Ärkamine. (19. Osa; Lõpetatud!)

nuuu , miks enam igapäev uut osa pole ?

Rainer, Rainer, Rainer... ohteid.

Uusi ei ole, seeeest... motivatsiooni pole. Tänasel juhul aega. Homme suure tõenäosusega saab... Kui mul pole hullem tuhin artiklit kokku kirjutada.

... või ma end raamatu taha ei unusta. Unlikely.

No kurat, kaua ma ootan seda uut osa? *On kuri*

Nii kaua ootate, kuni uus osa tuleb...
...hetkel on see siin.

Tglt mõtlesin vahepeal, et ei viitsigi kirjutada. Arvuti juurde pidi tee lahti kaevama sõna otseses mõttes. Tool, selle ümbrus, laud... kõik kohad õe riideid täis. Kohutav. Ja tema peaks meist veel see korraarmastaja pool olema.

Teate... Mulle ei meeldi see nimi Mia. Viimasel ajal üldse raske leida nimesid... Uuele jutule ka... terve kalendri vaatasin läbi... Üks-kaks talutavat asja. Muidu oleks ehk rohkemgi, aga paljude nimedega on mingisugune eelarvamus või tead sellenimelist inimest ja... *ohkab* Põrgu, eksole? Te kõik kindlasti mõistate.

Igastahes... Uus osa. Loodetavasti meeldib. Lugege Larssonit, kuulake midagi head ja magage... Siinkohal vabandan - viimased paar osa, see arvatavasti kaasaarvatud, on täis mõningaid näpukaid. Ma lihtsalt ei leia endas hetkel energiat, et seda üle lugeda... Ja kuna juba kannatamatud ollakse, panen selle üles...

Enjoy.


10. Osa

Rainer:

„Kes see uus õnnelik siis on?“ küsib ema mult kavala naeratuse saatel. Tõmban supi endale kurku ning hakkan läkastama. Naine ei tee liikumagi, ainult naeratab seal mulle oma teadja inimese naeratusega. Köhin oma köhimised ära ning vaatan talle lõpuks ometi jälle otsa.

Neelatan.

Mis ajast tema minu suhetest huvitunud on?! mõtlen paaniliselt. Elu aeg on ta huvitunud ainult Kerdost (ei, loodetavasti mitte nii nagu te hetkel mõelda võite) ja ainult Kerdost. Igasugused muud tutvused on tema jaoks täielik valge leht olnud.

Miks nüüd?!

Või pigem... miks üldse?

See põhjus petub vist tegelikult selles, et ta end 35aastasena veel küllaltki nooruslikuna tunneb. Ma võtan selles osas au enda õlgadele (noorim siin korteris, nagu ma olen), kuid ma ei taha oma õlgadele tagajärgi.

Tema tegi, mina olen tagajärg. Tagajärjed ei pea tegijate tegude tagajärgi taluma. Kui enda talumine välja arvata. Kuigi tegelikult ei pidanud ma üldse silmas seda. Ma pidasin... ah, vahet pole.

„Mis sa sellega silmas pead?“ küsin leivast hiiglaslikku tükki hammustades. Ma mälun seda eriti aeglaselt. Külmkümmend kaks korda... oli vist nii palju korrektne? Üks, kaks, kolm...

„Noh... et sa end niimoodi üles oled sättinud...“ naeratab ema.

Kaheksa, üheksa, kümme... Neelatan raskelt. „Mismoodi üles sättinud?“ prahvatan end vaadates (nii palju kui võimalik näha), kui leivatükk viimaks oma teed läbi söögitoru makku on alustanud. Lürbin suppi kiiresti peale, et see kinni ei jääks.

Oma kodus ei saa rahulikult süüa kah...

„Juuksed on näiteks kammitud,“ muigab naine edasi. Pööritan silmi ning kehitan õlgu – parim vastus, mis ma öelda oskan/saan. Tõde on, et teismelised poisid ei tohiks oma vanematega eriti tihedalt suhelda... On igasugu asju, mida neil on parem mitte teada. Kerdo vanemad oleks ammu infarkti saanud kui nad poisi kõiki tegemisi teaksid. Minu omad ehk oma noorusega elaksid selle veel üle, kuid... prr.

Parem karta kui kahetseda, eksole?

„Noh... Jumal sinuga siis,“ annab ema lõpuks alla. „Tundub, et sulle tuli külaline. Kerdo,“ lisab ta mõne hetke pärast aknast välja vaadates. Kiikan samuti õue ning näen, et Kerdo auto on hoovi sõitnud. Lürbin kiiresti supi ära ning torman esikusse, et uksele vastata.

Minust jääb maha jällegi salapäraselt naeratav ema.

Oh. Issand. Ma. Hakkan. Kohe. Oksele. Ei. Ole. Võimalik. Noh. Narkotsi. Tarbinud.

Tõmban ukse lahti ning pühin ühe käega suunurki puhtaks. Kerdo astub sisse, käed sügavale jopetaskusse peidetud. Lükkan ukse kinni ning surun maha külmavärinad – viimased külmad... ja siis on kevad. Lõpuks. Loodetavasti. Annaks ainult...

„Tsau,“ ütlen vähimatki kogust süütunnet südamel omamata. Sõber vastab mulle napilt ning viskab oma asjad varna. Lähme minu tuppa ning ma istun arvutitoolile, sellal kui tema minu voodi hõivab.

Viimasel ajal on meil jututeemasid ainult kaks – Jana ja Mia. Spetsiifilisemalt siis, et kui nõme Jana on ja kui nõme mina olen, et Miaga suhtlust arendan. Toetan pea ühele käele ning jään talle otsa vaatama. Enam pole võimalik sedagi öelda, kummast ta rääkima on tulnud – alati on Kerdo näol üks ja see sama hapu ilme.

Ma kardan, et kui nii edasi läheb, tüdinen ma mõlemast tüdrukust ära... Sellest oleks kahju. Vähemalt praeguse seisuga. Siis, kui ma tüdinud olen, ei tohiks enam midagi olla... Peale paari mälestuse... mida ei saa tõesti palju olema, sest me saime nii vähe suudelda suhelda.

„Mia rääkis, et te lähete täna kinno,“ ütleb Kerdo mornilt. Ah, Miast täna. Või kõigepealt Miast, siis Janast ja jälle Miast. No ma ei saa midagi parata... Meil ei ole naiste reeglid, kas tead. Et teise eks on off-limits. Ja kui oleks, siis tegu pole sinu eksiga... Ah, mida iganes.

„Jah, läheme,“ ütlen õlgu kehitades. Pole õrna aimugi, mida, aga läheme. Otsustasime kohale minna ja vaadata. Kui saame halva filmi ja halvad kohad, on hiljem, mille üle naerda. Kui vastupidi, saab see olema tore elamus. Loodetavasti.

„Te olete viimasel ajal palju väljas käinud... Minu jaoks on tal vaevalt minut,“ ütleb Kerdo haavunult. Mõtlen, kas mitte tibide moodi seda aww-häälitsust teha, kuid otsustan end säästa. Ja Kerdot. Vaesekene on ju nii palju läbi elanud. Tüdruk ei tee temast välja.

Kehitan taaskord õlgu. „See on tema valik, mitte minu... Ma ei suru talle seda peale,“ ütlen rahustavalt. Viimane asi, mida ma vajan, on Kerdoga tülitsemine. Kuigi seda me teeme. Aga... ma ei tea. Kui valida anda, siis ma valiksin... Kerdo. Tõsimeeli. Kümme aastat või kümme päeva. Paneb mõtlema, eksole...

Kuid sellegipoolest.

„Sa ju tead, et ta meeldib mulle,“ on Kerdo enesekindel.

Ohkan. Vahel tuleb selle kutiga karmim olla... Vaatan ta norgus näkku ning... vennaarmastus tikub peale. „Me oleme Miaga vaid sõbrad. Ja pealegi, nagu ma juba korduvalt toonitanud olen, on sul olemas ilus tüdruksõber, kes tahab sinuga olla ja aega veeta... Mida tema peaks tundma, kui sa pidevalt Mia järel jooksed? Vastus: valu.“

Kerdo kissitab mu sõnavõtu peale silmi ning vajub voodil kössi. „Mina ei palunud tal nii tunda...“

„Jah. Ja ära palu ka Mial tunda, mida ta tunda ei taha. Las nad... ise tunnevad.“ Tundma on üks väga veider sõna, kas teate? Muudkui tundma, tundma, tundma... Jõuline sõna tegelikult. Kõla poolest. „Las Mia puhkab sust... Ja sina puhka temast. Vaata, mis välja tuleb... Äkki saate veel sõpradena lõpetada.“

Selle peale Kerdo norsatab ning kargab püsti. Vaatan teda suurte silmadega, kuid ei liiguta. Elu võib olla päris korralik piin, kui vahelduseks ei saada, mida tahetakse ja kõik ei kõnni sinu nööri mööda, mis?

Vahel tahaks Kerdole... peksa anda. Üks korralik löök makku, et mõistus koju jõuaks. Et miskit lihtsalt käima lükata... Ja samas on mõnes mõttes äge, kui sul on selline sõber... Üldjuhul. Ah, ma ei tea ise ka enam. Õhtul lähen magama ja igasugused mõtted on peas. Vastandlikud, ja neist aru ei saa.

„Ma ei taha, et sa Miaga suhtleksid,“ ütleb noormees toast välja tormates ning ust enda järel kinni tõmmates. Vilistan. Sellist käitumist pole ma näinud alates... ei kunagi. Kuulatan, kuidas ka korteri uks käib ning ohkan siis.

Huvide kokkupõrked... jubejubejube.

Vaatan kella – see näitab poolt kuut. Haigutan laialt ning ajan end püsti. Keegi ootab mind peagi.

***

Näen tüdruku tulipunast mantlit juba kaugemalt lähenemas ning suunurgad kerkivad üles. Keertutan end kandadel ning vaatan, kuidas ta meeter meetri haaval ligineb.

„Tsau,“ ütleme kui ühest suust, kui tüdruk lõpuks minuni on jõudnud, ning ma kallistan teda ühe käega kohmakalt. Tüdruk naerab häälekalt ning tõmbab mind korralikumalt enda vastu. Olen meeldivalt üllatunud.

„Vaatasin enne tulekut netist järgi,“ ütleb ta silmi maha lüües – leppisime tegelikult kokku, et koha peal vaatame. Kuid noh... naised. „Ja ma mõtlesin Valentinipäeva vaatama minna. Mis sa arvad?“ küsib ta otse ette vaadates.

Kehitan õlgu. „Võib kah.“

Ostame piletid ning läheme komme muretsema, kui ta küsib, kas ma Kerdost olen midagi kuulnud. Kergitan üht kulmu, kuid ei reeda oma üllatust (loodetavasti) millegi muuga. Tõstan oma paberkotti paar kalakujulist kummikommi ning liigun järgmise kastikese juurde.

„Ta käis enne minu juures,“ otsustan peale mõningast mõtlemist tõe kasuks. Mis mõte mul talle midagi muud öelda? Kuni ma mõtet ei nää, ei ütle ma ka. Mitte, et enam erilist tagasiteed oleks.

„Mm...“ pomiseb ta vaikselt.

„Mis sellest?“ uurin coca-colat topsi valades ning sellele karmilt kaant peale vajutades. Kaas läheb puruks ning natukene jooki loksub maha. Ohkan ärritunult ning võtan uue kaane. Seekord läheb protseduur õnnestunumalt.

„Ah... ma ei tea,“ pomiseb tüdruk õlgu kehitades ja omale Sprite’i võttes. „Viimasel ajal pole tast lihtsalt kuulnud midagi... Koolis on hullud ajad ja üleüldse... Vahepeal jõudsin ta pideva orbiidisolekuga väga ära harjuda.“

Muigan ning võtan talt joogi ja kommikoti, et nende eest maksta. Tüdruk alustab protestikisa, kuid ma vaigistan selle oma sõrmede tema huultele panemisega. Oleme hetke paigal kui raidkujud ning ma võtan oma sõrmed aeglaselt ära. Ta põsed lahvatavad roosaks, kuid ta noogutab.

Müüjanna naeratab.

Kõik naised naeratavad täna.

Maksan me asjade eest ning me hakkame üles saalide poole liikuma. Jälgin silmanurgast Miat ning mõtlen, kas poolelijäänud vestlust oleks mõtet jätkata. Miks mitte? Lihtsalt... mitte päris selles vaimus, milles see pooleli jäi.

„Sa ütlesid enne, et jõudsid Kerdo pideva orbiidilolekuga ära harjuda,“ alustan ettevaatlikult. Tüdruk noogutab ning kohendab oma söögid-joogid ühte kätte, et end piletiga läbi barjääri lasta. Järgin tema eeskuju ning kiirustan uuesti tüdruku kõrvale, kui läbi olen pääsenud.

„Kuidas minuga on?“ küsin laialt naeratades. Mis ma öelda oskan... Mulle meeldib enda kohta armsaid asju kuulda. Eelduses, et sealt nüüd midagi sellist... arvestatavat tuleb. Võiks ju.

Mia naerab jälle ning vaatab üles minu poole. „Mida sa kuulda tahad?“ küsib ta narrivalt.

Võtan hetke mõtlemiseks ning ta ootab kannatlikult, kuni ma mõtlemistööga valmis olen saanud. Istume ühele vabale pingile ning laotame oma asjad jalge ette maha. Jah, toit tavaliselt ei käi seal, aga... jah. Kaks notsust. Tuleb üle elada.

„Ma tahaksin kuulda, et...“ venitan, „kuidas sulle minu seltskond meeldib ja sa oled minu orbiidilolekuga harjunud ning et sa tahaksid, et ma orbiidile jääksingi, sest et...“ vaatan ootavalt tema poole. Neiu naeratab ning vaatab meie pea kohal telekast jooksvaid treilereid.

„Sest et sa oled nii vapustav, äge ja lahe inimene, kelleta ma elada ei saa ning kellega ma tahaksin elu lõpuni vahetada õhtuseid essemmesse ja veeta oma pärastlõunaid mingit totakat filmi vaatamas või...“ jätab ka lõpuks.

„...või niisama kusagil ringi hängimas ja autosõitu õppimas.“ Mia tõstab selle peale pilgu ning ma näitan talle keelt.

„Sa tahaksid mulle autosõitu õpetada?“ küsib ta uskumatult. Kehitan õlgu ning köhin aja võitmiseks kurgu puhtaks.

„Kõigepealt pean ma endale muidugi auto saama,“ tunnistan valehäbis silmi maha lüües. Tüdruk rõkatab üle korruse naerda ning paar pead pöörduvad küsivalt meie poole. Mia virutab mulle küünarnukiga ribidesse, kuid millegipärast leian ma end temaga kaasa lõkerdamas.

Loodan, et hoone katusel kusagil linde pole. Nemad saaksid vist ka südamerabanduse. Inglinägu.

„Noh...“ võtab tüdruk lõpuks meie pika ja keerulise jutu kokku, „kui sa endale auto saad... ja seda enne, kui ma mujal sõitma õppinud olen, siis ma õpiksin sinu käe all hea meelega... ma eeldan,“ lisab ta kõhklusesekundi järel.

Kergitan kulmu ning tõusen püsti. Meie saali uksed on avatud. Võtame maast oma asjad ning liigume koos üldise rahvasummaga (keda pole palju) vaikselt hubase tumeda ruumi poole. „Miks sa ainult eeldad? Miks mitte kindlalt?“ küsin oma hambaid irevile ajades ning ripsmeid plaksutades. Ripsmeid pole mul muidugi ollagi, aga see selleks.

„Sest et ma pole veel kindel kui hästi sa sõidad,“ tunnistab ta.

„Noh...“ venitan enda kaitseks, „sõidan ma hästi. Load on olemas.“

„...aga praktikata lähed rooste,“ lubab neiu oma istmele potsatades. Istun tema kõrvale ning me võtame joped seljast.

„Rattasõit,“ ütlen, kui oleme end mugavalt sisse seadnud. Tüdruk vaatab küsivalt minu poole.

„See on nagu rattasõit,“ selgitan. „See on sinus endas. See ei unune iial. Nagu refleks.“

„Ahaa...“

Lasen end toolil rohkem lösakile, et tüdrukuga enam-vähem ühel kõrgusel olla.Mind on pikkusega õnnistatud, ütleme siis niimoodi. Mia võtab oma topsiku ning me vaatame mõned minutid ekraanil jooksvaid treilereid. Järsku kõlab minu kõrvalt aga kõrin (see hääl, kui põhjas pole enam piisavalt vedelikku, et seda kõrrega imeda) ning Mia kortsutab oma topsiku poole kulmu.

„Tühi,“ ütleb ta pettunult. Nagu mõni 5aastane. Nii armas.

„Tühi,“ kordan kajana. Jõllitame üksteist – ühtemoodi väljakutsuvalt – ning lõpuks ma ohkan. „Säh, võid minu coca võta...“ ulatan talle enda topsi. Mia pilk vilksatab minu ja joogi vahet, kuid lõpuks võtab ta selle vastu.

Kui film algab, annab ta selle mulle tagasi ning ma ma avastan, et see on ikka hulga kergemaks läinud. Vaatan pimeduses hämmeldunult tüdruku poole, kuid tema pilk on ekraanile kinnitunud. Vaatan siis jälle oma jooki ning imen ka viimase enda sisse.

Krooks.

Ma üritan just otsustada, kas Jessica Biel on kenam kui Mia (või vastupidi), kui tüdruk minu poole kummardub ning oma lõua mulle õlale paneb. Ühtäkki saan ma aru, kui lähedal me üksteisele oleme... ja oleme olnud. Vaatan teda ootusärevalt.

„Mul on...“ alustab ta sosinal. Kergitan kulme, et teda jätkama utsitada, „...pissihäda,“ lõpetab ta häbelikult naeratades.

Õmm...

Vaatan abipaluvalt ringi, kuid me ei huvita mitte kedagi. Noh, eeh... Naisel on pissihäda, eksole... Siis peab ta saama vetsu. Lihtne ja loogiline. Vist?

„Kas sa... ee... tahad vetsu minna?“ küsin neiult vaikselt. Mia sulgeb silmad ning noogutab. Egas midagi. Kui naine tahab vetsu, peab ta vetsu saama... Ta tõuseb juba pooleldi püsti, kui peatub.

„See film on surmigav,“ ütleb ta enne lahkumist. Jälgin ta kaugenevat selga ning üritan aru saada, kas tegemist oli vihjega või ei. Kui uks ta taga juba sulgunud on, hingan ma sügavalt sisse ning heidan ühe vargsipilgu ekraanile.

Jessica Biel... oli tore. Kohtume veel.

Kergitaksin ekraani poole oma kaabut, kui see mul peas... või üldse olemas, oleks. Kuid ei, kus sa sellega... Kui on aeg äge olla, pole ei õiget publikut ega riistu, et äge olla. Vahel on asi ikka täielik *piip*, eksole?

Võtan Mia mantli ning allesjäänud kommid endale ühte kätte, enda asjad teise kätte, ning hakkan, kummargil, endale läbi rahva teed rajama. Kõik tõmbuvad ärritunult eemale ja üks mees pomiseb midagi endale nina alla, kuid peagi olen ma pääsenud.

Hingan mööda treppi alla minema hakates kergemalt. Õhk. Siin on õhku.

Astun pimedast kinosaalist valgesse koridorri ning kissitan äkilise valguse peale silmi. Pilgutan neid paar korda ning lähen siis vetsude number 1 juurde. Toetun seina vastu ning õngitsen taskust telefoni, et see hääle peale panna.

Mõne hetke pärast vaatan uuesti üles. Mis siis, kui Miat ei ole siin? Kui ta on kusagil... mujal? Ja mina ootan siin nagu loll. Tal telefon üldse on kaasas? Ta kott on siin... naised kannavad oma mobiiltelefone üldiselt käekottides. Tore küll... Ohkan alistunult ning tõusen püsti.

See õhtu on ikka eriline.

Tipin vaikselt vetsude juurde ning vaatan kärmelt ringi. Seejärel paotan naiste vetsu ust ning hingan sügavalt sisse. „Mia? Sa siin?“ küsin poolvaljusti.

Vastu kõlab vaikus.

„Eeh... Rainer? Jah, siin olen...“ kostab kusagilt kaugustest naerune hääl, millele järgneb vee tõmbamine. Ühest punasest kabiinist astub välja Mia ning me vaatame läbi peegli üksteisele otsa. „Mine oota väljas. Muidu keegi veel näeb sind,“ soovitab neiu naeru raskustega tagasi hoides.

Noogutan ning taganen. Kõrvaluksest tuleb välja üks minuvanune kutt, ning uks põrkub vastu minu selga. „Oih, vaba-“ hüüatab tüüp ehmunult, kui ta ukse kinni lükkab ning mulle otsa vaatama jääb. „Ee...“ Ta vaatab veel pooleldi lahtist naiste tualeti ust.

Klõnks.

„Kena päeva!“ hüüatan kutile lehvitades. Ta saadab mulle veel viimase pilgu ning kiirustab eemale. Noh... väga hull ei saa see olla. Kõigepealt ema uurimine uute lemmikute kohta; see, et ta mind geiks pidas sekundi murdosa vältel (loodetavasti); Mia vetsuhäda ning nüüd... see.

Vähemalt pole igav päev olnud, mis?

Mia astub vetsuuksest välja ning võtab naerdes mu käest oma mantli.

„Kui sina oled orbiidil...“ ütleb ta naeratades.

hahaha , eluhea .
uut .

Selles osas oli Kerdo isegi toredam

Raineron ikka selle jutu parim tegelane.

UUT!

eelmises osas ma mõtlesin kah, et Rainer ja Mia on koos palju lahedamad, aga selles osas... Rainer on kuidagi selline korralik ja tore. Mulle aga meeldib Kerdo juures just see suur ego ning see, milline Mia on tema läheduses. Nii et peale seda osa mõtlesin ma küll, et tahaks ikkagi näha koos Kerdot ja Miat


aga igatahes uut!

*naerab*
Here we go...

Ilma pikema sissejuhatuseta (*too tired*)...

11. Osa

Rainer:

Vean oma jalgu järel uskumatu aeglusega. Mu teksad oleksid nagu läbimärjad ja tossude asemel mingid tanksaapad jalas. Kott õlal on nagu üks suur tärnide kogum (ehk siis tsenseeritud ropud sõnad). Tunnen end halvasti, et nii mõtlen, kuid keka õpsi vanemad oleksid võinud tõsiselt mõelda lapse mittesaamisele.

Ohkan ning sätin kotti õla peal kõrgemale. Kammin silmadega parki, et leida ühest teatud naissoost isikust elumärki. Uskumatu kui paljud tüdrukud end blondiks värvivad. Vahel tuleb ikka selline imestus peale... Nagu vahiks sääseparve – kõik ühesugused. Siis jääb mu pilk pidama ühel süsimustade lokkis juustega tüdrukul.

Kortsutan kulmu ning hakkan kiirete sammudega tema poole minema. Mida ta siin teeb?!

Kuid siis jõuab mulle kohale tüdruku kehaehitus ja riietus ning ma tahaksin endale mõtteis ühe korraliku obaduse anda. Mia pigem nälgiks nädal aega kui läheks tänavale... selliselt riietatuna. Detailidesse laskumata näeb see tüüp välja nagu... nagu...

Tüdruk vaatab üle õla ning naeratab mulle. ...Jana.

Jõllitan teda nagu kümnendat ilmaimet, kui ta ümber pöördub ning laialt naeratades minu juurde tuleb. Ta saputab oma juukseid ning laotab need kenasti oma näe ümber. Kergitan kulmu. Loodetavasti ei ole mul ülemised esihambad paljastunud – juhtub, kui ma väga imestunult midagi vahin.

„Armas, eksole?!“ küsib tüdruk oma valgeid hambaid välgutades. Ta ootab mu vastust, närides samal ajal avatud suuga nätsu, kuid jätkab enne, kui ma midagi normaalset vastuseks mõelda olen suutnud. Ta näeb välja nagu... nagu need karikatuurid pikselöögi saanud inimestest. Juuksed turris, kõik tahmane... Näen juustepiiril veel naha küljes olevat värvi.

„Ma ise vajan veel harjumist, kuid see on täitsa äge. Ainult et need juuksed on täielik õudusunenägu. Ainult lehvivad ümber pea mingi noh...“ seletab ta mõtlikult oma juukseid kõrva taha lükates. Kas sellised rõvetised on keemilisega?! Ma ei malda küsida. „Kuid ilu nimel kõike!“

„Ilu oli sust enne kindlasti samamoodi sisse võetud,“ ütlen sarkastiliselt. Istume ühele lähedalasuvale pingile ning ma vaatan närviliselt kella. Mia muidugi kuhugi ei kao, aga... Kaua ma Janale ei anna.

Tüdruk itsitab ning sobrab oma kotist. Ta tõmbab sealt välja paki suitsu ning tsäksi. Jana tõstab küsivalt suitsupaki minu poole ning ma võtan ühe. Seejärel annab ta mulle välgumihkli, et ma sellest enda ja tema suitsud põlema saaks panna.

„Sa peaksid maha jätma,“ ütlen taunivalt, kui me esimesed suitsujoad välja hinganud oleme. Tüdruk kehitab õlgu ning vaatab unelevalt kaugusesse.

„Ehk kunagi jätangi,“ annab ta mitte eriti kindla lubaduse. Kehitan õlgu. Minusse see ei puutu. Ma ei pea ise ennast sugugi suureks suitsumeheks. Lihtsalt, kui pakutakse, võtan vastu. Enda rahast hakkab kahju, kui mõelda, palju sõltuvus maksma läheks.

„Kerdole see vaevalt meeldib,“ ütlen vihjaval toonil. Jana kortsutab kulmu ning tõmbab enne mitu pikka mahvi, kui mulle vastata suvatseb. Ma ei suuda öelda, kas ta usub, et on poisi ümber sõrme keeranud või ta lihtsalt ei hooli või... või ma ei tea.

Ma ei mõista suitsetavaid naisi.

„Ta ei tea,“ kõlab napp vastus. Siis tüdruk võpatab ning vaatab mulle tungivalt silma: „Ja sina ei ütle seda talle.“ Pööritan silmi ning vaatan mööduvat perekonda. Kerdoga koosveedetud aeg muudab inimesi. Ja mitte paremuse poole.

„Äh, ei ütle, ei ütle,“ luban. Mida mul öeldagi... Me ei suhtle ju. Pole tülis, aga ei suhtle... Kerdo vaikne viis mulle asjadest teadaandmiseks. Praegusel juhul on see siis käpad-eemale-Miast teate edastamiseks. Teade ammu käes, semu!

Aevastan ning katan suu käega. Liiga hilja muidugi.

„Miks sa otsustasid sellise soengu kasuks?“ küsin peale oma koni prügikasti viskamist. Jana urgitseb mulle kotist ühe nätsu ning ma tänan teda. Vaatan kahtlustavalt tema poole, et ega tal eelmine näts veel suus pole, kuid jumal seda teab. Ma vist ei taha teada.

Jana tõmbub seejärel natukene tagasi, et oma suits lõpuni tõmmata. Ootan kannatlikult, kuni ta jälle oma suu avab. „Kerdole meeldib see Mia-plika. Ega ma loll ole. Mis siis üle jääb? Ma pean muutuma.“

Vaatan Janat vaikides. Tüdruk läidab uue suitsu ning ma ei tea, mida öelda. Kohati on mul tast kahjugi... Nõme või mitte, ta on ka inimene. Ja kui ta teaks, et ainus põhjus, miks nad Kerdoga praegu koos on, on see, et Kerdo ei suutnud kauem tsölibaadis elada, murraks see ta päris puhtalt.

Võtan seda mõtet enda märguandena lahkuda. Kui sa hakkad Janale kaasa tundma, on midagi tõsiselt valesti.

Ütleme oma head aegad ning ma sammun mõnevõrra energilisemalt edasi bussipeatuse poole.

Mia on nädal aega gripiga maadelnud ja saatis täna hommikul lõpuks ometi sõnumi, et kui ma tahan, võin teda külastada. Millegipärast ma arvan, et Kerdo seda sõnumit ei saanud. Mia on... Ma ei oska öelda, mis. Miks just mina, mitte Kerdo? Miks ta räägib rohkem just minuga? Loomulikult tahaksin ma selle oma sarmi süüks ajada, aga... Jumal temaga.

Point on selles, et ma olen külla oodatud.

Ja see teeb mu õnnelikuks. Paganama õnnelikuks.

Vajun ühele vabale istmele ning viskan koolikoti jalge ette maha. Toetan pea vastu räpast akent ning ei hooli sellest. Paganama raske koolipäev. Ebainimlikult raske. Ja pikk. Esitaks valitsusele kaebuse. Midagi vaimus, et uued õppekavad teha väiksema koormusega ja mida iganes.

Las Eesti inimene olla loll. Loll, aga õnnelik.

Tundub ju aus diil, eksole?

Kui ma lõpuks bussi pealt maha saan, olen juba reipam, kuigi kardan, et kui on võimalust, viskan ma end tüdruku voodile lihtsalt pikali ja jään magama. Varsti läheb kergemaks. Varsti... Kui eksamid on kergem asi. Ah... jumal nendega.

Lasen pilgul üle majade libiseda kuni arvan, et leian õige. Lükkan kääksuva aiavärava lahti ning kohe hakkab Bruno lõugama. Mia ütles, et seda võib juhtuda... ja et arvatavasti juhtubki. Naeratan koerale arvatavasti sõbralikult ning kõnnin tema haukumise aupaistel ukseni. Lasen kella ning jään ootama.

Kui see paarikümne sekundi pärast avaneb, vaatan ma tõtt ühe neljakümnendates matsaka naisega.

„Tere! Ma olen Rainer ja tulin Miale külla,“ ütlen viisakalt. Naine noogutab ning astub eest, et ma siseneda saaksin. Nende esik on väike ja pime ning siin lõhnab naljakalt, kuid ma ei pane seda tähele. Naine juhatab mulle tee Mia tuppa kätte ning kaob kuhugi. Arvatavasti kööki.

Panen oma tossud teiste jalanõude kõrvale ning otsustan jope kaasa võtta. Trepiastmed krigisevad mu jalge all, kui ma üles lähen ning põrandalauad võtavad neilt töö uhkelt üle. Koputan uksele, mis öeldi olevat Mia oma ning tüdruk hüüab, et ma sisse tuleksin.

„Tsau,“ pomiseb ta laua tagant pigem jõuetult. Noh, ma pole just kõige väsinum siin, asi seegi, mõtlen tuppa sisse astudes.

„Hei,“ ütlen kotti ja oma asju põrandale ukse kõrvale visates. Tüdruk on end ümber pööranud ning näeb heal juhul välja... kohutav. Mitte, et see ta võlu (eriti) kahandanud oleks. Ta vist märkas, mida ma uurin, sest ta naeratab kõveralt.

„Ma ju hoiatasin, et tuled omal vastutusel,“ ütleb ta püsti tõustes ning mu jopet maast võttes ning voodile pannes. Istun oma jope kõrvale.

„Polegi öelnud, et vastutusest loobuda kavatsen,“ pilgutan silma. Mia naeratab õrnalt ning istub oma laua taha tagasi. Oleme hetke vaikselt, kui ma pilgul üle ta toa rännata lasen.

Seinad on täis kõikvõimalikke pilte ja postreid. Tal on siin kaks lauda – üks kaetud kooliasjadega, teine käsitöötarvetega. Tõusen huvitunult püsti ja lähen selle teise laua juurde. Sellel on mask, avastan üllatusega. Ja mida lähemalt ma vaatan, seda tuttavamaks see nägu muutub.

„Kas see on...?“ küsin hämmeldunult maskile osutades. Tüdruk tuleb minu kõrvale ning vaatab hetke maski, siis ta noogutab.

„Nägu tehakse vaseliiniga kokku ja siis plätserdatakse märg kips peale. Kipsil on muidugi riie ka nagu all... et mingit segu ma otseselt ei pane,“ seletab ta ettevaatlikult. Noogutan ning närin alahuult. Tal on kodus laua peal Kerdo nägu.

Suureks üllatuseks avastan, et see ei meeldi mulle. See on kuidagi vale, et tegu on Kerdo näoga. Pööran pilgu ära ning hingan sügavalt sisse. Lollus. Lollus, lollus, lollus. Ära ole loll.

Kergem öelda kui teha, mis?

„Kena,“ pressin huulte vahelt välja. Mia naeratab õnnelikult, kuid kehitab õlgu, justkui öeldes, et ta pole kindel.

„Kooli jaoks. Tarbekunst. Oli võimalus lisahinne saada.“

Noogutan kangelt ning otsin viisi sellest teemast pääseda. Mind tõesti ei huvita (okei, huvitab, pigem ei taha ma seda teada), kuidas ta Kerdo näoga omale hindeid teenib.

„Sulle meeldib joonistada ja maalida?“ küsin jutu jätkuks.

„Pigem joonistamine. Väiksemana joonistasin ma koomikseid. Nüüd pigem kritseldan. Aega pole. Või kui on aega, nagu praegu, pole jälle energiat,“ ütleb ta oma toolile tagasi istudes. Noogutan ning lähen tagasi oma voodile. See tähendab, et Mia voodile.

„Rääkides energiapuudusest...“ alustan ettevaatlikult. Tüdruk kergitab küsivalt üht kulmu. „Kas ma tohin pikali heita? Jubejubejube kehaline kasvatus oli. Ja tunnid enne seda. Ja asi üldiselt. Kool. Jube. Sul veab, et haige oled.“

Tüdruk lehvitab käega. „Õu,“ sõnab ta karmilt, „sa oleksid võinud piirduda selle kehalise asjaga. Võid küll pikalt visata. Ise viskaks ka hea meelega...“ pomiseb ta eemale vaadates.

„Sul on kaheinimesevoodi,“ vihjan end koomale tõmmates. Mia vaatab kordamööda mind ja voodit, näol segane ilme. Siis hakkab ta naerma. Ja kahjuks ka pead raputama. Õnn või asi. Järgmine kord tuleb rääkida, kui hästi kehalises hakkama saadi.

No jumal temaga.

„Ise tead,“ hoiatan teda sõrme vibutades. Tõmban padja endale pea alla ning lasen end lõdvaks.

Kui ma ärkan, on ta endiselt oma laua taga. Seekord olen kunstiteose peategelaseks mina.

mulle hakkab küll Kerdo järjest rohkem meeldima. rainer on igav ja korralik kerdoga seda muret ei tekkinud aga võib-olla on mul hetkel mingi nõrkus selliste suurte egodega inimeste vastu


uuut !

...okey nüüd ma enam ei tea, kas mulle meeldib rohkem Kerdo või Rainer...
Mulle meeldis, et selles osas elaks üle just seda sama osa, mis enne, aga ainult teises vaatepunktis. See oli...huvitav
Ootan uut!

No kaua veel ootama peab?

Ehhee. Teate, ma arvan, et ma ei tee teile valiku langetamist kergeks...

Käro, ma ei tea. Kui mul õhtul koju jõudes energiat onn (ehk siis ma ei vaju kohe voodile ega jää magama), siis te võite uue osa saada. Siis võib kuni neljapäevani vaikus olla. Oleneb, kuidas mul Jumalaema kiriku lugemine läheb. -.- 1 ptk loetud, hullemat s*tta pole veel elusees endale peale sundinud. (Kohustuslik kirjandus.) Loodame, et läheb paremaks... siis saab ehk kiiremini läbi. ...või olen esimest korda elus sunnitud sisukokkuvõtet taga ajama.

Üldiselt... kui teil veab, täna õhtul. Kuigi mul hetkel rohkem MG mõtted peas laiali.

Ei lähe paremaks kusjuures. See raamat on surmigav. Meil oli see viimastena valiku seas. Jäime ajahätta ja siis algul pidime ära jätma, aga kuna Wertherit ja Monte Cristot oli nii cähe, siis õps lisas selle kolmandana valikusse. Ma sain Wertheri kolme kokkuvõtte läbilugemisega viie. Aga jah.. Algul hakkasin jumalaema lugema.. Boring.

Jumal tänatud, et mul enam kirjandust pole..

Humanitaariks olemise rõõmud. Werther oli... talutav. Monte Cristo on hea. Mõtlesingi just täna, mis vanaema juurde kaasa võtta... võtan teise köite. See mul pooleli juba tükk aega... sian esimese köite kahe-kolme päevaga lugemisest Monte-Cristo mürgituse. Teil oli see kohustuslik muidu?

Kirjandused on mõnusad. Kuigi Aili tahab meid Puškinist videot tegema panna... Mida iganes. Me eelistame kõik raamatust powerpointi tegemist.

Jumal temaga.

Meil oli eelviimane kohustuslikus nimekirjas Monte või Werther ja viimane Jumalaema, aga algul jätsime Jumalaema ära ja siis pärast õps lisas selle koos Wertheri ja Montega valikusse kolmandaks.

Hmmm. Suurem osa rahvast teil seal nkn ei loe, ma eeldan. Kas siis valida 100lk Werther, nata üle 300 surmigav Jumalaema või tsirka 1200 lk Monte-Cristo.
Raske.... XD
(Ma ise võtaks nendest kolmest iga kell viimase. Pikk või mitte, vähemalt on ta HEA.)

Ee.. Monte cristo on mingi 600 lk. esimene osa ainult.

Enamus ei lugenud isegi Wertheri 100 lk vaid 4-5 lk kokkuvõtet.

Aa... No kui esimene osa, siis jah... Aga see lugu jääb niimoodi jumala poolikuks ju!
Ja mai saa aru, mis teil inimestel viga on seal reaalis... Meil lugesid isegi poisid... Kuigi mõned valisid Fausti. FAUSTI! *on oma klassi üle uhke*

Igastahes... Sissejuhatus sellele osale... Hmm. Eile olin ma Tallinnas. Suutsin reedel füüsika tunnis oma prillid ära lõhkuda, v nh, nad suutsid katki minna. Sang lihtsalt võttis kätte ja tuli küljest ära, kui ma prille pähe hakkasin panema. Suudate te uskuda?! Ma avastasin alles siis, kui väga ma nendesse prillidesse kiindunud olen... Kätu muidugi kohe ütles, et ma järgmisi prille niimoodi ei ahistaks. Ahistamine on armastus.

Siis olen ma kriso kodulehekülge refreshinud (nii iga viie sekundi tagant), et näha, ega raamat jõudnud pole. Neljapäeval, lõpuks, jõudis. Homme-ülehomme peaksin kätte saama. :) (Jutt käib Kelley Armstrongi Men of the Otherworld'ist. Ma ettearmastan seda. )

Ja siis, muidugi... on remont. Aitasin tapeeti seina panna (st, et vaatasin mitu tundi, kuidas vanemad seda tegid ja lõpuks määirisn selle asjaga kokku pool tapeeti), põrandat panna (passisin isal kõrval, kõlgutasin jalgu ja panin liiste nimetissõrmele tasakaalu - ma olen selles nüüd hirmuäratavalt osav), aitasin tal sektsiooni kokku panna (ehk siis passisin kõrval ja mõtlesin kui ilus see olema saab... xD), aitasin lauda kokku panna (istusin kõrval ja ütlesin, kus midagi logiseb).

Kiired ajad.

Aga siit tuleb uus osa. :)



12. Osa


KERDO:

Kükitan venna voodi ette ning vaatan talle pingsalt silma. Tüüp kissitab mulle vastu ning on üldiselt väga unesegase näoga. Ma loodan, et mina varakult ärganuna samasugune välja ei näe. „Kamnma,“ rehmab Kert käega ning pöörab end teistpidi. Ohkan ning istun ta voodile, sundides poissi endale otsa vaatama.

Nüüd ohkab see väike pärdik. „Missa tahad,“ nõuab ta alistunult.

Närin oma huult ning vaatan kella – kuus kakskümmend hommikul. Mida tahab üks üliäge ülikonda riietatud vend laupäeva hommikul kell kuus kakskümmend oma ülitüütult väikeselt tähtsusetult koduloomalt. Raske öelda. Ja kõige kurvem on, et ma ei tea seda isegi.

Võtan tal kahe käega õlgadest kinni ning pigistan. Kerdi nägu moondub (loodetavasti mitte valust) ning ta vingerdab, et vabaks saada. Naeratan talle laialt. „Armastus on tore asi, kulla venna!“ hüüatan. Kert pööritab silmi.

„Ma olen veel liiga noor vend-venna jutuks,“ ütleb ta tusaselt.

Vaatan teda üllatunult. Oleme me verega seotud või mitte?! Oleme ikka! „Pärsh. Ära aja sellist juttu. Põhilised teadmised tuleb omandada juba varajases eas, et hilisemas eas neid oskuslikult kasutada.“

„Jah, mida iganes. Ma tahan nüüd magada...“ keerab Kert end seljaga minu poole. Ohkan. Oleks ta naine, oleks asi teine... Kui ma tagasi koju jõudes veel samasuguses tujus oleks, siis ma saaksin talle kätte maksta.

Haigutan.

Ajan end voodi pealt püsti ning astun peegli ette, vaadates end ühest ja teisest küljest. Kripsutan nina, kissitan silmi... ning panen lõpuks prillid ette. Kammin ettevaatlikult oma blondi tukka ning naeratan veelkord eksperimenteerivalt.

Ma saan sellega hakkama. Ma saan sellega hakkama.

„Ma saan sellega hakkama,“ kinnitan endale enesekindlalt noogutades.

Vaatan kella – 6.25. Aeg minna.

Võtan ka oma mobiili ning võtmed ja topin need pükste taskutesse. Loodan, et eksamini jäänud kolme tunni ja kolmekümne viie minutiga mu riided liiga ära ei kortsu. Asja leevendab muidugi asjaolu, et mu kirjandi lugejad ei näe, kui kortsus mu riided selle kirjutamise ajal olid.

Pastakas! Muidugi, pastakas... Haaran oma laua pealt topsist koguni kolm. Nagu Rainer viimased paar päeva soninud on – ei maksa asja lõdvalt võtta. Aga kui halvasti läheb, on sul vanematekodus endiselt voodinurgake... Jah, just nii.

Mitte, et ma kavatseksin järgnevad kolm aastat oma voodinurgakeses kössitada ja arvutada, millise nurga all ma peaksin oma alakeha lihased öösel lõdvaks laskma, et Kert natukene õpetust saaks. (Nali. Mitte hea, aga nali. Ma olen närvis. Okei?! Pole naljakas. Üldse mitte naljakas.)

Panen esikus ettevaatlikult kingad jalga ning heidan veelkord pilgu peeglisse. Panen tuulejope selga ning hingan sügavalt sisse. Treppidest alla joostes lööb mulle näkku üha värskem õhk ning ma leian selles enda tulevaseks katsumuseks lohutust.

Istun autosse ning käivitan selle värisevate kätega. Tänavale jõudes leian ma eest nii varajase liiklemise rõõmud – autosid on hulga vähem kui muidu ning mu tee Nõmmele sujub kiiremini, kui ma seda eales arvata oleksin osanud. Peagi seisan ma vana tuttava maja ees ning toetun laisalt oma autokapotile. (Värskelt pesust tulnud.)

Võtan taskust telefoni ning valin Mia numbri. Ma ei suuda leida teist inimest, kes mul eksami eel nii hästi maha rahuneda aitaks. Okei, mul polegi tegelikult rahustamist vaja, aga... Ma olen tüdrukust nii kaua eemal olnud, et see teeb füüsilist valu juba.

Kõik selle neetud Raineri pärast.

Kuigi viimasel ajal olen ma lähtunud ütlusest, et oma sõbrad tuleb hoida lähedal, kuid vaenlased veel lähemal. Vaenlane Raine rmuidugi pole – lihtsalt konkurent. Ja kuna ma pole Miaga tõesti ammu korralikult kokku puutunud... Siis aitaks meie taassõbrunemisele kindlasti kaasa ühine kogemus – aidata Kerdo üle eksamipalavikust.

Mitte, et mul selline asi oleks. Lihtsalt... põhjust on ju vaja, eksole? Loll on see, kes põhjust ei leia.

„Jaaah...?“ venib torru unine hääl. Muigan kõveralt ning vaatan üles, maja teise korruse akende poole, üritades välja mõelda, millise taga Mia olema peaks. Ma ei ole ju eriti palju giiditeenust saanud. Aitäh, Rainer.

„Tsau! Siin Kerdo,“ ütlen energilise häälega. „Pane riidesse ja tule alla. Ma ootan sind oma autoga – me läheme võtame McDonald’s-ist ühe kohvi ja midagi ning sa aitad mul eksamiks valmistuda.“

Teisel pool toru on paar sekundit vaikus. Kui Mia lõpuks vastab, on ta hääl kõike muud, kui entusiastlik. „Aitan sul eksamiks valmistuda?“ küsib ta hämmeldunult. Kujutan ette, kuidas ta oma pead sügab, üritades unesegaselt asjadele pihta saada.

„Jah, eksamiks valmistuda!“

Kuulan veel paar sekundit vaikust, kuni...

„Mine sa ka persse, Kerdo,“ ütleb neiu mulle südametäiega. Avan hämmeldunult suu, kuid sealt ei tule häält välja. Tüdruk paneb kõne ära. Võtan telefoni oma kõrva äärest ning jõllitan seda nagu see oleks mingisugune ufo.

Seisan niimoodi, hämmeldunult, ega oska oimugi liigutada. Tahaks midagi öelda, kuid ei oska. Ja kõige veirdam on... See tegi haiget. Ai, kuidas tegi haiget. Lihtsalt niisama sirgesõnaliselt persse saadetud saada... Selliseks asjaks on õigus vaid Kerdil. Kerdil, ja Kerdil ainult.

Mitte mingisugusel ülespuhutud enda arust kõiketeadjal musta suure juuksepahmaka ja imelise sooja naeratusega plikal, kellel on kõige lummavamad silmad ja... kellel on selgroogu. Mu mõte lipsab Janale, kuid ma raputan selle wanna-be koheselt peast. See tüdruk ei ole normaalne.

Miks, kurat, Mia mulle kogu aeg nii teeb?!

Praegu ma kurdan, aga mitu korda olen ma takkajärgi mõelnud, et see teeb vahelduseks asjad põnevaks? Nagu üks suur armastuslugu. Isegi suurem, kui Titanicu oma. Phäh, see lugu kahvatub meie kõrval. Rose või asi ei pidanud Leo võludele üldse nii kaua vastu...

Oh. God.

Äkki Mia mõtles seda tõsiselt? Et ma pole ta maitse? Seepärast polegi ta mu võludele alla vandunud?

Järsku ilmub mu vasakul õlal punane mehike. Vaatan seda suu ammuli. Kas ema jootis mulle eile midagi?

„Äkki on asi selles, et su pahed on kaalukamad võludest?“ küsib ta kuratlikult naeratades.

Pööritan silmi. „Mul ei ole pahesid,“ ütlen selga sirgu lüües.

Kuradike turtsatab ning tõuseb mu õla peale püsti, saputab oma pintsaku sirgeks ning kratsib ühe käega pead. „See, et sa ei suitseta ega joo, ei tähenda, et sul pahesid pole. Sa oled tegelikult üks suhteliselt eemaltõukav tüüp,“ ütleb ta toonil, nagu ta ennustaks homset ilma.

„Ma ei ole-“ alustan vihaselt, kuid ta peatab mu järsu käeliigutusega.

„Oled ikka küll!“ teatab ta minu näo poole astudes ning oma pisikest punast sõrme mulle põske susates. Kuradikese saba käib ta selja taga edasi-tagasi ning ma usun, et pole võimatu, et selles teravas sabas on peidul mürgiastel ja kui ma talle ei meeldi, suskab ta selle mulle veeni. Tunnen end järsku palju kuulekamana.

„Sa oled kamandav, isekas, kontrolliv, tüütu, igav, vastik, nõme, värdjas inimene, kes eeldab, et see väike hea, armas, tore, vahva tüdruk tema heaks kõigest loobuks, kui sa ise ei loobu tema heaks millestki. Tuled välja, lähme sinna, teed seda, teed toda...“ tänitab kuradike kõrge häälega.

Ta vist ei meeldi mulle.

„Ma...“ alustan nõrgalt. Kuradike peatub ning vaatab mind küsivalt, justkui tahtes kuulda, mis mul enda kaitseks öelda on. Ta kulmud on kadunud blondi juuksepahmakasse. Ta on hirmuäratavalt minu enese näoga.

Hingan sügavalt sisse. „Sa ei tohiks siin olla! Kus on minu ingel?!“ küsin paaniliselt ringi vaadates. Mu paremal õlal pole kedagi. Ainult vasakul see kuradike naerab nii, et kõht kõveras.

„Kuidas... saad... sa...“ naerab ta hüsteeriliselt. „Oodata... et... haaa haa!“ Kuradike toetab ühe käega minu värskelt raseeritud kaelale ning hingab sügavalt sisse. „Vähemalt on su aftershave hea lõhnaga,“ kiidab ta suuremeelselt.

Mu hämmeldus muutub vaikselt kannatamatuseks. „Jõua poindini,“ soovitan läbi hammaste sisistades.

Kuradike köhatab ning ajab end sirgu. „Khm-khm. Niisiis. Kuhu ma jäingi...“ mõtleb too oma lõuga sügades. Märkan, et tal on väike habemetüügas olemas. Haa! „Ahjaa,“ sõnab ta mulle karmilt otsa vaadates. „Kuidas saad sa oodata, et su paremale õlale ilmub inglike, kui sinus pole midagi ingellikku!“

Kissitan silmi. „Sa ei meeldi mulle. Kao minema,“ ütlen kindla häälega.

„Aga see kõik, mis ma räägin, on tõsi...“ ütleb tüüp mulle kurguauku ronides.

Pööritan silmi ning pühin ta oma õla pealt maha nagu tolmukübeme. Kuradike karjub ja sipleb, kuid haihtub enne maapinnani jõudmist. Avastan, et mu hingamine on märgatavalt kiirenenud ning mu laup on higine.

Ohkan ärritunult ning vaatan vahepeal mahakukkunud telefoni. Kummardun ning võtan selle üles, endal kulm kortsus. Hammustan huulde, kui avastan oma telefonilt paar kriimu, mida seal enne polnud.

Võtan lahti kõnede registri.

Väljuvad kõned: Mia, ema, Rainer, Jana, Jana, isa, Jana, Rainer, Mia...

Sissetulevad kõned: Jana, Jana, Jana, Jana...

Mida see näitama peaks?

Naeran enda lolluse üle.

„Mingisugune tobe väljamõeldis pühendab sulle paar minutit ja sa hakkad oma põhimõtteid ümber mõtlema ja olukorrale kahandama?!“ küsin endalt valju häälega. Täielik lollus. Hammustan huulde ning vaatan uuesti telefoni.

Kui aus olla, siis mu soov Miaga aega veeta on hetkel peaaegu et olematuks kahanenud. Heidan veel ühe viimase pilgu aknareale ning raputan siis pead. Ronin autosse ning võtan sihtmärgiks Mustamäe McDonalds’i.

***

„Jõudskidki, kullake,“ nurrub Jana end minu vastu surudes. Langetan pilgu ning noogutan. Panen ühe käe kohusetundest talle õla peale ning surun ta pealaele ka suudluse. Ma ei suuda teda otseselt vaadata... See soeng... tunnen kihku õlgu väristada.

„Jõudsin jah,“ suudan õrna naeratuse esile manada. Mu pead täidavad endiselt mõtted hommiku poole juhtunust. Mis värk selle kuradikesega ikkagi oli?

Ohkan ning vaatan ringi. Kaaskannatajad, kõik täna viimseni riides. Huvitav, kas midagi lõpuaktuseks ka on jäetud? mõtlen virilalt. Siis liigub mu pilk läbi klaasakende väljas trepil seisvale Rainerile... ja tema kaaslannale.

Tunnen pettumuspisaraid silmi langemas (asi, mille üle ma üldse uhke ei ole) ning vaatan kiiresti mujale.

„Tule,“ ütlen Janat tinaraske südamega teisele poole suunates. „Lähme lohutame Karotamme.“