Kuradikest ei eksisteerinud.
Igastahes... sain jälle uue osa valmis.
Olen see nädal lugenud (va eile, kus ma lampi kuus tundi suures toas istusin ja lakke vahtisin, kuni isa telekat ja muusikakeskust ja kõike muud ühendas. Hiljem kuulasime veel "metslaste sümfooniat" isa kõnepruugis. Tglt oli tegu Witihn Temptationi plaadi "Black Symphonyga". see selleks) ja...
Lugege klassikat. Las Edward ja Bella konutavad seal riiulinurgas, Percy Jackson ja mida kõike veel samamoodi. Jane Eyre, Uhkus ja eelarvamus...
Mulle jõudis kohale, et... nagu paljud teavad, on mu lemmikkirjanik Kelley Armstrong. Täna lugesin/loen Remarque'i "Aeg antud elada, aeg antud surra" ja siis mulle jõudis kohale, et Remarque on see kirjanik, keda ma tõesti imetlen. Ta ei ole mu lemmikkirjanik, kuid ta on üks... sõnulseletamatu kirjanik. Loeme Sophie Kinsellat, Meg Cabot'it... Meelelahutus, kerge, lihtne tekst. Loeme Remarque'i... sealt me saame midagi.
Sauer võttis risti maast. Ristipuu oli altpoolt teritatud. Ta torkas risti maasse ja lõi sellele paar korda labidaga lapiti otsa. Rist vajus sügavamale.
"Küllap näed..." ütles ta Graeberile. "See ei seisa kolme päevagi."
"Kolm päeva on küllalt kaua," vastas Immermann. "Ma annan sulle nõu, Sauer. Kolme päeva pärast on lumi surnuaial niivõrd sisse vajunud, et sa ligi pääsed. Tassi sealt üks kivirist siia ja pane paigale. Siis leiab su truualamlik hing viimaks ometi rahu."
"Vene rist?"
"Miks mitte? Jumal on internatsionaalne. Või pole temagi enam seda?"
(Aeg antud elada, aeg antud surra. lk 38-39)
Üldiselt... loodan, et viitsisite selle joru läbi lugeda. Mina isiklikult poleks viitsinud, nii et ma ei pane pahaks ka.
Ma lihtsalt tundsin vajadust see asi hingelt saada.
Loodan, et uus osa meeldib.
(Sain täna uued prillid kätte. Süda paha.
Mitte sp, et kole oleks, aga harjumatud...)
13. Osa
KERDO:
„Mul on praegu selline hõljuv tunne kontides...“ ohkab Rainer südamest, käed õhus ja näol vastikult irvitav õnnis ilme.
„...tahaks Shakespeare’i tsiteerida... kahjuks ei tea ma ühtegi rida peale Hamleti ’olla või mitte olla’, kuid sellele tean ma vastust niikuinii – olla.“Teen näo, nagu ajaks ta jutt mul südame pahaks (tegelikult ajab lihtsalt närvi) ning võtan laua pealt ajalehe, millega ma talle ägedalt pealaele tutaka annan. Noormees tõmbub kössi ning masseerib oma pead, kuid ma oma viimast väärikust kokku võttes teisele poole tuba sammun ning talle käega märku annan.
„Tõuske, te wanna-be Shakespeare.“Rainer pööritab silmi ning ajab end nähtavasti suurte raskustega tugitoolist püsti. Ei no tõsiselt... kui vaja teha midagi tõsist, on ta kõike muud kui tõsine. Pole siis ime, et me viimasel ajal nii okkaliselt läbi saame. Köhin oma kurgu puhtaks.
Hingan sügavalt sisse ning astun kaks aeglast sammu Raineri poole. Too pilgutab ägedalt oma silmi ning naeratab mulle täiesti... andestust väljendi pärast, litsilikult. Langetan oma pilgu ning võtan tal kätest kinni. Rainer õhkab ning laseb mu kätest lahti, langedes mulle sõnatult kaela.
Võtan tal ehmunult pihast – meeste puhul vist ikka keskkohast – kinni ning astun sammukese tagasi. Rainer ei jää minust sentimeetritki maha. Müts maha, lollitamisest hoolimata – oskab oma rollile truuks jääda.
„Kas ma pean sind suudlema ka?“ küsib ta mu kõrva ääres sosinal. Üle mu selgroo jookseb külmavärin – iu, ökk, äkk...
„Su soojus on nii kodune... Ma... armastan sind, Kerdo-musu,“ õhkab ta edasi. Lükkan ta endast järsult eemale.
„Kammoon,“ ütlen sõpra vihaselt jõllitades.
„Ole normaalne!“Rainer vaatab mulle süütu ilmega vastu.
„Ma ju ütlesin, et Shakespeare’i ei meenu. Pean enda ajud tööle panema. Kõikidel pole nii vedanud, kui sinul, mu armas musi-kalli-Kerdo-musu." Kissitan silmi ning ajan selja sirgu.
„Mulle aitab!“ teatan kõva, selge häälega.
„See, mis oli... see, mis on...“ Hingan sügavalt sisse.
„See ei sobi mulle. Sa oled tore, kuid... Ma leian, et sulle on minust paremaid. Mul on kahju, et ma pean selle lõpetama, aga...“ Langetan pilgu.
Rainer astub murelikult ettepoole ning paneb ühe käe mulle õlale. Teise käega kergitab ta mu lõuga, et ma talle otsa saaksin vaadata. Raineri silmad on täis muret, kuid nad helgivad lõbustatult.
„Mida sa öelda tahad, kallis?“ küsib ta nutuse häälega. Vaatan eemale, et mitte naerma pursata.
„Kas seks ei meeldi enam?“See on tipp. Purskan naerma ning tunnen, kuidas pisarad silmi tõusevad. Kuid Rainer pole nähtavasti veel lõpetanud, sest ta haarab mu õlgadest tugevalt kinni ning lükkab mind tagurpidi diivani juurde, kuni mu jalgadel enam kuhugi taganeda pole ning ma sellele pikali prantsatan. Ohkan alistunult ning vaatan poolsuletud silmade varjust, kuidas sõber meeldivalt naeratab.
Oleksin ma gei, tiriksin ma ta kohe voodisse...
„Oh sa vaesekene. Kohe unustad sa kõik halva...“ venitab noormees pusa lukku aeglaselt lahti tõmmates ning endiselt aeglaselt minu poole nihkudes. Ta viskab selle maha ning hakkab aeglaselt oma T-särki üle pea tõmbama. Jälgin vaatemängu ning pühin silmanurgast ühe pisara. Ka Raineri kõht tundub naervat ning järgmisel hetkel, kui ta ka oma T-särgi maha on visanud, purskab ta häälekalt naerma.
Sellegipoolest tuleb ta edasi ning iastub mulle kaksiratsi sülle.
„Oh sa Kerdo-musukesekene...“ nurrub ta, käed mu püksivöö järele kobamas. Muutun tõsiseks ning vaatan kordamööda teda ja oma vööd. Oi ei, mingi väärikus peab jääma...
Köhatan kurgu puhtaks ning lükkan ta jõhkralt maha. Rainer lendab põrandale ning ta näos on sekundi murdosa vältel näha valu – loodan, et ta liiga valusasti ei kukkunud. Kuid seejärel muutub valu mureks. Täielik dramaturg.
„Mul on kahju, kuid see ei saa rohkem kesta!“ teatan talle näpuga näidates. „Palun, korja üles oma väärikus – ja riided-“ lisan nii igaks juhuks,
„ja lahku. Meie vahel on kõik läbi.“Rainer kobab maas oma T-särgi ja pusa järele ning ma ootan kannatlikult, kuni ta end jalgele ajab. Seejärel astub ta taaskord järsult minu ette ning ma valmistun juba järgmiseks seksuaalseks ahistamiskatseks, kui ta käsi tõuseb ning mulle kõrvakiilu lajatab.
Hammustan põske, et mitte ühtegi häälitsust kuuldavale tuua. Põsk tulitab nagu oleks kuum ahjuroop ise selle lõhestanud, ning mu silmad jooksevad vett. Kurat, tal on tugev löök.
„Ega ma siis niimoodi, kullake...“ ütlen vabandavalt.
Kurat. Valus. On.
Aga Rainer ei tee mind kuulmagi, vaid tõmbab T-särki üle pea. Istume mõlemad – mina diivanile, tema tugitooli – ning hingame sügavalt välja. Hõõrun oma kannatadasaanud põske ning vaatan raamaturiiuli kõrval asetsevat kella.
Pool viis.
„Noh... Ma arvan, et sul läheb hästi,“ ütleb Rainer mulle mitte just kuigi toetavalt. Teen nägusid ning kougin taskust võtmed – ma ei taha hellikuna näida, kuid see tõesti oli v a l u s. Panen niivõrd-kuivõrd külmad võtmed põsele ning ohkan.
Mida kõike ma ka sinu pärast ei teeks, igavene tänamatu plika.
„Noh... igastahes tunni aja pärast on see läbi,“ ütlen kindlal häälel. Rainer ei paista nii kindel olevat, kuid oma äärmises taktitundelisuses ta ei ütle sõnagi. Nagu ustav kutsikas... niivõrd-kuivõrd. Oleneb, kust otsast võtta.
Väike reeturlik siga, noh.
„Selgita mulle veelkord, miks sa seekord lihtsalt sõnumit ei saada või orksi sissekannet ei jäta,“ palub Rainer rahulolevalt. Ohkan ärritunult – nagu ma talle seda juba tuhat korda seletanud poleks. Nähtavasti naudib ta asja rohkem, kui selleks põhjust on.
„Sest ta on nii palju vaeva näinud mulle meeldimisega...“
„...nagu iga teinegi tüdruk,“ meenutab Rainer.
„Nagu iga teinegi tüdruk,“ nõustun, kuigi mu ego riivab üks erand. Ja jääbki vist riivama... isegi siis, kui tema vastupanu ühel heal päeval murtud saab.
„Aga ma leidsin, et oleks tagumine aeg endas arendada... sotsiaalselt vastuvõetavamaid kombeid,“ ütlen viimast väärikust kokku võttes.
Selle erandi meenumine riisub alati kõik, mis mul on.
„Ah haa,“ noogutab Rainer end püsti ajades. „
Pigem Mia poolt vastuvõetavamaid kombeid,“ ütleb ta teravalt. Kissitan silmi ning tõusen samuti püsti.
„Aga mina pean igal juhul minema... Mind oodatakse, nagu ka sind... varsti.“
Ma ei vaevu sellele märkusele reageerima. Kuidas ma (või me?) ka ei ürita, siis see väike põrguline paistab olevat igal pool meie vahel. Ja ainus põhjus, miks ma seda põrgulist sinnapaika ei jäta, on, et ma olen kindel selles, et inimesed, kes meid armastavad, andestavad meile kõik. Elu on seda kuhjaga tõestanud.
„Ära temaga liiga lähedaseks saa,“ soovitan õela muige saatel.
„Ei tea miks?“ Rainer tõmbab oma jopeluku kinni ning vaatab mind nokamütsi pähe pannes küsivalt.
„Sest see säästab sulle palju südamevalu.“Näete, ka mina võin oma sõpradest hoolida.
***Näost näkku on tüdrukut väga raske maha jätta. Eriti siis, kui too tüdruk ei aima midagi ning on rõõmus ja klammerduv, nagu alati. Mu peopesad higistavad ning üleüldse kogu mu keha higistab. Ma ei taha lihtsalt kuhugi ära, ma tahan põhjapoolusele. Ma oleksin võinud ikka sõnumiga piirduda – kuidas Mia eal teada saama peaks, mil moel ma Jana jätsin.
„No ja siis me mingi vaatasime seal, kas sinised või mustad teksad. Ja tead, need sinised olid ikka koletu kottis... Aga need mustad olid jälle sellised... Liiga kitsad. Nagu täielikele kondibukettidele mõeldud. Ja tead küll, mida nad ütlevad – liigkitsad teksad tekitavad tselluliiti. Nii et ma olin kahe suht jõleda valiku ees, aga...“Jana jutt läheb mul ühest kõrvast sisse, teisest välja, kui ta rõõmsalt siin vadistab, mu käes vereringet kinni pigistab ning oma nätsu närib. Ma tunnen selle suitsu lõhna sellegipoolest. Iga delikaatsem poiss mõtleks selle vabanduseks... kuid ma ei suuda endale valetada. Ainus koht, kus Jana talutav on, on voodi. ...ja sealgi peab ta magama.
Kiristan hambaid, kui ta jutt jälle mu teadvusesse imbub.
„Igastahes... Kollane on täiesti jube värv, aga roosa juba läks... Mitte selline jube roosa, mis vanaemad kanda armastavad, eksole... Aga selline, armas roosa. Nagu mul need ühed rinnahoidjad on. Tead küll ju neid – sinu lemmikud. Aga jah, siis me seal mõtlesime tükk aega... Mu tuba on juba niigi roosa, ja veel roosat... Saad sa aru, üks värv ei tohi sind ju ära tüüdata, niisiis me-“Hingan sügavalt sisse ning seisatan.
„Jana,“ ütlen vaikselt.
Ka tüdruk seisatab ning me pöördume vastakuti. Tüdruk vaatab ootava pilguga üles, minu poole ning kogu mu soov sellega leebelt ühele poole saada haihtub. Nüüd tahan ma sellega lihtsalt ühele poole saada.
„Jana...“ alustab uuesti, oma huuli niisutades.
„Ma arvan, et me peaksime oma suhte lõpetama,“ ütlen vaikselt. Ma üritan talle silma vaadata, kuid see ei õnnestu kuidagi. Kõikjal mujal on paremaid asju, mida vaadata – on need siis paar tuvi, kes mööda teed ringi lippavad, või veeloigud, mis mööda maanteeääri kuhugi vulisevad.
Jana on vait.
Kordki elus on ta vait.
Ma ei tunne vajadust midagi lisada.
Tõmban oma peo tema omast ning panen käed taskusse, leidmata nendele targemat kohta.
„Miks?“ küsib tüdruk lõpuks.
Vaatan inglitelt abi paludes taeva poole. Miks?! Mida ma peaksin talle ütlema? Et ta on tüütu, nõme ja ei ole midagi Mia-taolist? Jumal hoidku, see oleks katastroof.
„Sa oled tüütu, nõme ja sa-“ peatun, otsides sõnu. Ohkan ning triigin kätega oma nägu. Jana nägu on täiesti ilmetu. Mulle isegi tundub, et ta on nutma puhkemas. Seda veel vaja...
„Mu tähelepanu on köitnud keegi teine,“ kehitan lõpuks õlgu.
„Sa oled minevik.“ Mul ei ole kahju.
„Ah, noh...“ Ma näen Jana näost, kuigi ta silmad on nüüd langetatud, et ta üritab leida midagi, millega mind kinni hoida. Või midagi, millega oma väärikust säästa. Lõpuks tõstab ta oma pilgu ning ma näen ta silmis pisaraid sätendamas. Mitte pruunid, nagu Mial. Sinised, kalgid. Mõtlen, kas need on viha- või kurbusepisarad.
„See on Mia, eksole?“ küsib ta murduval häälel. Ohkan ning hammustan huulde. Jana võtab seda nõusolekuna.
„Uskumatu!“ Tüdruku hääl on nii kõrge, peaaegu et hüsteeria äärel. Paar lindu meie lähedal lendavad õhku ning ma vaatan kiiresti ringi, ega keegi meid ei kuule.
„Pärast kõike seda, mis ma teinud olen! Juuksed, riietumine...“Vaatan abitult, kuidas ta oma naeruväärseid musti kiharaid sikutab ning oma oran¾ile jopele viitab.
„Ma olin järeleandlik, ma tegin kõike nii, nagu sa soovisid, ma üritasin olla kõige parem tüdruksõber üldse! Ma andsin endast KÕIK!“ Tüdruk lõpetab oma sõnavõtu hingeldamisega.
„Ja see kõik oligi täpselt see, mis sa valesti tegid,“ ütlen Janale selga pöörates ning tuldud teed pidi tagasi kõndima hakates.
Vabadus.
Pealkiri: Re: Ärkamine. (19. Osa; Lõpetatud!) 
25/4/2010, 20:56
![padjanägu, [h]](https://2img.net/u/2612/57/44/36/avatars/5-36.jpg)