Don't Let Me Go (35/35).

Aiiaaa..

Ma usun sinusse Hanna!!
Ma usun, et sa pole nii südametu, et need kaks idiooti lahku jätad.
Kuigi no miski ei vabanda seda, mis Jared tegi ja samas mina Katsi asemel ei võtaks teda tagasi..
Samas kui ma mõtlen juba ühe teatud inimese Jarri asemele, hakkan ma kahtlema..

Ohjah.

UUT!!

Olgu, ütlen kohe, et tavaliselt mind need reidi-pubejutud (w/e) eriti ei köida, kuid ma lugesin sinu eelnevat osa (sorry, ma ei viitsinud praegu algusest lõpuni lugeda) ja peaks ütlema, et noh, nii ilmselt tunneks end igaüks nagu sa kirjeldasid.
Ja siis veel see ka, kuidas sa lõpetasid. Need mõtted tiirlevad igalühel peas, kes kaotasid oma lähedase inimese ainult selletõttu, et ta magas mingisuguse teise eidega. Masendav. Kuid ma ee... ootan järge :)

Ei ma pigem mõtlesin enda Katsi asemele ja ühe mulle väga kalli inimese Jarr'i asemele. :)

Uhh. Kuidagi kurb osa oli.
Kus siis Jared nüüd on? Ta tuli ju ka Eestisse, eksole?

Masendav. Koguaeg, kui ma seda juttu loen, on sealt midagi rõõmsat leidunud. Nüüd mitte. Nüüd on kõik nii melanhoolne...
Tead, ma natuke isegi kahetsen, et ma nende tüli ootasin.
Kath võiks ruttu üle saada... kuigi ma ei usu, et ta saab. Oeh.

Aga muidu meeldis. Marko on armas. :)
Jahm.
UUUT! :)

Bullet.
Noh, uusi lugejaid on alati tore saada :)
Ja ma üritan olla võimalikult kaugel reidi pubekajuttudest. :)
Aitäh.

Aitäh, Murtagh.

Kärolyn, aa, ma nüüd sain aru. Nojah. :)

Ingrid.
Ee ... noh, oli jah natuke kurb.
Ja Jared tuli ju Katsiga Eestisse, ja hetkel viibib Eestis jah.
Ja miski sulle ei sobi! Kui nad on õnnelikus armastuses, ootad tüli, kui nad tülitsevad, tahad sa, et osad oleksid rõõmsad. No mis ma tegema pean? Aga muidu ... järgmine osa on pisut õnnelikum. :)
Marko on tõesti armas. :)
Aitäh.

NII. Uus osa, vot. Ja mul pole mitte sittagi juurde öelda, vabandust sõnavara pärast. :)

Kahekümne esimene osa.

Seal ma siis kõndisin. Üksinda. Polnud mul midagi ega kedagi. Ma olin täielikult maha jäetud.
Minu ümber seevastu oli ilus loodus, metsatukk kollaseks muutuvate lehtedega, linnulaul, hilissuve päike. Ideaalne päev, oleks ma tavaliselt öelnud. Aga mitte täna. Mitte ka homme. Võib-olla mitte kunagi enam.
Äkki olin ma liiga teistest hooliv? Aasta tagasi oli mul teistest sügavalt ükskõik, peaasi, et minul endal parem oleks. Seekord olin aga juba oma perekonnale mu masendusest vabadust andnud, nüüd Markole ka ... Ma hoolisin Markost kohutavalt ja ma ei tahtnud tema suhet Meriliniga ära rikkuda lihtsalt sellepärast, et MINU suhe oli purunenud. See ei oleks olnud minust ilus. Ja Marko oli vist Merilinisse armunud, nii et ma tahtsin talle ainult parimat. Isegi, kui ma enam nende suhet nii heaks ei kiitnud.

Ma nagu poleks Merilini varem tundnudki. Kas oli alati selline ... bitch? Et ta ajas oma „vallutuse“ teelt ära kõik, kes talle ähvardavana tundusid, hoolimata sellest, et tema „vaenlane“ juhtus olema üks tema parimatest sõbrannadest? Ma tõesti ei osanud midagi sellist temast oodata.
Aga seal ma siis kõndisin. Ihuüksinda mööda muru sisse kasvanud teerada. Kuulasin linnulaulu. Nautisin viimset suvepäikest. Surin seesmiselt, aeglaselt ja piinarikkalt.
Mingil hetkel muutus ilus ilm külmaks. Päike läks pilve taha, tuul hakkas puhuma. Linnudki lõpetasid laulmise. Ohkasin. Isegi ilm muutus minu pärast masendunuks.
Jõudsin oma teel sillani. Või noh, mis sild see ka oli. Lihtsalt viis-kuus lauda pandud üle peaaegu olematu oja. Sillal istus üks noormees. Suits käes.

Istusin ta kõrvale. Ta heitis mulle ühe pilgu ja suitsetas siis edasi, vaadates kuhugi kaugusesse. Üritasin tabada seda, mida ta vaatas. Ebaõnnestunult.
„Mida sa siin teed?“ küsis ta siis järsult. Ta hääl oli madalam ja vanema kõlaga, kui ma olin oodanud.
„Mul oli plaan ennast ära uputada,“ vaatasin ojas voolava vee poole, mis võib-olla paarikümne sentimeetri sügavune oli, „aga näib, et ma pean vist kevadeni ootama.“
„Ei, ma mõtlesin, et miks kurat sa siin istud?“ küsis ta uuesti. Ta kõlas ... vihaselt. See üllatas mind. Tundus, et ta ei olnud tüüp, kellega nalja teha.
„Kas see ei ole lubatud? Ma ei näinud mingit silti, mis ütleks: „Sillal istumine keelatud“.“
Jälgisin nüüd teda. Ta näis olevat minust vanem, aga mitte palju. Hoolimata külmast ilmast kandis ta vaid musta T-särki, mis paljastas ta lihaselised päevitunud käed.
Juuksed olid tal hästi lühikesed ja tumedad. Kogu ta olek jättis mulje, nagu ta oleks selline ... kõva kutt. Kõik maailma raskused läbi elanud, teiste jõukude liidritega kakelnud, vahepeal kuskil noortevanglas istunud, sealt ära põgenenud ja nüüdseks maha rahunenud, aga ikka veel kõigest selleks võimeline. Üsna hirmutav tüüp. Kui ta poleks siin sillal niimoodi looduses üksinda istunud, poleks ma julgenud talle lähedale tullagi.

„Anna andeks, olen unustanud sildi välja panna,“ iroonitses ta mulle vastu. Ma ei öelnud midagi, vaid keerasin jälle pilgu eemale. Päike piilus sekundiks pilvehunniku vahelt välja, kuidas kadus taas. Võõras mu kõrval lõpetas suitsu ja viskas selle vette. Vool viis selle minema.
„Miks sa ikka veel siin oled?“
Ma ei tea miks, aga ma ei tahtnud ära minna. Parem olla koos selle jubeda võõraga, kui olla täiesti üksi.
„Kui ma sind häirin, eks siis mine ise ära,“ nähvasin.
„Võib-olla lähengi.“
Aga ta ei liikunud paigast. Mõnda aega olime jälle mõlemad vait. Hakkasin rohukõrsi murdma ja neid vette viskama.

„Miks sa tegelikult siin oled?“ uuris võõras siis.
„Miks sa arvad, et ma siin olen?“ küsisin vastu, viies pilgu temale. Ta vaatas mulle samuti otsa. Ta tumepruunid silmad olid kuidagi väsinud ja tüdinud.
„Kutt jättis maha?“
Otsustades, et ma ei hakka talle seletama kõike, mis täpselt juhtus, noogutasin.
„Põhimõtteliselt jah.“
Ta noogutas vastu, aga rohkem omaette, vaadates jälle mujale.
„Eks teil noortel nii ongi - üks mahajätmine ja elu on läbi,“ pomises ta. Kortsutasin kulmu.

„Vabandust, aga ... noortel? Ma ei usu, et ma sinust nii väga noorem olen,“ ütlesin enesekindlalt.
„Ära ole selles nii kindel,“ vastas ta mulle otsa vaatamata. Mu pahasus ei kadunud. Ma olin põhimõtteliselt täiskasvanu juba ja ikka leidus kuskil keegi, kes arvas, et ma olen ikka veel laps.
„Ma eeldan, et sa oled umbes seitseteist-kaheksateist, mitte rohkem,“ jätkas ta, kui ma midagi ei öelnud, „mina olen kakskümmend kolm. Mul on vist õigus sind nooreks kutsuda?“
Olin totaalselt imestunud. Kakskümmend kolm? Ta nägi välja nagu kaheksateist. Tõsiselt.
Nähes, et ma ikka veel midagi ei ütle, viis ta pilgu minult ära ja heitis sillale pikali.
„Sa saad temast üle. Te kõik saate,“ ütles ta. Mulle jäi mulje, et ta ütles seda rohkem endale.

„Tahad nalja kuulda?“ küsisin sellepeale irooniliselt. Ta pilk tabas jälle minu oma.
„Ei saa,“ ütlesin vaiksemalt, kui olin plaaninud.
„Ütle mulle ausalt, mis temas nii erilist oli, kui ta su maha jättis?“
Ohkasin, heites ka sillale pikali.
„Sa ei saaks aru.“
„Proovi vähemalt.“
Ma vaatasin pilvi, püüdes neist kujundeid ja pilte leida, aga mu kujutlusvõime töötas sel hetkel liiga vähe. Ja võib-olla polnud vihmapilved kõige paremad piltide otsimiseks.
Ohkasin uuesti.

„Noh, ta on ... kõik minu jaoks. Hoolimata sellest, et ta mulle haiget tegi. Ma armastan teda. Ma ei ole iialgi kellegi vastu midagi sellist tundnud. See kõik ... kuidas ta käitus, mida ta ütles ... Ma arvasin, et ta armastas mind ka. Ta ütles seda mulle koguaeg. Ja ta tegi kõiki neid pisiasju ... Ta oskas olla täpselt selline, nagu ta pidi ... ideaalne ... Ta ajas mind naerma, lohutas mind, ta oli ... kõik mu elus. Ma ei tea, kuidas ma ilma temata hakkama saan ...“
Ma olin selle kõige kirjeldamiseks käed appi võtnud ja nüüd vajusid need loiult külgedele. Kuidas ma tõepoolest kavatsesin ilma Jared’ita hakkama saada? Ja miks ma sellest kõigest võhivõõrale rääkisin?

„Ära hakka mulle valetama, et sa ei leia temas midagi halba.“
„Leian küll,“ ütlesin, kiskudes maast peotäie muru ja visates selle vihaga eemale, „ta magas selle libuga.“
Kutt oli natuke aega vait, seedides mu öeldut.
„Noh ... ütleme, et ma ... tõesti ei saa sinust aru. Sa ütled, et sa armastad teda ikka veel?“
„Jap.“
„Miks?“
Pöörasin pea paremale, vaadates talle otsa.
„Sest ... ma armastan. Ta on see, kellega ma tahan elu lõpuni koos olla.“

„Sa ei arva, et seal on keegi teine sinu jaoks?“
„Ma ei usu.“
Vaikus. Mõtlesin ta sõnade üle. Kas seal OLI siiski keegi teine minu jaoks? Keegi, kes hooliks minust veelgi rohkem, kui Jared ... ? Kui selline asi üldse võimalik oli. Äkki oli?
Keset mu sisemist arutelu tundsin, kuidas midagi märga mulle näkku kukkus. Vaatasin üles ja sain veel ühe tilgaga pihta. Järelikult hakkas sadama. Ja mu kodu oli poole tunni tee kaugusel ... Sellest pidi tulema üks kohutavalt märg tee.
Ka võõras kutt oli piisku kaela saanud ja ajas ennast nüüd istukile.
„Mu maja on kahe minuti kaugusel, tule vihma lõppemiseni sinna,“ ütles ta mulle. Noogutasin ja tõusin püsti, hakates tema järgi kõndima, saades iga natukese aja tagant mõne piisaga pihta.

Ta maja hakkas peaaegu kohe paistma. See nägi kaugemalt välja nagu tavaline maamaja, kuid lähemale minnes sain aru, et see oli alles hiljuti ehitatud. See oli tehtud suurtest palkidest ja nägi kohutavalt ilus välja. Nagu maamajake keset metsa. Tegelikult see päris keset metsa polnud, maja kõrval oli üsna lai kruusatee, mis ilmselgelt kuhugi rohkem asustatud paika viis.
Kakskümmend meetrit enne maja hakkas äkki paduvihma sadama. Jooksime verandale varju alla, kuid saime siiski mõlemad läbimärjaks. Vaatasin muiates ta poole. Ta muigas vastu.
„Robert,“ ütles ta siis. Naeratasin talle.
„Katariina.“

Iga päev uus osa, hii. x]

Oeh. Sorry, et mulle miski ei sobi! (A)

Aga see siin, nüüd, sobib! Ja kuidas veel!
See uus tüüp on väga... huvitav. Rahulik, tore ja muud sellist.
Mulle meeeeldib, ja VÄGA!
Vägev, vägev, vägev, vägev, väääääääääägev!
Ma loodan, et Robert ei ole mingi psühhopaat või midagi ja Kath saab rahulikult selles pisikeses maamajakeses istuda, kuni vihm järele jääb. Läbi vihma vantsimine pole jah eriti tore. :)
Muide, see pisike maamajake tundus mulle nii tuttav. xD Ilmselt sellepärast, et ma kõnnin ühest sellisest põhimõtteliselt iga päev mööda.
Aga seal ei ela ühtegi Robertit. Ohjah.
Kruusatee on ka kõrval ja kõike.

Super, UUUUUT !

Hm, ma hakkasin teda kohe alguses eriliseks pidama juba. *pettunud*

No mulle igatahes meeldib see tegelane. ^.^

Okei, alguses tundus nagu ajab ta Katsi kohe minema, aga täiesti rahulikuks jäi. Üllatav

Robert tuletab mulle ühte tüüpi meelde. Väljamõeldud tüüpi. Isegi nimed on sarnased.
Aga ta meeldib mulle.. Kuigi Jared on parem siiski. Vähemalt praegu ma arvan nii.
Ja uut tahan ka. (:

Bullet.
Robert on pisut selline üllatav tüüp. Natuke. :) Ja ta ei ole väga närviline.

Liina.
Keda, ja kas ma tean teda? :)
Mulle ka ta meeldib. Aga Jared on ikkagi parem. :)
Aitäh.

Murtagh.
Robert ongi armas.
Ja mina küll ei kannataks välja, kui keegi tuleb kuhugi pärapõrgusse, istub mu kõrvale, aga ei ütle midagi. Selles osas olen ma Roberti moodi. :)
Aitääh.

Vabandust, pisut masendav osa.

Kahekümne teine osa.

Seisime Triinu, Merilini ja Britaga söögirivis, kõik oma mõtetes. Suuremalt jaolt minu tõttu. Ma teadsin, et nad oleks hea meelega rääkinud millestki põnevast, mida nad hiljuti teinud olid, aga nad ei tahtnud minu tuju nulli viia - mina olin ju üksinda kodus istunud. Päris tõsi see tegelikult polnud. Aga ma ei kavatsenud neile Robertist rääkida. Veel mitte. Hetkel tahtsin ma teda endale hoida. Kunagi ei võinud teada, millal mõni mu sõbrannadest ta siis endale oleks võtnud.
Markoga polnud ma tollest päevast saati rääkinudki. Ma oleks tahtnud, aga samas ei tahtnud ma kuskilt otsast Markoga kokku põrgata siis, kui Merilin temaga kaasas oli. See oleks kõik ainult hullemaks teinud. Ma sain ise ka oma probleemidega hakkama. Ilma, et ma oleks Markot Meriliniga lahku ajanud.

Merilin ei meeldinud mulle sellest päevast alates üldse nii palju. Ma ei tea, ma ootasin temast midagi enamat. Me polnud terve koolinädala jooksul sõnakestki omavahel vahetanud. Võib-olla nii oligi parem. Sest ega ma temaga rääkida ei tahtnud. Olin temaga käitumise pärast sügavalt solvunud. Noh, ma sain aru, et ta oli armukade, aga nagu ma ronisin ta poisi käte vahele sellepärast, et Markot temalt üle lüüa. Jumal küll, mul JUST lõppes suhe Jared’iga, ja ta arvab tõesti midagi sellist? See oli täiesti uskumatu.
„Mida see gümnaasium siin teeb?“
Võpatasin valju hääle peale. Ütleja oli Paavo, inglise keele ja briti kirjanduse õpetaja.
„Minge tahapoole, laske põhikool ette!“ vehkis ta meid kätega eemale.
„Aga kell on kohe kaksteist!“
„Ja me oleme söökla uksele nii lähedal!“

Me kõik vaidlesime vastu. Või noh, mina vaidlesin mõttes vastu. Ega mul polnud eriti tuju suud lahti teha, aga ma põhimõtteliselt nõustusin kõikide protestijatega.
„Kell pole veel kaksteist! Nüüd mingi tahapoole. Veel, veel!“
Ohkasin ja sammusin koos ülejäänud gümnaasiumiga sööklauksest kaugemale, lastes kaheksandikud ja üheksandikud ette.
„See on nii ebaaus,“ vingus Merilin.
„Nagu meie ei tahaks süüa,“ lisas Triinu. Mina ... ei öelnud midagi. Mulle tundus äkitselt, et sellest teemast oldi juba liiga palju räägitud. Kui koolireeglid, siis koolireeglid. Mis mõte on nende üle viriseda?

Tükk aega ei öelnud keegi jälle midagi. Rivi liikus aeglaselt jälle ukse poole, kuigi nende üheksandikel ei tundunud otsa ega äärt olevat. Oli neid ikka ainult kaks paralleeli?
Ohkasin vaikselt. Keegi ei paistnud seda märkavat. Kõigi teistel minu ümber oli aktiivselt millestki rääkida. Püüdsin vestlusi tabada.
„ ... kas see käib nii? Issand, siis läks mu see töö ju täiesti pekki ... “ „ ... kust sa selle pluusi said? Vero Modast? Ma arvasingi nii ... “ „ ... huvitav, mis täna söögiks on ... “
Ei midagi erilist. Kõigile oli tänane päev just nagu iga teine koolipäev. Ei mingit südamevalu, üksildustunnet ... kõigil oli nende Jared veel alles ... või polnud nad teda veel leidnud. Mina olin ainus, kes ta kaotanud oli ...

Merilin ja Triinu olid millestki rääkima hakanud. Ma e keskendunud, millest. Ma ausalt öeldes ei tahtnudki teada.
Tabasin Brita pilgu. Ta naeratas mulle õrnalt. Naeratasin vastu. Brita oli üldse väga tore olnud. Ta kuidagi teadis täpselt, kuidas olla, millal vaikida, millal eemale minna, millal kallistada ... ta nagu tajus iga mu emotsiooni. Mul polnudki ühtki sellist sõbrannat peale Mannu, nagu tema. Britata ei oleks koolipäev olnud see, mis ta oli. Britata oleksin ma veel mustemas masenduses.
Jõudsime sööklaukseni. Kuna Merilin astus enne mind sisse, nägi ta ka enne, mis tahvlil kirjas oli.

„Oh ei, talupoja supp!“ kuulsin ta vingumist, „siin koolis lihtsalt pole KUNAGI normaalseid toite!“
Isegi ta ise teadis, et ajas puhast jura suust välja. Neljal viiendikul päevadest oli meie koolis vägagi söödav toit.
Ohkasin jälle. Tegelikult ei maitsenud mulle endalegi talupoja supp. Aga samas oli selle kõrvale ju ka riisipuder kisselliga ja õun ... Võtsin kaks viimast endale kätte ja kõndisin Triinu järel neljase lauani. Justkui uimas panin oma taldriku ja õuna laua peale, läksin võtsin endale piima ja istusin siis enda kohale maha.
Merilin ja Triinu sädistasid ikka veel millestki. Ma imestasin, et ma nende juttu ignoreerida suutsin. Tavaliselt oli seda juttu terve maailm täis. Muidugi tavaliselt olin ma ka üks neist, kes rääkis …

Võtsin suutäie oma magustoidust, pilk kinnitumas kellale. Tabasin hetke, millal massiivne minutiseier liikus. Hakkasin omaette sekundeid lugema. Üks, kaks, kolm ... tik-tak, tik-tak. Täpselt siis, kui jõudsin kuuekümneni, liikus minutiseier uuesti.
Kui palju oli möödas sellest, kui me Jared’iga lahku läksime ... peaaegu kolm nädalat. Ja oleks ju võinud arvata, et see valu läheb üle selle aja peale!
Sõin oma magustoidu üllatava kiirusega ära ja tõusin siis püsti. Märkasin Britat mulle järgnevat. Panin oma nõud ära ja väljusin sööklast, hammustades õuna. Meile tuli vastu poiste kehalise õpetaja.
„Kuhu sina nüüd selle õunaga lähed?“ nõudis ta.
„Üles,“ vastasin.

„Süüakse ikka sööklas,“ ajas ta meid tagasi. Kõik õpetajad tundusid sel päeval nii kohutavalt tüütud olevat.
Sõime õunad sööklas vaikides lõpuni ja läksime siis kolmandale korrusele. Vajusin matemaatikaklassi kõrvale istuma. Brita tuli mu kõrvale. Mõnda aega ei öelnud ta midagi.
„Tead,“ alustas ta aga siis, „see kõik muutub paremaks. Sa ... sa saad temast üle. Ma ei hakka sulle ütlema, et see oli mööduv armumine, sest ma tean, et nii see polnud. Aga ma olen ikkagi veendunud, et sa saad sellest üle. Sa oled lihtsalt sellist tüüpi, et suudad kõikidest muredest üle olla. See läheb paremaks, usu mind.“

Ohkasin. Seda sama oli ka Jared öelnud. „It’ll work out.“ Noh, ma ei ütleks just, et ta lause tõene oli. Sest kuigi ta ema mul enam kukil ei istunud, oleks ma siiski iga kell valinud sellise ema koos Jared’iga, kui mitte kumbagi.
„I’ll promise.“ Seda oli Jared ka öelnud. Ta oli nii palju lubanud. Ja ma olin nii kergeusklikult veendunud, et kõik, mis ta lubas, oligi tõsi. Kui rumal ma võisin olla? Nii kergeusklik, nii loll ... Miks ma olin üldse arvanud, et ta ausalt ka mind armastas? Puhta idioot ikka.
Viisin oma pilgu Britale.
„Võib-olla on sul õigus,“ ütlesin talle. Mul oli valus talle valetada. Aga nii oli parem. Hoolimata sellest, et ma teadsin, et sama kindlalt, kui taevas jäi siniseks ja rohi roheliseks, sama kindlalt ei lakka see valu minu sees mitte kunagi ja et ma ei suuda ealeski Jared’ita elada. See kõik oli lihtsalt liiga mõttetu. Terve mu elu oli temata mõttetu.

Nii, tore, aga kuhu Robert jäi?

Tead... nüüd hakkan mina nutma.
Kogu see söökla-värk meenutas mulle nii kooli. Kuidas meie vahest harva väikeste söögivahetunnil sööma hiilisime ja... ohh. Deeeeeem, ma igatsen kooli nii väga.
Minu arvestuste kohaselt peaks koolini olema täpselt 33 päeva.

Aga muidu oli täitsa mõnus lugeda, mis sest, et masendav oli. :)
Talupojasupp tundub huvitav olevat. Mis seal sees on, kui keegi teab?
Meie koolis küll talupojasuppi pole. Vähemalt eelmisel aastal pold.

Aaa, ja Merilini vingumine tuletas mulle meelde... eee... lapsepõlve. Siis, kui me ühtki suppi lõpuni ei söönud ega midagi.
Ohjah. Mälestused, mälestused.

Eih, aga tagasi jutu juurde pöördudes - ma tahaks ikkagi teada, mis seal Roberti juures juhtus ja milline tema maja seespoolt on ja mida nad rääkisid!
Ja muidu oli mõnus osa. Selline vaikne. Humoorikas. Armas. Tõetruu.
Jahm.

UUUUT!

Ei saa tõesti, aga Robert on märkimisväärt tegelane
M, 21. osa alles,
Tead, ma loodan isegi, et Kats ja Robert hakkavad käima