My life in cartoon motion.

17.11.09

Kainenemine.
Ma olen kliiniline idioot. Kuigi arst ei õelnud nii, olen ma päris kindel, et ta seda mõtles ja sellest mulle piisab. Isegi kui ta seda ei mõelnud siis ei ole vahet, minu jaoks olen ma idioot. Mu keha ei unusta seda kunagi. Huvitav, kas ma ise unustan? Peaksin ma sellest kirjutama oma epiloogis elule, asjast, mida nii lihtsalt ei unustata? Huvitav, mis oli mu mõtteis kui ma seda tegin üldse, kas ma tõesti olen ma siis tõesti nii rabe nagu kuivanud oksaraag sügisesel tänaval? Kõik oli siis kui kõike see kuhjus (elu üks halb komme). Nii siis ma kõndisin mööda õist tänavat ringi ja olin kuri ja väsinud ja vihane ja tüdinud. Väga vihane, väga tüdinud. Ma ei tea, miks aga pärast kõike seda, mida ta mulle ütles olin ma tõesti kindla uskumuse juures, et ma ei vääri elu ja üldse, mis on sellel enam mõtet? Nagu üksik kosmoseturist lendlesin ma mööda kosmost ringi, sadade tuhandete galaktikate kaugusel maast ja inimestest. Orbiidil, kaugel. Olles üsna tugevalt purjus jooksis mu peas ringi vähe mõtteid, vähe üldse midagi. Ma vist mõtlesin, et mis vahet sellel kõigel on ja nii see juhtus. Ma pole küll kunagi eriti graatsiline olnud aga just sellel hetkel pidi kõik välja tulema. Tuligi ja mul on sellest peaaegu, et kahju. Täpselt keskele, mõlema positiivse lahendi vahele. Nii ma siis ärkasin seal kraavis, sinised ja punased vilkurid vilkumas mu ümber, punakates kostüümides keskealised, kerge veneaktsendiga daamid mu ümber toimetamas. Ja see valu. See kohutav valu. Ma ei saanudki päriselt aru, kus see valu on. Igakord kui ma kasvõi natukenegi üritasin vaadata, mis mu kehaga toimub suruti mind tagasi maha ja karjuti hüsteerilise häälega „oljeee pjaaigal“. Peale mõnda katset ma enam ei üritanud. Paigal, siis paigal. Keegi võiks vähemalt õelda, mis mul viga oli, aga kus sa sellega. Kõik sahmerdavad ja õues sajab vaikset-vaikset jääkülma vihma, otse mu peale. Iga piisk nagu nõelatorge. Ja see valu. Äkki ma tundsin, kuidas ma vaikselt uimasemaks ja uimasemaks muutusin. Kõige selle segaduse positiivne külg oli see, et ma tundsin, et ma pole enam purjus, isegi mitte natuke. Läbi tumeda loori, mis mu üle laskus kuulsin ma veel, kuidas keegi karjatas „tja vjajub ärja“. Peale seda ma suurt ei mäleta. Ma vist ärkasin kord, aga ma pole päris kindel. Unenäod olid sellised. Reaalsed. Terroriseerivad. Pärast ma kuulsin, et ma olin oma vägiteoga isegi kanal 2-te jõudnud. Tubli mina. Nii natuke jäi puudu. Ma olen nii loll, ma poleks pidanud seda tegema või siis kui tegema siis kindla peale minema. Sellegi poolest, mis mu endisel elul viga oli? Ma saan aru, et praegu ei ole jumalad just mu poolel. Muidugi mu oma lollusest. Arstid pole veel päris kindlad, kas mu jalad tööle hakkavad ja isegi kui hakkavad siis suuremat jooksjat minust vaevalt saab. Ma ei looda midagi, kui ehk nii palju, et ma kõndida saan ilma rahva seas suuremat tähelepanu äratamata. Marrastused hakkavad õnneks kinni kasvama, see pole suurem probleem muidugi aga mu kõht näeb välja ja nagu Punaarmee tanki polügon. Raha aitab, ma saan vähemalt praegu seda natuke kõpitseda, või hiljem, või siis kui sellel tõesti vahet on. Võib-olla ostan selle raha eest endale hoopis neljarattalise sõiduki millel puudub rool ja esimesed rattad on tagumistest oluliselt väiksemad. Kuidagi saab nii ka hakkama. Kuidagi. Kuidas ma ikkagi sain nii loll olla? Kuidas ma sain veoauto asemel sitase 93nda aasta Ford Transiti ette hüpata? Tegelt, see on põhjendatav mu joobeastmega. Mu elu graatsilisuse tipphetk. Valel ajal. Nüüd ma siin leban ja tunnen ennast nagu juurvili. Vaatan hommikul mutikestega seepe ja suhtlen koristajatega. Vahest käivad emme-issi mind vaatamas aga ma usun, et neil võib päris raske mind nii olla näha. Kindlasti nende veatu väikekodanlik maine sai nüüd tõsiselt kannatada, nende luuserist poeg üritas midagi. Midagi lolli. Nende luuserist poeg on alati neile pinnuks silmis olnud. Äkki saavad nad mind nüüd mõnda vaimse remondi asutusse suunata. Elame näeme. Peatsete sõnumiteni juurvilja maalt seniks.

Q.V

Ja pegasus tuli. Homme on oodata miskit uut. Palun inimesed lugege. Pritsige sappi või hinnake väärliseks. Uus osa 100% maniakaalsem ja depresiivsem. Ma olen taas valmis jätkama

Teie äärmiselt alandlik Quentin Villers.

Imelikud tundmused.
31.03.2010

Üks imelik asi see armastus. Kaks võhivõõrast inimest tulevad kokku, et siis ma sündida saaks ja siis veel kasvatavad mind kõigest hoolimata koos üles, et siis koos surra. Üksteise embuses. Romantiliselt. Neil kel seda hullust pole on tung seda otsida, neil kel see on seda kaotada ja uuesti taas leida. Ma olen õnnelik ja lollakalt maguimalad liblikad lendlevad mu kõhus. Ta tuli. Ta on minuga ja mina olen tema pool-invaliid. Tundub, et ma pidurdan. Allakäik aeglustub. See lõpeb. Kõik see ja peagi tärkav kevad. Ma näen esimesi kevade sätendavaid valguskiiri. Ma tunne neid oma nahal. Ma tunnen värske mullakamara sõnnikust lõhna, kuulen rohututte oma päid kamarast läbi pressimas. Ma tunnen, ma tunnen. Ma olen rohkem elus kui ei iial varem. Kõik ju saab korda ja positiivne lõpp mäng on võimalik. Kas üldse lõppmängu on? Mu ees laiub piiritu avarus, isegi kui kõik on praegu rõõbastelt maas, siis ma tean , et kõik saab korda. Ta toetab mind. Esimest korda elus keegi tegelikult ka toetab mind, mitte ei maksa ainult mu arveid. Me lähme maailmalõpuni ja kaugemale kui on vaja. Kui on olemas tema on mu maailm tervik. Imelik on muutuda imalamaks kui Edward Twilightist. Jah ma olen sinuga, et sinuga koos surra. This must be it.


Ülialandlik Quentin Villers

See ei ole veel kõik. Tulistage ja teile tulistatakse.

I like it!

Teistmoodi jutt ja mulle väga-väga meeldib. (;

Katsun midagi veits pikemat kirjutada. Viimased osad lühikeseks jäänud. Pool uuest osast juba valmis;).

Quentin Villers

Tillukesed sammud.

04.04.2010

Oled sa kunagi salamisi muianud inimese üle, kes päris korralikult ei funktsioneeri? Nende abituse aga samas vapruse üle muianud? Jah, mina olen seda ka teinud. Täna sain ma mõnes mõttes väärtusliku õppetunni. Ma ei saa veel päris korralikult oma jalgu liigutada, neid näiteks „kurgu alla“ tõmmata seega pean ma käima miskises taastusravi laadses värgis. Jah, kõlab nagu kohane 70sele härrale, mitte 17ne aastasele noormehele. Kogu see lugu leiab aset basseinis ja näeb üsna totter välja (eriti veel minusuguse noore mehega), erinevad „lapsikud“ kummist basseini atribuudid ja pisult liiga valju häälega terapeut. Igal-juhul tulid minuga basseini miskit 14ne aastased neiud, hoolimata sellest, et nad olid basseinis oli nad ohtra meigi katte all – õõvastav kooslus lapse kehast ja 20ndatesse jõudnud naise peast. Ma ei tea miks, aga see on mulle alati külmavärinad peale ajanud ja näiteks Viru keskus ja kogu selle ümbrus on minu jaoks avamisest saadik hirmutav olnud. Igal-juhul olin mina nendega basseinis, juba kaugelt oli aru saada, et nad tunnevad elavat huvi kogu selle tegevuse vastu (aitäh sulle kallis terapeut, ma mõistan, et teie töö võib vahel valjemat häält nõuda). Millegi pärast oli proual, kes mind juhendas imelik komme nimetada ühte plastiku laadsest materjalist silndrit, mis vee pinnal hõljub „vanduks“ nimetada ja just parasjagu kui meie kõrvale saabusid eelpool mainitud neiud, käskis ta mul „vandu jalatagant läbi panna ja oma põlve aeglaselt kallistada“. Sellele järgnes kontrollimatu naerupurse otse mu kõrval rajal olevalt seltskonnalt. Ma ei teagi, mis mind rohkem riivas, kas see soovimatu tähelepanu või mu enda armetu olukord aga see oli üks neist nõmedatest hetkedest elus, mis jääb sind kummitama ja tuleb meelde kõige ootamatumas olukorras. Igal-juhul suutsin ma endas rahu säilitada ja mitte neil „väärastunud abordijäänustel“ tagasi Virusse minna. Ometigi olukord on üsnagi lame. Miski pärast oli hiljem kui mu seanss lõppenud oli, kuulsin ma lahkudes veel kilkeid „vandu“ ja nägin neid samu tegelasi. No jah: lase minna, lase minna. Kordasin seda endale nagu odavas eneseabi õpikus. Oma lohutuseks sain, vaid mõelda, et loodetavasti ei pea ma neid rohkem taluma: mina jalutan oma imepärase ja kena elu juurde tagasi ning neist saavad „diplomeeritud koristusteenindajad“ mõnes legendaarse staatuse omandanud hooramis ja alkoholist läbiimbunud urkas, mis üksiti pakub ka kutsehariduse saamise võimalusi (enam kenamini ühe koristaja kohta ju õelda ei saakski, või mis?). Selline väike pisiasi aga sapine maik kogu päevaks. Võib-olla peaks ma asju veidike rahulikumalt võtma, kõigile ei saa ju meeldida ja kes „tervetest“ inimestest poleks irvitanud mõne taolise sündmuse üle... Kas just muidugi nii selgelt seda vaja välja näidata on...

Imelik, kohe kui jutt läheb teiste inimeste peale jääbki see sinna kuigi ma kirjutan omale päevikut. Igal-juhul ühel päeval bussis sõites pani mind üks seik muigama. Olid jälle kamp selliseid 12-14eluaasta vahel olevad tüdrukud ja neist üks veidike noorem tüdruk, kes oli äärmiselt valju häälega. Ühel neist tüdrukutest oli just tekkinud suhe, mingi kutiga kelle nimest ma aru ei saanud (ja see polegi tähtis). Väikseim tüdruk oli vägavägaväga (ja kas ma juba mainisin, et väga) huvitatud, mida ta selles poisis näeb. Noorem tüdruk oli just parajas vanuses, et „poisid on nõmedad“ õelda. Tütarlaps nägi noormehes hoolitsevat poolt ja mina vana ebamoraalne õeluskott mõtlesin selle peale „awwwwwwwww“. Samas mõnes mõttes tegi see südame alt soojaks, pole ju tegelt palju tagasi kui ma isegi umbes samasugune oli. Väiksem tüdruk aga ei mõistnud, mis hoolitsusest jutt käib küsis ülimalt valju häälega üle bussi „Mis sorti hoolitsus, kas ta pühib su nina? Mida sa ometi selles poisis näed!?“. Mul oli naljakas, aga ma ei saanud naerda, sest siis oleks ma paljastanud oma salajase pealt kuulamise. Segased tunded valdasid minus, mu väline mina naeris selle välja, sisemine aga tundis selle armastuse armast puhtust. Süütust. Esimest lund. Selle noorema tütarlapse hääles oli just see mureliku ema noot nagu vanasti ja see lapselik uudishimu. See oli armas.


Ootan Teie kirjutisi ja joonistusi siia teemasse:).

Quentin Villers