Ärkamine. (19. Osa; Lõpetatud!)

aga sinna peaks tulema lisaks punktisummadele ka see, et kuhu vestlustele sa oodatud oled (või vähemalt nii sain mina aru)

Äh, ärge võtke Looret nii tõsiselt. (Mis sest, et ma seda talle ütlesin. ) Tglt ma pole/ei olnud vihane. Ise oleme samasugused olnud... Ja olge rahulikud, ma tõesti ei viitsinud seda kõike läbi lugeda.

Ja Sille oli Tallinnas. Euroopa Noorteparlament. Siiamaani exhausted. panen uue osa üles ja siis tudileee.

Armastan teid kõiki!


6. Osa

Kerdo:

Homme, ehk siis eile, oli hoopis pühapäev.

Ja täna on esmaspäev.

Huvitav, millal me Raineriga viimati tõsiselt tülis olime, sest ma ei suuda seda meenutada. Nii imelik on mõelda, et mööda on läinud üle neljakümne kaheksa tunni ja ma pole temast midagi kuulnud. Me ei ole küll nagu mõned tibid olema tunduvad... 24/7 ninapidi koos, kuid me ei jää vahepealsel ajal ka üksteisele võõraks.

Ma pole täna veel Rainerit näinudki, kuid see-eest kõndis mulle koridori peal vastu Kasper. Vastupidiselt minu ootustele jäid mu lõualuud terveks ja ta ei paistnud mind isegi tähele panevat. Noh... tema pole vist inimene, kelle juurde Mia mures jookseb. (Kuigi ma ei saa siiani aru, mida siin nii väga muretseda on.)

Kelle juurde tüdruk siis läheb? Kanade?

Muigan ning üritan selle mõtte peast tõrjuda. Kuid see on raske. Paganama raske. Nagu... kammoon. Kanad keset Tallinna linna. Ma lihtsalt ei saa üle.

See on lihtsalt üks veider perekond... Mia on... Mia. Ja Kasper täielik ilueedi (enda eest kammivas-siluvas-hoolitsevas mõttes). Ülejäänud liikmeid ma tegelikult ei tunne, kuid aeg veel on. Peale seda, kui me Miaga ära leppinud oleme ja ma lõpuks temaga väljas käima hakkan.

Kuid tema peale mõtlen ma hiljem. Enne seda... tuleb Raineriga sotid klaariks saada. Viskan oma jalad seinale ning vaatan mõtlikult lakke. Põhimõtteliselt on tegu esmaspäeva õhtuga. Rainer ei tohiks täna pidutseda... kuskil reisil olla... Kui ta pole just kellegagi väljas, on ta oma kodus, vaatab telekat ja mängib arvutis sõjamänge.

Selline nõulaifer, et vahel hakkab kahju kohe.

Mu toa uks avaneb, ning väike päta aka Kert, kooserdab sisse.

„Tsau, Kerdo,“ ütleb ta oma ma-olen-üliäge-vend-üliägedale-vennale. Tegelikult on selle hääletooni tagamõttest tõene vaid teine pool. Mitte, et ma oma venda ei armastaks, armastan küll... kuid autodega mängimine ei kuulu just 19aastaste noormeeste igapäevasesse ellu.

„Ellõu,“ venitan talle vastuseks. Kert ei pane mind enam tähelegi vaid paneb oma koolikoti hoolikalt oma tooli seljatoele. Meil on juhtunud paar koledat intsidenti, kus ta koolikott mulle jalgu on jäänud ja ma nii kogemata sellele peale olen astunud. Ütleme nii, et kõik asjad taolist katsumust üle ei elanud.

Odav Hiina kaup, nagu isa selle kohta kindlasti öelnud oleks... kui nendega oleks teistmoodi õnnetus juhtunud.

Tõusen voodi pealt püsti ning võtan laua pealt võtmed ja mobiiltelefoni. Raineri juurest läbihüppamine on hetkel vist parim lahendus. Pealegi, kuna teda koolis polnud, võin ma lihtsalt eeldada, et ta on haige või midagi... Seega on tõenäosus, et ta kodus on, veelgi suurem.

„Kuhu sina meil küll lähed?“ küsib Kert valjusti, kui ta minu poole pöördub ja käed puusa paneb. Vahel on ta nii emasse. Eriti oma kõrge ja valju hääle poolest. Tõsiselt õudne. Nagu ühest emast oleks vähe.

„Õue,“ teatan selga püsti ajades ja oma prille kohendades. Löön kannad kokku ning kummardan talle. Kert jääb minust maha vägagi rahuleoleva ja itsitavana.

Rainer elab minust umbes nelja tänavavahe kaugusel, nii et ma otsustan minna jalgsi. Sellel aastal kuuleb seda vist igal pool, kuid ka mina pean oma valju hääle lisama: „Ma vihkan seda igikestvat talve,“ ütlen valjusti. Nii väga kui mulle ka sellel alal erineda ei meeldiks, on see suhteliselt võimatu. Ja kui need lumehunnikud veel sulama hakkavad...

Jumal halastagu me peale.

Ja edu sulle, Savi Ets.

Samas, lumel on häid külgi... Kuni seda veel on, võib sellest ju kurtmise asemel kõik võtta, eksole? Kui on nädalavahetus... ja Kerdol on paak bensiini täis... ja Mia kõrvalistmel... saab minna kuhugi looduskaunisse kohta kelgutama. Kelgutamine lihtsalt PEAB sellele tibile peale minema. Ma pole veel leidnud tüdrukut, kellele ei lähe...

Muidugi ma pole 7+ seast otsinud, kuid point pole selles.

Rainer elab viiendal korrusel. Seda maad ronida on täielik õudusunenägu. Loodan peaaegu, et keegi ei võta toru vastu ja ei lase mind alt sisse, kuid sõbra ema on vastamisega väga kiire. Tal pole hetkel tööd ja kodus pole mitte kui midagi teha... Isegi poja teismeliste sõpradega rääkimine tundub elupõnev asi olevat.

Raineri hea välimus on ka kindlasti sellest nooruse hullusest päritud. Kuueteist-seitsmeteistaastastena on välimus veel kõik ning eriti „koledaid“ paare ei teki. Välimuse suhtes saab kaasa vaid head geenid. Raineri puhul olid tagataskus ka laaberdamisearmastus ja hulljulgus.

„Kerdo olen. Rainer kodus?“ küsin napilt.

„Jaa. Tule sisse, Kerdo...“ ütleb Raineri ema lõbusalt. Teine asi, millest on veider mõelda, on selle naise vanus. Minu ema on nelikümmend neli, tema alles kolmkümmend kuus... Võib-olla ta seepärast armastabki Raineri sõpradega rääkida, et ta tunneb end veel noorena. Või meie aitame tal end noorena tunda... Mida iganes.

Vean end kuidagi viiendale korrusele ning vajun sõbra korteri uksest sisse. Vastu võtab mind koduste kotlettide hõng. Hingan seda lõhna sisse ning silmad ähvardavad pahupidi pöörata. Ehk saan ma oma siinviibimist natukene pikendada ja ka õhtusöögile jääda, pean vaikselt plaani.

Panen õueriided varna ning astun raskete sammudega läbi koridori, et Rainerit oma tulemisest ette hoiatada, kuigi see arvatavasti ebatarvilik on – selles väikses korteris toimub infovahetus päris kiiresti.

Lükkan raineri toa ukse lahti ning astun ebakindlalt sisse. Tüüp istub oma arvutis, läpakas süles ning kõrvaklapid peas. Minu sisenedes vaatab ta üles ning kuigi korts tema kulmude vahel süveneb, võtab ta klapid peast ning jääb mind siira huviga vaatama.

Istun Raineri kirjutuslaua äärele ning ringutan. Parem end juba koduselt tunda panna. „Miks puudusid täna?“ küsin lihtsalt selleks, et midagi küsida.

„Magasin kahte esimesse tundi sisse ja kui siis ema ärkas, mõtlesime, et mulle kulub üks vaba päev ära,“ vastab sõber hooletult. Muigan. Muidugi oleksin ma pidanud selle peale tulema, et ta sisse on maganud. See on nagu igaesmaspäevane rutiin. Lihtsalt tavaliselt ta viitsib end peale seda kooli vedada.

Oleme paar minutit vait ning ma vaatan seda tuba, mis mulle juba titeeast saati nii tuttav on. Lõpuks leian, et nii edasi ei saa, ning hakkan ääri-veeri oma jutuga pihta. „Niisiis. Laupäevast rääkides...“ pomisen alustuseks.

Rainer ei poeta sõnakestki. Mitte kunagi. Nagu see oleks inimese elueesmärk – asju teistele raskemaks teha. Ja just sellele inimesele, kes taoliste kõnedega harjunud pole. Köhatan kurgu puhtaks.

„Ma tean, et ma olen Miaga natukene... ülekäte läinud. Mia ees ja Mia taga... Aga kas see nagu... ma ei tea... ei peakski olema asi, millest kuttidele rääkida meeldib? Tüdrukutest?“ küsin üht kulmu kergitades. Rainer jõllitab vastu, täiesti ükskõikse näoga.

„See ei ole Mia ees ja Mia taga... See on Mia ees ja Mia taga, Mia keskel, Mia sees, Mia siin, Mia seal... Üldiselt Mia iga nurga peal,“ ütleb Rainer ägedalt. „Nagu... Sa oled kogu Mia-välise elu ära unustanud. Selleks, et sõpradega tüdrukutest rääkida, peab nendega üldse rääkima. See oleks hea algus,“ seletab ta edasi. „Aga sa oled nagu täiesti omas maailmas temaga... Mingid Agnesed, Liisid, Teesid, Keitid... Nendest sai räägitud, nendega sai nalja... Aga nad ei olnud su... kinnisidee. Sest Mia ei tundu sulle olevat muu kui lihtlabane kinnisidee.“ Rainer lõpetab ning tõmbab paar korda ägedalt õhku oma kopsudesse. Ta on hoos. Üritan teda enne peatada kui asi liiga hulluks läheb.

„Ei ole kinnisidee. Ma lihtsalt tahan temaga-“ alustan.

„On küll kinnisidee! Ta jäi sulle silma, so what, sulle jääb pidevalt keegi silma. Sind hakkas ta rohkem huvitama lihtsalt sellepärast, et ta sulle ei ütles. Et ta sinuga kohe esimesel õhtul maailma lõppu ei läinud ning ka hiljem end kätte ei andnud. Sa tahad ta lihtsalt vallutada ja see on kõik!“ hüüatab Rainer.

Naeran kibedalt. „Äkki ta on seda väärt. Nagu... igasugustes juttudes ja... Ta on erinev. Ta...“ Naeran seekord juba südamest. „Armastab kanu, ta käib huvitavalt riides, ta julgeb mulle oma arvamust välja öelda – ta on otsekohene. Ta ei ürita mulle iga hinna eest meeldida...“

Peatun, kui Rainer silmi pööritab. „Saa lihtsalt üle sellest, mees. Sulle öeldi ei. Las see siis ollagi ei. Ära tee oma marki maha. Saa oma elu tagasi!“

Ohkan ning mu õlad vajuvad längu, kui ma pingsalt oma musti sokke vahin. (Mustad värvi, mitte oma mustuse poolest.) „Ta on lihtsalt üks tüdruk... Aga ta meeldib mulle, oma kahtlasel moel.“ Mõtlen, kuidas Mia raskestitaltsutatavad mustad lokid pidevalt siia-sinna lendlevad ning kuidas ta oma teadjat naeratust naeratab... „Aga ta pole ka põhjus meie tülisolekuks,“ ütlen raskelt.

Seekord kostub Raineri poolt vaid vaikus. Ta päevinäinud läpaka jahutussüsteem on küllaltki lärmakas ning selle monotoonne undamine täidab järgmisi sekundeid.

„Ei ole,“ nõustub noormees lõpuks. Vaatame üksteisele silma ning meie suunurgad tõusevad kergeks naeratuseks peaaegu üheaegselt. Hakkame naerma ning ma hüppan Raineri kõrvale voodile. Tal on lahti orkut ja... ülla-ülla, mingisuguse kena tüdruku profiil.

„Kes see siis on?“ küsin pead vastu seina toetades ning pilte takseerides. Tegu on blondi tüdrukuga... ma pole enam tegelikult kindel, kas mulle blondid istuvad. Natukene... kahvatud.

Hetkel, mil Rainer aga oma suu lahti teeb, avaneb ka tema toa uks ning sõbra ema pistab oma pea ukse- ja seinavahelisest praost sisse. „Söök on valmis. Kas tõstan sulle ka, Kerdo?“ küsib ta laialt naeratades.

Noogutan võidurõõmsa naeratuse saatel ning me ajame end voodi pealt püsti.

Kerdo ja Rainer on ikka nii head sõbrad tegelikult ja Raineri ema meenutab natukene minu oma (eriti selle poolest, et ta on nii noor ja seepärast, et ta alati üritab kõigi mu sõpradega jutujärjele saada)

ja mulle meeldis see osa. :)




uuut !

Jeeeei. Kõigile meeldib Rainer.

Tglt ma tõele au andes natukene pettunud. Kas asi on vaheajas v mis...? Vähe kommentaare. Ennem ei jõudnud muule leheküljele minnagi kui uued kommentaarid platsis.

Igastahes. uus osa. Või uue osa esimene pool. Kusjuures, ma pole kunagi enne praegust hetke mõistnud, miks paljud oma ekstra-pikki osasid poolitada eelistavad...



7. Osa esimene pool.

Kerdo:


„Niisiis. Reegel number üks on, eeeet...“ alustab Rainer mulle ootusäreva pilguga otsa vaadates. Kortsutan kulmu – nagu me poleks seda juba viimased sada viiskümmend tuhat seitsesada kolmkümmend kaheksa korda teinud. Ma vean kihla, et ma näen meie kolme reeglit veel täna öösel uneski.

Muidugi on tore, et Rainer lõpuks ometi minu ja Mia suhtes entusiastlik on (kuni mina pole liiga entusiastlik, kuid see ei tohiks probleem olla – millal ma olen ühe tüdruku pärast liiga entusiasmi täis olnud? Tegelikult teeb see nüüd kolm entusiastlikku (neli!) ühes lauses, nii et...). Kõige saladus on asjad balansis hoida. Jah, just nii.

Mia, Mina, Rainer, Balanss.

One big happy family.

„... ma ei suru ennast peale,“ lõpetan Raineri lause. Noormees teeb õhku ühe suure plussi ning noogutab rahulolevalt. Tal on ees minu prillid (kuigi ta silmad on kinni, sest muidu läheks tal süda pahaks) ja ta näeb kahtlaselt tark välja. ’Tark’ pole just sõna, millega mu kallist sõpra iseloomustada saaks.

„Teine reegel on...“ utsitab ta mind nüüd edasi.

„... et ma ei suru peale füüsilist kontakti.“ See punkt ei meeldi mulle eriti. Mis on halba mõnes kallistuses või käest kinni võtmises või isegi suudlemises? Sest noh, kammoon. See oleks kõigest suudlus. Üks suudlus ja kõik. Võib-olla saaks see veel paar õde-venda... Okei. Ärgem mõtelgem nii südantpahaksajavalt proosaliselt.

„Ja kolmas reegel on, eeeet....“

„... kui ta käsib mul uttu tõmmata, ei hakka ma vaidlema,“ kordan juba päheõpitud luuletust. Tegelikult ei saa ma selle kolmanda punkti põhimõttest ka aru. Mismõttes ei hakka vaidlema... Kui visatakse uksest välja, tuleb aknast sisse ronida. Seda muidugi juhul, kui midagi tahad.

Mina tahan Miat.

Miks see kõik nii kuramuse raske peab olema? Oeh. Mitte kunagi enne, mitte, mitte, mitte kunagi...

„Äkki ma peaks siiski Janaga piirduma?“ küsin Rainerilt, kui ta prillid mulle tagasi andnud on ning ägedalt silmi pilgutades ringi vaatab. Tüüp saadab mulle mõrvarliku pilgu ning oma kella. Tõsiselt, ma ei saa aru, kuidas saab kellelgi nii moraalsel tüdrukute seas sellist lööki olla... Ma oleks tsikina ammu igavusse surnud. Ei mingit... põnevust.

Ma eeldan.

„Ma arvan, et ta on juba kodus. Nii et kui sa temaga täna ära tahad leppida, võiksid minema liikuda.“ Rainer kortsutab kulmu, üritades minu lõbustatud pilgu all aru saada, miks ta lause nii kahtlane tundus. „See tähendab, et...“ venitab ta kulmu kortsutades, „liikuma hakata. Jah, liikuma hakata.“ Nüüd naeratab ta mulle näkku nagu oleks miljoni võitnud.

„Mnjah...“ Köhatan kurgu puhtaks ning kohendan oma prille. Vaatan üle toa Raineri toa uksel ilutsevasse väikesesse peeglisse ning libistan keelega üle hammaste. Rainer itsitab ning kergitab minu poole pöidlaid.

Täis enesekindlust tõusen püsti ning tunnen sügavat kahetsust, et seekord Raineri juurde õhtusöögile jääda ei saa. Ma tean, et hetkel peaks mu peas olema palju muud kui Raineri ema valmistatav söök, kuid... Kasvav organism. Ma ei saa sinna midagi parata. Nagu ma ei saa parata, et mu hormoonid mõllavad nagu oleks see viimane aeg.

„Ära jumala eest end talle peale suru. Ta on näidanud, et ta ei tunnusta sellist käitumisviisi,“ loeb Rainer mulle veel viimaseid sõnu peale, kui ma esikus oma saapapaelu kinni seon. Ma ei vaevu üles vaatama ning lihtsalt kehitan õlgu näitamaks, et olen kuulnud ja... kaalun sellest nõuandest kinnihaaramist.

Viimati pidime me nii palju skeeme ja plaane koostama oma kõige esimese vallutuse jaoks. See väsitab tõesti ära, olen ma seda juba maininud? (Esimesed kümme korda ei loe.)

„Hoiame ühendust,“ luban veel enne korteri uksest väljahüppamist ning kapuutsi pähetõmbamist. Rainer noogutab ning virutab ukse mu selja taga kinni. Veab mehel, et ta kasuisa kodus pole. See peab end selliseks mustervanemaks, et Raineri koduarest koosneks ka kooli ajal kodusistumist. Kuigi seda Rainer kindlasti naudiks.

Võtan oma kiireneva tempoga lõpuks treppidest laskudes isegi neli astet korraga ning pean enne välisukse sisse põrutamist trepi käsipuust kinni võtma ning end kinni hoidma. Adrenaliin paneb vere mu kõrvus kumisema, nagu alati, kui tean, et Miaga kohtumine lähiajal päevakavas on.

Noogutan rõõmsalt vanadele daamidele, kellest bussis oma kohta otsides möödun ning tunnen kiusatust osta endale kaabu, et seda soliidsel moel vanahärrade poole kergitada. Neil on hea kerge elu... Mitte üldises mõttes, vaid sellises... Et nagu, noh... Kuidas seda nüüd seletada. Nende suured seiklused ja armuvalud on juba eilsesse jäänud... Muidugi mitte nendel juhtudel, mil tegu on nende eriti ilusate ja kauakestvate lugudega, kus viiekümne aasta pärastki oma armastatud taga nutetakse...

Need on ilusad lood, aga ma pole eriti kindel, kas mina sellist südamevalu kogeda tahan, olgu see siis romantiline või mitte.

Kui ma lõpuks Nõmmel bussi pealt maha saan, on palju pimedam kui enne. Veebruar on juba poole peal... see valgus võiks tulla ja JÄÄDA. Ma pole eriline pimeduse-armastajast inimene. Kõnnin läbi krudiseva lume tüdruku maja poole ning kordan mõtteis oma kõnet üle.

Millegipärast ei tundu see üldse kena kõne olevat. Äkki juhtub minuga nii nagu neis filmides, kus inimesed lähevad kuhugi ette, esinema, millestki rääkima, ja siis poole pealt otsustavad (viimatiste mõtlemapanevate sündmuste valguses), et neil on vaja rääkida oma isiklikest südantlõhestavatest kogemustest.

Minu ainus südantlõhestav kogemus on see, et Mia mind tähele ei pane. Ma ei tea, kas see on hea või halb... Vähemalt ei tohiks sellest väga pikka juttu tulla.

Lõpuks aiaväravat paotades märgin mõnuga, et Bruno on vait. Tema poole vaadates näen, et koer istub rahulikult oma kuudi... väljalaskeavas? ja vaatab mind üksisilmi. Üritan mitte liigselt äkilisi liigutusi teha ning tipin ukse juurde. Kiire inspekteeriv pilk üle maja akende näitab, et minu hiilival käitumisel pole publikut. Jumal tänatud.

Lasen uksekella ning köhatan veelkord kurgu puhtaks. Niisutan huuli ning sean näole valmis naeratuse juhuks, kui mul tuleb kellelegi muljet avaldada. Uks avanebki ning ma pean vaatama kõvasti allapoole, et avajat takseerida.

Tegu on väikese, võib-olla viieaastase tüdrukutirtsuga, kelle mustad juuksed on kahte korralikku patsi punutud. Ma ei suuda otsustada, kas ta on armas või mitte. Need sama tontlikult mustad juuksed nagu Mial seda on, on väikese ja küllaltki kondise näo kõrval suhteliselt... kõhedusttekitavad. Vähemalt ei paista need eriti tahumatud olevat.

Mis mul nende juuste üle mõtisklemisega viimasel ajal on? Kombed, Kerdo, kombed!

„Tere!“ ütlen väikesele tüdrukule naeratades. „Ma olen Kerdo ja ma tulin Miat vaatama. Kas ta on kodus?“

„Mina olen Iida,“ ütleb tüdruk vaikselt. „Ja Mia on kodus.“

Iidal ei ole võimalust rohkem rääkida, sest kostab sammude müdin ning nüüd vaatan ma justkui kahte identset (mis justkui, nad ongi identsed) tüdrukut. Panen rõõmuga tähele, et teine tüdruk tundub näost natukene priskem olevat.

„Kes sina oled?“ küsib uus kaksik mind kortsus kulmuga ülevalt alla ja alt üles silmitsedes. Surun alla soovi itsitada. Temast saab ühel heal päeval veel minu hea ja truu käealune. Sellist pilku ei õpita, see tuleb sulle sündides kaasa. Ja sina saad seda arendada. Koos teiste mõtlemisharudega, mille omandamiseks see väike tirts vist veel liiga noor on. Kuid samas, mine sa tea...

„Mina olen Kerdo,“ kordan juba ammu-kuuldud-ammu-teada fakti. „Ja sina oled...?“ küsin viisakusest vastu.

Tüdruk vaatab mind mõne sekundi ja tema huuled tõmbuvad torru, kui ta mõtleb, mida vastata. „Mina olen Leena,“ ütleb ta lõpuks trotslikult. „Ja mida sina siit tahad? Ma ei tea sind.“

Oh issand. Alaealine külalispolitsei.

„Ma tahaksin Miaga rääkida,“ ütlen aeglaselt. Naeratus mu näol on jõle valulikuks muutunud. Üritan seda seal alles hoida. Leena noogutab aeglaselt ning paistab mõtlik olevat.

„Ah, käid kah...“ kobiseb ta lõpuks endale lõua alla. „MIIIIIIAAAAAAA! SU POISS ON SIIIIIIN!“ röögib ta ust rohkem lahti tõmmates ning mind sisse lastes. Avastan, et tüdrukutel on käte peal kananahk. Panen ukse kiiresti enda järel kinni ning me vaatame kolmekesi üksteisega tõtt, kuni kuuleme pea kohal jooksusamme.

„Iida, ei, Leena, mida te-“ alustab Mia ärritunult, kui ta trepimademele jõuab ning oma väikseid õdesid näeb. Siis peatub ta pilk aga minul ning tüdruku põsed löövad leekima. Ajan selja sirgu ning olen endaga äärmiselt rahul. Reaktsioon.

Olen ma maininud, et armastan reaktsioone?

„Iida, Leena... Minge vaadake, kas ema vajab abi või midagi,“ ässitab Mia oma õdesid toast lahkuma. Väikesed vaatavad üksteisele trotslikult otsa ning pööravad siis ringi, venides esikust välja nii aeglaselt kui vähegi võimalik.

„Niisiis, mis sina siit tahad?“ küsib tüdruk minu poole pöördudes ning rinnal oma käsi ristates. Hammustan huulde ning me vaatame üksteist vaikides mõnda aega. Lõpuks ei suuda ma enam vait olla ning ütlen: „Ma tahaksin sinuga aega veeta.“

Mia jõllitab mind.

„Lihtsalt... Kui see tüdruku-poisi teema sulle liig on, võiksime me alguses lihtsalt... ma ei tea. Sõbrad olla. Tõesti sõbrad ja ma võin lubada, et... ma ei ürita midagi. Lähima... ee... ütleme nii, et kuu aja jooksul?“ vaatan ootusärevalt tüdruku poole. Mia seisab ikka, jalad harkis ja käed rinnal ristis ning vaatab mind, kuid ta silmanurkadesse on kurrud tekkinud. Jää alustab sulamist...

„Noh...“ venitab ta lõpuks trepimademele istudes ning mulle alt üles otsa vaadates. „Ma usun, et see on vist parim, millega sa lagedale tulla suudad, mis?“ küsib ta natukene väsinuma tooniga, kui mulle meeldinud oleks.

Noogutan ning naeratan oma ingelliku naeratust. Kahjuks on sellel oodatust vastupidine efekt – tüdruku nägu muutub taas kõvemaks ja karmimaks. Issand jumal küll... mida selle asja tahumiseks vaja läheb?

„Kas sa ei leia, et oleks natukene tobe meie lepingut iga kuu aja tagant uuendada?“ küsib tüdruk raskelt. „Sest et nagu ma sulle juba öelnud olen, ei huvita sa mind niimoodi.“

„Jälle see jutt,“ ohkan raskelt. „Millised tüübid sind siis huvitavad?“ küsin allaandvalt.

Mia on jälle vait. Jälle vaatab ta mind selle kahtlase pilguga. Jälle ma ei tea, mida ta öelda või teha kavatseb. „Mind huvitavad... brünetid. Ma tahan mustajuukselisi lapsi ja parim viis nende saamiseks on mustajuukseliste kuttidega lävimine,“ sõnab ta lõpuks.

Vaatan teda nagu laps, kes näeb esmakordselt päevavalgust, ning hakkan naerma. „No see oli nüüd küll kõige haledam vabandus, mida ma eales kuulnud olen,“ teatan talle lõpuks ennast kogudes. Kuid, oh häda, temal pole üldse lõbustatud ilme.

„Mis sa siis küsid, kui sind vastus ei huvita,“ ütleb ta salvavalt.

Ohkan. „Vastus huvitab küll, aga...“ Kratsin kukalt ning üritan mõelda, mida järgmiseks öelda. „See ei tundu just kõige... jah,“ annan alla.

„Vastupidiselt sulle mõni mõtleb meie planeedi tulevikule.“

„Meie planeedi tulevik on brünettide vanematega brünetid lapsed?“ küsin hämmeldunult. Kogu naerutuju on kadunud. Vot see tsikk... Jumal küll, mille otsa ma siin astunud olen?!

Mia ohkab väsinult. „Ei, muidugi mitte. See on lihtsalt punkt number üks, miks sina mind ei huvita. Teine punkt oleks töökorras ajud. Aga sul on kohe selline... maine,“ laiutab neiu käsi. „No tõesti. Sa oled populaarne, arvatavasti harjunud, et kõik su järel jooksevad... Sa pole kunagi pidanud millegi pärast vaeva nägema... Sa saad kõik, mis sa tahad. Aga sul ei...“ tüdruku hääl sumbub. „Su iseloom ei ole asi, millega ma päevast-päeva tegemist teha tahaksin. Sa oled liiga... domineeriv.“

Kortsutan kulmu.

Toetun vastu välisust ning ristan rinnal oma käed. „Milline täpselt siis sinu unistuste mees välja peaks nägema. Nii seest kui väljast?“ Kas ma tõesti räägin temaga praegu sellisel teemal? Mees, kuhu sa langenud oled...

Mia naeratab kergelt ning ta silmad lähevad fookusest välja. „Tal on mustad juuksed... Ta ei ole väga pikk, kuid ei saa öelda ka lühike... Ta on hooliv ja sõbralik... Ja asjalik. Ta on-“ Kuid ma katkestan ta järsu käeliigutusega.

„Ole realistlik,“ soovitan peaaegu et mahedal toonil. „Kui selline mees kusagil eksisteerib, sa leiad ta. Kuid vahepeal võib ju oskusi ja kogemusi koguda, eksole? Kuni su mustajuukseline iludus ukse taha ilmub, võiksid sa ju... ma ei tea. Minuga välja tulla, näiteks?“ Ütlen selle lause ja mõtlen, kas see võiks äkki mõne reegli rikkumisena arvesse minna. Tegelikult ma olen siin vist suhteliselt pealetükkiv...

Kuid kammoon. See on täielik absurdsus, mis siin toimub.

„Kerdo...“ alustab tüdruk vinguvalt, kuid mul on kõik. Ma hingan sügavalt sisse ning raputan pead.

Mul on sisu, mitte ainult välimust. Juuksed... no kammoon. Ta õdede pealt on näha, et tuleb lihtsalt natukene rohkem lapsi saada ja mõlemad juuksevärvid on esindatud (mitte et ma laste peale mõtleks. Veel. Pealegi, see on füüsikareeglitevastane, et me Miaga lasteni vastu peame. Ta on lihtsalt... äge vahepala.).

„Sõbrad. Esialgu ei midagi muud. Ma ei viitsi sinuga vaielda. Küll elu näitab,“ ütlen väsinult.

Mia vaatab mind pilukil silmadega. Torutan huuli. „Mis, kas ma siis ei kõlba sõbraks ka?“ nõuan solvunult. Tõsiselt, tõsiselt, tõsiselt solvunult.

Tüdruku pea vajub trepi käsipuule ning ta lööb silmad maha. „Noh, vast kõlbad ikka...“

Leena on super tegelane. peaaegu nagu minu pisem venna väga otsekohene
Mia teab ikka väga hästi, mida ta tahab. Ja Kerdo on vist ikka kõrvuni armunud... See, kuidas Mia silmad maha lõi seal lõpus, oli armas


uut !

Hormoonid ei mõlla. Nad möllavad.

Ma tahaks selliseid mustajuukselisi kaksikuid. Kusjuures mustad juuksed koos heleda nahaga on ülim haruldus niiet edu Mia'le.

Mu õde sündis süsimustade lokikestega. Ja süsimustade silmadega. Nüüd on rohesilmne blondiin. Loomulik blondiin ka veel.

Nii teemas.

Ma tahan kaksikuid. Mis tähendab, et ma pean.. (mis sõna ta kasutaski?) lävima.. jah.. lävima kuttidega, kelle peres on mitmikuid. Ohtralt. Sest minu peres pole.

Kas sa juba tead, et Sannu saab tütre? So cute. Ma ei jõua ära oodata. See laps tuleb küll megailus.

Jaa siiiiiiis.. Uut.

Ei, ma tahtsin midagi veel öelda..
Aaaaaaaaaaaaa.... Koerakuudil on ka uks, mitte väljalaskmisava. See meenutas mulle väljaheidet ja ma mõtlesin automaatselt avale, mille kaudu ta oma hädasid saab ajada ja siis mul tuli meelde, kuidas Tormi üle kuuriakna robi pani, kui ta täis oli ja..
Jah.

Ja siis Iida ja Leena on meganunnud nimed ja see on naljakas, et ma tean üht Miat (okei ta on Amelia Maria, aga nvm. ) kelle õde on Leena.

kcissy. - Mia ja Kerdo on retarded. Ma ei mõistnud kunagi, miks Ingrid oma juttude tegelasi sõimas, kuid nüüd... xD No mis teha, kui nad niiiii lollid on. (Räägin nagu tegelased elaks oma elu ja minust ei sõltukski. )

Käro. - Ma parandasin nagu umbes 100 000 korda ö-sid ja õ-sid. Ma panen niiiii paljudesse kohtadesse õ. Oleks vähemalt ö, saaks saarlase vere süüks ajada. (Nagu Ellika süüdistas seda kuna ta ei suutnud väiksena õ-d hääldada. Või oli see ö... nvm. )

Kuule, su õde on mingi pesueht blondiin ju. Teda küll mustade juustega ette ei kujuta. Blondimast blondim. Sannu rasedusest tean. Sa rääkisid seda mulle siis kui ma sööklas oma lihakastme kurgust alla-ajamisega ametis olin.

Kas sa tead mitmikutega sugulusesolevaid normaalseid kutte?

Uks... okei, uks. Ma kujutasin Tormit liiga elavalt ette... *köhatab*beekad*köhatab*

Jeeeeei. Tglt ma tutvusin ühe Iida-Leenaga Tallinnas olles. Ja mulle hakkas tohutult see nimi meeldima. Nii et sealt tulid siis kaksikutele nende nimed...

Merili ütleb ka Ö asemel Õ ja ta ajab saarlase vere süüks..

No ma räägin. Need juuksed olid tal mingi paar kuud ja siis läksid heledaks. Silmad läksid pruuniks ja siis alles roheliseks. Jumala cool. Ja mu õde on vägagi intelligentne, thank you eksole.

Ee.. Veel mitte. Küll jõuab.

See oli päris pretty site jap. Huupi üles mingi suvaka akna.. Otse kuuri. Nice one. Metsa all käis ka.. Oh ja see oli fun kui mendid mööda sõitsid. Kõik majja, kõige kainemad elutuppa, kõige hullemad sauna. Uksed lukku, kardinad ette. Ja siis Anneli korrutab: Nad ei tohi ilma põhjuseta väravast sisse tulla, ei tohi..

Muide, mul sulle üks väike msnijutt.

EDIT!! Ma hakkan vist kohe verd köhima. Sa ei kujuta ette, kui palju tolmu mu toas pesitseb. Tõstan mööblit ümber.

Leini pole Merilile öelnud, et saarlaste kirstunael on ö?

Ja edu sulle. ;D

Merili on ju ka saarlane. Tal mõlemad vanemad mu meelest.. Ju see siis mõlemat pidi vms.

Leinilt jääb Ö täiega külge.

(Pötsömö höödlöstö pöksöd örö xD)

On? Äge... Ma ainult poolik saarlane. Considering my dad grew up in Tallinn... quarter-saarlane. See selleks.

Minu arust lõpukõne pidas Leini juba ö-ta ju.

Tead...
Mulle tuleb selle jutuga alati meelde see aeg, kui meil ka kanad olid. Ma olin siis küll väike veel, aga... igavesti vahvad mälestused on. Eriti see, kuidas kevadel meil selle suure sarapuu kõrval oli väikene tarandiku moodi asjandus... selline, nagu... miniatuurne lamekatuseline kasvuhoone, millel oli kile (või klaasi) asemel võrk. Seal kasvasid tibud. Ikka veel on meeles, kuivõrd pisikesed ja kollased ja armsad nad olid...
Oeh. Aga see selleks.
Jutt meeldib, nagu sa aru said.
UUT. :)

Ma sain onu juures kukelt nokaga. Onu keeras tal kaela kahekorra ja viskas nurka. Mul oli siuke almighty tunne.

Ta suht suudab kontrollida seda, kui ta mõtleb koguaeg, et ta peab õ ütlema, aga muidu rääkides on ikka ö.

*loeb... loeb...*

Tänu EITC.-i jutule tuli mul loll idee, et nüüd satub Kerdo seal ukse peal (viimane, poolik osa) kokku Märt Avandiga. Nagu, ma ei tea miks, perekonnatuttav on ta Miale või mis. xD
Mitte et mul selle vastu oleks midagi olnud. Lollid ideed on toredad.

Kaksikud on nunnud. Ma olen juttude koha pealt mitmikusõltlane, niiet... Jahm.

Meil olid ka kanad kunagi ammu. VÄGA ammu. Kanasöödakast on alles. Seisab kuuris. Vist. Kanad... ma arvan, et me sõime nad ära. xD

Mnjah. Ee, nagu, UUT OSA! *keksib vaimustusest*

spring. - Mina väiksena ahistasin oma vanaema kanasid. xD Muudkui oli vaja neid näppida ja taga ajada. Lõpuks nokkisid nad üksteisel suled ära... ja siis tuli läbi kanala atticu (eesti keeles...?) mingisugune loom ja imes nad kõik verest tühjaks v midagi. xD Musta värvi olid.
Aga Mia tegelasele ma olen natukene üle kandnud oma ühe endise klassiõe omadusi. Tema kanadel olid ka nimed ja need kanad armastasid teda.

Käro. - Eee...

Lammas. - Ülejäänud pool tuleb... ehk täna. Te tegite mul oma kommentaaridega tuju heaks.

Were. - Heh. *naerab* Pane oma juttu kanad ja kõik suudavad samastuda... äge. xD

EITC. - Avandi... no ma LUBAN, et mingi aeg te saate ta. Nagu... külalisesinejana. Ja.... *kehitab õlgu* Ma pole kahjuks tüüp, kes kõiki oma sõpru juttudesse põimib. Kuid elame, näeme.

Kellel sul kurat sealt klassist kanad veel olid?

Ja mis eeeeee? Kanu tulebki õpetada mitte haiget tegema. Ja selleks tuleb nende kaelu keerata..

Ja attic on pööning.

Ühel tüdrukul.

Muidugi, vägivallaga lahendame kõik.

Tänan.


See osa valmis Celine Dioni kuulates. Toredat viimast veerandit teile kõigile.


7. Osa teine pool

Kerdo:

Naeratan ning löön esikus esimest korda korralikumalt ringi vaadates käsi kokku. Nüüd, kus ma siin olen ei saa ma end ju, tagumik ees, uksest välja visata lasta? Tutvume olustikuga, inimestega... Ühesõnaga võtame kõik, mida võtta annab.

Mia on püsti tõusnud ning vaatab mind nüüd ebakindlate silmadega. Võitlen kiusatusega talle öelda, et nüüd tuleb mind edasi kutsuda, kuid ma tahan, et ta sellele otsusele spontaanselt jõuaks. Samas, ilmast rääkimine ei aita sellele vist eriti kaasa.

„Sul on ilus kodu,“ märgin kandadel kiikuma hakates. Tegelikult ma ei tea, mida sellest kodust arvata. See on puhas, väga puhas... kuid kuidagi vana ja vajaks hädasti remonti. Kuid noh... see on uunikum. Uunikum on ilus... ja kodune. See ei ole eemaltõukav väsinud maja.

„Tänan,“ vastab tüdruk aupaklikult. Ta silmad on maas ja põsed tulitavad – vean kümneka peale kihla, et ta peab minu märkust viisakuseks. Noh, see oligi... aga jumal temaga. Ma kaldun arvama, et Mia on inimene, kellega korralikult suhtlemiseks tuleb kõigepealt igasugu ebameeldivad ja piinlikud juhtumised kõige pealt selja taha saada.

Vaatame üksteisele otsa ning ma naeratan ootavalt. Mia silmad on fookusest väljas ning ma märkan, kuidas ta käed kõvasti trepikäsipuud pigistavad. Nõksatan peaga tema käte poole ning pomisen: „Milles käsipuu süüdi on?“

Mia vaatab küsivalt alla ning laseb käed kohe enda kõrvale rippu. „Ei milleski vist,“ vastab ta napilt. „Kas sa... nagu... ee...“ Kergitan tema poole kulmu, utsitades teda jätkama. „Kas see oli kõik? Lähed nüüd kuhugi edasi?“

Pööritan mõtteis silmi. Täielik ignorant. Kui midagi tahad, pead ikka ise selle eest hoolt kandma. Viimasel ajal tuleb selliseid õppetunde kohe eriti palju. Ja eriti just Miaga seoses.

„Ma-“ Peatean end enne kui jõuan öelda, et jään siia. Miale ei tundu selline kõneviis meeldivat. Samas... miks peaksin ma end tema pärast muutma? Ma ei viitsi kogu aeg oma suuvärgil silma peal hoida. Ma tahan temaga vabalt olla. Harjugu ära. „- jään siia,“ lõpetan naeratust näole tõmmates ning jopet seljast võtma hakates.

Mia nägu on kivistunud ning ma teen salli kaelast võtmisest suurema näitemängu kui tarvis, et laia naeratust varjata. Nii palju mööndusi võin ma talle ju teha, et kohe kogu oma meeldivat iseloomu talle näkku ei paiska.

„Ee... Kerdo. See nüüd küll sinu otsustada pole,“ teatab tüdruk mind jõllitades. Kergitan kulmu ning topin oma salli enne vastamist jopevarrukasse.

„Kelle siis? Ise küsisid, kas lähen edasi. Ei lähe. Jään siia. Nii lihtne kogu asi ongi,“ kehitan õlgu. Pöördun, et vaadata, kuhu oma jope panna saan. Otsustan lõpuks selle tüdruku mantli peale panna. Nagu omamoodi territooriumi äramärkimine. Ma peaksin plusspunkte oma kuseriista pükstes hoidmise eest saama.

Kui ma uuesti Mia poole pöördun, on ta käed rinnal ristis. „See ei ole nii lihtne, et sa lihtsalt otsustad jääda. Mõtle kui mul on tegemist... või me läheme perega kuhugi. Mida iganes. Sa ei saa lihtsalt otsustada, et hüppad läbi ja jääd õhtusöögile. See pole viisakas.“

Ohkan. „Kas sul on tegemist või lähete te perega kuhugi?“ küsin vastumeelselt. Mingisugune point tüdruku jutus on. Mis sest, et ma eelistaksin vastupidist.

„Mul on kiire, tänan väga,“ vastab tüdruk nipsakalt.

„No ja mis on siis pakilisem kui mina, kui küsida tohib?“ uurin. Ma olen vastusest täiesti puhtsüdamlikult huvitunud.

„Kõik.“

Kergitan kulme. „Ahaa.“ Nüüd on minu kord rinnal käed ristata ning ma avastan, et me jõllitame nüüd mõlemad üksteist altkulmu, käed rinnal risti ja jalad kergelt harkis. Ainus vahe on see, et Mia on vast natu-natu-natukene rohkem endast väljas kui mina.

„Niisiis,“ alustan huuli niisutades. „Millega meie nips preili nii hõivatud on, et pole aega külalisigi võõrustada?“ küsin jahedalt. Mia kortsutab kulmu ning ajab huuled veel rohkem prunti. Hmm. Kas ta on oma huuli värvinud või ongi tal loomulikult nii tumedad punased huuled...? Käin veelkord keelega üle huulte.

„Ma ei ole nips preili.“

„See osa küsimusest polnudki tuum,“ märgin tüdrukule laialt naeratades.

„Õhh.“ Mia astub trepimademelt alla ning nüüd vaatan ma talle ülevalt alla. Tundub, et tüdrukule selline asjade seis ei istu, sest suur osa ta enesekindlusest tundub õhku haihtunud olevat. Astun sammu ettepoole ja meid lahutavad nüüd vaid pelk viiskümmend sentimeetrit, kui sedagi.

„Isiklik ruum, tross,“ sisistab tüdruk, kuid vastupidiselt minu ootustele jääb ta paigale. Ah et mina olen siis see, kes liikuma peab? Ei no fain küll. Astun sammu ettepoole, nii et nüüd tänan ma jumalat igasuguse topeltlõua puudumise eest. See oleks üks kole vaatepilt praegu.

„Jah, Kanafriik?“ küsin laialt naeratades.

Tüdruku silmad tõmbuvad pilukile ning ta ajab oma lõua jälle jonnakalt ette. Ta juustel on õrn lõhn küljes. Ma ei oska öelda, mis lõhn see on, kuid mul tekib äkitselt vastupandamatu kihk teda paitada. Ja noh, vastupandamatu soov on põhjusega vastupandamatu. Sa tõesti ei suuda sellele vastu panna. Või isegi kui suudaksid, annab sõna vastupandamatu sulle õiguse sellele kihule alluda.

Tõstan ühe oma käe ning panen selle ettevaatlikult tüdruku kuklale. Kahused.

Ja siis on kahuste juuste asemel paljas õhk. Tüdruk on minust meetri eemale astunud ning jõllitab. Jälle. Mis tal selle jõllitamisega on? Jõllifriik, jõllifriik. (Nii lapsik kui see ka pole.)

„Tahad nii väga kontakti, eh?“ küsib ta peale minutipikkust jõllitamist. Mühatan ning üritan välja mõelda, mis tal peas toimub. Siis aga pöörab ta end seljaga minu poole ning jookseb trepist üles. Vaatan talle hetke järele ning kehitan siis õlgu.

Olen jõudnud oma jala esimesele trepiastmele panna, kui vali köhatus mind peatab. Vaatan segadusseviidult ringi ning näen ukseavas Iidat. Või oli see Leena... Igastahes seisab ta seal sama kurjakuulutavalt kui Mia ning ma leian, et nad peavad tõesti õed olema. Kui must juuksepahmakas välja arvata.

Issand. Jumal olgu sinuga, Kasper. Aamen.

„Jah?“ küsin, söandamata tirtsu nimepidi kutsuda.

„Meie majas ei käida ringi saabastega,“ ütleb tüdruk uhkelt selga sirgu ajades ning oma väikese näpuga minu jalgadele osutades. Vaatan alla ning ohkan ärritunult. Noogutan napilt ning võtan tüdruku valvava pilgu all jalavarjud ära. Kui ma aga üles jooksma tahan hakata, kõlab uus köhatus.

Vaatan häiritult tüdrukut. „Meie majas pannakse saapad hoolikalt kokku üksteise kõrvale,“ teatab ta järgmiseks. Pööritan silmi ega vaevugi seda varjama, kui oma saapad ilusti teiste kõrvale ritta panen. Ajan selja sirgu ning vaatan tüdrukut küsivalt.

„Veel midagi?“

„Uks tuleb lahti jätta,“ ütleb tüdruk ja järgmisel hetkel on ta kleidisaba välgutades kadunud.

On tsikk.

Lähen trepist üles, võttes kaks astet korraga. Teisele korrusele jõudes olen hetke segaduses, kuhu edasi minna, kuid Mia on oma toa ukse lahti jätnud ning ma näen teda oma laua ääres tegutsemas. Need tunked teevad ta tagumiku kuidagi hiiglaslikuks. Hmm... Head asja peab ikka palju olema, mis?

Libisen uksest sisse ning Mia õe käsk selgesti meeles, jätan selle enda järel ka avatuks. Väristan õlgu. Naljakas laps. Ja naljakas ei ole heas mõttes öeldud.

Mia tuba on väike ning iga toll on kaetud kõiksugu asjadega. Vabadel kohtadel seintel on pildid ja postrid. Tüdruku laud on täis igasugu pabereid ning tema voodi peal on üks päris korralik pehmete mänguasjade kogu. Mis ma ikka öelda oskan... tüdruk. Vähemalt ühes mõttes.

Mia toas on väike laud ning sellel on veekauss, mingisugune tuub midagi ning väikesed valged ribad... midagi. Astun uudishimulikult lähemale. „Kas see ongi põhjus, miks sul nii kiire oli?“ küsin ettepoole kummardudes, nii et meie laubad kokku puutuvad. Mia tõmbub eemale ning raputab pead.

„See on selleks, et sa oma katsumisvajaduse rahuldatud saaksid ja et mina sinuga olles oma aega ei raiskaks,“ ütleb tüdruk end püsti ajades ning kirjutuslaua äärest tooli tuues. Ta lükkab mind sellele istuma ning ma naeratan kergelt. Tal siis ikkagi on mingisugune initsiatiiv olemas.

„Sul on pikad juuksed...“ pomiseb tüdruk mind mõtlikult vaadates. Katsun alateadlikult oma juukseid. Ei ole ju. Täiesti normaalne pikkus. Kas talle meeldivad brünetid SIILID?! Tüdruk noogutab lõpuks ning läheb oma riidekapi juurde. Tagasi tuleb ta mingi võra ja käterätikuga.

Okei. See teeb juba vaikselt närviliseks.

„Mis me tegema hakkame?“ küsin igaks juhuks, kuid tüdruk ei tee must väljagi – paneb mulle hoopis seda võrku pähe. Oh issand. Psühho. Aidakeeee! Välja, välja, välja! Mis siin toimub? Kurat, kurat, kurat! Ema, ma armastan sind. Isa, sind ka. Kert... noh, enam-vähem. Rainer, mi vida! Hakkan igatsema. Palun, palun, palun ma tahan eladaaaaa.

„Mul on vaja kunsti üks mask valmistada. Või noh, selle toorik. Ja sa oled hea alusmaterjal,“ ütleb tüdruk kuskilt toa nurgast taburetti tõmmates ning minu vastu istudes. Ma olen hea alusmaterjal? Mida kuradit see veel tähendama peaks? Armastatud nimel kõike... ei, see ütlus ei istu. Või noh, võib-olla istub, aga Mia pole veel mu armastatu. Ta saab olema, aga... Issand jumal, mida ta nüüd teeb?

Ma pean silmas, et me kõik oleme ju Vahakujude maja näinud. Sellised asjad võivad väga, väga, VÄGA halvasti lõppeda.

Tüdruk võtab laua pealt tuubi ning ma jälgin mõnevõrra ehmunult, kuidas ta sellel korgi pealt keerab ja mingit läbipaistvat ainet endale peopessa pigistab. Oh issand. Mia vaatab üles ning hakkab naerma. Ta võtab puhta käega ettevaatlikult mul prillid eest ning asetab need valgete ribade kõrvale. „Loodan, et nad kipsiga kokku ei saa. Aga ehk saad hiljem ära puhastada. Ma panen nüüd sulle vaseliini näole, et kips hiljem ilusti ära tuleks.“

Vaatan kordamööda vaseliini, kipsi ja oma prille ning hingan rahulikult. Elame üle, elame üle... Ta tahab selle asja mult ikka seljast ära saada. Kuid Kodus ja võõrsilis oli paar aastat tagasi osa (mitte, et ma seda vaataks), kus mingile tüübile tehti rindkerele kipsist ümbris või midagi ja siis see tõmbus kokku ja tüüp ei saanud hingata ja pidi haiglasse minema.

Jumal, päästa mind haiglast. Ma olen liiga noor, et surra.

Need arstid tänapäeval ei ole midagi muud kui põrgu väljasülitised.

Aamen.

Tüdruk paneb oma peopesad kokku, et vaseliini jaotada ning paneb oma peopesad siis mu põskedele. Ja kogu pinge mu kehast on kadunud. Lõtvun ning toetun tooli seljatoele. Mia nihkub oma taburetil natukene edasi ning meie põlved puutuvad kokku. Hingan sügavalt välja ning sulen silmad.

Tüdruku sõrmed liiguvad üle mu näe niig aeglaselt ja pehmelt, et ma ei tahagi, et sellel ots tuleks. Tunnen, kuidas need mu põski silitavad ning kujutan ette, kuidas see natukene rohkem romantilises keskkonnas tunduks.

„Ma pean su huuled ka kokku tegema,“ pomiseb tüdruk oma sõrmedega mu huulteni liikudes ning ma ohkan. Paotan natukene huuli ning tüdruk ei häbene vaid tõmbab hellalt ka üle huulte tagumisema poole. Tunnen, kuidas erutus kasvab. Oi, ei. Oei ei, oi ei, oi ei. Mitte praegu, oh jumal, mitte praegu... Nihutan end natukene teise asendisse ning tüdruku pöial puutub vastu mu hammast.

„Oh issand. Vabandust!“ pomiseb ta eemale tõmbudes. „Vaseliinil on suht rõve maitse. Tahad klaaskommi? Saan sulle lutsutamiseks anda,“ pakub tüdruk abivalmilt. Ma võiksin midagi muud ka lutsutada, aga... Libistan keele üle hammaste ning tunnen, kuidas silmad pahupidi lähevad. Noogutan ning tüdruk hüppab püsti, minnes oma kirjutuslaua juurde.

„Näe, võta, tee ise lahti. Mul on käed natukene... vaseliinised,“ ütleb ta kommi mulle pihku surudes. Noogutan ning peaaegu et rebin barbarissil paberi küljest. See maitse on lihtsalt uskumatult rõve. „Niih... Niih...“ räägib Mia mu nägu inspekteerides. Ta teeb kindlaks, et kogu mu nägu on vaseliiniga kaetud ning võtab siis esimese kipsiriba.

Silmitsen seda ettevaatlikult.

„Kas sa suudad tõsine olla? Sest kui ei suuda, venita naeratus parem kohe suule. Muidu rikud kõik ära ja me peame kogu protseduuri uuesti alustama.“ Naeratan, kuigi protseduuri algus oli minu jaoks vägagi meeldiv. Tüdruk hingab sügavalt sisse ning kastab esimese riba vette.

Kui riba mu nägu puutub, ronivad mu selgroogu mööda üles külmavärinad. Tüdruk silub selle õrnalt mu laubale ning ma tunnen, kuidas jahedad veenired mööda laupa alla nirisevad. Tüdruk märkab seda ning pühib need kiiresti ära.

Nüüd ma saan aru, miks võltsilt naeratada valus on. Sest see on tõesti valus. Ja mul ei ole naljakas ka.

Kui tüdruk lõpuks tulemusega rahul on, avan vahepeal suletud silmad ning vaatan teda küsivalt. Mu suu on kipsihunniku all peidus ning suulemätsitud kipsi otsad on otsapidi mu suu sees. Jälle üks nendest mitte just kõige maitsvamatest asjadest. Barbariss on muidugi ammu kadunud.

„Nii... Nüüd hakka aeglaselt oma näolihaseid liigutama,“ instrueerib ta ettevaatlikult. Kehitan õlgu ning tõmban põsed sisse. Aeglaselt, kuid järjekindlalt oma nägu igat pidi väänates tunnen, kuidas naharibad kipsi küljest lahti tulevad.

Lõpuks on mul tunne nagu ma oleksin mingisuguses kapslis. Mia jättis hingamiseks ninaaugud ning sealt sissehoomav õhk on minu ja kipsi vahepeal. Ja kipsi ääred tunduvad mu küljes igavesti kinni olevat. Pomisen seda tüdrukule, kes murelikult püsti tõuseb ning kipsi ääri silmitseb.

„Ma ütlesin, et sul on pikad juuksed,“ teatab tüdruk süüdistavalt, kui ta kipsi otsast kinni võtab ning seda ettevaatlikult sikutama hakkab. Mu silmad jooksevad vett täis ning ma surun hambad risti, et mitte häält teha.

Kui ta oma sikutamises pausi teeb ja oma kirjutuslaua juurde läheb, usaldan ma oma suud piisavalt, et see lahti teha. „Ma arvasin, et võrk oli piisav,“ annan süüdistavalt vastu.

Mia mühatab ning tuleb minu poole, käärid kasutusvalmilt käes. „Nähtavasti ei olnud,“ ütleb ta õlgu kehitades ning minu arvates vägagi julma ilmega minu kõrvale kükitades. Silmitsen kordamööda teda ja kääre.

„Sa ei lõika mul juukseid peast ära,“ ütlen temast eemale tõmbudes. Tüdruk vidutab silmi.

„Kas sa eelistad, et ma sul maski koos karvadega peast tiriksin?“ küsib ta süütult naeratades ning oma pead ühele küljele kallutades. Vaatan teda mõned hetked ilmetult. Kuidas saab keegi vabal ajal nii ingellik mõelda nüüd minu juuste mahalõikamisest. Ah, aga muidugi. Ma pole brünett. Milleks säästa blonde juukseid. Tõesti, milleks.

Äkki sellepärast, et Kerdo armastab oma juukseid?

Doh.

Hingan sügavalt sisse ning noogutan. Kui hull see ikka olla saab? Paar lühemat tuustakat... elu läheb edasi, juuksed kasvavad tagasi...

Ühe pineva minuti järel on mu nägu vaba ning Mia tõstab maski meie mõlema ette, et me seda imetleda saaksime. Kratsin oma kukalt ning üritan sellest aru saada. Nagu oleks minu nägu ja nagu poleks ka... Aga seda pean ma kindlalt ütlema, et nägus asi tuli välja.

„Mis sellest edasi saab?“ küsin juba väheke huvitunumalt. Mia kehitab õlgu ning asetab selle ajalehtede peale nurka kuivama. Kerdo nägu nurka. Ei no muidugi. Mida veel teha Kerdo näega... nurka! Prsh.

„Üle koridori on vannituba. Võid end puhtaks pesta. Seepi kasuta julgelt, sul läheb seda vaja,“ ütleb Mia mulle narriv-kaastundlikult otsa vaadates ning õrnalt vannitoa poole puksides. Ausalt öeldes olen ma endiselt juhtunust natukene hämmastuses. Pole kohale jõudnud, või midagi sellist.

Vannitoa peeglist näen, et mu nägu läigib päris koledasti. Ning mul on näo küljes valgeid kipsitükke. Äralõigatud juuste jäänused pole õnneks eriti silmatorkavad. Võtan valamu nurgast seepi ning määrin selle oma näole. Noh, üks hea asi on see, et nahk ei tohiks enam tükk aega kuiv olla. Tunnen, kuidas vaseliini naha alla koguneb ja kui palju kordi ma oma nägu ka üle ei kraabiks, kratsiks ega nühiks, jääb seda vaseliini tulema.

Kortsutan endale kulmu ning ohkan, minnes üha uuele ja uuele nühkimisringile. Lõpuks ometi tuleb Mia vannitoa uksele ning jääb mind vaatama. „Saad hakkama?“ küsib ta minu meelest suht tarbetu küsimuse. Kissitan silmi.

„Kas tundub, et saan?“

Mia kehitab õlgu ning tuleb minu kõrvale vannituppa. „Teeme kõigepealt juuksed korda,“ ütleb ta mind näoga vanni poole pöörates ning dušiotsikut kätte võttes. Hakkan juba ütlema, et saan ise ka, kui ümber mõtlen. Mial on nähtavasti kaunis suuremeelne tuju ja füüsiline kontakt temaga tekitab minus hea tunde.

Kummardun üle vanniääre ning tüdruk teeb mu juuksed märjaks. Seejärel võtab ta kellegi šampooni ja kui ta seda mulle pähe niristab, on mul tunne, nagu keegi oleks seal muna purustanud. Külm voogab minust üle ning ma värisen üle kogu keha. Mia itsitab ning hakkab mu peanahka masseerima.

Oigan ning toetan käed vanniäärele. Tüdruk aga tutistab mind ning ma viin ühe käe automaatselt haigetsaanud koha juurde. „Ai! Mille eest see veel oli?“ küsin šampoonist kätt tagasi vanniäärele toetades.

„See on töö, mitte lõbu,“ ütleb tüdruk karmilt ning ma ohkan. Just siis kui ma arvan, et jää on sulatatud...

Lõpuks loputab ta vahu mu juustest välja ning mind pannakse teistpidi vanniäärele istuma, et Mia mu nägu küürida saaks. Istun kannatlikult ja üritan mitte mõelda kui punane mu nägu taolise küürimise tulemusena välja nägema saab. Kindlasti on tulemus kohutav. ... aga puhas, meenutan endale.

Vesi niriseb mööda mu kaela T-särki ning ma kujutan juba elavalt ette, kuidas tüdruk mind kuivatama hakkab.

No such luck.

„Siin on sulle rätik... Ma lähen vaatan, ega Chester mu tuba sassi pole ajanud. Iida tõi ta enne minu tuppa kui sa pesemas olid,“ ütleb tüdruk kiirustades. Noogutan, jäädes vannituppa kolmekesi koos peegli ja pehme käterätikuga.

Kui ma vannitoast lõpuks väljun, leian ma Mia istumas keset oma tuba, väike must kass süles.

„Chester,“ oletan. Tüdruk noogutab ning naeratab. Istun tema kõrvale ning saan Chesteri sülle võtta. Kass vaatab mind oma suurte silmadega, kuid ei lidu. Kratsin hajameelselt ta kõrvavahet ning Chester hakkab nurruma. Kujutlen, kui mõnus mul oleks, kui keegi niimoodi kõrvavahet kratsiks. Või kõhtu.

Brr.

Taganen oma seljaga Mia voodi vastu, kuid tüdruk jääb sinna, kus ta ennegi oli. Ta lihtsalt nihkub natukene, et mulle otsa vaadata.

„Niisiis,“ ütlen talle laisalt otsa vaadates. „Ma polegi ju nii hull kaaslane kui arvata võiks, mis?“ küsin ühe suupoolega naeratades. Mia kehitab õlgu, kuid naeratab samuti.

„Sa pole tegelikult kunagi olnud. Kui välja jätta need tobedad külgeajamiskatsed,“ ütleb neiu lõpuks. Ta sõrmitseb oma juukseotsi ning vaatab mõtlikult punkti minu õla kohal. „Kõige mõnusam on muidugi see, kui sa vait oled,“ teatab ta lõpuks naerma hakates.

Naeran samuti ning mu käsi jääb Chesteri selja peale lebama. Kass lamab vaikselt edasi, justkui lootes, et mõnu millalgi oma järje saab. Vaatan mõtlikult Miat ning üritan otsusele jõuda, mida järgmisena öelda. Oleks tore, kui ta vahel ka entusiastlikult minuga välja tuleb.

„Nii et...“ alustan ettevaatlikult. „Pole mingit võimalust, et me sõpradest miskit enamat olema hakkame?“ Hakkan jälle hajameelselt Chesterit silitama ning tüdruk ohkab, lastes oma juustel jääda nii kui nad on.

„Ei. Mitte praegu. Kool on mulle lihtsalt liiga tähtis,“ ütleb ta vabandavalt. Vaatan Miat üllatunult. Kool? Ah sa kuri põrguline, itsitan.

„Nii et tegelik põhjus on kool, mitte mu juuksevärv?“ küsin kusagil lõbustatuse ja pahameele vahepeal kõikudes.

Mia kehitab õlgu. „Enam-vähem jah. Ma arvan, et kui armastus tuleb, siis ta tuleb. Ja me ei usu, et armastus juuksevärvi vastu tekib, nii et...“ Tüdruk laiutab käsi.

Okei. Kool. Sellega läheb raskeks...

„Nii et tegelikult ei plaani sa mingi lähema kuue-seitsme aasta jooksul suhteid luua?“ küsin uudishimulikult. Sest et, noh... koolile võib pühendunud olla, kuid mingisugune eraelu peaks ju sellegipoolest säilima.

Tüdruk raputab pead.

„Aga kui sa armud?“ küsin edasi.

Mia naerab. „Ma ei tea, tõesti ei tea. Aga sa uurid seda praegu enda pärast... Ja ma olen suhteliselt kindel, et sinusse ma armunud pole.“

„Aga kui sa kellessegi teisse armuksid, siis sa loobuksid oma põhimõtestest? Selle seitsme aasta reeglist?“ küsin hämmeldunult ja natukene solvunult. No seda ei juhtu tõesti iga päev, et keegi minuga suhelda ei taha. Või noh... suhelda ta vist tahab. Ma arvan... Loodan. Vähemalt on ta pehmemaks muutunud... vist.

„Ma ei tea, ma tõesti ei tea,“ pomiseb tüdruk vaikselt. „Eks elu näitab, mis siis saab. Ma ei julge midagi ette ennustada. Jumal teab, äkki ärkan homme hommikul üles ja leian, et sa oled mu elu,“ ütleb ta vaikselt, kuid mu võidurõõmsat nägu nähes lisab: „Mitte, et see tõenäoline oleks.“

Mühatan ning Chester vingerdab end mu haardest vabaks. Uhkel sammul patseerib ta ukse poole ning kaob vaateväljalt. Vaatame Miaga veel ukseava pikalt peale tema lahkumist ning ma löön lõpuks käsi kokku.

„Okei. Sain poindile pihta. Aga kuidas sõprussuhetega on? Nende jaoks ju ikka kooli kõrvalt aega on?“ Kui sind visatakse uksest väljja, roni aknast sisse ja poe naha vahele.

Mia pööritab silmi, kuid roomab üle põranda minu kõrvale istuma. Keeran oma pea laisalt ühele küljele ning jään tema profiili silmitsema. „Jah, sõpradega ma suhtlen... Aga ka neil on omad elud ja... jah, ma suhtlen,“ lõpetab ta magedalt. Naeran.

Ajan end põlvili ning jään oma jalgele istuma, näoga tüdruku poole. „Noh, sel juhul ma mõtlen seda, mis ma varem ütlesin. Seal all. Mulle meeldiks väga olla sinu sõber.“

Nii hea!
Kerdo hüsvastijätte natisin ma veel eriti
Uut osa siis ruttu paluks!