-Pubekad- (ehk seitse päeva pubede elust) [ LÕPETATUD! ]

Ise oled totu Sixx -.- xd

¤¤¤

„Eliis, kuidas sa nii ruttu teada said, et sa rase? Tavaliselt saadakse sellest alles mõni nädal pärast lapsetegu teada.“ huvitus Bella ja võttis lonksu kohvi ning Eliis segas suhkrut tee sisse.
„Ma tundsin nii. Ma rääkisin sulle ju hommikul... Ju siis mu emainstinktid hakkasid tööle.“
„Kuule, kuidas Mirko sellele reageeris?“
„Tema, pshh, tema oli algusest peale rahulik. Ainult siis ärritus, kui ma arsti juurest plehku panin. Kuradi naistearst, psähh, ei uskunud mind, et rase olen. Jobi selline.“ ütles Eliis ning Bella purskas naerma.
„Kuule, peaks ka lapse muretsema. Ma arvan, et me tuleks Keviniga toime küll.“ irvitas Bella.
„Jaaa, tehke see ära. „Siis võtame arstile kõrvuti ajad ja siis oleme rasedad ühes autos.“ – ütles Susan Meeleheitel Koduperenaistes.“ naeris Eliis. Mirko ja Kevin tulid kööki.
„Ja mille peale teie siin naerate?“ küsis Kevin ja istus Bella kõrvale.
„Musi, teeme ka lapse.“
Mirko jõi parajasti vett ja tal läks vett kurku. Eliis naeris ja Mirko köhis natuke ja küsis siis: „Lapse? Tehke jahh. Siis mul on vähemalt kellegagi arutada. Me siis noored isad ju.“
„T – t - te olete a - arust ära võ – või?“ pahandas Kevin. Bella vaatas teda üllatunud näoga ja samas ka natuke pahaselt. Ta asetas käed rinnale ja pomises siis vihaselt: „Ma tahan last. Kui Eliis ja Mirko saavad sellega hakkama saame meiegi. Kui kaks põikpead suudavad koos olla ja laste saamisele positiivse pilguga vaadata, suudame meiegi.“
Kevin oigas ja ohkas. „Me mõtleme sellele peale mu sünnipäeva eks. See ju mõne päeva pärast. Pühapäeval.“
Bella urises.
„Okei, okei. Sinu võit. Tahad last minuga? Tavai, milles probla, teeme kohe ära kasvõi.“ lausus Kevin, mispeale Mirko, Bella ja Eliis teda suure üllatusega vaatasid.
Bella vaatas maha ja siis olid ta silmad juba pisarates.
„Ausalt või?“
„Jaa.“
„Ma armastan sind!“ röögatas Bella ning Kevin suudles teda. Eliis ja Mirko läksid viisakalt koridori. Mirko tõmbas Eliisi enda vastu ja siis suudles teda kaelale.
„Kas ma olen sulle öelnud, et ma armastan sind?“ küsis ta. Eliis raputas pead.
„Aga mina sulle? Ma armastan sind.“
„Mina armastan sind ka.“ lausus poiss ja naeratas siis. Nad suudlesid.
„Noorednoored, kui tahate tegeleda millegagi, siis me lähme ära.“ irvitas Margus.
„Kuulge, olge vait. Bella ja Kevin teevad lapse ja pühapäeval - Kevini sünnal - kuulutavad seda kõigile. Tehke siis ilusti üllatunud pilk eks.“ hoiatas Eliis.’
„Lapsetegemis maania algas.“ muigas Alex ja vaatas Henriettele otsa.
„Enne kui sa midagi ütlema hakkad, saadan ma su kukele.“
Kõik naersid. Siis hakkasid inimesed lahkuma. Soovisid kenasti heaaega ja lubati helistada ning käsiti teada anda, kui keegi peost kuuleb. Lubadused antud, lahkusid nad. Ainult Paul jäi sinna.
„Mirko ja Eliis... Ai kurat, edu teile. Näeme siis pühapäeval.“ lisas ta ning lahkus. Eliis sulges ukse ja kallistas Mirkot.
„Tahad lähme netist otsima, kuidas käituda noore vanemana?“ pakkus poiss.
„Mhmh, sul on õigus, lähme.“

Ongi käes viienda peatüki viimane osa.
Ma ütlen teile vaikselt, et mul see jutt juba valmis ja alustan vaikselt Täiskasvanutega
PS! See on SALADUS!

¤¤¤

„Mu noorus läheb....“ oigas Eliis ja keeras voodis end Mirko poole. Tuba oli pime ja enamus ajast pärastlõunal olid nad veetnud lapsest rääkides ja netis olles. Mirko ohkas ja võttis siis Eliisil käest kinni ja silitas käeselga.
„Ega sa ainuke pole. Kui Kevin ja Bella ainult teaksid, et – see, millega nad praegu tegelevad – rikub nende nooruse. Aga jahh, kes selle mõtte Bellale pähe pani?“
„Mina.“
„Eliis...“ oigas ta.
„Mida on?“
„Sa oled ka ikka.... Ma parem vaikin.“ muigas poiss.
„Parem oleks. Mitu korda me oleme poppi teinud?“
„Kust ma peaksin teadma, ega mina arvet ei pea, aga ma arvan, et sa oled minust tunduvalt rohkem poppi pannud.“
Eliis naeris sarkastiliselt „Haha, sõida seenele.“
„Jälle?!“ ahhetas Mirko naeruselt „Juba teist koda sel nädalal saadad sa mu seenele. Teil see Bellaga mingi perekonna viga või? Kevin rääkis, et pidevalt saadab Bella ta seenele.“
Eliis turtsatas naerma ja andis siis kerge vopsu Mirkole vastu kõhtu.
„Aiai, mis sa lööd....“ irvitas Mirko ja tõmbas Eliisi kergelt enda peale. Eliis ohkas ja pani pea kätele ning vaatas poisile otsa. Tuba oli pime ja ainult kuuvalgus paistis sisse ja valgustas neid kahte – armunuid.
„Tead, tegelikult mu noorus ei lähe. Ma lõpetan kaks viimast klassi ära ja ongi kõik okei. Siis kobin tööle ja laps läheb lasteaeda.“ rääkis Eliis, kui Mirko pani oma sõrme tüdrukule suu ette, noogutas ja ütles: „Tššš!“ Eliis ohkas ja läks siis poisi kõrvale, pani pea tema rinnale, tõmbas teki peale ja sulges silmad. Tema viimane tunne, enne magama minekut oli, kuidas Mirko õrnalt ta juukseid silitab...

avv, jälle Very Happy

kurat , ausõna ette ei tohtinud öelda ja mhh, ma tahaaan et nad lapse saaksid D:

Mis parata, ma etteütleja tüüp xd.
Ja looda vaid, et nad lapse saavad.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Minuarust laps küll mingi selline "asi" ei ole, mille tegemise maania võiks vallanduda. St, kunagi kindlasti, aga see on imelik, kui koolinoored ja juba tahavad kõik lapsi, sest üks paarike saab. Aga see on ainult minu arvamus Very Happy

Uut!

Griff tahtis ja Griff sai -.- Nõudis seda osa Very Happy

Selle osaga ma loodan saada megapalju kriitikat (AA)
Te teete muille seda rõõmu eks. :)

6 peatükk.
Nädalalõpp.

Päike piilus aknast sisse ning kell näitas juba 12 päeval. Mirko tegi silmda lahti, raputas pead ja vaatas siis kella ning haigutas suurelt. Eliis avas silmad, haigutas ja andis siis Mirkole musi.
„Tere hommikust kallis.“ lausus ta. Mirko andis tüdrukule otsaette musi.
„Tere hommikust musi. Enam pole küll hommik, aga meie jaoks on.“ muigas poiss.
„Aaah,“ lausus Eliis ja vajus pikali. „Ma ootan last. Hehe, teine päev...“
„Nii see on, sa ootad pisikest.“ muheles Mirko ja kummardus, et anda väike musi Eliisi kõhule.
„Tead, kui mõnus oli kuulda, kuidas sa mulle „Hommikust musi“ ütlesid?“
„Ma usun seda, et see tunne oli vastastikune.“
„Kuule, järgmine nädal me enam niipalju poppi ei pane eks.“ lausus Eliis ja tõusis voodis istukile. Mirko ja Eliisi silmad olid samal kõrgusel.
„No vaatame seda.“ muigas poiss.
„Mhh, me peame nii tegema. Mõtle lapsele. Tal ju mark, kui tal emme ja issi armastavad poppi panna.“ irvitas Eliis.
„Ah, whatever.“
„What are we do next?“
„Where the hell i should know that?“
Eliis tõusis voodist püsti ja läks vannituppa, jättes Mirko talle lolli näoga järele vaatama.

¤¤¤

Eliis istus köögis ja tegi suitsu. Ta isegi ei mõelnud sellele, et ta seda poleks tohtinud teha. Mirko tuli kööki, näost kaame.
„Mis on?“ irvitas Eliis.
„Ma pean ära käima, korraks.“ lausus poiss ja läks esikusse. Eliis raputas pead ja läks järgi.
„Kuhu?“
„Pean.“ lausus Mirko tungivalt, võttis nagist autovõtmed ja läks. Eliis seisis nagu tummahammas. Ta ei teadnud mida öelda ja mdia teha.
„Minemetsa.“ Pomises tüdruk ning läks elutuppa, sättis end mugavalt „Mariana“ ette ja jäi magama.
„Mhh, lõpeta ära eks. Sa teed nalja onjä. Ma ei oota mingeid nõmedaid kaksikuid eksjä.“ ütles Eliis ja hakkas irvitama. Mirko hakkas ka. Nad olid kahekesi ultrahelis ja said just teada, et nad ootavad kaksikuid. Kaksikud olid poisid.
„Nimeks paneme veel Bill ja Tom, iksdee ja neist saavad transvestiitidest rokkarid!“ naeris Mirko ja ka õde hakkas naerma. Eliis möirgas naerda ja kukkus maha. Mirko andis talle jalaga tagumikku ja naeris häälekalt. Eliis kohmerdas end püsti ja lõi Mirkol kulmu rulli.
„Käi pissipotti kallis.“
***
Eliis oli üksi kodus ja vaatas telekat. Telefon helises.
„Jaa?“
„Preili Eliis Jugapuu kuuleb?“
„Mina see olen.“
„Kas teile on teada isik nimega Mirko Kasek?“
„On. Miks te küsite?“
„Täna, umbes veerand kahepaiku juhtus Jää tänava nurgal autoõnnetus, milles osales kaks autot. Üks must maastur Toyota ja teine roheline naisteauto suzuki. Toyota maasturis istus meesterahvas ja suzukis istus naisterahvas. Meesterahvas hukkus kohapeal. Naisterahvas lasti kodusele ravile ja oli kergelt šokis.
Meie helistamise eesmärk oli teile teatada Mirko Kaseku surmast ja paluda teil tulla ta aurnukeha tuvastama. Tahame kindlad olla.“
Eliis ohkas ja vaatas maha ning siis –
„Eliis, ärka, Eliis!“ karjus keegi ja see keegi äratas ta õudusunenäost. Eliis avas silmad ja nägi enda ees Britat. Ta ajas end istukile ja sügas silmi.
„Mida kuradit sina siin teed?“
„Ma tulin küsima, et mida sa mõtlesid, kui Mirkoga magasid?“
Eliis ohkas ja vaatas vihaselt õele otsa.
„Paul rääkis jahh,“ sisistas ta „Ma tegin seda, sest ma tahtsin ja ma olen nüüd sellepärast veel rase ka. Me olime natuke joobes, sellepärast unustasime kaitsevahendeid kasutada. Kui kavatsed nüüd hakata moraali lugema – siis anna tulla. Vanemad võtavad mul niikuinii homme pea maha ja sind teades õigustad sa neid.“
Brita ohkas selle jutupeale ja vaatas õele otsa.
„Ma ei mõista sind hukka.“
„Ohoo, kust see ime tuli?“ ütles Eliis sarkastiliselt ja tõusis diivanilt püsti. „Tule kööki, teen kohvi sulle.“

Võlur Postituste arv : 66 Age : 30 Asukoht : Tallinn (A)

lihtsalt vapustav jutt...

Musafriiik Postituste arv : 619 Age : 31 Asukoht : Muhu :D

Järjest rohkem vajub ära kuidagi. Very Happy

See on pisut imelik, et Eliis jäi alles rasedaks ja Mirko ja Eliis muust ei räägigi, kui lapsest. I mean, muidugi nad on põnevil ja kõike, aga see on naatukene imelik. Very Happy

See unenäo teema lõi karbi lahti korraks, ma mõtlesin, et Mirko sai päriselt surma. Very Happy

Inglisekeelsed laused olid ka natukene valed vist, kui ma õigesti mäletan. Very Happy

Aga siiski, mulle meeldib see jutt, nii et pane aga uus üles! Very Happy

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Nõustun Liinaga Very Happy

See oli jah ehmatav, et Eliis Mirko surma unes nägi :/ Teist päeva rase ja mulle tundub, nagu ta oleks juba kogu see üheksa kuud sellest vatranud, ehkki alles teine päev ju Very Happy

:D UUUUUUUUUUUT!

Endiselt hea :) ja tahaks siia pikemalt kirjutada, aga ma ei oska midagi öelda, see unenägu oli nõme, sellessuhtes , et juba oleks oma poissi surnuna unes näha :d

Mm ... Unenäod on igasugused ju tegelt ;D
Agaa .. i like it :)

Griffu - vaevalt, et sa mind enam ei armasta -.-
Heffu - tänud
Liina - ohgod, mu ingliskeele grammatika ei ole sugugi hea :S Tunnistan otse ja ausalt. Niiet vabandan valede lausete pärast jutus (: Loodan, et väga ei häiri.
Sixx - äää... uut? kohesaad
Britt - See unenägu oli selline, sest tahtsin natuke õudust juttu ja kui mul näiteks nii juhtuks. Võtaks ma oma sada asja ja koliks oma poisi juurde elama. Äkki see polekski nii halb mõte?
Disaster - tegelt ongi ju. Sa võid ükskõik mida unes näha.

¤¤¤

Kohv valmis, istusid õed laual üksteise vastas. Muide, esimest korda elus!
„Räägi siis, miks sa enam minu vastu ei ole!“ nõudis Eliis.
„No ei ole lihtsalt. Ma ei tea... Veel nädal tagasi oleksin su läbi sõimanud ja karjunud sulle näkku, et sa pead õppima õppima, kuid jamh.. Mulle on ka nüüd õppimine teisejärguline asi.“ rääkis Brita ja ohkas. Ta vältis sajaprotsendiliselt õele otsa vaatamist.
„Miks siis?“ küsis Eliis, kui oli lonksu kohvi võtnud.
„No vaata, ma võtan sõnad tagasi... Ma ütlesin kunagi vist midagi selle taolist, et poisid ja selline värk segab mind eks. Võtan sõnad tagasi.
Eliis, sa võibolla ei usu, aga ma olen armunud...“
Eliis ajas endale kohvi kurku ja hakkas siis läkastama.
„W H A T?“ küsis ta köhides.
„Ma olen armunud.“
„Ei ma näen vist siiani und. Sa teed nalja!“ irvitas Eliis ja ohkas siis „Kes see on siis?“
„Sa oled temaga koos läbutsenud - Kaido.“
Eliisi silmad läksid suureks nagu tõllarattad ja ta vaatas ainiti oma õde.
„Sa oled Jake’i venda Kaidosse armunud? Gaad!“ ahhastas ta.
„Mis on?“
„Midagi ei ole...“ lausus Eliis ja hakkas siis naerma „Nii, et meie perekonnas on kaks tüdrukut armunud? See on ju vahva!“
„Kuule,“ lausus Britt, tõmbas kulmu kipra ja klõbistas küüntega vastu tassi „Me ei tülitsegi!“
Eliis muutus tõsiseks „Ei tülitse jah.“
„Esimest korda.“ muigas tüdruk.
„Jamh, esimest korda. Tead, ma arvan, et rasedus muutis mind. Mõnel muul ajal oleksin ma sul näo täis sõimanud, aga kusjuures täna hommikul– mainisin ma Mirkole, et me peaksime hakkama vähem poppi tegema. Mõtle, see on ju halb eeskuju meie pisikesele, kui juhtutakse rääkima, kui palju tema vanemad poppi tegid – eriti ema ja kui palju nad kooli vihkasid – jällegi eriti ema.“
Brita muigas ja mõlemad õed hakkasid naerma. Esimest korda elus leidsid nad midagi, mis mõlemale nalja teeb.

armas,armas,armas Very Happy

ei kritiseeri Razz

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Ullalaa, üllatav ja armas Very Happy

Kriitikat pole seekord Very Happy

Uuut!

Ärge mind maha lööge (AA)
KRIITIKAT TAHAN! SAAGE ARU! K R I I T I K A T! ( ma tahan kriitikat mitte, et mulle selle osa pärast pannide ja taignarullidega kallale tullakse. Mõistate? )
Järgmine osa alles reedel. Kuulsite? r e e d e l. :)

¤¤¤

Kell oli 15 ringis ja Britt ning Eliis istusid elutoas diivanil ja rääkisid kõigest, mis neil aastate jooksul rääkimata jäänud. Isegi – poistest. Esimest korda käitusid nad nagu õed ja usaldasid teineteist, tegemata üksteist maha.
„Haha, niiet sa suudlesidki selle Alexiga selle nädala alguses või?“ naeris Eliis ja Brita noogutas. Järjekordne naerupahvak. Brita vaatas kella ja muutus siis murelikuks.
„Kuhu mu õemees jääb? Ütlesid, et ta läks mingi 13 aeg kodunt välja.“
„Jaa, aga ma arvan, et ta tuleb varsti. Ma tõesti loodan, et nii ei lähe nagu ma uneneäos nägin.“
„Ei Eliis, nii ei lähe.“
„Arvad?“ ohkas Eliis ja viis närvilise pilgu kellale, kui välisuks käis. Sisse astus Mirko.
„Tere tüdrukud!“ hõikas ta naeruselt. Eliis ja Brita tormasid koridori.
„Tere ilmarändur, miks sa enne ära läksid ja miks sa nii tõsine olid? Kust sa teadsid, et õde mul külas on?“ nõudis Eliis.
„Üllatus, sest ma teesklesin ja maja ees seisab mercedes, mis on teatavasti su õe auto. Kas küsid veel või sai ristküsitlus läbi?“ küsis poiss ja kergitas kulmu. Eliis näitas hambaid, aga siis naeratas ja suudles Mirkot.
„Aah, nii hea, kui mul naine on!“ irvitas Mirko ja Eliis andis talle hoobi kõhtu.
„Käi persse.“
„Haha.“ Irvitas poiss ja Brita purkas naerma. Mirko vaatas Eliisi ja Britat vaheldumisi.
„Ooot.... Ma pole ju purjus... Ei, TE EI KARJUGI EGA TEEGI ÜKSTEIST MAHA?“ räuskas Mirko, millepeale Eliis ja Brita raputasid pead.
„Ahah.“ lausus poiss ja suunas pilgu Britale: „Noh naiseõde, jääd meile kauemaks? Ma teen nimelt ise süüa.“
„Ei, mul on kahju, ma ei saa. Lähen koju õppima ning viin emale ja isale uudised: Meie õega on kõik korras ja minu ja õe suhted on ka okei.“
Eliis hakkas naerma: „Okei, teeme nii. Ma homme koju ja siis saavad ka vanemad teada, et nad saavad 40 aastaselt vanaemaks ja vanaisaks.“
„Tavai, nägemist õemees.“
„Nägemiseni.“
Brita ja Eliis tegid kalli ning siis Brita läks. Mirko pani ukse kinni ja ohkas siis. Noorpaar läks kööki süüa valmistama.

¤¤¤

Mirko ja Eliis sõid rahulikult ja siis alustas Eliis juttu, mida ta oli juba viimased tund aega salamisi mõelnud. „Mirko, ma mõtlesin ühe asja üle järgi... Ma pole valmis emaks saamiseks vist...“
„Mida?“ küsis Mirko üllatunud tooniga.
„Oh, sa kuulsid ju,“
„Mida ma kuulsin?“
„Ära mängi lolli! Sa ju kuulsid seda, ET MA POLE VEEL LAPSE SAAMISEKS VALMIS!“ kisas Eliis ja Mirko jäi teda vaatama.
„Ma ei usu oma kõrvu! Kes ütles, et laps tugevdab meie armastust? Kes see oli?“
„Ma ei mäleta...“
Mirko ohkas, tõusis lauast püsti ning läks rõdule. Suitsupakk välja ja suits ette. Eliis võttis samuti suitsupaki, tuhatoosi ja läks siis teisele korrusele. Võttis magamistoast oma päeviku ja pastaka ning läks poisi vanemate tuppa. Avas akna, süütas suitsu ja hakkas päevikut täitma.
Tüli. Järjekordne tüli. Mille pärast? Sellepräast, et ma ütlesin, välja, et ma pole siiski emaduseks valmis. Kui ma Brituga rääkisin, siis olin, aga... aga süües lõi mulle igasugu mõtteid pähe. Ma hakkasin kartma ja see kartmine panigi mind neid sõnu välja ütlema. Mõistagi haavasin ma nendega Mirko tundeid... aga... Sinna ei saa midagi parata.
Saada laps – see pole nali. See on tõsine asi ja sa pead arvestama, et sa pead kulutama kogu järgnevad vähemalt 15 aastat lapse kasvatamisele ja tema õpetamisele pühenduma. Sa pead tema jaoks koguaeg olemas olema. Sa pead tema peale oma närve kulutama ja lohutama teda, kui ta on oma käe marraskile saanud. Sa pead unustama peod ja läbud kuskurat, sest laps peab kasvama heas õhkkonnas – kui just ei taha, et lapsest kasvab mingi pohhuistlik nohik. Minust ei saa sellist! Ei saa! Võib olla Mirko suudab, aga mina ei suuda... Ma olen 17... Alaealine, kes on end vähemalt 100 korda umbe joonud, vihkab kooli, suitsetab ja armastab või õigemini jumaldab läbutseda. Selline olen MINA ja MINUsugune MINA ei saa lapse kasvatamisega hakkama...
Ajapikku ma hakkan kadestama teisi noori, kes käivad koolis, armuvad ja armastavad – lapsed on sel juhul out. Kadestama... Ma isegi ei arva seda – ma TEAN seda.
Nii, sain oma kahtlused, kartused ja teadmises (vms) selles vallas ära räägitud, aga mis edasi? Teen aborti, kaotan lapse loomulikul teel või sünnitan lapse ja siis annan pärast ikkagi ära, või sõidan end koos lapsega surnuks? Okei, see viimane variant on täielik jaburdus ja seda ma teha ei kavatse. Järele jääb kolm varianti. Kuid... Ma ei tahaks ühtegi kolme neist teha või isegi ü r i t a d a! Aaahhhhh, mida ma siis teen? Järgi jääbki üks variant: ma ei taha seda välja öelda. Nii, võtan sõnad tagasi, mida ma teha ei taha...
Toa uks käis ja Eliis pidi kirjutamise lõpetama ning üritas päevikut ära peita, aga Mirko oli järjekordselt kiirem. Eliis ohkas ja vajus pikali, keeras end kõhuli ja peitis näo päevateki sisse. Mirko luges ja virutas siis päeviku täiest jõust vastu põrandat. Eliis võpatas.
„MIDA KURADIT? SA TAHAD TEHA ABORTI, SÕITA END SURNUKS VÕI SIIS KAOTADA VÄÄKS LOOMULIKUL TEEL JA SINA EI OLE VALMIS? KAS SA MINULE MÕTLED KURAT VÕTAKS?“
„MÕTLEN, AGA MA EI HAKKA SEDA SUURT KÕHTU KANDMA. KANNA ISE KUI TAHAD!“
„VÄGA NALJAKAS, KURAT KERI PERSE!“
„SINU JÄREL FAKING AKROBAAT SELLINE!“
Mirko lahkus toast ja lõi ukse pauguga kinni. Eliis viskas padja vastu ust ja hakkas siis nutma. Ta keerutas end voodis edasi tagasi ja ulgus.
„MA VIHKAN OMA ELU! MA VIHKAN, ET SEE KÕIK NII PIDI MINEMA! MA VIHKAN, VIHKAN, V I H K A N!“ karjus ta meeleheitest kui tuba läbi tuuseldas. Tiris kõik katted põrandale, trampis ja hüppas nende otsas ja siis kukkus meelega pikali.
„KUI MA AINULT SAAKS MUUDAKS MA KÕIKE! KÕIKE SEL NÄDALAL TOIMUMUNUT! KUULSID MIRKO? KÕIKE!“

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Tead mis?

Ma naersin lausa selle osa ajal Very Happy

See on muidugi tore, et nad Britiga ära leppisid Very Happy

Aga ,,„VÄGA NALJAKAS, KURAT KERI PERSE!“
„SINU JÄREL FAKING AKROBAAT SELLINE!“ oli minu murdepunkt Very Happy

Ma lihtsalt irnusin põrandal pikali Very Happy

Võibolla paari minuti pärast jõuab see ka kohale, et nad jälle tülis on.
Jah, JÄLLE.
Ta ajas just mõistlikku juttu tegelt.
Minu arvatest ta ka ei ole valmis emaduseks.
Ta on liiga noor ja pubekas selleks.
Sad but true Very Happy

Uut!

Võlur Postituste arv : 66 Age : 30 Asukoht : Tallinn (A)

heaa. tead ma arvan et sa ei saagi kriitikat. ei minu eag kellegi teise käest kuna see jutt on fucking perfect

Kätte on jõudnud kuuenda peatüki viimane osa ja seetähendab seda, et kätte jõuab õigepea seitsmes peatükk.
Igaljuhul, täiskasvanutega mai jätka.

Ilusat lugemist!

¤¤¤

Kell oli mõne minuti eest saanud 18.00, õues oli hämar ja maja, kus elasid meie noored – veelgi hämaram ja vaiksem. Eliis oli samas toas, kus ennegi ja Mirko suitsetas verandal. Tema mõtteis kajasid Eliisi öeldud sõnad ja need tegid haiget, lausa kriipisid ta hinge. Ta mõtles sõnadele: „KUI MA AINULT SAAKS MUUDAKS MA KÕIKE! KÕIKE SEL NÄDALAL TOIMUMUNUT! KUULSID MIRKO? KÕIKE!“ ja vaatas tänavale.
„Sa unustaksid meie esimese suudluse, meie rõõmsad ajad ja isegi selle, et me olime koos?“ lausus poiss täiesti lambist.
Lõpuks kustututas ta suitsu ja läks kööki, kus avastas Eliisi istumas. Ta vaatas tüdrukut, kes kohvi jõi. Vangutas pead ja istus laua taha, valades endalegi kohvi.
„Sa ei tohi kohvi juua,“ ütles ta.
„Ja siis?“
„Ja siis...“ kordas Mirko.
„Mida sa loodad saavutada sellega, kui mulle moraali loed?“
„Ma ei loe morrali...“
„LOED!“
„Olgu nii,“ lausus poiss rahulikult ja tõusis lauast nii püsti, et tool lendas. „Ma tahtsin sinuga rääkida, kuid..... Jällegi, welcome back.“
Eliis vihastas. „Nüüd olen jälle mina kõiges süüdi? Vaata, mida sa suust välja ajad mees!“
„Ma ei ole su mees – enam. Hakka asju pakkima.“ lausus poiss ja lahkus majast koos autovõtmetega.

¤¤¤

Asju pakkima jahh? Okei siis. Tänan Mirko... Juba pakin, juba pakin ja lahkun su elust IGAVESEKS! MA MUUDAKSIN KÕIKE SELLE SEITSME PÄEVA JOOKSUL! Ma kordasin....
Ei, ei, EI! Ma ei hakka nutma... Alles lõpetasin.... Mkm, k e e l a t u d...
Oh, mida ma valetan? Karm Eliis suri, kui ta Mirkosse armus... Aga kuidas seda karmi ja pohhuistlikku Eliisi uuesti ellu äratada? Kui keegi ainult seda teaks...
Mis mul viga on? Olin hommikul rõõmus, et rase olen ja koos Mirkoga olen. Õde näitas end teisest küljest ja nüüd mina siin vesistan ja mõtlen lahkumisele. Mõte nagu?
Ojahh, ma pean hakkama asju pakkima. Olen isegi kaua viivitanud. Ma ei taha Mirkoga kokku saada, kui lähen. Minek siis minek. I g a v e s e k s.
Ja sinu päevik?
Põletan...
See on küll valus, aga ma tahan seda.
Lahkun siit majast, siit linnast, jätan maha oma sõbrad ja perekonna ning edasi ma veel mõelnud pole. Kuskile teise linna lähen ja mind ei huvita mis minust saab. See on juba teisejärguline. Rasedus peaks katkema, kui ma selle ära unustan ja edasi suitsetan ning alkoholi tarbin.
Ma tunnistan ühe asja: ma armastan Mirkot paratamatult.
Aga nüüd – asju pakkima.
Goodbye Diary.
Eliis poetas pisara ja tõmbas siis õhku sisse ning hingas selle välja. Tüdruk läks toanurka ja võõtis spordikoti ning läks majapealt asju kokku korjama. Ta mõtles kõigele. Kõik jooksis tema silme eest läbi. Iga tuba, kus ta käis tõi mälestusi. Tema silmade ette kerkis kujutluspilt esimesest õhtust, kui ta siin oli. Nad jooksid teisele korrusele ning siis naersid, komistasid ja Mirko oleks teda peaaegu, et suudlenud - mis jäi ära, tänu Eliisile.
Ja nii edasi. Kõik toad tõi esile suuri mälestusi, nagu juba varem mainitud. Mälestused, mis ei pruugi iial ununeda.
Lõpuks jõudis ta oma ringkäiguga tagasi enda ja Mirko magamistuppa. Päevik lebas avatult voodil ning pastakas oli hoolikalt selle kõrval. Ta lasi spordikotil maha kukkuda ja läks voodile ning heitis pikali. Nutt oli kurgus ja see tikkus peale. Eliis tõmbas mitu korda sügavalt ninaga, kuid see ei aidanud. Lõpuks juhtus asi, mis poleks tohinud juhtuda. Ta keeras end kõhuli ja nuttis. Eliis kartis... Ta kartis loobuda oma elust... M i r k o s t.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Kuidagi nii kiiresti läks see viimane osa, aga muidu väga hästi oli emotsioone kirjeldatud..
PS: Rasedus üldjuhul siiski ei katke nii, küll aga võib sündida väärarenguga laps..
Oijahh..
Lõpp oli niii kurb Sad

Mirko oli ka karm ikka..
Nii naljakas mõelda, et ainult 6 päeva on tegevus toimunud Very Happy

Mis selle aja jooksul kõik toimunud on...
BTW, miks sa ei jätka?
Kas oodata on happy end'i siis? Razz

Uut tahan!

Käes ongi viimane peatükk!
Nautige seda aega PUBEKATEGA, mis veel jäänud on
Julm peatükk minumeelest. Palju kätše nagu omaks saanud ja tülid hakkavad väga väikestest asjadest. Niiet, olge valmis. ;D

7 peatükk.
Ongi lõpp? Hea või halb? Eliisi ja Mirko tüli, mis ainult kasvab ja ei pruugigi lõppeda... Kuid siiski.. Äkki on võimalik, et kaks põikpead lepivad?

Eliis avas silmad. Tuba oli enamjaolt pime, kuid miski nagu valgustas seda. Ta avas silmad korralikult ja nägi voodi jalutsis Mirkot istumas, päevik käes.
„Ärkasid.“
„Ärkasin.“
„Sa ei läinudki.“
„Vabandust...“
„Miks? Miks sa ei läinud, kui minust loobuda tahtsid?“ lausus poiss vaevukuuldavalt.
„Ma tahtsin minna.... aga...“ Eliis vakatas.
„Aga?“
„Aga oma asju otsides tulid esile mälestused... Need tegid haiget... kui neile tagasi vaatasin.“
Noored olid suhelnud sosistades. Eliis vaatas kella ja see näitas natuke peale kahte öösel. Mirko keeras end näoga Eliisi suunas, kes end istuli parasjagu ajas. Nende pilgud kohtusid, kuid Eliis pööras kohe pilgu ära ning Mirko luges päevikust mõned read ette: „Lahkun siit majast, siit linnast, jätan maha oma sõbrad ja perekonna ning edasi ma veel mõelnud pole. Kuskile teise linna lähen ja mind ei huvita mis minust saab. See on juba teisejärguline. Rasedus peaks katkema, kui ma selle ära unustan ja edasi suitsetan ning alkoholi tarbin.
Ma tunnistan ühe asja: ma armastan Mirkot paratamatult.“
Eliis keeras pea kõrvale ning tõmbas sügavalt ninaga, korrutades mõttes endale: Ma ei tohi nutma hakata, ei tohi. Eriti veel Mirko ees. Mkm.
Mirko tõusis püsti ning vaatas Eliisile taunivalt otsa. Ta tahtis midagi ütlema hakata, kuid Eliis oli kiirem.
„Ma lahkun kohe, 5 minuti pärast olen ma siit majast ja su elust out.“
Mirko ohkas ja suunas pilgu korraks maha ning siis pilgu tagasi Eliisile.
„Sa jääd, kell on veerand kolm öösel ja ma ei lase sul kuhugi minna. Kes teab, mis perverdid ja pedofiilid õisel tänaval võivad liikuda.“ lausus poiss sosinal ja lahkus toast.

¤¤¤

Psh, kell on veerand neli öösel ja ma kirjutan päevikut, mis oleks pidanud juba ammu põletatud olema. Mirko ei lubanud mul minna. Ja üldse – mis tee tema asi on, kui mingid pedofiilid mu öisel tänaval ära vägistavad? Ah? A h? AH?
Me rääkisime isegi... kuid rääkisime sosinal, aga meie vestlus oli äärmiselt jäine. Sõnad olid külmad ja meie näoilmed tuimad.
Ootan hommikuni ja siis lähen, sest kokkuvõttes andis Mirko mulle eile teada, et ma asjad pakiksin ja lahkuksin. Ma kavatsen enne teada saada, miks ta mul kohe minna ei lasknud. Ma tean vastust, aga nõuan täpsemat selgitust – Mirko... ta ei oska valetada... Kui see oli vale... Segast peksan ( :S )
Lõpetan nüüd.
Eliis sulges päeviku ja pani selle öökapile ja keeras end teki sisse. Õigepea tuli uni, mis ta enda võimsusse haaras.
Ma kõndisin üksi üksildasel tänaval. Vihma sadas ja siis kostus samme minu taga. Mõtlesin, et mingil tüübil on kiire, aga ei olnud. Õigepea tundsin tugevat valu peas ja pärast seda lõi silme ees pildi mustaks.
Avasin silmad kuskil pimedas ruumis. Tahtsin end liigutada, kuid ei suutnud. Ma ei saanud. See oli võimatu ja miks? Ma olin voodi külge kinni ahheldatud. Ma hakkasin värisema. Üritasin rabeleda. Üritasin end nendest köidikutest vabastada, mis oli täiesti võimatu. Ma olin kinni. Täiesti kinni.
Mind tabas meeleheide. Ma ei teanud kus ma olin ja miks ma seal olin ning mis minuga edasi tehakse...
Pime ruum läks valgust täis ja siis kostis uuesti samme. Tänasin mõnes mõttes õnne, et keegi lõpuks tuli, aga siis hakkasin seda kahetsema. Mu suule pani teip. Tugev toruteip. Ja siis – ronis keegi mu peale ning hakkas mu pluusi eemaldama. Tahtsin karjuda, üritasin vastu panna, nii kuis suutsin, aga see oli mõtetu. Hakkasin nutma ja häälitsesin, kui see tüüp – või kes iganes ta oli – minu kallal askeldas.
Lõpuks hakkas kohale jõudma, mis minuga tehti – mind vägistati. Hakkasin veelgi meeleheitlikumalt rabelema ja siis tabas mind hoop pähe ning siis –
„APPI! EIEIEIEI!“ karjus Eliis ja tõusis voodis istukile. Ta värises üleni ja külm higi kattis ta laupa. Tütarlaps võttis teki oma kätevahele ning peitis pea sinna sisse ja siis tõstis selle ning vaatas kergelt värisedes toas ringi. Toa uks avanes ja sisse tormas Mirko ning Eliis karjatas.
„Mis juhtus, et sa sedasi karjuma hakkasid?“ küsis ta, olles ähmi täis.
„M... M... Ma vist nägin uneneägu, sest see ei ole ju tõsi.“
„Mis ei ole tõsi ja mida sa unes nägid?“ huvitus Mirko ja istus Eliisi voodile.
Eliisi tabas meeleheide „Ma nägin unes, et mind vägistati ja see ei ole ju tõsi, ega ju?!“ lausus ta kiiresti ja ühe hingetõmbega ning vaatas toas arglikult ringi.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Super osa oli :)
Mulle täiega meeldis Razz

Uut!

Tasane Postituste arv : 4 Age : 29

uuut!!!!

luvvv :)
niiarmas,
oskaks ma vaidmidagi pikemat kirjutada siia :d

Mul hea tuju, sp saate täna veel ühe vögaväga lühikese osa.
Agateatemis?
Pubekatega teen ma lõpparve mõneks ajaks. Täiskasvanud tulevad, ega nad kuhugi kao
Ja see aeg kirjutan ma edasi Kummitus ja Tütarlaps teist hooaega ja Elu kummlisi pöördeid.
Mis arvate?
1 asi veel...
Paluks asjalikke kommentaare. Võiks KOOSNEDA kriitikast näiteks (A)
Aseeka, et mul tuli hirmus isu uute tutvuste järele
Lisage msni: diana7012@hotmail.com , kui viitsite minuga lobiseda.
Nii, enam pikemalt mai piina teid
Saate oma uue osa siit :

¤¤¤

Mirko ohkas sügavalt. „See oli ainult unenägu. Halb unenägu.“ lausus ta rahustava hääletooniga. Eliis vajus tagasi pikali.
„Seal oli tänav ja siis kuulsin enda taga samme... Sa ütlesid, et sa ei tea, mis perverdid ja pedofiilid võivad ringi liikuda...“
„Ütlesin.“
„Aga seda mida sa ütlesid, nägin ma just unes...“ lausus Eliis vihaselt.
„El.....“
„Minemetsa!“ lausus ta vihaselt ja andis poisile padjaga vastu nägu.
„FAIN! OLEKS SEE SULLE ROHKEM MEELDINUD, KUI MA SUL MINNA OLEKS LASKNUD? OLEKS?“
„OLEKS! SIIS OLEKS OLNUD SEE REAALSUS, MITTE MINGI FAKING UNENÄGU!“
„OLEKS JA OLEKS! KEERA SIIS AEGA TAGASI, KUI TAHAD JA KEBI TÄNAVALE JA LASE END VÄGISTADA!“
„TEAD KEERAKSINGI, KUI SEE OLEKS MINU VÕIMUSES! MA KEERAKS AEGA NÄDAL TAGASI JA TEEKSIN NII, ET MA EI ARMUKSKI SINUSSE, TEEKSIN NII, ET MA EI PÕGENEKSI KODUST JA JÄTAKS VÄLJA SELLE, ET MA SINUGA MAGASIN. ON ARUSAADAV?! MA MUUDAKS KÕIKE! KÕIKE!“ kisas ta ja avastas, et tema ja Mirko nägu lahutas ainult ca 10 sentimeetrit.
„Korda seda, nagu sa kordasid seda varem.“
„Mida ma sul veel kordama pean?“ lausus tüdruk ja Mirko võttis Eliisilt juustest kinni ja tõmbas enda poole.
„Korda seda, et sa muudaks meie vahel kõik toimunut ja siis ma jätan su rahule.“ sisistas Mirko. Eliis tõmbas pea eemale ning vaatas Mirkole vihaselt otsa.
„Seda ma juba ei tee. Ära isegi looda.“
Mirko tõusis püsti ja hakkas naerma. Ta vaatas maruvihasele Eliisile otsa ja lausus: „Sa ei taha aega tagasi keerata. Sa ei taha seda.“

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Eliis oli üli owned Very Happy

:D
Super hea!
Miks nad niiii põikpäised peavad olema? Very Happy

Täitsa totakad ikka Very Happy

Kriitikat pole ka selle osa kohta Very Happy

Niiet,
UUUT!

» "9 juttu minu elust"