mina, kui ta poleks just sihilikult mind otsima hakanud. Minu bussipeatus oli Marko majast kaugemal ka, nii et polnud mingit muret, et ta oleks minust möödudes mind märganud.

Ma pidin ootama vaevalt kümme minutit ning märkasin siis Merilini. Ta oli liiga kaugel, et ma oleks ta ilmet näinud, nii et ma ei osanud arvatagi, mis tal Markoga lõpuks juhtus. Ma eeldasin selle lühikese aja pärast, mil ta Marko juures oli, et asi ei lõppenud hästi, aga ma tahtsin vastupidist loota. Ei saanud ju olla võimalik, et MINA nende suhte ära rikkusin. Või oli?
Ootasin, kuni buss tuli ja Merilin selle peale läks ning võtsin siis jälle suuna Marko maja poole. Üle aia nägin, et ta istus ikka veel selle pilgu peal, pilk maas. Aiavärava kägina peale tõstis ta aga pilgu. Hammustasin huulde, julgemata millegipärast talle lähemale astuda.
„Me läksime lahku,“ ütles ta siis vaikselt.
„Ei või olla,“ pomisesin, astusin kiirelt temani ja istusin ta kõrvale. Panin oma käe tema oma peale, mis pingi ääre peal lebas.

„Anna andeks. Ma ei tahtnud,“ ütlesin talle.
„See ei ole sinu süü –“
„On küll! Mina tulin sulle külla ju!“
Marko raputas pead.
„Ma oleks mingi hetk sulle ise ikkagi külla tulnud. Pealegi oli see minu valik.“
Vaatasin teda jahmunult.
„SINA jätsid ta maha?“
„Ei, ei. Ta esitas mulle ultimaatumi. Sina või tema. Ma valisin sinu.“

Ma ei osanud midagi selle peale öelda. Miks keegi ometi nii halba otsust teha tahtis? Ta tahtis ju Meriliniga koos olla …? Mina oleks saanud neist eemale hoida. Ma oleks Markot ikka näinud, pidudel või kuskil. Minul poleks sellega probleemi olnud. Vähemalt mitte eriti. Noh, ma oleks teda igatsenud, aga me oleks ju saanud saata sõnumeid ja msn-is suhelda. Kõik oleks korras olnud.
Enne, kui ma suutsin välja mõelda, mida öelda, jätkas Marko ise.
„Merilin oli muidu tore ja ta meeldis mulle väga, aga ma ei saa temaga koos olla, kui talle mu sõbrad ei meeldi.“
Ma ei saanud ta mõttekäigust aru.
„Aga ikkagi …“

„Kujuta ette, et Jared keelaks sul su sõpradega suhtlemise ära. Kas sa teeks seda?“
„Noh …,“ venitasin ma, mõeldes selle üle, „jah.“
Isegi mõte sellele oli jube, aga elada ilma Jared’ita … Olgu, praegu ma tegin seda, aga vabatahtlikult temast lahti öelda - sellele mõtlemine oli veelgi jubedam.
Marko naeris vaikselt mu vastuse peale.
„Võib-olla pole Jared õige näide. Aga meil Meriliniga polnud midagi sellist, nagu teil.“
Ma nägin vaeva, et mitte näidata oma ilmes, mida ma tundsin sees, kui ta selle lause ütles. Ta tuletas mulle jälle meelde meie suhet, seda, mis meil kõik olnud oli, ja kuidas ma seda kõike nii väga tagasi tahtsin. Ja see tegi haiget.

„Me polegi isegi sama kaua suhelnud,“ jätkas Marko midagi märkamata, „nii et võib-olla sa saad minust aru. Alati lihtsalt ei tule kõik välja.“
Vaatasin Markole otsa. Tundus, et ta päriselt mõtleski nii, mitte ei ajanud suvalist pläma minu pärast suust välja. Ja tundus, et ta ei olnud väga kurb. Mitte, et ta üldse kurb poleks olnudki, oli küll, seda oli ta silmadest näha, isegi, kui ta naeratas. Aga ta nagu ei võtnud seda nii väga hinge. Nagu … nagu ta oleks algusest peale teadnud, kuidas see lõpeb ja selleks juba ammu valmistunud.
„Mul on ikkagi kahju sinust,“ ütlesin, pannes oma käe talle ümber. Ta pani oma käe mulle ka ümber ja tõmbas mind endale lähemale.
„Pole hullu,“ kordas ta, „ta ei olnud nii tore inimene.“

„Aga sa just ütlesid –“
„Ta oli tore inimene. Aga mitte NII tore. Ma arvan, et ilma selle jamata poleks meie suhe ikkagi väga kaua kestnud.“
„Miks? Sest olgu, praegu ma nõustun sinuga, et ta pole nii tore, aga muidu arvasin ma temast päris hästi.“
Vaatasin jälle ta poole. Ta muigas.
„Tahad, ma avaldan sulle saladuse? Mul on blondidega mingi kiiks. Nendega ei tule mul kunagi midagi välja.“
Tõmbasin tema nina alla ühe enda blondi salgu. Kui ta teadis, et tal blondidega ei suju, siis miks ta oli üldse minu ja Meriliniga midagi üritanud?
„Noh, lõpuks ma saan ikka aru, et blondid mulle ei sobi. Isegi, kui mul kulub selleks natuke liiga palju aega,“ naeris ta. Naeratasin.
„Olgu. Kui ma kohtan mõnda toredat mitte-blondi, siis ma annan talle sinu numbri,“ laususin.
„See oleks tore.“

Ma pole tükk aega kommenteerinud, aga nüüd ma siis teen seda.
Mmm... noh, see oli küll üpriski nõme, et Marko ja Merilin lahku läksid. Kuigi, kui see tüdruk nõnda loll oli, et esitas ultimaatumi... noh, ma ei tea. Ma oleksin tema asemel samuti armukade, aga et kohe NII kade... ohjah.

Muide, praegu tundub mulle, nagu oleks Kath'i elu täiesti kokku varisenud. Kas tal enne Jarediga kohtumist siis midagi teha ei olnudki? Praegu paistab ta elu küll kuidagi... igav olevat. Ta on kõigil jalus ja nii edasi ja nii edasi.

See oli armas, et Jared tuli teda enne kontrolltööd lohutama. Mina oleksin - kui mul enne tunni algust veel aega oleks olnud - Kath'i asemel ta ära kuulanud. Kasvõi huvi pärast. Või nii. Aga noh, jah. See oleksin mina. :)

See, et Kaur Jarediga suhtleb, ei ole minu meelest üldse nii hull. Nad olid ju sõbrad. Ja keegi - kuna Kathil polnud ilmselgelt tahtmist - pidi ju selle seletuse ära kuulama. Ning ta pidigi ju Jaredilt seletust nõudma. Ju siis oli see seletus nõndavõrd normaalne, et nad said suhtlemist jätkata. :)

Noh, ma ei tea. Jared on ka natuke liiga pehmeke. Saan aru, et romantik ja värki, aga kui ta tõsiselt Kath'i armastas, siis miks ta lihtsalt... ma ei tea, Kathi kinni ei hoidnud, et kõike ära seletada või... või öösel talle akna all serenaadi laulnud või mööda maja külge öösel Kath'i tuppa roninud ja talle kaissu pugenud või midaiganes! Praegu tundub, nagu oleks ta täiesti alla andnud. Ainult see, et ta kooli ette ilmus, annab natuke lootust või midagi.

Rohkem ma ei oska vist midagi öelda. Jutt ise meeldib, tõsiselt meeldib, väga hea on, aga need tegelased jäävad segaseks. Kuigi ilmselt ei saagi nad täiesti lõpuni läbipaistvad olla. :)

Ohjah. Muidu super! :)
UUT!

Keegi oskab vähemalt kirjutada...
Peab varsti taas otsast lugema hakkama...

armas osa oli :)

Saadki kriitikat kohe.
MIKS ROBERTIT EI OLNUD?! :d

Hmm, ma ei teagi seda kiiksu hetkel, ei oska öelda.

Olgu, Kats pole nii b.i.t.c.h. kui Merilin , aga... natuke ikka (A)

Marko mulle meeldib, tema on lahe, temas on miski mis mulle õudsalt peale läheb :) , ja ta meenutab mulle hullult ühte poissi, kes on ka umbes taolise iseloomuga

Ja... ja ma olen isegi rõõmus et nad lahku läksid, ära küsi miks, seda ma ei tea, ega ma nüüd nii tark ka pole , c'mmon, gimme a break , aga et jahm see selleks...

Jutust siis... meeldib, armastan, jumaldan jne.

ja siis uut tahaks kaa !