Haha.
Uus osa üle tüki aja.
Mis ma öelda oskan - meeletud ajad.
Lohutame end sellega, et kooliaasta lõpp terendab juba silme ees.
Ostsin täna uued kõrvaklapid (jälle). Nendega sai kaasa ka vahetatavad need pealiskummid või värgid.
Ja siis neid nii mõnus lapikuks vajutada, et nad siis õhku lendaksid.
Roosad on selleks paremad kui sinised.
Keegi mäletab neid kirpe?
Et selline kummijulla, keerad tagurpidi, läheb natukene aega mööda, läheb teistpidi ja lendab õhku.
Mul on sünnipäev tulemas. ;D Nii et kui keegi kusagilt üles nad kaevab...
Laupäeval 12.00-16.00 vedage end kõik Solarisse.
Sõbra disainitud kleit pääses edasi lõppvooru, seal demonstratsioon ja mida kõike veel.
(Kui ta selleteemalise blogi üles leiate, näete ka fotoreportaa¾i sellest, kuidas ma talle nätsu juustesse sülitasin.
Khm.)
Siis... uudised. Järgmine nädalavahetus on Türil Lillelaat. Vedage end kohale, väikesed pudinad õed-vennad ka. Sille hoiab neid reedel 13.00-18.00, laupäeval 10.00-18.00 ja pühapäeval ka mingi aja.
Kellaajad võivad muutuda.
20. mai on Lambal sünnipäev. Soovige talle õnne.
Teistele sünnipäevalistele ka muidugi.
Lõin laupäeval veekeskuses oma küünarnuki ära. Äärmiselt valus on. Klassiõe sugulastega sattusin ka kokku.
Müttasin siis nende 5aastase pojaga.
Sealt sain veel mõned sinikad... XD
Jaaa.... füüsika on lõbus tund.
Kasvage vasakukäelisteks.
Saate tähesära.
Ja noh, viimasena, aga mitte vähem tähtsana - 14nes osa.
Ma pole eriti rahul... mingi blokk oli ees, kuid kuna aega oli...
See sama sündmus läheb edasi. Vbl peaaegu kindlasti keelegi teise POV'ist.
PS. Kasper ei sobi sellele tüübule. Marten sobiks. Kogu aeg kirjutasin Marten. XD Nii et ärge ära ehmatage, kui järgmises osas Marten on...
Kui on, üritan siin ka ära muuta kõik kohad.
14. Osa
MIA:Hingan teatraalselt välja ning vajun köögilaua taha. Panen oma käed uhkelt kausi peal olevale kaanele. Kasper ja Priit silmitsevad seda väga näljaste pilkudega. Naeran ja lükkan kausi nendest võimalikult kaugele, teise laua otsa.
„Teate...“ alustan oma krunni kohendades.
„Teile tuleks päris kasuks ise ka süüa tegema õppida. Kasvõi ühel teist,“ ütlen laialt naeratades. Kasper vaatab mind imelikult, kuid Priit silmitseb mõtlikult taignakaussi.
„Ma aitaksin hea meelega hiljem pirukaid teha,“ jõuab ta vaevalt öelda, kui Kasper talle küünarnukiga ribidesse virutab. Kirtsutan nina – nende mängud lähevad vahel päris jõhkraks kätte. Kui te vaid neid sinikaid näeksite... Päris paha hakkab kohe, kui aus olla.
„Mida?!“ sisistab Priit haigetsaanud kohta hõõrudes.
„Midagi, midagi,“ itsitab Kasper õlgu kehitades ning dremonstratiivselt Priidust eemale vaadates.
Priit virutab nüüd omakorda Kasperile ribidesse ning vend pöördub järsult ümber, näol ilme, mis küsib väga selgesti: mida on?!
„Puhu peale!“ käsib Priit rinda ette ajades ning õigele kohale osutades. Kasper küll pööritab silmi, kui puhub.
„Sina ka nüüd,“ ütleb ta uuesti end sirgu ajades.
Imalad igavad inimesed, tõesti noh.
Priit õngitseb endal taskust mobiiltelefoni ning otsib sealt midagi, endal keeleots suust välja paistmas. Kui ta otsinguga lõpuni on jõudnud, paneb ta oma telefoni lauale ning sealt hakkab tulema kõige pesuehtsamat träna. Okei, niimoodi ehk kuidagimoodi kõlbab kuulata.
„Ja kuidas sinul selle armupoolisega edeneb?“ küsib Kasper oma pead lauale pannes ning igatseva pilguga taignakaussi vaadates. Mehed, sööks ükskõik mida, eksole.
Kehitan õlgu, kuigi tunnen, et mu põsed on natukene värvi muutnud. Mulle ei meeldi, kui need kaks mu pihtide vahele võtavad. Siis lõpetad sa alati terve oma sisikonna väljarääkimisega, tõesõna noh!
Tõusen püsti ning hakkan plaatidele küpsetuspaberit mõõtma. Silmanurgast näen, kuidas ka Kasper end tikksirgeks on ajanud ning mõlemad nüüd, lai irve näol, mind jõllitavad. Keeran neile selja, ohkan, otsustan natukene vähetähtsat informatsiooni lekitada.
„Ei edene kuidagi.“ Kehitan õlgu.
„Ehk siis sina ei edenda seda kuidagi,“ täpsustab Priit.
Pööritan silmi ning võtan külmkapist õunamoosi purgi välja. Võtan sahtlist avaja ning hakkan kaant eemaldama. Ja samal ajal tunnen, kuidas mu selja peale üks sügav, must, kuum ja tuline ja mida iganes auk tekib. Ohkan.
„Mida on?!“
„Kassu ütles, et sul on viimasel ajal meessoost sõpru külas käinud. Viimasel ajal küll vaid üks... Riivo või Raivo või keegi...“
„Rainer,“ parandan automaatselt. Pigistan silmad kõvasti kinni, kui Priit võidurõõmsalt naerma hakkab. Kuid noh, vahet pole. Jumal temaga.
„Ja see teine tüüp...? Selline, blondide juustega, kannab prille, suht kompu kutt...“ utsitab Priit edasi. Nüüd lahvatan ma küll juuksejuurteni punaseks. Köhatan ning teen omi asju edasi.
„See on Kerdo,“ vastab Kasper minu eest, kui ma jätkusuutlikult vait olen.
„Kaheteistkümnendik, see Rainer ka.“
„Üüüü...“Võtan kraanikausi kõrvalt märja lapi ning virutan selle Priidule otsaette. Tegelikult läheb see küll päris korralikult mööda, kuid mõte ei jää tal püüdmata. Hetke valitseb köögis vaikus ning siis hakkame me kõik valjuhäälselt naerma. Priit koperdab oma toolilt püsti ning võtab lapi kööginurgast üles. Püüan selle kinni ning viskan kraanikaussi.
Istun tagasi köögilaua äärde ning kergitan kaant. Aega veel iseenesest kerkida on...
„Ah, näita siia, mis musa sul on...“ ütlen äkitselt Priidu telefoni haarates ning pleilistis sobrama hakates. Järsku ronib valju kraaksatusega (ärge küsige) lauale Chester ning ma tõmban ta hooletult enda poole. Kass kräunub, kuid suudab lausa kümme sekundit paigal püsida enne, kui ta jälle nelja tuule poole kappab.
„Iu! Kassikarvad toidu sees! Mürgitatakse, müüürgitatakse!“ kiljub Priit naerdes tooliga lauast eemale minnes ning Kasperit järgi kiskudes.
„Talitse oma õde, lase mul elada!“
„Tsst,“ lajatab Kasper lahtise käega vastu Priidu oma.
„Meil jäi väikeõe armuelu lahkamine pooleli.“Priit silmitseb ettevaatlikult mind, siis lauda, siis Kasperit ning tuleb lõpuks tooli raskelt taga lohistades laua juurde tagasi ja paneb oma käe vennale näo ette. Poiss teeb sellele kiire musi ja nad on leppinud.
„Nii et kaks kutti siis kohe,“ võtab Priit asja kokku.
„Kaks kutti,“ nõustub Kasper teadja naeratusega.
„Kaks kutti, kes on lihtsalt sõbrad. Või, noh... peaaegu sõbrad,“ lisan nii täpsuse mõttes, kui ma Kerdole mõtlen. Teda kohe kindlasti sõbraks kutsuda ei saa.
„Ehk siis midagi enamat?“
„Ei, midagi vähemat.“
„Kullake, ta on oma eitamise faasis,“ noogutab Priit osavõtlikult.
„Ja siis tuleb raev, mis väljendub...“ Kasper näpib mõtlikult oma pöidlaid.
„...selles, et ta karjub neile mõlemale, kui väga ta neid armastab...“
„...ja siis hakkavad poisid ta eest veel rohkem võitlema...“
„...ja ta lõpetab alaealise emmena,“ lõpetab Priit selle muinasjutu rõõmsalt ära. Näitan talle keelt ning piilun taignakaussi. Seejärel tõusen püsti ning võtan pliidi kõrvalt aluse, millel taigent lahti sullida. Priit on püsti ning jahukott käes, valmis tööle asuma.
Lasen tal alusele jahu riputada ning istun siis ise Kasperi kõrvale, juhendades Priitu järgmisi samme astuma.
„Aga see Kerdo-tüüp on ju päris kena...“ ajab vend mulle kõrva. Tõmbun tast eemale ning väristan õlgu. Seejärel teatan, et Kerdo näol on tegu ühe ülbe ja enesekeskse poisiga.
„Kas sellised tüdrukutele siis ei meeldi?“ uurib Kasper mult süütult. Kehitan õlgu.
Tõde on, et Kerdo võib olla tore... (Vähemuse oma ajast.) Ja tõde on ka see, et ta on totaalne womanizer. Ja mina ei kavatse selle püünise sisse langeda.
„Rainer on toredam,“ annan lõpuks alla.
Vend avab suu, kuid sealt ei jõua midagi välja tulla, kuna uksekell heliseb.
„Ema ja kaksikud vist,“ ütlen end lauast eemale ajades.
„Unustasid võtme maha. Vaata, et Priit oma sõrmedest ilma ei jää!“ karjun veel esikust.
Teen ukse hooga lahti ning jään enda suureks üllatuseks otsa vaatama Kerdole JA Rainerile.
Awkward.
„Eeh... Tere,“ ütlen aeglaselt.
„Tere!“ ütlevad poisid kui ühest suust. Märkan, et Rainer on veidi pikem kui Kerdo. Mõlemad poisid naeratavad laialt ning kõigutavad end kanadel. Mõlema põsed õhetavad. Kergitan ühte kulmu.
„Et siis... külastuse eesmärk?“ küsin ettevaatlikult. Poisid vahetavad närvilisi pilke, kuni Rainer õlgu kehitab.
„Külastamine,“ ütleb kerdo rõõmsalt ust rohkem lahti lükates ning sisse marssides. Nüüd, kus ta seda tegi, imestan, et see juba varem nii ei juhtunud. On see tüüp ju, nagu ta on. Harju või ära. (Mis muidugi oleks tohutult enesevihkajalik.)
Vaatan ukselävel seisvale Rainerile, siis juba jalanõusid äratõmbavale Kerdole ja jälle Rainerile. Kissitan korra Kerdo poole silmi, kuid astun siis ukseava eest ära. Rainer naeratab mulle soojalt, kui ta esikusse astub.
Süda teeb korraga kaks lisapõksu.
Mitte, et ma seda tunnistaksin.
„Me teeme venna ja ta... ee... Priiduga,“ köhatan kurgu puhtaks,
„moosipirukaid köögis.“
„Suurepärane! Mulle meeldivad moosipirukad!“ teatab Kerdo käsi kokku lüües ning köögi poole marssima hakates. Vahetame Raineriga teadjad pilgud ning poiss muigab üleolevalt. Ootan, kuni ta oma jope varna riputab ning puksime siis veel ta jalanõusid korralikumalt üksteise kõrvale.
„See oli üllatus,“ pomisen vaikselt. Kuulen köögist Kerdo valju naermist ning hingan sügavalt sisse, et rahuneda. Igal pool tema, ainult tema.
Rainer kehitab õlgu ning paneb ühe käe mulle lohutavalt õla peale. Ühe mõnusa suure sooja käe, peaks mainima.
„Meilegi.“
Pealkiri: Re: Ärkamine. (19. Osa; Lõpetatud!) 
3/5/2010, 18:30
UUT! 
