-Pubekad- (ehk seitse päeva pubede elust) [ LÕPETATUD! ]

Ei, mai nõua offtopicut:D
Ota, ma siis kunagimoodi Tallinna ja sealt edasi:D
Kle, jaluta vastu XD
A, seda ka, et millagi ilmub siia uus osa. Nähtavasti tänase jooksul, aga õhtu poole.

¤¤¤

„Mis teil arus oli? Esimesel koolipäeval end täis juua? Vanemad said peaaegu krambid, kuid siis meenus neile teie varajasemad tembud! Te tegite popipäeva teisel päeval? Mis teil arus oli?“ karjus Britt.
„Tead, kui mul pea ei valutaks, sõimaksin ma sul näo täis.“ ütles Eliis ja kobis ülesse oma tuppa.
Seljas roozad pidžaama püksid, seljas top, Lamas Eliis voodil ja vahtis lakke. Nimelt mõtles ta eilse ja tänase hommiku üle. Aeglaselt pani ta oma käe üle voodiääre, tõmmates voodialt välja päeviku ning pastaka.
Kas ma olen loll või mängin lolli? Mul oli võimalus Mirkole oma.... Jamh. Ma ei lõpeta lauset, sest ma ei julge, Ma tean seda, et argpüks olen ma terve elu olnud.
Peost veel siis niipalju, et sai end korralikult mällerisse joodud. Veel hullem oli see, et hommikul ärgates avastasin end Mirko kõrvalt. Issandjummal. See oli kohutav. Ma röögatasin end üles. Või noh ehmatasin oma vast parem sõna. Ma viivuks mõtlesin kõikvõimalikke mõtteid ööst. Ma ei mäletanud midagi, mäller oli oma töö korralikult ära teinud.
Eniveiii, inimesed hakkasid oma nikstinaksti juttu ajama. Lambakari. Esimest koda kohutasin eile sünnipäeva lapse- Kaidoga. Suht kobekutt ^^.
Meil hakkas juba Mirkoga jutt minema, kui Alex rõdule tuli. Mirko kadus automaatselt esimesele korrusele ja mina oma mõtetesse. Muideks, ma olen avastanud, et mõtlen viimasel ajal suht palju. „Eliis, Paul tulge elutuppa! Me tahame teiega tõsiselt rääkida!“ hüüdis isa alt.
Oh dšiisas kraist! Siit tuleb moraali lugemine! Elab üle.
¤¤¤

„Noh, mis tahate?“ küsis tüdruk, kui Pauli kõrvale diivanile istuma potsatas.
„See ei saa enam nii jätkuda!“ ütles ema.
„Mis asi nimelt?“ küsis Paul.
„Teie ringi jõlkumine, joonime ja suitsetamine. Õppimine on teil teisejärguline! Paul sa oled kaheteistkümnendas klassis, Eliis sina üheteistkümnendas. Kas te oma tulevikule olete mõelnud? Mis teist saab, kui te ei õpi?“ ahastas isa.
„Tahad ausat vastust? Alkohoolikud!“ sõnas Paul ja mõlemad naersid. Britt tuli ja istus vanemate keskele. Eliis ja Paul muutusid nagu käsu pealt tõsiseks.
„Mida tema siit tahab?“ küsisid nad koos.
„Khm, Britt. Lahku palun. Meil siin individuaalne jutt sinu õe ja kaksikvennaga.“ palus ema teda viisakalt.
„Miks, mammi? Ma tahan ka kuulda....“
„BRITT!“
„Jah, isa, okei siis noh, ma siis lähen.“
„Ta käib mulle närvidele! Tema kaagutamine õppimisest....“
„Paul, ära vaheta teemat.“
„Aga ema?!“
„Ühesõnaga, teil on koduarest kuni hinded paremaks lähevad.“ ütles isa rahulikult.
„Käige kuradile!“ ütles Eliis ja lahkus kodust. Võttes kaasa ainult õhukese jope nagist. Ema järele hüüdmas „Eliis, Eliis!“
Tuju võib sekundiga muutuda. mõtles ta. Tüdrukul oli tahtmine üle terve linna karjuda väga roppu sõna. Jalutamine muutus kiirkõnniks, kirrkõnd juba omakorda jooksmiseks.
Kiired sammud, ajavad teda taga, Kuid kes?
„Eliis, jää ükskord seisma! Mul pistab juba!“ hüüdis Mirko ja tüdruk jäi jäsrult seisma. Mirko oleks talle peaaegu otsa jooksnud.
„Paul helistas... mõtles, et äkki mina tean kus oled. Iagljuhul palus ta sul koju minna....“
„Ei mõtlegi! Jääda koduaresti? Paljalt mõte sellest ajab mind iiveldama!“
„Sa oled arestis?“ naeris Mirko.
„Pead naerma?“ küsis Eliis sarkastiliselt ja hakkas siis edasi kõndima.
„Ela oma elu arestis ära ja oled vaba ju!“
„Hull oled?! Igaljuhul, mina enam koju ei lähe! Saagu mis saab!“
„Kuhu sa minna kavatsed?“ küsis Mirko küsimuse, mille vastust ta juba ootas.
„Hea küsimus... Ma arvan, et Inesi juurde või siis.... Pekki, tal ju pärentsid ät houmis. Eem....“
„Tule minu poole, mul vanad terve nädala ära.“
„Ausalt või? Aga kus nad on?“
„Itaalias, neil oli üleeile pulma aastapäev. Eile õhtul läksid minema.“
Eliisi näole ilmus naeratus.
„Olen nõus!“
„Siit kolm kvartalit ja olemegi kohal!“ sõnas Mirko rõõmsalt.

Võlur Postituste arv : 66 Age : 27

Lahe

jätka ka

I'm lovin it.
Liiga hea.
Ja ma tahan uut osa. UUT OSA! *protesteerib.*
kiiresti?!

Vead käivad minuga kaasa:D
Leppige sellega:D

¤¤¤

„Astu sisse!“ kutsus Mirko tüdrukut. Eliis vaatas huviga maja sisemust. Kõik paistis nagu uus. Moodne mööbel, moodne trepp teisele korrusele.
„Ma ei teadnudki, et sul rikkad vanemad.“ sõnas Eliis.
Mirko turtsatas „Kui mul poleks, siis kuidas ma saaksin käia erikoolis? Mõtle lapsuke, mõtle.“
Eliis viis pilgu maha ja jäi siis tõsiselt poisile otsa vaatama.
„Kus ma magan?“
„Minu vanemate toas. Arvatavasti. Kui sa just diivanil magada ei taha. Tule kööki.“ Mirko läks ees ja Eliis järgi.
Mirko tegi kohvi, kuni Eliis murelikult köögiaknast välja vaatas.
„Mis on?“
„Mõtlesin, kuidas saada oma kooliasju kätte.“’
„Ja mis välja mõtlesid siis?“
Mirko pani Eliisi ette lauale tassi kohuga ning võttis endale ka tass kohvi. Tüdruk võttis kohvi ja lausus siis mõtlikult : „Vanemad lahkuvad kodunt kell 7.30 ja meil algab kool kell 8. Hakkame siit sinu juurest kell 7.25 minema ja 10 minuti pärast oleme minu maja juures. Siis sina oled ukse juures, pead vahti, juhuks kui ema või isa midagi maha unustasid. Ühesõnaga, sel ajal võtan mina oma asjad ja me kaome. Oled nõus? Et osaled selles?“
„Põhimõtteliselt küll, jah. Aga mis kodust võtta tahad?“
„Päeviku, siis kooliasjad, laadija ja riideid.“
„Selgepilt.“
Mirko ja Eliis lürpisid kohvi vaikuses edasi.
„Mirko, et, miks sa mulle abi pakkusid? Ma olen suht ülbelt käitunud janii noh....“
„Eliis, tššš. Ma ise ka ei tea miks. Inesi vanemad nagu on kodus ja.. ja... jamh. Rohkem polegi midagi öelda. Lihtsalt tahtsin sind aidata.“
„Ahah.“
„Ma lähen avastan maja, kui tohib.“
„Ikka.“ütles Mirko lahkelt ning Eliis läks. Kõigepealt läbi koridori elutuppa, siis kellegi magamistuppa, jälle kellegi magamistuba, veel üks magamistuba. Siis 3 vetsu, siis veel söögituba ja kaks garedroobi, kabinet ja kõik.
Kõik kahekorruse peal üles loetletud.
Kui Eliis esimesele korrusele jõudis märkas ta, et Mirko oli elutuppa läinud ja istus diivanil. Eliis potsatas poisikõrvale istuma.
„Noh, kuidas maja meeldib?“
„Megalt meeldib!“ sõnas Eliis ja naeratas poisile. „Kuuled, seda, et sorri veelkord...Või noh ma vist juba palusin vabandust, mai mäleta ju! Igaljuhul sorri, et ma sinuga eile ebaviisakas olin ja sind nagu sõimasin.... Või nooooh, sorri veel kord.“ kokutas tüdruk ja poiss muigas.
„Unustame selle.“ ütles Mirko ning nad vaatasid koos Eliisga telekat edasi.

Jahh, nagu me kõik ..
igastahes, uut osa paluks ;d

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Britt on isegi hullem bitš kui Eliis Very Happy

:D Uut!

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 28

sitaks meeldib xd.
lugesin präägu kõik osad algusets lõpuni läbi
arvatavasti poleks huvi pakkund, kui mu nime siin sees poleks olnd, aga..

see jutt on üle prahi
jän.. ööm, huviga ootama uusi teateid mu tegelaskuju kohta XD

(seetähendas muide, et ma tahan uut osa XD.)

Niinii, asi hakkab huvitavaks minema:D Kelle nimed siin jutus nüüd ongi:D
Uued osad tulevad ainult täna, siis tuleb suur vahe sisse. Väga isiklikud põhjused, vabandan sel kohal.
NB! Vead on sees:D Hoiatan ette:D

¤¤¤

Kell oli tiksunud 20-ne peale ja noored olid diivanile magama jäänud, kui järsku helises Eliisi telefon. Tüdruk kobas taskud läbi ja tõusis siis püsti. Mirko liigutas end, kuid siis magas rahulikult edasi.
„Jaa?“ sosistas ta uniselt telefoni. Püüdes mitte Mirkot äratada.
„Sister, kus kuradi kohas ja oled?“ küsis tuttav hääl telefonist.
„Paul, ma olen, kus olen. Mis siis?“
„Tule koju! Vanemad muretsevad end haigeks!“
„Ütle, et minuga on okei. Tulen homme kooli ja seal räägime!“
„Kust sa kooliasjad kavatsed saada?“
„Eee, venna luba, et sa vanematele mu plaanist ei räägi! Vannu!“
„Vannun!“ ütles tülpinud häälega Paul telefonis.
„Noh, homme enne kooliminekut tulen kodunt läbi. Kuigi jamh, ega ma kooli minna ei taha.“
„Kust sa võtmed saad?“
„Mul teksade taskus need. Hetkel on need selle tüübi elutoa laual, kelle juures peatun.“
„KES SEE TÜÜP ON?“ karjus Paul telefoni nii kõvasti, et Eliis pidi telefoni kõrva juurest ära võtma.
„Hull! Me siin magasime ilusti ja sina helistad mulle ja karjud kõrva sisse! Homme saad teada. Igatahes, ma ütlen sulle! Kui sul on plaanis mulle mõistus pähe taguda, sellega, et ma koju tuleksin siis ütle juba ette ära! Ma siis tean sind juba vältida!“
„Eliis siis!!!!!“ ahastas Paul ja ohkas telefonis.
„Brother, minuga on kõik korras. Ma olen piisavalt vana, et enda eest seista. Enivei, ma nüüd magama. Head ööd kallis venna!“
„Okei siis! Sullegi head ööd õeraas!“
Eliis pani telefoni lauale tagasi ning istus diivanile, kus magas Mirko.
„Mis kell on?“ küsis poiss ärgates ja ajas end samuti diivanil istuma.
„Kell on mingi üle kaheksa.“
„Ahah!“ ütles Mirko ja haigutas siis.
Eliis vaatas murelikult maha ja ütles siis; „Mirko, see, et mu vend helistas. Ta tahtis kangesti teada, kus ma olen.“
„Noh?“
„Et kui ma temaga homme koolis kokku saan, et kas ma siis võin talle öelda, kus ja kelle juures ma peatun?“
Mirko vaatas ringi ja siis naeratas tüdrukule. „Ikka võid! Ega see siin ju mingi maffia peidupaik ole.“
Eliis hakkas naerma.
„Kujuta meie klassikaaslasi ette, kui nad näevad, et me koos kooli tuleme ja koolist ära läheme.“
„Pruut ja peika koolis, musitavad saalis!“ muigas Mirko.
„Miks miks sa „paari“ asemel „kool“ ütlesid?“
„Lihtsalt.“
„Aga miks?“ ei jätnud Eliis järele.
„No, sest me ei ole ju paar! Mõtle, lapsuke, mõtle!“ ütles Mirko ja nihutas end Eliisile lähemale.
„Mirkooooooooooooooooooooooooooooooo! Kes ütles just, et me pole paar, aga ise nihutad end minule lähemale!“ naeris Eliis.
„Eliis! Ma suudlen sind vägisi muidu!“
„Tropp!“ lausus Eliis ja asetas käed rinnale risti. „Kuule, sul mulle mingit paberit on anda? Tahaks kirjutada.“
„On ikka. Mine minu toast võta printeri juurest paberit. Seal on pastakas ka!“ juhatas poiss ning Eliis läks. Otsis suurte pingutuste saatel üles Mirko magamistoa ja sealt leidis ta kõik muu vajaliku. Ta istus poisi voodile, võttis suvalise raamatu alla ja hakkas kirjutama.
Sa oled küll üks närune paberileht, aga sinust saab homme osa minu päevikust. Ma kleebin su sinna! Niisiis, tead juba oma saatust!
Huuuh, ma nii tahtsin oma mõtteid kirja panna ja õnneks Mirko oli nõus loovutama mulle paberit ja pastakat.
A sa päevik ( hetkel küll paberilipakas, millest saab osa mu päevikust) tea nüüd, et ma olen kodust põgenenud! Jättes muidugi mulle kohaselt kõik tähsad asjad maha.
Miks küsid sa? Sellepärast, et vanemad tahtsid mind ja Pauli aresti panna. Loomulikult selle idoodi Britu rõõmuks. No igaljuhul, Paul oli vait, aga mina lasin jalga. Ning minu õnneks sattus mu teele Mirko, kes mulle abi pakkus. Ma ei suuda seda uskuda. Kutt kes mulle meeldib, pakub mulle suuresti ja laheksti abi. Tal enda vanemad kuskil reisil nädal aega ja siis mina elan senikaua siin.
Keegi mu sõpradest ei tea, et ma ei ela kodus. Homme koolis saavad sellest teada. No kui ma täna Inesile ei helista ja palu tal öelda raffale edasi, et ma ei ela kodus.
Urrr, ma kardan, et vanemad on kooli helistanud. JUBE! Ma killin end ära siis. Mark täis. Loodame, et Paul suutis neile ära seletada ja nad maha rahustada, et minuga on kõik korras.
Njah. Vaatasime Mirkoga telkut ja siis jäime tudule. Awwwww, ta nii armas. NOMAISAAENAM!
Aga jamh, homseks juba plaanid olemas, kuidas koolistaff kätte saada. Aga nendest plaanidest kirjutan homme.
Eliis pani pastaka käest ja voltis paberi hoolikalt kokku ning viis esimesele korrusele oma jope taskusse. Mirko tuli tüdruku kõrvale, käes suur tass kohviga.
„Noh, said valmis?“ küsis ta.
„Sain.“ ütles Eliis ning vaatas poisi käes olevat kohvitassi.
„Okei. Mis on nüüd? Tavaline kohv, tahad proovida? Alles sai valmis!“ sõnas poiss uhkelt.
„Ei, tänan. Ma ei joo õhtul kohvi.“ Ütles Eliis ning läks kööki. Mirko tema järel.
„Mirko, sa midagi süüa tahad? Ma võin kokata.“
„Ooooo, sa oskad meil süüa teha?“
„Ma olen 17!“ toonitas tüdruk. „Niiet, võta või jäta!“
„Ma arvan, et ma võtan!“ naeris poiss ja tal läks kohv kurku. Eliis asvas külmakpi ukse ja leidis sealt eest mitu purgisuppi, siis palju vorsti, ühe tordi, mille kuupäev oli juba ammu möödas.
„Hmmmm, kes teil siin külmkapi heaolu eest hoolitseb? Pean ma hakkama inventuuri tegema?“ küsis Eliis ja vaatas kulm kortsus Mirko poole.
„Millest sa räägid?“
„Tort, juba ammu riknenud!“ ahhastas Eliis. „Ja mul just tuli magusaisu!“
„Heh. Viska siis ära noh!“ ütles Mirko ükskõikselt.
„Viskangi! Ja selle karistuseks saad sa täna 3 käigulise õhtusöögi ja nõud pesed sina!“ ütles Eliis, ees karm ilme ja käed puusas. „Muide, me mängime kodu niiet, et sa mu käske ei täida, ähvardab sind lahutus!“ ütles Eliis ja suutis end vaevu tagasi hoida, et mitte naerma puhkeda. Mirko juba naeris ja lendas toolilt maha. Väenles põrandal nagu uss. Eliisil olid juba naermisest pisarad väljas.
„Ei noh jah.“ naeris Mirko. „Back to the kindergarden!“ naeris ta.
„Sure!“ sõnas Eliis ja lõpetas naermise paugupealt. „ I hate that place.“
„Still? Why?“
„Because i HATE! Youngman.“
„Whatever, younglady.“
Eliis urises. Ta pühkis naeratuse näolt ja tõusis siis püsti.
„Tahad siis süüa või mitte?“ küsis tütarlaps ning vastust ootamata läks ta külmkapi juurde ja võttis sealt välja purgi sildiga „Värskekapsa borš“ ning hakkas seda valmistama. Mirko ainult istus ja vaatas tüdrukut.
Pool tundi ja supp oli valmis.
„Nõud on seal ülemises kapis!“ ütles Mirko.
„Ahah.“ sõnas Eliis ükskõikselt. Tüdruk võttis kausi ja tõstis supi sinna sisse ning viis Mirkole, andes ka talle supilusika.
„Mis juhtus, kui küsida tohib?“
„Ma arvan, et ei tohi seda küsida!“ nähvas Eliis.
„Mis on?“
„MIDAGI!“ möiratas Eliis ja lahkus köögist elutuppa.

Kas see britt on seal minu nimest võetud ? ;D
eniveis, kui on, siis minu nimi on ühe t'ga
aga jutt on superhüper :)

Ei ole ;D
Kordan veel, et peale tänast tuleb sisse suur paus sellele jutule. Leppige sellega

Nii, osadele ei tule ikka pausi sisse:D
Hakkab minema nii nagu ikka läinud on. Päevas maximaalselt mingi paar osa lisan siia :)
Hüpake nüüd rõõmust lakke :D
Ilusat lugemist!

¤¤¤

Nii nad siis olid. Eliis istus elutoas ja suitsetas, Mirko köögis ja samuti suitsetas. Mirkol polnud õrna aimugi, mille peale Eliis ägestus. Ka Eliis ei mõistnud, kuid mingil hetkel tabas teda ängitus. Viha, sisemine koletis, mis pidi lihtsalt karjumise teel välja saama. Tüdruk ohkas ja vangutas pead. Ta võttis taskust telefoni ja otsustas helistada oma sõbrannale – Inesile.
Number valitud, hakkas telefon kutsuma. „Kuuldavusel!“ ütles hääl telefonis.
„Ines, tsau. Eliis siin!“ ütles tüdruk.
„Ooooo, sina! Me siin konvekal olevate inimestega mõtlesime just, et sind konvekale kutsuda, sulle sõnumit saates.“
„A, aga ma ei saagi vähemalt nädal, aega msni tulla. Kui just ta lubab.“
„Kes ta? Ja miks?“
„Ma põgenesin kodust!“ ütles Eliis ühe hingetõmbega.
„MIDA?“ röögatas Ines.
„Saame kokku täna. Viitsid? Ma lihtsalt tahan sinuga silmast silma rääkida. Ainuke keda ma saan täielikult usaldada peale oma venna.“
„Ikka, mis kell? Kus kohas?“
„Seal samas pargis, 21.00 sobib?“
„See ju viie minuti pärast ju!“
„Noh, aga palun tule!“ anus Eliis.
„Tulen sõbranna. Näeme seal!“
Eliis pani telefoni taskusse ja kõndis kööki.
„Mirko,“ alustas Eliis „Ma lähen välja, Inesiga kohtuma.“
„Okei!“ sõnas poiss vaikselt. „On mul mõtet sind tagasi oodata.“
Eliis naeratas „Ikka on, mingi kümne aeg olen tagasi.“ ütles ta ning ning kõndis Mirkole lähemale ja andis talle põsemusi. Poiss vaatas teda üllatunud näoga.
„Tsau!“ ütles ta ja lahkus majast, näol õnnelik naeratus.

¤¤¤

Eliis istus pargipingil, kui kuulis kedagi hüüdvat. „Eliiiiiiis!“ see oli Ines ja Eliis hakkas talle vastu kõndima.
„Tsauuuu!“ ütlesid nad teineteisele ja tegid sõbrakalli.
„Eliis, räägi nüüd mulle kõik otsast peale.“ palus Ines.
„Nooo, ema ja isa tahtsid mind ja Pauli aresti panna, kuna me esimesel koolipäeval juba sellise jutumärkides lollusega hakkama saime. Britt oli muidugi ülirõõmus. Mina reageerisin hullult ja jooksin kodust välja, võttes ainult oma jope. Ja tead kelle juures ma peatun?“
„Ei tea! Sa pole mulle seda ju öelnud!“
„Mirko juures!“
Ines tardus ja jäi Eliisi karp lahti vaatama. „Sa – sa- sa peatud tema juures? Oled sa lolliks läinud?“ ahhastas tüdruk.
„Ei ole, terve mõistuse juures olen muide!“
„ELIIS! Sa peatud inimese juures, kes on ebanormaalsete nimekirjas!“
„TA POLE EBA NORMAALNE! TA EI OLE SEDA! SEST KUI TA SEDA EI OLEKS, POLEKS TA MULLE ABI PAKKUNUD!“ karjus Eliis ja ohkas siis. „Tema pakkus mulle varjualust, tema pool. Olen tänulik talle selle eest.“
„Miks sa minu juurde ei võinud tulla?“
„Sul on vanemad kodus! Nad oleksid kohe pärima hakanud ja õigepea oleksid nad teada saanud, et ma olen kodust uttu tõmmanud ja varjan end.“
„Miks just tema? Miks mitte keegi muu?“
„Mis sul ta vastu on? Ta on täiesti normaalne ja tore kutt! Mis sellest, et natuke nõrgema närvikavaga kui teised.“
„Midaiganes!“ ütles Ines solvunult.
„Palun sind. Ära räägi seda mitte keelelegi, kus ma peatun, eks! Ma anun sind! Ma ei taha, et keegi peale sinu, Mirko ja Pauli mu asukohast teaksid. Palun, vannu seda!“ ütles tüdruk vaikse häälega.
„Mh, okei. Aga ma pean nüüd tõesti minema.“ ütles Ines ja hakkas taganema.
„Okei, no tsau siis.“
„Tsau sullegi!“ sõnas Ines ja lahkus jooksusammul. Eliis jäi sinna seisma. Oli arusaadav, et tema parim sõbranna oli tema peale solvunud. Ta ei teinud ju midagi! Ainult tunnistas üles. Õnneks on homme uus päev ja loodame, et Ines on mulle andestanud. mõtles Eliis ja hakkas siis pea longus Mirko poole kõndima.

avv :)
kirjuta uus või nohh pane üles, sest see on sul ilmselt valmis ;D

Nii, see ongi teise peatüki lõpp.
NB, vead on niikuinii sees

¤¤¤

„Noh, millest siis rääkiste?“ huvitus Mirko, kui Eliis tema kõrvale diivanile prantsatas.
„Deem küll! Solvus mu peale.....“
„Miks?“
„Sellepärast, et ma sinu poole elan. Ma selgitasin talle ja selgitasin, aga ta oli ikkagi pahane või noh mulle tundus nii.“
„Eliis siis,“ ütles poiss ja pani oma käe tüdruku õlale. „Te ju tüdrukud. Varsti lepite ära ja ongi kõik korras.“ sõnas Mirko rahustavalt.
„Arvad? Ta ikkagi mu best ju!“ sõnas tütarlaps, kes pööras pilgu Mirko käele tema enda õlal.
„Ma olen selles kindel.“ sõnas poiss ja alles nüüd märkas, et Eliis vaatab ta kätt. Kiiresti tõmbas ta selle ära ja võttis kätte telekapuldi. Kärmelt vahetas ta teemat täna õhtu telekast tulevatele filmidele.
„Oh, järgmine nädal on The Lost. Oled sa seda vaadanud?“ küsis Eliis ja naeratas julgustuseks kergelt ebalevale poisile.
„Jah, olen. Su lemmiktegelane sealt?“
„Sawer, Charlie oli kah, kui ta veel elus oli ja Jack. Nii kurb, et Charlie ära suri ja Claire’i koos väikese Aaroniga üksi jättis. Awww, Matthew Fox on Jack’i osas nii armas. Aga kes sul lemmiketegane või noh lemmiktegelased on?“
„Peaaegu samad mid sul’gi. Sawer, Jack, Sayd, siiis Kate ja Ben.“
„Ben on rotilõust ja Sayd on piinaja. Kuid, oota, ta kurameeris kunagi selle... kellegi õega, kelle nimi oli Sharon vist. Oli eks.“
„Ei mäleta. Ben on ilgelt kaval seal ja see mul tema juures meeldib. Silmad on küll nagu rotil, nõustun sinuga selles osas. Sayd oli Iraagis piinaja, kuna teda sunniti. Südames on ta hea ju. Või kuidas sa arvad?“
„Ma arvan sinuga Saydi suhtes sama, aga mitte Ben’i. Ben on lihtsalt rõve ja vastik inimene.“
Vaikus.
„Eliis, kas märkad midagi? Me räägime filmidest!“ naeris poiss ja viis korraks pilgu aknast välja.
„Heh, see on imelik. Kuni selle aastani olime koolis vaenujalal ja pidasime üksteise vastu sõjaplaane.“ muigas tüdruk.
„Mida sa mu vastu pidasid? Muide, sinuga sama lugu.“ muigas Mirko.
„Näiteks, kui sa load said, mõtlesin su autoaknad sisse lüüa. Nalja pärast. Aga seda ma ei teinud, sest unustasin. Nii, a igatahes, mitu korda on olnud, kui olen tahtnud sind maatasa teha.“ tunnistas tüdruk.
„Sama siin.“ tunnistas Mirko ja mõlemad viisid kähku pilgud mujale, kui need kohtusid.
„Aga ühe asja kavatsen ma teoks teha. Jookse kui elu armas!“ hüüatas Mirko ja Eliis pistiski jooksma. Mööda treppi, teisele korrusele, siis suvalisse tuppa, mis tundus väga magamistoa moodi olevat. Mirko muidugi järel. Eliis naeris täiega ja üritas Mirkost mööda joosta, kes aga tüdruku kinni püüdis ning mõlemad lendasid maha pikali. Eliis ja Mirko naersid, kuid avastasid siis, mis asendis nad on.
„Kuule, meeter üheksakümnene noormees, äkki kobiksid oma kahesaja kiloga mu pealt ära. Litsud mu laiaks.“ ütles Eliis tõsisiselt.
„Kuule, meeter seitsmekümne kuuene tütarlaps, ära isegi unista, et ma su seitsmekümne kilo pealt ära tulen. Mulle hakkas see asend meeldima.“ ütles Mirko ja pani pea oma kätele ja vahtis Eliisile otsa.
„Mul on selline tunne, et sa plaanid minuga midagi kurja.“
„Mida siis?“ teeskles Mirko teadmatust.
„Midagi vasakule asja äkki?“ pakkus Eliis ja kortsutas kulmu ning hakkas siplema. „Ausalt kobi ära, mul jääb hing kinni.“ ütles Eliis peaaegu nuttes.
„Tššššš, tea, et ma tahtsin sind ainult suudelda.“ sõnas Mirko ja tõusis kärmelt püsti ja lahkus toast ust pauguga kinni lüües.
„MIS KURADI PÄRAST SA SIIS EI SUUDELNUD?“ karjus Eliis talle pisarates järele. „Ma olen loll, idioot, sitapea, debiilik ja kes kõik veel! Miks ma ei võinud vait olla? Ma ju terve õhtu ootasin seda!“ ütles ta ja tõusis samuti püsti ning kukkus voodile selili ja jäi lage vaatama. Ta kattis silmad kätega ja ohkas. Õigepea ta juba magas õilsat und.

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 28

iaaa..
eliis on üks paras närvipundar, kui nüüd aus olla

ainus asi, mis selle jutujuures alguses natuke häiris oli, et vääga tihti on nagu otse kõnes 'jah, venna' või 'tulen, sõbranna'. alguses tundus natuke imelik aga präägu olen suht ära harjund juba .

mudu meeldib ikkaa :DD

Niihea, (L)

3. Peatükk
Mirko, sõbrad ja kool.

Eliis avas silmad päikest täis toas. Tema esimene mõte oli, et kui palju kell on. Teksade taskust telefoni kätte saanud, avastas ta, et kell on alles 6.30
Eliis võttis endale päevateki peale ja keeras end külili, üritades uinuda, kuid mis vanasõna kohaselt nurjus. Eliis tõusis vandudes püsti ja läks magamistoast välja koridori ning siis kööki, kus Eliisi ehmatuseks istus juba Mirko. Poiss vaatas Eliisi poole nagu oleks ta mingi suvaline. Eliis muidugi märkas seda, aga lootis, et see on mööduv.
„Kohvi on?“ küsis tütarlaps.
„On. Võta!“ ütles Mirko ja ulatas Eliisile kohvitassi.
„Tänks.“
Vaikuses jõid nad kohvi, kuid mõlemale hakkas see pika peale närvidele käima, kuid kanged nagu nad on, ei näidanud nad seda välja. Eliis ohkas ja otsustas siis ebameeldiva ja piinliku vaikuse katkestada. „Mirko, vabandust eilse pärast. Oleksin ma teadnud vaid, et mind suudelda tahad, poleks ma selline ülbik olnud... või noh, jamh.“ kokutas Eliis ja pööras pilgu kohvitassile ning hakkas seda aeglaselt käes loksutama. Mirko köhatas ja vaikis siis.
„Ma ei saa aru, kuidas sa võisid arvata, et ma sinuga midagi vasakule teha tahan?“ ahhastas poiss. Ebameeldiv olukord, mõtles Eliis ja vaatas poisi pruunidesse silmadesse.
„Ma ei tea, sinu iseloomu teades, aga noh PALUN VABANDUST!“ röögatas tüdruk kaks viimast sõna. „Ma ei taha sinuga ka tülli minna. Deem, fakk, Mirko, sa oleksid võinud seda teha ju! Suudlemises pole midagi keelatut!“ ütles tüdruk lausa anuva hääletooniga.
„Sa poleks mulle siis kallale tulnud?“ päris Mirko.
„Miks ma oleks pidanud! Ütle see põhjus ja ma virutan sulle kõhtu!“ karjus Eliis juba vihast, et Mirko selline põikpea on.
„Aga kui ma praegu seda teen?“ muigas Mirko. „Siis ka ei tule kallale?“
„Ei tule, vannun.“ sõnas Eliis ning Mirko nihutas end tüdrukule lähemale. Nende huuled olid megalähedal ja juba hetke pärast puudutasid Mirko huuled Eliisi omi.
*Do you know, what te feels like, to be the last one...*
„Minu telefon!“ sõnas Eliis ja tõmbas end poisist natuke eemale. Ekraanil vilkus Alex. Eliis kiljatas. Mirko krabas telefoni enda kätte ja muigas siis.
„Mi-miks Alex mulle helistab?“ küsis Eliis Mirkolt, kes muidugi vastust ei teadnud.
„Võta vastu, siis saad teada.“ julgustas poiss.

(L)
Love is in the air :)
uut, aitäh :)

Õhus ongi armastust - see kehtib ka minu kohta, ei salga:D
Uus osa tuleb täna millagi, aga oota veel

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Tüüpiline vesistamise osa:D

„Jah?“ ütles Eliis telefoni.
„SU VEND RÄÄKIS MULLE KÕIK ÄRA! LÖÖN SU KLASSIVENNA MAHA! KURADI VÄRDJAS! SA OLED TÜDRUK , TA VÕIB SIND ÄRA KASUTADA...“
Eliis puhkes nutma.
„Mida sa karjud? Kust sa tead üldse, et klassivenna juures peatun?“
„INES RÄÄKIS MULLE MSNIS!“ jätkas Alex karjumist.
„OSTA ENDALE ELU! MA VIHKAN SIND! MA VIHKAN TEID KÕIKI! TE POLE MINGID SÕBRAD, KUI TE MIND EI MÕISTA! KINDLASTI EI RÄÄKINUD INES SULLE LOO ÜKSIKASJU!“ karjus tüdruk talle vastu ning lõi klapi kinni ja virutas telefoni täiest jõust vastu põrandat. Klapp tuli küljest ära ja Eliis ulgus.
„FAKK KÜLL! MA EI LÄHE KOOLI! EI HUVITA MIS SAAB MINU HINNETEST JA MINU ELUST!“ karjus Eliis nii kõvasti, et Mirko püsti tõusis.
„RAHUNED NÜÜD ÄKKI MAHA JA RÄÄGID MULLE MIS ALEX ÜTLES, ET SEE SIND NII ENDAST VÄLJA VIIS?!“ räuskas Mirko omakorda.
„Ta.. ta nimetas sind värdjaks ja mis kõige hullem... Ines rääkis talle, et ma olen kodust põgenenud ja kelle juures ma olen. Ma ju palusin teda, et ta seda ei teeks!“
„Mnjaa.“
„Alex lubas sulle tappa anda. Niiet ole ettevaatlik.“
„Mida sa sellega öelda tahad?“
„Ma ei tule täna kooli! Ei taha!“ ütles tüdruk ninakalt.
„Tuled, tuled, tuled ja tuled!“ sõnas Mirko ning istus Eliisi kõrvale ja pani talle käe ümber.
„Miks sa seda arvad? Aga enne tahan ma ühes asjas veenduda.“
„Milles siis?“
„Sõbrad või paar.“
„Hmmm, no ma ei tea. Mulle meeldiks see teine variant.“
„Miks? Tegelt mulle ka, aga põhjenda ära.“
„Sa selline ilus tüdruk, et ma arvan, et võiks proovida. Alati saab ju suhte ära lõpetada, kui meil ei klapi.“
„Äge, et siis oleme....“
„Paar!“ ütlesid nad koos ja kallistasid teineteist.
„KELL!“ röögatas Eliis, kui nägi, et see juba 7.15
Edasi nad tegutsesid nagu 20 aastat abielus olnud paarike, enne tööleminekut. Eliis tormas vannituppa duššialla. Samal ajal pesi Mirko hambaid.
„Anna mulle rätik, kähku!“ hüüdis Eliis ning Mirko andis tüdrukule. Mähkinud rätiku korralikult ümber, kiirustas ta vannitoast välja. Pani riide ning tormas siis alla, kus ootas juba Mirko.
„Kell?“
„7.30“
„Appikene, kes nõud peseb?“
„Viitsid?“
„Ei, kui sa just ise ei viitsi.“ sõnas Eliis naeruselt, ise ette kujutamas, kuidas Mirko nõudis peseb.
„Haha.“ sõnas poiss sarkastiliselt. „Lähme siis sinu juurest läbi, jamh.“
„Jah, võtan oma asjad. Aga kuhu ma need pärast panen?“
„Autosse jätad.“
„Sinu autoga lähme või?“
„Jah, ikka.“

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Lahe

:D

Kuna uus osa tuleb alels järgmisel reedel, siis selle pärast pikk osa teile (:

¤¤¤

Kooli parkla. Mirko peatas auto ning Eliis ohkas.
„Ma nii kardan midagi.“ sõnas Eliis „Kas jalutame nagu paarike sinna või nagu sõbrad.“
„Sõbrad.“
Nad läksid kooliuksest sisse, läbi gardeka ja siis klassi.
Esimene tund: Geograafia.
Kell polnud veel helisenud ning aega oli veel tundide alguseni. Eliis ja Mirko vajusid klassi sisse. Ines vahtis Eliisi jälestusega ning tegi klassist pikemalt mõtlemata jeehat.
„Eliis, no mis sul arus oli?“ küsis Kert, kellel nähtavasti Eliisi kodust jalga laskmise uudis üllatus polnud.
„Kust sa tead?“ küsis Eliis jäiselt.
„Ines eile konvekal rääkis.“
„MIDA?“ ahhetas Eliis ja tõmbus siis veelrohkem kössi. „Kurat, löön ta maha!“
„Sõbranna, mis juhtus?“ küsis Bella rõõmsalt nende juurde tulles.
„Eliis põgenes kodust ja elab nüüd Mirko juures!“ sõnas Kert erilise vastikusega ja kõndis minema.
*Tüütu koolikell*
Bella vaikis.
„Noh, hakkad ka mind sõimama või? Tea, et sa poleks täna hommikul esimene ega ma usun, et ka viimane.
„Milleks ma peaksin seda tegema? Su enda elu, tee mis tahad!“
„Ag...“ alustas Eliis.
„Sa ei jää minust kui sõbrannast ilma. Ole mureta.“
Eliis ohkas kergendatult ja naeratas Bellale. Ta viis korraks pilgu Mirkole ja saatis talle õhumusi, Mirko aga pilgutas silma ja õps tuligi klassi. Seetähendas vaid üht – tund oli alanud.

¤¤¤

*Tunnist pääsemise kell* oli just helisenud ja õpilased hakkasid klassist välja valguma. Bella ja Eliis lobisesid, kuid enamus tema sõpradest ei rääkinud enam temaga. Tüdrukud panid asjad kotti ning lahkusid klassist. Mirko tuli nende järel.
„Noh, me oleme kolmekesi klassi vaenualused!“ sõnas poiss ja vaatas just otsa Siimule, kes näitas Mirkole fakki.
„Mnjaa. Kuidas sinu semud sellesse suhtusid?“ huvitus Eliis.
„Sa mõtled Margust, Kevinit ja Jake’i? Normaalselt. Ütlesid, et ma olen piisavalt vana, et ise otsustada ja et kui ma tahan sinuga lähedane olla, siis nemad kiidavad vaid selle heaks. Mainisid veel, et oligi viimane aeg mul endale tüdruk leida.“ muigas Mirko.
„Ma ei suuda uskuda, mu parimad sõbrad, keda ma pidasin terve elu parimateks, jätavad nüüd mu üksi.“
„Ei Eliis, mina ei jäta. Sõbrannasid ei tohi hüljata. Tee mis sa oma eluga teed, aga jamh. Kuulge, ma unustasin oma telefoni ja suitsupaki gardekasse. Lähen ära tooma.“ ütles Bella ja lahkus Mirko ja Eliisi juurest.
„See on ju loomulik, et klassivennast ja klassiõest võib kord paar saada. Mis selles keelatud on? Eriti meie suhtes.“ sõnas Eliis ja poiss võttis talt käest kinni.
„Ma arvan, et midagi.... Kuid mõnel on siin teine ettekujutus.“ toonitas Mirko viimaseid sõnu ja oli ka ime – neile kõndisid vastu Alex ja Paul, näol sellised ilmed, et tapaks Mirko ära.
„Tulge mõlemad siia klassiruumi, see on tühi!“ sisistas Paul ja Eliis, Mirko ning Alex läksid tema järel.
Uks kindlalt lukus, istus Mirkole sülle, kes juba istus ning küsis siis: „Noh, mis rääkida tahad?“
„Oleks ma teadnud, et sa selle jobu juures peatud, oleksin ma....“
„Muudkui oleks ja oleks ja oleks ja oleks! Mida sa oleksitead koguaeg? Endal juba närvidele käima ei hakka?“ küsis Eliis sarkastiliselt.
„Shut up! Sina räägid siis kui......“ alustas Paul taaskord juttu.
„Tahad mind sõimama hakata? PALUN! Niikuinii, on mu jutumärkides sõbrad mu jätnud ja millepärast? Kuna ma olen koos kutiga, kes neile ei meeldi. Ja tead, nad polegi tõelised sõbrad, kes niimoodi arvavad.“
„Mirko, mida sa Eliisiga teinud oled? Miks ta su tüdruk on?“
„Mina pole teda milleski sundinud.“ ütles Mirko rahulikult.
„Seda juttu võid sa oma kuradi vanaemale rääkida! Magasid temaga jah? TEGID SEDA VÕI?“ karjus Paul juba vihast peaaegu et lõhkemas.
„Ei teinud! Ma nimelt kissisin teda ja sealt see asi arenema hakkas.“
„Pühamüristus!“ ahhastas Alex „Te vihkasite selle õppeaastani üksteist, et olite valmis tapma. Aga mida teie teete? Suudelete ja siis olete paar valmis? Ühe päevaga ei leia armastust.“
„Armastuse – spets.“ muigas Eliis ja tõusis püsti. „Nüüd me aga lähme, pole mõtet tundi hiljaks jääda.“
„NO MULLE AITAB! Laseme käiku plaan B!“ möiratas Paul ja Alex noogutas.
Kõik toimus l i i g a kiiresti. Järgmisel hetkel oli Eliis juba tühjas koridoris ja mõtles. Klassist, kus ta enne olnud oli, kõlas aga lakse ja valuoigeid. Klassiuks avanes ja välja astusid Alex ja Paul, ilmed nagu machodel.
„Ta sai õppetunni!“ sisistas Paul ja nad kõndisid eemale, kui Eliis klassi tormas. Seina ääres istus Mirko. Nina verine ja sillm paistetas.
„Mirko!“ kiljatas Eliis, „Mis nad tegid sinuga?“ küsis ta. Kuid Mirko ei vastanud vaid ainult noogutas peaga ja pööritas silmi.
„Nad andsid mulle tappa! Deem küll! Fakk! P**si!“ ütles Mirko ning ajas end püsti.
„Kättemaks!“ sisistas noormees.
„Whatever!“ ütles Eliis ja kõndis talle lähemale. „Sa pead koju minema!“
„Ei pea! See, et mul lõust natukene sinine ja keha valus ei ole ju põhjus koju minemiseks! Pealegi verejooks ninast jääb varsti järgi! No panic please!“
„Kuidas sa palud mul mitte paanitseda!? Mu vend ja tema parim sõber andisid sulle tappa! Kert ja Raul veel puuduksid!“ ahhastas Eliis ja jooksis klassist välja, jättes Mirko klassi. Nuuksudes väljus ta koolimajast ja potsatas selle trepile. „Pekk, see oli valus!“ röögatas ta oma tagumiku hõõrudes, kui oli püsti tõusnud. Koolis käis kell. Teisest tunnist vabastav koolikell. Alles nüüd meenus Eliisile, et tal oli see tund vahele jäänud.
„Okei, eluvõimalus sõpradele ära selgitada. Nad peaksid suitsukale minema kõik koos! Palun neil end oodata ja siis seletan kõik ära! Ma lihtsalt pean seda tegema, lihtsalt p e a n!“ ütles Eliis endale vaikselt.
Ei tulnudki kaua oodata, kui uks avanes ja välja tulid Kert, Raul, Hernes, Andrea, Ines ja Bella. Nad jäid seisma. Eliis vahtis neile vastu.
„Kuulge...“ alustas ta. „Et ma tahan rääkida?“
„Milllest? Tahad meile teatada, et ootad titte või?“ küsis Kert sarkastiliselt. Kõik teised olid vait.
„Kert, pane end PÕLEMA!“ soovitas Bella. „Kuulge, laseme tal selgitada. Tule meiega tankla taha kaasa.“ ütles Bella ning hakkas koos Eliisiga ees ära liikuma. Eliisi õnneks tulid teised vaikides järgi.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Normaalne

See ei ole normaalne, see on rohkem kui normaalne :d
okei, nüüd ma panen segast juba :d
igastahes see on super :)
ja kui me alles reedel osa saame , siis on küll paanika ju , veel pikemat osa, aitäh ;d

» "9 juttu minu elust"