Don't Let Me Go (35/35).

Mulle ei meeldi see, et Kath on egoist. Aga noh, jah, mis mina teha saan...
Muu täitsa sobib. Eriti see, et nad omavahel nii hästi enam läbi ei saa!
Jared on mulle ikka vastukarva.
Ja muide, Jared ju ei roninud Janine'iga voodisse. Noh, et ta ei jõudnud. Võibolla ta oleks seda teinud, aga ta ei teinud seda. Ja Kaur on poiss. Kindlasti on ka tema kunagi purjus olnud - eksju? XD - ja siis midagi valesti teinud. Või midagi...

Pealegi tuli mulle just meelde, mis ma juba ammu öelda tahtsin. Et see koht, kus Kath neile peale sattus ja siis Jared talle otsa vaatas ja - BOOM, kõik on selge? See oleks võinud hoopis nii olla, et Jared oleks võinud Kathi mitte ära tunda ja halvasti käituda!
Siis poleks ta nii perfektne midagi ja Kath poleks talle nii kergesti andeks ka andnud ja muud.

Ja see kogu Kath'i egoistlikus ajab naerma lihtsalt.

Ohjah. UUUUT ! :)

P.S. Kolmas hooaeg tuleb ju ikka ka, eksole?

Minu arvates on see armas, et Kats ja Jared niimoodi nääklevad. Võib-olla selle pärast, et mu parim sõbranna ja tema poiss on veel hullemad. Nad hammustavad ja peksavad ka üksteist. Naljaga muidugi.
Ja Katsi ema on ka lahe. Selline.. Natuke kanaema. Ja vihmaga jalutada on ka armas.
Üldse, kuidagi hästi armas osa oli. Mulle väga meeldis igatahes. Uut saab varsti, eks?

Aitähaitähaitäh.
Uut saab KOHE! :)

Kolmekümne teine osa. :)

„I still can’t believe I was allowed to stay.“
Pöörasin pilgu laelt Jared’ile ja naeratasin.
„What did you do?“
Kehitasin õlgu.
„Mitte midagi. Lihtsal ütlesin aitäh, et ta su sisse kutsus.“
Asjad polnud tegelikult päris nii, nagu ma oleks tahtnud. Meil polnud lubatud Jared’iga ühes voodis magada. Ta oli minust meetri kaugusel välivoodil, mis oli mu tuppa toodud. Meetrine vahe kahe voodi vahel oli nõue mu vanemate poolt. Ilmselt oleks nad tahtnud, et see vahe oleks veelgi suurem, aga kaugemale seda lükata ei saanud. Mu tuba ei olnud ometi hotellitoa suurune.

Mu pilk liikus Jared’ilt suurele kollasele kellale, mis näitas ühtteist hommikul. Me oleks ilmselt pidanud juba tõusma, aga ilmselgelt ei olnud seda meie plaanides.
„Tead, see on esimene kord, kui sa minu pool ööbid,“ taipasin äkki. Ega mu vanemad varem lubanud ei olnudki. Ja siis, kui mu vanemad ööseks linnast ära olid, ööbisin ma ikka Jared’i pool. Tema maja polnud rahvast täis, nagu minu oma alati oli. Ja Kaspar oleks meid nagunii öö jooksul ära pasteerinud. See lihtsalt enesest mõistetav, et ööd veetsime me tema pool.
„You’re right.“

Keerasin ennast kõhuli, pea Jared’i poole. Ta pilk eksles toas ringi, kuni üks hetk jõudis peeglisse, kust ta nägi, et ma teda vaatasin. Naeratasime üksteisele peeglis.
Järsku sirutas Jared käe, võttis minu voodiäärest kinni ja tõmbas enda voodi minu oma vastu.
„You seemed a little too far away,“ lausus ta.
„Sa rikud reegleid,“ vastasin.
„I honestly don’t care. Rules are for breaking.“
Naeratasin, tõmmates näpuga üle ta kõhu. Ta ajas ennast ühe küünarnuki peale püsti ja võttis teise käega mu näost kinni, kummardudes mulle lähemale. Surusin oma huuled ta suule.

„Ee … Kata?“
Tõmbusin pisut ehmunult eemale. Ukse peal seisis Kadi.
„Emme kutsus teid alla,“ ütles ta vaikselt ja kadus siis ukse pealt.
„Kurat,“ pomisesin, vajudes tagasi padjale pikali.
„What?“
„Nüüd ta räägib ju kõik empsule ära! Kõik, mida nägi. Ta on juba selline. Eriti räägib ta ära selle, et su voodi on vales kohas.“
Jared naeris mu üle.
„You worry too much.“
Näitasin talle keelt, olles ikkagi pisut mures. Jared sai niigi mingil imepõhjusel ööseks jääda ja nüüd jäi ju mulje, nagu me kasutaksime mu vanemate lahkust ära ja pidasime seda kõike enesestmõistetavaks. Ma juba ujutasin seda loengut ette, mis mulle osaks pidi saama.

Samal ajal, kui mina pahaselt lage põrnitsesin, tõstes Jared käe ja tõmbas sõrmeotstega üle mu näokontuuri, siludes juukseid mu silme eest ära. Piilusin ta poole. Ta nägu oli murelik. Jälle põhjustasin ma talle muret.
Naeratasin õrnalt, sirutasin ennast tema poole ja vajutasin ta huultele õrna musi.
„Meid vist oodatakse all,“ mainisin nagu muuseas. Jared heitis pikali ja teeskles, nagu magaks ta sügavalt. Kihistasin, sikutades õrnalt üht ta juuksesalku. Ta ei teinud teist nägugi. Haarasin ta tekiäärest, tõmmates selle ühe jõulise liigutusega ta pealt maha.
„Hey!“ avas ta nüüd silmad, „it’s cold!“
„Võib-olla on see vihje sellele, et sa peaksid riidesse panema.“

„Alright.“
Mõne minuti pärast läksime käsikäes trepist alla. Söögilaud oli meie maja kohta ebatavaliselt väherahvastatud. Kärt pidi Martini juures olema – nagu näha, eelistasid ka nemad tühja maja ööbimiseks – aga Kaur ja Kaspar ilmselt ikka veel magasid. Hoolimata laupäevast oli mu isa vist tööle läinud. Nii et laua taga istusid ainult Kadi ja mu ema, enne, kui me nendega liitusime.
Söömine möödas suuremalt jaolt vaikuses. Kadi lõpetas esimesena, joostes siis trepist üles oma tuppa. Kui ta läinud oli, ootasin emalt seda loengut, aga ta sõi vaikides edasi. Järelikult saan loengu ainult mina. See oli hullem. Teadsin, et Jared’ile poleks ta nii suurt loengut pidanud, aga kui ma üksi olin …

Söömise lõpetanud, leidis Jared, et ta peaks minema hakkama. Mina seda nii väga ei leidnud, aga nõustusin temaga siiski.
„Sa pead nüüd üksi ju koju minema …,“ ohkasin, nagu Jared oleks kuuene, „vähemalt ei saja enam.“
Jared naeris.
„I’m not made of sugar, you don’t have to worry even if it will rain.“
Kortsutasin kulmu.
„Aga mina olen siis suhkrust, et sa eile minu pärast muretseda võisid?“
Jared pani jope selga.
„I have to worry about you, that’s my purpose of living,“ lausus ta oma käsi mu põskedele asetades.

„Ma arvasin, et su elu mõte oli mind õnnelikuks teha.“
Panin oma käed tema omade peale.
„That too.“
Ta naeratas ja tegi mulle huultele musi. Hetk hiljem avas ta välisukse.
„Ma juba igatsen sind,“ ütlesin pisut mossis häälega. Ta naeris ja suudles mind pikalt.
„I’ll miss you, too.“
Ta tõmbas käega üle mu põse, tegi mulle veel ühe musi ja astus siis uksest välja, lükates selle enda järelt kinni. Ohkasin tasa ja istusin tagasi köögilaua taha, valmistudes oma loenguks. Aga ma istusin seal mitu minutit lihtsalt vaikuses. Justkui poleks mingit loengut tulemas. Mu ema luges lehte, juues kohvi kõrvale ja ei paistnud sugugi kuri.

„Emmekuule,“ alustasin siis, „miks te Jared’il ööseks lubasite jääda? Mitte, et see mulle ei meeldinud, aga … mulle jäi mulje, nagu ta ei meeldiks teile enam.“
Mu ema tõstis pilgu artiklilt, mida ta parajasti oli lugenud.
„Ta ei meeldinudki meile. Üldiselt suhtusime me temasse nagu Oliverisse.“
Kortsutasin kulmu. Kärdi ekspeika polnud isegi mulle meeldinud. Aga ma polnud arvanud, et Jared’ist nii halvasti arvati.
„Aga sa oleksid pidanud oma nägu nägema, kui ma teid mõlemaid sisse kutsusin. Pealegi oled sa temaga õnnelik, nii et me isaga arvasime, et me peaks temasse paremini suhtuma. Sest meile tundus, et sina küll oma arvamust lähiajal muuta ei kavatse. Me ei saa ometi täiesti teie suhet hukka mõista.“

Ma vaatasin oma ema üllatunult. Ta oli alati olnud see lahkem vanem, aga fakt, et nad olid seda koos isaga arutanud, tegi selle kõik palju paremaks. Siiski … Mu ema oli pilgu jälle ajalehele pööranud. Tundus, nagu jätaks ta midagi rääkimata. Ta ei olnud oma jutu ajal kordagi mulle silma vaadanud. Kas oli võimalik, et ta ütles seda lihtsalt, et jätta mulle muljet, nagu neile meeldiks Jared? Või oli see hoopiski isa otsus Jared’isse paremini suhtuda ja mu ema lihtsalt pidi seda tegema, aga tegelikult ei tahtnudki? Ma ei saanud selles kindel olla.
„Nüüd rääkides sellest, mis hommikul toimus …“
Teadsin, millest ta rääkida tahtis ja püüdsin seda loengut pisutki ennetada.
„Vabandust sellepärast, ma tean, et ma astusin keelust üle, aga –“
„Ära selle pärast muretse. Ma ei hakka sulle loengut pidama või sind selle eest karistama. Ma tean ise ka, mis tunne on armunud olla.“

See viga oli eelmises osas - „Tomorrow. I though we should go to a restaurant.“
ThoughT

Ja siis 32 osa..
„Stupid question, of course I do! Why do you think I wanted us so much back together if I don’t love you?“
Seal lõpus peaks olema don't asemel didn't. Kui sa nagu alustad lauset minevikuga, siis see on grammatiliselt väga.. kahtlane.. kui sa lõpetad olevikus.

„Let’s make it both of ours fault and forget it, okay?“
our lihtsalt. Ours on eesti keeles meie oma. Näiteks.. Who's ball is this? It's ours. Aga ei ole ju see on mõlema meie oma süü. Meie mõlemi süü on.. Et siis lihtsalt our.

That’s not at all fair.“
That's not fair at all. Lausejärjestus vale.

Sorry, et ma sedasi nokin, aga tuli tuju.

Mulle ka meeldib see evil side. Jared on endiselt armas. Ja ma nõustun Ines'ega. jared pole enam 10/10.

Ah deem. Üks osa oli veel. Katsi ema on veider.. kuidagi liialt mõistev. Ma valmistusin juba ette seda sõimu lugema, aga noh..

Aga jap. See osa oli ka hea ja vigu ei silmanud. Keep going!


PS! SORRY, et topeltpost.

Ega ma seda Jaredi-asja nüüd pahasti ei mõelnud. Kuigi sul on õigus, sest ma vist eelmises kommentaaris mainisin seda juba ja see võis tõesti närvidele käia, kui ma seda jälle kordasin. Seega vabandust. :)

Ohjah.
Muide, kui vana Kadi on? Mul jõudis tema eksistents vahepeal üldse meelest ära minna...

Muidu, nagu ikka, super. Eriti meeldis see, et Kath'i ja Jaredi voodid pidid üksteisest meetri kaugusel olema. Naerma ajas.

Aga UUUUT ka! :)

Aitääääh. :)

Rõõmustan teid Robertiga.
Siin on ka kindlasti tohutul hulgal kirjavigu.

Kolmekümne kolmas osa.

Istusime Robertiga tema maja trepi peal. Me polnud tükk aega sõnakestki öelnud. Ma ei saanud hästi sellest vaikusest aru. Robert oli kuidagi LIIGA vaikne ja ma ei saanud selle põhjusele pihta. Ei saanud ju olla, et MINA midagi tegin? Noh, olgu, ma polnud temaga peaaegu kaks nädalat kokku saanud, sest mul oli liiga palju tegemist faktiga, et Jared ja mina olime jälle koos. Aga peale selle polnud ma ausalt ka midagi teinud. Mul polnud aimugi, mis Roberti vaikimise tingis. Mul oli plaan temalt seda küsida, aga julguse kogumine võttis aega. Mis siis, kui selle põhjuseks oli midagi hullu, midagi sellist, mis ta veel rohkem tujust ära viib? Ma ei tahtnud sellega riskida.
„Nii et te olete siis jälle koos,“ üles Robert lõpuks. Oli vägagi arusaadav, et ta mõtles mind ja Jared’it.

„Noh … jah.“
Mis muud mul oligi öelda? Robert vaikis veel mõnda aega. Ma lootsin, et ta ei ole kogu päev selline. Mulle meeldis hirmsasti Roberti seltskond, ta … temaga oli lihtsalt hea koos olla. Ta oli kõigeks täiuslik kaaslane, vahet pole, kas sa tahtsid istuda ja juttu rääkida või teha midagi hullumeelset. Aga … kui talle miski ei sobinud või kui ta oli millegipärast oma mõtetes, siis võis ta päris igav olla. Eriti, kui minul polnud sellist kurba ja masendavat oma maailma tuju.
„Sa oled vist nüüd õnnelik,“ ütles ta vaikust lõhkudes. Ta toon oli kuidagi kuri, mürgine. Võib-olla kujutasin ma seda ette. Ma ei leidnud ühtki põhjust, miks ta peaks minu peale kuri olema. Ma ei arvanud hetkekski, et mürgisus võis olla tingitud mõnest teisest inimesest, kui mina. Sest siis ei elaks ta oma viha minu peal välja, on ju?

Ma kõhklesin pisut oma vastusega. Ma ei tahtnud, et jääks mulje, nagu ma olin ülemäära õnnelik, sest temal oli paha tuju ja kellegi teise rõõm viis tuju veelgi alla, isegi, kui mõistus ütleb, et sõbra rõõmu üle tuleks õnnelik olla.
„Eks ma muidugi olen õnnelik. Kuigi ma olin juba peaaegu valmis elama mõttega, et ta ei ole enam mu elus, ei saa ma öelda, et ma vastupidise üle ei rõõmustaks.“
Mu vastus oli kuidagi nii formaalne ja ettevaatlikult öeldud, et mulle ei tundunud enam, et räägin sõbraga. Robertist lausa õhkus sellist … tülgastust, nagu tahaks ta mu eemale tõugata.
Hingasin sügavalt sisse ja võtsin julguse kokku.
„Robert, kas ... kas midagi on juhtunud?“

Hoidsin ärevuses hinge kinni, oodates ta reaktsiooni. Ta vaatas mu poole ja naeratas õrnalt. Hingasin kergendunult välja.
„Ei, midagi ei ole juhtunud. Kõige tähtsam on see, et sina õnnelik oled.“
Ma hoidsin kulmukortsutust tagasi, aga ma ei saanud üldse aru, kuidas tema viimane lause teemaga kokku läks. Vahepeal ajas ta puhta segast juttu.
„Ma tahaks, et teil Anetiga ka asjad paremini läheks.“
Võib-olla oligi ta sellepärast pahane, et mina leppisin Jared’iga ära, aga tema Anetiga oli ikka samas kohas, kus enne.
„Aga ei lähe,“ ütles ta jälle selle mürgise tooniga. Seekord arvasin ma seda mõistvat.
„Sa peaksid vähem muretsema,“ teatasin siis. Ta näolt kadus äkitselt kõik, mis seal enne oli olnud ja asemele tuli siiras üllatus.
„Vähem muretsema? Ma ei muretse millegi pärast. Mille pärast mul üldse muretseda oleks?“

Kehitasin õlgu.
„Ma ju ei tea. Aga sa peaksid asju positiivsemalt võtma. Noh, taevas on ju sinine ja linnud laulavad ja liblikad lendavad.“
Olin verandalt püsti hüpanud. Taipasin, et taevas oli tegelikult porikarva, linnulaulu asemel oli kuulda vaid maanteemüra ja liblikate asemel lendas mu nina alt läbi kurjade plaanidega hiline sääsk. Robertki saatis mulle kahtleva pilgu.
„Olgu, võib-olla pole need asjad hetkel rõõmustamist väärt, aga on kindlasti sadu teisi, mis sind rõõmsaks teevad.“
Ta pomises midagi nii tasa, et ma ei kuulnud, aga ilmest, mis vaid hetkeks ta näole oli tekkinud, järeldasin ma, et on parem, kui ma selle kohta ei küsikski. Selle asemel kõndisin trepini, istusin tagasi ta kõrvale ja panin oma käe tema oma peale.
„Ole nüüd. Sa oled neljas mu lemmikmees terves maailmas!“
Ta kergitas kulmu, kui ta pilgu minule viis.

„Neljas?“ küsis ta häälega, nagu peaks ta hoopis kõrgemal kohal olema.
„No esimesed kolm on mu isa, Kaur ja Jared, aga kaks esimest on seal sugulussidemete tõttu ja Jared on mu poiss, nii et tema peab nagu ka esikolmikus olema.“
Roberti ilme oli muutunud kohe, kui ma olin esimesed kolm välja öelnud. Hetkega oli ta nägu rahulik ja kergelt uudishimulik.
„Palju mehi sul seal listis on?“ küsis ta laia muigega.
„Palju,“ vastasin ma napilt, „aga tead mis? Enamus neist on filmistaarid.“
Robert turtsatas.
„Sa tahad öelda, et ma sain võiduka neljanda koha ameerika meeste ees?“
Näitasin talle keelt.
„Ei! Allpool sind on pärismehi ka veel! Näiteks viies on Marko. Ja kuues on Jaan.“

Naersin. Sellise listi tegemine oli väga lapsik tegu. Ja tegelikult mul see list allapoole polnud sugugi nii kindel, kui selle algus. Ma lihtsalt teadsin umbes, kes seal olema peaks.
See kõik polnud üldsegi oluline, kuna Robert naeratas jälle. Ma ei olnud sugugi kindel, et see, mis ta tuju tegelikult ära rikkus, temast kadunud oli. Aga ma olin ta naerma ajanud ja see oli päris rõõmustav fakt.
„Näed, täitsa lihtne on mitte muretseda,“ ütlesin nagu lapsele. Äärepealt oleks ma teda põsest näpistanud, aga hoidsin ennast tagasi.
„Õnnelik on väga lihtne olla,“ ütlesin totakalt, noogutades, „ja kõige tähtsam on see, et sina õnnelik oled.“
Kordasin tema öeldud lauset. Ta ilme muutus kuidagi piinatuks ja ma juba ehmatasin, et olin ta tuju jälle ära rikkunud – ja ma ei saanud isegi aru, miks. Ma ei öelnud ju midagi valesti. Aga siis ilmus ta näole taas naeratus.
„Ahvipärdik,“ süüdistas ta. Näitasin talle jälle keelt.

Robert on nunnu.
Ja Siim ON parem kui Jarr.
Katsi ema ja isa on toredad. Nii mõistlikud.
Ainult kaks osa jäänud
Uut!