My life in cartoon motion.

Tere!
Kavatsen kirjutada päeviku vormis lühi järjejutu. Eks näis, mis välja tuleb. Negatiivsed ja positiivsed kommentaarid väga oodatud, eriti selles osas, mida muuta võiks või millest hoiduda jne.
Olge Te kõik lugejad hoiatatud, et kogu lugu on välja mõeldis, ega põhine reaalsel elul. Tegelastel ja sündmustel ei ole seoseid "päriseluga". Kogu "päevik" ja sellega seonduv on fiktsioon.
Meeldivaid elamusi!

Quentin Villers

13.08.09
23.15
Getting started.
Ma ei teagi nüüd, kuidas alustada. Mina ja päevik (vastik, vastik sõna, peale selle kõlab naiselikult)? See kindla peale rikuks mu maine, kui keegi seda lugema satuks. Aga ei satu. Nii pole viisakas. Huvitav, kuidas ema mulle sellise kingituse teha oskas, paksu nahkkõites märkmiku, mida kasutatakse päevikuna. Äkki see ongi see, mida ma vajan? Kuigi ma seda ei tunnista, ma olen tough ju. Ja see kõik on vale. Etendus. Trikk inimestele mu ümber, imago loomiseks. Keegi ei tunne mind. Aga aitab filosoofiast, asume asja juurde. Ma kirjutan oma eelmisest nädalast (ja sina salajane nuhkija, kes mu „journali“ leidnud oled, pane see käest NÜÜD).
Mul on kuradi igav. Teised käivad tööl, mina aga lebotan kodus. Mul pole vaja tööd teha. Mul on piisavalt raha, samas oleks midagi vaja oma ajaga peale hakata. Praegu tapan ma seda niisama. Magan poole päevani ja ülejäänud päeva tüütan sõpru, või olen meeleheitel ja vahin telekat. Või käin mõõda linna ringi ja teen nägu, nagu oleks ma väga hõivatud. Ma ei tunne sellepärast ennast halvemini, raha tuleb ilma pingutamata. Tõeline klišee oleks olla rikas nooruk, kes ennast haletseb. Nii hale ma veel aga pole. Teisipäeva õhtul helistas Jörgen mulle. Tavaline „teeme midagi“ virin. No miks mitte? Nagu tavaliselt oli ta oma vanemate autoga. Nad sõidavad Ford Scorpioga, see auto on mind alati masendanud ja ma ei tea, miks. Ma ei ole kunagi Jörrist lugu pidanud, ilmselt ei hakkagi pidama, aga temaga on koos tore olnud asju ette võtta. Tal oli plaan sõita jälle 150 km linnast välja ühte kolkasse, et ühe üsna „madalate nõudmistega“ neiuga kokku saada, peale selle oli neiul ka sõbranna ja sõbranna üritas igal võimalikul moel mu tähelepanu võita. Kahjuks ei võtnud ma aga eriti vedu. Ma ei suutnud. Jörgen oli vist selle asjanduse kodus juba. Auto võtmed anti mulle. Tšikk muutus aina peale tükkivamaks. Vahel ma juba mõtlesin tema pagasnikusse panemisest. Lihtsalt, ohutuse mõttes. Teine võimalus oleks talle raha anda ja ta poodi saata ja siis vaikselt minema sõita. Nii poleks viisakas. Kui õel minust. Vastik õhtu. „Mis sul viga on äää? Mingi pedä oled vää?“, jah olen väga, väga eriti sinu jaoks. Tähendab, seda ma ei õelnud. Võtsin telefoni ja helistasin iseendale, tegin nägu nagu helistataks haiglast ja õeldaks, et mu vanaema on surnud. Ma ütlesin seda ka talle, veel ütlesin, et hoolisin oma vanaemast väga ja ta oli mulle ema eest. Ta üritas mind lohutada, patsutas sõbralikult õlale ja ütles, et ta teab, mida ma tunnen. Sittagi ta ei tunne, kuradi lollakas. Viisin ta koju, tore kollane majake. Tüüpiline viimati nõuka ajal remonditud maja. Ta üritas mind autost välja saada, aga ma ei tulnud. „Ja head ööd musi ka muidugi ei saa,tsau!“ Helistasin Jörrile, käskisin tal autosse tulla, kohe, ma lisasin, et kardan. Lapsik. Ta tuli, ehkki mitte väga kiiresti. „Panid teda vä?“, ma ei soovinud rääkida. Ta ainult naeris natuke. Masendav kuju. Mul mõni normaalne sõber ka on? Ja, miks ma seda kirjutan? Ja, miks see tundub sügavalt lilla alatooniga? Aina enam mulle tundub, et ma peaksin telefoni välja lülitama ja vanavanemate juurde pakku ära minema. Et olla üksi, teiste jaoks olla surnud. Või siiski, mõnede jaoks siiski olemas, aga ainult mõnede. Mõnede vanade meeldivate tuttavate jaoks sealt kolkast. Lapsepõlve suved ja noorus. Õigemini noorem noorus, siis kui kõik veel värske ja uus oli. Jaanituled ja aasta pikim öö koos Annikaga, kus nagu midagi ei toimunudki aga ma tundsin ennast temaga nii hästi. Ma usaldasin teda. Nüüd ma ei tea, mis on temast saanud, kus ta on ja mida teeb. Kui sellest mõelda, siis ma igatsen seda kuidagi, kuidagi teisiti. Me olime siis nooremad, kõik oli lihtsam aga aeg on nüüdseks kõik ära rikkunud oma edasi minemisega. Mitte aeg ei rikkunud, vaid ma ise tegelikult see raha, mis mulle sülle kukkus. Läksin ülbeks ära. Unustasin kõik, mis oli kunagi hea, raha asendas kõik. Ma olen muutunud, raha pole kadunud, aga tema on. Mulle tundub, et ma pean sinna minema. Kohe. Homme. Kiiresti. Äkki ta on seal ja ma kohtun temaga näiteks poes. Vahet-pole, kus ja siis me räägime nagu vanad tuttavad „kuidas läheb?“ jne. Tühine small-talk. Aga see pole nii, kõik ei lähe nii libedalt. Midagi läheb perse, nagu alati. Ma teen seda! Ma leian ta.

Q.V

Hou hou. Polegi midagi eriti sellises stiilis lugenud. Igatahes, karastav elamus ning lase edasi.

Lõigud võiksid olla- kergem järge pidada (ainuke asi, mida ma hetkel unisena kritiseerida suudan:D)

Üsna huvitav oli. Mulle meeldib selles stiilis asju lugeda. Ja viimased laused tegid asja huvitavaks. Ma ootan uut...

16.08.09
23.35
Kadumine.
Pakkisin asjad ja läksin. Bussiga. Ebameeldiv oli. Igav oli. Nüüd on see möödas. Saan alustada, õigemini juba alustasin. Käisin eile õhtul ringi, hulkusin mööda küla „tänavaid“. Õhtul, öösel ja päeval. Ei leidnud. Veel. Telefoni lülitasin välja, Internet on. Istun MSN-is, „appear offline“ ha-ha ma olen nii kaval. Suhtlen ainult endale meeldivate inimestega või ei suhtle üldse. Oleksin eile öösel peaaegu kohaliku baari lähedal peksa saanud. Mingi tegelane istus oma BMW kapotil ja tundus juba kaugelt vaadates üsna „vägivaldses meeleolus“. Mööda minnes küsis, ta vulgaarses vormis, mida ma vahin. Ma saatsin ta vulgaarses vormis nais suguorganisse, ta ei hinnanud mu soovitust eriti. Kuna tal oli sõpru ja ma olin üksinda kiirendasin alguses sammu, tüüp tuli järgi karjudes. Kiirendasin veelgi sammu. Jooksin. Kas pole mitte hale? Viimasena karjus ta, et see asi ei jää nii. Eks saab näha, kui ta oma sõna peab olen ma natuke jamas. Ma pole suurem asi kakleja kunagi olnud, aga ehk ongi viimane aeg õppida. Ma otsisin ja ei leidnud. Istusin selle sama baari ees , kus oli olnud tüüp BMW-ga. Enne seda muidugi kui tüüp kohale jõudis. Annika oli vanavanemate peaaegu naaber. Nad elasid paar maja edasi, sama tavalises majas kui nemadki. Üldse näeb kogu see küla väga ühetooniline välja. Lausa igav, siin ei toimu kunagi midagi suurt. Üldiselt vältisin ma suhtlemist. Kõigiga. Hoidsin inimestest, kes minuga rääkida võisid eemale. Kartsin neid. Ma ei tea põhjust, miks ma neid kartsin. Mul oli ju kunagi siin sõpru, aga neid pole. Õigemini pole kohanud. Kas mu minevik on surnud? Ometigi nad elasid siin. Midagi nagu oleks valesti. Ma oleks nagu jälle minevikku kinni jäänud. Ma vihkan seda. Tegelikult on mul võimalus teada saada, kus mu endised tuttavad on. Ehk mu vanavanemad teavad. Siin teavad ju kõik kõiki. Ma pean ta leidma.
Ma olen juba paar päeva „kadunud“ olnud. Vaevalt keegi minust eriti puudust tunneb. Saavad ilma minutagi hakkama. Üldiselt praegu tundub mulle kui ebavajalik ma olen. Ma võiks nii mõneks aastaks minema kaduda ja kõik lihtsalt kehitaks õlgu. Mind ei seo miski. Isegi mitte perekond, ma parem eemaldun neist. Kui nüüd veel edasi mõelda olen ma varsti erak ja elan kusagil üksinda mõne raskesti ligipääsetavas kohas. Ma ei taha seda, aga ma ei oska ennast kuidagi muuta. Enamik inimesi jäävad siiski minu jaoks „nõmedateks“. Võib-olla on viga mu enesehinnangus. Liiga kõrge. Mul pole endas midagi hinnata, ma ei usu, et teistelgi on. Lihtsalt olesklen, olen olemas, aga ei jõua kuskile.
Mul on tegelikult kiire. Kaks nädalat veel. Kool. Teine aasta gümnaasiumis. Vaikselt kisub kiiva. Aga kõige hullem pole. Jälle söökla, jälle see pilk. Tegelikult see meeldis mulle. Meeldib veel, aga kaardid on nüüd teisiti. Võib-olla isegi ebasoodsalt. Ebasoodsalt minu suhtes. See pole oluline, läheb paremaks. Ja ma otsin.

18.08.09
10.25
Kahtlev.
Jätkan otsinguid. Rääkisin vanavanematega, nüüd ma tean, et ta on siin. Paar maja edasi. Huvitav, kuidas ma teda kohanud pole ja miks ma teda Orkutis leidnud pole. Ma ei suuda leida head taktikat temaga kontakti saamiseks ja mul pole midagi peale selle, mida ma juba tean. Ma ei saa ju talle lihtsalt suvalisel hetkel ukse taha astuda ja öelda: „Tsau! Mina siin, mäletad mind veel?“. Ma ei ole kindel, et mäletab, või siiski. Ehk. Lootus sureb viimasena nagu öeldakse. Minu lootus ei sure, vähemalt mitte veel, mitte enne kui ma tean temast midagi, kui ma temaga rääkinud olen. Selline sisse sadamine on vist mu ainus võimalus. Ma pean mõtlema.
Ega mu elu ei erine eriti endisest. Vähemalt olen ma suhteliselt üksi ja ma mõtlen oma tulevikust. Ma peaksin midagi tegema, otsustama, mis minust saab. Mul on tunne, et ma ei sobi millekski. Või sobin, aga ma pole seda veel leidnud ja sama kursiga jätkates ilmselt ei leiagi kunagi. Füüsilist tööd ma kindlasti tegema ei hakka. Mul on võimalus, mida paljudel pole. Mul on raha ja seega võimalik saada ükskõik, mis endale meeldivat eriala õppima. Veel on mul võimalus võtta oma raha ja minna välismaale õnne otsima. See võimalus on mulle aina enam meeldima hakanud. Mind ei seo miski, ma olen vaba minema. Isegi tavapärased tüütud suhted ei hoia mind siin. Ehk see olekski õige valik.
Ühel päeval poes käies nägin ma seda tüüpi BMW-ga. Ta vaatas mind, ta tundis mu ära, aga ta ei teinud midagi. Ma üritasin näida võimalikult rahulikuna, vaikselt valmistudes uueks sõimu-sõjaks ja ehk isegi kakluseks. Ta oli tööriietes ja suitsetas parasjagu. Auto aken oli lahti. Ei midagi põnevat. No kui ta mind isegi ründaks oleks mul „seljatagune“ olemas. Siin kohal mõtlen ma Jörgenit. Rumal, aga tõhus. Ja neid oleks veel, kui poleks teeks raha vahet. Kõik on müüdav. Eriti meeldiv on osta inimeste „hingi“. Tükikest nende uhkusest, aust ja kõigest muust, mis on neile oluline.
Siinne tempo on aeglane. Päev venib aeglaselt õhtusse, vaikselt-vaikselt tekib soov juba tagasi linna minna. Nad on siin nii „hoolitsevad“ nagu tüüpilised vanavanemad ikka. Ma kuulan viisakusest vanaisa lugusid, mida ta on juba tuhandeid kordi rääkinud ja ma ei tüdine nendest. Lihtsalt naeratan oma fake naeratust. Ise olles mõtetes kusagil kaugel-kaugel eemal. Kõik need kohad. Kõik need mälestused. Ma käisin vanas kolhoosi kuivatis öösel. Ilma põhjuseta. Lihtsalt vanu aegu meenutamas. Neid aegu temaga. Neid, mis enam tagasi ei tule. Või tulevad. Kes teab.
Mulle meeldib kohutavalt öine industriaalmaastik. Tühjus, lagunemine, vaikus. Kuivatis saab ronida päris kõrgele, seal avaneb hea vaade. Hea vaade ei kuhugi. Kunagi varem olin ma siin. Vaatasin seda sama maastikku, vaadet ei kuhugile. Need olid vist mu õnnelikuimad päevad. Ma olin endaga rahul, praegu seda ei juhtu.
See liigub, kool tuleb. Üldiselt mulle meeldib koolis (mis on jällegi üsna halb ülestunnistus), ma õpin hästi. Tähendab ei õpi, lihtsalt jääb hästi meelde. Spikerdan. Ma teen seda kõike ainult oma tuleviku huvides. Ehk tulevikus on mul mingi mõte kusagile jõuda, midagi teha. Praegu olen ma segaduses ja mul on ükskõik. Praegu ei muutu miski. Ma olesklen.

Q.V

Väga tore. Selline sügavmõtteline värk mulle meeldib. Julgustan sind jätkama.

Droideka kirjutas:

Väga tore. Selline sügavmõtteline värk mulle meeldib. Julgustan sind jätkama.

No tore kui kellegile meeldib! Aga selle sügavmõttelisus on natuke kaheldav. Uus osa on olemas, aga enne ei "avalda" kui järgmine peale seda valmis pole. Igasugune vastukaja on igati oodatud.

Q.V

Sügamõtteline võrreldes mõnede teiste juttudega.

20.08.09
01.15
Uhkus.
Ma olen ikka veel siin. Vanavanematega. Siin on tore, eriti tore on siin öösiti ringi liikuda. Üksinda. Ei kedagi ei kusagil. Vaikus, rahu, samas on teada, et inimesed on siin samas mu lähedal. Ma ei ole üksi. Tähendab mitte täiesti üksi ja see meeldib mulle.
Ma neelasin kogu oma uhkuse ja au alla ja läksin Annika ukse taha. Koputasin. Kuulsin samme, ta avas ukse. Tundsin, kuidas süda tagus, vaikselt surusin oma närvilisust alla. Ma nägin ta silmi, ilusaid silmi. Pruune. Tavaliselt mulle ei meeldinud pruunid silmad, aga tema silmad olid erand. Ta oli ilus nagu ma mäletasin, peaaegu selline nagu ta siis oli. Kunagi ammu, minevikus. Tervitasin teda, aga ma ei suutnud ta silmadest lugeda välja, kas ta mäletab mind. Küsisin oma totra naeratuse saatel, kas ta mäletab mind veel. Vastus oli tegelikult minu jaoks üllatav, kuna olin valmistunud selleks, et kõik läheb valesti. Ta ütles, et muidugi mäletab, sellele lisas ta veel sõbralikult juurde totu. Ta kutsus mind sisse. Small-talk nagu ma olin mõelnud „kuidas läheb“ jne. Ta oli minust aasta ja 12 päeva noorem ja seega suhteliselt alles lõpetanud põhikooli. Ta pidi minema kutsekooli, pole tähtis millisesse. Temast pidi saama kokk. Miski pärast ei kujuta ma teda kokana ette. Aga mitte see pole oluline. Rääkisin talle „oma lugu“, kuidas ma äkki raha maitse suhu sain ja siis mu ego kosmosesse kihutas ja sealt uuesti alla kukkus. Õnneks ei rääkinud ta midagi kaastundest. Ma vihkan seda nagu vihkan ma vabandamist ja vabandavaid inimesi. Ma uurisin selle kohta, mida ta õhtul/öösel teeb. Ta väitis, et tal pole plaane ja siis ma küsisin temalt, kas ta tahaks minuga „vanu aegu“ meenutama tulla. Nt õhtul/öösel. Praegu on hommik. Ma ootan. Või tegelikult öö. Aga ma ootan ikkagi. Ta oli nõus. Mis siin salata, ma olen enda teo üle uhke ja see on kuradi hea tunne. Ma suutsin murda hirmu läbi kukkumise ees. Ma ei ütleks, et see eriline eneseületus oli, aga siiski. Tavaliselt ei tee ma selliseid asju.
Igavus võtab maad. Mind hoiab põnevil ainult tema. Muidu oleks ma ammu läinud. Linna. Oma tühise elu juurde tagasi. Kõik seal on nii võlts, seal hulgas ka ma ise. Olen võlts, et teised saaksid oma etendusi paremini etendada. Võltslikkusel pole ju viga, lihtsalt tühi tunne jääb hinge. Aga see, kas mul on üldse mingi hing ei ole üldse kindel. Südametunnistust mul pole, selles olen ma kindel. Mul pole seda vajagi. Lihtsam on elada maailmast eemal, kilomeetrite kaugusel teistest. Ehitada barjääre enda ja maailma vahele. Ah, parem ma lõpetan kui kaldun filosoofiasse. Filosoofiasse, mis kuhugi ei jõua.

Q.V

Ah, väga mõnus. Uut kah.

24.08.09
22.30
Kiirust lisades.
Ma olen taas linnas. Sama äkki kui ma olin saabunud olin ma ka läinud. Uuesti, ebameeldiv buss, ebameeldiv sõit, ebameeldiv tuju. Aga ilm oli meeldiv. Suve viimased päevad, vähemalt mõnes mõttes. Minu jaoks on alati suvi lõppenud kooli algusega. Ma üritan vähem mõelda sellest, mis toimus, sellest, et ma ei „võitnud“. Või tähendab, osaliselt võitsin. Aga, mis on üldse võit või kaotus ja, kes olen mina seda hindama? Ma ei suuda isegi oma eluga toime tulla. Ja kui keegi, kes kunagi peaks seda lugema tahaks midagi vastu väita, siis ei oleks ta mingi probleem päraku välimisse otsa saata. Mind pole huvitanud teie arvamus kunagi, ei huvita ka praegu. Ma usun, et igal ühel meist peab olema oma võimalus teha vigu, keerata sitt kokku ja siis seda lahendada. Kui ta seda ei suuda on ta väärt tagajärgi, mis iganes need ka poleks. Ma olen sellest mõttest kogu oma elu lähtunud ja ei usu, et ma seda kunagi muudan. Ma vähemalt pingutan, riskin. Loodan, et õnnestun. See ongi elu. Paljud virisevad oma vigade pärast, vahel ma kuulan neid, aitan neid kui saan, aga tegelikult pole see üldse minu mure. Tuleb arvestada, et iga viga maksab ja tehes vea pead olema nõus seda hinda maksma. Aga aitab mu pseudofilosoofiast.
Tagasi linnas, tagasi lõpematutel ringidel. Kõik algab otsast, telefoni kõne, kutse kuhugi, nõustumine jne. Kuhu iganes see mind juhtida võib. Vahel meeldiv vahel mitte. Vahel ma lausa nautisin seda, neid inimesi, nende rumalust. Ma üritan endast igal võimalikul juhul jätta maha kurja ja ülbe mulje ja ikkagi inimesed tahavad minuga suhelda. Võib-olla sellepärast, et vahel ma pole selline, vahel tunnen ma tõesti muret nende pärast, huvitun sellest, mis toimub nende peade sees. Jörgen helistas jälle, lähme sinna kaugele. Ma üritasin küll puigelda, aga lõpuks nõustusin. Sõidame toreda Scorpioga, sinna kaugele. Üldiselt hakkab kaugus juba tüütama. Terved nädalal just kaugel, ajades taga asja, mida vist ei ole olemas ja ei ole kunagi olemas olnudki. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Läksime siis taas sinna kaugele. Sama sündmuste käik, ainsa vahega, et mu „sõpra“ polnud seal. See ei olnud just parim, ma ei oodanud seda. Kuna mul oli üsnagi ebameeldiv seal olla, siis ma mõtlesin, et põnev oleks minna selle „sõbra“ juurde. Vabandada ja lilli viia and stuff. Üritasin parimat, algus polnud palju lubav. Lilli polnud ju kuskilt võtta, samas oli lahti toidupood. Tulin mõttel viia talle kommikarp. Mõeldud tehtud, mulle siiski jäi selgusetuks, miks ma seda tegin. Ma lihtsalt tahtsin olla keegi teine ja mitte mina ise. Mina ei teeks seda kunagi, mind ei huvitaks. Jah, olen enda arust karm, kõva tegelane, üritan jätta endast ülbet muljet. Hoiab saasta eemale, endal lihtsam. Või vähemalt üritan. Igal-juhul ma koputasin ta uksele. Vanem naine avas ukse, küsisin Kertut, naine (ta ema vist) vaatas mind väga tülgastava pilguga, aga siiski kutsus ta uksele. Andsin talle kommikarbi, üritasin teda kallistada. Odav. Huvitav, aga ma tundsin ennast kui mõni Don Fernando mõnest seebikast. Kleepiv. Ütlesin vabandust, lahkusin. Enne seda veel küsides, kas ma võin talle helistada ja teda välja kutsuda. Vastus oli lakooniline „võib-olla“, eesmärk täidetud. Odavalt. Üks hetkedest kui ma tahaksin oksendada oma odavuse pärast. Aga kõik oli hästi, teoreetiliselt. Nii ma siis läksin, hiljem saatsin talle sõnumi, milles üritasin teada saada, mida ta homme õhtul teeb. Vastuseks tuli päris enesekindel „lähen sinuga kuskile“. Hmm, no ok?
Ühinesin taas Jörgeniga, kerge ebamugavus. Ei lase häirida, tema kutsus mind kaasa, mitte vastupidi. Üldse, ma ei mõista, miks mind vaja sinna on. Ma arvan, et keegi ei tunne ennast mugavalt. Aga kui see on nende soov ja tahtmine, siis ma ei saa seda neile keelata. Üldiselt magamine ei teeks paha seega, soovin endale nüüd ilusaid unenägusi ja lähen magama nagu üks kleepiv seebikangelane kunagi.

Q.V
Kipub vähe juraks?

Kipub küll. Ja sa võiks rohkem lõikudena kirjutada. Aga muidu suht okei.

Hmm, laisk olen olnud, väga laisk.
26.09.09
23.45
Laisk/unetu.
Pean tõesti vabandama, huvitav küll ainult kelle ees. Enda ees? See on ju ainult minu elu, minu saatus, minu ajalugu, peale minu ei loe siinset „teost“ (hmm pseudofilosoofilise noormehe vestlus endaga?) või ehk siiski mu lapsed kunagi. Kunagi. Aga aitab hõljumisest maa ja taeva vahel.
Ring on taas alguses, kool on alanud, nii palju muutunud. Aga tegelikult? Oh ei, ainult veidi on teisiti kui enne. Rutiin on asunud taas oma raudse haamriga mind taguma ja ma vihkan seda. Vihkan neid õhtusi käike Jörgeniga või lihtsat autost logelemist Martini ja Andersiga, hommikust tundides unelemist, igavaid koduseid tõid. See on nagu eelmistel aastatelgi, ainult rollerite asemel on autod ja õppida on raskem, see kõik on minu jaoks nii tühi. Ma võin siin viriseda oma elu üle, aga see ei muuda asja, ma ei julge neist eemalduda. Ma kardan üksinda jäämist, kuigi enamik inimesi mulle lamedad tunduvad. Nii tüüpiline.
Tegelikult ei tahtnud ma rääkida sellest, vaid hoopis ühest huvitavast jalutuskäigust õhtuses linnas. Muidugi mitte üksinda (kuid tuleb ka seda ette), vaid koos Merlega. Et ma ka kunagi hiljem meenutada suudakse, kes on Merle siis ma üritan luua temast mingi pildi. Ega ta ei olegi mitte midagi eripärast, tavaline. Tumedad juuksed, enamasti armastab kanda ka tumedaid riideid (see paneb inimesi mõtlema, et temas nagu oleks midagi, ehk isegi midagi kurja). Muidu välja näeb ta üsna tüüpiline nooruk, ei keskmisest kenam ega ka „vähem kena“. Oma iseloomult on ta aga erinev. Erinev kõigist. Vähemalt neist, keda kohanud ma olen. Osade inimestega tekib mul imelik äratundmine, just nendega, kes on sama katki või vähemalt haavatud kui mina. Ma ei oska seda seletada, aga ma tunnen seda. See jõud veab mind vägisi nende poole, annab mulle mugavus tunde nendega suhtlemisel. Ma eeldan, et ta tunneb seda sama, vähemalt on ta nii väitnud neil õhtutel linnas. Just linna pimedamates ja üksildastemas osades. Tihti võib meid koos sealt leida ja ma loodan, et ka talle seal meeldib. Me räägime seal nii paljudest asjadest: suhetest, perest, rahast, vahel harva ka poliitikast või muusikast. Ma ei soovi, et meid koos nähtakse (mida muidugi ma talle ei ole õelnud), kõik need kuulujutud ja taoline. Ei, pole vaja. Me oleme sõbrad ja nii on väga hea. Huvitaval kombel on ta minust noorem, tavaliselt ma väldin neid. Neid niiõelda lapsi. Kõik algas ühest tavalisest esmaspäeva hommikusest kogunemisest kooliaulas. Kuna rahvast sisenes korraga palju pidin ma ukse juures peatuma ja just seal oli tema. Ta rääkis seal kellegagi, jutuks oli mingi raamat. Jäin viivuks kuulatama ja ta muidugi märkas seda. Ta vaatas mulle otsa, muidugi ma naeratasin kohmetult. Ta küsis tühise küsimuse „Oled lugenud? Huvitab?“. Kahjuks ei saanud ma hiilata ja vastata, et tõesti ma olen seda lugenud, mis muidugi nii polnud. Mul polnud raamatute vastu midagi ja kohati on nad mulle isegi meeldinud, aga suurem lugeja ma polnud. Vastus esimesele küsimusele oli negatiivne (lugenud ma ju polnud), sellegi poolest tärkas minus huvi. Ei saanudki aru, kas selle raamatu või selle põneva tegelase vastu. Ma polnud teda kunagi enne märganud (jah, kindlasti olin ma teda näinud, aga mitte nii, et ma oleks suutnud teda eristada hallist massist), kogu situatsioon oli üsna ebatavaline minu jaoks. Peale seda ma hakkasin teda aina tihedamini juhuslikult kohtama. Imelik. Nagu teda poleks varem olemaski olnud. Tihti tekkis side meie silmade vahel, muidugi ühe osapoole huvi märkamisel vaatasime mõlemad eemale. Ja nii mitu nädalat.
Ühel tavalisel teisipäeva pealelõunal asusin ma kodu poole jalutama (koolist). Mulle meeldib jalutada, aga mitte koolist koju, sest rahvast on palju ja tavaliselt on siis ka väljas veel valge, mis mind häirib. Tavaliselt lähen ma üksinda, omi mõtteid mõeldes. Sellel päeval läks aga kõik teisiti. Ma märkasin, et üks tütarlaps kõnnib mu ees, ei midagi ebaharilikku. Üht äkki tundsin ma temas ära Merle, kelle nime ma siis veel ei teadnud. Minus tärkas mõte talle juurde astuda ja koju saata. Muidugi mu sisemine pessimist ei kiitnud seda mõtet heaks ja ma olin üsnagi kindel, et mind saadetakse pikalt, ilma, et ma teda kuskile saadaks. Võtsin oma julguse kokku ja astusin ligi, küsisin, kas ma võin teda saata. Vastus oli ootamatu, ta nõustus. Et vältida piinlikku vaikust küsisin ma, kas talle meeldivad raamatud. Ta vastus oli positiivne, veel uurisin ma eelpool mainitud raamatu kohta (ilma, et ma sellest midagi teaks), et kas talle meeldis ja mis raamat see oli jne jne. Oma üllatuseks avastasin ma, et ta elab vaid paar tänavat edasi. Kuidas ma teda enne ei märganud? Ja millest selline ebatavaline julgus? Ta ei olnud millegi poolest eriline, selline, kes võiks mu huvi äratada. Tavaliselt. Kas tõesti saatus on olemas? Mingi seletamatu juhus, asjad hakkavad juhtuma, liikuma millegi suunas. Tekivad vead, aga vigadest õppides jõuab kõik oma radadele tagasi. Mul on tunne, et ma olen taas millegi huvitava alguses ja mul pole aimugi kuhu see kõik mind viia võib ja see ei huvitagi mind praegu. Ma ei kiirusta millegiga, sest ma tean, et see, mis juhtub, juhtub nagu nii. Muidugi kui ma sellel juhtuda lasen. Nagu alati annan ma elule võimaluse ja kõik juhtub ise.
Jälle on käes mu lemmik aastaaeg. Sügis. Kõik muutub masendavalt halliks, sombuseks, pimedaks. Just nii nagu mulle meeldib. Meeldib ja ma ei tea miks, mind ei huvita. Pimeduses on midagi. Või kedagi...

Q.V

Äge. Ma tavaliselt ei loe midagi sellist, aga see on täitsa hea. Merle tundub lahe.

03.10.09
23.45
Laupäeva õhtune igavus.
Kõik räägivad valikutest. Ma ei taha ju valida. Vanasti oli kõik lihtne, must ja valge, hea ja paha. Nüüd on mustast ja valgest saanud hall. Segadus, ma ei tea, mida ma tahan oma elult, mida ma suudan ja mida mitte. Aeg tiksub ja kõik lisab tasahilju kiirust. Ma ei suuda keskenduda ja kardan järge kaotada. Vahel sarnaneb see kõik surfamisega laineharjadel, varem või hiljem matab laine su enda alla. Minu võimuses on seda punkti edasi lükata. Murdumiseni.
Minu väikekodanlik elu jätkub (kuidas saakski ta lõppeda?). Täna ma väidan, et olen haige. Olen kättesaamatu. Mind pole olemas täna. Mind peaks vaevama palavik, kohutav palavik. Tegelikult olen ma aga täiesti terve, lihtsalt tüdinud. Tegelikult mitte kõigist. Lisasin oma MSN-i pealkirja „suremas haige“, et inimesed mulle kaasatunneksid ja ma tunneks, et ma olemas olen. Plaan töötas. Milleks ma seda kõike teen? Tegelikult põhjus oli hea, üks huvi tundjate seas oli Merle. Peale väikest millestki rääkimist kutsusin ma ta endale külla, ma olin nagu nii üksinda kodus. Keegi ei saa kodus teada, kedagi ei huvitakski. Aga jah, see selleks. Kõik ei tahtnud just eriti sujuda, ta ei tahtnud tulla kohe, ma peaaegu ei tunnegi teda. No aga külla kutse ongi ju hea põhjus tuttavaks saada. Kohvi ja küpsised, ausalt. Ei midagi kurja, mitte mingeid kurje plaane, võib-olla väike, vaevu märgatav tagamõte tuleviku suhtes. Aga just tuleviku suhtes, mitte praegu. Lõpuks ta tuli. Kell oli ehk kusagil pool kaks päeval. Ma vist veensin teda tubli tund aega, päris tubli tulemus. Ta küsis koridoris, kas ma olen üksi, mu vastus oli positiivne. Kõik olid läinud maale vanavanemate juurde, neile väitsin ma ka, et olen haige. Väga haige. Tundub, et valetamine tuleb mul hästi välja või kedagi ei huvita, mida ma räägin? Igal-juhul keetsin ma lubatud kohvi, küpsiseid mul polnud. Ta silmitses elutoa riiulis vedelevaid alkoholi pudeleid (muidugi kange alkohol, igast ühest pisult võetud). Millegi pärast tundus mulle mõte talle midagi pakkuda päris hea, seega ma pakkusin talle viskit. Ta vaatas mind kuidagi imelikult, ma üritasin kähku vabandada. Tõesti polnud vaja, et ta sama kiirelt lahkuks. Ta vaatas, naeratas ja ütles minu jaoks täiesti ootamatult: „hea meelega“. Ma panin ennast üsnagi teadlikult üsnagi imelikku olukorda. Ma ei oodanud seda reaktsiooni, aga aina enam hakkas mind huvitama kuhu see kõik jõuda võib. Mulle hakkas tunduma, et asi võib väljuda kontrolli alt ja lõppeda mitte just positiivsete tagajärgedega mu magamistoas. Ta tühjendas klaasi ühe sõõmuga (jällegi üllatus, ma ei osanud oodata, et ta „selline“ on). Tegin ettepaneku üles minna, muidugi ta nõustus sellega, filmi vaadata, lasin tal valida. Mulle hakkas tunduma, et alkohol oli hakanud oma tööd tegema, oli tunda, et ta oli pisult ehk ebatavaliselt lõbusas meeleolus. Ta valis mingi romantilisemat laadi filmi, tüüpiline naistekas, mida mulle vaadata meeldib kui mulle tundub, et ma maailmas täiesti üksi olen. Imal, ma tean isegi. Ühtäkki ta suudles mind. Kuna naiivne mina seda jällegi ette ei näinud oli mu reaktsioon ehk pisult eemale tõukav. Ahh trr aitab, ma ei suuda keskenduda, uni murrab. Äkki ma jäängi nüüd haigeks? Lõpetan tulevikus.

Q.V

Mulle meeldib.
Ja See kirjastiil... Lihtne lugeda- selline mõnus
Ootan uut.

04.10.09
17.52
Laupäeva õhtune igavus II osa.
Pean tunnistama, et eile olin ma nõrk ja tahtsin magama. Kas mu tahe läks täide? Pooleldi, nimelt just siis kui ma tule kustutanud olin ja silmad sulgenud, et uinuda helises mu telefon. Helistas inimene, kes teadis, et ma pole haige. Ta ütles, et tal on igav ja küsis, kas ma olen üksi. Muidugi olin ma üksi, teised olid ju maal. Nad helistasid mulle, ütlesid, et jäävad ööseks sinna ja tulevad alles pühapäeva õhtul kui mitte hiljem. Vanaema pidi haige olema, niiet ma pole ainus. Ma vastasin, et olen järgmise päeva õhtuni üksi ja seda ka, et mul on kohutav peavalu ja peale kõige olen ma unine. Päris vinguv nagu näha võib. Ta küsis, kas ta võib minu juurde tulla, ööseks. Ettepanek tundus ahvatlev, ma nõustusin ilma pikema jututa (jah, küsimusi tekkis palju, aga milleks näha vaeva erinevate küsimuste küsimisega?). Kõik areneb nii kiiresti. Liiga kiiresti. Aga ma ei saa veel päris täpselt aru, mis areneb. Ta pole vist päris selline nagu ma alguses eeldasin, tähendab, pole üldse selline, aga kas see on halb? Igal-juhul oli ta peagi uuesti siin. Ta üritas mind lohutada, ma tundsin, kuidas 1000 põialpoissi mu ajusi kirkadega tagusid. Palavik tõusis, vaikselt. Miski pärast tundus mulle alkohol ravimina päris hea mõte, tõin oma magamistoast isikliku pudel viskit. Odavat, kalli jaoks olen ma liialt kooner. Kaks klaasi. Üks mulle, üks talle. Ta lõhnas imelikult, ma tundsin seda, sest ta istus mulle väga lähedale kui ma klaasidega diivanilaua äärde läksin ja diivanile istusin. Ma ei oska seda kirjeldada aga ma tean, et see lõhn jääb mulle kogu eluks meelde juhul kui ma seda kusagil tundma peaksin. Inimese „kodu“ lõhn. Ta jõi väikeste sõõmude kaupa ja rääkis, et tal pole kuskile minna. Nädalavahetus on ja sellepärast toimub tema kodus jooming, piire pole. Ta väitis, et on tavaliselt mõne oma sõbranna juures (ja sõna sõbranna juures kõlas minu jaoks kahtlaselt). Kogu dialoog algas sellest kui ma küsisin, kas ta vanemad tema pärast ei muretse, ta on ju üsna noor. Vastus oli, et ei muretse, jooming. Joomine on probleem ja see, mida ma seal tegin oli ka probleem. Pühapäeva alkoholism. Ma vaikisin pisult. Ta küsis, kas ta võib ööseks minu juurde jääda. Muidugi ma ei keeldunud, kuigi see mulle imelik tundus. Ma käisin korraks köögis. Ilmselt klaasi ära viimas kraanikaussi, tema oli selle aja jooksul püsti tõusnud, ta vaatas pilte, mis rippusid elutoas. Pilte sellest kui ma veel noor olin ja mu vend noor oli ja meie endisest koerast Brunost, kes aastaid tagasi auto all jäi. Minevik, haisev minevik. Ta vaikis ja ma vaatasin ta nägu. Ta ilusatelt roosadelt põskedelt voolas pisar. Ta nuttis neid pilte vaadates. Peagi ta tunnetas minu pilku ja vaatas mind. Ma küsisin temalt, mis on. Ta vastas ainult „sul on vist õnnelik perekond“. Ma ei õelnud midagi. Ta pani pildi käest, astus mu juurde ja kallistas mind, pisarad voolasid siiani.

Me vaatasime diivanil telekat, ei midagi põnevat ja ta rääkis endast ja minust ja kõigest sellest, mis olla võiks ja kõigest sellest, mis tulla võiks. Ma kuulasin, mul oli küll ülimalt vastik, aga ma üritasin mõelda ja mõista. Eks ma rääkisin ise ka, aga vähem. Mul oli hea. Öösel tundub kõik teistmoodi, õhtul on kuradi raske olla külma kõhuga nagu Hemingway oma „Ja päike tõuseb“ ütles, ma mõistan täiuslikult mida ta sellega mõtles. Ma usaldasin teda, üle väga-väga pika aja. Kell polnud palju, aga ma tundsin, kuidas palavik mind tasahilju sõi, kuidas mu jõud vähenesid. Ma tahtsin magama. Varsti peale seda mõtet ma ütlesingi, et lähen magama. Tema vastus oli, et ma ei tohi teda üksi jätta ja ta tahab ka tulla. Ta tahtis mu kõrval magada. Kui ma vaid teaks miks. Natuke enne magama jäämist sosistas ta mulle kõrva, et me võiksime koos olla. Nagu paar. Kõik liigub liiga kiiresti. Ta hirmutab mind veidi. Sellegipoolest ma ei arva, et see võimatu oleks....


No jah, tore kui on veel inimesi kellele meeldib. Kõik nõuanded jms on väga oodatud. Kuna mul nüüd "talveperioodil" natuke rohkem aega on kirjutada, siis ehk üritan seda lugu siin kuskile arendada. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Muidugi, kiitus/laitus on väga oodatud ka

Quentin Villers.

05.10.09
13.45
Pihtimus.
Ma olen ennast täielikult haigusele loovutanud. Kahju, nii palju läheb kaotsi, veel pisult valged ja soojad päevad. Tunda on talve õrna hingust. Voodis passimise asemel võiksin ma hoopis õhtul mõnes maha jäetud tööstushoones ringi käia. Imelikud hobid mul. Ma tunnen, sellistes maha jäetud ja lagunevates hoonetes ennast eriti hästi. Need annavad mulle tunde, et on sama katki kui mina. Ja üksi. Aga ma ei vingu, mulle see meeldib. Olla mees müüride taga. Ma võin ju olla mees müüride taga, aga ma kardan, kardan kohutavalt üksi jäämist. Seda päeva kui pide minu ja teiste vahel kaob. Ma olen lasteaiast saadik teadnud, et ma ei sobitu meie praegusesse maailma millegi pärast. Kui ma veel laseteaias käisin uskusin ma, et see on sellest, et ma veidi paks olin. Pool oma elu olen ma soovinud olla vähemalt normaalsetes mõõtudes, et mind imelikult ei vaadataks, ei kiusataks. Mida aeg edasi seda enam mulle tundub, et asi ei ole mitte selles. Ma vist ei oska leida inimestega kontakti, inimesed otsivad kontakti minuga, aga mitte vastupidi. Kõik mu sõbrad on mind ise leidnud, mina olen alati olnud tüüp seina lähedalt. Peale seda kui ma „jõukaks“ sain hakkasid aina enamad inimesed mind märkama ja minuga kontakti otsima. See teeb mind ettevaatlikuks kõigi suhtes. Mul pole teid vaja, inimesed! Ma ühendan kaks vastandit, hirmu üksinduse ees ja soovi olla erak. See on võimatu. Minuga on midagi valesti, keegi ei ütle, mis. Ma ei leia viga, ei suuda leida. Sõda iseenda ja kogu maailmaga. Minu enda loodud üksindus, üksindus keset kõiki teisi. See on nagu olla teiselpool imeõhukest akent. Sa näed ja kuuled, ometi pole võimalik sulle teiselepoole klaasi saada. Käe ulatuses, aga mitte käes. Üksinda siin olles on see kuidagi eriti nüristav. Täiesti üksinda. Merle on koolis ju...


Q.V

Meeldib, et see on selline mõnusalt jutustav :)
Hea-hea.

10.10.09
23.25
Armukadedus.
Ma sain lõpuks terveks. Peale mitut päeva. Palavik oli kõrge. Mul oli paha ja ma nägin jälle neid unenägusi. Neid vastikuid, neid värvilisi, neid, mis mind peaaegu hullumiseni viivad. Iga öö tundus mulle hirmus ja ärgata sellest piinast oli raske. Neljapäeval sain ma lõpuks kooli. Minuga on kõik korras, aga vanaemaga ei tundu asjad nii hästi olevat. Tal oli mingisugune haigushoog läbi käinud ja on nüüd haiglas, koomas. Ma käisin eile teda vaatamas. Kurb oli näha teda nii, abitult, haigelt. Ilma, et keegi teaks, mis juhtus. Nagu ma olen aru saanud ootab haigla tema surma, muidugi keegi ei ütle, seda välja. Ta on juba vana ja vanad inimesed peavad surema. Loomulik asi. Aga emale on see kõik rusuv. Ta on sellest ajast peale üsna endast väljas olnud kui see kõik juhtus. Eks minulegi pole see just tore. Kõik on kodus omaette ja üritavad üksteist vältida. Vaikne hullumaja. Enamiku oma kodus veedetud ajast hoian ma kõrvaklappe peas, mitte kuulda, mitte näha. See ei ole minu võitlus. Nagu nii olen mina ju „kõigest laps“ ja nii ilmselt elu lõpuni. Ma ei hakka saladust enda jaoks tegema, et oleks talle endale (ja ka kõigile teistele) kergem kui ta sureks. Vaevalt suudaks ta kannatada, et keegi teine tema eest hoolitseb. Kogu oma elu on ta olnud iseseisev ja teiste abi tagasi lükanud kõik abi pakkumised.

Ma nägin koolis Merlet, ta oli oma klassiõdedega. Mulle tähelepanu ei pööratud. Ma tegin küll nägu nagu see mind ei huvitaks ja ma teda ei näegi, aga nii see polnud. See huvitas mind rohkemgi kui ma endale tunnistada julgesin. See tegi mulle kuidagi haiget. Tundsin, et mind pole olemas. Ma olen teda koolis rohkem märkama hakanud kui enne (hmm, suur üllatus muidugi) ja tihti on ta koos teiste klassivendade või mingite sõpradega. See teeb mind murelikuks, ehkki me pole koos. Vist. Kõik on nii segane ja ma tunnen, kuidas ma põlen seest poolt. Ma ei mõista, mis toimub ja see ajab mind närvi. Ma üritan reaalsust vältida ja elada kuskil dimensioonide kaugusel sellest. Nii palju segast ja halba, pingeid ja kõike muud. Ma ei tea, kas ma suudan seda kõike „koos hoida“, aga ma tean, et läbi kukkumine pole võimalik, see pole võimalus. Maailm ei lõpeta tiirlemist igakord kui mul raskeks läheb. Ma pean suutma. Ma pean midagi tegema, segadusi kõrvaldama. Ma pean ennast kättevõtma, valikuid tegema. Ma pean oma armukadedust allasuruma. Ma ei tea temast midagi ju, ma pole temaga peale pühapäeva näost näkku suhelnud ja nagu ma alati õelnud olen pole MSN midagi väärt. See pole sama, isegi telefon on parem. Kui ma talle praegu helistaks tunduks ma meeleheitlik ju? Aga on mul midagi kaotada? Tüüpidel tänavalt on kaks kätt taskus ja rohkem midagi. Kui ma ei proovi ei saa ma kunagi teada ju.

Selle asemel, et midagi teha olen ma kodus ja kuulan kuidas vihm sajab. Väljas on torm, tugev torm. Mulle meeldib selline ilm. Majas on täielik vaikus ja mulle tundub nagu ma oleks ainuke inimene kogu maailmas. Vihm koliseb vastu aknaplekki ja ma vaatan aknast, kuidas see sajab. Kuidas suured jämedad piisad üksteise järgi maad rammivad. Ma üritan mõelda, mida teha aga ma ei jõua kuhugi. Helistada või mitte. Ma ei tea.

Q.V

17.10.09
00.00
Suremine.
Nüüd see siis juhtus. Mul oli vanaema. Just nimelt oli. Ta suri kaks päeva tagasi, ilma, et oleks kordagi teadvusele tulnud. Kergendus? Ainult mõneti. Elus on kõik suhteline, nii on ka suhtelised elu ja surm. Ma hingasin kergendatult kui ma seda kuulsin, ehkki kohe kui ma ema nägin, kes oli oma ära nutetud näoga mul peaaegu uksel vastas reetis, et midagi on juhtunud. Muidugi ei saa ma oma emotsiooni välja näidata. Ma ei mõista, kuidas saan ma oma emast nii erinev olla. Ta võtab kõik südamesse, mitte nagu mina, keda vähemalt näiliselt miski ei huvita. Ta elab kõike seda raskelt üle. Liialt raskelt. Lasta kõigel minna, see on mõte. Liialt hilja on kõigeks selleks. Kõik, mis oleks võinud olla, aga mida polnud, mis kunagi meieni ei jõudnud. Nii palju lahtiseid otsi, lõpetamata jäänud lugusi ja muid „surnuid kutsikaid“. Ma vihkan seda, mul on sellest kõrini, liialtigi on siin majas nii kaua olnud selline surma lõhn ja surma vari. Ma tahan, et see kaoks aga see ei juhtu. Pinge on laes. Surm oleks pidanud pinge maha laadima, aga see ei teinud seda. Olukord on siiani pinev. Igaüks näeb seda erinevalt. Igaüks elab selle siin ise läbi ja mina vaatan seda justkui kõrvalt, mind ei huvita. Ma parem eemaldun. Olen kellegi teisega kusagil mujal. Mul on kahju, aga ma ei tea veel millest või kellest. Varsti on matused, sellised tavalised. Kristlikud. Matused on mulle alati meeldinud, ma ei tea miks. Ainult tobe on kõik need rituaalid ja ära saatmised, kiites ükskõik millist inimest pühaku staatuseni. Võlts.

Q.V

19.10.09
02.15
Peatus ja parkimine.
Tundub, et mustad pilved meie maja kohalt hakkavad vaikselt lahkuma. Täna olid matused. Tavalised, vanaema koguduse kabelis. Õigemini, mitte vanaema ei omanud seda kogudust, vaid ta oli selle liige, uhke ja auväärt liige nagu ma kuulsin. Kuigi võib südametu tunduda tundus mulle kogu see usuteema naljakas. Ma ei mõista, ega üritagi neid mõista, samas ma ei väida, et jumalat pole olemas ja usklikud mingi imelikud on (samas, pahatihti see nii on). Lihtsalt kogu protseduur tundub võlts ja ma vihkan võltslikkust. Vähemalt ma usun seda. Põnev on üritada rääkida endast kui pole endas veel päris selgusele jõudnud. Igal inimesele võiks jääda tema oma jumal, ühes kõigi oma vigadega, ebatäiuslikkusega ilma, et keegi üritaks kellegile teisele oma jumalat peale sundida. Nagu tavaliselt üritasid need onukesed seal mind „värvata“. Ma pidin neile selgeks tegema, et ma ei ole huvitatud, põhjuseks see, et ma elan nende „templist“ kaugel. Igal asjal on piirid ja minu arust ei ole viisakas kellegi matustel inimesi oma üritusele värvata. Aga ma ei ole piisavalt „püha“ seda teemat kommenteerima, isegi mitte siin ja endale. Nagu ma arvasin, mu vanaema oligi oma eluajal pühak, ta tegi ainult head ja mitte kunagi midagi halba või valet. Raske oli muiet tagasihoida kui jutluse teema kaldus dimensioonidesse ja „valguse“ leidmisse. Olin vapper ja pidasin vastu. Viimaseks märkimisväärseks piinlikuseks oli see, et mu onu auto (milles ma kabelist surnuaeda sõitma pidin) läks teel sinna katki. Me jäime matuserongis sõites tee äärde. See oleks just nagu jumala hoiatus minule uskmatule. Sellgi korral pühavalgus ei leidnud mind.

Pärast seda vahvat ettevõtmist soovisin ma kähku kodust lahkuda. Helistasin Merlele ja küsisin hästi haleda häälega, kas ma külla võiksin tulla. Mulle lubati seda. No muidugi, kes saaks vaesele kurbade silmadega ja muidu leinavale õnnetule noormehele „ei“ õelda. Läksin siis tema juurde. Olin tema toas, midagi põnevat ei toimunud. Rääkisime ja vahe peale „rääkisime“ veel. Ühel hetkel helises ta telefon. Miski odav juust. Muidugi, pole minu mure. Ta mingi sõbranna helistas ja küsis, kas võib ka ühineda. Ta ei teadnud, et ma siin olen. Merle küsis minult, nad oleks pidanud mingit kooli asja tegema. Lasin tal sõbranna pikalt saata, praegu on minu aeg, vähemalt täna, peale matuseid, nagu mainisin. Ma olin pisult ülbe, ma arvan. Aga selline ma olen. Õel ja pahatahtlik. Kiusasin teda veidike. Ühel hetkel tõusis ta resoluutse näoga voodist püsti, astus aknani, vaatas aknast välja ja küsis, mida ma tahan. Kas ma tahan midagi tõsist või lihtsalt mängin temaga. Ta ütles, et on tüdinud olemast lihtsalt meeldiv ajaviide ja lahkugu ma kohe kui ma temast päriselt ei hooli. No nagu tavaliselt ei osanud ma seda oodata. Jälle hakkasid pisarad mõõda ta põski voolama (ma ei suuda neid kannatada, need ajavad mu hulluks). Ma rääkisin, et ma ei taha mängida, vaid ma tahan teda, päriselt, päriseks. Ma üritasin teda jällegi lohutada, jällegi. Lõpuks kusagil 11ne paiku ma lahkusin ja mul oli sügavalt ükskõik, mida ta vanemad sellest arvata võivad. Mina olen rahul, minu elu on paigas. Kõik liigub jälle üles.

Q.V

24.10.09
23.15
Sõda minus eneses.
Mind lihtsalt ei huvita. Mitte miski. Ma tahan teravat elamust ja ma ei taha saada täiskasvanuks. Ma ei taha saada täisealiseks, ma ei taha enda tegude eest vastutada. Ma ei suuda seda kannatada, kuidas kõik seda pidevalt nina alla hõõruvad. Mul on ükskõik. Ma olen väike. Liiga väike, et midagi otsustada ja mõelda. Ärge sundige mind, jätke mind rahule, jätke mind üksi. Ärge toppige mulle neid mõtteid, mida ma ei taha. Ärge täitke mind sellega, mis te tahaks, et ma oleks. Ma tahan olla. Ma tahan olla mina, lihtsalt mina, ei muud. Mis olen mina? Kes olen mina? Milleks ma olen? Kas mind on vaja? Kas keegi vajab mind? Miks ma olemas olen? Mis on elu mõte? Miks mul on nii palju küsimusi? Ma vähemalt üritan rahulikult võtta. Mind ei lasta. Ma tunnen, et ma ei kuulu siia, ma ei kuulu kuhugi vist. Ma ei oska midagi, keegi ei anna mulle võimalust midagi osata. Nõudmised, soovid, palved. Palun, tulistage ennast. Või lihtsam ehk kõigile, tulistage mind? Huvitav, kas ma leian kunagi veel inimesed kelle hulka mina kuulun? Teravatteravatteravatteravat elamust! Tunne, et sõidad 200km/h seina poole. Kindlasse surma. Vaimselt ofc. Läbikukkumise nautimine, sisemine naeratus. Karm, karm. See on terav! Ma vist pean mõneks ajaks tõesti „ringist välja astuma“.

Q.V