Don't Let Me Go (35/35).

Aitäääh. :)

See on natuke imelik osa. Aga tegelikult ... ma ei tea.

Kuueteistkümnes osa.

Naersin just kõva häälega kellegi nalja üle. Mul polnud aimugi, mis võis olla selle inimese nimi. Tegelikult ei mäletanud ma enam isegi naljagi. Mul oli käes tops mingi vedelikuga. Jõin selle tühjaks. Sekundiga oli mul uus jook käes. Kaanisin ka selle alla. Mul oli hea tunne. Kõik oli nii lõbus. Ma oleks nagu seda rahvast juba ammusest ajast tundnud.
Järsku kõndis mu juurde tuttav nägu. Jaa, need huuled tundsin ma ära küll. Tõusin püsti, aga jõudsin vaevalt käed ümber Jared’i kaela panna, kui jalad mind alt vedasid ja ma ta kaela rippuma jäin.
„Kath, are you drunk?“
Vaatasin teda kulmukortsutusega.
„Ei!“

„Yes, you are.“
Andsin alla.
„Olgu peale siis.“
„I left you alone for barely thirty minutes! What has gone into you?“
„Need olid väga kenad inimesed siin …“
Jared raputas pead.
„We’re going home.“
Kortsutasin jälle kulmu.
„Juba?“
Ta ei vastanud, vaid võttis mu ümbert kinni ja me kõndisime välja, mööda tänavat edasi. Või siis ma vähemalt üritasin kõndida. Ega see lihtne ülesanne polnud. Jared võttis mu lõpuks lihtsalt sülle ja kõndis nii tema majani. Ja isegi siis ei pannud ta mind veel maha, vaid kandis uksest sisse.
„Hi, sweetheart, dinner’s in a half of an hour!“ hüüdis ta ema köögist.
„We’ll be there,“ vastas Jared mind trepist üles oma vannituppa viies. Seal pani ta mu lõpuks maha ja keeras ukse lukku.

„Take a shower,“ ütles ta.
„Riietega või?“ küsisin kulmukortsutusega ennast vaadates. Jared ohkas ja tuli mulle lähemale. Mu käed üles tõstnud, tõmbas ta mul pluusi üle pea. Lasin käid jälle alla, vaadates talle otsa. Ta oli nii nunnu … Astusin talle lähemale, et teda suudelda, kuid ta tõmbas pea eest ja tegi mu seeliku luku lahti, nii et see alla vajus. Astusin sellest välja.
„Now go.“
„Pesuga või?“
Jared hingas sügavalt sisse, keeras mu selja enda poole ja tegi mu rinnahoidja klambri lahti. Viskasin selle põrandale.
Jared oli astunud mitu sammu ukse poole, seistes minu poole küljega.
„Aluspüksid jäid ju jalga,“ nentisin.
„I don’t care, just go!“

Näitasin talle keelt, tõmmates ise viimase riidehilbu seljast ära. Aga selle asemel, et dušikabiini astuda, võtsin suuna hoopis Jared’ile. Kõndisin puusi hööritades ta juurde, pannes käed ümber ta kaela ja asetades ühe jala ümber ta puusa, tõmmates ta sellega väga lähedale. Lähendasin oma nägu tema omale, aga enne, kui ise ta huulteni jõudsin, jõudis tema minu omadeni, suudeldes mind ägedalt. Aeglaselt lükkas ta mu vastu seina, käed liikumas mu selja peal üles-alla. Kuid siis lükkas ta äkitselt ennast minust eemale.
„Would you PLEASE stop driving me crazy and go to the shower?“
Vaatasin teda segaduses ilmel.
„Ma ajan sind hulluks? Mis ajast?“

Jared pani ühe käe puusa, tõmmates sõrmedega läbi juuste, astudes minust veel rohkem eemale.
„You’re completely naked AND you act like this – of course you drive me crazy!“
Vaatasin talle pea viltu otsa.
„Anna andeks, aga ega mina ju ei otsusta, millal mul tuleb tuju sind suudelda. Kas ma peaks riideid tagasi selga panema?“
„No, for god sake, no! Please, could you just take a shower? You can’t go eating like this, you smell like sh–“
Siinkohal ta peatus, ohkas sügavalt, tõmbas korra veel käega läbi juuste ja vaatas mulle sügavalt silma.

„You smell like alcohol. And I can’t lie something about you to my mom, like that you don’t feel well, because then she’ll come here, wanting to make you comfortable.“
Kindlasti, mõtlesin. Ta ema vihkas mind.
„So please, go.“
Ohkasin ka.
„Fain siis, kui ma nii tülikas olen.“
Keerasin talle selja, aga ta tuli jälle mu ette.
„No, don’t think like that! You yourself wanted to make a good expression to my parents! What would they think if you went there drunk?“
„Nad arvaksid, et ma olen üks õnnetu tüdruk, kes ei saa oma kutti suudelda nii palju, kui tahab.“
„If I kiss you, will you go?“
„See ei käi nii!“

Hoolimata mu lausest suudles Jared mind siiski uuesti, samasuguse kirega, nagu enne. Ta käed olid mu seljal, mu juustes, mu kaelal, mu õlgadel … igal pool, jättes maha tuliseid rante. Äkitselt avastasin, et mul oli jälle raskusi hingamisega. Alles mitme minuti pärast tõmbus ta eemale.
„Sa näed välja, nagu sa tahaks minuga kohe voodisse ronida,“ süüdistasin teda.
„Maybe I do, but right now is not a good time for,“ lausus Jared muiates. Mina vist muigasin ka.
„Olgu siis,“ naeratasin hästi laialt, suudlesin teda – tegelikult vajusin talle jälle kaela – ja läksin siis ennast pesema.

Viieteist minuti pärast olin ma pesnud, juuksed kuivatanud ja riidesse pannud, valmis sööma minema. Lasin endale veel lõhnaõli peale ja väljusin vannitoast.
Jared istus voodiäärel. Mind nähes tõusis ta kohe püsti ja naeratas. Ma naeratasin vastu. Ta tuli minuni, võttes mu ümbert kinni ja vajutas mu huultele õrna musi.
„Jared!“ hüüdis ta ema äkitselt alt korruselt. Ma ohkasin vaikselt. See oli nagu mind poleks olemaski. Ma olin täiesti tühi koht. Aga ma ei tohtinud Jared’ile näidata, et ma seda nii südamesse võtsin, nii et ma naeratasin, haarasin ta käest ja me kõndisime trepist alla.
Söögitoas oli laud kaetud, kõik nägu väga isuäratav välja. Manasin viisaka naeratuse näole ja istusin Jared’i kõrvale laua taha. Keegi ei öelnud midagi. Alustasime vaikides söömist. Toit oli kohutavalt hea ja viisakusest otsustasin seda ka Meredith’ile öelda. Iga viisakus pidi mind ju tema silmis paremaks tegema. Pidi ju?

„The food is delicious,“ ütlesin, tundes ennast küll pisut imelikult seda vaikust lõhkudes.
„Thank you,“ vastas Meredith teravalt, sellise häälega, nagu oleks ma talle midagi solvavat öelnud. Ja tema aitäh kõlas ka, nagu oleks ta midagi vastu salvanud, midagi mõnitavat. Hammustasin tugevalt huulde, üritades pisaraid tagasi hoida. Need siiski tulid, nii et ma kummardusin rohkem oma taldriku kohale, teeseldes liha lõikamist ja pilgutasin ägedalt silmi, et pisarad kaoksid. Vältisin Jared’i emale mõtlemist, sest sellega tuli ainult pisaraid juurde. Mida ma talle nii halba olin teinud?
Pisaratest võitu saanud, panin kahvli ja noa käest ja pöörasin ennast pisut Jared’i poole. Mul oli plaan talle otsa vaadata, aga lõpuks jäid mu silmad siiski pidama vaibamustril meie kahe tooli vahel.
„Jared, kallis …“
Puudutasin sõrmeotstega ta käsivart.
„What’s wrong?“ küsis ta mu pilku püüda proovides.

„Ütle mulle ausalt, palun … kas su vanemate võimuses on sind minu juurest ära viia? Või mulle lähenemiskeeld peale panna? Nagu, et ma ei tohi sinule lähemale kui sada meetrit tulla või midagi … Kas nad saavad seda teha?“
Jared naeris algul, aga kui ma oma pilgu lõpuks talle otsa vaatama sundisin ja ta mu silmis sinna jälle ilmunud pisaraid nägi, vaikis ta kohe.
„Excuse us,“ ütles ta oma vanematele ja minu käest kinni võttes kõndisime me nurga taha koridori.
„What are you talking about? No one’s going to take you away from me.“
„Kas sa siis ei näe?! Su vanemad vihkavad mind! Iga asi, mida ma teen, on neile halb! Iga sõna, mis ma ütlen, nagu põletaks neid! Nagu ma isegi ei vääriks nendega rääkimist! Mida ma nii halba tegin? Mida ometi?!“
Ma tean, et ma poleks tohtinud karjuda, aga kuradile sellega. Jared’i vanemad ei saanud mu jutust nagunii aru.

„Oh, come on. It’s not so bad. I know, they don’t like you a bit, but they don’t hate you. They’re just in a bad mood. And they’ll get over it.“
Jared oli mu käsivartest kinni võtnud, püüdes mind üle kõige lohutada. Ma rapsisin ennast vabaks.
„See ei ole nii ja sa tead seda! Mul on NII kõrini sellest! Millega ma selle ära teenisin? Ma ei ole väärt sellist kohtlemist. Ma ei kannata seda enam välja!“
Jooksin trepist üles, tagasi Jared’i tuppa. Heitsin voodile pikali, vajutades oma näo patja. Ilmselt nutsin ma kõik oma ripsmedušši sinna padjale, aga ma ei hoolinud sellest.

Kuulsin, kuidas Jared minu järgi uksest sisse tuli ja siis ukse sulges. Mõne sekundi pärast tundsin, et ta istus voodiservale. Piilusin padja varjust tema poole. Ta näol oli piinatud ilme. Ma teadsin täpselt, mida ta mõtles. Ühelt poolt tahtis ta mind hoida ja vaid lohutada. Teisalt ei julgenud ta midagi teha, kuna kartis, et see ajaks mind veel rohkem nutma. Ja üle kõige tahtis ta just mu nutmist peatada. Mulle tuli meelde see tema lause … „sinu pisarad tekitavad mul tahtmise maailma muuta selliseks, et see sulle enam haiget ei teeks“. Aga kahjuks ei olnud tema võimuses oma vanemate arvamust muuta.
Äkitselt pöörasin ennast ümber, tõusin istukile ja heitsin käed ümber Jared’i kaela, hoides temast kõvasti kinni. Ja tema hoidis mind sama kõvasti.
„It’ll work out. I promise you it will.“
Sel hetkel soovisin ma nii väga, et tal oleks õigus.

Umh... ma pole siin suhteliselt kaua kommenteerinud. Pole jõudnud. Täna jõuan.
Ohjah.

Eeee... kuna päike paistab ja linnud laulavad ja ma sõin just ära mitu suurt maasikat meie aiast - jaaa, maasikad on valmiiiiiiiiiis! - siis on mul hea tuju ja ma üritan pikalt kirjutada.
Kui ma just ära ei väsi.

Hmmh. Nõnda.
Mina olen vist siin siis ainuke, kellele Jared'i vanemad meeldivad?
Minu meelest on nad täitsa toredad. Sest, et... noh, millistele vanematele - peale hoolimatute - ikka korda ei läheks see, et mingi välismaa plika nende poja ma ei teagi, kui kaugele elama veaks?
Mina näiteks Jared'i ema asemel lööksin Kath'i maha. Noh, peaaegu. Okei, okei, maha päris ei lööks, aga kuri oleksin küll. Kurikurikurikurikuri!
Ausalt ka.
Ja minu meelest oli see nii... mittetäiskasvanulik, kuidas Kath söögi ajal röökima pistis. Pluss veel see, et ta end täis jõi. Milline inimene, tahes üle kõige oma poisi vanematele muljet avaldada, joob end täis?
Tõsiselt, ma ei saa pihta sellele.

Ja Jared on liiga tore. Ikka veel.

Muidu meeldib.
Kõike, mida sa kirjutad, on tegelikult nii tore lugeda, sest see kõik on nii... lihtne.
Armas ja lihtne ja... tore. :)

UUUT!

( Ei tulnud vist väga pikk, aga... ma olen väsinud. XD)

Vot see osa oli juba selline mõnuš

Ega mind ka häiriksid Jared'i vanemad. Ülbed.
Aga mulle meeldis see vannitoa värk

UUT:)

Aitäääääh. :)

Tere jälle, lapsed, ma panen jälle uue osa üles. Ärge ometi küsige, miks. :) Ja üllataval kombel mulle see osa meeldib.

Seitsmeteistkümnes osa.

Ma nägin seda. Ma nägin seda kõike pealt, aga ma ei saanud midagi teha. See juhtus nii kiiresti, nii äkki. Mitte keegi poleks jõudnud midagi teha. Ühel hetkel seisin ma lihtsalt ristmiku ääres, oodates rohelist tuld, et teed ületada. Ja järgmisel …
Ma nägin tuttavat hõbedast autot ristmikku ületamas. Siis oli veel kõik korras. Järgmisel hetkel oli sinna veel kaks autot ei tea kust sõitnud. Käis kohutav pauk. Ma arvan, et ma kiljusin. Jooksin kohe kokkupõrke koha poole. Hõbedase auto juurde. See ei saanud olla ju Jaani auto … ? Linnas oli kindlasti mitmeid selliseid.
Mu käsi lendas ehmatuses mu suule. Ma ei suutnud seda uskuda. Esipingil istusid Mannu ja Jaan, mõlemad üleni verega kaetud ja päris kindlasti … Ma ei tahtnud sellele mõelda.
Kiljusin uuesti. Mu pilk oli läinud tagaistmele. Seal olid Kaspar ja Kaur.

„Ei!“
Ma ei tahtnud teiste autode poole vaadatagi. Ma teadsin oma alateadvuses, et ma oli need ka ära tundnud. Aga ma ei tunnistanud seda endale.
Vaevaga sundisin ennast vasakule vaatama. Teadsin, et see roheline Volkswagen kuulus Markole. Ma teadsin seda ilma sisse vaatamatagi. Ometi ma vaatasin ja nägin seal Markot, Merilini, Triinut ja Britat. Ka nemad olid … surnud.
Kolmas auto. Miks ma küll nii kindlalt teadsin, kes seal olid? Ja miks ma küll sinna vaatasin, et ma kahtlustele kinnitust saada? Kes seal ikka veel olla sai, kui mu ülejäänud perekond? Ema, isa, Kärt ja Kadi. Kes, kes mulle nii tegi? Miks pidid kõik mu lähedased surma saama?
Mul pidi süda seisma jääma, kui märkasin kolme auto vahel midagi veel … musta mootorratast. Mitte tema, mitte tema! Ta oli ainus, kes mulle järgi oli jäänud! Ronisin üle autode teisele poole avariid ja seal ta lamas … mu eluarmastus.

Kukkusin ta kõrvale põlvili.
„Jared, ei, Jared,“ pomisesin, tõmmates väriseva käega üle ta põse.
„Ära ole surnud, palun, ei …“
Lükkasin juuksed ta silmadelt. Need olid suletud. Proovisin ta pulssi katsuda, kuid mu käed värisesid selleks liiga palju.
„Jared …“
Võtsin temast kinni, raputades teda.
„Ärka üles, palun ärka!“
Kus see kiirabi oli? Miks nad juba teda haiglasse ei viinud? Miks kõik paigal seisid? Kas nad ei saanud aru, et siin oli inimene suremas?
„Kutsuge keegi kiirabi ometi, kiiresti, palun!“ karjusin nutuga segamini.

„Kath!“
Võpatasin ja vaatasin tagasi Jared’i poole, aga tema polnud seda öelnud. Ta lamas ikka veel sama elutult, kui enne. Kellegi käsi oli aga mu õlal ja raputas mind õrnalt.
„Kath, wake up!“
Ärkasin, võpatades uuesti, tõustes istukile. Ma ei saanud algul aru, kus ma olin. Pime tuba. Vaatasin vasakule. Jared! Vajusin talle kaela.
„Oh, Jared!“
Kallistasin teda nii kõvasti, kui suutsin. Pisarad voolasid mu silmadest lakkamatult.
„Shh.“
Mu käed klammerdusid veelgi tugevamalt ta ümber.
„Te olite kõik seal …,“ kokutasin, „teie kõik … surnud …“

Ta silitas mu selga, vaikselt rahustavaid sõnu sosistades.
„Mu perekond … sõbrad … sina.“
„I’m here, don’t cry, I’m here now. Shh.“
Mu nutmine ei vähenenud.
„Don’t cry, please don’t cry, it was just a dream, it’s over now. I’m right here, no one’s dead.“
Rahunesin pisut, kuigi ainult natuke. Pomisesin arusaamatult enda ette ikka veel kõikide inimeste nimesid, kes mu unenäos olid olnud.
„Come, let’s breathe some fresh air.“
Ta aitas mu voodist välja ja me kõndisime keerdtrepist alla. Ma klammerdusin paaniliselt tema külge.

Jõudnud teise korruse koridori lõppu, avas ta rõduukse ja me astusime rõdule. Toetusin rõdupiirde vastu, Jared seisis mu selja taha, hoides mult ümber kinni. Panin oma käed tema omade peale.
Ma olin nüüd unenäo paanikast üle saanud, aga pisarad voolasid ikka veel. Ma ei saanud seda pilti endal peast välja. Sulgesin silmad ja avasin need võpatades kohe uuesti. See oli olnud halb idee. Mulle oli kohe silme ette tulnud surnud Jared. Pisaraid hakkas kohe palju rohkem tulema.
„Shh, it’s okay,“ sosistas Jared, kes olin ka mu võpatamist tundnud. Hingasin sügavalt sisse, üritades mõtteid mujale viia. Aga millele ma ka ei mõelnud, kõik viis ikka mõne inimeseni, kes mu unenäos olnud oli. Keda see ka üllatus? Mu kogu elu tiirles nende kolmeteistkümne inimese ümber. Ebaõnne number. Raputasin pead ja pöörasin ennast ümber, Jared’ile otsa vaatama.

„Kuidas sa teadsid mind äratada?“
„You screamed.“
„Issand, kas väga kõvasti?“ ehmusin.
„Nobody heard you, don’t worry. But it was loud enough to wake me up. And then I saw you crying. I kind of realized you needed a wake up call.“
Naeratasin õrnalt.
„Aitäh. Ma poleks vist kaua seda kannatanud vaadata.“
Ta keerutas üht mu juuksesalku sõrmede vahel, naeratades mulle ettevaatlikult vastu. Hetk hiljem tõstis ta käe, et pisarad mu põskedelt ära pühkida.

Pöörasin ennast taas ümber, vaadates Londoni tulesid. Kõik oli nii vaikne, kuigi natuke oli kuulda liiklusmüra, mis kesklinna poolt tuli. Kõik oli nii ilus, ka. Tuledes linn … vaikne ja rahulik. Nagu poleks maailmas ühtki probleemi.
Äkitselt jälle ümber pöörates kallistasin ma Jared’i kõvasti. Talle näis see kallistus ootamatult tulevat. Ma olin jälle silmad sulgenud, aga see kord mõtlesin ma väga pingsalt sellele Jared’ile, kes praegu minuga koos oli, tema naeratusele, tema kallistusele.
„Siin on külm.“
„Right, we should go back in.“
Ta lasi minust lahti, aga mina temast mitte.
„Ei, ma ei taha. Siin on hea.“
Ma arvan, et ma kuulsin ta vaikset naeru ja ta pani oma käed jälle mu ümber.
„Why do you complain if you don’t care?“ küsis ta.
„Ma ei vingunud. Ma nentisin fakti.“

Ta naeris jälle, tõmbudes minust pisut kaugemale, jättes siiski oma käed mu ümber.
„You stopped crying,“ avastas ta üks hetk. Minagi üllatusin. Ta naeratas.
„Don’t think about it anymore.“
„Kuidas sa arvad, et see peaks võimalik olema?“
„I’ll distract you.“
Ta muigas õrnalt, astudes minust veidi eemale ja kummardas, sirutades parema käe ette.
„Can I have a dance?“
Itsitasin. Ta nägi lihtsalt nii totakas välja. Nii rüütellik.
„Aga muidugi.“

Võtsin tal käest kinni, ta tõstis meie ühendatud käed üles ja ma keerlesin nende alt läbi. Naeratasin õrnalt, kui ma oma käed talle ümber kaela asetasin ja tema enda omad mu piha ümber, alustades keerutamist.
„Well, I have to say you look absolutely gorgeous tonight, miss,“ ütles ta tõsiselt. Vaatasin enda riietust. Mul oli seljas üks Jared’i T-särk. „Don’t think too much“ oli selle peal kirjas. Soeng oli mul ka arvatavasti üsna sassis. Aga ilmselt olin ma Jared’i jaoks alati ilus.
„Ma pean ütlema, et te tantsite väga hästi, söör,“ vastasin kihistades, „ja et te juhite mu mõtteid väga hästi eemale.“
Jared tegi pähe näo, nagu oleks see kõik väga tavaline, aga nagu ta oleks ka mu sõnade pärast rõõmus.

„A man has to fill his duty when the lady he loves needs him,“ sõnas ta veelgi tõsisemalt. Ta oleks nagu astunud välja mõnest vanaaegsest romantilisest sõjafilmist, kus ta just oli päästnud mõne tüdruku surmast.
Naeratasin.
„Ma armastan sind,“ ütlesin. Ta peatas meie keerlemise, olles jälle see sama vana Jared. Kõik näitlemine oli läinud.
„I love you, too,“ ütles ta pehmelt, võttis mu näo oma käte vahele ja suudles mind pikalt. Suudluse lõppedes toetas ta oma lauba minu oma vastu, silitades mu juukseid, täpselt nii, nagu ta oli teinud pärast meie esimest suudlust. Ta nägi üldse välja, nagu pärast meie esimest suudlust. Ta oli kuidagi õnnelik, aga teistmoodi, kui tavaliselt, kuidagi … poisilikumalt.

„Sa pead mulle üht asja lubama,“ teatasin.
„I can promise you anything.“
„Ole vait, ma tean küll, et see pole tõsi, nii et ära valeta. Pealegi räägin ma tõsiselt.“
Ta ilme läks sekundiga tõsiseks, isegi murelikuks.
„Sa pead mulle lubama, et sa ei sure mitte kunagi ära, eks ole? Mitte kunagi.“
Mu näol oli tegelikult õrn naeratus ja see tekkis tema näole ka.
„I promise. I won’t die. Ever.“

See osa oli kuidagi nii eriliselt armas :)
Alguses oli küll et midaasjanagu, et võimatu ju et kõik tema lähedased just ühes õnnetuses surma saavad

Täiega meeldis see osa ja selle tegi just super heaks see tants :)

I Love It!

You were there like a blowtorch burning, i was a key that could need a little turning...
Dududududu.
Ja nii edasi.

Hmmh. Teate, mis? Päike ei paista enam.
Ja mul on ikka hea tuju!

Can you help me remember how to smile, make it all seem worthwhile?

Okei, ma üritan enam mitte offtopicut panna. Aga ma ei saa midagi tehaaaaa, sest see on lihtsalt liiga hea laul.

Hmh. Aga jutt!
See esimene osa sellest osast ei tundunud mulle üldse reaalne. Ma teadsin, et ta ärkab varsti üles, aga ju vist oli tal väga jube. Vaesekesekesekesekene.
Aga muidu oli selline rahulikum osa. Järgmises osas juba juhtub midagi, eksole?
Ja mind üllatas, et Jared vastas, et ta ei sure kunagi ära, ei sure. See väike romantiline vale tegi minu jaoks nagu kõik teised asjad ka, mis ta ütles, võltsiks.
Ma ei tea. Lihtsalt selline imelik tunne on, et ta lubab igasuguseid asju kokku, et lihtsalt romantiline paista ja muud. Oleks võinud Kath'ile lihtsalt öelda, et seda ei saa talle lubada või siis teda suudelnud või... noh, midagi sellist.
Nüüd on mul Jared'i suhtes paha tunne kuidagi. xD
Aga sellel võib midagi pistmist olla ka sellega, et päike ei paista ja vesi on rannas alla kümne kraadi, mis on lihtsalt... JUBE.

Rõdul, pimeduses tantsimine... üsnagi romantiline.
Ja kõik muu oli ka romantiline.
Ainult mulle ei meeldinud, et Jared valetas.
Valevorst, valevorst.
Uhm. Mis veel?

Runaway train, never coming back... wrong way on the one-way-track,
Dudududdudududumm, jällegi.

Ei, tegelikult tahaksin ma juba tülisid. Ma tahaks lugeda kirjeldust ilmest Jared'i näol, kui Kath ta maha jätab, või siis täpseid emotsioonilisi edasiandmisi Kath'i sees valitsevast agooniast, kui hoopis Jared tema maha jätab. Või siis seda mõnusat raevu mõlema või kummagi sees!
See oleks niiiiiii tore!
Ja röökimist ja kõrvakiile ja lennukipileteid!
Ja kurje hääli ja pisaraid!
Zombisid ka!

Noh, uuut ka, muidugi. :)

( Ma vabandan. Ilmastikeolude drastiline muutus on minus tekkinud vastakaid tundeid, mistõttu on minu tuju üsnagi kummaline - nime sellele ei oska ma anda - ja sellest tulenevalt on ka minu kommentaar veidi kentsakam, kui tavaliselt. Vist. )

Ma ei saanud alguses midagi aru. Lugesin isegi eelmise osa lõpu ära, et äkki jäi mul midagi arusaamatuks Ma olin kergelt paanikas juba, kui lugesin seda osa aina uuesti ja uuesti, aru ikka ei saanud ja siis jõudsin selle kohani, kui Jared äratas Kathi üles ..
njaa.
„I promise. I won’t die. Ever.“ - see on niii nunnu. ;D
ja .. jutt on hea, ei tegelikult , super - nagu sa isegi tead . (:

Mm.. ja tulles maasika teema juurde tagasi. Maasikad said juba juuni alguses valmis ja nüüd on otsas. :S Õnnelikud olete, kui teil on veel.

Hah, meil said maasikad alles nüüd, paar päeva tagasi, valmis! Mäe peal on veel kõik rohelised alles.
Aga ma elan Läänemaal ka, siin tuleb kõik mingi pool kuud hiljem või midagi.
Metsmaasikad said ka alles valmis.

P. S. Vihma hakkas sadama just akna taga. Jeeee!

Igavesed.. maasikatega.. inimesed.
Minul pole maasikaid... *Nutab*



Osa juurde.
Ma jagasin ka suht alguses ära, et see oli unenägu. Algul ma mõtsin et need ülejäänd autod on suvakad ja Jarr on see, keda ta näeb ja et see on päris.
Ja no siis kui ma lehe avasin, nägin ma seda viimast lauset ka. Ja siis ma mõtsingi et ta kuskil haiglas ütles seda. Et lubas nagu, et ta ei sure ära..

Loll olen, tean.

Ja siis lugesin ja..
Mulle ka ei meeldind see viimane lause. C'mon. Inimene ei saa lubada, et ta NEVEREVER ära ei sure. See on utoopsus.
Aga samas see on hea, et ta nii ütles.
See teeb ta vähem perfektsemaks.
*Tean-tean.. ta EI ole perfektne*

Aga see jutt on tõesti väga hea.
Ja ära ütle et see on keskmiselt hea.
Keskmine on pahapaha asi.

Average is just as close to the bottom as it is to the top.

Mu õe salesman'i lindilt. Mida ta kuulas enne USAsse tööle minekut. Koguaeg. Over and over again.. Mul peas see suht.

Ja siis mingi näitlesime läbi neid et kuidas ta müüb.. kindel päheõpitud müügitekst on.
Mingi öösel kell kaks, autos, sõites koju..
Marelle: Hello, my name is Marelle and I'm an exchange student from Europe
Ma: *Haigutab* jeah.. come in..
Marelle: Sa ei tohi mind veel sisse kutsuda, kust tead et ma palgamõrvar pole?!
Ma: Sa just ütsid, et oled õpilane ju..
Marelle: No äkki ma valetasin?!

Suht nii.

Aga see on nüüd küll väga offtopic ja sa arvatavasti ei saanud aru ka.
Küsi msnis kunagi vms.
Ei.. oot. Sa pole mul msnis.
No siis oma vits kui aru ei saa.

Aga ma tahan uut.
Ja siis... ma endiselt armastan sind. Selle jutu eest ja siis selle eest, et sa offtopicut lubad panna ja siis selle eest, et sa mind armastad. Vot.

Ja siis.. ma olen endiselt loll.
Muide.. Ingrid.. mis laul see on? Nii tuttavad sõnad..

Oeh.
Mis siis veel.
UUT

Ma juba ütsin seda..

Ikkagi.. UUT

Nii.
Ma lugesin nüüd eelmise hooaja ja selle hooaja siiani ära. Ja tead mis ma ütlen?
See lugu on võrratu.

Ma tean,et tegelikult ma peaks eelmist hooaega puudutava kommentaari siis sinna postitama,aga no ma tõesti ei viitsi.

Igatahes.
Mulle meeldis see kuidas nad Siimuga kohtusid. See oli selline armas.
Ja tead mis? Mulle meeldis Siim rohkem kui Jared. Ma ei tea miks. Igatahes meeldis.

Mulle meeldis see,et pärast seda kui Kata Inglismaalt tagasi tuli,ei hakkanud ta Siimuga käima. See näitas,kui väga ta Jaredit armastas.

Siis meeldis mulle see kuidas Jared tagasi tuli. See oli nii armas.

Teisest hooajast siis.
Meeldis see,et Jared eesti keelt oskab. Nii armas.

Siis meeldis mulle alguses see,et kui Meriliin(?) ja Marko(?) sinna matkale tulid,siis nad ei käinud kellegagi. See,et nad pärast käima hakkasid,ma ei tea,oli kuidagi imelik. Nagu,ma ei tea,ei ole eriti loogiline,et kõik sõpruskonnast omavahel käivad. Ah,ma ei tea ka.

Ei meeldinud see full moon walk. Liiga läilaks läks juba.

Siis meeldis mulle see,et Kaur auto alla jäi. Üks kurb sündmus ka nendele nunnudele osadele.

Siis,see oli mõnus,et Jaredi vanemad Kataga läbi ei saa. Et see nagu tundub nii reaalne. No sest päris elus ei saagi sa kõigile meeldida.

Siis,no see läks nõmedaks,et Jared lubas,et ta kunagi ära ei sure. Nagu kõva mõte lubada,kui ta teab,et ta ei saa seda lubadust pidada.

Nii..kindlasti oli midagi veel,aga ei tule praegu meelde.
*vaatab oma postitust ja vilistab,nii pikka pole ma kunagi kirjutanud*
Uut paluks!

NeverToLate.
Aitääh. :) Mulle meeldis see tants ka. Ja ... see algus pidigi ebaloogiline olema. Mul pole olnud ühtki unenägu, mis oleks loogiline. :)

Annipanni. Sinuga vahetasime me juba infot hiljuti, täpsemalt pool tundi tagasi. See oli üsna tore. :)

Ingrid, tead? Päike paistab! Ma olin terve päeva lauluväljakul ja ma olen näost punane. Ja see on KUUM. Ja see VALUTAB. Nii et päike paistab. Olgu, mitte praegu. Ta läks majade taha. :)
Räägi mulle ka, mis laul see on. :)
Nagu ma just ütlesin, see ei tohtinudki reaalne olla.
Ma kusjuures ei väljendanud seda vist hästi, aga Jared ütles seda mittesuremiskohta täieliku naljana, nagu Katu küsis seda küsimust. See oli natuke nagu ... sarkasm, aga ... mitte kuri sarkasm, vaid selline armas. Ma ei oska seletada. Vahet pole. Ei peagi meeldima, mulle meeldib. *näitab keelt*
Ja Jared ... mulle ta ka ei meeldi. Noh, enam. Ma ei tea. Ta pole üldse nii hea, kui pidi. Noh, ta on küll romantiline ja puha, aga see ei ole üldse ... õige. Järgmise-jutu-kutt tuleb õige, ma luban. :)
Ja sa saad kõike, mida sa tahad, ma luban. :) Võinoh, ilmselt mitte. Sest ma ei ole üldse hea jutukirjutaja. Aga ma ilmselt üritasin. :)
Aitäääääääääääääääääääääääh.
PS. See laul on "Runaway Train", onjuuu?

Helen, aitääh.
Nõustun Ingridiga, meil on maasikad ainult nädal aega valmis olnud. :) Nii Tallinnas, kui vanaema juures Võrus. Nii et ... ma ei tea, sul on imelikud maasikad. :)

MissTrouble, aitääääääh. :)

Kärolyn, ma näen, et sa suudad endale juba palju paanikat tekitada. Ma oleks võinud muidugi Jarri ära tappa ... *haub kurje plaane* :)
Sulle sama tekst, mis Ingridile selle viimase lause kohta.
Ja see ON keskmine jutt, võimidagi. Mul on unistus teha sellest midagi palju-palju paremat. :)
See lause on väga armas. Ja see teie vestlus ... normaalne. :) Ma sain väga hästi aru. :)
AITÄÄÄH. :)

Emma.
Just väga hea, et sa siia postitad, ma sinna nagunii ei viitsiks vastata :)
Mulle ka natuke meeldis vahepeal Siim rohkem. Aga siis ma harjusin Jarediga ära. :)
See Merilini ja Marko ja käimisevärk - sa oled valesti aru saanud või midagi. Kats on Merilini&Triinu&Britaga klassiõde. Ja Mannu on Katsi parim sõbranna. NEMAD on sõpruskond. Ja nad lihtsalt kutsusid kõik oma kutid kaasa. Ja kutid ON niiöelda sulandunud seltskonda, sest ... nii juhtub. Põhimõtteliselt. Nad polnud alguses üldse sõpruskond ju. Ja Marko&Merilin ... no mul oli väga neid kellegagi kokku panna, nii oli kõige lihtsam. :)
Panen suurt rõhku sellele, et kõik saaks aru, et Jared on armas. :) Vabandust. MULLE ka ei meeldi. Aga ma ei saa paremaga hakkama. :)
Kaur ... Kaur Kauriks. :)
Suremisevärgiga - täpselt sama jutt, mis Ingridile.
Aitäh. :)

Tegelikult on mul hästi hea tuju nüüd. Palju kommentaare oli. See teeb alati tuju heaks.
Ja MINA panen nüüd uue osa. Sest MINA tahan. Ja sest ka MINA olen vahepeal tore. :)
See osa on natuke draamatiline. Vist.

Kaheksateistkümnes osa.

Mida ma üldse seal tegin?
Istusin kellegi võõra elutoas keset mingit pidu. Jared’i oli keegi siia kustunud ja Jared oli minu kaasa võtnud. Aga ta ise oli kuhugi kadunud … Vaatasin ringi, aga ei märganud teda kuskil.
Ohkasin vaikselt. Mul polnud siin üldse tore. Diivanil, kus ma istusin, istus ka veel üks kutt, kes lõhna järgi oli üsna purjus. Ta nihkus mulle iga natukese aja tagant lähemale, aga kuna mul polnud kellegi juurde minna, siis jäin ma ta kõrvale istuma.
Vaatasin veel ringi, püüdes kuskilt Jared’it leida. Või siis kedagi teist tuttavat. Ma olin paari Jared’i sõbraga veel tutvunud ja Jasonit ning Simonit olin ma ka enne siin näinud. Äkki nemad oleksid osanud mulle öelda, kus Jared oli? Keegi pidi teda ju näinud olema.

Kutt mu kõrval oli nüüd nii lähedal, et meie põlved puutusid kokku. Ma ei teinud sellest ikka veel välja. Ta nägi nagunii välja, nagu jääks ta kohe magama. Ei tundunud just väga hirmutav tüüp.
Ohkasin uuesti. Mis õigusega vedas Jared mu siia peole, kui ta minuga kooski ei olnud? Ta ju lubas, et ta tuleb kohe tagasi …
Kutt mu kõrval sirutas oma käe välja ja asetas selle mu jalale. Lõin selle pihta ja tõusin püsti. Mulle aitas sellest peost. Ma tahtsin koju.
Käisin kogu alumise korruse läbi, aga Jared’ist polnud haisugi. Ma nägin küll Simonit, aga ta oli nii ametis mingi tüdruku suudlemisega, et ma ei hakanud teda segama. Vaevalt ta ka oleks midagi teadnud. Nii et kuna mul oli alumine korrus läbi otsitud, suundusin teisele. Seal olid küll vaid väiksed toad, aga kes teab, võib-olla oli Jared mõne vana sõbraga kuhugi vaiksemasse tuppa rääkima läinud.
Esimene tuba, kuhu ma sisse vaatasin, oli tühi. Järgmine uks oli vannituba. Kolmandast toast leidsin ma voodi peal ameleva paari. Poolalasti tüdruku tundsin ma isegi ära. Jaa, ta nimi oli … Janine, just. Ja ta olevat olnud Jared’i tüdruk umbes kolm aastat tagasi. Jared oli mulle seda öelnud. Noormeest ma ära ei tundnud, tema näo varjas tüdruk ära.

„Ups.“
Tahtsin ukse kinni tõmmata ja ära minna, kuid minu hääle peale oli noormees oma pea tüdruku tagant välja pistnud. Kaks sekundit vaatasime me üksteisele otsa. Ja siis ma sain aru, kes seal oli. Ahhetasin valjusti, olles täielikus šokis.
Seal voodis oli MINU poiss, amelemas oma EKStüdrukuga.
Jared nähtavasti oli minu ka ära tundnud, sest ta lükkas tüdruku eemale ja hakkas toas ringi vaatama, otsides nähtavasti oma riideid. Mina aga virutasin ukse kinni ja jooksin vihast vahutades trepist alla ning majast välja. Mis õigusega Jared midagi sellist tegi? Ma ei oleks ealeski temast midagi sellist oodanud. Kuradi idioot selline.
Nimetasin teda veel päris mitmete halbade nimedega, ise jalgu trampides Jared’i maja poole kõndides. Hea oli, et pidu oli Jared’i majale nii lähedal ja kuna me olime sinna ka jala tulnud, polnud mul mingit raskust kodutee leidmisel.

Majani jõudnud, taipasin, et mul polnud ju selle maja võtit ja vaevalt, et uks lahti oli. Ei olnudki. Lasin uksekella, olgugi, et mul polnud mingit soovi Jared’i vanematega kokku puutuda.
Meredith tuli uksele. Ta märkas otsekohe mu pahasust.
„Is something wrong?“ küsis ta võltsilt hoolival häälel, mis näitas seda, kui väga ootas ta vastust „jah“. Muidugi selleks, et minu kurbuse üle rõõmustada.
Trügisin temast mööda uksest sisse.
„Why do you care anyway? You hate me! You’ve made my life like a hell here. And I didn’t even deserve it. But, be happy, you can keep you little baby Jared, because tomorrow the same time, I’ll be gone from England and I’m not taking him with me!“ karjusin talle näkku ja jooksin siis trepist üles.

„Do you need help with booking plane tickets?“ hüüdis ta mulle järgi. Peatusin poolel trepil, pöörates ennast ümber. Ta näol oli teeseldud abistav naeratus, mida ta isegi polnud vaevunud usutavaks muuta. Ta oli lihtsalt nii õnnelik, et ma lahkusin, ja et ma Jared’it kaasa ei tahtnud.
„No, I don’t. I don’t want anything from you, you bitch! I can make it on my own, thank you very much! Start finding someone else whose life you can screw up!“
Selle peale ei öelnud ta midagi, nii et ma läksin kiiresti mõlemast trepist üles, sulgedes ennast Jared tuppa. Mõnesekundilise kõhkluse järel panin ukse lukku ka. Jared võis sama hästi ka elutoas diivanil magada.

Istusin laua taha, avasin Jared’i läpaka ja reserveerisin endale lennukipileti tagasi Tallinnasse. Ma olin oma pangakaardi kaasa võtnud ja mul oli seal piisavalt palju raha, et endale see pilet osta. Pealegi tahtis Jared nagunii asja igatpidi parandada, nii et mul poleks olnud raske tal käskida see mulle tema raha eest osta. Tal poleks selle vastu midagi olnud. Küll ma teda juba tundsin.
Panin läpaka jälle kinni ja istusin voodile. Siiamaani oli mul sees olnud ainult viha, aga nüüd tekkis sinna ka kurbus ja valu. Kas see oligi nüüd kõik? Läbi? Vaid mõte elule ilma Jared’ita tõi mulle silmadesse hunnikus pisaraid. Ta oli mu terve elu … Kuidas ma pidin ilma eluta edasi elama?
Ma ei arvanud, et ma ealeski tunnen ennast nii halvasti, kui eelmine kord Inglismaalt lahkudes. Ma olin rängalt eksinud. Praegune kord oli kümme korda hullem. Ja eelmine kord olin ma ise süüdi olnud, seekord ei olnud ma midagi valesti teinud. Seekord oli see tema …

Heitsin voodile pikali, pühkides pisaraid, mis aga üldse otsa ei tahtnud saada. Miks see nii väga haiget pidi tegema?
Kuulsin kedagi trepist üles tulevat. See keegi proovis ust avada, aga uks oli ju lukus, nii et see ei avanenud. Siis kõlas koputus.
„Kath, please let me in!“
Jared, järelikult.
„Kath, I know you’re in there, please let me in, I’ll explain!“ jätkas ta. Seletab? Mis tal küll seletada oli? Ta pettis mind teise tüdrukuga, see oli kõik väga arusaadav.
„Mine ära, ma ei taha sinuga rääkida!“ karjusin läbi nutu talle vastu.
„Please, I want to explain!“

„Kurat küll, ma ei vaja su seletust! Ma tean küll, milline see on! Sa ütled, et see polnud üldse nii, nagu see tundus ja et sul on kohutavalt kahju ja muu selline jura! Saa aru, ma ei taha seda kuulda!“
„But –“
„Ei mingeid agasid! Kõik on väga selge. Sa võid nüüd ära minna.“
Hammustasin huulde, et mitte nii kõvasti nutma hakata, et ta kuuleks. Ta ju ei tohtinud teada, kui väga see mulle haiget tegi.
„Kath, I beg you, open the door!“
Või et tema anub? Anugu edasi aga!
„Kath, please. I have to talk to you,“ jätkas ta nüüd palju rahulikumalt, ilmselt aru saades, et karjumisest ei ole kasu.
„Ma ei leia, et meil oleks millestki rääkida,“ vastasin.

„I’ll explain it all.“
„Jälle see sama jutt! Ma ütlesin sulle, et ma ei taha su haledate vabandustega seletust kuulda. See ei muuda midagi. See, mis sa tegid, on juba tehtud.“
Tõmbasin käega üle silmade, aga ainus, mis juhtus, oli see, et mu käed määrdusid ripsmeduššiga ja pisarad jätkasid voolamist.
„Kath, please! I love you, I don’t want to ruin everything, I’ll do anything, please! I love you, you know that, I honestly do.“
Mulle tundus, et ma kuulsin, kuidas ta ukse kõrvale maha istus. Kujutlesin teda seal, pea vastu ust toetatud, alla andnud ja kurva näoga.

Tõusin voodist püsti, kõndides ukse kõrvale.
„Mina armastasin sind ka!“
Olin jälle karjuma hakanud.
„Aga nüüd oled sa selle ära rikkunud! See on kõik SINU süü! Ja ma ei taha sinult ühtki sõna enam kuulda, sest mind EI HUVITA, mis sul öelda on! Sa näitasid oma tegudega päris selgesti, KUI palju sa minust hoolid! Ja nüüd ma vihkan sind! VIHKAN!“

Vot seda osa ma rmastan KÕIGE rohkem nii juba läheb vot.

Aga kuidas siiski Jared sai Katsile nii teha veel oma eksiga. Nõme tüüp.
Kindlasti pole tal normaalset vabandust ka sega ....põnevaks läheb ju

Sellist osa ma oootasin kauuuaa
Jaredi ema on ka nii mõrd ikka

Tänan, et lõpuks selline osa ;*

Love It!

Argh. Kats on selline pubekas. Reageerib üle natuke minu arust.
Ja väga-väga palju tülisid tekib selle pärast, et ei kuulata üksteist ära.. Tahaks praegu Katsi raputada.. Ta on SELLINE TOTAKAS!

Jaredi ema mulle endiselt ei meeldi.. Ma imestan, et ta mingit jama ei korraldanud, kui Kats talle näkku hüppas.

Olenemata kõigest, mulle meeldis.

Ma armastan seda osa!!!
Näete,Jared ei ole perfektne!!!!
Siim oli kõige parem!!
Aga kuidas sai Jared selline jobu olla???? Ta ju armastas Katsi....või siis mitte.
Enivei,see et Kats ust ei avanud oli hea. Sest niikuinii oleks Jared hakkanud patrama seda I love you,I need you jura.
Niiet piina aga edasi!!
Uut!!

Kusjuures.. mul ei tulnudki hullu kihku sind ära tappa.

*Emme tuli just tuppa ja ütles et Tlnas avati söögikoht: MASU. GO ESTONIA!!! Pöörame Majandussurutise enda kasuks!!*

Ma nõustun Liinaga. Nagu.. miks inimesed ei KUULA. Ma saan aru, et ta on vihane ja blaablaa, aga no.. ise teeb asja veel hullemaks. Ma ei või vanduda, et ma sellise asja peale samamoodi ei reageeriks, aga ma vähemalt teeks midagigi.

Õõh. Kats on ikka totaalne pube.


Aga ma tean, et see jutt ei saa nii nõmedalt ära lõppeda, sest siis pole sul kolmandas hooajas midagi kirjutada niiet ma olen rahul.

UUT!!