Ära hõiska enne õhtut! (15. osa, lõpetatud.)

Tuli siis mingisugune inspiratsioonilaine. Ma muidugi ei kujuta ettegi, mis selle jutuga edasi peaks saama, aga see selleks.. eks ma midagi ikka välja mõtlen ;d Loodetavasti meeldib ja loodetavasti on piisavalt pikk. KRIITIKAT ja KOMMETAARE, paluks. (:
Et siis.. Mannale, Iirimaale, Tsillarile, P2hklile, Tipsule, Signele, Laisyle, Karlile jne. :d toredikele, ühesõnaga ;d

Esimene.

Mina olin korralik. Minul oli kõik alati õpitud. Minuga ei saanud ükski õpetaja kunagi viriseda – otse vastupidi. Mina olin kõigi õpetajate lemmik ja just mind toodi alati teistele näidiseks. Miks siis just minuga nii tehti?
Oli päev, mida ma armastasin. Esmaspäev. Jah, kõik teised väitsid, et ma olen üdini hull. Aga mis teha, kool ja õppimine oli minu armastus. Kõik oli täiesti normaalne ja tavaline. Astusin seitse nelikümmend kodust välja, et kümme minutit varem kooli jõuda. Nagu alati. Jõudsingi kooli ukse ette ning te oleksite pidanud nägema mu õnne. Ma oleksin võinud seal samas karjuma ja kriiskama hakata. Ma oleksin täiesti kindlalt võinud seda teha, sest ega kedagi teist see väga üllatanud poleks. Aga ma ei jõudnud, jätsin selle idee teiseks korraks. Hah, teiseks korraks. Nagu siin mingit teist korda enam olekski. See selleks. Hommikupoolik möödus, nagu tavaliselt. Matemaatika, füüsika, keemia, eesti keel, ained, mida ma armastasin, möödusin imekiiresti. Oli tunne, et olin alles kooli sisenenud, kui seadsin sammud söögilauda. Isegi seal oli kõik normaalne. Istusin Karini ja Leikiga meie kolmesesse lauda ning asusin ikka nende klatšijutte kuulama. Kui äkki kõik muutus. Söögisaal täitus kisa ja karjetega ning peagi märkasime meiegi selle põhjust. Üks noormees, kes oli juhuslikult meie enda endine klassivend, tormas püstolit käes hoides sisse.
Ja vot siis. Vot siis ei olnud enam selles kõiges mitte midagi normaalset. Tekkis paanika, mida võiski oodata. Olenemata õpetajate kisast, et õpilased vaikselt kohal istuksid ja, et paanitsemiseks pole põhjust, tormasid igas vanuseastmes noored ringi, üritades saalist pääseda. Kuid paljude õnnetuseks oli sealt ainult üks väljapääs ning see asus täpselt Margi taga. Nimelt Mark oli see poiss, kes meie kõigi poole revolvriga osutas. See oli hirmuäratav, seda ma ütlen. Isegi mina, kõige normaalsem ja realistlikum õpilane terves koolis, tundsin paanikat endas tekkimas. Vaevalt suutsin ma püsti tõusta, kui kuulsin pauku ja pöörasin pea, et näha, kas keegi on pihta saanud.
Kuidas ma võisin nii loll olla? Otseloomulikult sai keegi pihta. Ah, mis ma siin keerutan. Asi oli nimelt selles, et mina sain pihta. Justnimelt, mina, kes ma kunagi kellelegi liiga ei ole teinud. Ma ei olnud isegi Marki kuidagi piinanud, olenemata sellest, et terve klass seda tegi. Sel hetkel, kui ma oma seisukorrast teadlikuks sain, vaikis terve saal. Kõigide tähelepanu oli suunatud minule, kes ma üllatunult oma laua kõrval seisin, käed rinnus olevale haavale surutud. Järgmiseks tõusis minu pilk ning ma nägin ehmunud Marki, kes relva kõlava laksuga maha kukutas. Pisarate voolates raputas noormees pead, pomisedes midagi taolist, et ta ei tahtnud seda. Nagu mind oleks huvitanud, mida ta tahtis. Sel hetkel tundsin tõesti, et teistel oli täielik õigus, kui nad teda kiusasid. Ja mina, vana tobu, olin talle veel kaasa tundnud. Selleks ajaks jõudis minu kehale see sitt olukord kohale ja ma langesin verisena maha. Nii Leiki kui ka Karin kummardusid nuttes minu kohale, panemata enam kedagi teist tähele. Kuid minu tähelepanu ei koondunud üldse neile. Selle asemel mõtlesin ma Raimsile ja Merkale. Üllatunud ning kähiseva häälega pomisesin ma: “Öe-öelge n-neile. R-raimondile j-ja Mer-merkale, et.. m-ma armas-armastan neid.” Muud olukorras oleks mind kindlasti naerma ajanud see, kuidas mu hääl igat pidi kohises ja kahises. Isegi selles olukorras oleksin ma naerma pursanud, kui see oleks võimalik olnud. Kuid millegipärast mu näolihased midagi seesugust vormida ei suutnud.
Meie klassijuhataja, Merike Pukk, jõudis lõpuks ometi kohale. “Liisu, Liisu! On sinuga kõik ikka korras?” Tulgu taevas appi, ma poleks iial arvanud, et minu klassijuhataja peast nii segi võib minna. Kas minuga on kõik korras? Kas ma pidin tema arust püsti tõusma ja naerdes teatama, et jah, kõik on okei. Issand halasta, mul oli KUUL RINNUS KINNI! Kuulsin kedagi läheduses telefonisse rääkimas. Ma ei suutnud sõnu eraldada, kuid sain aru, et tegemist pidi olema hädaabinumbriga. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas Merka ja Raimps seda uudist võtavad. Kuid see mõte tegi liiga palju haiget – ma pidin selle kõrvale jätma.
Asi oli selles, et ega ma mingi tavaline tuupur polnud. Mulle lihtsalt meeldis kool, aga ega see tähendanud, et mul oma poissi ja parimat sõbrannat polnud. Minu poiss, Raimond Maagi, on täiesti tip-top noormees. Ta on hästi nunnude pruunide silmadega, pikemat kasvu ja särava naeratusega. Okei, üks asi mulle tõesti temas ei meeldi. Nimelt on tema hinded katastroofilised. Olenemata sellest, kui mitu korda ma olen talle pähe üritanud tampida, et neutronite arvu saab teada aatomi ümardatud massist elektronide arvu lahutamisel, ei võta tema aju seda kinni. Üha alati küsib ta mult seda üle. Muidugi ei ole tal mind koolis abiks – käime me ju ikkagi täiesti erinevates koolides.
Järgmiseks Merka. Merilin Maagi. Jah, õigesti märkasite – tegu on tõesti õe ja vennaga. Või noh, kui täpsem olla siis kaksikutega. Naljakas, mis?! Minu parim sõbranna ja poisssõber on kaksikud. Hah, tõesti, mida ma küll mõtlesin? Kuid see on täiesti võimalik. Merka on väga Raimpsi moodi. Tõsi küll, ta ei ole nii kena ja armas, kuid siiski.. Meil on väga vähe tülisid ja vaidlused tunduvad meie jaoks naljakad. Ka tema jaoks on õppimine väga tähtis.
Okei, tegelikult peaksin vist rääkima, mis edasi sai. Noh. Järgmiseks kuulsin Marki enda kohale kummardumas ja sosistamas: “Liisu, see ei pidanud üldse sina olema. Anna mulle andeks, tõesti. Aga ma luban, et kõik saab korda. Ma luban. Kiirabi jõuab kohe siia.” Naljakas, et ma ei olnudki enam tema peale vihane. Ma andestasingi talle mõttes, sest otseloomulikult ei suutnud ma enam rääkida. Nüüd, kus kõige tähtsam oli öeldud. Ja mis veel naljakam. See kõne oli viimane, mida ma kuulsin. Nimelt läks järgmisel hetkel mul silme-eest mustaks ja ma ei kuulnud enam midagi. Ainult tajusin enda mõtteid ja üllatust, mis minus endiselt pulbitses. See oli kuidagi hirmuäratav vaikus.
Ning siis muutus selle päeva jooksul juba kolmandat korda minu jaoks kõik. Kas te suudate seda uskuda? Kolm korda päevas täielikud muutused. Nimelt tundis, kuidas nägemine taas tagasi tuli. Naeratasin vallatult, olles valmis juba sõbrannadele ja kõigile teistele karjuma, et kõik ongi okei. Kuid siis märkasin midagi imelikku. Kõik värvid olid kuidagi õrnemad. Leiki top, mis neoonroosa pidi olema, paistis mulle õrna roosana. See ei läinud kokku. Juba suutsingi oma lauset alustada, et teavitada oma kahtlast silmanägemist, kui nägin midagi, mis mind täiesti endast välja viis. Laip. Kui täpsem olla, siis minu laip. Selle kohale kummardusid punasesse riietunud mehed, kes mind minu teadmiste põhjal elustada üritasid. Midagi nii imelikku polnud ma veel varem näinud. Kuidas oli loogiliselt võimalik, et mind oli kaks tükki? Ja veel loogilisemalt võimalik, et seda osa, mis mõtles ja rääkis, keegi teine ei kuulnud. Vot see pani minu mõistuse tõsiselt proovile. Hetkeks arvasin isegi, et olen täielikult oma mõistuse kaotanud. Et olen liiga palju õppinud ning see tingib nüüd selliseid nägemusi. Selle kontrollimiseks küünitusin Karini poole, kes mulle, mõtlevale mulle, kõige lähemal seisis. Ja siis tabas mind järgmine löök. Minu käsi läks otse läbi sõbranna käe. Okei, enda ülistamiseks pean tunnistama, et ta võpatas ja vaatas ehmunult ringi, otsekui midagi külma oleks teda puudutanud, kuid üsna pea pöördus kogu tema tähelepanu taas teadvusetule minule. Vahtisin suu ammuli oma kätt ning seejärel kohta, kust see nii vabalt läbi oli läinud. Proovisin uuesti. Asi läks halvemini – nüüd ei teinud Karin enam üldse välja. Suutmata otsustada, mida ma tegema peaksin, kummardusin teadusetu keha poole ning kuulatasin tähelepanelikult. Ei, südametukseid polnud kuulda ja ilmselt jõudsid ka arstid sellele järeldusele, sest järgmisel hetkel tõusid nad päid langetades püsti. Mida nad sellega mõtlesid? Teadsin oma teadmiste kaudu liigagi hästi, et see liigutus tähendas kurbust ja kaastunnet. Kuid millele nad kaasa tundsid? Ma olin ju terve. Okei, pidin tunnistama, et see teine, elutu keha seal põrandal oli tõesti veidike kummaline, kuid see ei omanud tähtsust. Tähtsust omas see, et ma tõesti, tõesti olin elus. Või ei olnud? Kui ma siis järgi hakkasin mõtlema, tundus see kõik liiga kahtlane. Esiteks muidugi see, et mind oli kaks tükki. Elus mina ja surnud mina. Teiseks siis see, et keegi mind ei näinud ja kolmandaks minu käsi, mis läbi Karini läks. See ei omandanud minu silmis ikka veel mingisugust loogikat. Ja siis jõudis mulle kõik pärale.
Õhtu, mil ma Merka ja Raipmsi pool ööbinud olin, kunagi lapsepõlves. Öö, mil me olime vaime välja kutsunud. Ennast tahtmatult võbistades tõstis käe silmade kõrgusele. Tõesti, minu nahk oli kahvatu, peaaegu läbipaistev. Väristasin ennast taas. See ei saanud võimalik olla. Ei saanud, ei tohtinud. Ma ei suutnud seda uskuda. Kuidas, pagana päraslt, pidi olema võimalik, et minust oli saanud vaim?? Tühipaljas nähtamatu kujutis, kes lihtsalt maailmas eksisteerib. Ma ju ei uskunud vaimudesse. Kõik need tondiõhtus, mis klassilaagrites läbivaks teemaks olid, ajasid mind pigem naerma, kui muretsema. See ei saanud ometi võimalik olla. Kuid ometi nägin, kuidas arstid minu keha kanderaamile tõstsid, lina üle näo tõmbasid ja minema kõndisid. Samuti nägin Marki, kes põlvili maas lebas, pisarad põskedel sädelemas ning Leikit ja Karinit, kes üksteise embuses nutsid. Üks naine, kiirabist, kes endiselt seal oli, pöördus mu sõbrannade poole. “Kas te olete selle tüdruku sõbrannad?” küsis ta mitte just kõige lahkemal toonil, arvestades seda, et need kaks tüdrukut olid just ühe oma lähedase sõbranna kaotanud. Nuuksatades noogutasid mõlemad. “Okei, kas te teate, kellele ma teatama peaksin? Tema vanemate numbreid, elukohta.” Leiki oli see, kes ennast esimesena kogus. Ta oli alati see, kes ennast esimesena kogus. “Ja-ah,” nuuksus ta. “Ema number on 5399845. J-ja tema poisile peaks teatama. A-aga ma arvan, et ta ema teab n-numbrit.” Naine noogutas rõhutatult, pööras siis kõigile selja ja sammus kanderaami, koos minu laibaga, tassivatele meestele järgi.
Ohkasin raskelt, suutmata ikka veel oma avastust uskuda. See pidi olema mingi alatu nali. Kuid siiski ei saanud ma sinna midagi teha. Astusin Leiki ja Karini juurde, kes üksteise embuses endiselt nutsid ning tõmbasid üle mõlema käe. Mõlemad neiud võpatasid korraks ehmunult, Karin arvatavasti tundes seda sama külmust, mis enne temani oli jõudnud. Raputasin pead ja pöörasin neile selja, joostes enda laibale järgi.
Oli täiesti ebanormaalne, et selline normaalne päev niimoodi lõppeb. Ja veel enam. Et selline normaalne, hea päev niimoodi minu jaoks lõppeb.

Laisyle?? Ära kutsu mind Laisy-ks, mulle ei meeldi see. Kui sa ikka mind mõtlesid. :)

Aga muidu super! Need kirjeldused olid niiii head lihtsalt, täitsa lõpp. Ma pole nii pikka aega sinu jutte lugenud, nii et ma olin juba ära unustanud kui hästi sa tegelikult kirjutad. Ja sa pole väga mina-vormis lugusid ka kirjutanud, või vähemalt pole mina neid lugenud. Aga sa kirjutad neid kirjeldusi niiii hästi lihtsalt.
Haha, eriti meeldis mulle see koht:
Issand halasta, mul oli KUUL RINNUS KINNI!
Omaette muigasin sellepeale. :)

Ühesõnaga jah, mõnes mõttes olen ma eelmise kommenteerijaga nõus, et kuni selle vaimukohani oli super. Võib-olla on see ainult minu süü, aga viimasel ajal olen ma nii palju selliseid jutte lugenud, kus peategelane on vaim ja surnud, nii et see on kuidagi .. kas just igavaks, aga natuke tüütavaks ikka muutunud. Kuigi iga kirjanik kirjutab seda omast vaatevinklist, nii et selles suhtes võib kõike veel juhtuda.
Samas olen ma täiesti kindel, et ma loen seda lugu edasi, olenemata kuidas see jätkub. Aga mingit äkstionit pane ka sisse, eks, et väga igavaks ära ei läheks. Täiega äkstionit. Ja vaata, et sa nendest kirjeldustest ei loobu ja lohakaks ei lähe kirjelduste andmisel.

Selle pika teksti järel, mida annab ikka läbi lugeda, ütlen ma kokkuvõtteks et SUPER, UUUT!

Teine.

Te ei kujuta ettegi, kui raske on sellist elu eldada. Või mis elada, olen ma ju siiski surnud. Ma arvan. Aga selle üle ma ilmselt võiksingi mõtlema jääda, nii et.. parem oleks see teema kõrvale jätta. Minu “surmast” on möödas juba kaks päeva. Kõik on nii teistsugune ning igal teisel sammul avastan midagi uut. Näiteks see, et ma ei kannata päikest peaaegu üldse! See teeb kõik värvid nii heledaks, et pea võimatu on midagi näha. Seetõttu üritan päiksevalgust vältida.
Kui minu laip oli koolist ära viidud, ei olnud ma eriti kindel, et kauem vastu pean. Ma ei tahtnud näha oma vanemaid, kes minu surnukeha kohal nutavad ning kinnitavad, et see on tõesti minu laip. Ma ei ole neile kunagi haiget tahtnud teha, kuid ometi on see asi, mis seda kõige rohkem teeb. Liikusin siiski oma hõljuval sammul kiirabiautole järgi (pean vist mainima, et surnud liiguvad väga kiiresti). Kui me haiglasse jõudsime, viidi minu keha otsekohe surnukuuri. Nad ei hakanud isegi kontrollima, kas midagi on muutunud. See avastus viis mind mitmeks minutiks endast välja. Karjusin tükk aega ja vehkisin kätega, pööramata tähelepanu tõsiasjale, et keegi mind ei kuule. See lihtsalt hakkas mõistusele, et sina seisad seal ja vaatad, kuidas su oma keha surnukuuri viiakse. Kui seal oli veel mingi lootus? Pidi ju lihtsalt olema, ega ma muidu seal oleks seisnud. Pidi lihtsalt olema mingi võimalus, et mu süda veel lööb ja et ma ärkan ellu. Aga arstid ei vaevunud seda isegi kontrollima!
Umbes poole tunni pärast avati uks ja pimedas ruumis lülitati tuli põlema. Nägin, kuidas mu vanemad nuttes uksest sisse astusid. Ei, see oli minu jaoks liig. Sulgesin kiirelt silmad, tahtes kõva häälega töinama hakata. Aga mul polnud seda võimalust. Pöörasin pea ära ning üritasin kõigest jõust vanemate sõnu mitte kuulda. Kuid ometi kostis minuni ema nõrk hääl: “J-jah, s-see on-on me-meie väi-väike L-liisu.” See üks väike lausekene tegi mulle nii haiget, et ma tahtsin märatsema hakata. Ma tahtsin haarata sealt samast esimese tahke eseme ja sellega arstile vastu pead virutada, sest ta tegi sellise vea. Aga ka see ei olnud võimalik, sest kogu minu keha läks lihtsalt läbi tahkete asjade. Nuuksatasin valjult ning kuulsin, kuidas uks vanemate järel sulgus. Tõstsin pea, sest tuli põles ikka veel, ja nägin, et minu keha ei olnud siiski üksi. Inimene, keda ma nii väga armastasin, seisis minu surnukeha ees. Ma ei olnud tema tulekut märganudki. Raimondi silmad olid pisaratest märjad. See tegi mulle veel rohkem haiget, sest ma ei olnud teda kunagi nutmas näinud. Tema ei nutnud. Ja nüüd nägin ma ometigi selgesti neid märgi armsaid silmi. Ma hakkasin jälle karjuma, paludes, et ta mind kuuleks ning tuleks minu juurde ja suudleks mind. Selle asemel astus ta nutust vappudes surnud keha juurde, asetas oma parema käe minu käele ning suudles pikalt seda keha. “VALE!” karjusin kõlava väriseva häälega, sest teadsin, et see on tema hüvastijätt. Sellest hetkest oli Raimpsi mõistus kinni võtnud tõsiasja, et ma olen surnud. Aga ta ei tohtinud seda teha! Jooksin tema juurde ning võtsin ta käest, üritades teda minu surnukeha juurest eemale tirida. Kuid minu käsi vedas mind taaskord aĺt, minnes lihtsalt läbi Raimondi käe. Nuuksusin ja vajusin sinna samasse istuma, teadmata, mida ma edasi peaksin tegema. Ta lahkus suhteliselt kohe ning mingi osa minust pidi pettuma, sest tuli kustutati tema järel. Ma olin lootnud, et Merka tuleb mind ka vaatama. Et ma suudan teda oma surmas ümber veenda. Aga nüüd lõi valus tõsi mulle rindu – Merka polnud ilmselgelt minu nägemiseks piisavalt tugev.
Ma karjusin seal veel üsna kaua. Kuid lõpuks, ma ei oska öelda millal, sest kell ei omandanud minu jaoks enam mingit tähtsust, tõusin püsti ja läksin läbi kõigi seinade, tegemata välja haigetest, kes mu teele ette jäid.
Nüüd olen need kaks päeva tsivilisatsioonist eemal püsinud. Jah, minu puhul tähendab see üsna imelikku mõistet. Ma olen keset metsa seisnud ja lihtsalt puid jõllitanud. Ma ei maga, ei saa puu vastu toetada ega möödujatega suhelda. Ma olen need kaks päeva lihtsalt enda elu üle järele mõelnud. Kuna minu puhul seda silme-ees-piltide-jooksmist ei toimunud, pidin ise kõiges selgusele jõudma. Nüüd olen üsna veendunud, et pean leidma mingi tee, mis mind surnute maailma viib. Ei ole ju võimalik, et ma siia jääma peangi.
Teise päeva õhtul võtsin aga ennast kokku ning läksin oma armsamate maja juurde. Te ei suuda ette kujutada, kui valus mul siis oli. Ja ma tõsiselt loodan, et te ei peagi seda kunagi ette kujutama. Igatahes. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli masendav. Merka ja Raimps istusid suures toas, telekas mängis, kuid nemad ei pööranud sellele tähelepanu, vaid vaatasid pildialbumeid, mida ma nii hästi tundsin. Sealt võis igalt teiselt pildilt minu näo leida. Olenevalt siis, kas väikse, armsa ja naeratava või suure, silmipööritava ja muigava. Ma lihtsalt pidin ohkama ja pilgu langetama – see vaatepilt põletas mu surnud silmi. Sel hetkel tõstsin automaatselt käe, et pisaraid ära pühkida, kuid jah.. neid ei olnud. Raputasin uuesti ohates pead ning istusin maha, hoidudes hoolikalt seina puudutamisest. Jõllitasin oma käsi, mis peaaegu läbipaistvad olid ning kujutasin ette, millal mu perekond taas rõõmsaks muutub. Kaua see neil aega võib võtta? Paar kuud? Paar aastat? Aastakümneid? Taaskord teema, mida ma ei talunud.
Äkitselt aga kuulsin samme, mis mind taas mõistuse juurde tõid. Või siis niivõrd mõistuse juurde, kui võimalik. “Miks sa siin maas istud? Külm on ju,” sõnas üks väike tüdruk, rajades teed läbi lillepeenra minuni. Minu esimene reaktsioon oli kõike muud kui sõbralik. Ma vaatsin ehmunult ringi, oodates, et näen mingit teist inimest enda lähedal istumas, kuid kedagi polnud. Lõpuks, saades aru, et tüdruk rääkis tõesti minuga, pöörasin pea tema poole. “S-sa näed mind?” küsisin üllatunult, jälgides kahtlustavalt nii kümneaastast tüdrukutirtsu, kes minu ette maha istus. Tüdruk naeris tükk aega puhta lapsehäälega ning pöördus siis taas minu poole. “Otseloomulikult näen ma sind. Kas sa tahtsid nähtamatu olla? Kui jah, siis vabandust, et ma sind segasin.” Pilgutasin hämmastusest silmi ja vaatasin ringi, et veenduda, kas tõesti kedagi teist seal pole. “Aga,” sõnasin ma lõpuks, “ma olen ju surnud!” Nüüd hakkas tüdruk veel kõvemini naerma. Hetkeks kardsin isegi, et Merka ja Raimps võivad teda kuulda ja vaatama tulla. “Jeah, nagu näha. Ma olen Regiina muidu,” vastas ta lihtsalt, sirutades oma käe minu poole. Otsustasin, et selle tüdruku pähe ei tule mõistus enne, kui ma tema käest haaran ning ta näeb, mis juhtub. Haarasingi tüdruku käest ning naeratasin juba võidukalt, kui märkasin üht tõsiasja, mis terve mu plaani läbi kukutas – mu käsi ei läinud läbi tüdruku käe. “No kuule, kamoon, tavaliselt öeldakse enda nimi vastu,” lisas ta naerdes. Tõstsin pilgu meie kätelt ja minu näol oli naeratuse asemel ehmunud grimass. “Liisu,” sõnasin masinlikult, suutmata ikka uskuda, et midagi sellist toimub. “Kas sa oled ka surnud?” küsisin siis otse, suutmata enam selle mõistusevastase situatsiooni hõlmas vaevelda. “Muidugi mitte!” hüüatas tüdruk, kuid muie tema näol ei kadunud. Kergitasin kulme ning lasin ta käest lahti, tõustes kiirelt ja jalutades läbi maja seina, nagu mulle viimasel ajal kombeks oli saanud. Seisatasin Merka ja Raimpsi ees, saades lõpuks aru, mida ma teinud olin. Pilgutasin hämmastunult silmi, kuid köhatasin siiski kõlavalt. Kumbki neist ei teinud mind kuulmagi. Tegin järgmise katse ning asetasin oma käe Raimpsi õlale. Samasugune reaktsioon, nagu alati. Käsi läks läbi tema. Ohkasin, saamata enam midagi aru, ja jalutasin tagasi Regiina juurde. “Kuidas see võimalik on?” küsisin otse, vaadates küsivalt tüdrukut, kes samas asendis istus. Regiina pööritas silmi ja ohkas siis tülpinult. “Äh, ma lootsin, et ma pääsen selle seletamisest,” porises ta ennast väristades. “Noh, tegelikult on asi üsna lihtne. Ma näen ja kuulen surnud inimesi.” Neiu naeratas taas ja küsis seejärel sellise häälega, nagu midagi poleks juhtunud: “Sa ei istugi enam?” Pilgutasin silmi ja raputasin pead, suutmata uskuda tema lauset. “Oota, sa näed surnud inimesi?” küsisin veidike liiga imestunud häälega. Regiina naeratas laialt ning noogutas. “Tegelikult saan ma surnute sõnu elavatele edasi ka öelda, sest tead..” Ta pani käe vandeseltslaslikult oma suu ette. “Elavad kuulevad ja näevad mind ka.” Tõin esile ühe iroonilise “ha” ja pöördusin oma lähedasi vaatama. Ühe hetkega oli Regiina minu kõrval. “Kas sa tahad, et ma ütleksin neile midagi edasi?” küsis ta süütul häälel, keerutades üht oma punast juukselokki sõrmede vahel. Vot see küsimus nõudis minult pikka järelmõtlemist. Seejärel raputasin ohates pead. “Ei,” pomisesin rusutult, astudes aknast eemale. “Ma ei taha neid segada.” Regiina kehitas õlgu ja astus eemale, hakates mööda teed minema kõndima. “Oota!” hüüdsin üllatunult. “Kuhu sa lähed?” Tüdruk naeris jälle, see hakkas juba kergelt närvidele käima. Eriti kui arvestada seda, et minu arust ei olnud seal midagi naljakat. “Koju, loomulikult. Ega mu ema tervet päeva mind oota.”
“Ja jätad minu siia?”
“No mina ei tea ju, mida sina teha tahad. See, et sa surnud oled ei tähenda, et ma sinu eest otsustama peaksin.” Kortsutasin kulmu ja vaatasin korraks veel seljataga olevat maja. “Emn, su ema teab su.. andest?”
“Jeaah. Ära põe, talle meeldib, kui ma oma uusi sõpru koju viin,” vastas Regiina naerdes, pööritades samal ajal silmi. Kortsutasin kulmu, üritades aimata, mis värvi ta silmad üldse on. Minu jaoks olid kõik värvid liiga hägused, et neil erilist vahet teha. “Tuled siis?” küsis ta pärast paari minuti möödumist. Võpatasin kergelt ning koondasin oma tähelepanu taas olevikku. “Aa, jaa, ma arvan. Kui sa oled ikka kindel, et su emal sellevastu midagi pole..”
“Muidugi pole. See on inimeste jaoks põnev, kas tead.” Naerdes asus ta ees teele ja ega mulgi jäänud midagi muud üle, kui talle järgi joosta, üritades tee peal veel mõnes asjas selgusesse jõuda.

Ma olen selle osa mega ammu ära lugenud ja siis kommenteerisin ka (enda arust), aga mul kiilus veits arvuti kinni ja nüüd vaatasin et ma polegi kommenteerinud.
Muidu. Jaaaaa, heaheaa. Kirjuta aga edasi, tahaks teada mis suuna see lugu võtab. :)
Järge!

Üle pika-pika aja siis kolmas osa. Aga mul tõesti ei olnud enne aega (tingitud osalt minu haigusest, otseloomulikult). Ja see on natuke pikem kui eelmised. Loodan, et teile meeldib, kuid kritiseerige julgelt - nii saan juttu paremaks muuta. (:
kes loevad, PALUN KOMMENTEERIGE! (mulle tõesti meeldib teada, kes mu juttu loevad XD)


Kolmas.

“Emmmmeeee!” karjus Regiina koheselt, kui me tema majja sisenesime. Mina muidugi läbi ukse, kuigi see väike plika mulle ust lahti hoidis. Aga millegi pärast olen ma märganud, et läbi tahtke pinna minnes on kuidagi mugavam. Imelik jah, aga surnule võib-olla kohane. Igatahes. Tema maja oli selline ilus, kollane. Ka sees tundus olevat rohekas-kollakaid toone. “Mul on sõbranna kaasas. Tema nimi on Liisu! Ta on selline.. hästi kena. Ma pärast räägin sulle täpsemalt, eksole!” hõikas Regiina aga juba natukese aja pärast. Kui mul oleks olnud võimalust, oleksin näost kindlasti tumepunaseks läinud. Kuulata, kuidas sinust nii räägitakse, oli ikka väga kahtlane. Plika ema oli kena kolmekümnendates naine pruuni hobusesabaga ja tundus, et ta tõesti sai oma tütre andest aru. “Tervist, Liisu. Kindlasti on sul alguses raske, aga.. see läheb üle,” sõnas ta armsal häälel, vaadates muidugi täiesti vales suunas. Tundus, et ka Regiinale märkas seda, sest tüdruk hakkas kõva häälega naerma. “Mina olen Kati, Regiina ema, nagu sa vast tead.” Naine saatis oma tütrele kerge lõbusa kulmukergituse ning pöördus siis trepi poole. “Mati!” hõikas ta valjult, nii et ma võpatasin. Õnneks naine ise seda ei näinud. Ma tänasin enda nähtamatust südamest, muidu oleksin jälle piinlikusse olukorda sattunud. Kaalusin isegi mõttes, et see vaimuvärk võib täitsa äge olla. Naeratasin tahtmatult. Minu mõtete keskel marssis aga üks pikem pruunide juustega poiss trepist alla. Vahtisin teda vaimustunult, unustades, et ma olen surnud, kuid olles siiski kindel, et nooruk ise mu jõllitamist ei näe. Aga ta oli sitaks nunnu! Mu mõtted isegi ei vilksatanud Raimpsile. Okei, pean tunnistama, enda kaitseks, et kusagil alateadvuses ma tõesti kahetsesin. Aga ma ei saanud sinna midagi parata. See poiss, Mati, oli justkui jumal ise! “Midaa? Jälle mingi kummitustüdruk?” Vuuush! Ma poleks iial lootnud, et tal ka nii jumalik hääl on! Jõllitasin teda nagu hull, ila kujutlevalt tilkumas. Kujutletavalt, ma rõhutan. Ma polnud kedagi temasarnast näinud. Ja siis vaatas ta mulle otsa. Äkitselt hakkasin kahtlema, kas ka temal mingisugust erivõimet pole. Oleksin päris kindlasti punastanud, kuid kuna see võimalik polnud, astusin tubli kolm sammu tagasi. “Mati ei näe sind,” sõnas Regiina turtsatades. “Ta ainult tajub, kus sa oled ja loomulikult kuuleb sind.” Tüdruk naeratas särades, näol ilme, nagu ta oleks täpselt teadnud, mida ma mõtlesin. Pomisesin lihtsalt magedalt “Ahsoo” ja jõllitasin Matit edasi. Tõesti, selliseid inimesi ei tohiks eksisteerida. Eriti kui mina surnud olen. Mati aga pööritas lihtsalt silmi ja kõndis minema. Tema kõnnak oli lihtsalt JUMALIK! Okei, ma olin väga pettunud, et ta minu vastu rohkem huvi ei tundud, aga.. lootused surevad viimasena, nagu öeldakse.
Kui Kati ja Regiina olid minu kohta natuke uurinud, juhatas plika mind ühte tuppa, et ma saaksin omi mõtteid mõelda, ilma, et keegi teine segaks. Loomulikult magamine selle alla ei kuulunud. Kuid ma heitsin toale vaid ühe pilgu, kuulatasin hoolikalt, et Regiina oleks läinud ning hiilisin siis toast välja, kaks ust edasi, kus ma teadsin olevat Mati toa. Naeratades astusin läbi ukse, lootes mingil määral, et poiss ei taju mu seal viibimist. Teisest küljest aga.. eks ma natuke lootsin, et ta just avastab, et tahab muga rääkida. “Mis sa siit tahad? Kaotasid oma toa silmist?” küsis Mati aga, pööramata pilku ajakirjalt, mida ta huvitult sirvis. Hetkeks ei suutnud ma ennast kokku võtta – tema hääl oli lihtsalt niiii jumalik. Just parajalt madal ja sügav. Ohkasin ja raputasin taas naeratades pead. “Ei, ma mõtlesin sinuga natuke tutvust teha. Esiteks, miks ma sulle ei meeldi?” Ma kallutasin pea veidralt küljele viltu, nagu mul elus olles küsimusi küsides kombeks oli. Võõrastega rääkides tundsin ma ennast alati väga mugavalt. “Sest mulle ei meeldi tondid ja sina juhuslikult oled tont,” vastas nooruk pilku endiselt tõstmata. Okei, see tegi haiget. Eriti veel tema suust öelduna, aga vapper tüdruk, nagu ma olen, ei teinud ma sellest torkest välja. “Asoo. Ja miks sulle vaimud ei meeldi? Eriti kui sa neid tajud ja kuuled?” Jah, ma valisin teadlikult sõna vaim. See tundus kuidagi kodusem. Kuid nüüd pööras Mati pilgu minu poole. Täpselt, nagu oleks ta mind oma suurte pruunide silmadega näinud. See lõi mind päris hingetuks – ma pidin tükk aega keskenduma, et suudaksin üldse tema vastust kuulda. “Sest ei ole eriti tore enda perekonda tontidena tajuda, või mis?” Arvatavasti on tal õigus. Ma üritasin ette kujutada oma isa ja ema vaimudena, kuid.. millegi pärast ei tahtnud see pilt mulle silme-ette tulla. Ehk ma lihtsalt teadsin, et pärast oleks raskusi selle sealt ära saamisega, ega pingutanud kõvasti?! Igaljuhul ei olnud see masendus üldse see, mida ma meie vestlusest tahtsin. “On siin palju vaime olnud?” Mati noogutas, pöörates pea taas ajakirja poole. “Ja kus nad nüüd on?” pärisin edasi. Kui keegi laseb mul küsida, siis ega eriti lõppu oodata pole. Selle tõsiasja peale muiates kergitasin ma pead, silmitsedes uurivalt poissi. “Teises maailmas, või kuhu iganes nad ka edasi lähevad,” vastas Mati ükskõikselt, kehitades veel rõhutatult õlgu. Kortsutasin kulmu. Kui vaimud lähevad teise maailma, siis mida kuradit tegin mina ikka veel siin? See ei olnud loogiline. Teisalt, kas enam üldse midagi oli loogiline?! Turtsatasin vaikselt, teades, et Mati mind kuuleb, ning läksin edasi. “Miks mina siis siin olen?” Nooruk pööritas turtsatades silmi, keerates ajakirjas järgmise lehe ette. “Ju sul on siis mingi lõpetamata tegevus või muu säärane. Ma ei tea, Reku jagab seda asja paremini, küsi temalt.” Noogutasin kiirelt, unustades, et poiss seda ei näe. Regiinaga ma hetkel küll rääkida ei tahtnud. “Mm.. mis muidu huvitavat?” Okei, see oli mage küsimus, aga ma pidin ju kuidagi juttu jätkama. Mati lihtsalt oli nii huvitav, et temaga pidi vestlus hoos olema. Kuid kuna ta ise selle eest eriti hoolt ei kandnud, ei jäänud mul midagi muud üle. “Midagi. Kui sul midagi selle vastu ei ole, siis ma pean õppima. Mina pean siiski veel koolis käima.” Minu näole ilmus inetu ja veidike pettunud grimass, nii et ma olin jälle õnnelik, et Mati mind ei näinud. Ma pöörasin kannapealt ringi ja marssisin läbi ukse, enda kasutuses olevasse tuppa, pööramata tähelepanu koridorile ega millelegi muule. Tuppa jõudes istusin maha, teades, et toolist ei oleks erilist kasu. Miks Mati nii tõrges pidi olema? Võib-olla oli ta tõesti kedagi oma perekonnast vaimuna tajunud. Noh, ega ma ju nende pereajalugu ei teadnud, veel. Aga see ei tähendanud, et ta minuga selline pidi olema. Ma ju tahtsin ometi kellegi omavanuse seltsi! Ma polnud vist varem nii pettunud olnud, kui siis. Aga see lihtsalt tegi meele pahaks, et poiss üldse vedu ei võtnud. Ma ju ilmselgelt lõin talle külge. Tavai, imelik tõesti, kui surnu sulle külge lööb, aga ikkagist. Ta ju ometi teadis mu olemasolust, seega ei pidanud ta mind ignoreerima, nagu ülejäänud. Turtsatasin mitu korda pahaselt, käed rinnal risti ning kuulsin seetõttu alles teisel korral oma nime. “Jaa!” vastasin kiirelt, saamata isegi aru, kes mind hüüdis. Tõusin püsti ja kiirustasin alla, mõeldes samal ajal, kuidas on võimalik, et ma läbi lae ei kuku. “Jea?” küsisin kööki jõudes ning kulmu kergitades ringi vaadates. “Oh, Liisu, söök on valmis,” vastas Kati naeratades, jõllitades jälle lootusetult vales suunas. Tegelt ei saanud ma aru, mis kasu mul sellest teadmisest on - ma ju niikuinii ei saa süüa. Seega küsisingi natuke liiga ülbelt: “Ja siis?” Tagantjärele mõeldes isegi mitte natuke liiga ülbelt. “Emn, sul on lõhna tundes endal ka parem. Ma mõtlesin, et sa tahad ehk meie seltskonnas olla. Aga kui sa ei taha, võid tagasi minna.” Tema käitumisest järeldasin, et teised vaimud on arusaajamad olnud. Manasin kiirelt näole naeratuse, pööramata tähelepanu sellele, et mu näoilmest eriti midagi ei muutunud, ning laususin kiirelt: “Eiei, kõik on korras. Ma ei teadnud lihtsalt.” Ma võtsin koha sisse ühes nurgas, toetades seljaga vastu seina ning oodates, et teised alla tuleksid. Peagi saabusidki Mati ja Regiina üksteise järel. Mati võttis kohe istet, pööramata mulle tähelepanu, kuid plika turtsatas naerda. “Sa saad istuda ka, tead,” sõnas ta muiates, mulle tuttava irooniaga. “Kui sa ennast kokku võtad.” Kortsutasin kulmu, kuid astusin lähemale. Üritasin tooli laua alt välja tõmmata, muidugi edutult. Kuid paari korra järel, ja Regiina itsituste saatel, õnnestuski mul see. Esimene kord vajusin istudes loomulikult läbi tooli, kuid järgmisel katsel suutsin ennast juba piisavalt kontrollida. Kati pani kartulid lauale ning mina avastasin oma suureks üllatuseks, et naisel oli õigus olnud. Oli selline tunne, nagu ma oleksin mitu nädalat söömata olnud ja sain lõpuks ometi toidu ette. Mingil moel oli see ju isegi tõsi. Kuid ikkagist oli imelik vaadata, kuidas teised sööki suhu kühveldasid, samal ajal kui mina niisama nuusutasin. “Emn,” alustasin ma, tundes ennast vaikuse keskel ebamugavalt, “palju vaime siin peale minu siis olnud on? Ja kas ma lähen millalgi ära ka?” Kati ja Regiina vahetasid kiirelt pilgu ning plika vastas mulle: “Palju. Me ei ole neid kõiki lugenud, kui aus olla. Ja kõik teised on.. läinud valguse poole, mis mingi aja pärast tekib. Ma arvan, et ka sina lähed, kui oled oma tegevuse siin ära teinud.” Nii noore tüdruku kohta ajas ta liiga tarka teksti. Tegelt ka, pool sellest kõnest jäi mulle arusaamatuks, kuid ma ei raisanud aega rohkem uurimisele. “Ja mis see minu tegevus olema peaks?” Teised kehitasid õlgu. “Ma ei tea, selle peab välja selgitama,” vastas Regiina, pöördudes taas oma toidu poole ning mugides seda maialt. Kade tunne oli küll – ma tahtsin ka süüa, mitte lihtsalt nuusutada. Aga noh, eks sellega pidi harjuma. Ohkasin vaikselt ja alustasin “söömisega”.
Õhtul seadsin ennast enda tuppa voodisse, kasutades tehnikat, millest Regiina mulle söögilauas rääkis. Olin just oma suurimatesse mõtetesse süvenenud (nagu näiteks, kuidas ma selle kõigega ära harjun ja kui kaua kulub aega minu siin viibimise mõtte leidmiseks), kui keegi kolm korda kiirelt ja kaks korda aeglaselt uksele koputas. Muigasin turtsatades ning hüüatasin “sisse”, mõeldes, kas ukse taga ole isik üldse minu häält kuuleb. Kuid ma olin veendunud, et tegu on Regiinaga. Ometi pidin üllatuma. Just üllatuma, mitte pettuma. Nimelt seisis Mati mu uksel, vaadates täpselt selles suunas, kus mina istusin. “Hei,” sõnas ta lihtsalt, silmitsedes kiirelt tuba, milles ma ühtegi asja muutnud polnud. Ilmselt jõudis ka tema sellele järeldusele, sest järmisel hetkel võttis ta laua all olevalt punase kattega toolil istet. “Ee, ma tahtsin lihtsalt vabandada enda käitumise pärast. Tegelt ma ei ole selline, aga.. ma ei tea. Sa tuletasid mulle mu õde meelde.” Kortsutasin kulmu, üritades välja mõelda, kust otsast ma Regiinat meenutasin. “Regiinat?” küsisin igaks juhuks üle, muidugi mõtlematagi, et mingi teine õde võiks eksisteerida. “Ei, Karinit.” Okei, see üllatas mind taaskord. Ma ei olnud kordagi Karinit näinud ega temast midagi kuulnud. Isegi mitte lausejupikest. Arutlesin kohe, kas see tuba, kus ma viibisin, võis sellele niinimetatud Karinile kuuluda. “Karin?” küsisin lõpuks, pöörates pea taas Mati poole. “Ma ei teadnudki, et teil veel üks laps peres on.” Mati raputas löödult pead, kuid kogus ennast kiirelt. “Oli,” selgitas ta kiirelt. Ma hakkasin juba uurima, mismõttes, kui asi mulle kohale jõudis. Oli. See lihtne sõna ja lause, mille poiss oli mulle enne öelnud, selgitas kõike. “Sest ei ole eriti tore enda perekonda tontidena tajuda, või mis?” Jah, see selgitas nii mõndagi. Huvitav, kas sellel Karinil oli ka mingi erivõime? See hakkas mind kohe huvitama. Hukkumispõhjuse järel muidugi. “Mis temaga juhtus? Kui sa muidugi sellest rääkida tahad.” Kergitasin kulme, olles peaaegu sajaprotsendiliselt veendunud, et ta ei soovi seda. Kuid taaskord ta üllatas mind. Kas ma üldse midagi tema tegudest olen õigesti ära aimanud? “Autoõnnetus. Ta sõideti täiesti sodiks. Kuu aega tagasi umbes.” Seal oli midagi veel. Midagi, mida Mati mulle ei rääkinud. Kortsutasin sellele mõeldes kulmu. “Jaa.. ta oli mu kaksikõde,” lisas poiss lõpuks, aimates arvatavasti mu huvi. Peale seda ohkas ta raskelt ja viis pilgu oma kätele. Noogutasin mõistvalt, saamata aru, kuidas ta üldse suutis seda minuga siin arutada. “Mul on kahju,” pomisesin leigelt. See oli täiesti sobimatu, kuid ma ei osanud ka midagi paremat öelda. Niivõrd tüüpiline minu puhul – kriitilises olukorras ütlen ma alati midagi tõeliselt lolli. Aga tahtmatult pani see mind mõtlema. Kas mu endine poiss ja parim sõbranna ei olnud mitte kaksikud olnud? Muidugi olid. Ja nüüd, kui Karin veel elaks, ei tea, kui suurt sümpaatiat ma tema vastu tunneksin? Aga ehk ongi parem, et ta surnud on. Noh, sest mina olen ju ometi ka surnud ja lahkun peagi siit maailmas. Seega on parem, kui mulle ei jää järgmist katsumust, mille ma ületama peaks. Matiga on juba niigi raske. Ohkasin vaikselt ja raputasin pead. “Mis sa mõtled?” uuris poiss, pöörates tähelepanu taas mulle. Otseloomulikult ei öelnud ma talle kõike, mis minu mõtetes toimus. “Et sina ja Karin ei ole esimesed kaksikud, keda ma tunnen.” Seda oli raske öelda. Nii meenus jälle see, kuidas ma tegelikult Raimpsi petsin. Ja tõsiasi, et nemad kahekesi nutsid arvatavasti kuskil minu pärast, samal ajal, kui mina siin lõbutsesin. Või noh, kuidas iganes seda ka nimetama peaks. “Kes siis veel?” Veel raskem küsimus. “Mu endine poiss ja parim sõbranna olid ka kaksikud. Merka ja Raimps.” Taas oli tahtmine nutta, kuid ma ignoreerisin seda täiega. No muidugi, mul ei olnudki ju võimalik nutta, aga siiski.. Mati noogutas kaastundlikult, tahtmata ilmselgelt seda teemat enam puudutada. Miski mu südames liigatas – ta ei tahtnud mulle haiget teha ning see oli hea. Õh, jälle need mõtted. Need mõtted, mis täiesti valed olid. Arvatavasti märkas Mati mu hajameelsust, sest ta tõusis peagi ja jalutas ukse juurde. “Ma lasen sul siis rahus mõelda. Mul on aeg magama minna. Näeme.” Ja läinud ta oligi. Ohkasin. Kurat, kui ilus ta ikka oli.

Mulle meeldib, olgugi, et esimesed kaks osa olid paremad. Selles suhtes, et seal oli kasutatud korrektset kirjakeelt, kuid siin tulid kõnekeelsed väljendid sisse (silma jäi näiteks "tegelt", tegelikult peaks olema ju), minumeelsest sobiks õige kirjakeel siia juttu paremini.

Alguses oli kolmandal osal mingi koht segane ka, aga ma seda ei viitsi hetkel välja tooma hakata. Võibolla kunagi hiljem. Võibolla polnud ka segane, lihtsalt mina ei saanud aru, kes teab.

Igatahes, jätka kiirelt, mulle meeldib! :)

Okei. See oli ka enne kirjutatud juba! Ma pidin ainult lõppu natuke juurde kirjutama ja ma ei ole kindel, kui hästi see välja tuli, sest.. Ma kirjutasin seda nii ammu, et suht palju asjad on siiski meelest ära läinud. :D Sorri. Ahjaa, ma üritasin midagi lõigutaolist ka rajada.
Hah, eriti geniaalne. Ma olin teise kohta rohkem kirjutanud, nii et ma pidin kõike muutma. Feiil. Aga nüüd on valmis igatahes. ;d

Neljas.

Järgmised päevad möödusid linnulennud. Ma isegi ei mäleta, mis ma siis tegin või kus ma käisin. See oleks nagu üks värviline auk. Justnimelt värviline, sest asi, mida ma mäletan, on minu õnn. Õnn olla koos Matiga, kes mind enam ei ignoreerinud, vaid vastupidi – jutustas mulle kõigest. Ta rääkis mulle nii palju Karinast, et mul on tunne, nagu oleksin ma nendega lapsest saati koos olnud ning kõiki nende tegusid näinud. Karin oli samasugune nagu Mati. Välimuselt, ma mõtlen. Iseloom oli neil erinev. Aga võib-olla on see kaksikute puhul tavaline?! Selles suhtes, et Raimps ja Merka.. okei, ma parem ei maini neid, ma ei kannataks seda välja. Pealegi olen ma praegu nii õnnelik, et ma lihtsalt ei suuda seda õnne rikkuda. Muidu, Merka ja Raimps, andke mulle andeks, ma tõesti loodan, et te olete mu “surmast” üle saanud ning eluga edasi läinud. Ma tean tegelikult, et ma pean neid ükspäev vaatama minema. Ma lihtsalt ei pea muudmoodi vastu. Aga veel ei ole ma valmis – ma pean ootama, et oleksin selleks kõigeks piisavalt tugev. Aga ma rääkisin Matist. Ta kutsub mind nüüd Väikseks L-ks. See on nii nunnu. Mulle meeldib vähemasti, ja see on ju kõige olulisem. Ja kogu see aeg, mil ma temaga koos olen, ei saa ma peast mõtet, et meist saaks ideaalse paari. Ma lihtsalt ei suuda neid mõtteid enda ajust eemale hoida, need trügivad kusagilt ma ei tea kust esile, varjutades jälle kogu mu muu maailma ja surudes ette lause “Mati, ma armastan sind niiii väga!”. Sellistel hetkedel pean ma endale pidevalt meelde tuletama kui loll ma olen. Vaimu ja inimese vahel ei saa midagi olla. Lihtsalt ei saa. Või saaks? LIISU LÕPETA ÄRA, SEE EI OLE VÕIMALIK JA SA TEAD SEDA! Oeh. Sellised mõtted kusjuures väsitavad. Aga tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis päevas, mil ma olin piisavalt tugev. Enda arvates.
Neli päeva hiljem teatasin ma Katile, et pean ära käima. Nad olid mulle alati vabaduse siia-sinna käia andnud, aga ma ei olnud seda kasutanud. Mul lihtsalt polnud kusagil minna. Aga siis.. tundsin ma, et ei pea enam ilma Merkat ja Raimpsi nägemata vastu. Ma lihtsalt pidin nägema, et nad ei nuta enam minu pärast ja et kõik on tavaline. Nagu mind poleks olemas olnudki. Raske see oli, aga ma läksin. Kuigi kõik kolm pakkusid, et tulevad minuga kaasa, soovisin selle retke üksinda ette võtta. See lihtsalt ei kuulunud nende juurde. Ma ei kujutanud ette, et lähen Merka ja Raimpsi juurde koos Matiga. See oleks olunud veel suurem reetmine kui mu tunded. See oleks olnud umbes nii, et “Hei, saa tuttavaks, see on mu uus poiss.” Jaa, ma tean, et Mati ei ole mu poiss, aga ikkagist. Kui mu tunnete põhjal võtta, siis oleks see täpselt nii. Aga Raimpsile ma nii teha ei saa. Kuigi, ta isegi ei näe mind, aga.. ma ei suuda ikkagist. Läksingi siis nende maja juurde, kõndides aeglasemalt kui tavaliselt ning kõheldes veel päris elamu juures. Kuid ma pidin seda tegema. Ma pidin nägema, mis neist saanud on. Hoolimata sellest, kas ma tahtsin või ei. Ohates astusingi läbi majaseina ning vaatasin kartlikult ringi. Ma kartsin näha, et nad on endiselt minus kinni. Aga samas pidin ma ka teada saama, kas nad seda on. Esialgu ei näinud ma kedagi, kuid hiljem märkasin köögis askeldamas nende vanemaid.
“Merike, see ei saa niimoodi jätkuda. Nad ei saa Liisu surmast iialgi üle,” sõnas parajasti Mait, Raimpsi ja Merka isa. Jäin kangestunult seisma, suutmata kuhugi põgeneda ning kuuldes igat järgnevat sõna. Merike ohkas kurvalt ning noogutas.
“Jah, ma tean. Aga ma ei tea, mida ette võtta. Nad ei kuula ju meid, kui me räägime, et Liisu on nüüd paremas kohas ja nii edasi. Nad lihtsalt ei kuulagi.”
See oli löök alla poole vööd. See tähendas, et kumbki neist ei olnud veel minust üle saanud. Ja see oli halb. Väga halb.
“Ma arvan, et.. me peaksime ära kolima. Kusagile teise linna, kusagile kaugele,” sõnas Mait äkitselt, peatades nõude kuivatamise ja vaadates oma naisele tähendusrikkalt otsa. Merike tõstis üllatunult pilgu.
“Ja jätma nad ilma kõikidest teistest sõpradest? Kas sa tõesti arvad, et nad saavad kusagil mujal uut elu alustada?”
“Ma ei tea, mida arvata. Võib-olla vajavad nad psühholoogi abi, ma ei tea. Kuid ma usun, et neil on parem kohas, kus iga asi ei meenuta neile Liisut.”
“Oh, ma ei tea. Kuhu? Meil pole ju kusagile minna.”
“Ma mõtlesin, et äkki Värskasse. See on ilus väike koht ja pealegi pole Raimond ja Merilin seal kunagi koos Liisuga käinud. Ja.. ma juba vaatasin, et seal on müüa üks maja. Kui sa sellega muidugi nõus oled.”
Merike ohkas rusutult, kuid raputas seejärel pead.
“Mis mul muud üle jääb. Tundub, et see on neile parim lahendus.”
Sel hetkel kukkusin ma hirmsa matsuga maha. Kuid Merike ja Mait ei märganud seda. Järelikult ma eksisin. Ma ei kukkunud suure mürtsuga. Kuid vähemalt mulle tundus nii. Merka ja Raimps Värskasse? See ei kõlanud loogiliselt. See, et nad minust nii kaugele kolivad. Siiamaani olin ma alateadlikult nendega arvestanud. Noh, et nad on lähedal ja ma saan neid näha iga hetk, kui ma vaid soovin. Aga kui ma oleksin tulnud paar päeva hiljem? Kui ma oleksin tulnud ning avastanud, et nad on ära kolinud? Ilma, et ma oleksin saanud nendega tõsiselt hüvasti jätta. Ma ei tea, mis ma siis teinud oleksin, aga nüüd olin ma kindel - ma pidin päris kindlasti neid mõlemaid nägema. Ja kohe. Pöörasin kahele täiskasvanule selja ning tormasin trepist üles, suutes mõelda vaid variandist, et Merka ja Raimps on enda toas. Ja tõesti, kui ma läbi Merka valge ukse tormasin, leidsin ma vaikuses istuvad kaksikud, kes käest kinni tähelepanelikult maad jõllitasid. Taipasin, mida nad tegid - läbi põranda oli nende vanemate vestlust vaikselt kuulda. Vangutasin pead, mõistes, et Merka ja Raimps olid juba kolimisplaanist kuulnud.
"Võib-olla on nii tõesti parem," sõnas Raimond äkitselt, häälega, mida ma nii väga armastasin. Kuigi mitte nii palju kui Mati oma.. vist. Ah, vale aeg. Täiesti vale aeg. Merka tõstis oma pisaraist märjad silmad ja vaatas uskumatust täis pilguga oma venda.
"K-kuidas sa v-võid nii arvata? E-eemal L-liisust?"
Ning äkitselt tundsin ma, kuidas kogu minu sisemus Raimpsi ja tema vanemate poole kaldus. Mulle tundus, et ma nägin enda silme-ees elu, mida minu kaks armastust siin elaksid. Masendunud näod, halvenevad hinded.. kas see oli tõesti see, mida ma tahtsin? EI! karjus hääl mu pead. Ja seetõttu tundsin ma, kuidas iga kild minus soovis, et nad ära koliksid. Et nad läheksid sinna kaugele Värska, kuhu mina kunagi jõudnud pole, ja elaksid seal õnnelikku elu. Et nad saaksid endale uued sõbrad, leiaksid eluarmastuse ja lõpetaksid edukalt kooli. See oli kõik, mida ma soovisin. "Palun, Merka, nõustu sellega. Palun, minu pärast," sosistasin vaikselt, kuuldamatult otseloomulikult, ja astusin sõbranna juurde, asetades oma nähtamatu käe tema õlale ning hoides seda seal vastas, ilma kindla toetuspunktita. Kuigi ma suutsin tahketel esemetel istuda, ei suutnud ma inimestes tuge leida. Merilin võpatas, vaatas korraks kõhklevalt minu poole, jõllitas tükk aega umbes kümne sentimeetri kaugusele minust ning pöördus siis ohates venna poole.
"Jah, sul on õigus. Me peame sellest üle saama. Koos. Ja uues kohas," sõnas ta vaikselt. Raimond naeratas, noogutas ja kallistas oma kaksikõde. Ka mina naeratasin. Nuuksatasin vaikselt ja pöörasin neile selja, teades, et see oli minu eluaegne hüvastijätt. Nüüd oli kõik. Raimond ja Merilin olid minu elust läinud. Kadunud. Igaveseks. Ja ma pidin sellega leppima, sest nii oli neile parem. Poole parem. Ohkasin rusutult, tundes jälle tungi nutta, ning jooksin terve tee Mati kodu juurde. Sinna jõudes läksin ma sõnagi lausumata oma tuppa.
Nii viibisin ma kaks päeva lihtsalt oma toas. Mitte ükski minu uuest "perekonnast" ei tulnud mind segama. Arvatavasti olid nad kuidagi välja uurinud, mis toimub ning mõistsid, et ma vajan aega, et kõigega harjuda. Aga teise päeva õhtul tuli Matu siiski minu tuppa. Ta ei öelnud sõnagi, vaid istus toolile minu vastas ja jäigi vaikides sinna kogu õhtuks ja ööks. See oli kuidagi kahtlaselt rahustav. Nagu tema kohalolek oligi kõik, mida ma vajasin. Mure oleks nagu poole kergemaks läinud.
Kolmanda päeva hommikul võtsin ma ennast kokku. Ma läksin varavalges Matu juurde, teadmatagi, mis päev olla võiks, ning sosistasin vaikselt: "Matuu!"
Poiss ärkas võpatusega üles ja muiates võisin jälgida, kuidas ta valvsalt enda ümber ringi vaatas. Realiseerinud, et ta minu toas viibib, vaatas ta otseloomulikult minu suunas.
"Tere hommikust," laususin reipalt, naerdes tema grimassi peale valjult.
"Mhm," pomises ta laialt haigutades ning ilmekalt ringutades. Silmi pööritades astusin läbi ukse, hõigates üle õla: "Aja ennast nüüd üles, nukuke, päev on käes."
Otseloomulikult jõudis tema alla alles viieteistkümne minuti pärast. Mul pole aimugi, mida ta üleval nii kaua tegi. Igatahes istusin mina juba lauas, kui tema ennast trepist alla vedas. “Tere hommikust sullegi, Mati,” lausus poisi ema, valmistades hoolega pannkooke. Pean tunnistama, et vähemalt minu suu jooksis neid isuäratavaid koogikesi nähes vett.
“Liisu, mis me täna teeme?” küsis Regiina äkitselt. Ma ei olnud isegi märganud tema saabumist. Võpatades pöörasin pea tüdruku poole ja pilgutasin hämmeldunult silmi.
“Emn, ma ei tea. Sul kooli või midagi pole või?” Ütleme nii, et ma ei olnud eriti meelestatud väljavaatest veeta oma päev koos mingisuguse.. ma ei teagi, kui vana ta oli! Mitte, et Regiinal midagi viga oleks olnud. Ei, ta oli täitsa lahe, aga.. siin tulid mängu vanad harjumused. Aga minu ilmselge vastumeelsus ei pannud Regiinat isegi kulmu kortsutama! Ei, kus sa sellega! See tüdruk naeris valjult, raputades muiates pead, nii nagu oleksin mina see väike plika. Vahtisin teda suurte silmadega. Ma ei hakka vist kunagi sellest tüdrukust aru saama.
"Oh ei, Liisu!" hõiskas ta õnnelikult. "Meil sai kool juba paar päeva tagasi läbi! Suvi on käes!" Okei, see võttis mind tõesti tummaks. Suvi? Juba? Ma ei olnud üldse tähele pannud, et kooli lõpuni nii vähe aega oli jäänud. Ja mina pidin järgmine aasta veel kümnendasse minema. NO MIDA VEEL! Kõik mu unistused purunesid selle kuradi ebanormaalse päeva pärast. Kuidas ma peaksin surnuna keskkooli minema? Ja keskkool oli kõik, mida ma oodanud olin. Rohkem kodutööd, keerulisemad ülessanded.. kõik.. läinud. Turtsatasin vaikselt, olles täiesti unustanud uudishimulikud silmad, mis minu poole jõllitasid. Või umbes minu poole.
"Mis on? Kas sulle ei meeldi suvi?" küsis Regiina, lõpuks ometi näos midagi mure taolist. Raputasin kiirelt pead. Mul ei olnud tõesti vaja teistele oma reaktsiooniga mingisuguseid eiteamis ideid pähe tuua.
"Mkm," pomisesin seetõttu, viies pilgu taaskord tüdrukule, "ma lihtsalt mõtlesin, et tänu sellele, et ma surnud olen, ei saa ma keskkooli minna." Vangutasin pead. Otseloomulikult hakkas Regiina jälle muigama. Mis tal küll viga oli?
"Sulle meeldis siis kool nii väga või, et sa nii keskasse tahtsid saada?"
Silmitsesin teda paar sekundit kissis silmadega, kuid noogutasin siiski - polnud mingit mõtet valetama hakata.
"Mulle meeldib ka kool," ütles Mati äkitselt, vaadates kulme kergitades oma noorema õe poole.
"Nojaa, aga seda ma juba tean, et sina oled friik!" vastas neiu lõbusalt muiates, pilgutades oma vennale silma. Äkitselt hakkasin ma tõsiselt mõtlema, kui vana Regiina ikkagist oli. Aga ei tundunud just kõige viisakam seda pärida, niisiis jätsin ma selle teema enda mõtetesse.
“Mis sa siis teha tahaksid?” küsisin lõpuks, saates tüdrukule ühe kergelt kaalutleva naeratuse.
“Ma mõtlesin, et sa võiksid minuga poodidesse tulla. Ma tahan endale üht uut kleiti, aga ema ei luba mul üksi minna.”
“Noh, tehniliselt olen ma ei-keegi, nii et sa läheksid ikka üksi,” vastasin ma turtsatades, saates ühe pilgu Katile.
“Ära selle pärast muretse. Mulle täitsa sobib, kui Reku sinuga läheb. Sa saad vähemalt tal silma peal hoida,” sõnas naine naeratades. Ma olin juba selgeks saanud, et ta kuuleb minu juttu, olenemata sellest, et ta mind ei näe ega taju. Ohkasin ja manasin näole natuke sunnitud naeratuse.
“Noh, olgu siis,” laususin kiirelt Regiinale. Tundus, et mu päev oli sisustatud. Mitte küll kõige meeldivamalt, aga talutavalt. Võib-olla ütleb Regiina mulle poes, kui vana ta on.
Seejärel asusin aga naeratades Matit jälgima, tundes rõõmu, et ma seda ilma tema ema nägemata teha sain.

Ma tean, et järgnev osa ei ole midagi geniaalset, aga mul lihtsalt ei ole ärksust midagi normaalsemaks muuta ja mu jalad valutavad kohutavalt. Aga ma tahaksin, et KÕIK, kes seda juttu loevad, KOMMENTEERIKSID! Kriitikat ka, muidugi. Ja andestust, kui mõni lause on ebaproportsionaalne või väga imelik, ma ei suuda hetkel paremale lahendusele tulla. (:

Viies.

Minu müstilisest õnnetusest oli möödunud neli nädalat. Ma olin õppinud selle mõttega enam-vähem elama. Või noh, elama on nüüd küll täiesti vale sõna, aga ega ma midagi paremat ka välja ei mõtle.
Regiina leidis üha uusi võimalusi minu piinamiseks. Ta oli jõudnud järeldusele, et parim lahendus minust lahti saamiseks oli minu eluloo põhjalik uurimine. Muidugi väitis ta ise, et ei taha minust mitte lahti saada, vaid tundis minu pärast muret. Noh, mida iganes. Igatahes teab ta minu elu varsti paremini kui minu vanemad ja sõbrad.
“Niisiis. Sinu sünnipäev on 28. juuli?” küsis ta oma pabrihunnikusse kriitseldades. Me istusime köögi laua taga ja käes oli üks palavamaid suvepäevi.
“Jah,” kinnitasin ma väsinult. Mul oli tõesti sellest uurimisest kõrini. Ma teadsin nüüdseks juba, et Regiina on kaksteist aastat vana, aga vahest tundus see raskesti usutav. Oli kaks äärmust. Esimene neist oli seitsme-aastane Reku ja teine 35-aastane Regiina. Aga ma ei näinud peaaegu kunagi kaheteistkümnest tüdrukut, kes oleks pidanud oma puberteedieale keskenduma ja koolis poistega esimesi suhteid looma. Mitte kunagi midagi sellist.
“Ja sa hakkasid Raimondiga käima seitsmendas klassis?”
“Jah. Sa ju tead seda kõike juba, miks sa pead mind veel piinama?”
“Saa aru, et see kõik on vajalik. Ma pean kõik mitu korda üle kontrollima. Siin peab olema miskit, mis sind maal kinni hoiab. Kui kõik oleks normaalne, oleksid sa juba ammu edasi liikunud ja pidutseksid arvatavasti kusagil mujal maailmas koos teiste vaimudega.”
Ma lasin sellel mõttekäigul hetkeks oma peas ringelda. Teises maailmas koos teiste vaimudega. Küll see oleks alles hea lahendus sellele sogale siin.
“Ühelgi su sugulasel pole mingisugust traumat olnud?” Regiina uurimustööd tegeva inimese hääl tõi mind tagasi sellele planeedile.
“Emal oli jalaluumurd, isal lõigati mandlid ära. Muud midagi,” vastasin tüdinenult, toetades oma käe lauale ning pea selle peale. Ma olin tõsiselt väsinud. See mitte-magamise asi hakkas juba närvidele käima. Mitte, et ma oleksin unine olnud, aga tihtipeale oli tunne, nagu oleks mulle lihtsalt üks kõva uni ära kulunud.
“Kus huvi-“
Enne kui tüdruk lõpetada sai, astus Mati ruumi sisse ning turtsatas pahaselt.
“Jumal küll, Reku, kas sa ei saa Väikest L-i hetkekski rahule jätta? Tal on ka oma elu, ükskõik, kui kummaliselt see ka ei kõlaks,” sõnas ta oma õele üht silmapööritust heites. Regiina ei teinud temast peaaegu väljagi. Peaaegu sellepärast, et ta näitas vanemale vennale enne ignoreerimist oma väikest roosat keelt.
“Kus huviala-“
“Sa vist ikka ei saa aru. Mida iganes. Ma võtan nüüd L-i kaasa, nii et sa võid seinaga edasi rääkida.” Poiss andis mulle märku järgneda. Seda ma ka tegin, kuigi oli natuke imelik Regiina lihtsalt maha jätta. Samas ei olnud mul mingisugust tahtmist tema loengut kuulata.
“Miks sul mind siis vaja oli?” küsisin majast välja sooja päikse kätte astudes ja majanurgale toetuva Mati poole vaadates. Poiss naeratas ning kehitas õlgu.
“Ma lihtsalt mõtlesin, et sul on abi vaja. Reku on ka mind niimoodi piinanud ja ma tõesti tean, kui kohutav see on,” vastas ta muiates, lükates ennast seina vastast eemale. “Aga kui me juba koos oleme, siis võime jalutama minna. Kodus pole niikuinii midagi teha.” Minu vastust ära ootamata hakkas ta edasi kõndima. Ma kortsutasin kulmu, kuid järgnesin talle siiski.
“Sa ei olegi täna koos enda semudega või?” küsisin pärast väikest vaikushetke, pöörates oma pea viltu. Mati oli sinnamaani peaaegu iga päev koos oma mingisuguste sõpradega aega viitnud. Ma ei olnud neist kedagi näinud, sest minu arust oli siiski ebaviisakas teise inimese järgi luurata, isegi siis, kui ma olin vaim.
“Ei. Karel läks oma tüdrukuga kusagile randa, Pärtel sõitis perega Egiptusesse ja Gert on haige. Nii et ma saan mitu päeva sinuga aega veeta,” vastas nooruk oma pruunide silmade särades mulle naeratades. Ma sulgesin silmad ja üritasin rahulikult hingata. Tegelikult ei pidanud ma ju enda ette vaatama, sest ma kõndisin niikuinii läbi puude ja põõsaste, kui ma just väga ei keskendunud. Asi oli nimelt selles, et Mati pani mul ikka veel pildi silme-ees keerlema. Ta oleks nagu meelega käitunud nii, nagu meie vahel oleks midagi võimalik. Kõige hullem oli see, et kuigi ma teadsin, et selline asi poleks elusees võimalik, ei suutnud ma jätta lootmast. Ja tema naeratusel on mingi maagiline südant seisma panev võime. Kuigi.. Teoreetiliselt võttes mu süda vist juba seisab. Ma avasin huvitunult silmad ja kuulatasin tähelepanelikult. Tõesti, südametukseid ei olnud kuulda. Turtsatasin. Kuidas ma selle peale küll alles nüüd tulin?
“Uu? Oled sa veel siin?” küsis Mati äkitselt, tundes arvatavasti minu ebamugavust. Köhatasin kiirelt ja pöörasin oma tähelepanu poisile.
“Jah, kus mul ikka minna. Mis me siis teeme? Lihtsalt jalutame?” uurisin vestluse arendamiseks.
“Nojah.”
Nii palju siis teema arendamisest. Jäime mõlemad vait ja kõndisime omi mõtteid mõlgutades edasi. Minu mõtted keerlesid muidugi tema ümber. Äkitselt peatasid meid neli Mati-vanust poissi, kes puude tagant talle ette astusid. Mind nad ju ei näinud, nii et mind nad katta ei osanud.
“Ohoo, Mati, sina siin! Kas su väiksed sõbrad on su üksi jätnud või?” küsis neist kõige suurem, blondipäine hallide silmadega poiss. Kortsutasin kulme ja saatsin Matile äreva pilgu. Nooruk ei teinud minust väljagi, vaid jälgis kindlalt enda tuttavat.
“Karl. Ma arvan, et see ei ole sinu asi. Laseksid sa mu nüüd äkki läbi?” sõnas ta külmalt, üritades poistest mööda trügida. See loomulikult ebaõnnestus.
“Kus sul nüüd nii kiire hakkas? Rahu, me tahame sinuga ainult rääkida.”
Ma vaatasin segadusse aetult kord Mati ja seejärel selle niinimetatud Karli otsa. Karlid olid alati nõmedad. Ja kui ma ütlen alati, siis seda ma ka mõtlen. Oli aru saada, et nooruk oli Matile ennegi tüli valmistanud ning see ei teinud mu olemist mitte paremaks.
“Millest?” küsis Mati, üritades oma mehist tooni säilitada. Aga ma olin teda juba nii kaua tundnud, et nägin sellest maskist läbi. Tegelikult oli ta tõsiselt hirmul. Ma pöörasin oma tähelepanu taas Karlile, proovides välja mõelda mingisugust varianti, kuidas talle viga teha või abi karjuda juhul, kui ta Matile kallale peaks minema. Täiesti tulutu ülesanne.
“Eks ikka Lisannast. Millal sulle kord kohale jõuab, et sul ei ole mingisugust õigust teda puutuda?” sõnas Karl oma madalal häälel, vaadates selle olen-vägev-mees-ilmega Mati poole, ülevalt alla muidugi.
“Millal sina aru saad, et sa ei tohi teda puutuda?” sisises Mati vastu. Tema pruunid silmad olid muutunud kalgiks ja külmaks ning ma taipasin, et kogu hirm temas oli lahtunud ja muutunud tugevaks vihaks. Äkitselt hakkas mind huvitama, kes see Lisanna on. Mati endine tüdruk? Mati praegune tüdruk? Miski mu südames – mis seisis ikka veel, kui teid huvitab – liighatas. See ei olnud hea tunne. Ma ei tahtnudki enam, et Karl ära läheks, vaid soovisin rohkem kuulda. Tundus, et Mati tajus mu äkilist meeleolumuutust sama hästi kui mina tema omasid tajusin. Ta saatis mulle silmanurgast ühe kiire pilgu ja vaatas siis taas Karli, üritades arvatavasti välja mõelda võimalikult kiiret teed minema.
“Mina? Ära tee nalja. Sinusugune könn ei käsuta mind. Nii et.. See on minu viimane hoiatus, eksole. Hoia temast eemale või.. me kohtume peagi. Sinu enda otsus.” Karl naeratas, nagu oleks ta just häid jõule soovinud või midagi muud säärast. Ta vahetas oma kaaslastega ühe pilgu ja kõndis siis sõnagi lausumata minema. Ma jälgisin nende lahkumist kerge pettumusega ning märkasin seepärast alles tükk maad hiljem, et Mati oli edasi kõndima hakanud.
“Hei, oota!” hõikasin ma poisile järgi. Ma saatsin veel ühe pilgu kaugenenud kujudele ja tormasin seejärel Mati poole, olles tema kõrval vähem kui sekundi pärast. “Mida see kõik tähendas?”
Nagu ma olingi arvanud, eiras poiss mind täielikult. Nagu ma polekski rääkinud. Või.. nagu ta polekski mind kuulnud. Iga teise inimese puhul oleksin ma seda uskunud. Aga ma ei kavatsenudki nii lihtsalt alla anda.
“Kas ta on su tüdruk või? See Lisanna.”
Mati saatis mulle ühe tüdinud silmapöörituse ja ma võtsin seda loomulikult eitusena.
“Eks?” küsis ma edasi, lootes, et Mati lõpuks murdub ja mulle sellest räägib. Poiss ei teinud minust väljagi, vaid kõndis edasi. Nii palju siis sellest teooriast. Kelle käest ma siis nüüd seda uurima pidin? Regiina ei teadnud niikuinii midagi. Või.. Ta võis ka teada, aga ma ei läheks mingil juhul tema käest seda küsima. Niisiis jäi ainult üle võimalus Matil kannul püsida. “Ma jäängi sul muidu järgi käima. Iga päev,” sõnasin ma ähvardavalt, pöördudes taas poisi poole. See pani Mati seisma ja ma lasin oma emotsioonidel välja paista – ainult endale, muidugi – ja tantsisin kiire ergutustantsu.
“Ta on lihtsalt klassiõde.”
Nii palju siis ergutustantsust. Turtsatasin pahaselt ning järgnesin poisile koju. Rohkem mul teda rääkima meelitada ei õnnestunud. Kuidas ma sellise asjaga isegi surnult hakkama ei saa?

Ann. Uut.
Mulle täiega meeldib, midagi täiesti teistsugust, minu jaoks.
Igatahes, hästi hea on.